Tere hommikust kuulama rahvateenrite saadet, et täna on meil stuudios Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest, tere, Külli, tere ja Rein Veidemann. Postimehest endiselt. Tere ja saatejuht Mart Ummelas. Olgu kohe alguses nagu öeldud, et tänase saate pikkus on 10 minutit lühem ja põhjuski selleks on kaalukas, sellepärast me kõik siin hoiame pöialt, kuidas meie kiku lakkab minema, kas maailmakarikavõistluste etapil ja 11 50 siis algab ülekanne, et ka õhtused saated on selle võrra lühemad. Panid tähele, kui sportlikult perena ütlesime ja mõtlesin, et kujutasite ennast ette ka suuskadel. Siin muidugi, Eestis on seda veel raske natuke ette kujutada. Aga õieti nädal on olnud tõesti ja sündmusterohke kõikvõimalikke asju on juhtunud, pensionärist pommipanija kinni võetud ja ja ka kohukesed saanud valimiskomisjonilt langetama otsuse ja ja allmaailmasõda on jätkunud ja riigikogus oli taas juntimise periood ja, ja nii edasi ja nii edasi, aga meie ei lähe nende päevateemade kallale, memm rohkem nädalaväljaanne. Aga ühest värskest asjast tahaks küll rääkida, sellepärast et Külli-Riin on just maandunud Eestisse tagasi Saksamaalt, kus ta oli samal ajal kui meie valitsusjuht Andrus Ansip. Kui palju siis ajakirjanikud pääsesid meie valitsusjuhi esimest Saksamaa visiiti jälgima? No see visiit koosneb kahest osast, et esimese päeva oli minister Hamburgis, kus siis toimusid Eesti päevad, et see oli küll väga põhjalikult ette valmistatud üritus kaubanduskeskuses seal müüdi Eesti Eesti Eesti käsitööd ja toimus toimusid. Nüüdisdressimunad olid seal Seal oli igasuguseid asju et kahjuks peab tunnistama see kaubanduskeskus, kus need eesti päevad teemasid ei olnud vist kõige käidavam koht, et ta oli nagu mõjus, mõneti nurgataguse enam, aga ettevalmistus oli väga suur. Ja oli seal Eesti Eesti-Saksa äriseminar. Aga nüüd selle peaministri visiidi huvitavam päev oli ilmselt eile, kui ta kohtus siis saksa järgmise liidukantsleri Angela Merkeliga. Et seal tuleb küll tunnistada sellest, millest siis Merkel ja Ansib omavahel rääkisid. Sellest selle kirjeldamise sai ajakirjanduses tugineda paraku ainult Ansipi ütlustele, seepärast, et Merkelit me põhimõtteliselt ei näinudki, et ilmus ainult seal esimese minuti vältel, kui teda sai pildistada ja ühelegi küsimusele ta ei, ei vastanud. Aga Ansipi jutust võib jääda küll selline mulje, et kohtumine oli soe, sõbralik ja toimus vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Niimoodi oligi. Sellepärast, et juba iseenesest, see on tegelikult suur märk, et ta ikkagi, et Andrus Ansip oli ikkagi kõige esimene peaminister, kellega Merkel pärast koalitsioonilepingu allkirjastamist kohtus. Igasugused kujutlused tõusevad sellega seoses otseallikat nagu ei ole, et esimese reaktsioonina, kuna Merkin ennast ei ilmutanud intervjuu läks juba siin enne saatesse tulekut lipsas mul keele peale, et nüüd peame käsitlema nagu Andrus Merkel, mis kõlab väga hästi, ma ei tea. Aga, aga ja just nimelt Angela Ansib veel parem, aga ma tahan öelda lihtsalt seda, et tõepoolest, selles on omamoodi sümboolsust pidades silmas, et et Eesti on ju olnud kunagi ikkagi ligi 700 aastat või 700 aastat siis Rumeenia, Saksa, Saksa, Saksamaa koloonia ja, ja Ida-Saksaga. Me jagasime ühte saatust mõnda aega, nii et teatud mõttes niisugune emotsionaalne tasand võis seal olla, kui nüüd oletame. Nojah, seal võis olla, aga noh, seal nagu üheks minu arvates võib-olla üheks olulisemaks teemaks Eesti avalikkuse jaoks on ikkagi see, kui koolis Vene-Saksa gaasijuhe. Ja hetkel on selles mõttes praegu üsna mugavas positsioonis, et tema saab öelda, et mina seda kokkulepet ei teinud, aga samas olen valmis dialoogiks, aga tagasikäiku selles protsessis ei anna. Ja nüüd tundubki tegelikult, et kas on öelnud, et asi on otsustatud, see gaasiga läheb sinna merepõhja ja nüüd tegelikult ma arvan, et ainuke ainuke võimalus seda asja kõigutada on see, kui peaks ikkagi keskkonnauuringute käigus selguma, et seal on mingisugused ökoloogilised riskid. Sellepärast et see on asi, mille suhtes Saksa avalikkus on, on tõesti väga tundlik, et kui me nüüd hakkame ka kasvõi läheme ajas tagasi ja küsima, et mille pärast Saksamaa nii väga seda gaasijuhet vajab, siis üks põhjus on see, et et Saksamaa on, on alustanud loobumist tuumaenergiast ja seetõttu nad otsivad paaniliselt omale uusi energiaid, rikkaid ja seepärast nad ka nii väga seda kassijuhet vajavadki ja tuumaenergiast loobumise taga on täpselt needsamad keskkonna argumendid, et kui nüüd öeldakse, et me ühe keskkonnariski nii-öelda kõrvaldamiseks tekitame uue keskkonnariski, siis ma arvan, et see on üsna kandev argument. Ja samal ajal see keskkonnariske ulatub ainult osaliselt Puudutab osaliselt Saksamaad, sest et tegemist on Läänemerealuse siis torujuhtmega, mis noh, teatud