Vikerraadio. Rahva teenrid Tere kuulama saadet Rahva teenrid. Täna on vikerraadio stuudios ajakirjanikud Evelyn Kaldoja, Postimehest Mikk Salu, Eesti ekspressist ja mina olen Aivar Hundimägi äripäevast ja võtame kokku selle nädala sündmused ja nagu on selliseks kehvaks või halvaks traditsiooniks saamas, et, et me peame ka täna rääkima ühest värskest terrorirünnakust, nimelt siis Münchenis, eile õhtul toimunust. Räägime ka veel Prantsusmaa terrorirünnaku järel kajadest räägime türgi teemadel täna Venemaal Nad räsivad dopinguskandaalist ja ka Eesti presidendivalimistel toimunut, uutest, siis arengutest või suundumustest. Aga alustame Müncheni teemal ja ja ma ei tea mulle endale, et ma ei ole veel kindel. Münchenisse saab nimetatud terroriteoks, et ma vaatasin isegi saksa politseigi alguses rääkis, et see võib olla terroritegu, on nüüd võtnud sihukese ettevaatlikuma sõnastuse lihtsalt, et see tulistamine, rünnak. Et see on hea pluss, on see teine, mis on tulnud paralleel sellega on see, et sakslased ei kipu teda esialgu panema, mitte siis selle Nissi rünnakuga samale teljele hoopiski vaid räägivad hoopiski, et see on Saksamaa enda üks nii-öelda üksikute huntide rünnakute vähemalt meenutab meie hetkel muidugi ei ole meil täitude käes. Just muidugi üksikud hundid on alati niisugune tore sõna, üksikuid hunt on juba, võiks ütelda. Hundikarjade kaupa, ütleme. Saame keskkond on selline, ütleme närviline, aga miks, millega nad võrdlevad, nad mõtlevad seda praegu hoopiski. Kuna me teame, et tegu on kaheksateistaastase Saksamaal sündinud Iraanlasega. Nad on võrrelnud, ütlevad, et on umbes seitse samasugust rünnakut viimase aasta jooksul nende seas oli näiteks ka paremäärmuslane, kes pussitas Kölni linnapead hinge rikkerit. Ehk siis nad küll seostavad seda täpselt samuti selle migratsioonikriisi ja põhimõtteliselt ka kaude on ISIS-ega seotud, aga nad seostavad seda pigem teisipidi, et inimesed, kes on sellest, et erinevatel moodi ma erineval moel kuidagi ärritunud, kas siis rikkeri ründajad, kes oli pahane, et Kelly linnapeaks pürgi ja oli väga pagulassõbralik või siis see noorsand, kes väidetavalt olla karjunud, et ta on sakslane, ta on sündinud siin ehk siis ilmselt kes on kogenud ütleme, selle põhjal, mida me praegu teeme, sest ega me missiründaja ka alguses arvati, et üksik hunt, aga pärast selgus, et hundil on terve kari selja taga, et et tema puhul on praegu siis selle põhjal, mis praegu teada, arvatakse, et võidakse võib-olla rassismi ohver mingit pidi. Aga, aga noh, mulle tundub, et see, need rünnakud, mis viitavad Saksamaal, oli, oli veel ju Baierimaal eelnevalt üks noormees afganistani päritolu, kes kirvega kallale kirvega ründas, et et on tekkinud nagu selline nagu uus ebakindluse olukord, et, et kui paremalt valmistati ette, et need erinevad rünnakud, mis on siis terroriorganisatsioonide poolt korraldatud, et nende eesmärk on külvata nagu palju palju valu ja et oleks palju kannatajaid ja palju hukkunuid, siis siis need kaks Saksamaa näidet siin sellest nädalast jällegi viitavad, et ta on olemas, kuidas selliseid üksiküritajaid, kes, kes võib-olla ei kelle eesmärk ei ole palju surma külvata, aga lihtsalt sellist ebakindlust. Kui sa oled surnud, siis pole väga vahet ei ole, kas see oli, see oli, ma ikkagi ütlen, et äkki on liiga varastavad nagu mingiks terroriteoks nimetada, et et et see, see on jube, ongi võib-olla keeruline nagu defineerida, mis nagu on või mis ei ole aeg-ajalt siin statistika saadetakse igasuguseid numbreid üle Euroopa kohta, kui hakkad lähemalt vaatama, siis noh, näiteks ma avastasin, et väidetavalt on Soomes toimunud mitmeid terroritegusid. Kui hakkad neid üksikjuhtumeid vaatama, siis noh, seal oli mingi büromaantee asi, mingi pommiga kuskil kaubanduskeskused on see nagu terroritega Soomest mõned aastad tagasi. Muide, muide, see on üks Euroopa terrorismivastase võitluse probleeme, et tegelikult Euroopa riikides endis ei ole ühtset terrorismi definitsiooni. Et Jubase defineerimisega Meil oli ju siin endale, oli siin üks hullumeelne kuradi pommipanija siin Lasnamäel aastaid tagasi, ainult hea, et, et ta siiski minu nagu maailmapildist ei klassifitseeru nagu terroristiks, vaid lihtsalt selliseks frii. Aga aga tõsi on see, et ilmselt kui olukord on ärev, siis ka neid inimesi, kes ärevus, kelle psüühika selle äreva keskkonna pealt vastu ei pea, neid tekib ka rohkem lihtsam, võib-olla selline kohati koomiline näide on sellest, et kui toimub väga palju intensiivseid sündmusi siis mingi lehe toimetuses väga paljud inimesed, kes lehetoimetustes töötavad, kogevad, et järjest rohkem inimesi hakkab hullude mõtetega helistama või siis toimetuse ukse taha tulema imelike teooriatega, et et see kõik nagu tegelikult mõjutab. Jah, ilmselt ilmselt lihtsalt see Müncheni sündmus on nagu on nii värske ja nii vähe infot. Ja kui isegi on väga raske teha vahet, mis on nüüd täpselt õige ja mis on kuulujutt, vaatad, siis on ka lugupeetud väljaanded, eks ole. Räägivad erinevaid asju, et noh, mis on, tundub, et peab paika, eks ole, et ta oli saksa Iraanis päritolu. Vanus, aga mingid motiivid või mis täpselt juhtus, et see on. Udusel alles jah, aga mis, mis selle nagu tagajärg võib-olla, et, et seesama et inimesed või noh, ühiskonnas ei tee sellel vahet, nendel rünnakutel nad võtavadki panevad selle ühte patta, et kui ta on kas sisserännanud või mõnest muust rahvusest elanik. Et see külvab sellist ikkagi nagu sellist vastasseisu. Vaatasin täna Postimehes on refereerinud Prantsusmaa luurejuhi. Ettekannet oli parlamendi eest, esines parlamendikomitees, kus, kus ta viitab sellele ohule, et sa on, et Prantsusmaa koduta kasutab sellist terminit tõlgitud, et Prantsusmaa kodusõja veel jäätis on suurem risk, on need terrorirünnakud, et lihtsalt paremäärmuslased ühel hetkel ühel hetkel sa ei suuda kontrollida enam seda, et kuidas erinevad ühiskonnagrupid või siis erinevalt meelestatud seltskonnad tegutsema hakkavad. Radikaalsuse toob kaasa vastu radikaalsed Saksamaal ju juba räägitakse sellest, et kuidas toetused AS teele ja paremäärmuslastele on juba kasvanud enne juba ja nüüd on sellest hakatud jälle rääkima, täpselt nii nagu Aivar ütles, et et see inimesed ei tee vahet, et lõpuks