Lugupeetud raadiokuulajad, alustame oma teist vestlust ümmarguse laua ümber. Meil on hea meel, et esimene saade äratas nii elavat mõttevahetust ja meile saabus hulgaliselt kirju. Need kirjad sisaldavad nii rõõmsaid, kuid nördinud sõnu, kuid kõikidest Me võime lugeda välja üht. Et meie saade tekitas mõtteid, äratas terve rea probleeme ja samuti vastuväiteid. See kõik on väga tore, sest selleks õieti meie vestlused mõeldud ongi. Nagu sissejuhatava muusika järgi kuulsite, on meie tänane vestlus pühendatud Johann Sebastian Bachi-le. Bachi muusika on üks raskemaid pähkleid muusika ajaloos üldse ja selle tõttu palusime seda pähklit purema juurde veel mõned seltsimehed. Täna on meie ümmarguse laua ümber muusikateadlane Hendrik Kivila, helilooja Jaan Rääts, orelikunstnik Rolf Uusväli ja raadiokuulaja, elukutselt geoloog Rein Einasto. Kõigepealt sirviksime kirju, mis on meile saabunud. Paistab, et kõikides kirjades kõige rohkem kõige teravamaks probleemiks on olnud see, et kas ikka Bachi sel kombel töödelda võib, nagu meie eelmises saates kuulete, pakkusime, kuidas neile siis nüüd vastata? Kõigepealt peaks selgitama seda, et kas siin üldse oli tegemist ümbertöötlusega tegelikult nagu realski asjatundja klassikalise muusika alal ja Bachi muusika alal võib ka väita, et tõepoolest seal on lihtsalt maha lauldud ega originaaltekstist erinevusi ei esine, esineb mõnevõrra, võib olla täiesti võimatu täiesti minimaalset laadion, erinevused, üksikute väga kõrged noodid ja mõned kaunistused, mida ei ole võimalik lihtsalt väljalauda, mis on puht instrumentaalse karakteriga ja lisatud rütmigrupp, muud mitte midagi ei ole juhtunud. Aga kui nüüd muusikaajaloo peale tagasi vaatame ja mõtleme, kas ei ole siis analoogilisi töötlusi? No analoogilisi oleks võib-olla palju öeldud, kuid muusika töötlusi varemgi tehtud. Ja paljud nendest ei ole üheski raadiokuulajad muusikese kohas tekitanud mingisuguseid vastuväiteid, töötlusi kui selliseid esineb muusika jõuliselt ka hästi palju ja lahke enese loomingus ei ole see mingi haruldus. Ta on töötanud oma kaasaegsete heliloojate teoseid, üsna hulgaliselt, võiks ütelda, on töötanud ümber mitmedki teosed, mida me tunneme Bachi loomingule, on on tegelikult teiste heliloojate teoste põhjalikud töötlused, aga pakun veelgi kaugemale läinud on lihtsalt töötanud ümber kasvõi näiteks röntgeni viiulisonaate nende algupära on märksa hiljem selgunud. Need on väga kaua peetud Bachi omaloominguks. Nagu ta ütles, on olnud põhjalik, ligi kolmandiku võrra pikemaks läinud. Aga kui võtta hilisemast ajastust, siis näiteks ferenduslisti tehtud Schuberti laulude töötlused klaverile kus Schuberti meloodikaga tema lauludega on käidud under võrdlemisi vabalt, nende alusel on loodud ju täiesti iseseisvat, väga virtuoosse, väga huvitavat klaveripalad. Ja lihtsalt tegi seda omal kombel teadlikult, et oma kaasaegsele kuulajaskonnale Schuberti laululoomingut lähemale tuua. Nii et pahandus nähtavasti tingitud sellest, et on siin toimunud saal railine, muutes teiste sõnadega tõsise muusikateos on kerge muusika moodi lahendatud. Kuigi antud juhul ei tahaks seda näidatud kergeks muusikaks, sest ega löökriistade grupp ei muuda veel asja kergeks muusikaks, isenesest, aga samal alles instrumentaalteosed on ju varemgi viidud üle teise väljenduslaadi