Saksamaa territoriaalvetest hõlmab teatav osa, ülejäänud kuulub muidugi Nendele Läänemere äärsetele riikidele. Nii et jagatakse muidugi tervikuna seda riski ja nüüd ongi küsimus selles, kuivõrd õnnestub säilitada see aktiivne dialoog, mille suunas ka Leedu ja sealhulgas ka Eesti kõrgemaid juhtkonnad on teinud, et võtta kasutusele see ökoloogiline argument. Nüüd selle lepingu nii-öelda nurjamiseks. Ja täpselt nii, et Schröder ütles, et see on Saksamaa ja Venemaa suveräänne õigus on otsustada ise, mida nad oma energiaga teevad. Tegelikult noh, selles mõttes võib, võib nõus olla, aga alates hetkest, kui see tekitab ökoloogilisi riske, mis puudutavad kogu Läänemere äärseid riike, ta muutub tegelikult kõikide ühiseks asjaks ja seal on meil ka sõnaõigus kaasa rääkida, et iseküsimus, kas seal tõesti on need riskid. Jah, no see on ka sel nädalal ju juttu olnud, et tegelikult ka osa keskkonna seda on väitnud, et need ei ole nii suured, need riskid, et tegelikult need mürgitünnid või mis need seal merepõhjas on, millele on põhiliselt siin Balti riikides viidatud, ei pruugi üldse sattuda sellele trassile. See on, see on noh, niisugune vaidluse küsimus, aga nagu me võime tänasest, et ka või õieti eilsest BNS-i uudisest välja lugeda, siis Eesti valitsusjuhi sõnul lubas Merkel, et Saksamaa hakkab väikeriikidega rohkem arvestama. See nagu meenutab mulle mingisugust Viini kongressi Aga üks asi küll, mis mind huvitab, tähendab, millal ükskord selles mõttes jää liikuma hakkab ja kuivõrd Eesti valitsusjuht või ka president või kogu Eesti poliitiline eliit suudab selles mõttes Saksamaad mõjutada, sakslaste investeeringud Eestis hakkaksid kasvama. Nii, ma olen mingeid tabeleid näinud aeg-ajalt Saksa Saksa, Saksamaa investeeringud Eestis on ikkagi suhteliselt tagasihoidlikud, võrreldes kasvõi meie lähimate naabrite naabritega. Ja, ja üldse vist oleme lugenud kuskilt, et sakslased ei ole altide investeerima väljapoole eriti noh, vist välja Vene Venemaa välja arvatud, siin on viimase sedasama gaasijuhtmega seotud oli, üks kommentaariumis rääkis seda, et, et nad ise osalevad selle juhtme ehitamises, et, et see on kuidagi noh, ootamatu, et nad lähevad selle riskiga kaasa. Saksa firmad, aga tõesti, mina ütlen kohe ausalt, et ma näeksin küllaltki tasakaalustav ana Eestis rohkem saksafirmasid. Ja no seda tegelikult ka üritati seal Hamburgi Eesti päevade saavutada, kui seal korraldati see suur äriseminar. Hamburgis elab väidetavalt Saksamaal kõige rohkem miljonäre. Seepärast toimusid need päeva. Mina siin vajame, kuigi, nagu me teame, meil on endalgi palju miljoneid ja need kipub Margaret miljardäri Ameer kippo, miljoneid-miljoneid ja miljardeid üle jääma ka riigieelarvest. Me oleme viimasel ajal kuulnud, et raha lausa voolab uksest ja aknast sisse. Saksamaal ja osas jah, jääme siis ootama, mida see tegelikult Angela Merkeli moodustatav valitsus, mida ta hakkab meile pakkuma, sest esialgu on need kõik ainult natuke niisugused spekulatsioonid. Me tahtsime täna tegelikult rääkida ühel väga tõsisel eesti teemal, mis ei ole nüüd otseselt päevaga seotud ega ei homme ega ega nädala pärast asi otsustajate, kuigi praegu on ju koolide õpetaja kavad ringivaatamisel, nagu me teame, tänastes lehtedes on taas juttu sellest, et haridusministeeriumis ettevalmistatav kava võib esile kutsuda taas skandaali ja tunnete tormi. Jonathan seal sündimas salaja salaja õppekava. Aga ühest aspektist sina küll just kirjutasid selle nädala algul ja ma just praegu vaatasin, et see on saanud Eesti Päevalehe arvamusküljel online'i kaudu ligi 300 kommentaari, mis on erakordselt palju, arvestades, et Päevaleht on üks väheseid lehti, mis registris veerib oma kommenteerijaid. Et see teema usundiõpetus koolis, millest sa kirjutad, oopium õpilastele küsimärgiga. Paistab, et liigutab ikka Eestis väga paljusid inimesi isegi mõneti uskumatut, teades, kui sekulaarne või maine meie ühiskond on. Millest see tuleneb? Mis sa arvad? No raske öelda, et ma arvan, et siin ühte ja väga selget põhjust ei, ei olegi. Et et mulle kahjuks tundub, et seda teemat nagu tihti selle selles mõttes nagu tõlgendatakse kuidagi ma ei tahaks seda valesti, aga, aga ikkagi nagu kuidagi kummaliselt arvatakse, et kui nüüd koolis räägitakse õpilastel usundites ja see peab olema alati mingisugune propaganda kui ma vaatan, kas või need enda loo kommentaare, siis seal pidevalt palju kommentaatorid väidavad, et või, või kardavad, et kui koolis räägitakse religioon, kommunistid, siis lastele nagu tehakse ajupesu või, või surutakse midagi peale. Aga tegelikult sellest rääkida aga hoopis teistmoodi, kas siis ajaloolise perspektiivi läbi või siis filosoofilise perspektiivi läbi. Sõnale trenn, kirjandusteadlane? Tegelikult ju kirjandus ongi suurel määral. Toetub ju usunditel eelkõige