Tere mina olen Ivar Põllu. Ning kutsun teid kuulama teatri Juta. Tänased teemad. Georg Tallinnas. Mis värvi on vabadus Pärnus ning kuu aega maal Riias? Ühelt poolt klassika, teiselt poolt üldsegi mitte. Georg lammutab ja loob muusikali võtmes klassiku Georg Otsa müüte. Mis värvi on vabadus? Paneb kokku klassiku Mati Undi tundliku noorpõlve jutustuse ja eesti popiklassika Kuu aega maal klassiturgeenjevi klassikateose. Tekste kuju jäävad kuid mõte muutub sõltuvalt sellest, kuidas rääkida. Pille-Riin Purje võrdleb kaht nostalgiast ja klassikahõngust tõukunud uuslavastust. Viimasel ajal on minus kui kroonilisest teatri vaatajas üha kasvanud tüdimus selgete lugude ühest Velmeid pleide vastu. Ja aina südamelähedasemaks muutub une näolik teater kummastatud loogikaga lavastus. Jõuliste olgu või näiliselt ajuvabade, aga oma mängureeglitega lava, ilm. Üheks selle unelaadi musternäidiseks on ojasoo Semperi Julia Draamateatris tõesti võimas uni, mida silm ei väsi vaatamast, kus hing ei väsi osalemast. Nüüd on teatripilti lisandunud kaks isevärki suge stiivset ja poleemilist unenägu. Tiit palu, mis värvi on vabadus? Mati Undi mõrv hotellis põhjal Pärnu Endla suurel laval ning Urmas Vadi libreto ka Georg Linnahalli veel suuremal laval. Muusikalavastus umbkaudu mõlema žanriks muusikal tavatähenduses pole õnneks kumbki. Mõlemas lauldakse üldtuntud laule ühes kuldseid kuuekümnendaid, teises Georg Otsa igihaljast klassikat, ooperiaarjast, levi lauluni konstnud unenäod, ka võrreldavad Hundipalu hotelli uni, kus Vabaduse värvid pöördumatult kaovad. Kiretuks siiski halvavaks košmaariks muunduvad vadi ja lavastaja Andrus Vaariku Georg juuni, kus masside lemmik juba üsna alguses varjab oma ilusad selged silmad tumeprillide taha. Nii ta maailmale vaatabki ning meie ühes temaga. Mõlemad uned on sürr realistlikud, grotesksed imelikud. Tiit palulaadiga sain esietendusel sirgemai avatuma kontakti Endla lavastuse, mis värvi on vabadus? Võõrituslik lavakeel koos Undi lühiromaani tugeva sõna karkassiga ja Silver Vahtre lavakujunduse sama tugeva hotellimudeliga. See on äärmuslikult süsteemne, korrastatud stiilipuhas mäng. Tegelased on marjunetid ette antud, väljastpoolt kostuvad sõnadevoos küsimust olla või mitte olla, nende jaoks ei eksisteeri. Sees ta võib-olla, aga küsida ei anta aega. Valgre lauludest tehtud Tiit palu lavastuses Raimund koges teatri publiku ooteruumi, pidetust, hõredust. Hotellis tuleb reeglitele alluda. Endla näite ansambel mängib vormi kindlalt ja sisutundlikult. Anonüümsus ja isikupäratu son kohustuslikud elemendid. Nii et tunduks nagu vale näitlejaid nimepidi nimetada. Aga nad on head, teravad, selged. Eriti Carmen Mikiver ja Jüri Vlassov. Laulude tõlgendus üllatab kõige enam. Tuttav, muretu reipus ja rõõmus nostalgia muundatakse ärevuseks üksilduseks, ängiks, surma tajuks, mõrva ähvarduseks ja nii edasi. Mis imelik masin see olla võiks, sõnastab laul küsimuse. Aga vastust ei ole masinas pöörlejatel enam aega nõutada. Esmapilgul häiriv, aga tagasi mõeldes ikka põrgulikult järjekindel unekaos Linnahalli lavastuses. Georg ajas mind 100 korda suuremasse segadusse kui