Ööülikool kui seda maakera pilti vaadata ja veelgi enam, kui see nii-öelda ajas näiteks käima panna siis me näeme seal tohutult igasugust tantsulise elemente sõna otseses mõttes, see ongi võib-olla kõige nagu täpsem kirjeldus üldse, et kuidas pilved liiguvad seal maakera peale atmosfääris rääkimata näiteks virmalistest, mida ongi kutsutud põhjasõdalaste tantsuks või milleks iganes. Kus sa vaatad peale, et see on elus? Ei koole. Bioloog Toomas Trapido kõneleb teemal evolutsioon jätan. Mina olen toimetaja Martšennask. Alguses oli tühjus, mille nimi oli kaos ja selles tühjuses ilmus ei kusagilt välja Kaia jumalanna Gaia ja kaija hakkas ennast vaikselt-vaikselt liigutama. Ta liigutas ja tema ümber nagu väikselt loorid liikusid, ta hakkas keerutama, tekkisid sellised spiraalid ja kaija liikumine muutus üha intensiivsemaks, kiiremini. Maks, spiraal moodustus igale poole. Need juba hakkasid lendlema laiali ja niimoodi hakkaski toimuma maailmasünd. Kaia on siis Kreeka maajumalanna, kellest kreeka mütoloogias kõik sai alguse sellest esimesest tantsust. Läks edasi see lugu nii, et Kaia lõi enda ümber taevaõhu. Siis oli ta juba sellest tantsust niivõrd higile aetud, et nii higist kui mujalt sündis meri, ookean, mis hakkas teda nagu hoidma ja kaija kehast sündisid mäed. Sündiski maa. Ja hiljem Kaya sünnitas veel titaanid, küklovid, igasugu muud ürgsed hiiud. Temas tekkis hulga jumalaid ja lõpuks ka maa peale taimed ja loomad. Umbes niimoodi võis üks kreeka jutuvestja, noh, väga lühidalt ja minu poolt esitatuna seda lugu rääkida juba mitu 1000 aastat Garaazi kusagil Kreeka külas, õhtul või päevatööd, benud lõke või, või mingi tule ümber, et umbes niimoodi ta rääkis. Kuidas ma sündis, et selle loo järgi sai maailm alguse kaija tantsust. Nüüd, mis asi on tants? Mina esitan oma definitsiooni, et tants on rütmiline, Ennast väljendav mustriline liikumine, rütmiline ennast väljendav, mustriline liikumine, mustreid, loov liikumine, isegi võiks öelda. Ja mis oleks, kui me mõtleksime sellise absurdse mõtte, et meie maakera planeet Gaia on tõesti elusorganism ja vähe sellest, et ta on tantsiv olend? Proovime siis hakata seda väidet kuidagi tõestama. Mina nooruses arvasin, et mina ei ole suurem asi tantsida, õpetati peotantsu. Kuidagi sai hakkama. Aga kõik need rütmid ja rütmis püsimised ja et nagu ei tulnud väga hästi välja, tihtipeale. Aga nüüd viimase kusagil ma ei tea, seitsme-kaheksa aasta jooksul on mul olnud õnn tegeleda siis sellise praktikaga nagu viie rütmi tants, võib-olla mõned on sellega kokku puutunud, et seda nimetatakse ka tantsurännakuks. Ja seal ongi viis rütmi, et seda peetakse ka selliseks meditatsiooniks rännakuks, et seal on viis rütmi, mis on siis voolamine, Stokaato kaos, lüürika ja vaikus. Ta ongi nagu viis erinevat rütmise, kestab umbes poolteist tundi ja on siis erinevad lood nende rütmide illustreerimiseks järgi siis liikumiseks. Ja ma olen kogenud seda, et kõik inimesed, kes seal käivad, absoluutselt, ma julgen, aita on tantsijad sealhulgas mina. Et kui on õige keskkond, õige ülesehitusmuusika, et siis inimesed hakkavad kõik tantsima, ma ei ole näinud mitte kedagi, kes nagu põhimõtteliselt ei tantsiks ehk võime jõuda sellise väga põhjapaneva väiteni, et tants ongi väga fundamentaalne nähtus üldse maailmas mitte ainult inimeste maailmas, vaid kogu looduskogu universumis. Ja huvitav on märkida, et mitmed mütoloogiat, religioonid räägivad ka ja noh, väga sellisel alustasandil, Intel tantsust näiteks Indias öeldakse, et kogu maailm on siis Shiva ja Shakti mees- ja naisalge vaheline tants. Ja neid tantsunäiteid on küll ja küll veel, nii et äkki ongi tants midagi sellist, mis on olemas palju sellisel fundamentaalsamal tasemel, kui no ütleme, me seda nagu igapäevaselt mõistame, tants toimub eelkõige inimeste ka tavaliselt mingites oludes, mida me ette kujutame nii-öelda tantsupõrandal. Võib-olla ei tasu ennast sellega piirata, vaid mõelda, et tants on aga palju fundamentaalsem