Sellest on möödunud juba 22 inimpõlve või õigemini pisut enam kui 700 aastat. Kui elas kuulus Sakalamaavanem Lembitu siis oli meie maa hoopis teistsugune kui nüüd. Metsad olid aina suured ja mühavad daamikud, järved ja jõed aga hoopis sinisemat, kui praegu. Külatasusid tumedate metsa padrikute ja järvede vahel. Aga teed, mis nende juurde viisid, olid alati vahimeestest valvata. Metsad olid siis täiskarusid huntide kisa aga samuti hulkusid tammikuis metskultide karjad, kes toitsid end maha varisenud tammetõrudega. Kaabika seal oline tarvas ehk metshein jooksis seal möirates ringi. Eks seal ka niimoodi õppetükk teie emakeele lugemikus katkenud n Kippeli ajaloolisest noorsoojutustusest Meelis raamat on põnev ja vaevalt kellelgi teist tervenisti läbi lugemata. Tuletame meelde, raamat. Raudrüütlid tulevad piirama Lehola linnust, vallutavad selle ja võtavad vangi. Maavanem Lembitu, väikese poja Meelise. Ja edasi ongi raamatus kirjutatud Meelise seiklustest, kuidas ta kloostris vaevleb, sealt pääseb, merel, sõidab laevahuku üle, elab Rootsimaale, ühe maa vürstilossi satub, sest et ta tema tütre Astridi mereröövlite käest päästis. Paar aastat sirgub ta seal. Siis aga hakkab rändama kodumaa suunas. Jälle seiklused, võitlused, vabadest paranemine ühes metsaonnis. Teekond koos küttidega kodu poole. Lõpuks kuuleme, et Meelise isa, Lembitu on vahepeal ühes suures lahingus surma saanud. Seal madisepäeva lahing. Ja raamat lõpeb Tarbatu linnuse kaitsmise pildiga. Siin võitlevad kõrvuti meheks sirgunud Meelis ja Vene vürst Beatško ja langevad mõlemad. Raamat lõpeb lausega ja siis algas pime orjuse aeg, mil rahvas pidi oma töövaevast isandaid toitma. Nii on lühidalt selle raamatu sisu lugedes jääb kindlasti kõige rohkem meelde Meelise raske elu kloostris. Sinisilmne Astrid, kes meelisele lahkudes valged tuvid kinkis. Mäletate vana, karjus Ivo, kes ilmub kohe raamatu esimesel leheküljel, keda raamatu lõpus jälle kohtame. Need on kirjaniku poolt väljamõeldud tegelased. Väljamõeldud sündmused selleks, et jutt huvitav ja põnev saaks. Heas ajaloolises jutustuses on aga alati väljamõeldise kõrval õigesti kujutatud ajaloo sündmusi. Ja nüüd meid huvitabki ajaloo kandidaat Jüri Selirand. Sa Eesti ajaloost, mis langeb ühte raamatu meelistegevuse ajaga. 13. sajandi alguses tuli meie esivanemail puutuda kokku tugeva, läbimõeldud ja organiseeritud agressiooniga, mille eesmärgiks ei olnud lihtne saagitsemine, kättemaks või maksu nõudmine, vaid terve Eestimaa anastamine. Saksa Fjodaalide käsutuses oli kutseliste sõjameeste organisatsioon. Neid toetasid Taani ja Rootsi feodaalid. Nende selja taga oli kõikvõimas katoliku kirik. Neil olid olemas pikaajaliselt vallutussõdade kogemused sõjakäigust. Eestimaale võtsid osa Taani kuninga Valdemar, teise õepoeg, Krahv Albert ordumeister Volk, Win, mõned vaimulikud. Rüütlivägedele olid abiks lätlased ja liivlased. Viimaste eesotsas olid Kaupo. Orduvägede suurus ulatus 3000 mehi. Kui saabus aastal 1217 olid eestlased juba palju kordi ristanud mõõgad. Maale tunginud saksa vallutajatega oli maitstud kaotusekibedust. Tuntud rõõmu võidust. Muistse vabaduse kaitseks peetud võitluse ajaloo lehekülgedele olid juba kirjutatud Ümera. Kas või seesama ordu ja piiskopi vägede retk Põhja-Sakalas 1215. aastal, millega algab raamat Mehlis? Kevadtalvel saavutas aga Vene-Eesti liidu vägi ordurüütlite üle võidu. Otepääl. Kaotanud oma esimese kindlustatud