Lugupeetud raadiokuulajad, oleme järjekordset kogunenud ümmarguse laua ümber. Täna vestlevad meiega muusikateadlased Aurora, Semper ja Ofelia tuisk ning heliloojad Jaan Rääts ja Enn Vetemaa kes kuulas eelmist saadet. See mäletab, et rääkisime Johann Sebastian Bachist ja Polifoonilisest muusikast. Tänaval vaataksime, missuguse areng on vahepeal teinud Omafooniline muusika ja peatuksime Viini klassikute juures, tähendab, meil on täna juttu haidmist Mozartist ja Beethoven ja Bach suri 1750 vini. Klassikud olid ju juba osalt juba sündinud ja nagu Haydni ja teised olid just sündimas. See oli väga huvitav aeg selles mõttes, et kaks ajastut vaheldusi väga terav vahe tekkis just selle 18. sajandi keskel, siis, kui Bahia Hendel suri. Ja siis olid juba noored heliloojad, kes sisenesid hoopis teist stiili ja nad pidasid Bachi ja Händeli muusikat vana moeliseks, liiga õpetatuks ja raskepäraseks vaheaeg-ajalt ja pahe omad pojad, Nad suhtusid, olgugi et nad väga lugu pidasid oma isast nii suure ükskõiksusega, et nad läksid väga suure osa isa teostest kaduma minna, päästan ta. Eluajal olid tema pojad palju kuulsamad kui isa ja isa nimetati kae kui oma kuldsete poegade isa ja õpetaja Tapa Bachi. Kaasaja seisukohalt on see väga huvitav nähtus neid. Kui kirjutatakse ajalukku, siis saadakse tahi poegadest väga hästi aru ja me eriti ei süüdista neid sellepärast, et nad oma isa teostesse nii hoolimatult suhtusid. Aga kaasaegse noreenil õega niimoodi juhtudest liiga ülbelt suhtutud kaasaegsete Seli loojatesse, siis ega ta siis hästi küll ei lähe. Bachi poegade, kelle teostes uus stiil, väljendust liisuriiulil, teisi dilemmad sisse, terve Mannheimi koolkond eesotsas should siga, need olid riided, tšekid nende juures kõige esmatuli nähtavale, see uus orkestrimuusika, uute pillidega, uue dünaamilise väljenduslaadiga, tegelikult kogu see uus orkestrimuusikastiil, see sai oma alguse Itaalias. Ja 18-l seal teisel poolel räägiti väga palju kiitvalt suurest Itaalia ilus, seda imetleti ja selle peamine tunnus oli siis väga voolavad jaeItaaljalikult tundeküllased meloodiad. Siis oli väga suured vaidlused selle ümber, mis muusikast tähtsandas harmoonia, meloodia ja siis uuemate suundade pooldajad kaldusid arvama, et tähtsam on ikkagi meloodia kui harmoonia. Jah, ei, see võib olla küll niimoodi, et tähendab, kui Bachi pojad suhtlesid oma isasse kahtlematult austavalt, aga mitte mitte nii nagu meie pojapojapojad on nüüd teinud ümberhinnangud jällegi Bachi kasuks. Aga tänapäeval ei saaks öelda, et nüüd pojad suhtuvad oma isade salast sageli on just vastupidi, öeldakse ikka noortele rohkem, et rahvale, et midagi on nagu väga ei kujuta. Et oli ilus muusika, aga mis. Muusikas on kriis ja, ja allakäik ja siis õiget Ihastele ette jälle seda harmoonia rikkuse puudumist, mis asi nende isadel ja naised. Nii et polüfoonia unarusse jätta, sinna läheb ja palju niisuguseid paralleele suhtumise osas. No ütleme näiteks seda uut muusikat, mis tekkis tegelikult seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul, selle ümber vaieldi veel 18. sajandi keskel ja hiljemgi ja isegi niisugused väga silmapaistvad mõtlejad nagu volt hääled, ei saanud sellest aru. Corelli oli 30 aastat surnud, kui ma seal ütles, et ta ei säästma muusikast aru, et see midagi tema kõrvad jälle