näiteks instrumentaalteostest tehtud käibel olevat massi laugleja ja elas küll tehtud kooridele siin küll küll ja küll laulnud. Instrumentaalpalu Rahmaninovi itaaliapulgad näiteks laulavad koorid. Ma ei ole kuulnud kuskilt vihast kisa selle peale. Samuti näiteks Beethoveni vaikne öö ele väga laialdaselt tuntud koorilauluna onu, tegelikult aeglane osa klaversonaadist. Siin ühes kirjas oli veel see küsimus tõstetud, et kuidas me suhtuksime asjasse, kui vanema põlve kirjanike töid muudetaks kaasaegsemaks. Kui me esitaks kõik kirjandusteoseid esialgsel originaalselt kujul ja keele arengut arvestamata, siis oleks võinud isegi hiljem väga raske neid teoseid juba mõista. Klassikalise sees on ja ümber kadedalt täiesti kaasaegsesse rüüsse. Kas näiteks meie võiks veetlevat leedit kui lavateost teatrilaval vaadelda analoogilise nähtusena antud Bachi töötlusele? Veetleva dieedi puhul alusmaterjalina on olnud nad soo väga tuntud, aga palju mängitud komöödia pigmaaljon. Tooksin siia juurde veel drastilisemaid, et me mängime tänapäeval teatrites Šexpyri tragöödiaid, komöödiaid, kusjuures iga ajastu nagu avastab Šexpyri endaga jaoks ja tõlgendab teda endale vastu võetavas endale kõige nii päevakajalisemast vormis rõhutades just seda, mis on lähedane meie ajastule. Et ka see peaks kinnitama väga musikaalse ja toreda ansambli Swingers Swingers tegevuse õigsust, kes võtab Bachi väga suure pieteeditundega Bachist suhtudes, nagu me juba ütlesime, temast peaaegu nootigi muutmata, viitab sellele lihtsalt vokaalsest seades. Ja samal ajal võime veel lohutuseks tuua teise näite, et väga paljusid Bachi teosed, mida vahepeal enamasti mängiti klaveri peal hakatakse jälle mängima tsembalugel, kelle originaali poole tagasi püütakse minna, nii et mõlemad tendentsid on võrdselt olemas ja vist Mõlemit oleks ka õigustada. Oleme pikalt ja laialt arutanud Bachi ja ka võib-olla teiste heliloojate teoste töötlemisi et meie pika jutu nii lühidalt kokku võtta ja igasugused eksiarvamused kõrvale lükata tahaks rõhutada seda, et antud nähtus on siiski suhteliselt erandnähtus. Kaitsesime teda sellepärast ja sai mõnegi kuule poolt üsna terava hukkamõistu osaliseks. Asi on ju tegelikult ikkagi selles, et ega Bachi, tema originaalsus, puhtuses ja suuruses ei taha keegi ümber tegema hakata, teda ümber hindama hakata, sest see on siiski üks kõrvalharu muusika arenguteest. Bach kui niisugune jääb? Ma usun meile ja ka kõikidele kuulajatele ikkagi üheks suurimaks maailmas elanud heliloojatest, kelle loomingut temani eheduses me lõpuni jääme austama ja ikka ja jälle kuulata tahame. Me räägime täna Bachist, aga ega me ei tarvitse tema elulugu rääkida, meil tarvitse tema teosed siin hakata analüüsima. Me räägimegi kõiki neid mõtteid, mida pahmes esile kutsub ja see veel näitab, kui kõva mees paljude paljude vaid annab rääkida, kui palju asjadel ära kaitseb palju probleeme, ükskõik missugust Bachi teost kuulatasid kõige hämmastavam külg tema järsult, tema tohutu mõju. Ja see on mingisugune eriline mõju. Ma ei tea, minul näiteks on isiklikult Bahold lemmikele, läheks lapsepõlvest saadik ja ja vaatamata, et teda on vahepeal nii palju õpitud ja ikkagi teda kuulata, see on eriline tunne, kui tuju päris sant on, siis hea tuju ja kui hea tuju siis ikkagi ja kuulata. See on üks niisugune lahti