rangelt korrastatud. Mis värvi on vabadus? Georg ajas lausa närvi tõrksakski. Eks ma ju miskit ettegi aimasin, Urmas Vadi pöörast ja kohati kärsitud käekirja tundes. Ometi polnud ma selliseks unemasinas pööritamiseks valmis. Teine vaatus tõi tervendavaid kontraste ja pääsemist nii nimitegelasele, Georgile kui minu hingele saalis. Jah, mul oli kahju ja võõrastav, et Marko Matvere inimlik pilk nii vara tume prillidega kaeti, et Georg nii otsekohe lõhestunud ohvriks muundus. Kuigi sovjetiaja, absurdi ja lavakunstniku igavene, sisin kahtlus, seda võtet õigustasid. Olen varemgi vadi tekste lugedes mõelnud Bulgakovi mõjudele, olgu need või alateadlikud. Georg passib juba tegevusaja ja nuhkimise teemaga, voolandi ja meistrimaailma. Siit võib jällegi rada Matti Undini, keda ju ka üritati Georgi Libratistiks värvata. Muide, produtsent Anne Veesaare siiras pihtimus päevik Georgi sünniloost kavalehel mõjub sedavõrd absurd paroodilisena, nagu oleks Urmas Vadi enda kirjutatud. Kas veel üks müstifikatsiooni ja lavastav näitleja Andrus Vaarik on teadagi paadunud hundi jõnger. Üks meeskodanik, kes istus linnahallis mu lähedal ja kes ei olnud nähtust teab mis vaimustuses avaldas vaheajal arvamust, et hunt oleks pidanud selle loo lavastama. Omamoodi õige küll, aga oh, mida kõike Mati Undile veel nüüdki ihkame, kus kõikjal meda juuresolekut adume. Ju ta siis uitabki siinmail ja uudistab ja pillab vihjeid. Andrus Vaariku lavastamist laadis on varjul, ohte libastuda või isegi labastuda. Aga Georgi totaal groteskiga ja vadi jabur vallatustega. Silaadi haakub, ehkki mõni stseen on ikka heidutavalt piiripealne küll. Ent Marko Matvere Georg hoiab suveräänsust ja väärikust ka kõige pöörasemas kaoses. Hamleti teema tuleb Matverega orgaaniliselt kaasa. Ja need kuulajad, kes kramplikult otsivad ja leiavad Marko Matvere laulmises Georg Otsa enese on mu meelest küll eksirajal. Nad on kas unustamas otsa lauluhäält või mis tõenäolisem pole järjepidevalt süüvinud Matvere vokaalsete võimete arengusse. Ma küll ei tundnud, et Otsa hääle imiteerimine olnuks taotlus või põhiteema. Üks asi ongi unenäolavastuste puhul kentsakas, samas vist ka loomulik. Esmaarvustused ei taba tingimata pakutavat koodi ei katsugi tabada, vaadatakse vistika, toda und, mida näha tahetakse või osatakse või juletakse. Nii oli ka Juulia esimeste kiir vastu kajade puhul. Nüüdki on Tiit palu teravalt kaasaegset, mis värvi on vabadus tembeldatud arvet õienduseks 60.-tega. Georgi puhul kasutatakse märksõnu suvetuur ja pealiskaudsus ja muusikal ja nii edasi ja aetakse taga vokaalset perfektsust seal, kus peamine sisuline sõnum. Mulle jättis kõrvalliinidest kõige sügavama mulje just nimelt Maarika Vaariku tegelase klaverisaatja Aime hinge laul. Eino Tambergi. Aina kordan, sinu nime, seda vaimse murdumise piiril. Sisemonoloogi kuulates tõusis klomp kurku. Aga kardetavasti on segasamastumises kinni. Sest eks ole isegi elus põetud iidoli palaviku ja kogetud ohuhetki, mil see võib traagiliseks käänduda. Niisugune hoolega absurdi ja veidruse kihtide alla peidetud valu. Igatsus, hinge tõsidus ongi ju see, mis Urmas Vadi loomingut