ta südamega mõistusele ja et ta eelistab Orlando külas motet Corelli muusikale. Akvarelli oli üks, üks esimesi siukseid klassitsismi ennustajaid, teadlased ja filosoofid, samuti kirjanikud, vahi mõtlesin, et muidugi antud juhul on alati muusika suhtes konservatiivsed, ollakse. Ja näete, arvavad ikkagi, et muusika peab teenima sõnu selle endal ka vaiasid, 18. sajandil, selles mõttes olid nad sisse keskaja kirikuga ühel arvamisel. Jaa, aga mis sa, siit on klassika mis me mõtleme klassika all üldse ja ma ei mõtle mitte seda klassika all, mõeldakse vanakreeka ja rooma ka seotud seda vaid, kui me ütleme, et ja ajajärk on klassikaline või teosunud lastele. Tegelikult iga kajastus tekib oma klassika Barutama klotsiga, mis tunnusmärgid salongi klassikale ei ole vast muid tunnusmärki kui lihtsalt oma ajastu stiili käsi, kõige parimad esindajad, kes on saavutanud kõige suurema populaarsuse, ütleme mingitel asjaoludel kusjuures Maiudes populaarsus seal oli ta mingisugune Eino ikkagi populaarsus kas varem või hiljem, aga ikkagi näiteks pahn võib-olla omal ajal, aga hiljem, hiljem, hiljem ta sai, tunnustas sellega ta muutus loomulikult klassikaks. Võib-olla eeste kunstiline käies on just seda, ma mõtlesin Briaga populaarsusega tingib siis ühtlasi lassi klassiku tiitel. Varem Vare raha ei saanud kunagi populaarseks ja ometi ta käsi, klassikute, kogu muusika klassikaline, oleme pidanud samal ajal liialdama, eks ole, klassikas on ka midagi niisugust, mingi assotsiatsioon tekib näiteks suurte nahkset köidet ega, mis tolmu kuskil riiulil hästi palju teosobiga väga ilusti ja korrektselt välja antud vastavate märkustega. Igast klahvid ise selles süüdi ei ole. Selles süüdi on need, kes klassikuid kujundavad. Klassik klassik kujunebki ise, muidugi ta kujuneb peamiselt nii nähtavast, ikka kordamise jõul. Siis on tegemist ka midagi viimiseks nähtusega, nagu läks reklaami puhul, kui pidevalt korradega ühe nime puhul, et see on midagi väga erakordset, lõik ajastu jooksul jääb klassikaks. Ühineb, kuulsid, ähvardati ja mitte idanimi puhul. Ma arvan. Järgu või üksikisiku juures mingisugused oma aja väljendamiseks on jõudnud teatud täiusi, liia täitud, teatud tipuni, ma mõtlen siin Rameeto mängudel oli üks küsimus, mida nimetatud klassikaks ja siis üks võistkond vastas klassiga asemele räägitakse, kuid mida ei loeta küsimusel nimelt kirjanduses. Seda hinnatud väga vääriliselt, aga ka selle järele oli küsimus. Et mitut Tammsaare teost suudate üles kirjutada, vastad sellele igavest kasepunkte, siis selgus, et üks võistkond suutis ainult ühe nimetada. Nii et see näitab väga selgelt, et meil oli õigus, klassika sellest palju räägitud. Loe see oli küll siis üks. Peaks vahet tegema klassika ja klassitsismi vahel klassitsismi teatrite ajastut, teate tähestik ja stiili jäärad mõiste, aga klassikaline üldine mõiste, mis, mis kuulub kõigi käest, et hiljuti aga tänapäeva juurde, olgugi, et määrati klassikut otsiku ära. Niisugune mure võib tekkida, kui hakkame nüüd mõtlema, keda nimetab oma sajandi klassikuteks ja keda nimetati tol ajal Viini klassikute klassikuteks, vaat siis on üks niisugune omalaadne nähtus, et tolle klassikud kasutasid palju ära oma eelkäijate töid ja ühesõnaga oma eelkäijate najal nad jõudsid sageli ühe kindla stiili välja loomiseni. Seal