nähtus ja tuletan meelde selle töö definitsiooni, Tansson rütmiline, ennast väljendav mustreid, loov liikumine. Nüüd tänaseks on teadus suutnud jõuda ja näha väga pisikesi asju ja väga, väga suuri asju mis hakkab selguma, võtame näiteks kõige pisemad asjad, ehk siis elementaarosakesed elementaarosakestega selline huvitav lugu, et kui alguses arvati, et noh, näiteks aatomi sees on siis sellised elektronid ja prootonid neutronite, et ongi siis pallikesed nendest on on ju igasugu mudeleid tehtud ühed pallikesed keskel, teised nagu planeedid on mingil orbiidil aga juba tükk aega tagasi tegelikult edasi uurides siis neid väikseid osakesi jõuti selleni, et need koosnevad omakorda osakestest omakorda osakestest ja lõpuks nii-öelda käegakatsutavat ei olegi nagu otseselt midagi, vaid on mingisugused sellised mustrid, need osakesed pannakse tohutult kiiresti liikuma, siis nad põrkuvad mingisuguse takistuse vastu ja siis lähevad. Ja siis jäävad nendest järgi mingisugused jäljed, mida on võimalik siis nii-öelda fotoplaadile mingil kujul manada. Ja need jäljed ongi väga huvitavad, need ongi spiraalid selliselt nagu ringjalt jäljed. Nii et juba sellel elementaartasandil tegelikult mingil kujul me võime väita, et selliseid tahkeid osakesi pallikesi pole olemas, vaid on, on selline nagu väikeste Energiat nagu tants. Ja see ei olegi, ma arvan, üldse väga vale metafoor, sellepärast et, et midagi nad seal teevad, kuidagi nad koos püsivad, mingisugused seaduspärad seal on, et miks mitte seda juba sellisel nagu ülipisikesel fundamentaalselt meie maailma aluseks oleva tasandil nimetada toimuvat tantsuks. Jätkab Toomas Trapido. Rääkisime, et kaija jumalanna lõi maailma enda kehast. Ja praeguste teadmiste kohaselt see juhtus umbes neli, kolm miljardit aastat tagasi, et viis miljardit aastat tagasi sõitis meie päike, mis meile annab kogu energia sisuliselt. Ja neli pool miljardit aastat tagasi hakkas vormuma meie planeet, kus me siin seisame. Ja esialgu ta vormus niimoodi niimoodi selliste spiraalses tihenevas liikumises nii-öelda aine hakkas enda ümber keerduma, selliseks palliks muudkui tihenes, tihenes, tihenes, kuni lõpuks sai selline algne planeet sellest vähemalt. Nii saadakse praegu sellest asjast enam-vähem aru. Aga kui, et ta oli juba vormunud. Koor, mis tundub selline jäik, noh, me kõik kõnnime siin maakera koore peal ja üldiselt ei liiguta kusagile, vahest liigub, kusjuures on ju. Aga kui me nüüd vaatame seda liikumist ajas näiteks, et meil oleks võimalik sadu miljoneid aastaid suruda mõnda minutisse, et, et siis me näeksime, kuidas koor, kooretükid, kõik niimoodi üksteise suhtes liiguvad ja mõned pressivad mägesid välja, siis ühed lähevad jah üksteise alla üksteise peale moodustuvad ka seestpoolt siis tulevast kuumusest magamast vulkaanid avanevad sõnaga toimub selline pidev liikumine, isegi maa kooretükid omavahel nii-öelda tantsinud. Et jällegi ilma selle liikumiseta ei oleks elu sellisel kujul võimalik, sellepärast et nüüd jõuame ühe teatud tantsuvormi juurde ring, tants, mis on siis meie planeedil nagu mõnes mõttes äärmiselt levinud nähtus, ehk siis toimuvad kõiksugu ringed, Veeringe pilvedest sajab vesi vihmana alla maha maas, ta võib liikuda maas, aga siis ka puude juurde, taimede juured tõstavad selle uuesti üles, vesi koorub puudest uuesti taevasse, sajab jälle, vihma on alla, aga siis osa liigub mööda jõgesid merre, kus siis seal see uuesti hakkab auruma ja toimubki pidevalt selline, näiteks veeringe kivimite puhul toimuvad selliseid ringe just nimelt selle maakoore liikumise tõttu näiteks liiv, mis on sisuliselt räni, uhutakse hästi palju ookeani nakkusse, liiv tuleb mägedest vesi uuristab, tekitab sellist puru, Se uhutakse alla meredes, seal on väiksed tegelased, kes ehitavad sellest endale, kodasid ränivetikad ja siis nad surevad, vot need kojad vajuvad põhja, moodustavad jälle sellist träni lademed ja siis kümnete miljonite aastate pärast on just seesama sama merepõhi