arutamata, küsimus, mis temas on, see, mis võlub. Mina olen kuulnud Bachi teosed järjest laadi, kuulanud lõpuni panud jala otsast peale, mina sama teinud ja kuna pill, mehe amet on on hästi palju, mängib kogu relva hommikul sealt hulgast mõningaid asju, mida ma mänginud kaksteistaastasena, palju. Aga tüdimus, momendini ei ole ma veel jõudnud, vaid niisugune töö, tahtmine nende kallal, see on ikkagi jäänud. Ta nüüd võrrelda mõne teise Heilooja analoogilise teose kallal töötamist. Kas seal tüdimus moment tuleb kindlasti ja mitmeks aastaks tähendab niisugune tunne, et see teos vähemalt selles nii lähenedes on nagu ammendanud pahivuseid tunne siis ei tunne. Miks saladusi seal minu meelest meie vestluskaaslaste hulgast puudub veel üks ametimees, psühholoog, kes uuriks kuidagi selle, mis selle seadusepärasus siin võib olla. Võib-olla saab abi siin kollektiivselt asja juurde asudes kui kõik raadiokuulajad, kes asjast enam huvitatud meile kiritaks, mis ja kuidas just näiteks Bachi juures. Kõige rohkem mõjub. Kui tohiks tuua ühe niisuguse väga proosalisel võrdluse, et kui Bach inimesi kuulata, siis tekib minul vahetevahel niisugune mõte, et Bach on nagu igapäevane leib tähendab kleepida, või seal iga päev mis meid kosutab ja meile jõuga annab. Ja ometi ei tüüta kusjuures igasugused hõrgutised, mingisugused maiustused või nii edasi nendest veebis võõras viia. Kuulsime praegu üht osa Bachi teisest sonaadist viiuli ja klavessiini-le, sedapuhku küll viiulile ja klaverile. Bachi kirjutanud tõenäoliselt oma muusikat, mitte eriti kaasamõtlemiseks. Ja üldse see arvame, mis on paljude musta kuulajatel, nagu peaks muusika nii väga probleemid seal väga mõtlema. Kas see üldse nii õige on, kui teda kuulates inimene tunneb ennast kuidagi emotsionaalselt ületatuna saabuda, et see ongi kõik, mis tehases võib sisukad olla ja kui me räägime Bachi muusika on eriti sisukas, siis mõtle, miks seal just seda, mida me siin enne rääkisime, et teda võib lõputult kuulatada, ei tüüta ära, millal inimene ja missugustel tingimustel jõuab selleni, et muusika hakkab temale elamusi pakkuma. Et sa eelarvamused kõige enam ei suhtuks. Muusikal just nimelt ta ei otsinud, mida see kujutab, ja siin on ka muidugi karuteene osutanud paljud meie muusikateadlased, kes on aastate jooksul ikka kogu aeg püüdnud kirjutada, väita, kui keeruline see muusikal. Aga ma mõtlen, et Bach kirjutas oma muusikat ja nii ma olen ka arusaamist Schweitzeri kuulsast raamatust Bachi kohta kirjutanud, ta kirjutas võrdlemisi nii sundimatult ja vabalt kuulamiseks muusikat. Huvitav on nüüd võib-olla muusikateadlastelt küsida, kui suurel määral näiteks Bach kirjutas ainult oma sisemisest elamusest lähtudes või kui suurel määral ta arvestas oma kuulajaid. Kogu Bachi looming on kirjutatud teatava kindla eesmärgi kantaadis on kirjutatud harikuks igal pühapäevaseks jumala teenimiseks leitigi toomas kirikus ilmalikud kontaktid ja muu juhumuusika on kah kõik kindla aadressiga tellimustööd tellimustöö. Kas laulatuseks sünnipäeva sünnipäevaks, pimeda juubeliteks matusteks siis instrumentaalmuusika väga suurel määral õpilaste jaoks kirjutatud oma lastele. Siinjuures ma tuletaksin meelde, et põhiline on tehtud etteheiteid liiga suure annuse kunsti pärast, et juba ei ole võimalik mõista niimoodi, näiteks kolmandas