näiteks maalikunstis on ka samuti näiteks kas poja juures õppimine täiendas isa stiili ja jälle pojapoeg, pojapoeg ja niisuguste pidevat aja jooksul ühes stiilis töötamisena jõuti suurte kunsti väärtusteni. Aga meie sajandil tekib sellega, mis väikene mure selles mõttes, et nagu tol ajal nii perekondade ja põlvkondade kaupa tehti ühel meelel ühte suurt mäge, näiteks, aga 20. sajandil need, keda me võtame suurteks meesteks, nemad hakkavad igaüks oma kuhja nagu ehitama ja püüavad kangesti erinevad olla teistest ore jälle. See on sellepärast, et kui me läheme millelegi väga lähedal, siis me näeme erinevusi teravamalt kaugemal ajastul me näeme rohkem sarnasusi ja mõningad meile näivad Mozarti kaasaegsed 100 Mozarti taolised, olgugi et omal ajal tehti nende vahel väga suurt vahet. Aga huvitav vahe on nii suur, kui meie sajandil näiteks meie sajandi hakkame niukseid suuri nimesid lugema, ütlemisi b just teiselt poolt näiteks köshil, Stravinski niivõrd palju erinevaid stiiliharusid ka võtame barokk esindajad Endel, Endel ja Bachi juba ise olid väga erinevad siis samal ajal olid rokokoostiili esindajad isegi veel varasemast ajast, kui ta ära ja siis võtame ta moolan, rokokoostiilielement ja see on midagi hoopis muud ja vastandada rockile ja samal ajal olid juba klassitsismi esindajad needsamad ahvipojad. Nüüd neelab seda nii teravalt, ei taju neid vahesid, näiteks kui Prokofjevi Tajuti tema muusikas, eriti seda teravat niisugust tugevat rütmi külge ja talle heideti köite meloodia puudumist nüüd hakata muutuma, ikka meloodilise elaks, jää, lõika selgemaks, tulevad tema seosed Rimski Karzakoviga üldse kaasaegsete Taiwan on niisugune. No kas ei ole ilus muusika kõikundas tasakaalus hea maitsega kirjutatud ilus Miloodikat tunded, mis ma saan väljendada küll väga aristokraat, aia siiski väga inimlikud tunded. Väga hea tunne on alati, kui sa kuuled, Mozarti, kah vanimaid heliloojaid, nii nagu mahvi või LDL nagu puhastaksid käidud. Mozart juures on väga tore, on just see stiilil peensusi, on niisugune filigraanselt ja nisuke täielik stiilile väljapeetuse järele kunagi tunda ühte tahaksid kohta või õigemini ebakohta, kus talanczumaks stiilist välja. Muide, ma arvan, et võib-olla see, et ta meile tundub praegu aristokraatlik olema. Ma ei tea, kas ta Mozarti aegsetele kuulajatele seda tundus, näiteks kui mõelda nüüd tema eel olnud muusika. Ajastus on nagu näiteks eelmises tahtsime, rääkisime eelmises saates, rääkisime Bachist siis näiteks pärast Bachi võis võis tema mõjuda niivõrd värske nad, ma ei tea, kas dollari kuulaja seal lingis taristu protisse järsku järsku ta leidis, mingi täitsa uus ja värske ja väga julge puhang. Ma ei tea, kas, kas ta siis leidis, et see on nii peen, kui meie praegu leiame, lihtsalt inimlik on siin ilm ja kindlasti on inimlik. Aga niisugused heliloojad nagu Mozart näiteks ema oli ju mitte niivõrd Universaalne nagu ajalt praegu kedagi leiame, tema võttis kõik kokku mis oli tehtud meid juba Salzburgis ja liini koolkonnas Itaalias, Prantsusmaal ja igalt poolt mõjutusi. Ja isegi mitte mõjutusi, vaid tsitaate. Tema uurijad on selgeks teinud, et ta on üle 250 helilooja mõtteid kasutanud ja ometi suutis ta sellest luua absoluutselt oma stiili ja absoluutselt terviklikku stiili ja nendest vanadest mõtetest uusi