Möödunud nädalal meenutasin vanu jõululaule, täna aga mõni sõna tänapäevastest jõululauludest. Kas olid uued peale kasvanud põlvkonnad tüdinenud vanadest lauludest, just nagu vananevad, ka lööklaulud ja nõutakse ikka uusi. Aga möödunud sajandi keskpaigast hakkasid kõlama uued jõululaulud, mis tegi otsa lahti Irving Berlini vaid Krismes mida nädala eest mainisin. Tegelikult kuulsime me neid ainult välisjaamadest, sest jõulud, jõulupuu, jõuluvana, jõuluvorstid, jõuluküünlad, jõulukingid ja ennekõike jõulurõõm oli Nõukogude liidus põlu all. Mis sest, et vähemalt Eestis pidas jõule iga pere, kaasa arvatud tavaparteilased. Üks niinimetatud uuematest jõululauludest vähemalt meil on aisakell, mis erinevalt vanadest jõudis siia mitte Saksamaalt, vaid Ameerikast. Selle sõnad ja muusika lõi 1857. aastal pastor James Spirboun oma kirikule tänupühaks, mis USA, kas on novembri neljandal neljapäeval ja millega Inglismaalt saabunud Pill Remid pühitsesid 1621. aastal oma esimese viljasaagi õnnestumist. Et aga laul kõigile hullupööra meeldis, korrati seda samal aastal jõulude ajal. Jõululauluks jäigi kogu maailmas. Siin laulab seda sopran Patricia base lastekoori saatel, mida juhatab Mariele Wen tere. Tegemist on sama kooriga, mis laulis koos Liisi Koiksoniga, kui ta oli võidukas Polonias maailma lastelaulude võistlusel 11 aastat tagasi. Kuidas ikka, aeg lendab?