muutub maaks võib-olla mägedeks, kõik niimoodi kordub ja neid ringeid, neid ringtantse, mida siin maakeral siis tantsitakse, on, on väga-väga palju tegelikult ja me üldse nagu ei pane tähele, fosfor, lämmastik kaltsium, CO2, kas no mis iganes, et kõik käib selliste ringetena. Ja kui need ringet mingil põhjusel katkevad, nagu tants katkeb, vot siis ongi selline nagu jama olukord ja praegu on need ringet tihti ütleme siis vähemalt häiritud. Aga nüüd tuleme selle evolutsiooni tantsu juurde korraks tagasi, et tuletan meelde, et, et me räägime siis väga pikast ajavahemikust neli ja pool miljardit aastat. Ja kui me räägime siin maakerast kui elusolendist, kes tantsib oma tantsu siis selle vaatlemiseks me peame kas aega kokku suruma või siis ka näiteks vaatama oma kera väljastpoolt. Et kui maakerast tehti esimene pilt, siis 70.-te alguses ja kosmosest, kui esimesed inimesed kuu pealt kuu lähedalt tegid pildi maast siis see olevat olnud noh, nendel inimestel, kes esimest korda seda pilti nägid, selline meeletu ahhaa-elamus, et maakera planeet, kus peal me oleme, et ongi selline siin väike väga ilus pall mustas kosmoses ja et kui seda maakera pilti vaadata ja veelgi enam, kui see nii-öelda ajas näiteks käima panna, siis me näeme seal tohutult igasuguseid tantsulise elemente sõna otseses mõttes, see ongi võib-olla kõige nagu täpsem kirjeldus üldse. Et kuidas pilved liiguvad seal maakera peale atmosfääris, rääkimata Ta näiteks virmalistest, mida ongi kutsutud ju põhjasõdalaste tantsuks või milleks iganes. Et ta ongi, käitub nagu natuke vaatad peale, et ta on selline sisetunne see on elus. Nii et see trikk on jah, nii-öelda seekord siis vaatepunkti muutuses ja aja kokkusurumisest, et siis me saame nagu inimese mõistuse inimeste tajumise jaoks neid mustreid hakata üldse märkama. Nüüd jõuame näiteks sellise elumolekuli nagu DNA, et DNA on siis teatavasti kaksikHeiliks. Ehk siis kaks ahelat omavahel niimoodi spiraali skeerduvad. DNA-kood mõnes mõttes ongi elukeel on kõige suurem molekul, võib öelda, et kõige olulisem molekul et DNA on igas meie meie rakus on sellised võrdlused, kusjuures ma arvutasin need läbi vastavalt tõele, et inimese kehas on umbes 50 kuni 100 triljonit rakku. Iga rakk on nagu omaette olend. Igas rakus on tuum, kus on DNA see kaksikeeliks ja kui see niimoodi laiali venitada, siis ühe raku DNA seal umbes kaks meetrit. Aga kui see korrutada nüüd 50 ega saed triljoni rakuga, siis me saame kas see oli siis 10 miljardit kilomeetrit, mis iganes sinna kanti, aga fakt, et tõesti nad lihtsalt sellist vahemaad kuidagigi ette kujutada, siis üks võrdlus on see, et reisilennuk peab sõitma nagu järjest tuhandeid aastaid seda vahemaad läbida. Aga DNA, et ta ilusti ära austan, niimoodi kokku pakitud kaksikFelix. Et siis teda saab nagu tõmbeluku lahti teha ja erinevalt tavalisest tõmbelukust, et oletame, et näiteks DNA koodis on neli tähte, Aadee C ja G neli tähtede asendamine näiteks värvidega tame roheline, punane, kollane, sinine, roheline, punane, kollane, sinine näiteks rohelisele vastab punane kollasele sinine. Nüüd kui see tõmbelukk on lahti tõmmatud, siis seal tantsupõrandal nii-öelda on siis üksikuid selliseid rohelisi, punaseid, kollaseid, siniseid tantsijaid ja konkisse tõmbelukku pool, siis kutsub enda juurde neid noh, nii-öelda rohelised, punaseid, kollaseid, siniseid ja nii edasi ja siis need tulevad ja moodustab nii-öelda kaks. Ehk see ongi siis kõige põhilisem mehhanism, kuidas pärilikkus infot edasi kantakse. Nii raku tuumas kui üldse rakus toimuvast on tehtud selliseid animatsioone ja paljud neist ilmselt mõtlemata üldse mingisugusele tantsule mingisugusele seda tüüpi terminitele. Nendele peale vaadates vaatad, et see ongi nagu tants, et on mingi korrapära, mingit mustrit, liikumised, kordused, ja noh, kõik nagu teavad, mida teha. Nii et see toimub igas meie rakus, kogu aeg, iga hetk tohututes kogustes. Huvitav on ju teada, et elu kuigi on küsimus, et kes on elus, kas