Subjektiivselt minule meeldib Mozart rohkem kui Beethoven vist sellepärast et mingisugune piilus ja väljapeetus ja niisugune äärmine kristalne maitse puhtus, võib öelda näiteks Beethoven on sügavam. See on muidugi vaieldav, aga tavaliselt nii on kallutatud arvama ja võib tõsi olla. Me oleme harjunud Bycrovi sügavamaks pidama, sellepärast et meie teame tema elutraagika ja kõiki neid raskusi, mis tal oli ja Mozartit vaata mihkel imelast. Kuigi see sugugi iga kord paika ei pea. Et muidu niisuguste küsimuste juures võib-olla tõesti on natukene ka see sajandite jooksul tehtud muusikateadlaste töö olnud ka pisut maite desorienteeriv ka pisut lihtsustab, näiteks võib-olla Beethoveni näeme praegu pisut üheplaaniliselt nihukse titaanile ja kannatajana Mossaritele väga helgeid imelapsena võib-olla see natuke isegi liiga teravdatud, näiteks kui oleks Beethoveni kirjutatud niisugune teos, nagu Feuchtwanger kirjutas näiteks Koojast, millega koja oli kuidagi väga inimlikuks. Roland on kirjutanud suurepäraselt Beethovenit, aga praegu enam ei kujuta, kas meie ettekujutus Beethoveni isikust, et päris õige ongi, me olime Beethoveni isiku võib-olla restaureerinud tema muusika järgi teatud määral. Aga see on muidugi täiesti vaieldav, see muidugi väljendama käe. Esiteks, Mozarti saates ei olnud vähem traagiline kui keeta, kurdiks jäänud. Tal oli elu väga raske ja kujutlus Mozartist heliloojast, kes nii linnukesega muusikat kirjutas see siiski tema enda sõnade järgi ei vasta tõele, et vaevalt on üldse kunagi olnud heliloojad, kes on rohkem tööd teinud kompositsiooni meisterlikkuse omandamisele. Ta ei tea mitte ühtegi niisugust heliloojat, keda ta ei oleks põhjalikult uurinud. Noot, noodid, taktaktilt. Mozartist võib-olla meie kujutlusi on isegi vähem vastab päris reaalsusele, kui Beethoveni. Ainult minul tundub niimoodi, et Mozarti elu näib nagu traagilise Nana ja Mozart enda isiksuse mitmekülgsema ja huvitavama Ena kui tema muusika abi, et aega on nagu teisi ei olnud, et, et nad on elu, oli omaette kangelastegu. Sest siiski 25 aastaselt jääda kurdiks ja olla helilooja selle juures. Aga Beethoveni muusika tundub kuidagi suuremana veel kui tema enda elutraagika. Ainult et Mozart ja Beethoven on niivõrd erinevad, et siin ei ole nagu õige neid üldse kõrvutada ja võrrelda sellelt seisukohalt, et kumb on parem. Ainult Beethoveni oli siiski pärast Mozartit võimalik olla suurem sellepärast et sonaadivorm, kõik need uued vormid, mis olid arenenud need andsid Beethoveni võimaluse juba edasi minna, veel kaugemale minna, moodsad ei oleks saanud kirjutada Beethoveni kolmandat sümfooniat, ta ei oleks ta saanud isegi sel juhul, kui ta oleks olnud Beethoveni karakteriga, sest muusika ei olnud arenenud nii kaugele. Ja lõppude lõpuks, Mozarti on olemas ju Beethoveni kolmanda sümfoonia peateema ja Beethoven siiski nägi kohutavat vaeva selle teema leidmisega sellisel kujul, nagu tema selle andis. Ja kui öelda Beethoven võiks suurem olla kui Moskvaga näiteks kas Beethoveni kolmas sümfoonia, suurema mehe sümfoonia kui Mozarti Keemal sümfoonia näiteks? See on muidugi keeruline probleem. See on umbes niisama nagu