on see, mis uudistest välja sõeluda, on täpselt see, mis me praegu juba teame, et tegu oli võõramaise päritoluga inimesega, kes tappis ära üheksa inimest või siis 10, kui endaga kokku võtta kaubanduskeskuses tsiviilisikud ja sellest, et jah, see segadus ikkagi lõpuks iga radikaalses toob kaasa. Et vasturaud, eks me näe, et ma oleks ikkagi ettevaatlik, et ma olen seda juttu nagu 10 aastat kuulnud, ma lähen vaatan nagu Suurbritannia pealt, et kus seal olid need mingite metroode sammu ja siis alati oli see jutt, et aga nüüd kohe nagu hakatakse moslemeid taga kiusama, maha laskma. Ja siis kõik lehed kirjutavad sellest, läheb jälle mööda ja vaadatakse, et noh, mis see siis andmed statistika näitab, et kas näitab, et on moslemitevastased rünnakud suurelt ei ole noh järgmine nagu mingisugune mingi islamiterrorist lõikab kusagil kõri läbi jälle lehtedest paanika, nüüd hakkame kõik moslemid vihkame, kohe hakkavad kõik moslemid ründavad, siis läheb jälle natuke, aegamööda vaadatakse, et mitte midagi ei ole nagu muutunud. Ma möödunud aastal vaatame statistikat, oli Saksamaal 923 rünnakut pagulaskeskuste vastu ja nendest ja siis nende seas 177 vägivalla tegu. Ma ei tea, mis need ülejäänud rünnakut siis, mis need mittevägivallarünnakud olid, aga et eks see on ilmselt ikkagi intensiivistunud mingit pidi, aga jah. Elame-näeme, vaatame statistikat. Loodame. Ta ei tule paremäärmuslikku lainet, aga seda vist parem olla. Mis halvemaks, mina oleks hea meel, kui sinu Mik oleks, oleks õigus, et üks üks teema haakub, vaatasin pärast selle afgaani Noormehe rünnakut, seal hakati, hakati rääkima, juhiti tähelepanu sellele, et on tulnud väga suur hulk pagulasi just selliseid noori, kes on tulnud ilmale vanemateta ja keda peetakse samuti selliseks nii-öelda julgeoleku riskiks, et kuna kuna noh, ütleme, et on võimatu nende tegevust pidevalt jälgida, kontrollida, et siin, Saksamaal Eesti Päevaleht sellest reedel kirjutas, oli 60000 sellist isikut. Ja kardetakse, ei ole mingit sellist, väga tihedat seost nendesamade terroriorganisatsioonidega, et nad võivadki olla selliseid, nagu teil siin nimetasite üksikud hundid, kes hetkel otsustavad, et teevad midagi, midagi paha. No need on hilisteismelised meessoost tavaliselt nad on võõras kohas, nad on tihtipeale eriti need, kes päriselt ongi sõja eest põgenenud, aga ka osad on lihtsalt väga teistsugusest kultuuriruumist. Nad on tihtipeale küllaltki vägi valdsema taustaga keskkonnast, et see on ilmselt on põhjused või hirmud põhjendatud, et sa ei saa nende iga iga igaühe kõrvale panna julgeolekutöötajat, kes seda valvab kogu. Nojah, et varemalt oli, kuhu nad liikusid, oli kuritegevuseks, et need on lihtsalt tõusnud sinna kõrvale. Koridori kindlasti liiguvad ka, sest et paljud neist on võlgu kuritegelikele võrgustikele selle eest, et nad üldse nii kaugele jõudsid. Sest otse, aga tegelikult nad ei oska midagi teha kui kaks või kolm aastat koolis, võib-olla see kooliharidus on ka olnud hoopis midagi muud, see isegi kui siin läänes vaja ja sa tuled ja sa mõtled mis nagu mida neil siin teha on? Ja siis sa võtad kiimite formaalse sektorid pehmelt öeldes. Kui sa sellesse mingit rakendust või kui hästi läheb, hakkavad nad kusagil tänavatel turistidele träni müüma, eks ole, mida me näeme nagu üle Euroopa suurlinnades, võib-olla vahepeal kusagil, ma ei ta kelleltki koti ära tirima kuskil rongijaamadesse, noh. See on nende elu, eks ole. Ja noh, nendel on ka ka ilmselt see pettumus, et sul on roosamanna seal kusagil kokku valetatud, sa muuhulgas oled näinud? Võib olla väga palju, mitte väga palju oled näinud ka lääne filme, jääb mulje, et lääne naised on lahke anniga ja siis sa vaatad, et oioi nad hoopis saadavad su pikalt, kui sa oled sihuke imelik võõramaalane, tekib jälle uus frustratsioon. Et see on üsna On küll plahvatusohtlik kombinatsioon ja räägime ikka siit edasi Prantsusmaa terrorirünnaku nagu sellest järel kajadust, et, et see oli nüüd mõeldud ka esmakordselt sellel nädalal saime teada, et mida me eelmine nädal veel ei teadnud, et et on kaks hukkunut ka Eesti kodanikku ja mis mind võib-olla natuke üllatus oli ka selline rektsioon kuidagi nagu välisministeerium sattus kriitika alla, vähemalt vaatasin sotsiaalmeedias seda, et, et et oldi pahased, et, et seda infot ei antud kohe ja täpselt ja selgelt. Et, et koguni siin viidati, et võib-olla välisministri presidendikampaanial on see löök, et mulle tundus see reaktsioon natukene selline põhjendamatu või arvestades, et et pärast selliseid rünnakuid tavaliselt on palju segadust ja sellist noh, info ei liigu, et ja teisalt, et noh, ütleme välisministeeriumi roll tegelikult ei ole võib-olla niivõrd avaliku huvi kaitsta selliste sündmuste puhul kui, kui just nagu inimeste huvisid, kes on kannatada saanud. Mina ei saanud, ma tegelikult ei saanud aru, et millest välisministeeriumisse kritiseeritud, mis nad valesti tegid? Seal oli, olid, küsimus oli selles, et nute ainult kuuluda. Läksid lahti varem keegi on surnud ja siis ei saanud nagu avalikkus juskui teada. Kuulujutud läksidki vastu varem, aga teate, kindlasti ametlikult käib, käivad sugulased lähevad sinna prantsuse politsei võtab sugulastelt DNA proovi, siis teeb selle DNA proovi ära, siis tulevad tulemused, siis võib-olla annab prantsuse politsei selle kuidagi oma prantsuse välisministeeriumi, prantsuse välisministeerium, annab meie välisministeeriumile, lähebki kaks, kolm päev ongi möödas. Logil diad, esmane klient on nagu Aivar ütles, esmane klient on siiski see lähedased ja see inimene, et selle hukkunud eestlase või eesti kodaniku surnukeha saaks väärikalt Eestisse tulla. See, et seal oli palju nagu eestlasi kohal, kes nagu nägid, olid kuulnud ja juba teadsid nagu ennem midagi andsid siis teada ja siis need kuulujutud levisid, et ametlikult need asjad ei käi niimoodi, tehakse niimoodi, eks ole, samm sammu haaval. Ja selles kriitikas selline pettumus võib-olla ka ajakirjanike pettumused, et neil oli mingi info teada, aga nad ei saanud seda paisata eetrisse, sest nad ei saanud kinnitust välisministeeriumist. Aga samas välisministeerium kogu aeg tegelikult sellega, et kadunud on nii, kaks inimest on kadunud, et tegelikult andis selle info mingitpidi vihjamisi