piiblile. Kogu kultuur toetub sellele ja mina oma kultuuri kriitilistes loengutes ja Eesti kultuuriajalugu käsitledes, noh mul on üks keskne kest teljena esile toodud ja kultuuri enda ütleme siis tekkeperioodil Kunstitrueeriva loova valgena religioon kahtlemata peaaegu et põhiline. Aga ma olen külili, nii ka siin täiesti meelel, et et, et see usundiõpetus võiks öelda võrdlev usundi usundit, õpetus, et et seda ei tohiks ära segada umbes mingisuguse usupropagandana või teinstliku propagandana umbes niimoodi. Ma arvan, et me tõlgendame seda vanas krampis selle ateismi krampis, millest, mis on täitsa loomulik, et me seda sellisena tõlgendame ja tõlgendame, kas sellest aspektist, et Eestis on kirik teatavasti lahutatud riigist kuigi noh, tagantjärele vaadates ma ei oska öelda, kas see oli just kõige õigem tegu, mis omal ajal aset leidis, arvestades jällegi seda ajaloolist situatsiooni, kus Eesti oli siis Eesti vabariigi sündides muidugi jälle tuleb seda mõista. Igatahes, et see on tõesti suuri kirgi taas üles tõstnud, sellele näitab kasvõi Kirjanike Liidu siis. Leheküljel ütleme arutluslehekülje või nagu nad nimetavad seda väga intensiivselt dialoog, aga lähtekohaks on seal mitte niivõrd õppekava, mis nüüd tuli ka välja vaid Andrus Ansipi, peaminister Andrus Ansipi esinemine ühel foorumil, mille siis korraldajaks oli evangeelse luteri kiriku siis suurim või luteri kirik ja kus olid väga provinentsed esinejad mu ja Siim Kallas ja jah, ja ja Andrus Ansip esines seal, teeb poolest nii-öelda siis selle usundiõpetuse toetuseks koolides. Vist, lisades selle väite, millega ma tahan nõus olla, et sellega laiendatakse laste silmaringi, aga mida laiem silmaring on, seda võib rohkem oodata, et sinna mahuvad ka mingisugused eetilised põhimõtted, mis siis selle läbi omandatakse. Mis muidugi teiste religioonide seisukohalt vaadata võivad mitte mahtuda jälle me ette meie ettekujutus või, või ühesõnaga, seal on väga palju suhtelisust ja küsimus on tõlgendamise küsimus. Ehk siis lõpuks taandub küsimus kahele asjale õpetajatega, Adrile, õpetajate suutlikkusele, Nende tõlgendusvõimele, tähendab, kui nad niimoodi nii et, aga aga seda kõrvale tõsta või, või seda selles mõttes nii öelda harjuda väidetega umbes, et see oleks meile siis reformeeritud Kristuse, luteri usu propaga, randa mis ahistab nagu teisi inimeste vabadust uskuda või olla seotud mõne teise religiooniga teise usundi, kas ma ei ole selles kindel? Kui nüüd tõsta samas selline praktiline küsimus, et kuidas siis seda udunud jubedus peaks ütleme, religiooni, religioone laiemalt peaks, peaks lastele tutvustama samas arvates oleks siiski kõige õigem seda teha nagu teiste ainete raames, et eelkõige ma usun kodanikuõpetuse raames. Et kui me näiteks suurendame lihtsalt koolide arvu, kus saab usundiõpetust võtta valikainena, siis nagu võib tegelikult eeldada, et kes seal käivad seal usund õpetused, lapsed, kes on niikuinii juba, ütleme, kristlikest kodudest religioossetest kodudest lähebki kardetavasti siis kas marginaalseks või siis kristluse keskseks, et teistes usundites seal võib-olla nii palju ei räägita ja samas mullas raske tegelikult toetada ka seda, et sellest tehtaks kohustuslik aine. Sellepärast et nagu näha, siis tegelikult inimeste vastu seisma sellele suur ja sellist asja ei ole õige teha. Ütleme, sellisest vastuseisust hoolimata. Jaa, jaa, tegelikult ka on tegelikult mõistlik, kui, kui neid aineid nagu koolisinte üritaks ja mitte, et on üks aine killuke siin, et kodanikuõpetuse eraldi eetika eraldi religioon või usundiõpetuse eraldi, et mida integreerunud nad on omavahel, seda, seda parem tegelikult. Ja ma olen päri sellega tähendab selle üritusega ja sellepärast noh, mulle tundub kuidagi, et me liigume raba suunas, kui me jällegi siin, nüüdses avalikkuse õppekava puudutavas arutelus tulen välja igaüks oma tohutute verevate lippudega, füüsikud näiteks tulevad. On see õige jutt, olid bioloogid. Eesti keel ja kirjandus on alati olnud barrikaade. Ja mina mõtlen barrikaadidele minna, kuigi praegu esialgu saime rõõmusõnumi nimelt on kutsutud mind võtma kirjanduse tagasitulekus õppekavasse, et ma teeksin ettepanek, missugused oleksid need eesti kirjanduslukku Eesti kinoklassikasse kuuluvad teosed, mis on siis põhikoolis, võiksid olla läbi loetud laste, nii et ma sellest sain aru, et kirjandus tuleb tagasi iseseisva nii-öelda üksusena. Aga see selle kõrval siiski mul läks väga korda kuuldud tees, ma olin vist suure mõtleja öeldud, et 21. sajand tuleb kas religioosne või seda ei tule üldse. Ma praegu kuidagi aitaks mind, kes seda nii-öelda väitis siis, siis? Muidugi publik, aga, aga ma arvestades neid liikumisi, suundumisi, mille tunnistajateks me praegu oleme noh ja siis alates sellest ökoloogilisest lähenemine katastroofi õhustikust, mille lähedal me