Et tegemist on jõulueelse ajaga, pühendan mõned pajatused jõululauludele jõulumälestustele. Kui mina väike olin, umbes möödunud sajandi 20.-te aastate lõpul olid Eestis lauldavad jõululaulud vist küll kõik saksa päritolu praegusi populaarseid jõululaule aisa Kell vaid Krism ja teisi ei teatudki, siis lõpuks lõi ju Berlin Berlin, kuulsa valged jõulud alles 1942. aastal ja seda laulis filmis Holiday Inn Bing Crosby. Seda filmi nägime ja sedagi Soome TV kaudu palju aastaid hiljem, sest nii hästi saksa kui nõukogude ametivõimud, kes neil aegadel eestid haldasid, Ameerika filme ei armastanud lauludest rääkima. Meenub, et Leningradi džässimeestele eesotsas pianist Vinogradov iga Läks mainitud Berlini laul nii südamesse, et nad hakkasid seda mängima ja kui tuli võimalus plaati teha, ei saanud muidugi pealkirjaks panna PL1 rastes two sest jõulude asemel olid nõukogude liidus näärid koosnenud Rivana Teet moraasi ja nääripuuga Navogoodne Jolka. Panid siis poisid laulu pealkirjaks Peeveehrisandee mõi valged šanteemid, et mingi viide jääks ka originaalile vaid Krismas. Ma ei mäleta, kas autoriks pandi Popov või Ivanov või sai läbi nagu tollal kombeks helilooja Nimeta. Tulles nüüd tagasi minu lapsepõlvelaulude juurde, ega me siis ka nende autoritest palju teadnud. Nüüdki on paljud laulud tori nimeta, sest nende loojad on unustatud. Arvan, et tänapäeva noored ei tea paljusid vanu laulegi. Oh tulge kõik lapsed ja rutakem, nüüd üks roosike on tõusnud. Oh sa rõõmustav. Rohkem tatakse kuusepuud ja püha ööd. Arvan, et unustatud on ka igal aastal, jälle tuleb jõululaps Restoran Leipzigi kooli õpetaja Ernst Anžids. Ta elas aastail 1780 kuni 1861. Tema sünnist on möödunud niisiis 225 aastat. Kõlagu siin alleaa reviiderkomitas, kristus, kind, minu lapsepõlve jõululaul.