meile niipalju kui öelda sai kätte ju. Jah, et võib-olla sellistes olukordades sageli inimesed unustavad ära, et seal on nagu olulist sellest piir, et üks on selline avalikkuse huvi ja ja noh, ütleme ka uudishimu, et midagi teada saada see on ikkagi nende inimestega, keda sa konkreetselt puudutab nagu nende õigused ja, ja nemad on ikkagi need, kes otsustavad, et kui palju infot antakse, millist infot antakse, et siin ei saa ükski selline riigiasutus võtta endale sellist rolli, et et jagab, jagab infot, mis, mis tegelikult kuuldavasti puuris, ühel juhul olid sugulased palunud Täpselt et kuulge, hoidke tagasi, et ma tahan ise helistada oma nagu sugulased tuttavad läbi ja öelda neile ise esimesena selle kurva surma. Mitte et nad peaksid seda kuskilt. Välisministeerium pressiteatest. Või uudistest vaatama või sa vaatad lihtsalt uudistest, et inimene, kes seal loomulik, need surmaga seotud surmaga seotud teatud rituaali, pluss ka see šokk, et sa võib-olla tahadki lähedasena olla lõpuni veendunud seal võib-olla tahad täpselt sama moodi, et need DNA proovid ja kõik oleks tehtud enne, kui sa ütled. Nojah, täpselt varemalt on Eestis olnud ka noh, selline probleem, et kus olnudki mingi õnnetuse, kus on olnud palju kannatanud uudiskünnist ületanud, siis siis on, on ka arstid läinud nii-öelda sellise pressiesindaja rolli, kes jagavad võib-olla liialt palju infot, mis, mis puudutavad. Vaata nüüd, et kannatanud ise ei saa seda otsustada, et kas ma tahan anda või mitte. Aga asi on vist siin viimasel ajal nagu korda läinud, selles mõttes minul oli sümpaatne kui välisministeeriumit, välisministeeriumi esindajaid, intervjuu eriti ja nad pidevalt rõhutasid seda, et nad ei saa anda midagi mingit infot, mis seisus kannatajad on, mis olukorras ja nii edasi, et selles mõttes noh, nagu see avaliku huvi peaks mingis osas nagu taltuma ja olema kannatlikum. Ja välisministeerium oli ka niimoodi, et ma eelmise nädala tagusest ajast mäletan, et kui ma helistasin veidi pärast kella kaheksat laupäeva hommikul välisministeeriumi pressiesindajale, siis ta oli kohe vastas mulle kohe ütles, et jah, see ametnik kes muuseas ametnik, kes tuli, oli puhkusel, ta tuli puhkuselt ära, et anda neid vastuseid konsulaarosakonnast, et et see ametniku, loomulikult ta tuleb, annab teile intervjuu ja siis tähendab sinna sinna intervjuus, et tegelikult nad olid vägagi koostavaldid selles piiris, mis neil oli nagu normaal. No üks teema, mis ka sellest nädalast on, kus kus ka meie välisministeeriumis, ametnikel ja poliitikutel on, on ma olen üpris keeruline küsimustele vastata, on Türgis toimub, et et see, mis selle eelmise nädala lõpus siis toimunud riigipöördekatse järel, noh Türgitan nüüd tabanud selline tõeline puhastuslaine, kus on on kümneid tuhandeid inimesi ametist vabastatud, vahistatud alates sõjaväelastest politseinikest, õpetajatest, ettevõtjatest, et, et see on küll minu jaoks on see hirmutav ja ma ma ise olen, olen nagu öelnud, et see on, see, mis praegu Türgis toimub, mulle tundub, on Eestile ja Euroopa liidule olulisem kui, kui oli, oli brittide Brexiti hääletus, et see mõju võib olla, olla palju hullem. Sest sest see on julgeolekuliselt, kui britid, britid siiski nad kogu aeg pärast nende esimene sõnum pärast Brexitit oli see, et aga me jääme julgeolekuliselt igale poole osalema ja nad eriti rõhutasid oma NATO panust ja nii edasi, siis Türgi puhul on praegu juba hakanud türklaste leppimine Venemaaga nende ka see, mida nad teevad oma sõjaväega praegu mis ilmselgelt nõrgestab seda, kui sa ikkagi võtad nagu ladvikut, mida niigi kärbitud hoolega, seda, seda veel mass puhastad, siis see on, see on segane koht, kus ühtpidi laas peaks ütlema türklastele, et võtke ennast kokku teisipidi nad on vägagi sõltuvad nendest, et, et see on. Jah, ma arvan, et kõik on jahmunud, kõik on lihtsalt jahmunud, et mis seal juhtub, et muide selle masspuhastuse kohta üks Twitterist leitud nali, et kui kõik need inimesed, kes vahi alla, on võetud, see eliit kõik selles osalenud oleksid, siis ilmselt oleks riigipöördekatse õnnestunud. Et kui seal tõesti nii palju inimesi oleks olnud Mina ütleks, et eks aeg annab arutust, eks mõne aasta pärast 10 aasta pärast Läheme, võib-olla on Türgi meile väga suur probleem, siis võib-olla ta on meile nagu lihtsalt Hiina üks selline autokraatia nagu riik kellega saab asju ajada nagu Hiinaga, näiteks. Et teadsin, et lihtsalt, et et need mõnikümmend aastat türgi riik liikus demokraatia poole, et noh, et see on läbi ja nüüd ongi, et nüüd on siin Euroopa kõrval üksteistsugune riik üks selline noh, niisugune pool diktaator, pool pooleldi autokraat, nagu näiteks nyyd Aasias, leiab neid meile veel, noh. Ka meil on Valgevene, on, meil on, Türgi puhul on hakatud paralleele tõmbama ikkagi Putini. Teine Venemaaga ja seal toimuvaga, et, et ka praegu ju noh, Türgi president Ferodo Erdogan põhjendab seda, mis ta teeb demokraatia kaitsmisega, aga, aga mis, mis tegelikult need sammud, mida astutakse, on on just nagu vastassuunas. Et, et see on, on selline noh, karikatuur isegi, et kui kuulata neid Vaatasin seda intervjuud, mis oli, kas oli eile aktuaalses kaameras Türgi siinse suursaadikuga, et siis sõnad ja teod on ikka nii karjumas vastuolus, et tahaks küsida, et kas nad tõesti ise ka nii mõtlevad, kohtusid? Türgi suursaadikuga ise kohtus ka minu kolleeg Georgi Belt aatsega sellest ka tänases Postimehes kirjutab. Kõige hirmutavam oli see, et mulle tundus, et ta usub, mida ta räägib. Ja kõige hirmutavam on see, kuidas mul on päris palju kontakte Türgis. Erinevaid mõttekoda lasi ajakirjanike, kuidas nad kõik on justkui ühe puuga, mingisugune selline ülirahvusluse laine on üle käinud, loomulikult nad on ehmatanud, nad on ehmatanud riigipöördekatsest, sest nende eelnevad, enamik neist on oma täiskasvanu elu jooksul kogenud sõjaväelist tuuri ja nad ei taha seda mingil juhul tagasi. Aga nad on nagu ühe hoobiga ära unustanud, mida Erdoğan siiamaani teinud on. Kuidas tan lehetoimetusi vallutanud ja kuidas ta on oma puhat puhastust enne toime pannud. Ja see selline pime viha, see jah, muidugi taastame surmanuhtluse, see on. Et nad nagu, nagu nad oleksid täiesti teise maailmaga. Kuna türklased on muidugi minu