tugipunkti olid sakslased sunnitud lahkuma tervest Lõuna-Eestist kuid uute rünnakute oht lõunast jäi püsima. Sellele taheti nüüd teha alatiseks lõpp ühiselt Novgorod lastega, kes lubasid eestlastele appi tulla. Tuletan veel raamatut meelde poisike Meelis põgeneb kloostrist, kui tuttavat keelt kõnelevad laevamehed Väina jõge mööda allapoole sõidavad. See on pilt saarlaste tasuretkest 1215. aastal, mil nad Riia linna alla tungisid. Pärast huvitavaid lehekülgi Mehlisi elust vürst Sigordi juures loeme, kuidas Mehlis koduteele asub koos Taani ja Rootsi kaupmeestega. Nad jõuavad Lindanise kalju alla, kus kõrgub Rävala kants. Sillev lahti võitlus. Meelis saab haavata. Tõepoolest, 1219. aasta suvel palus piiskop Taani kuningas Valdemar Jabi eestlaste alistamisel ja too tegigi suure sõjaretke praeguse Tallinna alla ja alistas siinse linnuse. Tuleb teil kindlasti sellest jutust meelde ka lahing, milles Mehlis haavatud vürst Sigurdi ära tunneb ja temalt ristikese saab, et seda surija palvel astridile toimetada? Kirjeldatud lahing on ka ajaloos tegelikult olnud 1220. aastal saarlaste tasu retk rootslaste poolt vallutatud Läänemaale, Lihulasse. Ja nüüd lõpuks Meelis jõuab kodumaile, kus lell õnnepäeva mäletate, jutustab talle Lembitu langemisest. See on raamatus tagasivaatena ja palju ruumi sellele antud pole. Meil oli vägi metsas ootamas sakslased kõik paremal käel vaenlasel Poludega sellest aimugi, sest ta liikus pool põiki meie varjupaigast mööda. Oli ülim aeg neile küljelt peale lüüa. Seni olime lasknud neid meie otsimisega küllaltki juba väsida. Lembitu tõstis esimesena mõõga, ta käsu hüüd kajas kaugele ühest rindeservast teise ja siis algasimegi kõik hundi kombel oma varjupaigast välja. Seda nähes pöörasid rüütlid oma hobused meile vastu ja langetasid oma pikad odad õieli ette, kuna liivlased, lätlased asusid nende külgedele. Ja siis Mille põhjal seltsimees Selirand. Me võime madisepäeva lahingut ja Lembitu langemist niimoodi ette kujutada. Sellest ajast on säilinud üks vana kroonika, mis on kirjutatud Latgalite preestri Henriku poolt. Preester Henrik oli mees, kes oli saksa ristirüütlite teenistuses, kes käis nendega kaasas. Sõjakäikudel püüdis iseloomustada saksa vallutajaid paremast küljest, kui nad tegelikult olid. Ja oma kroonikas on ta seepärast säilitanud meiega päevadeni ka sündmusi Eestimaa vallutamise ajast. Ning sealtsamast saamegi lühidalt andmeid madisepäeva lahingu kohta. Kroonika järgi ei ole lahingule kindlat nime antud, vaid kroonikas on lihtsalt märgitud. Lahing toimus apostel Matteuse päeval. Kuna apostel Matteuse päev on 21. septembril siis meie esivanemad hakkasid seda hiljem eestipäraselt nimetama madisepäevaks ja sealt on tulnud siis ka lahingunimetus. Läheme nüüd siis madisepäeva lahingu enda juurde. Ilmne oli, et Vene liitlasvägi ei jõua enam õigeks ajaks kohale. Suurte vahemaade tõttu ei olnud osatud küllaldaselt kooskõlastada vägede kogunemist. Kuna aga kokku oli tulnud ennenägematu Eesti Ühisvägi, siis otsustati vaenlasele anda ikkagi lahing seejuures eesti malevale soodsates tingimustes. Senised ristisõdijate vastu peetud võitluse kogemused näitasid, et rüütlite vastu on raske võidelda lahtisel maastikul. Rüütlivägi tuli meelitada neile ebasobivasse ümbrusse, kus neid võiks rünnata ootamatult. Sellest lähtudes koostaski Lembitu oma sõjaplaanid. 