ütlejale maalikunstis žanrite vahed. Kui ma võtan maastikužanri ja portreežanri, kas neid on võimalik võrrelda, kumb on suurem või mitte, aga aga missugune saal annab suuremaid võimalusi? Läheneda tuleks minu arust sellel küsimusel nii kui võrra ammendavalt helilooja kasutab ära need võimalused, mida vorm pakub siis sellest seisukohast moodsad lihtsalt ei saanud veel ära kasutades räägivad nagu kõiki võimalusi ja tema Keemol sümfooniast ei ole need võimalused sel määral ära kasutatud, nagu Peedo vennad ära kasvatas. Aga ooperis on Mozart jälle suured klubid. Seal kah vaielda pärast, et Sitsiilia siiski siiski, eks suurimaid oopereid, mis kunagi on, aga Mozarti niisugust laiust karakterite kujutamiseks nagu Mozarti ooperites on, niisugust ei olnudki, aga rihmad on võrrelda, kui palju kirjutas ooperis Mozartit ja üksainus ju ükskõik, aga kui te nii võrrelisite nende mõlemate sümfooniat, siis ma leian, et võib ka neid ooperit võrrelda. Jah, taolise võrdluse, nagu me siin ennem tegime, ütlesime nagu kõrutagi mull sümfooniat Mozarti ja Beethoveni kolmandat sümfooniat. Niisugused võrdlused on muidugi väga vägivaldsetest, näiteks teie ütlesite praegu, et Beethoven on paremini kasutanud osalevat sonaadivormi, mis on kindlasti õige, aga samal ajal võib mõni jälle öelda, et g-moll on just sellepärast sümpaatsem kui kolmas sümfoonia. Et seal seda sonaadivormi vähem kasutatud, väheneks pluateeritud vaat selles vormistanud, paremini teinud, aga kas seda on alati vaja nii teha? Nii et ilmselt taolisi kõrgutamisi ei tasuks üldse vist tehase on niivõrd maitse küsimus ja sellega meil ainult maitse 10-st ega ajastage mõttelaad oli kuidagi teine, mõlemad oma ajastus mõtlesid väga huvitavatele täius. Ja ka sellel vormitäis, kui seal on veel üks paha külg ka kui arvestada asjaolu, et see andis vormistambi peaaegu sajand näiteks peaaegu tänapäevani välja. Sest praegu kaasaegse muusika üks põhilisi otsingusuund on ka sellest vormist hangest vabanemine ja sellest dramaturgia tüübist vabanemine. Nad lõhkusid ära, aga sellele vaatamata on siiski jäänud tänapäevani. Käin põhjendada keemidena kee valve akenelaseks. Jäätised on jaa, aga selle asjal ja see on väga täiuslikke variatsioon nesakeseltsklasel väga täiuslik skeem ja ta väga suure peale. Ei ole selles süüdi. Räägin mina sellele survele teate suurepäraselt vastu. Ma ütlen ainult niimoodi, sellel nähtusel oli ka üks varjukülg see, et ta jõudis täiuslikkuseni. See pani 100.-ks siiski ka seisma järgmised otsingud Laheda käega kõigemisel, suur ja täiuslik on see hirmus, igate surub ennast keskele peal ja muusika eesteetikud nägid väga suurt vaeva, et Šostakovitši mõju seda noortele peale suruvad mõju, et noori sellest vabastada. Ja, ja nüüd täna ehk siis, kui oli aeg sellele mõjud alluda, siis võideldi selle vastu aga täna, kus aeg ei ole sellele mõjuda. Nüüd soovitakse, et see nii oleks peetikute viga, aga mitte Šostakovitši ka. Tahan omal ajal näiteks pahtli surunud peadega pakkiskampi kusagil essasidki tunda. Bachi ei saagi seepärast vana aegs. Asi on selles, et paha hakkab tänapäeval peale suruma. Kaasaegses muusikas on, on kahjulik joon ja