väärtustab. Ja kui järele mõelda, siis Tiit palu loomingut ka. Või koguni iga ause loovisiku loome balangut kui oskame seda läbi näha. Kui vaataja ergas sisesilm suudab Endla lavastuses mis värvi on vabadus hotelli kõle karkassist läbi tungida ja Georgi lavastuse totaal pilast irduda üksilduse läteteni jõuda siis saamegi aimu olemuslikust. Nii lihtne ja nii keeruline see ongi. Ja selle kõrval lahjeneb ja lahustub nii Trieviaal, muusikal kui lobe komöödia olematuks tühiseks armetuks ajalikuks argireaalsus ja seda võimendav argiteatergi saab Unem annetuks aseaineks. Siis küsime, mis imelik masin see olla võiks ja kui meil on vaimujõudu ja hingejulgust ja usaldust sukeldume kas või aeg-ajalt vabamasse vette. Ujume unenäo mastaapi allveeteatrisse. Vaid kauguses kukkuva. Tallina telg filmi keelmikaid. Küll maailmas kruusa, kelle kui Saaremaa heinamaal juuni ei sellist küll maailmasaagi kui Saaremaa heinamaani jooni. Hämaras toomepuul nabale on sinule hõiska paid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja nii? Sarnane. Lennuta linalakk silmist nii kelmikalt seal meid ei, sellist küll maailmas kusagil ei no kui Saaremaa heinamaal juunikuu selles maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina matsioonigu. Oi, Saaremaa niitude aastased üleöövaikuses lauludes helisev nurm On vedes helendav taevas. Liikus soodumuse esmane. Talletunud Tallina läksime veel silmist, nii kelmikalt. Meil selline küll maailmas kusagil nuppu kui Saaremaa heinamaad jooni. Selline maailma osa või Saaremaa häiridavatsioonigu. Sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus mari koidule ulatab, on mõõteid ja toimi, kõndi, toonsed ning rõõmudeküllane. Ma. Laekudrod kavalat juttu, kuldtärniga, nooruke ess ja mees. Ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et lina natukene siduda püüda ei saa. Ööd on valged, vooluruutu etnina laagrile saab hüüda. Aitäh. Pille-Riin purjele ja Georg Otsale. Kuulate saadet teatrijutud Andres Keili räägib just äsja Läti parimaks lavastuseks auhinnatud Maran kiimele tööst. Kuu aega maa. See on maragimale lavastatud Vandrogeene kuuega maal otsesem kindlasti, et ta võttis Läti selle hooaja aastapreemiate jagamisel, mis neile alati on 23. novembril põhimõtteliselt täis Patti mara kimmel elab parima lavastaja au end lavastusele, parima lavastuse auhind meespeaosa Ma võin naispeaosa auhind ja ka naiskõrvalosa auhind. See on nüüd see tehniline taust, mis ütleb, et tegemist oli meil selle hooaja ilmselgel teatri lipuga. Ta endast rääkida siis? No ma ei julge öelda, et see ütleks kohe, et Läti teater on ilmselgelt parem kui Eesti teater või Läti teater on parem kui Leedu teater. Aga tundub küll viimaste hooaegade põhjal, et Riia uus teater on, on see koht, mille või noh, ilma mööndusteta tunnistada Läti kõige kunstiliselt ambitsioonikamaks ja ehk kõige paremaks teatriks Hermanni teatri nime all tuntud, nii, ehk nii on ja kui kui võrrelda nüüd seda lavastust eesti teatritega, et ega siis see on mitme otsaga asi nagu alati ühtepidi ei saa võrrelda võrreldamatuid, et lavastus, mida ei ole võimalik võrrelda Juliaga või või see on lavastus, mida