20. septembri õhtuks olid orduväed jõudnud Viljandi linnuse juurde. Järgmisel, 21. septembri hommikul mindi edasi-tagasi tõmbunud eesti maleva jälgedes. Lembitu oli paigutanud oma maleva metsa soodsale positsioonile, kus orduväe ilmudes äkki sellele kallale tungiti. Algas vihane madisepäeva lahing. Kahjuks kulgesid sündmused vastavalt Lembitu plaanile vaid lahingu alguseni. Üllatusmomenti ootamatu kallaletung jäi vähe mõjuvaks, sest orduvägi oli ootevalmis ja liikus edasi täies lahingukorras. Kui rüütlid sundisid taanduma eesti maleva keskosa, pöördus suurem osa rüütlist appi lätlastele, kes olid suutnud vastu panna Sakalaste rünnakule. Viimased pidid hakkama võitlema kahel rindel ja see saigi saatuslikuks eestlaste paremale tiivale. Võitluse käigus jõudis kohale sakslaste järel salk, nii et eestlaste vasem tiib sattus samuti kahepoolse löögi alla. Lahingu saatus oli seega otsustatud vallutajate kasuks. Sakslaste vasakul tiival võitlesid lätlased. Henrik kirjutab, et nende vastu olid üles seatud Sakalased ühes Lembitu ja teiste nende vanematega. Haavasid paljusid lätlastest, tapsid mõne, võitlesid vapralt ja panid kaua vastu. Kuid märganud, et sakslased olid keskmise väesalga ajanud põgenema, pistsid nad ka ise põgenema. Ja vehko Roboami vend tundis Lembitu ära ja sai ta taga ajades kätte ja tappis ta. Võttis ta riided, teised aga raiusid tal pea otsast ja viisid selle endiga kaasa Liivimaale. Ja langesid seal veel teised Sakala vanemad votele Manivalde koos õige paljude muudega. Ja pärast seda, kui kõik eestlased asusid põgenema, ajasid neid liivlased, lätlased ja saksid taga ja tapsid neid metsades nii palju, et arv tõusis peaaegu 1000-ni ja veel arvutul hulgal neid, keda polnud võimalik mööda metsi ja soid ära lugeda. Omapoolseid kaotusi Hendrik täpselt ei märg nimetatakse vaid, et surmavalt sai haavata liivlaste vanem Kaupo, kelle surnukeha põletati. Säilmed viidi kaasa Liivimaale. Ja minu isa põrm Saise auga tuhaks põletatud. Ei vaenlane ei lasknud, ta ise mattis kõik langenud malevlased maamulda ajades kõik ülikonnad kokku, haudu kaevama. Vaata tolle kõrgema kääpal puhkabki, sinu isa põrm. Ta on seal kuhjas koos teistega. Meelis sammus käevaste juurde, jäädes seal norguspäi seisma. Tekkis sõnatu vaikus. See oli tumm ning tuikab valu, aga ühtlasi ka kibe kätte tasu, viha, mis nüüd Meelise südant täitis. Kuidas oleks nüüd kõik võinud teisiti olla, kui ta isa oleksime elanud? Tema poleks iialgi leppinud alistumise risti veega, sest ta oli uhke ning paindumatu. Aga lell oli nõus, sest rahulik elu oli talle ülemvara, kui au ja puutumatus. Meelis, lahkume nüüd ja hakkame tagasi kodu poole liikuva, lausus siis õnnepäeva käte õlale asetades. Õhtu läheneb siin vanade mälestuste juures, vaid see meil elanud kauem kurta. Vanade mälestused ongi need, mis meile uut elujulgust annavad, kostis Meelis. Mina ei jää enne rahule, kui ma oma isa ja vendade vere eest olenev ristiväele tasunud. Vanad mälestused ongi need, mis meile uut elujulgust annavad, ütles Meelis. Kes minevikku ei mäleta. Ta elab tulevikuta. Teate Juhan Liivi sõnu. Ajalugu meieni tuua ajaloo sündmusi meile tuttavaks teha võivad peale ajalooõpikute ja teadlaste kirjutatud uurimuste ka ilukirjanduslikud teosed, juturaamatud ajaloolised jutustused ja romaanid. Meie eesti kirjanduses oli ajaloolise jutustuse algataja Eduard Bornhöhe tasuja, aga võite veel meelde jätta Andressaali nime Andressaal eraspornhega ühel ajal möödunud sajandi lõpul ja kirjutas