seisame, lõpetades terrorismiga, lõpetades nende sündmustega, mille tunnistajateks me oleme. Prantsusmaal võib öelda küll kahte asja, et et rahvusriigid ei kao kuskile ja ei kao ka. Siis ilmselt religioosne fundamentalism kuskil, järelikult need mõlemad asjad vajavad pidevalt selgitamist ja me peame liikuma. Nimelt mitte süvendamist. Aga mitte süvendamist ja aga me peame liikuma sümbiootilise kultuuritunnetuse suunas sinusse integreeritus, väga oluline küsimus selles, kas see peaks kodanikuõpetuse tunnis esitad, esitatud olen, ma tean, et siin on ka vaidlused lahti läinud, et noh, et et see, ütleme usundilugu või sissejuhatus religioonifilosoofiasse, millisena ta võiks ühe aspektina seal õppekavas olla. Ja võib-olla see üldine kultuuriõpetus või midagi tahab. Te lubate minul ka natuke sekkuda, mina olen niisugune pragmaatilise mõtteviisi inimene, ma alati tõesti ka mõtlen selle peale, et kui me toome midagi uut sisse ja, ja küllaltki kapital olulised ja mahukad, siis me peame midagi sealt välja jätma, et mis on siis see, millest me oleksime valmis loobuma ja mina kui suur teaduse hooldaja ja reaalteaduste pooldaja ütleksin, et ikkagi mitte teadlase arvelt. Sellepärast et kui me veelgi vähendame noorte teadmisi teadusse teadustes, mis on praegugi väga madalale viidud minu meelest programmidega siis me sellega just vastupidi, süvendamine siukest, müstilise mõtteviisi, müütilise mõtteviisi levikut. Me teame, et Eesti on üks väheseid vest riike maailmas, kus nii kõik ajalehed kui telekanalid edastavad pidevalt horoskoope ja ja, ja astroloogia all ja, ja igasugustel sensitiivideni tohutu mõju ühiskonna üle. Ükskõik kes ühiskonna prominentidest ei satu kaamera ette või, või ajalehte ja ei räägi seal sellest, kuidas tema on käinud selle või teise selgeltnägija või imeparandaja juures. Et meie ühiskond on juba piisavalt niisugune religioosne, aga mitte selles mõttes, eks ju, mida meie noh, niisugused etableerunud Meil on olnud või ütleme, konfessioonidesse kogunenud usklikud. Tahaks, Mart, ma ütleksin, et Eesti ühiskond on parareligioosne, see tuleneb sellest, need on kõik see kogu see tsirkus, mis käime horoskoopide astroloogid ja see on tegelikult üks suur meelelahutuse tööstuse osa. On vaja müüa siis jumala pärast, et USAs samasugust meelelahutusleid tekiks. Kujunda usk muutuks mingiks tseremooniaks rituaali täitmiseks. Näed seda astroloogia mingis mõttes võrrelda küll Kuryligiooniga või, või usuga millessegi üleloomulikku, aga siin on nagu huvitav see, et sellega ei kaasne nagu mingit moraali või mingeid kohustusi. Moraal ja eetika on üks põhilisi asju, mille pärast meil nüüd selle usundiõpetuse tagasitoomisest räägitakse, aga ka siinkohal ma julgeksin olla natuke erineval arvamusel. Mina ei ole ka näiteks veendunud selles eetiline käitumine või üldse tunde kultuur ilmtingimata on teadmiste hulgaga seotud proportsionaalselt küllalt ja me teadlasi, kes ka ebaeetilised inimesed, nad on suured teadlased, nad on geniaalseid ideid genereerinud, aga inimestena täiesti kõlbmatud või võijuhtidena või, või kollektiivides tegutsejatena, need on ikkagi kaks ise asja. Küsimus on selles, et kas me nüüd seame eesmärgiks lihtsalt teadmiste hulga suurendamise sellest, et maailmas on nii ja nii palju erinevaid usundeid ja nendel on nii ja niisugused siis pidamised või ikkagi ka kool peaks andma mingisuguse tundekasvatuse mingi sellise emotsionaalse paasi tervikliku inimese kujundamiseks. Julgeksin toetada ühte asja, et vähemasti, mis puhtalt piiblilukku et see võiks olla üks osa kirjanduse õpetamisest nii-öelda tuuri põhialusena või põhitekstina alustekstina võiks seda siis seal õpetada, kuna ma olen näinud ka vaidlusi selle üle, et, et nende võrdleva usundiloo õpetamisel võivad nende piibli o tõlgenduste nende esitamise üle kanduda väga vabalt just nimelt, mis propagandistlikud tegevuseks. Et siis viia see kirjandusõpetuse ühe osana sisse. Tekkis niisugune idee. Aga ma ei tea, muidugi ma olen Mardiga ühel nõul, et et see tasakaal ja võib-olla isegi tähelepanu olulisus siis loodusteadustele peab püsima vähemalt endine selle selle arvelt küll nüüd. Teaduslik maailmavaade, põhid üldse endast niimoodi, jah, ja ma arvan, et seda ei maksaks küll nüüd hakata kõigutama. Ja ma olen tegelikult ka sellega põhimõtteliselt nõus ja ma arvan ka, et religiooni saab tõesti käsitleda ühest küljest kirjanduse tunnis ja siis teisest küljest ikkagi selles samas ühiskonnaõpetuses aga nüüd samas ka kindlasti tähtis rõhutada, et, et kindlasti ei ole nagu mõtet samastada, ütleme, eetikaõpetust ja religiooniõpetust. Ja see viib üsna ohtlikule teele, võib viia, eks ole. Erinevaid. Kui me vaatame Ameerika malli või Ameerika mudelit, siis seal nad ju peaaegu et langevad kokku minu arusaamist mööda. Ma ei ole muidugi suurim Ameerika