maitse järgi alati jubedalt rahvuslased on nii palju, kui ma Türgis olen käinud, seal on, ma ei tea lipule midagi, lipud on igal pool, igal prügikastil on ka türgi nimi pandud, et noh, et, See aga noh, muidugi mingid otsesed muutused tulevad selgelt isegi või NATO-s suudetakse see asi kuidagi ja lappida siis näiteks ma arvan, et Euroopa Liiduga, mis sellest kokkuleppest saab nagu jälle üks Türgi tuttav oli kirjutanud Facebooki siis kuu aega tagasi Nad unistasid sellest, et võib-olla saavad varsti viisavabadus Euroopa Liiduga, nüüd läheb isegi oma turule minekuks ID-kaarti vaja. Ma ei tea nagu võtnud, kui Euroopa liit suudab näiteks autokraatse Hiinaga, kus on inimõigusi ja kõik on veel 10 korda vähem kui Türgis väga normaalselt asju ajada, noh võib-olla siis türgi saatus ongi olla teistsugune, riik ongi olla sinna mittedemokraatlik riik, Saksamaal. Nagu me nüüd teame, vist tõdema oma migrante, siis meigi ante kutsudes kvalifitseeritud tööjõudu ei saanud väga silmapaistvas koguses, millele on lenda lennanud muuside. Minu meelest sellised see suu peasekretär, kes pakkus välja, et me võiksime anda nendele, kes Türgis nüüd Erdogani tagakiusamise alla satuvad asüüli, et seal on noh, ilmselgelt seal on nagu valitud välja haritumad inimesed, et võib-olla nüüd saame me siis selle nagu targema kaadri muidugi samas Saksamaal endal on probleeme sellega, et nende praegused türklased on väga suured, isegi suuremad kui keskmine türklane Türgis, Erdogani fännid. Et nad on palju konservatiivsemad ja palju sellisemad ja neid on mingi kolm miljonit. Lääne-Euroopa riikidel ei ole olnud probleeme mitte demokraatlike autokraatiatega asju ajada niikaua kui need mittedemokraatlikud autokraatiad nagu oma piiridest mingisugust kuradi ideoloogiat ei hakka väljal levitama, ei hakka naabritele kaalule tungima. Näiteks nagu vene. Nojah, probleeme ei ole olnud, ütleme suhetega, aga, aga see see käitumine on olnud ikkagi üpris kahe pidanud ongi sunnitud, et sa pead suruma maha oma mingit põhiväärtused, et, et selliste riikidega suhelda, et, et see on nagu kahe tasandine suhtlusest ükson. Ta inimestega ja teine on siis siis rääkida Türgi või Hiina valitsejatega. No mulle tundub sel nädalal ikkagi nüüd Türgiga suheldes on olnud keskmisest kõvasti karmimad karmisõnalisemalt, et loomulikult see kõik on ka diplomaatiline retoorikaga, praegu tundub, tundub, et midagi on seal murdunud, aga eks me, eks me ütleme nii, et see nüüd hakkab küpsema. Tänane värske uudis on see, et seoses erakorralise seisukorraga võib 30 päeva inimeste ilma igasuguse põhjenduseta Türgis kinni pidada. Ja see võib olla üks teema, mis, mille puhul nagu eurooplitanud, öelnud siin sellel nädalal väga selgelt, et taganemisteed ei ole, on see surmanuhtluse küsimuseks, et kus Ruklit on väga-väga selgel positsioonil, et nii kui Türgi peaks selle taastama, et siis unustage kõiksugused liitumiskõnelused ja võimalusel üldse Aga minu arust see Türgi juba aastaid ei tahagi Euroopa liitu saada, põhimõtteliselt on ka see, et ega Euroopa liit nii täpselt ähvardatakse nagu, et, et me teeme seda, mida me tegelikult niikuinii teeks ja noh, tegelikult ju täielik päriselt ka ei taha eurooperite tulla. Noh, see on niuke tants, et me justkui teie Euroopa Liidu liikmesuse perspektiivi siis see peatükkide avamine, aga samas tundub, et see on Türgit mingit ikkagi loksutanud, kuigi kõik nagu siuksed kirja oskavad inimesed ütlevad Türgis ega see, ega see noh, me teame ju, et Euroopa Liit meid tegelikult ei taha ega võta ja Prantsusmaa või Holland paneb igal juhul käe ette. Aga ikkagi see Saavad Jürgen ise ka ju tegelikult ei taha enam. Ei juba aastaid. Sest nad on aru saanud, et see on lootusetu, et kui sa paned nagu mõned mõned näiteks ameeriklased, süüdistavadki selles, et see on eurooplaste enda süü, et nad ütlesid üsna otse või välja, et ega te ei saa, mis tähendab, et ka Erdoğan sai aru, et tal ei ole mõtet sellele kaardile väga tugevalt mängida. Aga eurooplased, kes ütlesid selle välja ka sellepärast, et ei saa sellepärast et Türgil tegelikult ei olnudki mingit lootust täita ära neid tingimusi, et Euroopa liitu saada. Võib-olla peab täpsustama, et me räägime Türgi, et pigem võiks öelda, et Türgi praegused valitsejad ei taha Euroopa liitu saada, et selles mõttes, et, et see tähendaks vaadates, mis nad peavad selleks tegema, eks, et meedia vabadus, inimõigused ei olegi, Me läheme õiglane kohtupidamine ja nii edasi ja nii edasi, et, et noh, neid asju, kui nad hakkaksid neid nõudeid täitma, siis see tähendab ju seda, et, et seesama presidendi võim tegelikult kahaneks. Samasse rituaalne tants, et me nüüd, kas me avame mingi peatüki, kas Küprosele on see okei, kui me avame mingi peatüki, võime jala seda peatükki, et arvan, et tants on siiamaani ikka mingil põhjusel käinud ja noh, loomulikult on siin kõrval, mida meie võib-olla nii tugevalt ei taju, on tegelikult ikkagi see, et küproslased ja kreeklased reaalselt kardavad Türgit. Et, et noh, et me meie jaoks on nagu, kuskil kaugel ja ja meie võime neile ette heita. Niimoodi arvas, et me käime Türgis puhkamine, türklased on toredad inimesed. Toredamad isegi kui kreeklased. Isiklik maitse eelistest. Reaalsed räägivad, et näed, türklased rikuvad meie õhupiiri ja kuidas see on parem kui see, kui kui venelased teie õhupiiri rikuvad, kuidas mulle see on seal. Toorik, aga minule tundus nagu Türgi kaasas lootusetu juba ammu enne Erdogani, noh, vaatame kurdid kurdide teemat ja seal ei ole nagu küsimus mingis ainult Erdaganist. Enn Erdogani oli täpselt see noh, enam-vähem sama ja ma ei näinud mitte ühtegi võimalust, et Türgi nagu muudaks seal oma poliitikat. Euroopa liidule soovitud suunas ma nüüd hüppan korraselt, tõmban sellise paralleeli Türgi puhul Eestisse ja surmanuhtluse teema, mis on Eestis ka olnud. Et suur hulk eestlasi toetab surmanuhtlust kui mingi osa. Kui küsida nendega, et jah, et siis, et et see on õige, et see, mis praegu nagu Türgis toimub näidata, miks ei ole surmanuhtlus? Jah, et kui ühel võimul oleval inimesel või mingil grupil tekib lihtsalt tänu emotsioonidele võimalus suur hulk inimesi vahistada ja öelda, et nad on selle vihmelist hoida toidavad, taganevad maha, et, sest see on nagu väga