keegi üldse eluta elutu. Aga noh, ütleme siis elu esimeste organismide bakterite kujul või bakterite eellaste kujul tekkis meres kõige vanemat jäljed sellest ongi kusagil nelja miljardi aasta kandis tänasest tagasi minnes ja elu tuli merest välja alles 500 miljonit aastat tagasi, mis on siis umbes üks üheksandiku maakera kaija elust, nii et Ants maismaal algas alles üpris hiljuti. Aga elu sai alguse bakterite kujul meres ja siis hakkas juhtuma igasugu huvitavaid asju, mida võid natukene seostuda ka tantsuga. Või võib seostada ka näiteks sellega, et kuidas väike laps käima õpib. Sellepärast et tantsuks peab olema ilmselt mingi tasakaal, käimisvõime. Nii et sa pead kõigepealt oma jalgadele tõusma, vähemalt vist enamustes tantsudes. Nimelt oli ühte tüüpi bakterid, kes põhimõtteliselt sõid ookeanis, mis oli selline rammus mingitel põhjustel ehk nii-öelda ürgsupp, et sõid sealt toitaineid ja ja mingil hetkel sörksupp muutus suhteliselt selliseks lahjaks. Ehk siis võib-olla tekkis lausa näljahäda ja siis leiutati nagu täitsa uus toiduenergia saamise viis. Ehk siis päikeselt tekkisid täiesti teist tüüpi bakterid, kes hakkasid päikeseenergiat kasutama fotosünteesima, midagi sellist varem polnud juhtunud. Ja fotosünteesi räägiks teatavasti on siis hapnik ja kaija atmosfäär hakkas täituma hapnikuga, varem oli seal seda väga vähe. Nii et meie ei oleks saanud seal üldse näiteks hingatagi hakkas täituma hapnikuga ja siis tekkis uus probleem. Noh, me teame, et hapnik on selline väga kõva reageerija, nagu juttu oli, tahab tantsida kõigega. Et hapnikusisaldus nagu peab olema hästi täpne, aga siis kunagi ammu-ammu hakkas seda hapnikku tekkima tekst liiga palju, hakkas nagu ülejääk, hakkasin reostust tekkima ja siis tekkis kolmas tüüp baktereid, kes hakkasid just nimelt seda hapnikku tarbima, et toitu, toidust, energiat kätte saada. See on see, mida teeme, kõik meie, kõik meie rakud teevad seda siin põhimõtteliselt on hingamine ja aastamiljonite jooksul need kolm bakteri põhitüüpi nagu tasa kaalustasid maa atmosfääri, ehk siis et valguses kõik nagu niimoodi kõikus, et miks ma võrdlen seda sellise lapsega. Või tõesti, nagu alguses väga kohmaka tantsijaga, et kes üldse mingeid samme ei oska, hakkab midagi nagu proovima ja kellel üldse pole tasakaalu, proovib ühte sammu, midagi tuleb, aga siis noh, nii-öelda kukub võib-olla maha uuesti püsti tõusma, teisele poole minema natuke nagu rattasõidu õppimine, et kaldud ühele ja teisele poole, vahest võib-olla kukudki maha ja ei saavuta seda tasakaalu. Et natukene sarnane protsess toimus algus siis. Aga et atmosfäär üldse muutuks nagu meie jaoks elatavaks. Ja lõpuks juhtuski nii, et see väike laps on need püsti tõusnud ja, ja suudab liikuda, et mingisugune baas on tal paigas. Siis selles tantsus hakkasid ilmnema täitsa uued vormid, uued liikumised, ehk et kui kogu aeg olid pikalt bakterit ühte tüüpidest tüüpi tüüpi, aga kes on bakter või teda nii-öelda vaadata, ta on selline hästi hästi pisike nii-öelda pallike rakuke, kes siis elab meres näiteks ta võib fotosünteesida ehk siis päikesest endale energiat saada võib süüa valmistoitu, seda hingamisega lõhustada, kui me räägime sellistest üksikutest väikestest olenditest. Ja kusagil poolteist kuni kaks miljardit aastat tagasi ehk siis umbes poole maakera senise elu ja tähise juures need bakterid, kes niimoodi eraldi elasid ja toimetasid ja need hingajat näiteks tekitasid endale sellise väiksest saba viburi, et niimoodi ringi ujuda seal ookeanis ja see hingamine annab kasti tõhusalt energiat, nii et on selliseid vilkad võrreldes võib-olla mõne teise bakteriga. Ja kindlasti nad vaatasid, et ahah, et näed, et need teised mõned on sobivaks toiduks, sööme ära. Aga nad olid ja on pigem väiksemad kui need kääritavat tüüpi bakterid, need, kes siis seda ürgsuppi seal sõid. Siis juhtus selline asi, et nahot sõid ja sõid. No võib-olla alati siis ei õnnestunud korralikult ära süüa, et jäid sinna teise bakteri sisse