väga palju ajaloolisi jutustusi hirmus põnevate sündmustega ja lausa keerulisemast keeruliste seiklustega. Võib-olla teate, et Ümera jõe lahingust on kirjutanud raamatu Mait Metsanurk. Mahtra sõjast seda teate muidugi. Eduard Vilde. Ajaloo tähtsamad sündmused on kirjanikke ikka erutanud ja huvitanud. Ajaloolist jutustust kirjutades tuleb kirjanikult tohutult palju lugeda ja uurida, et selle kauge aja kohta õigeid andmeid leida. Te juba kuulsite täna, kuidas ajaloolased Läti Henriku kroonika põhjal saavad pildi 13. sajandi sündmustest Eestis. Mõtleme veel kord raamatule meelisjutu alguses. Linnuse piiramise pildis on koht. Lembitu ja teie kõik, kes te praegu selles linnuses varjul olete, jätkas preester. Vaadake ise meie otsetud hulka ja vägevust. Juba seegi peaks teile hirmu peale ajama. Laula, laula, papp naersid, mehed linnuse serval. Meie ei lahkusid paigast enne, kui ta oma linnuse väravad meie ees avate kinnitas preester. Kui aga sina, Lembitu, lased seda alandliku südamega teha, siis kingime teile kõigile, jaga sinule elu. Kui aga julged vastu panna, siis meie ei halasta. Laula laula, papp, naersid mehed linnuse serval ja nii nad tõesti võisid naerda, sest samas Läti Henriku kroonikas, mis on muidugi kirjutatud saksa keeles on kirja pandud mõned eestikeelsed sõnad ja paar lauset. Ja üks nendest lausetest ongi laula, laula, papp. Nii et näete, kuidas kirjanik on ajaloo andmeid ära kasutanud. Ajaloolist jutustust luues tuleb kirjanikul tegelaste suhu panna väljamõeldud sõnad, mida nad oleksid võinud kõnelda. Ja sageli tahetakse ajaloolise jutu kirjutamisega peale muistsete aegade meenutamise öelda ka midagi oleviku kohta. Seesama eestlaste vapper maavanem Lembitu sai mitmete luuletuste ja juttude kangelaseks suure isamaasõja ajal, mil meie rahval tuli jälle võidelda saksa rööv vallutajatega. 1944. 45. aastal kirjutas Juhan Sütiste näidendi Lembitust pealkirjaga ristikoerad. Kuulame nüüd sellest Lembitu tõotust kokku tulnud maavanematele. Madisepäeva lahingu eel. Ma ei tohi seda teha oma isade au ja rahvaõiguse pärast. Ma ei tohi kõrvale astuda nüüd, kus meie oleme sisse piiratud. Nüüd kus meid on lahutatud muust maailmast, et meie lämbuksime meie ainuke liitlane logard. Sinnagi püüab piiskop sõrmi ajada oma sugulase kaudu Pihkvast. Kuid nogar on ta salakurjad pakkumised tagasi lükanud ja meiega leppe teinud. Tema saadikud, ootan siia, iga päev on juba teel. Sellepärast ei tohi mina nüüd kõrvale astuda. Ma mõistan sind, Ugandi. Sinu maa on surmatud ja laastatud, aga teie tahate siiski tulla? Ja kui sina harju, mõtled usku vahetades oma õnne leida siis tee seda. Kuid ära mõtle, et need röövrüütlid tahavad meile usku tuua. Ei, nemad tahavad meie varu ja meie maid, meie karju ja inimesi. Nad kisklevad omavahel saagi pärast, kuid ühinevad meie vastu sõna mõõga ja tulega. Ja meie peame ruttama, sest meie ei ela sõjaski röövimisest nagu ristikoerad, vaid põllutööst. Meie peame endid kehvemate sõjariistadega kaitsema ja me teeme seda. Meiega tulevad koos kõik, kes austavad oma esivanemate maad ja rahvast. Siis langen ma selleks, et rahvas võiks elada. Hädi oleks meie esivanemate vaimudele. Kui me tapluseta lepiksime risti koertega tulevad põlved süüdistaks tassi Manivaldusi. Ja kui kord meie lapsed ja lapselapsed küsivad, kas tegid meie isad ja isade isad kõik raudröövlite tagasitõrjumiseks siis võivad meie vaimud hingedekuul vastata. Jah.