seda tema loogikasse mälesi printsiipe väga palju tunda. See ei olegi nii võrra kahjulik kui võrra lihtsalt talle ajast, sest seda nüüd me võtame tahilikule, siis teisi tähend tunne? Ei no seda küll, aga meil on mingi tingnimetust tarvilik selleks nimetatud kuidagi esile tuua, mida me mõtleme? Mina leian, et sonaadivormis saab kõige paremini sellega vabaneda, mingisugune uus vorm, selle asemele teada ja kui 19. sajand ei olnud võimeline seda tegema sisi Julbiidumisesi? Bachi esiletõstmine ongi meie aja inimesed, loodavad heliloojad loodavad paslik mingeid uusi impulsse saada edasiseks arenguks. Ja võib-olla tõesti, et meie aeg on vaja kuskilt algusest peale hakata. Sest ikka aega saadi muidugi viisikene, kõige täiestiku farmaga igale ajastule. Ta hindab ikka vorme sellest seisukohast, mis tal vaja on, võib-olla seda veidi täiuslikkust vormi praegusel hetkel vaja ei ole seal ka võimalik. Ta on lihtsalt ammendanud oma võldomine ammendas juba kõik ära, mis seal oli minust. Sest niisugune aforism on olemas, et kui kirik on lõplikult valmis ja torn peal, siis on jumal surnud. See võib olla ka selles mõttes sonaadivormi kohta. Beethoveni temaatilist tööd või niisugust, kuidas tema sonaati ehitab ja võtabki romantikud, mis teeb Suber Schuberti kurdab selle asemel, et ehitada ta ainult jälle kordab terveid lõike, terveid neid, siis on näha, et ta otsis mingisugust teist teed sonaadiga käitumises. Aga Nad sõitsid muidugi oma tee, Nad otsisid seda võimalust, kuidas ankis tornist vabaneda, jäljendada laululises suur meloodilisest vormidega, mis olid olemas ja super, tahtis kangesti teed moodi alla, muidugi jää, suomen ka, aga, aga nad ei suutnud medalite sääst, inimesed aga meie ajastul on võib-olla nii, sest meie avas teisel niisugune ajastu võib-olla, et ta ei ole veel valmis. Näiteks huvitab, kui Lolo siin käis? Ta esitas küsimuse, et miks teil on ladinakeskne inflatsioonil ülesehitus ikka mingisugune mögin, esimene odo, siis tuleb mingisugune aeglane osalürlen tingimata siis jälle mingi väga lõbus finaal. Aga see on tegelikult otsene asi, klassikalise informilase jäära kulminatsioon viia enam-vähem enne lõppu kusagile kamis tüütav jagamisigav. Aga küllap see on ikka väga inimese psüühikat arvestav. Aga ei tea, kas on, ikka võib ka teistmoodi olla. Inimese psüühika on antud juhul harjunud sellise mõttelaadiga, sest selle ajastu kunst ja väga palju propageeritud praegu võib see olla juba harjunud, aga teatud perioodil ta ikka tähendab, kes mõjus isegi sellise, nii dramaturgia ta kõige rohkem inimesed siit. Ja ta oli ikka väga hästi ülesse ihaldatud, oli, proportsioonid olid väga erinevad ja tasakaal olid ja kõik see vormi ja sisu tasakaal ja see on kõik. Aga siis tuli, sall oli väga hea, siis tuleb välja, on kunstis olemas mingisugused absoluutsed seadused. Kui veel edasi minna vormis absoluutselt seadused, siis peaks olema ka meloodika harmoonias üldse kunstis. Ehk teiste sõnadega, siis peab olema mingisugune matemaatiline algoritm väga täiusliku muusika loomiseks. See võib ka olla tahaks, mitte uskudes, geenid on seotud psüühikaga käskivalt peitekreemide kasutamine, selgiksemine