asjad on ja nagu Priit Pullerits aga aga mulle kohati tundub, et ka tema artikleid lugedes, et umbes noh, niisugune maatiline eetika pärinebki seal teatavas nii-öelda valitud 10 käsu sellisest loogikast kasvõi 10 käsu loogikast kogu eetika aluseetika siiski ei saa olla ette kirjutatud. Käskudena eetika ikkagi tuleneb konkreetsest situatsioonist, skulptuurist ja, ja olukorrast. Tartu Ülikooli eetikakeskused on viimasel ajal tulnud välja päris mitu väga huvitavat raamatut, mida ma usun, et ka iga ka ühiskonnaõpetuse õpetaja võiks õpilastele tutvustada, et seal on. Meil on sellised, üks raamat on, on, on tulnud välja sellised autorid nagu puimann kes siis nagu toob niisuguseid väga elulisi näiteid ja, ja tutvustab seda, et millised võiksid olla nende situatsioonide lahendused lähtuvat ühest või teisest teisest lähenemisest, et siis kas utilitarism-ist või siis kandist ja nii edasi. See on nüüd küll näide sellest nii-öelda sellest religioonis nagu lahti tõmmatud eetikast. Jah, igal juhul sellepärast, et noh, kui me, ta ankurdame väga kõvasti religioossete dogmade külge, ma just räägin, ega religioon iseenesest ei pruugi olla dogmaatik selline täpselt samuti nagu on ka islam ei ole ju fundam, võrreldav islami fundamentalismi ega, ega siis islamijalga iga Al-Qaeda vahele ei saa tõmmata võrdusmärki, eks ju. Samamoodi on ju ka, ei saa tõmmata võrdusmärk inkvisitsiooni ajal kristliku kiriku vahele, need on ju ka kaks erinevat nähtuste ja, ja nad on tulenenud oma ajaloolist situatsioonist ja võib-olla ütleme sellest, et noh, just nimelt religioonil oli ühiskonna juhtimisel liiga suur roll. Samal ajal jääb ikkagi probleemiks minu jaoks vähemalt Eesti puhul see, et mis on siis keskne, mis meid rahvusena ja kultuurina ikkagi ühendab, kui võrdleme näiteks endid poolakatega, kus on tõepoolest siis katoliku kirik, see nii-öelda tsentri fuga tsentri Betaalne jõudmist koondab kogu seda rahvast nii-öelda rahvuslikuks tervikuks ja, ja kuna Eestis Pole siiski sellist koondavad jõudu, siis siis, siis siis ma saan ka aru, miks, miks see see probleeme usundiõpetusest on võrdlemisi terav, sest selle kaudu tegelikult mulle tundub, et me otsime ka iseenda, oma identiteedi. Et mille ümber koonduda, kuna valitsevaks suunaks praegu Eestis, mida tegelikult näitab, on eetiline relati, mis siis on, kõik on lubatud, see, mis pole keelatud ja nii edasi. Ja kogu see Rehepapp pluss silmakirjalikkus semis saab meie ümber. Noh, see on ilmselt paljusid väsitama hakanud ja nad ja siis tekibki nii-öelda vastukaal selle, et me tahaks otsida mingit poolest meie jaoks keerivate või noh, siis alustpanevat süsteemi väärtussüsteemi. No mis on meie väärtussüsteem, mina ei teagi üldse, mis siis on teil nimetus, süsteem laguneb kaera käest, eks ole. No nii, et need, need asjad on siin taustaks nende arutluste taustaks, mis puudutab seda religiooni Pusunud õpetuse sisseviimist. Jah, ei saa vist jah, väga efektiivselt või tegusalt seda sisse viia, enne, kui ei ole selgust see, mis on see meie väärtushinnanguline taust. Et tegelikult noh, see tuleks selgeks teha, no ma saan aru, et isegi haridusministeeriumi juurde on veel järjekorda mingi salajane komisjon loodud väärtushinnangute kujundamiseks või sellealaseks tööks, ma ei tea, sealt jah tulemiseks kummalisi sõnumeid, ma tahaksin loota, et see on võib-olla natukene müra, aga, aga jah, et, et selliseid väärtushinnangute välja töötlemise komisjone Sellest on kuulda olnud jah, et ma olin kaaslaseid üllatanud, kui ma, kui ma nägin seda. Et sellised sellised asjad nagu tekitavad natukene kõhedust, et mis, mis mismoodi siis neid väärtushinnanguid ülevalt poolt lükatakse peale peale panema või mille põhjal samamoodi ka selle usundiõpetuse kehtestamise osas tuleks ikkagi väga laia diskussiooni tulemusena, millesse oleks ikkagi kõik ühiskonna erinevad grupid ja, ja vaated kaasatud mitte ja seda ei saa ka niimoodi otsustada nii-öelda hääletamisega. Aga mul on tunne, et tegemist on nagu teise lainega siin paar aastat tagasi oli ju üks esimene laine, kus kus selle üle väga tõsiselt arutleti ja siis jäi see kuidagi vajus ära. Siis fakultatiivselt vist koolidesse, aga nüüd on uuesti küljest tõusnud. See on jah, praegu nagu teine laine, kuigi ma tahaksin veel kord ikkagi rõhutada, et minu arvates see küsimuse püstitus, et, et usundiõpetus koolis jah või ei, tegelikult siis tegelikult on valesti püstitatud küsimus, et me peame lihtsalt tunnistama, lapsed, õpilased peaksid rohkem tundma maailma religioone, eriti maailmas, kus kus siis religioonid määravad on, on niivõrd olulised nii paljude rahvaste rahvaste elus, aga et seda ei peaks tegelikult õpetama siiski eraldi tundides. Mina näen ka tegelikult, et nii ajaloo kursuse raames kui isegi geograafia korduse raames on seda palju loomulikum ja ja, ja