klaviiribungis on seal mõningate kurali töötluste kohta üteldud. Et seal on liiga palju kunsti, ei ole võimalik mõista, see oli Bachi kaasaegsete ütlemine ja kui palju Bachi kirjutatud loomingust jäi kordagi ette kandmata või kui palju avastati hoopis hiljem kogu tema looming taasavastati hiljem, aga tõenäolisemalt mängija Teil on enam-vähem kõik, mina arvan isegi, et päris kindlasti kõik on mängitud, sest milleks ta muidu kirjutas, käe kirjutanud lausa tal ei ole selleks ka võimalust. Lihtsalt aega ei olnud. Ka tema ametikohustused oli kirjutada muusikat mingi päevast on tekkinud väga paljudel kuidagi mulje, et kohe loomise ajal üldse tema loomulikult ei tulnudki. Nii et see on täiesti või ei, see on muidugi muidugi seal osalenud õige. Ta meeletult laialt ei tuntud, sest tema seda teostas näiteks kirja nendesse ei maininud peda napilt teda ja teda peeti oma eluajal peeti seda Saksamaal kuuendaks heliloojaks. Kõige esimene olid element laiaga vist esimeseks organistiks, eks ole, jah, ainult esimeseks organistiks väljaspool Saksamaad, Heilujapachina teda nii laialt ei tunta. Ei, Endel teadis temast. Ja siis need kaks, kuigi nad sündisid ühel aastal 1685, nagu me teame on väga erinevad kujud selles mõttes, et Bach elas ja töötas ikkagi suhteliselt, väga kitsas, suletud ringis, aga hindel ta oli maailmakodanik, selles mõttes, et väga palju reisis oli Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal ja tema muusika levik tema eluajal oli palju suurem, palju massiliselt. Huvitav, ma olen kuulnud, nagu oleks endal olnud palju neid tormilisem ja ja elurõõmsameelsem rohkem seltskonna inimene võrreldes Bachiga aga seejuures näiteks nende looming on hirmus sallale. Ja sina väljunmis haruldus, ainult muuseas just väline saladus küll, aga ikkagi tugev Tallinna sadamas on meil olemas, see on epohhi sõnal epohhi väljendusvahendite sarnasus on, see. Ka telefon on kaks tuli võrdlemisi sarnane, näib veelgi lähevad näiteks Šveitsile väidet, mis tal koheselt esimestel lehekülgedel ollakse väga huvitav mõte, et subjektiivsed ja objektiivsed kunstnikud, et esimestest tähendab subjektiivsete son kunst nende isiksuses, et nende looming on peaaegu sõltumatu ajast, kus nad elavad, ta toob siin näiteks laagleri nagu teises ajas ikka väljendada ennast nii nagu ta väljendab. Siin võib vaid vastu vaielda, aga kuulub objektiivsete kunstnike hulka kes on kogu oma loomingus jala, väljendusvahendites vormides ja mõtetes seotud oma ajaga võtavad vastu kõik selle, mis neile ajastu pakub ette, töötlevad seda ümber. Et nende niisugune isiklik elu ja nende saatus na kui väljendub nende kunstis ja samas ei ole huvitav on märkida, et ka näiteks tänapäeval suhtumine individuaalsesse väljenduslaadi muusikas hakkab jälle kuidagi taanduma. Tänu võib olla ühtsele tehnikale, mida üha enam kasutatakse, olgu see siis seeria muusikatehnika või midagi muud. Nähtavasti hakkab jälle kuidagi muutuma stiil ühtsemaks ja isiksuse vähem vähenema. Kui juba Bachist muusikast juttu on, ei pääse me kuidagi mööda kahest mõistest polümfoonilisest muusikast ja selle kõige kõrgemast vormist fugast. Polüfoonia teatavasti on niisugune muusikaliik, kus kõik hääled on täiesti iseseisvad, omaette arenevad, vabalt liikuvad ja kokku moodustavad nad ühtse, harmooniliselt kõlava terviku. Ja