mõtteid. Jaa, aga näiteks Stravinski peatust igal sammul tulevad tuntud kohad ette, siis seda pannakse sageli pahaks, järelikult tulevikus ka leitakse. Stravinski on kõigil teelt käärid võtnud, temadest leiab rohkem kui 200. Aga tehnika täiesti sihilikult mõnigarloga vabalt. Kogemata see juhtus tema mälu juures, teades, kus ta võttis ja mis ta ütles ja milleks. Aga seal on veel. Aga minul see tookord oli niiviisi näitiskude moodsaki kirju loete, siis ta kirjutab oma isale Prantsusmaal viibides Pariisis viibides, et ma püüdsin seda teost väga prantsusmaitse järel kujundada. Ja see ei olnud mitte, see oli temal nagu ideaal, et meeldid kontaktiga Pariisi publikuga. Sellel üldse oli väga tähtis, oli pöörleb, ta peab antud ajastu vaimu nii kajastamata, väga hästi läheks ja täidaks otstarbeks näiteks tänapäeval see nii terav ei ole. Väga paljud heliloojad kirjutavad siiski väljendada oma mingisuguseid ideelisi veendumusi oma esteetilisi või ideoloogilisi seisukohti. Tänapäeval on tarbemuusika nagu mingi muu ala muu muusikaliik seal all me mõtleme tänapäeval muidugi džässmuusikat, peamiselt sel ajal oli ainult üks muusika, see pidi täitma kõiki neid ülesandeid. Ja siiski sel ajal algas helilooja individuaalsus ja enda maksma panemine peeglis romantismi ajal viis, nagu öeldakse, mina, mina, kuultuseni või see algas tõenäoliselt kusagilt Pythoni rajoonist, hilisem moodsad ka, et selle tõttu, et meie heliloojad väga nii oma väga subjektiivsed isiklikke mõtteid tahavad välja sellised tõttu nad jäävad ka kamis erakuks. Sageli. Neil ei ole seda auditooriumi, mis oli näiteks. Aga see on ka huvitav, et just sel ajal, kui kui heliloojat 18. sajandi eriväed püüdsid väga kirjutada, alati nii nendest aru saadakse siis kirjutati just nimelt, et inimesed, inimest, need vajavad väga palju aega selleks muusikast hakata aru saama. Selle kohta on huvitav, et siit tahate. No ega Mozarti muusikat ei peetud ka mitte eriti eriti arusaadavaks jääda, väideti väga palju ette keerulisi kõlakombinatsioone ja tal on liiga palju noote ja siis ta ise tavaliselt vastas sellele täpselt nii palju, nagu on vaja. Nii et see arusaamise probleem on alati olnud seal isegi siis, kui oli muusika ühehäälne, siis oli ka mõistetavuse probleem ikkagi olemas. See on väga õige, see oli ikka ikka olnud sotsiaalolnud kaudselt või otseselt millegi teenistuses, aga peab ütlema seda, et nii nii orjastav, kui see heliloojal ei olnud, siis kui nad romantismi ajal vabaks said, siis nad tundsid järsku, et kunsti nagu enam ei vajata. See oli suur tragöödia, see täielik vabadus, mille erile saavutas tuli välja, et ta saab seda kasutada ainult sel juhul, kui tal on palju raha. Et ta, siis võib tal elamisvõimalused, aga enam ei olnud seda instantsigi säästemalt teoseid ostnud ja Rubatis näeksin, sellised kohutad kannatasid selle all. Aga klassitsismi ajal. Mozart oli esimene, kes ütles ennast lahti õukondlikust, teenistusest läks ära ja suurtest esindajaist oli ta esimene. Huvitavaid kajastus. Isegi nende teoste arv sellest helilooja positsioonis näiteks failil oli tarvis muusikalist materjali ettekandmiseks, ta kirjutas 77 kvartetti ja 100 sümfooniat. Mozart kirjutas aga ainult 26 kvarteti ja 48 sümfooniat. Robin hakkan 16 kvartetti kell üheksa. Sümfoonia. Sellega ei ole siiski niimoodi, et