räiged, keegi ei tea, kas nad on seotud, kuidas nad on seotud ja nii edasi. Et see on nagu see ütleme, see põhjus, miks võiks Eestis mitte selle debati juurde tagasi tulla, tõenäoliselt õnneks ei tulegi, kuna me oleme selle otsuse ära teinud. Surmanuhtlus ei ole tegelikult ennast tõestanud, kui kriminogeensus või selliste vähendav ta ei ole. Ta ei ole tegelikult. Tiivne rahvuspseudoteema muidugi nagu ei dramatiseeriks seda üle, et ma mõtlen, et Ameerika ühendriigid, maailma panime räppida demokraatia, noh seal on surmanuhtlus olemas. Igal juhul ei ole selles samas midagi paremaks, pole ka nagu või noh, kord ei ole paremini majas. See tänu sellele, et surmanuhtlus on olemas. Jah, aga, aga noh nagu ma ütlen, maailma vanim järjepidev demokraatiale. Lähme, teised siin, meie siin, ma ei hakka rääkima siin euroopi, tahvel toimuda. Tõsi, aga lähme räägime edasi sellest, mis, mis on toimunud Venemaal ja Venemaa sportlastega, et sellel nädala alguses avalikustati üks raport mis siis vist lühidalt kokku võttes võib öelda, et, et mis siis väidab meile, et viimased neli aastat on, on Venemaa nii-öelda riiklikul tasemel tegelenud sellega, et et nende sportlased oleksid valemängijad ja, ja saaksid kasutada dopingut, nii et nad vahele ei jää, et, et see oli, see oli nagu päris karm parti, kokkuvõtete kirjeldused, et mis, mis on toimunud nagu, nagu põnevusfilm, et kus on, on lisaks erinevatele ametkondadele on ka vene julgeolekuteenistuse FSB aidanud aidanud Sis varjata dopingu kasutamist ja see oleks suurepärane põnevusfilm. Ütelda seda näha, kuidas paljastati see tõsiselt, minu esimene emotsioon oli sekkumata. Kuule, sa lihtsalt, sa ei suuda kuulata siis asja nagu et ma tahaks teada, kuidas sellele jälile saada, kuidas see nagu põhimõtteliselt see ei kujuta ette, sportspordis peaks tegelema täpselt samasuguse luuretööga nagu mingi nagu selline konventsionaalne julgeoleku teemad. Saan aru, et see info noh, ütleme, et väga oluline roller ühel ühel ametnikul dopinguvastase võitluse ametnikul Venemaal, kes siis sealt põgenes ja läks välismaale elama ja tema käest saadi palju infot, mida siis hakati, hakati kontrollima, et nii-öelda omapärane vilepuhuja Kristjan, sest see kõik tuli ära. Tõestada veel, et noh, et üks, üks pahane ametnik on üks asi, aga see, et sa pead selle kõik veel nagu ära tõestama, et. On üks mõte, mis sellega seoses läbi jooksnud, see olnuks väiksem riik, kui Venemaa olnuks sellise, toodi näiteks mingi Portugal kogu austuse juures Portugali vastu, et siis oleks nad palju kiiremini juba sealt rajalt maha võetud ja öeldud, et teiega on läbi, et see, et üldse nii pikalt venitatakse, et see on sellepärast, et Venemaa on nii suur ja nende osakaal olümpiamedalite saamises on alati olnud muljetavaldav, et, et see on ainukene põhjus, et nad on Venemaa, et neid üldse on hoitud veel nagu niimoodi pehmemini, kui muidu. See probleem, mis sellega haakub, on, on nüüd, võib see debatt, mis on tekkinud, ongi see, et kas küsimus on, et kas lasta vene sportlase olümpiale või mitte, et kergejõustikuliit on rahvusvaheline, on otsustanud, et kergejõustiklased ei pääse Rio olümpiale. Et, et küsimus on selles, et kas peaks karistama kõiki kollektiivselt kõiki sportlase ja, ja noh see on teema, ma ütlen, minul ei ole, ma kuulan neid erinevaid argumente ja mul ei ole siin nagu sellist selget enda seisukohta, et kas kas olümpialt kõrvaldamine on õige või vale. See on igasuguste sanktsioonide küsimus, tegelikult on täpselt samamoodi küsida, et kui mingi riigi vastu mingit majandussanktsioone kehtest, kas peaks karistama kõiki neid inimesi, aga no mida sa siis teed tegelikult noh, mis need võimalused siis on? Ja sportlased ilmselgelt see oli nii massiline, et põhimõtteliselt olümpiasportlane, kõik oli ka selles süsteemis osaleja, mitte lihtsalt mingi suvaline tema oma ihurammu kaja väikestes kettides jooksis ja siis. Jah, aga need, kes ütlevad, et see karistus on liigne, toovad kõrvutavad ikkagi neid juhtumeid teiste riikidega, et kus on ka olnud dopingukahtlused, et miks me siis. Aga kas on siin mingeid teisi riike, vähemalt viimasest ajast, kus on näha olnud, et mingisugune dopingusüsteem on läinud nii spordiorganisatsioonide kui ka tegelikult riiklike struktuuride tasanale. Et jah, on kindlasti olnud siin erinevaid suuruse skandaal. Ma toon näite praegu Tour de France käibest eelviimast päeva siin mõned aastad tagasi, oli see plaan saastrankis, Taal, seitsmekordne Touri võitja jäi lõpuks kõigest ilma. Noh, kuidas see alguse sai, FBI uuris. Ai, ei anna, ei valetanud temast dopinguproove, vaid uuris, vaid uuris Ameerika kuidas on siis jalgratta, nende oma jalgratastega Föderatsioon või mis iganes ametlik nimi, nemad uurisid, see, kes üritas lõpuks Armstrongi võib-olla viimse hetkeni kaitsta kinni mätsida siia Vigem rahvusvaheline jalgrattaliit, et noh, et seal tegid ameeriklased ise ära. Prantslastel, ma toon jälle jalgrattaspordist, näited on, tihtipeale on need dopinguskandaalid tanud abi politsei või mingid rolli nagu uurijate, kes on midagi leidnud ja siis on see jõudnud nagu tagasi, et noh ma ei ütle seda teistes riikides, ilmselt ei oleks varjatud või seal oleks süsteemne olnud, kui soomlastel oli seal suusaskandaal, seal olid ka need noh et see on ta ainult mingite üksikute sportlaste, vaid see läks nende suusameditatsiooni, mille välja, aga see ikkagi ei läinud nagu presidendini välja erinevad. Lõpuks nagu ikkagi Soomest võtsin ennast kätte ja karistasid ise neid tüüp, eks ole, lõid nagu korra majja. Praegu on see, mis sealt raportis ka ilmneb, on, on ikkagi see, et siin 2010. aastal oli see, kui, kui tollane, siis peaminister Putin palkas kohe või pani ametisse ühe, ühe isiku. Nagu tundubki, et tema, tema ülesanne oligi see nii-öelda dopinguprogramm riiklikult ellu viia. Hämmastav minevikku rahvusliku, põhimõtteliselt lihtsalt nagu sümboolse rahvusliku ego nimel tehakse, et see nagu lihtsalt uskumatu. Aga see karistus nüüd, mis, mis me Venemaal on osa Venemaa sportlastele, kui Venemaal on osaks saanud ja veel veel neid ähvardab ka see, et see on ikkagi nagu sundinud või, või noh mingi meelemuutus, vähemalt väliselt on toimunud, et siin Vladimir Putin, kas seal eile või üleeile