võib-olla selleks, et, et see on ikka niisugune asi. Tema täiuslikkuse käite. Et neli osa, et need on nagu neli akent elu erinevates külgedes Nende osade kaudu saab haarata tähendab maksimaalselt, mida on võimalik ühes teoses saada esimene osa sihukesele, suurte heitluste aken, niuksed kõrgmaastikul, et kas siis välismaailmaheitluses, inimese sisemaailma heitlased, keskmise taset, inimese intiimne maa aeglane osa, hällilaulud, lüürika, armastuslüürika ja kõik variandid. Kolmas Scertzolik tants oli see, et inimesel sihukeste, intiimsemate rõõmude või siis lihtsalt selliste rõõmude maailm ja siis viimane aken. Otseselt inimesest välja tähendab inimese seos üksikisiku seas inimkonnaga või, või rahvaga massidega. Seal tavaliselt ütlen traditsiooniline finaal, see on ikkagi mingisugune massipidustus või või mingisugust rongkäigud, niisugust kujundit igatahes üksikisiku seos suurte massidega. No aga miks ei oleks võinud öelda, eks ole, vastupidi, esimeses osas on suur lahing taga algeline kokkupõrge järgmistes osades selleni järk-järguline ära lahendamine, kusjuures viimane on väga meelelahutuslik. Sarnaseid asju on ka, ma mõtlesin, et need on ka mitmesuguseid on ja ega keegi seda niiskabloodelt on mitmesugused, küll aga valitsevad siiski see esimene välde. Üksjagu elad seal üks tüüp seal dramaatilise sümfoonia niukene kõigele traditsiooniline jälle ajastul juba täiesti standartne üles ei Narva lihtsalt Recovskistavates, Eleri Laariga, Beethoveni Rubiso salaTTV, kolmas, viies, üheksas on täiesti sellel põhimõttel üles ehitatud siis samuti Schumanni sümfooniat, Schuberti kõige viimane sümfoonia, 10., kusjuures ei taheta nähagi, seda ikka katse raadivormile hoopis teistsuguseid vorme ühel Varnib võib-olla ka palju eri vorme, tähendab, see oligi nii tugev, et ta oma mõju kuni tänapäevani pani maksma. Tänapäeval just mis edasiminekut esile kutsub, on võib-olla see tema niisugune suur täiuslikkust, see, et ta tahtis olla nagu kõikehaarav. Aga tänapäeval aeg on läinud nii, et inimene ei taha järskonnad ühest joosta ühe korraga kõikide akende kaudu maailma vaadata, praegu on tahtmine vahelist vaadata näiteks läbi ainult ühe mikroskoobi klaasi ühte mingisuguste rakukest minevikus ka väikestest teostest. Nojah, aga praegu on omandanud ühe rakkuvad vahest niivõrd suure kaaluga tähenduse, et tema võib-olla mõnikord tähtsam, isegi kui aknast välja vaatamine kõikidesse maailmadesse ümber on 20. sajandi kunstis on üleminek detaili sügavusse või alateadvusse või kuskile sinnapoole, suundub nii kirjandus kui ka kunst ja võib-olla just selle selles suunitlused, tekib niisugune väikene konflikt selle täiusliku, ratsionaalse ja suurejoonelised üles ehitatud ehitusega, mis on üle sajandite ilma varisemata püsinud. Kahtlemata paljud teenime kalandsen Mozarti muusikas kajastavad selle ajastu kombeks lähest. Žestid tantsudes, liikumised ja selle ajastu maitse. Aga Beethoven näiteks tema seadis oma loomingus kilbile ideaalse sellise ideaalse inimese kujutamise häda või see ideaalse probleemi. Eetiline probleem oli tal üldse väga tähtis, selles mõttes on ta nagu teistsugune kui Mozarti Haydni. Aga see