kinni ja siis kuidagi sõlmiti selline kokkulepet, üks suur bakter näiteks toidab seda väikest tigedat sabaga bakterid. Ja see sabaga bakter aitab siis sellel suurel nagu ringi ujuda. Ja veelgi enam, et need väiksed hingad läksid nende suurte sisse nagu päris sinna sisse elama ja said nendeks, keda praegu nimetatakse tokondriteks, mis on ka igas meie rakus umbes 1000 tükki. Ja kes teevad täpselt sedasama asja ehk siis hapniku abil tekitavad meile energiat. Meie selline tavaline rakk on juba iseenesest kogukonda sinna kollektiiv. Nii et see tants on nagu muutunud jah, mõnes mõttes väga selliseks fikseerituks juba evolutsioonis on toimunud siis mitmeid välja suremisi ja tegelikult praegu on toimumas maakera ajaloo üldse kõige kiirem väljasuremis kõige suurem sinna väljasuremisplahvatus üldse. Et noh, eelkõige siis inimene oma tegevusega on suutnud siis nagu väga palju liike lõplikult välja suretada ja ja paljud on siis kahjuks nagu sellel teel. Aga et viis sellist väljasuremislainet on varem toimunud ja peale neid väljasuremislaineid on tekkinud jällegi tohutu uute liikide plahvatus. Et jällegi, kui võtta näiteks viie rütmilaine, siis selle keskel on kaos. Kus noh, nii muusika on selline, kui koguse. Tants on selline, et seal nagu mõnes mõttes puuduvad reeglid, liikumised, kõik täielik nii suur kaos, kui sa suudad seda üldse nagu tekitada oma kehaga ja sellest kaosest, siis sünnivad uued liikumised. Et siin on jällegi minu jaoks mingisugune paralleel, et need väljasuremislained on tekitanud tegelikult nagu väga põnevaid uusi eluvorme. Võib-olla üks näide nii öelda meile lähemalt, et inimestele et noh, kui dinosaurused oleks välja surnud mis iganes põhjustel, et vot jällegi ei tea, kas meid siin siis siin oleks või mitte. Võib-olla olete kuulnud Gaia teooriast, mille töötas välja Champs slov lokk ja millele pani nime muuseas William Gold Wing kärbeste jumala autor, nad elasid lähestikku ja siis Lavlak oli nagu selle Looreni jõudnud teooriale ant imest, Nad jalutasid seal devoni küngaste vahel ja siis laulab, rääkis kaudingule, et ata Se tulin sellise mõtte peale. Ja nime oleks vaja siis kuulding ütles, aga loomulikult see on kaija. Et Lavlock pidi lahendama väga veidra ülesande nimelt Nasa tellistelt selliseid töö, et mõtle välja, et millisele planeedile peaks saatma tehiskaaslase Marsile või Veenusele, et saadaks sinna, kus tõenäolisemalt on elu. Ja ta tuli geniaalsusele mõttele, et kui ma nüüd vaataks Marsilt veenuselt kusagilt sellisest kaugusest, et kuidas ma saaks aru, et maa peal on elu. Kaugelt saab ka mõõta, on ju igasugu asju, igasuguspektreid ja aru saada gaasilisest koostisest, atmosfääri gaasilist koostisest ja aimata temperatuuri ja ta sai aru, et maakera käitub elusorganismi na sellepärast et ta teeb nagu kahte asja. Esiteks hoiab temperatuuri atmosfääris mõistlikus vahemikus elu jaoks, noh, meil siin on ju. Kuigi me võime ilma kiruda yld meie jaoks nagu päris mõnus, võrreldes sellega, et kui ma ei tea, päeval oleks 100 plussi ja seal 100 miinust, näiteks, et mis siin lähiplaneetidel umbes helistades vahend, kes kõigub. Teiseks, maakera hoiab oma atmosfääris sellist gaaside tasakaalu, mis ei ole loomulik, ehk seesama, mis ma rääkisin, et hapnik on just parajalt CO kahte on just parajalt, kuigi me oleme seda nüüd hakanud tõstma. Seda ei oleks nagu sellisel surnud planeedil hapnik kõik reageeriks millegiga mingite kivimitega ära ja oleks nagu kadunud. Nii et elu ise tervikuna biosfäär siis planeet Maa, Gaia elusorganism hoiab seda tasakaalu elu jaoks sobivana. Et laulock siis aastast kaks sellist asja ja nimetas selle Koldingi abil hoia teooriaks. Kui me vaatame graafikut, kui palju maakera atmosfäärist sisaldab CO kahte, siis me näeme, et nii-öelda aasta jooksul see CO2 sisaldus läheb üles ja siis tuleb alla või, või noh, igal juhul moodustub selline sinus soid. Ja et see on 50 aasta peale laiali tõmmatud, siis, siis ta läheb niimoodi üles küll vaikselt, sest CO2 