kuidagi noh, arvamuse vabam käsitleda, et see, me peame austama neid õpilasi, kellel ei ole religioossed, maailmavaadet, eks ju, kes, kes on kasvanud teistsuguses kodus, nii nagu tänastes lehtedes kirjutatakse ju Tammsaaregi taunis omal ajal seda, et Eesti riigis on usuõpetus koolis, eks ju, et noh, ikkagi enamik mõtlejaid ei, ei näe, et see võiks olla. Paradoksaalne taunis samal ajal tamm Saaronics religioosse maid. Kirjanikke. Aga aga vaat selles ongi see asi, et tema tegi selget vahet selle vahel, mis on vaba tahe ja mis on nagu sundus ja kohustus ja see ei saa kattuda. Samas on tähtis see, et religioonidest rääkides tekib siiski koolis õpilaste hulgas tema mingisugune sisuline diskussioon, filosoofiline diskussioon, kui sellest rääkida ainult ajaloos, siis me räägime, et noh, nii-öelda mingisugune loogiline loetelu siis ta tekkis, praegu on nii palju inimesi ja nii edasi, aga no tegelikult oleks vaja sisulist arutelu. Kahe käega, nii täpselt nii ongi sisulist arutelu vajada ja kas ei võta kätte, mis ja heli ade siis sakraalne profaan, mis on ära tõlgitud praegu Vikerkaares 92. aastal kus hakatakse nii-öelda aas peest pihta selgitama, mis on see sakraalse tunde religioosse siis sellise tumuse Juuso olemus sellest pihta, et see on teine reaalsus. Või siis kas või need needsamad igavikulised küsimused, mis on, mis on elu, mis on suuremad, need on praegu niivõrd tähtsad ka seoses meditsiini arenguga. Kui inimesi saab hoida nagu, kuna nad on sisuliselt on nende aju on, on lakanud töötamast. Aastaid aparaatide peale elus. Eriti just nimelt põhjus ka selles, et ütleme siis kogu meie linnastumine ja nõndanimetatud väga kiire liikumine ja siis talupoisiks Kamale praeguseni viinuka surma kõrval üldse. Surm on nii-öelda müstifitseeritud, tan üldse väljas, ta mänguline ju tegelikult. Ja see elu ja, ja see, et kes on selle eluloo ja see on, see on aktuaalne ka seoses kõikide nende peade Näed märkme, sattusime usunud. Sondi tundi jah, ainult minule tundub ka kogu selle küsimuseasetuse juures on natukene meie niisugune ettekujutus sellest, missugune võiks olla kool, missugune võiks olla gümnaasiumi tasemel või, või ka põhikooli viimastes klassides olev kooli õpetasid, et, et siiamaani on see olnud nagu ühesuund olin õpetajalt õpilastele. Võiks ju märksa rohkem rakendada seminari vormis arutelu vormi puhul ei ole ju nüüd lõppude lõpuks nii tähtis, eks ju. Vedada õpikust sõrmega järge, eks ju, et siis võib tõesti tõstatada neid küsimusi no ka teiste ainete tundides eelkõige noh, kasvõi kirjanduse tunnis, millest oli juttu kodanikku õpetus, kahtlemata see on osa sellest, sest osa meie kodanikke on tõsised usklikud inimesed ja, ja need, kes ei ole, peavad oskama ja suutma neid mõistavad. Küsimus on ju selles mõistmises mõistmisoskuse, selles, et me ei ehita barjääre üksteise vahel ja selle põhjal, et kellelgi on erinevad arvamused, erinevad maailmavaated, erinevad suhtumised, me peame neid barjääre lammutama, see on selle õpetuse eesmärk. Ja selline suhtumine, ütleme, dialoogile orienteeritud suhtumine diskussioonile orienteeritud õppetöö tegelikult eeldab ka ikkagi ka õpetajatest õpetajatelt teatud suhtumise muutumist. Ehk siis nad peavad mõistma, et on asju, millele teemasid, millel ei ole õigeid ja valesid vastuseid. Mul on tunne praegu tihtipeale võib-olla õpilased ei julge koolis selle pärast nii-öelda astuda, aruteludesse ütlevad, on ikkagi harjunud mõtlema nende õigete ja valede vastuste kategoorias. Jah, see ongi see küsimus, kuidas imelt ja antud juhul vähemasti mis puutub siis usundite või usundiõpetusse, on minu meelest õpetaja samasugune otsija kui need samad õpilased ja, ja see ongi see esimene lähtetasand, kus mõlemad on võrdsed. Probleem pole tegelikult selles, kas seda usundiõpetust oleks vajavad. Küsimus on pigem selles, et millise metoodika alusel seda peaks andma, milline see peaks olema doktorineeriv õpetas kaasahaarav. Mõtlemapanev õpetas. See on ju küsimus tegelikult mitte see, et mitte rääkida kahtlemata peaks rääkima seal osa maailmakultuurist ja kogu maailma kultuur peab olema inimesele kättesaadav, eriti noorele inimesele, kes on sellele vastuvõtlik. Et kui usund õpetus tõesti nagu et selle, et kui, kui teda õpetada samamoodi nagu nagu paljusid teisi õppeaineid koolis, kus õpetaja nii-öelda palav õpetaja Ei propaganda ja ajupesu segaduses toimuma tihku diskussiooni vorm. Probleematena ja lased suri ristil, täida lünk. Me oleme nüüd sellel teemaga väga innustunud, ma arvan, et me kõiki lubatud teemasid täna vist lühema aja jooksul ei jõua käsitleda. Millest räägime veel, kas räägime Tallinna linnavalitsusest või kultuuriürituste käibemaksustamisest, kumb rohkem meeldib, saate valida? No mulle kui kultuuris, olijale ja kultuuris osaliselt ka tegijale sobiks just nimelt