ei ole võimalik võrrelda jäneseaastaga. Küll aga on seda juba napilt võimalik võrrelda näiteks padjamehega eelkõige just selle poolest, et ühtepidi see just nagu ei oleks modern või taevane teater. Ühtepidi see just nagu oleks tavaline noh, nii-öelda tavaline. Maagilisest vaid psühholoogilisest realismi lugu laval, aga aga paraku mitte nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla tegelikkuses ikkagi ta on väga hea ja väga kaasaegne teater just läbi lavastas vett. Ma mingisuguse papist maailma külge, mis võiks iseenesest see psühholoogilise realismi juurde käia või noh, pahatihti käib teistpidi tõmmelda seal ka kuidagi põhjendamatult üle. Et asi käib ikkagi läbi detailide ja läbi läbi inimestevaheliste suhete ja, ja tegemist on ilmselgelt tegevusliku teatriga igas selle lavastuse aja osises marakümmele vahetab väga oskuslikult ja väga täpselt noh, nii-öelda sisemise tegevuslikkuse võtit välise tegevuslikkuse võtmega. Ehk teisisõnu noh, teisiti ei oleks see võimalik, kui igal hetkel ei oleks kõikide laval olevate inimeste siseilm pingestatud ja, ja mõneti on see ka oma Montaažilt või, või, või lisan stseeni jooniselt ja lavastus jooniselt hästi kinematograafiline lavastus ses mõttes, et väga palju tegevust simultaani sealt ja põhimõtteliselt võib vaata ja teda ei jäta küll hätta, tema tähelepanu ei jäeta küll juhtima, et noh, see oleks juba ebaprofessionaalne, halb see ei oleks hea teater, aga samas jäetakse talle ka võimaluse ise teha montaaž tõsta mingisuguseid laval toimuvaid tegevusi, suurde plaani ja mingist mingisugustel lasta vajuda, üldplaane. Ja vastupidi. Aga see ei tähenda, see ei tähenda otseselt seda, et laval oleks neli erinevalt paralleeltegevust, mille kaudu sa võid vaadata nelja erinevat lugu. Kaugel sellest ühe loo jutustamiseks võib olla küll laval kolm tegevust, üks tegevus, mis on keskmes ja kaks noh, nii-öelda kommenteerivat tegevust, mis kannavad edasi ikkagi peategevuse märki annavad talle mingisuguseid lisaväärtusi ja kui sa tõstad enda jaoks pöörate teda, mängitakse vasakult paremale, pikale lavale, lava sügavus on tunduvalt väiksem kui, kui lava pikkus. Mitte traditsioonilises teatriruumis, vaid vaid suures sammastega saalis, et kui sa pöörad pilgu paremale, siis sa saad põhitegevusele ühe lisaväärtuse, kui sa pöörad pilgu vasakule, saad sa põhitegevusele teise lisaväärtuse. See on vast kõige lihtsustatult öelduna. Ja sellele aitabki muidugi tohutult kaasa. Andres Freiberg, see Vaba ruum, lava põrandapind on täidetud punaste noh, meile kõikidele tun Tod Armeenia vaipadega, kuivõrd näitemängu tegevus ikkagi peaosas toimub õues hoovis, siis keeruline on tuua ju loodust, ruumi ja teater seal, ilma et see muutuks papiseks enivei keeruline ka need vaibad, mis ise noh, nad ei ole üksteise külge laotad, vaid nende vahel on vahed. Mis tähendab siis seda, et oskusliku stsineerimisega on võimalik tekitada erinevaid mõttelisi ruume, ilma et selle jaoks antaks mingisuguseid selge piirilisi märke, lihtsalt mingisugune hulk vaipu on mingisugune hulk ruumi. Seda on raskem seletada kui vaadata. Janele ütles intervjuus, et tema