sisaldus tõuseb, aga ikkagi on selline sinus soid. Ja miks see nii on, selle põhjus on lihtne, suvel siis põhjapoolkeral taimed omastavad seda CO kahte tohutult tekivad lehed, seovad seda puudesse taimedesse ja, ja talvel siis jällegi põhja poolkeral seda ei toimunud lõuna poolkeral, mis on palju väiksem, siis seal toimub. Kunagi tekkis selline olukord, mida nimetatakse ka lumepalli maakeraks. Et kus suurem osa maakerast katustki siis jää ja lumega midagi läks paigast ära. Nii-öelda tants väljus kontrolli alt, aga siis tuli jälle tagasi üles ja nii-öelda elu maismaal sai jätkuda ka mujal kui ainult ekvaatori ümber. Selliseid katsetusi või selliseid ka nagu vale samm ja kõike neid evolutsioonis esineb omajagu. Aga siiamaani õnneks vähemalt on saadud siis õigel ajal õige samm teha. Ja tihti on ka sellest midagi õpitud, et kui ma korra nagu tulen selle bakterite näite juurde tagasi, et on ju, et siis alguses või vahepeal tekkis tohutult hapnikku, siis tekkisid nende teistsugused, kas lapiku ära sõid ja alguses noh, nii-öelda see hapnikusisaldus näiteks tegigi siis tohutuid okei, aga siis stabiliseerus, ehk tekkis tugev, kindel samm ja siis selliseid ringeid, ring, tants, kõiksugu tõmbluku, tants, DNA-s, et neid meie sees meie ümber kogu planeedist väga erinevatel tasanditel, noh tõepoolest nagu sadades või tuhandetes erinevaid. Ja nissan siin oluline on see, et kuidas me kujutaks seda ette niimoodi, et see kõik on sündinud kuidagi täiesti juhuslikult. Et seda raske ette kujutada, et just nimelt, et selline tantsu nagu õigeks sättimine, uute sammude soovimine, nendest õppimine, see eeldab siis mingit tüüpi teadvuse olemasolu nii-öelda tantsija, kes sätib oma samme ja, ja proovib uusi asju. Ja otsid, nagu tulebki siis see mõttega, et et äkki nagu tegelikult ka, et siis kogu maakera ongi elus mingisuguse teadusega. Ta tahab ennast väljendada. Alguses oli ainult selline suur kivi esisadas peale, aga võrreldes praegusega ei olnud suht midagi, ütleme niimoodi. Praeguseks on näljapoole miljardi aasta jooksul läbi proovitud erinevaid eluvorme erinevaid atmosfääri koostisi ja noh, praegu on üks rikkamaid pärast vaid selles mõttes, et ongi väga palju liike, väga palju eluvorme noh, jõuame ka inimeseni, kes võib-olla siis kaija mõttes ongi selline oluline tegelane, et, et kes suudab esimesena vähemalt sellisel kujul kõike seda teadvustada selle üle mõelda, sellest rääkida, seda väljendada. Ja nüüd järgmine huvitav küsimus ongi see, et mis võiks olla siis inimkonna tants, kui meid ehk inimesi oli nagu vähe, olime igal pool erinevates kohtades sellised väiksed hõimud palgad laiali, siis me ühtepidi ei teadnud maailmast väga palju, aga samas meil olid kõigil omad lood ja tantsud. Et me oleme õppinud teada saanud ka teistest inimestest, nende lugudest ja tantsudest ja hakanud nii-öelda ühendusteid rajama kuni siis praeguse hetkeni välja, et, et kus me oleme loonud siis sellist kiirteed ka siis interneti näol. Ja nagu üha enam koordineerime oma liigutusi sõna otseses mõttes alates sellistest ammu juba kokkulepitud asjadest nagu postiteenistus, saadame kirja ühest maailma otsast teise, kõik toimib üldse ilma ei mõtle selle peale. Kuni noh, siis selliste uuemate nähtusteni välja nagu kasvõi siin Euroopa liit või või kliimamuutuse vastu võitlemine, ühesõnaga et kõik sellised asjad, mis nõuavad sellist üleilmselt koostööd, koordineerimist, et oluline arusaam vähemalt minu jaoks on see, et evolutsioon ei ole kunagi peatunud vaid käib edasi. Ja et kui me nüüd võrdleme seda tantsuga sellise elutantsu maailma tantsu Kaia tantsuga, siis meie olemegi sellises huvitavas ajas, kus meil on võimalus proovida, aga teadusproovida uusi samme, et sellest sünniks, vot selline asi, mida me praegu päriselt ei ole ette ei kujutagi. Selline suur ühine ringtants, mis on oluliselt suurem kui näiteks Kalevi staadionil toimuv. Ma tean, et, et seda nagu on alguses kuidagi raske ette kujutada, aga ma loodan, et et ma