oli Mozartit. Aga ta seal ju väga eetiliselt lahendatakse, mõistati lauka muidugi Mozarti ooperite sihukeseks keskseks teemaks oli armastuse probleemi. Jää ooperikujusid, ta iseloomustab ikkagi sümpaatselt. Tähendab. Kes väärib armastust ja kes ever ja ta andestab inimesele mistahes, kui see näiteks armastuse tõttu isegi saab hakkama, mingisugust see mitte väga väärikate tempudega või tegudega. Aga ta vanni puhul ta mõistis siiski hukka, ütleme niisuguse armastuse, mis põhjustab teistele. Selles osas sarnaneb väga Nõukogude operetiga lähemast minevikust, ka moodsad võtab väga kõditavalisukese teema ja lõpplahendus siiski lahendada ilusti nõukogude operetist, näiteks aastatel, kus džässmuusika veel ei olnud, väga moes. Võeti ka niisugune teema, näiteks kusagil tegevus toimus Läänes. Käis kogu aeg äge džässmuusika, see pidi olema negatiivne nähtus, aga siiski rahvast oli saalis. Aka tema võlus, see on puhtalt eetilistel probleemidel ja see oli kaks. Piida sinna sisse niisugused tüübid näpata keelu ideaalidest, väga kaugel on vaktsiin tuleb vist natuke Libratisti arvele kanda. Ma ei tea, kuidas, kuidas tol ajal Libre FSC šikkaneede tähehädale aeda nii suureks probleemiks oli vaja niisugust teost nõue, mis tooks hästi palju rahvast saali. No vot nii, aga ma mõtlen siiski Mozarti loominguga. Ja käidelda neid kujusid ei helista, kui Racaralideni hiilib suurepärased. Lõika karatäriseeritali Temai moodsat, armastasin adwaythingi naljadega ja elu mõlemaid külgi. No selge ja kunsti ülesandeks ei ole vist ka kunagi olnud ega olnud tollal kohut mõista. Aga? Näeme. A B C 500.. Jazzrulllapp. Tärnid kohut mõista. Mina arvan, jahti, kunsti tarvitseb kohut mõista, mina kujutan ette, kunstab inimest seesmiselt täiustama, inimest kasvatama, nii et inimene mõistaks hiljem kohut, mitte kunstiteos ise. Kuid väisi säde, no tema p lendab inimese mõtlemisviisi. Ja selleks ei ole sugugi alati vaja anda hinnanguid, et inimesed peenendada vaid lihtsalt õpetada inimest avaramalt nägema, lihtsalt on rohkem asju näidata omavahelistes seostes, aga ilma kohe õpetamatatsioon paha ja see on hea inimesel anda nii palju niisugust kõrgutamis materjali ning mitte ära lammutada vaid eksponeerida tähendab lihtsalt arendamisema, mõtlemisvõimet, just, mitte näpuga näidata ainiti otseselt ise hukkamõistvaid pea inimene võimeliseks hukkamõistma järeldusi tegema, jah, vot umbes niiviisi. Aga nõuda kunstiteosed, et tema mingisuguseid konkreetseid asju peaks otse ise ära lahendama, siis ta mõjuks. Kuriidrilled, pööra siia, pööra sinna, aga ta peab arendama ilmselt nii kaugele, et inimene ise teaks, kuhu pöörata ainult oma sisemise tarviduse oma sisemise, vastavalt kunsti mõjul, tõusnud hariduse tõttu leida oma õige tee, õige suhtumine. Võib-olla õige, ainult et see ei ole nii inimeses läinud, kuhu te seal pöörati, kummitte? Ei no see on eriti head kunstiteose ülesandeks, nagu peaks olema see ka, et aitab inimesel leida neid põhjusi, miks niisuguseid ja naasuguseid nähtusid elus on ja ka viia teda mõttele, kuidas neid. Kuidas nende vastu võib, see funktsioon on tal kahtlematult ka olla ja head, inetut ja seda inimene