ütles, et nüüd me hakkame selle seal dopingu vastu võitlema, me hakkame sellega tegelema. No me ei tea seda käest päriselt hapo ütlema hakata või on see lihtsalt selline, ma ei tea. PR trikk, et näiteks rahvusvahelist olümpiakomiteed mõjutada. Ja luua ja uudistes luua foone ta tegelikult on hea lootuses, et me unustame ära, et enne seda oli ta raportis esines kui see, kes nagu dopinguküsimusega teisipidi tegelased, see jah, see täpselt, et see retoorika küsimuseta ajab meile täna ühte juttu ja eile eile tegi ta teisi asju, et me peame seda meeles pidama. Et jah, et sama sama olukord on ju meil ka presidendivalimistel siin kohapeal, et tehakse mitmeid avaldusi ja sa pead nagu nuputama, et mis nüüd nende avalduste taga on, et kas tegelikult kõneldakse nii või, või mitte, et ma viitan sellel nädalal nagu kahele arengule üks puudutab Marina kaljuranda, kes, kes nii-öelda otsustas, et et ta annab sellise esimese kandidaadi pärimisõiguse Siim Kallasele, et Siim Kallas kandideerigu riigikogus presidendiks ja kui seal valituks osutudes siis kaljurand lootis, et rahuldus Roodsastatis, Kallas tuleb tema taha valijameeste kogus ja ja teine näide oli siin oludes, kus Mailis Reps ERR-is nagu viitas või veel r kommentaaris, et ta ei tahagi presidendiks saada, sõltub nüüd, mida Reformierakond Keskerakonnale pakub, et siis ta võib kandideerimisel tagasi võtta, aga täna vaatasin Päevalehes on selle ümber lükanud ja öelnud, et ikka nii nii selge tema positsioonil olnud, aga võib-olla aus kaljurannast, et mis ütleme, mis selle avalduse siis põhjus on, kas, kas see, et Siim Kallas saaks presidendiks või, või hoopis äkki kaljurand ise saaks väärikalt sellest presidendirallist taanduda? Ma tean, ma arvan, et seal on üks põhjus, näiteks selles, et kaljurand või siis kaljurannameeskond nägijat, neil ei ole riigikogus hääli, nad ei pruugi isegi seda mis on 21 maagiline number ja ei pruugi aga äkki kätte saada, et noh nagu vaim ja, ja selles mõttes, et ja kui seal noh, on niisiis muidugi seal nende pakkumine on täiesti tühi või neil ei olegi mitte midagi pakkuda, eks ole. Ja seal on veel üks selline loogikaviga, et kui tõesti Kallas oleks riigikogu see edukas ja kahe siis enim hääli saanud kandidaadi hulgas, et siis ta läheks automaatselt edasi valijameeste kogusse, kui riigikogu ei peaks presidenti suutma ära valida, et siis oleks ka imelik, see vangerdus nagu tagasi tähtis. Kallas peaks loobuma, ütlema, et mind küll suur osa riigikogust toetas, tahab presidendina, aga nüüd ma astun kõrvale, annan. Moraalne sihuke võimud on? Ma arvan, et selles nii palju segi, ühelt poolt on kindlasti inimesi, kes kombineerivad ja kes üritavad teha, pingutavad, et teha mingisugune suur kõrgklassi kombinatsioon, kuidas saada siis oma inimene või siis saad oma parteile paremat paremat trumbid selle eest, et sa loobud nii-öelda oma tugevast kandidaadist, teiselt poolt on ikkagi ka see juhus ja nagu see, et mõni inimene ütleb mõnikord midagi ühel päeval ja siis teisel päeval mõtleb, et see ei kukkunud päris hästi välja, et see, ma arvan, need asjad omavahel nii tihedalt, et nende läbisortimine võib-olla see ei olegi nagu võimalik. Mulle tundub, et praegu kaks kandidaati, kes tõesti tahavad presidendiks saada, on Kallas ja Helmet. Teiste puhul on mul nagu tunne, et käib mingi mäng, et mul on kuskilt nagu pimedasse tuppa. Ikkagi tundub, et kaljurand ka tahab. Kas tema või keegi teine. Ei, ma arvan, et endale raskemat teed nad, noh, ma arvan ka, võib-olla alguses oli see niimoodi, et aasta tagasi mina ei tea, aga tundub, et ta ikkagi tahavad seda. Jah, aga need võimalused mida aeg edasi Siis mulle tundub, et kaljurand on võimalused lihtsalt muutuvad väiksemaks, et ta saakski. Tal tema võimalus presidendiks saada ongi tänu läbi mingite kombinatsioonide ja, ja selliste suurte kokkuleppeta või kokkumängudega, et. Ja samas muidugi peab tunnistama, et noh, et see jääks nagu niimoodi, et teda rahvale tõesti meeldib mingile päris arvestatavale osale rahvast, et, et seda, seda ta ka tunnustama, et tegelikult ta ei ole nagu ta päris nii ta üksi on ja üritab kombineerida ka ei ole. Aga kogu see presidendivalimiste puhul küsimus ongi. Palju see rahva meelsus nagu rolli mängib, et, et see võib olla küll hea põhjendus, miks kaljurand esitada, Reformierakond nagu nad on ka ju välja öelnud, nad esitavad kõige populaarsema kandidaadi. Et aga, aga kas see tegelikult ka aitab? Ma olen seda varem öelnud ja ütlen ka praegu, et minul ei ole Marina kaljuranna vastu isiklikult midagi, aga nendest kandidaatidest, kes on presidendiks, tahavad pürgida, on minul näiteks nii rannale kui Jõksile üks etteheide ja setteid on just see, et nad pole poliitikud pole mitte kunagi kusagil kandideerinud, nad ei ole kusagil mitte ühekski ametikohaks rahva mandaati saanud. Kui nendest saab president, saab mingisuguse poliitilise kokkuleppe tulemusel president, nii nagu Marina kaljurannast sai välisminister kuskil tagatoakokkuleppe tulemusel, mitte sellepärast, et talle nii palju hääli, et oleks valimistel pead kusagil ma ei tea, jooksevad jalad rakku mingid trepikodades või kuskil kaubanduskeskustes valijaid ära moosinud, et ja mina näiteks arvan tõesti, et presidendil peaks olema parlamenti haalse demokraatia kogemus, sest president on parlamentaarse demokraatia kaitsja, seal enam-vähem ainuke ülesanne on siis Eesti presidendil on. Ja seepärast noh nagu ma ütlen, see ei ole nii Jõksi kui kaljuranna suhtes on minul näiteks selline ma ei tea, siis eelarvamus või arvamuse jäigi. Jälle tagasi selleni, et me räägime millestki, mis on väga sümboolne, sest et presidendi roll, nagu sa ütlesid, on üsna piiratud, et et see on küll, täidab meil kevadest saadik juba erinevaid uudiskanaleid, aga tegelikult on, räägime me väga sümboolses kohast ja Eesti vabariigis on palju mõjukamaid positsioone. Lihaga presidendil kui tal on ikkagi noh mõju või ütleme ühiskonnas ja, ja tema poole vaadatakse siis noh, paratamatult ta suudab mingit protsessi nagu suunata või mõjutada, et võib-olla sellepärast ongi see valimine oluline erakondadele, et jah, teine küsimus on muidugi peaministri peaministrikandidaadi esitamine, et kus, kus ikkagi on seni on, on meie senised presidendid