käibemaksu teemal Ma arvan ka, et jätame nüüd anname natukene aega Tallinna noorele minna peale rattaseadmiseks ja vaatame, mis sealt tulema hakkab ja esialgu ei hakka. Hakka ka siin midagi kratiseerimisest, ajakirjandus on juba piisavalt hambaid teritanud nii saadikute keeleoskuse kui linnavalitsuse koosseisu suhtes. Minul esialgu mingeid pretensioone ei ole, sellepärast et ma ei tea, et nad oleks keegi veel sisuliselt tööle hakanud. Ootame ja vaatame selle ära samamoodi, ma arvan, et mee asuga siin uuesti lahkama kohukese kohukese semiootika, sest selle kohta nüüd küllaltki autoriteetne arvamus esitatud ja, ja meil ei jää muud, kui sellega nõustuda. Räägiks tõesti sellest käibemaksuküsimusest eelkõige just seetõttu, et ka see oli Päevalehe poolt ju tegelikult arendatud ja ei keegi muu kui sinu hea kolleeg Kaarel, saanud kellest on saamas nüüd sirbi peatoimetaja, kahju, et Kaarel ei või olla meie seltskonnas, kuna oleme teda kutsunud siia, ta on öelnud, tema perekonnasidemed ja perekonnaelu ei võimalda nädalavahetustel siin olla, aga kes teab, võib-olla eluga muutub kunagi. Aga aga tõesti, ka Kaarel kirjutas sellest ja, ja see käibemaksuküsimus on ka üks selliseid asju, mis ei ole nagu ühe päeva küsimus on nagu põhimõtte küsimus seal kogu suhtumise küsimus, ühiskonna ülesehitamise küsimus, mida me maksustame, kuidas me maksustame, nagu me teame, eks ju, maailma kogemus Euroopa kogemus näitab, et väga mitmetes riikides käibemaksu üldse kultuuri-le ei ole. Kultuuriüritustel ei, ei koguta. Jah, et tegelikult ka Euroopa Liidu direktiivid lubavad küsida ütleme üritust jah, mida võib laias laastus siis nimetate kultuuri- ja meelelahutusüritusteks siis alandatud käibemaks viie protsendilist ja seda ka paljudes Euroopa Liidu liikmesmaades tehakse. Et Eestis oli, tehti siiamaani vahet nagu kohalikud koorile tiks kategooria olid need, kes said mingit toetuste avalikest vahenditest, nendel oli madalam maks ja teistel siis oli 18 protsendiline maks. Ja nüüd väidetavalt selline vahetegemine ei ole kooskõlas Euroopa õigusega. Ja nüüd muidugi rahandusministeerium, üritades seda asja kuidagi klattida, siis otsustas, et kõik peaksid maksma täie rauaga. Selle asemel võiks vabastada, ütleme sellest. Ja vabastada ja kõigil oleks viie protsendiline just jah, ega nagu me teame maksudest ja seal üldse vabastada, saab kehtestada nullmaksu ära, aga et see on see juriidiline keel, aga, aga tõepoolest tähendab ja nüüd on vaidluseks läinud just selle üle, eks ju, et noh, siiamaani nagu jagati kultuuri nagu heaks ja halvaks või noh, ütleme niisuguseks popule baarseks või, või, või ennast äratasuvaks ja siis ülalpeetavaks. Et see on väga sügav. Vahepeal on niisuguse kultuuripoliitika, kultuuri ideoloogia küsimus, et kust maalt siis tõmmata ikkagi piiri selles osas, millal kultuur muutub selliseks, et teda ei pea enam toetama. Kultuuriministeeriumi ametnik ja needsamad vaidlused olid juba 90. aasta keskpaigas, kui see intensiivne lõimumine Euroopa Liidu kogu selle siis seadusandliku struktuuriga hakkas toimuma siis see samuse viie viieprotsendilise käibemaksu ja ma tean, et Ühe na tõusis esipäev just nimelt null nullprotsendilise käibemaksumäära kehtestamine praegusele viiele nendele siis süvakultuuri ilmingutele või süvakultuuri puudutavate, noh seal teatrid, eks ole, ja, ja, ja siis see, need kultuurid, valdkonnad, mis, mis ei suudaks nagu ennast ise üleval pidada ja mis vajavad riigipoolset dotatsiooni või siis Avalikest vahenditest dotatsiooni null nullprotsendilise käibemaksumäära ja teistel viie protsendiline siis nii nagu see on, mis tähendab seda, et see niisugune paariline olgu kuidas sellest puhas meelelahutuslike taga selline. Elu on siiski tegijate poolt kättesaadavaks tehtud, et jutt oli sellest, eks ole, et et, et arvestades meie kultuuri tarbijaskond ja ma ei taha tarbijaskonna kasvatada, aga siin siis väga piiratud siiski ütleme, et et need tagasi tulevad nii-öelda tagasiside rahaliselt tagasi saavad olla siiski suhteliselt piiratud vahendid. Rikkaksin, keegi ei saa, isegi kui ta teeb kõige noh, iga igas kuus annab veel kaks muusikali või, või midagi taolist. Nii et seda on silmas peetud kogu aeg just nimelt meie endi väiksest väiksust kultuuri vastuvõtuseisukohast, aga mul võrdlemisi võõrastav, et nüüd 18 protsendi peale mindi Eile on just väga hea näide, millest me võiks kõnelda, see on sena, käisid ka Rain vaatamas muusikal Georg, eks ju. Et noh, et kas see nüüd on selline kultuur, eks ju, mis peale 80 18 protsenti peale või mitte, tegemist on ikkagi, ütleme, eesti rahvuskultuuri tähtsa osa osaga ütlemine, Georg Ots on kahtlemata 20. sajandi eesti kultuuri lahutamatu osa. Kuidas nüüd seda on seal esitatud ehk see, millises vormis, eks selle üle võib ju vaielda kriitikute tasemel. Aga et noh, et