polüfoonilise muusika kõige kõrgemaks vormiks ongi fuga ülesehitusega. Põhimõtteks on see, et kõik hääled selles muusikas on võrdse tähtsusega. Hääled fugasse teatavasti astuvad sisse üksteise järel. Kõigepealt alustab üks hääl teatud kindla meloodiaga. Veidi aja pärast liitub temaga teine hääl, kes mängib täpselt sedasama meloodiat. Ja lõpuks näiteks kolmas, neljas. Nii et kui nüüd meil võimalused on näiteks ühte huugad kuulata, siis pange just seda häälte iseseisust nende horisontaalset liikumist tähele. Võib-olla üks kõige paremaks nii markantsemaks näiteks oleks Bachi oreli fuuga tooma soor. Küsimus kui palju selles Pulifoonilises töötluses on? Nii ongi mõistuslikud konstrueeritavat või kui suures osas helilooja seda juba täiesti intuitiivselt tajub ja ilma erilise konstrueerimiseta kohe kirjutab. Muidugi, teatud konstrueeritus on heliloomingus alati olemas, see oleneb väga suurel määral helile kogemustest ja tema praktikast, mida rohkem ta valdab tehnikat ja pahl näiteks valdas seda hiilgavalt. Rohkem ta muidugi võib anda voli tunnetele ja seda vähem lavakse temalt mõttepingutust. Aga see mõttepingutus muidugi mingil määral ei puudunud, sest paljud asjad ikkagi olid täiesti arvestatud täiesti väljamõeldud. Nii et see loominguprotsess oli ühtlasi ka konstrueerimist protsess, aga muidugi kogunud materjali paigutuses ülesehituses. Muidugi tunne ei olnud kunagi välistatud ja see ei ole kunagi teistelgi loojatel välistatud. Rääkisime siin Bachi stiili niisugusest lõpetatusest, sellest, et ta kirjutas muusikat nagunii mõistuse ja tunde tasakaalus. Tahaks aga siin meenutada ühte Bachi teost, mis mulle eriti südamelähedane on, nimelt tema grammatilist fantaasiat, jõhvoogat, mis tundub mulle on loodud niisuguse, just tõelise inspiratsioonipuhangu mõjul. Ma usun, et muusika seda kinnitab kommentide, kuulame. Tõesti väga kahju, et me seda teost ei saa tervikuna kuulata, kuid ühte tahku Bachi pärasesse meile siiski näitas nimelt Bachi kui suurt improvisatsioonimeistrit. Tundub, et siin on võtnud ette ja ühe oma improvisatsioonilist üles kirjutanud. Teatavasti kõik kaasaegsed on Bachist, rääkigu kui suurepärasest teistest, kes võis istuda oreli taha klavessiini taha ja mängida, mängida lõputult. Passin positsioonil kui ühel muusikalisel näljendes viisil ei ole siiski niisugune kordumatu võlu. Kõik kaasaegsed, kes Bachi improviseerimis on kuulnud, räägivad sellest, kui lausa ilmutusest. Ei, mul on siin üks küsimus ei loojatele just kaasaegse muusika nii loomise aspektis et kumba külge nähaksegi muusika loomisel eelkõige, kas emotsionaalset või intellektuaalset külge ja kas teha vahetegemine on üldse oluline. Minu arvates näiteks on minu arvates seda vahet, aga raske teha, see on alati tinglik, oleneb isiklikust maitsest, isiklikust suhtumisest muusikasse, sest sageli, mis ühele tundub intellekt reaalne emotsionaalne kui Bachi näiteks analüüsid, ütleme nii nagu õppedes seda tuleb sageli ette võtta, siis tundub ta sageli väga intellektuaalne, isegi kaasaja muusikas on samuti ühele tuntakse asi emotsionaalne, teisele oks kinnitage seal antud väljendusvahenditega harjunud kuid õigemini mõtleks kaasa muusikasse ei üks ega teine külg, et oleks niivõrd esile tõsta, võib-olla rohkem siis juba mis psühholoogilist külge siis tänapäeval kuidagi