see teoste hulka olenes väga suurel määral sellest, et ei seatud tegelikult nurisisse teose loomise esmajoones olema meelelahutuslik muusika. Sellel näiteks. Just ja siis läks asi söögiaegu sisustas muusika, Hayden pidi lihtsalt üks, ütles ta, jõuab või mitte, ta saanudki endale seada mingisuguseid väga suuri sihte. Ta kirjutas, need teosed jäid sageli väga sarnased üksteisele. Ja bituumen oleks jõudnud ka kirjutada niisuguse tohutu hulga sümfoonia ettekäändeks endale seadnud nii sügavaid suuri sihte nägude seadis. Vaat seal on aga arvates justiitsi. Loominguprotsess on nende juures väga erinev. Näiteks Haydni kirjutas. Te ütlesite väga, sarnaseid asju ei olnud sageli nagu ühe teose variandid ja need olid tema arvates kõik ühesuguseid lähtusega. Aga kui te olite vaatanud Beethoveni neid Skizzi raamatut, siis te näete, et Beethoven enne kutsi teos nii teoks sai, elas juba tema kujutlusvõimet i palgist staadiumi üle, et ta oleks võinud ka sellest teha nii palju sümfooniat nagu hai. Sihuke eluline, värske nii nagu hai tullagi ja nagu kõik klassikaks. Ei seda õelda Mozarti puhul me ütlesime just Titanil, ega need on niukene Haiti juures peab ütlema, väga eluline ja väga terve, kahe jalaga maas, aga kas Mozart ei ole terve ja kahe jalaga maas ja Mozart on võib-olla ainult ühe jalaga? Nii pädev või natuke natuke tiivulise maga, Hayden, rustikaalne muusika, rohkem temaga seda maameest rohkem tunda. Muidugi see maamees ei ole niisugune mullane maos kaugeltki, aga aga haiglagi jämedakoelisem on aga sellise jämedakoelise jälle kui nii hakata, nii päris gurmaanina mahuttlemisel, kala, mida teha ei tohiks, siis, siis vahest selles jämedakoelise niisugust Toredat mitte tahtlikku naiivsust vahel mõne koha peal. Rain Rosim, mida tema ise ilmselt ei teadnudki, Jeltsin mõnu on, sellest väga teadis ta väga iseloomulik päikesele, see tahtlik küllatamine ja isegi üllatame niimoodi, et väga lõbus ja muusika keskele, järsku tulebki hetkeliselt kuidagi sihuke must pill ja sisse ka peale ära vinnaku mingisugune onu, kes lastega nälja, kersti, kurja näo vahepeal ja siis jälle laseb nalja edasi. Demolimus naljamees. Mul on väga nii, sellest küljest ja lihtsalt jääteni, Mozarti muusikast on nii tunda. Kus ringkonnas, mis ümbruses nad olid moodsatel rohkem linnalikum ja Mae ja Hayden muusika, et aastaks oleks nagu rohkem aedu. Hayden jõudis oma õitsingule alles päris selge, kui ta oli Mozarti teostega tutvunud siis ta kirjutas oma parimad asjad pärast Mozartit veini ja, ja ka Mozart kirjutas Jädala parimad kassetid siis, kui käeli uurinud haigeni kvartett. Näete, missugune koos nad olid suurepärased sõbrad. See on üks näide niisugusest suurte inimeste erakordsest sõprusest. Ja teine noor ja 30 aastat oli nendel hea erinevus 30 aastat ja nad olid sõbrad, nagu noores eas ollakse sõbrad. Kusjuures Hayden Kirjutas omal ajal, et meie ajastu suurim helilooja Mozart Iga sajand erinevaid ka vist apelleerida kas teadlikult või teadmata siiski mingil määral publiku auditooriumile ka vähemalt tahvleid mast, aru sa ei lugenud, kirjutas ainult Beethoven. Beethoven oli, tahtis olla vaba täiesti ja täitsa seda öelda, mis tema õigeks pidada. Kas võistluseta kihivaimite? No seda on igaüks looja, ma mõtlen, me ei jõua niikuinii. Tühjaks rääkida kõigist neist.