jaoks on väga oluline see, et nad mängivad turgeenia vett, aga mitte Chief, et jumala pärast ei tahtmata lavastada Tšehhov, et mida hakatakse alati venetükkide tehes tegema, see, millest see näidend räägib iseenesest vast vast ei olegi nii oluline, kuivõrd siinkohal on olulisem see, millest räägib see lavastus pidevast totaalsest janunemisest, armastuse järele. Seal on absoluutselt kõik tegelased armastavad või kui ei armasta, siis nad hakkavad armastama või kui nad ei hakka armastama, siis nad abielluvad. Ja hakkavad läbi selle kuidagi natukene armastama. Kui juuli tunnetab maailmas ikka veel Su juuksed on pruunid silmad kui siili layer. Ma näen neid värve emale. Mees laomees. Kes? On? Küll oleks aknad oma. Teena. Mürk. Vaidigatus leevendav lood, sära kui hõbe Krist. Oleks. See nahavärvi. Siis näeksid. Lõbustav alla tulid siis päev ja mul. Et roosaka pintsliga taeva koidukiir kuuldamas R veel neid värvemale. Kaotus. Siis näeksid sa. Ja tema. Värvi. Aarma siis näeksid Siis näe Aitäh Andres kiilile Te kuulete saadet, teatrijutud lood ja loomad lõpevad, inimene sureb. Osad neist ei sure, aga päriselt neist saavad legendid. Legendid jäävad. Teater kui legendilt müüdile varblane ei sure samuti. Teater jääb meelde. Eesti Draamateater on otsustanud kokku korjata oma publikuga mälestused. Ambitsioonikas ja tänuväärt ettevõtmine. Vajalik kõrvalpilk suurele legendide ajaloole. Lähemalt räägib sellest Eesti draamateatri dramaturg Ene Paaver. Kõige alguses on lugupeetud Teatriajaloolane Lea Tormis kui ükskord Lea Tormise aasta tagasi rääkisime Eesti Draamateatriajaloo kirjutamise võimalustest, mis aspektist õieti sellele suurele teemale läheneda ja mis võimalused kõik olemas on, siis ütles Lea Tormis, et on üks väga oluline väga unarul ja suhteliselt lihtsalt tehtav asi ja see on publiku mälestuste kogumine. Miks see oluline on? Tihtipeale kui kirjutatakse ajalugu, siis küsitakse tegijate käest, et kuidas nemad seda asja mäletavad ja mis mõtetega nad teinud on ja mida nad on tahtnud öelda ja mida sellesse asja nii-öelda pannud. Omalt poolt aga unustatakse, et tulemus sünnib ju koostöös partneriga. Eriti on see nõnda teatris, kus iga teatritegija, et saalid on erinevad ja vastuvõtust sõltub palju, kuidas etendus õnnestub. Ja publiku käest sageli ei küsita. Mis on nende mälestus, mis on nende tunded, mis on nende hoiakud ja ootused. See pool on puudu laiemalt Eesti teatriajaloo kirjutamises üldse ja ka Eesti Draamateatri puhul ja nii see üleskutse sündis. Nüüd oleme välja kuulutanud publiku mälestuste kogumise ja palume kõigil inimestel saata esimeseks maiks aastal 2006 oma täiesti subjektiivseid mälestusi. Selle loo puhul on ka see aspekt tähtis. Väärib ülerääkimist, et igasugune mälestus väärtuslik siin ei ole niisugust asja, et üks mälestus oleks õigem ja teine millegipärast vale. See, kuidas keegi teatrit nägi, mõistis vastu, võttis mida just enda jaoks ühes või teises etenduses või lavastuses ühes või teises näitlejatöös avastas. See kõik on selle inimese jaoks õige ja järelikult ka suure pildi jaoks õige ja mis see suur ajalugu siis õieti on? Lugu ühelt poolt on