näeb elus ise ka. Aga vot kuidas sellest üle saada ja see on see kõige keerulisem ja raskem probleeme, võib-olla sellega tegelema asendub teiste teadusharude või ühiskonnateadlaste ülesanne ka kirjanduse kindlasti muusika ei saa sele. Ainult et huvitada see, ütleme, valgustuse, see küsimus väga teravalt üles kerkis ja küsis vini. Klassikud olid inimese eetiline, moraalne täiustumine. Valgustaja Tarvasid just et elu on võimalik muuta selle kaudu ku inimest täiuslikuks inimeste julgus. Mina Ta on umbes niiviisi, et kui keegi sunnib mul midagi eetilist tegema, siis see mõjub mulle nagu rividrill, aga esteetiliselt arenenud inimene teab ise, mis on eetiline. Aga kuna eetiliselt kõrgel tasemel seisev inimene ei pruugi aru saada, mis on esteetiline hirmsasti vaielda. Aga näiteks Beethoveni ei olnud ju mõeldav ilma valgustuse. Veebruarist alates kütavad kõik heliloojad olla väga filosoofilised igal raskel Harosaga muusikapeost kaasalal juba avatud filosoofiline jutu järgi. Sky filosoofias noh ja muud filosoofia pinnal võib-olla tekivad teatud stiililt teatud voolud teatud suuremat koolkonnad ka filosoofiat üksikute ja see hirmus rasked pala. No selge, ega muusika ei saa filosoofilisi küsimusi vahetage, sest tema keel on ju tehnikafilosoofia keelt. Tavaliselt on mõeldud selle suure filosoofial seda, et on siis tähendab nagu valguse ja pimeduse teemat, niisugune positiivsem ja negatiivsem teema, mida pandakse filosoofia ja muusika on kahtlemata kuidagi lähedased, aga mitte sedapidi lähedased, nagu me tavaliselt neid peale üksteisega seostada lähteriigi, mõtlesin, et mingisugune muusika peaasi on filosoofiline traktaat. Aga ühtegi muusika tõesti ei ole niisugust, isegi tantsupala, mis kajastaks selle inimese maailma suhtumist või elumõistmist või või ise milliseid tähestilasse sisu paljul siiski kohe lausa filosoofiliseks nimetada. Nii võttes oleme kõik kodukootud filosoofia ja igalühel on meil jaama maailma suhtumine ja ega küsimusi Sümfoonilise arendusega niiska tekkis, kujunes välja just klassitsismi ajal. Sellega sai muusika kätte niisuguse võimaluse nagu elu vastandlike protsesside kajastamine, näiteks ütleme alates Beethoveni ühtekokku 19. sajandi ja selle tulemuse veel ka meie ajal. Seda läbib ju keskne teema inimese võitlus saatusega. Kui me või kindlalt nimetada ühtegi heliloojat, näiteks, kes oleks mingisuguse filosoofiakoolkonna esindaja, siis mina ei suuda kuidagi nendes näha filoska Nad ei pruugigi seda olla. Nojah, see filosoofia sõna ei ole õige nii tihti tarbida koos muusikaga. Me võiksime sellest pikalt rääkida ja vaielda. Ja see, et meie vestlusteks üsnagi kaugele teemast. Kas ei pea see tähendama seda, et Viini klassikute mõju ja nende mõtlemise mõju ka seal on veel küllalt suur, kuid nendest rääkides võime üsna kaasaegsete probleemideni välja jõuda. Minu meelest oleks soov raadiokuulajatele, et nad kirjutaks meile rohkem ja kirjutatakse ka omapoolseid arvamusi ja mõtteid, mis meil on tekkinud seoses. Las Mozarti võiks kõik teisiti mõlemad heliloojate kuulamisega, et me saaks neid kirju, võib olla aluseks võtta agente ümber vaielda, mis annaks meile mõtlemiseks.