näidanud, et neil on manööverdamisruum, et, et kasvõi see küsimus, et kas valimiste võitja, erakonna juht saab selle nii-öelda esimese võimaluse või, või mitte. Need on minu meelest ka see, et näiteks kui me vaatame Lätit, kus on sisuliselt samas rollis president, seal on viimased paar presidenti mänginud ennast just täpselt selle peaministri esitamise küsimuses väga tugevaks, on täpselt sama vähe võimalusi või isegi vähem ohverdada, aga nad on suutnud seda kujundada tegelikult, kes saab valitsusjuhiks? Et jah, võib küll ja võib ka presidendi isikus sõltuvalt ja siis võib-olla tõesti tuleb nagu Mikk ütleb, see parlamentaarne taust, et inimene ise jagab seda mängusest mängus, osalenud pikalt. Mängul mäng on selline, jätab minust halva mulje, sellest selles protsessis jah, pigem ma ei tahtnud anda. Tsiooni asjale kuidagi et sellisel juhul annaks kindlasti. Viimati, kui ma lugesin seda kaljurannakirja erakonnakaaslastele, siis mind häiris ja ma kujutan ette, et paljusid pikka aega poliitikas olnud niiviisi võis ka häirida teatud selline natuke sihuke dotseeriv alatoon, umbes et mina nüüd õpetan teile, mis nagu kuidas see tegelikult see demokraatia käib. Aga mis on ikkagi see põhjus, et noh selles mõttes, et kui me vaatame, oleme vaadanud seda viimased kuud, alates sellest, kui Siim Kallas nagu sellise avapaugu tegi, ütles, et tema on otsustanud, kandideerib seal lükkas nagu selles lumepalli veerema, et et mis, võib-olla see põhjus, et miks ikkagi taha Reformierakond nagu selgelt tulla Kallase taha, et Kallasel on, tema läheb lõpuni. Ma ütlesin, et aitäh Marina, kaljurand, aga, aga tema seda pakkumist vastu ei võta, tema läheb ka valijameeste kogusse, kui riigikogus ei peaks õnnestuma. Et selline lihtne loogika ütleks, et on olemas kandidaat, kes on ka päris heade võimalustega. Et miks mitte siis selle taha minna ühel erakonnal, nende erakonna liige Ma ma arvan, ma jätkan kiiresti, et ma arvan, et siin on kaks põhjust, üks põhjus, et nii kaljurannal kui ka Kallasel on Reformierakonnast lihtsalt tugevad toetajad ja kumbki, nagu on seltskond, ühel Jon seltskond, teisel, kes tahavadki, et saaks nende inimene presidendiks. Ja niimoodi nad seda andnud ei ajanud ja ajanud ja ajanud ja ei olegi kokkulepet sündinud ja siis võib-olla Reformierakonna juhid on ka niimoodi, et ei ole tahtnud ühega minna tülli, tahab teisega minna tülli seal kaalud nii ja naa. Jah, kuuldavasti muidugi on ka mõningate Reformierakonna oluliste tegijate peas, sealhulgas ka võib-olla peaministri peas idanenud mõte, et võib-olla Reformierakonna kandidaat ei peakski üldse presidendiks saama, kumbki neist ei peaks saama, et, et võib-olla see ei ole väga hea, kui reformierakonnal on nii peaministri kui presidendi kohta rajale. No, ja kui me kerime natukene ajas mind mitte väga paljud tagasi, siis me ütleme, et Siim Kallas oleks peaaegu meile tulnud peaministriks, aga ka seda ei juhtunud, et seal needsamad needsamad mehhanismid, mille tulemusena pärast Andrus Ansipit ei saanud Siim Kallasest peaminister Taavi Rõivas, et ka need juured kindlasti mängivad mingit rolli. Üks teema, millest sellel nädalal tuleb parandada, räägitud, aga, aga, aga sellel nädalal tõstad tunud nende presidendivalimistega seoses on ikkagi see nii-öelda valitsusliidu muutmine, et et siin on seesama see mailis repsi, kandid, keerimine noh, ütleme mis on üpris suur hulk inimesi, kes, kes ei võta manuka Keskerakonna sisetõsiselt, et Mailis Reps võiks olla presidendikandidaat, et ta on pigem selline kaupa millele tuginedes kaubelda endale paremaid tingimusi. No ma arvan, et seal nagu lihtsustab natukene ma, et sul sul on osaliselt õigus, aga see on, Keskerakonna jaoks on see täiesti selline uin, nunn nagu olukord, nad on suuruselt teine erakond, eks ole, Parlamendis üle riigi väga, noh, ma ei tea. Ma ei ole seda nüüd kõiki valamu valdasid ja volikogusid, aga igatahes üks kindlasti esikolmikus, eks ole. See on täiesti loogiline, nad tulevad oma kandidaadiga välja, isegi kui nad näiteks kuskil teevad mingit Exceli tabelis arvutisse, et meil poleks šansse, aga kas või selleks, et olla pildil, et meedia neist räägiks tasuta reklaami saada ja me küsiks neilt, miks teil ei ole kandidaati, kui see oleks isegi väga imelik, kui ei oleks kandidaate? Jah, aga, aga ma tulen tagasi. Valitsuskoalitsiooni muutmise peale, et, et siin on, on, on viidatud, spekuleeritud, et see kokkulepe võiks tähendada seda siis, et et kaasatakse Keskerakond mingis vormis valitsusse ja siis Keskerakonna hääled tulevad Reformierakonna juhtidele sobiva kandidaadi taha, kes siis võiks olla praegu võib-olla kallarat. Ma ei tea, ma olen kuulnud ka teistsuguseid skeeme. Ei selles mõttes niimoodi, et Keskerakond kuidagi tuleks koalitsiooni ja seda ma olen kuulnud, aga et kes nagunii-öelda, see sobiv siis president oleks, kelle peale kokku lepitakse, siis on olnud erinevaid Nestor, täpselt on täidetud, teha nüüd kolmikliit koos Keskerakonnaga jaopis, Eiki Nestor saaks, aga no ma ei hakka neid asju lähemalt, vaatame siis on plusse ja miinuseid iga iga osaleja jaoks. Eiki Nestori saamine, noh, ta pesi Keskerakonna jaoks on, on nagu igasugune Diil on nagu võit, eks ole, et neil on ainult võita sellest, aga nii reformierakonnal kui sotsidel näiteks on. Ja mulle tundub, et keskerakonnas need mõlemad tiivad, nii Savisaare kui, kui siis Simsoni tiib saavad sellest aru, et, et seal on, tundub, et toimubki selline koostöö, et vahepeal on nagu selline sõjakirjas korraks maha maetud, et, et võtta nagu maksimum Keskerakonnaga. Väljanalaid valida. Kuna Taavi Rõivas on ikkagi ikkagi välistanud, eks ole siin Keskerakonna koalitsiooni, siis ma näiteks arvan, et et selline uus valitsuskoalitsioon tähendaks seda, et Taavi Rõivas ei ole, mõtlesin Keskerakonnaga koalitsiooni välistamise Savisaar ehk lausel kuidagi seal olla. Ütleme niimoodi, et ma ütleksin, et Rõivasel oleks väga raske jätkata ja ilmselt tahaks siis mingi osa reformierakondlasega peaministri, noh, et kui juba läheb uues koalitsioonis, vahetame ka peaministri välja, et tuleb nagu. Jää, sest rõivas on ju ka öelnud siin välja kevadel, et nemad toetavad kõige populaarsemat kandidaati. Kui nüüd hakata Eiki Nestori peale mängima, siis