kas siis ka selline kultuur peaks olema nüüd maksustatud ütleme võrreldavalt näiteks mingisuguse noh, süldipeoga, eks. Ja, ja samal ajal, kui, kui keegi mängib Straussi valssi seisis, on juskui kõrgkultuur. Omal ajal ju päris seda Sellist vaidlusobjektiks on see, et mis saab nendest üritustest, mis on nagu välismaa siis noh, pappansamblite siiatoomine, et need on need ju nagu oleksid, lõikaksid suuremat kasumit teadsin tänu sellega, et nad peaksid protsenti käibemaksu maksma, kuid ka nende argumendid on siiski tõsiseltvõetavad. Kas see publik, kes neid ka neid välismaise papartiste, vaata, vaata, ma lähen, ei tee rikkaks, neid korraldajaid nii väga rikkaks erinevad, ütleme kui seal õmblusstaadion kuskil Londonis või siinsamas liuväljal. Sellest, eksju, et milline oleks siis alternatiiv nende toomisele siia, eks ju, alternatiiv on, et need vaesed inimesed, kellel niigi raha vähe, peaksid need minema kusagile Euroopasse vaatama ja kuulama, nii et see on ka osa sotsiaalsest programmist. Ja selles mõttes niikaua, kuni meie ühiskond ikkagi ei ole võrreldav elada, kuidas tasemelt, eks ju, Kesk-Euroopaga peaks igasugust kultuuri võrdselt toetama minu meelest, hoolimata sellest, kas tal on nüüd nagu selline kergelt populaarne poppopulistlik maik juures või mitte, kuigi välismaa suuri popansambleid kes siin on nüüd käinud viimasel ajal, ma ei, ma ei julgeks, nad on ka klassikud. Popmuusika, klassikud, eksi. Ja et see piiri tõmbamine on tõesti väga keeruline ja isegi kummaline, nüüd, kui iga kultuuri-kultuuriametnik peaks olema kuulnud sellist postmodernistlikud ees ja seda kõrget ja madalat, ei saa enam nii üheselt eristada. See tekib ka haridusküsimused, mis on džäss, et kui näiteks džässmuusika tekkis, seda peeti selles mõttes madalaks ja rahvalikuks ja nüüd on ta ikkagi pigem kultuuri osa. Jällegi, kui me nendest vanadest kategooriates räägime. Kuhu üks või teine kultuuriilming kuulub, jääb kriitikute valdaja, kriitikute seisukohad sõltuvad ikkagi nende endi subjektiivsest nende põlvkondlikus kogemusest, muide, eks ole, osa džässipõlvkond lausa mina. Biitlite põlvkond võiks nii-öelda järelikult see on teatud kriteerium, eks ole, aga nüüd uuel ajastul on hoopis teised kriteeriumid. Nii et need erinevad tõepoolest aja jooksul ja kahtlemata ka muutuvad, aga nad alluvad väga tugevalt nii-öelda subjektiivsetel hinnangutel ja kui nüüd need kultuuriametnikud peavad hakkama nende põhjal langetama, no ma ei tahaks küll nende nahas olla, siis need peavad, karistatakse selle eest ju. Nii, et minu minu meelest jääte, kui see viis protsenti rahule ja ma üldse ei saa aru, millest see, see, see järjekord on, niisugune tõmblemine aset leidis, meil tuleb riigikassa niigi täis nagu Mart saate algul üldse üle raha vajub igalt poolt laiali ja missa ära. Samale Hamburgi miljonäridele. Et see tegelikult ei ole tõesti õige lähenemine kõikidele panna 18 protsenti, et et kui me, et kui me seda teeme, siis tõesti, me jääme, võime jääda kultuuriliseks. Tulemuseks ongi see, et seesama kultuuri jääb veel vähemaks ja veel rohkem see kultuur, mida me ei tahaks. Et see meil siin vohab, see üha rohkem vohab ja selle tulemata igal juhul leiab emotsiooni, see ongi see tagasimõju, et mida rohkem me maksustame, seda, mis meile tundub madal, seda rohkem seda madalat hakkab siia tulema. Ja teda enam vaadatakse lihtsalt telekast tõsieluseriaale. Ja, ja lihtsalt, see on niisugune ühiskonna toimimise niukene kuldreegel tegelikult, et noh, kultuuri ei ole kunagi küllalt ükskõik milline ta siis on, kõrge, madal või, või üllas või õilis või, või võib tarbitav või populaarne. Minu meelest on näiteks Põhjamaades popule paar kultuuri tähtsust jo mõistetud märksa paremini aru saadud, et see on ka väga suure osa inimeste jaoks tee kultuuri tõsise kultuuri juurde, selle kaududa üldse õpib nagu nägema midagi, esialgu ta võib-olla käib popkontserdil järgmisena muusikali ja siis võib-olla tekib huvi ooperi vastu ja siis ooperi taastaks oleva kirjandusteose või teatrietenduse. See ongi kuidagi mulle väga imelik, et me just liigutakse ikka nende kõrgemate naabrite suunas, et ei sandistatud vaidlust nullprotsendilist maksumäära viie protsendilise maksumäära, vaadake 18 ikka see ratsa rikkaks saamine ikka söö. Ja mina tahaks ka teada, mida see riik nüüd siis selle rahaga mõistlikku teeb, mida ta nüüd rohkem kokku korjab. Kas ta ikkagi suudab seda eristada, mida toetada nüüd sealtkaudu? Et meie kolm häält on igatahes viie protsendi Nüüd siirdume suusatamise lainele, vähemasti täna hommikul õhtuses korduses ärge telekat sisse keerake, raadiot, siis ei suusatada enam banaan Külli-Riin Tigasson, Rein Veidemann, saatejuht oli Mart Tummelas. Järgmisel laupäeval Aarne Rannamäe juhtimisel on siin järgmine seltskond ja kuuldavasti on seal Ainar Ruussaar.