selle jutuga olen andnud mõned vihjed, et kuidas võiks vaadata, kuidas mõelda, kuidas tunnetada kogu planeeti ja ennast selle peal ennast selle osana võib olla tantsumetafoor on väga kasulik sõna otseses mõttes siis meie planeedi meie elu mõistmiseks. Sellepärast et ma olen ise ka selleni muutnud, et olles õppinud bioloogiat ja noh, selles mõttes olles teatud reaalteadusliku taustaga, et mingi hetk siis selles teadusloos läks inimlik aspekt nagu kaotsi. Ehk et noh, ilmselt kõik on õppinud evolutsiooni koolis ja huvitavana, et et igal, absoluutselt igal rahval alati on olnud oma loomislugu. Aga, aga noh, nagu meie kultuuris on nagu veider mõnes mõttes mõelda, et mis on siis meie loomislugu noh lühidalt see ongi see, mida me koolis õppisime, et käis suur pauk siis on ju asjad arenesid siis mingi hetk tekkis elu revolutsioon toimus siis loodusliku valiku ja nagu juhuslikkuse baasil midagi sellist ilmselt kõik on koolis õppinud. Aga see ei ole nagu kuidagi selline lugu, mis meelde jääks ja, ja üldiselt ma arvan, ka inspireeri eriti valdavalt. Ja noh, kui me lähme nagu veel sügavamale seletus teaduslikesse seletustesse, noh siis meil hakkavad ilmnema haigusest valemid, uued terminid noh, et, et see on nagu selliste valitud preestrite mängumaa sisse. Et kes suudavad sellest aru saada ja siis võib-olla heal juhul tavainimesele selgitada, et mida, mida see pühakiri tähendab, et ma arvan, et see ei pea tingimata nii olema ja isegi, et, et see ei pruugi nagu alati edasi süüa. Et teadus on väga palju suutnud näidata, nähtavaks teha, aga et need kõike seda mõista enda jaoks arusaadavaks, teha sellest järeldusi, teha, teha järeldusi või saada inspiratsiooni selles osas, et milliseid valikuid teha ka oma elus üldse. Et siin nagu see inimlik aspekt, ma ütleksin, on seal on palju kasulikum ja kusjuures mitte üldsegi vale. Et öeldakse küll, et me ei saa nagu inimlikustada võiks sugu nähtusi alates loomadest kuni maa kerani välja, aga mina väidan, et saab et baastasemel väga-väga baastasemel me olemegi kõik seotud ühenduses, me oleme nii-öelda tehtud samast materjalist, samast sihukest. Seetõttu see, et, et kuidas me nagu inimestena maailma näeme, seda mõistame, ei pruugi olla üldse nagu vale mingite selliste siiamaani siis teaduse valdkonda kuulunud asjade seletamiseks. Selles mõttes ma päris tugev vähemalt pooldan seda seisukohta, et suure maailma universumi, maakera aga pisikese maa elementaarosakeste molekulide aatomite iganes mõistmiseks on sellised inimesele fundamentaalsed omased nähtused, nagu tantsimine, laulmine, lugude rääkimine, et need on väga mõistlikud ja isegi väga kasulikud jätkab Kalema rajangu. See Kolutsiooniline paradigma iseendast on ju lineaarne, jooneline, mõtlesin justkui jooneline areng mitte millestki millessegi ja siis omakorda justkui veel arenguks. Progress võiks nagu edasi minna, et kui seda evolutsiooni silmas pidada, et kas see on kuidagi Jon lavaline liikumine, eks absoluutne teie meelest, kui mõelda, et hindudele on täpselt vastupidi, et me elame praegu sootuks niisugusel kaali juugal või hoopis allakäigu. Et me oleme viie miljardi aasta jooksul vähehaaval alla käinud, mitte kuhugi ülespoole läinud. Ja kui nüüd mõelda astrofüüsikute mütoloogia olla mingi viie miljardi aasta pärast, päike kustub ja siis sellega on ka maalugu läbi. Ütleme, me oleme oma tantsuga kuskil poole peale selle planeedil olen selle tantsuga. Kui nüüd seda metafoori kasutades pigem tantsud, inimlikud tantsud kipuvad väsima, et me oleme viis tundi tantsinud, siis on selge, et järgmised viis tundi võivad olla üsna vaevaliselt ja lõpp on tegelikult niuke hingetus või südameseiskumine. Evolutsiooniline paradigmasse jooneline areng mingist nullist kuhugi jõuab välja. Kas see on teie meelest absoluutne või saaks või peaks seda vaatama hoopis teistmoodi. Võimalik, et planeet maa on pigem mitte niisugustes arengufaasis, vaid pigem on vähehaaval, see tants on väsinud, väsinud, väsinud ees ootab