noh, seal on tõeline ime, et, et selle mõne nädalaga muutub Eiki Nestor arvamusküsitluses kõige populaarsemaks kandidaadiks siis ta peaks ka ikkagi oma sõnu sööma. Tähendab, nagu ma ütlesin, et Keskerakonnal oleks ainult võita mis iganes nagu kombinatsioonist, aga nii reformi kui sotside jaoks ei ole see mingi puhas mäng, et seal on neil võib-olla mingeid plusse, aga terve hulka miinuseid ja ohtusid. Räägime saate lõpetuseks ka ikka Ühendriikide presidendivalimistest, et Donald Trump on, on nüüd sellel nädalal tas pildil olnud tänu sellele Ta sai siis ametlikult vabariiklaste kandidaadiks ja ja noh, Eesti uudisuudistest ületab künnist ikkagi siis, kui ta ütleb midagi balti riikide ja NATO teemadel ja ja nüüd on, on siin erinevalt seda tõlgendatud tema väljaütlemisi, et kas ta siis ütles välja, et ei ole põhjust kaitsta Wanda, sellel seisukohal, et väed üldse ära viia või neid mitte siia tuua, eks neid praegu siin See on mingit sellist süstemaatilist. No ma lugesin seda New York Timesi intervjuud, et ta lihtsalt ilmselt ei teadnud Balti riikidest midagi, aga, aga ta vähemalt kaks või kolm korda nagu rõhutas seda, et kas tingimused on täidetud. Täidame tingimuse, et et, et see tundus olevat otsustav klausel ja ja tegelikult pole selles ju mitte midagi väga imelikku. Kõik, kes me oleme lugenud mingit USA välispoliitilisi väljaandeid, eriti sinna ütleme näiteks vabariiklaste konservatiivide poole kes ei ole üldse Trumpi fännid, see Euroopa nii-öelda frii Aiderite probleeme on neil alati olnud seda ja seda räägivad ka Obama sõitse ministritele saavad Euroopas ja neil alati hakake kulutama ja ja ma olen ka Obama intervjuust lugenud ka neile, temal on selgelt, see käib nagu närvidele, et noh, Obama ütleb seda asja alati palju diplomaatilisemate viisakamalt välja, aga aga see, mingisugune sellesse ruumi niukse vundament on tegelikult üsna sarnase, mis, mida trump vähemalt minu meelest ise kasutanud, seda fliräidele on. Ise kasutan seda terminit. Ja enda juurde tema peas, ma arvan, et asjad ei ole päris nagu süstemaatiliselt seoses kõigis asjades. Et kas ta nüüd Baltimat maha enne seda, kui ta kõik moslemid usast välja saadab ja ehitab suure müüri või teete seda pärast, et noh, et ma arvan, et esiteks peaks ta saama presidendiks läks ja teiseks on see, et kui ta presidendiks saab, siis ta peab hakkama aru saama, et et president, isegi president ei ole tegelikult kõikvõimas, vähemalt kui ta ei ole Valgevene president, et, et seal on nagu teatud piirangud, et, et ma arvan, et me reageerisime sellele Ka üle, isegi palju üle ka mulle tundub ka Trumpi väljaütlemised, noh et tema on nagu sellises ühes infoväljas ja tema teab. Noh, ma ei tea, kas ta teab seda, et üldse, et kui suured meil näiteks Eestis on kaitsekulutused või mida mees väga rõhutakse SKP-st. Et on, on need välja, et nad on olnud väga pealiskaudsed ja Meie siin tõlgendame seda väga, olles ise väga informeeritud, teades palju me kulutame, mida me kõik oleme teinud ja nii edasi. See mina ütlesin, et Trumpil ei ole ju mingit välispoliitilist, mingit sellist, intellektuaalset tausta, mingit suurt lugemust, aga ma arvan siiski, et tal on mingisugused suhteliselt koherentse liftid, et ma olen lugenud mõnda tema intervjuud kuskil 90.-te algusest üheksandaks keskpaigast ja ja seal on juba seal on mingit, nagu teemad, on nagu korduvad motiivid nagu tänapäeva välja, et kuidas ta maailma vaatab, et, et see on umbes selline Messibless ja et me ei peaks igal poole ronima kaablit natuke. Mina ütleks, et see on pigem selline noh, vaadata, kellega ta nõu peab välispoliitiliselt, et siin Henry Kissinger iga eks ole, kohtused tähendab rohkem siukse. Noh, ta ei oska seda sõnastada, tuleb pigem sellisest USA helist realistlikkust koolkonnast kui tahaks seda kuhugi intellektuaalselt asetada, tema ise ei oska seda sõnastada, aga ta mõtleb umbes nagu et, et ei ole nagu head ja halba, et on nagu sihuke pragmaatiline maja, et, et maailm on niisugune noh, kahtlane ja et me ei peaks igale poole ronima. Andrea eks reaalsus kasvatab teda ka ju, et sama Obama ei plaaninud üldse Euroopaga tegeleda. Tal oli huvitav hoopiski Vaikse ookeani piirkond, aga sündmused sundisid teda ja lõpuks on Obama kogu aeg tegelenud. Euroopa julgeoleku küsimus. Ma olen isegi seda, ma olen seda isegi öelnud, et Obama ja Trump on välispoliitiliselt sarnasemad kui Obama ja Clinton. Teatud mõttes ma. Mäletan, ma olen nii hästi meeles, kui kus tegid presidendikampaaniat. Suurem buss oli, oli siis kahekümnendat, 2000. esimesel aastal ta valiti presidendiks enne seda Eestis ka paljud sellest olete analüütikute rääkisid, et on väga halb NATO laienemise seisukohalt, kui Bush presidendiks Eestile, et ei toeta seda ja, ja nii edasi tegelikult läks nagu üldse vastupidi. Ja, ja kus oli see tänu kellele pandi Bukaresti tippkohtumise deklaratsioonis, et Gruusia, Ukraina kindlasti saavad liikmeks kunagi? Et see noh, et ütleme, et see üks, ma ei tea üldse, miks niimoodi Bushi kohta arvati, bumen, pust oli väga selgelt on sellise internatsionaal listliku sellise globaalse nagu noorem vanem Bush on täiesti erinevat välispoliitikas. Noorema Bushiga oli see, et ta oli Taali veitsa isolatsianistlikum enne üheksa üht-teist, et üheksa, 11 oli see, mis temale pani pitseri peale tegelikult olnud selliseid plaane ta minu meelest ta pigem nagu räägiti ikkagi sellest, et ta tahab asju kokku tõmmata. Aga noh, siis, kui sul on lennukiga kaubanduskeskuses, siis, Muudab sind, et jälle noh, vaadates seda USA president traditsioon, näiteks Obama on oma intervjuudes oma eeskujudena nimetanud vanemat Bushi täitsa sõnaselgelt välja. Korjame ka päris hästi läbi, aga ütleme, et, et ta vaatab siiski kui mingid väga pikki selliseid intervjuusid lugeda, usalduslik, et tal on ütleme, ta ei saa näiteks välispoliitiliselt läbi Clintoniga. Vaatavad maailma nagu erinevalt, et Obama vaatab märksa enam nii nagu näiteks vanem Bush vaatas, et maailm on niisugune ühtlane ja me ei pea igale poole ronima ja kõikidega oleme valmis diile tegema. Aga nüüd ma. Meie saate kokku tõmbama, et me näeme, mis Ühendriikide valimistele edasi saab, näeme, mis Eestis edasi saab ja taas on rahva teenrid kuuldel nädala pärast kõike head.