harjutud ehk arvama, et need on lavale jõudnud tükid, seal mänginud näitlejad, etenduste mängukorrad ja nende arvud, kriitikas ilmunud hinnangud. Aga ma arvan õieti, ma olen üsnagi kindel ja ma olen tänulikke Lea Tormis sellise mõttega esile tõi seda arvamust kinnitas et tervikpildis on väga tähtsad väikesed ajalood, iga üksikut tegija kui ka vaataja arvamused ja hinnangud ja hoiakud, suurt tervik. Suur ajalugu iseenesest koosnebki lõpuks paljudest väikestest ajalugudest. Eks see sõltub paljuski sellest, mis on meie üleskutse tulemus või kuidas sellele vastatakse, mis Manterjalime mälestustes leiame, mida inimesed meile saadavad ja kirjutavad. Võib ju olla nii, et need täiendavad teineteist väga sujuvalt. Ja publiku mälestused ütlevad sedasama, mida uurijate ja kriitikute poolt kirjapandud ajalugu. Aga võib ka juhtuda, et pildid ei ole päris kohakuti. Publiku mälestustes tuleb esile, et mäletatakse hoopis teisi asju, neid, mille kohta kriitikud või uurijad pole osanudki küsida millele pole osatud tähelepanu juhtida. Võib-olla pannakse mälestused uuest seoses kokku, tõmmatakse uusi ühenduslülisid mingite teemade või tegijate või ideede vahel. Teame ju ka seda, et nõukogude ajal üldse kultuuris, kirjanduses, ajakirjanduses, ka teatris oli väga levinud see nii-öelda Aisopose keelse kujundite ja vihjete kaudu rääkimine. Võib-olla on kriitikal jäänud välja lugemata mõned vihjed, mida publik seal märkas. Peale selle huvitaks meid ka ka niisugune publikupoolne hoiakute maailm, et mis olid nende arvamused draamateatri kohta, mille pinnalt üldse otsustati, et nüüd me tahame sinna minna, kas see oli näitleja, kas oli mõni lavastaja, kas see oli mõni teema, mida siit lavalt kuulda loodeti? Kas see oli selle maja õhustik, kuidas draamateater paistis teiste teatritega võrreldes omal ajal missugused olid draamateatriga seotud nii-öelda linnalegendid, mida selle selle teatri kohta omavahel räägiti näiteks siis, kui sõideti bussiga tagasi pärast kollektiivselt vaatamist ühiskülastust, nagu samal ajal ju väga paljugi kombeks oli. Või kui seisti näiteks Tartus augustikuiste külalisetenduste eel hommikul vara pikki tunde piletit järjekorras, mis jutte seal räägiti, mis te arvamusi avaldati, mis lootusi välja öeldi teatri suhtes? Kogu see materjal on osa draamateatri ajaloost. Me tahaksime seda väga kinni püüda ja rõhutan veel kord seda, et ükski mälestus ei ole vähemväärtuslik ja ükski mälestus ei ole ammugi mitte vale ja üks tähtis asi veel. Kindlasti kuuluvad mälestuste hulka ka halvad mälestused. Kui kedagi miski kunagi häiris, mõni lavastus oli ehk pettumus siis tasub kirjutada ka sellest, et ka see on üks kyll selles kirjus mosaiigis. Kõik materjalid võib saata Eesti draamateatrisse postiga. Tallinn-Pärnu maantee viis ja võib saata meili teel info ät, Draamateater. Ja alati võib nõu küsimiseks pöörduda draamateatrisse. Kõige parem on helistada kirjandus tuppa kuus, kaheksa kolm üks neli null neli saate nõu ja julgustust. Aitäh paberile. Aitäh teilegi. See oli saade teatriutud. Järgmine kord kahe nädala pärast saada jälle täispikkuses. Seniks aga väga hästi. Et oleksime Tanel