veel viis miljardit aastat niisugust täielikku koomati väsimus, kuna on kõik otsa saanud. Kõigepealt see asi, et mis ma rääkisin, et inimene on üles ehitatud nii, et ta mõistab maailma üldiselt läbi lugude ja kogu maailma vaade on kirjeldatav loona ka need arusaamad, et on kas line tarneaeg, tsükliline aeg ja see on põhimõtteliselt väga nagu põhimõtteliselt tasandil ongi lugu. Sellepärast et ka nagu teadus juba saab aru, et nii-öelda kogu meie igaühe maailmapildi paneb kokku jõu ehk et fundamentaalselt tasandil või nagu loome seda maailma ise, ehk siis me saamegi ainult nagu rääkida üksteisele lugusid, et see on umbes maksimum, mida me teha saame maailma mõistmiseks nüüd kastansson väsinud, hoole, see ongi see koht, kus inimene teeb mingisuguseid teadlikke valikuid või ebateadlikke valikuid. Ehk inimestel võib olla selline lugu, et maailm ongi maha käimas või selline lugu, et kõik on juhuslik, noh ma siin midagi toimetan, aga siis saab kõik otsa ja nii-öelda vahet pole. On ju, et kui sa Ühel hetkel nagu sellest aru saad, et sul on võimalus seda lugu valida teadlikult siis läheb huvitavaks siis saalidki midagi, et Ma olen nagu selle koha pealt valinud selle, et see tants läheb edasi. Et niimodi nagu kosmilises pikas perspektiivis võib ju mõelda seda, et inimkond on hetkel sellise teismelise siis staadiumis tülis enda ja maailmaga. Ühesõnaga jah, selline eneseleidmise periood nii edasi, et sellest on vaja lihtsalt nagu välja kasvada, üle saada. Ja, ja siis, kui nagu inimkond, planeet muutuvad küpseks, selles mõttes nagu inimene muutub küpseks, et ta siis saab aru üldiselt, kes ta on, mida ta tegema peab, mis on tema missioon, mis on tema huvi eluülesanne. Et noh, siis on mõnes mõttes nagu selline huvitav osa elust, algab. Kui on mingi tantseteks, võiks mingi tantsujuht alla või keegi, kes kui maa on elusolend, et kes siis kas ta siseneb, juht korraldab Isavi, Korografeerib seda reaalselt, et kas see on isetoimiv protsess ise, iseorganiseerunud protsess, kogusse kosmiline tants või, või võnkumine või frukt täitsioonid, või on ka mingi keegi, kes on masinavärgi üles keeranud või käevita teda jälgib? Ma arvan, et see tants on nagu inimese sees sünnist saadik olemas ehk keegi lõpetama. Et see peab lihtsalt kuidagi välja tulema ja noh, lasteldada ennast nagu mingil kujul tulebki välja. Igasugu liigutusi, nii kaua nii kaua teevad, kuni noh vanemad inimesed ütlevad, et ära vehi nii palju ja nii edasi ja nii edasi, onju see viis rütmi ka, et lihtsalt pane nagu muusika peale, see tants hakkab tulema või ma ei tea, isegi ei pea muusikat olema, võid lihtsalt taguda midagi rütmi. Noh, on selline kontseptsioon olemas nagu ise toomine AutoPojees, issand, mis nagu ütlebki, seda mul oli ka nagu raske aru saada alguses, et noh, et elusorganismid nagu loovad ennast pidevalt ise, seda võib mõista enda keha kaudu, et keegi ei juhiseda väljastpoolt pidevalt, aga ometi kõik toimib kogu aeg, kõik organid, kõik rakud, kõik nagu laias laastus toimib uuendab ennast pidevalt kogu aeg, et ta nagu ise toob ennast ise juhib ennast lugeda võib vaadelda nagu samamoodi sellise teadusliku ise loova olendina. Aga selle ümber on jah, mingisugused kas siis reeglid või sellised suunad. Ma ütleks, et milliseid tants võib olla nagu hetkel siin universumis üldse saab tantsida midagi seal on kasvõi sellest, et alates, et mingid on mingid aatomid variandid ja noh, nii edasi ja nii edasi, onju, aga ma nagu olen sellel seisukohal, et, et seda tantsu ei juhi ei ole loonud nii-öelda koreograaf ei ole sellist juhti, vaid planeet, kus meiega nagu püüab ennast võimalikult ilusal parimal rikkamal moel ennast väljendada. Bioloog Toomas Trapido rääkis teemal evolutsioon ja tants. Loeng on salvestatud Kondase keskuses mais 2016 toimunud Viljandi tantsunädalal. Saates kõlas soome muusiku anti tolvi plaat piano, keda saate valmistasid ette Külli tüli. Mart Zirnask helisalvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2016.