lähenetakse asjale tema mõjule nii psühholoogiliselt, milliseid alateadlikke tundeid ta kuidagi erutab. Mina tahtsin rõhutada, et just võib-olla nende kahe külje afilutiseerimises seisneb sageli muusika ühekülgse vaatlemise viga, võib-olla just, et nad ainult ühte külge vajavad, sellest heliteosest ja teist külge ei oska nagu näha. Ma tahtsin veel seda rõhutada, võib-olla et paljud intellektuaalsed asjad võivad veel emotsionaalsema tunduda, näiteks võtame matemaatika. Küll tundub kuivaine olevat, kuid mina ise ka natuke sellega nii oma huvides nagu tegelenud ja ma olen kuulnud paljude matemaatikute arvamusi, lugenud nende kohta. Nemad vaatad ka paljusid matemaatilisi tehteid keerulise võrreldes väga emotsionaalselt. Ja mõnikord on keerulise ülesande lahendamine niivõrd haarav, isegi eks muusikateos väga romantiline see sageli olla emotsionaalselt haarav. Samuti maletajad räägivad emotsionaalsusest oma mängus semasse naljakas mõiste väga paljud asjad tund tekitada ilmselt just sellise eelarvamusega muusikale lähenemises ja ainult ühekülgses vaatamises on paljude õigustamatute rünnakute põhjus just. Ja ilmselt on muusika palju rikkam kui meie esialgsed oskame seda kujutada. Minu meelest Bachi kunstis ei võlu mitte ainult pahk võib-olla ise, vaid tema aeg. Sest temaaegne muusika üldse võlub meid. Ainult tema juures on see võib-olla tehtud lihtsalt palju meisterlikumalt ja väljendusrikkamalt. Tema on oma ajastu üldse föderwe muusikalise epohhi nutele kvintessents on ikkagi võtnud kõik selle muusikakukkumise enne seda Annanud. Tähendab seda, et kokku võtnud eelnenu vaid sisuliselt kokkuvõtet tehes on ka väga palju vaadanud ette tulevikku. Tema kunst on nii võimas, et ta on olnud eeskujuks ja allikaks paljudele hilisematele heliloojatele, sest peale Bachi on kõigil suurtel elektron näiteks saanud tema teosed nii kõige lähedasemaks materjaliks. On teada, et Downi kohta samuti sopääni kohta Schumanni kohta ja kõik armastas meeletult Bachi meeletult uurisitada. Ja Bachi muidugi jätkub uurimiseks. Tänapäeval igal juhul ja tulevikuks võib-olla ka muidugi. Aga midagi näpistan selle ajastu muusikas rakendada mingisuguseid niisuguseid psühholoogilisi seaduspärasusi, millega saavutatakse tohutu sugestiivse mõju ja mina ei tea, mul on muidugi alati väga niisugused ketserlikum mõte kest asjade suhtes ka leidnud mingist paralleelne Spachi kunstis seal Bachi, ütleme, Bachi, aja kunsti ja džässmuusika vahel üldse rütmimuusika vahel. Neis on mõlemis mingisugune selline rütmiline, uimastas tekki, Bachi muusikat ja Bachi muusika Edervelt rütmiline May, räägime stiilist, sarnasustega midagi niisugust, aga mingisugused elemendid, mis vist mõjuvad ja sellest algab, võib olla tingitud Bachi teemat niivõrd oivaliselt, näiteks tänapäevases muusikakäsitluse sobivad. Pilk kellale näitab, et meie vestluse aeg hakkab lähenema lõpule. Meil oli siin juttu improvisatsioonilist, eks meiegi ta jutt oli, improvisatsioon ja ka pisut laialivalguv. Eks omajagu süüd selles oli ka Johann Sebastian Bachi meie tänase vestluse pea teemal kelle looming on niivõrd rikas ja mitmekesine, niivõrd huvitav, et paneb mõtlema ühes suunas teises-kolmandas suunas. Kisub tõmbama Leele minevikuga tänapäevaga. Anname puks sõna Bachi endale, kõlab üks koor tema kuulsast Johannese passioonist.