Kuulajad, tulge meiega koos tagasi 20 esimesse märtsi, kus kevad polnud veel päevagi vana. Kuid millal meile kevad tuleb, kalendri järgi. Kui vanad inimesed niisugusest imest pajatavadki, siis mõtleme laulule, jutusta aga julgesti. Meie näeme kevadet enamasti alles siis, kui kõik lõunapoolsemates maade aiad on õitsema pandud ning aknad soojematele tuultele valla. Või siis minna ise teda otsima sealt, kus ta kalendri järgi tuleb. Ja seal sinatsel pakase seal 21. märtsi varahommikul läksimegi koos Eesti televisiooni ja raadio segakooriga otse lõunasse läbi Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina peaaegu Rumeenia piirini. Lõpp ja Tšernov sõi lõppeesmärk muusika, festival Bukovina kevad. Kuid selle kõrval ootasid meie kooriga paljud teised linnad ees ja Taga-Karpaatiast. Millest katsume anda ülevaate reas pühapäevastes saadetes. Esimene neist on alanud. Sidelnikovil on tore laul, mis kõlas meie koori kavades lõõtspilli viimne ohe. Sama hästi sobiks talve viimne ohe. Riia mõne miinuskraadiga pool päeva ootamist ikka kevadet ei uut rongi. Öine rongisõit ja hommikune pettumus, pilvealune ilm, lumi ümberringi palju lund, üha rohkem lund, tuisu, hanged, ukraina põldudel, Jäärakutes künkanõlvad ootamas kevadet. Ei suusatajaid. Pärastlõuna Nelvov kaheksa tundi järgmise rongini, mitu miinuskraadi, kõrged lumevallid, kõnniteede veerdel majadel lumemütsid peas, inimestel karvamütsid peas nagu talvel, nagu meil. Ootame kevadet, kui rong tuleb enne. Öine rongisõit ja hommikune pettumus, pilvealune ilm, udu, lumi ümberringi juba krõbiseb rataste all Bruti sild, kuid jääkate all jõgi ei tea veel lähedal olevate Karpaatide tulvavetest midagi. Siiski veidi soojem on kuid surnud see vanaaegse jama katusega kaetud perroonil inimmassis väljapääsu poole. Liigume, näeme äkki lilli, punaseid, siniseid, kollaseid. Need võlguvad kuskil eespool ja kaunistavad vanikutena kenade rahvariides noorikute tähid. Mis sest, et kunstlilled süles on tütarlastel suured puhmad, päris lilli, roose, nelke kallasid ette sirutatud, kätel lebab aga tikitud otsustega rätiku peal kohev soola-leivaga. Karavai. Oleme jõudnud Bukovila kevadele ja vastuvõtt on kevadiselt soe. See juhtus 23. märtsil. Samal õhtul oli ka esimene kontsert veidi rohkem kui 30 kilomeetri kaugusel oblastikeskusest Tšernart sõist rajoonikeskuses lastaablas. Taas soola-leivaga tervitajad. Koorile antakse lilli aukiri ja suhkrust valmistatud Nõukogude Liiduga. Lauljate nimel tänab külalislahkeid peremehi kooriinspektor Ivar Johanson. ZAZ tarnas esitas Meie kuur 17 laulu. Eesti muusikat esindasid Mart Saar, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Ester Mägi, Villem Kapp, Tuudur Vettik, Cyrillus Kreek, Gustav Ernesaks, Heino Lemmik ja Miina Härma. Nende kõrval lauldi ka teiste rahvaste laule. Eriline menu oli ukraina rahvalaulul hoiduktuuba ikkagi kuulajaile. Päris oma elevust tekitasid kasidelmikovi lõõtspilli viimne ohe ning Braschinskaze kõrts, mis oma šovlikku esituse kaudu jõuab ükskõik mis keelt kõneleva kuulajani. Meie koor pani umbes 400 kuulaja ees välja kõik oma jõuvarud ja sai sooja vastuvõtu osaliseks. Kuid kontsert, mis leiab aset kohe pärast pikalt reisilttulemist pärast mitmete ümberistumistega rongisõitu ning nende ümberistumiste palju tunde kestvaid ootamisi võõrastes linnades kus ainsa istumisvõimaluse võib pakkuda vaid mõni kohvik-restoran või pink jaama ootesaalis. Pärast kaht rahutu unega ööd rappuvas üldvagunis. Niisugune kontsert muidugi koori kõrgeimat taset näidata ei saa. Et siiski publikuga kontakt saadi, tulenes iga laulja enese ületamis püüdest. Omajagu soodustas laulurõõmu ka saali hea akustika. Sastav nas on kaks kultuurimaja kõrvuti suur ja väike, suur, uus, väike vana, uus moodne, vana ehitatud arhitektuuri seitsmel õnnetuse aastal. Vaatad uuema aja avarast aknast seda väikest roosat naabrit, mille ukse kohal ikka veel kiri pudinok, kultuuri ja tajud näitliku agitatsiooni, sõnatut, mõju, aja sammud. Uue kultuurimaja, mille üldmaksumus oli 1,3 miljonit rubla ehitas kohalik Kirovi nimeline kolhoos oma jõudude ning vahenditega möödunud aasta detsembris. Valmis andis selle ülerajoonile rajooni täitevkomitee. Kultuuriosakonna juhataja Larissa Potšenko selgitab. Saastav na kultuurimaja rohkete taidlusringide hulgas on kolm rahvakollektiivi nime kandvat laulu ja tantsuansambel puhkpilliorkester ja rahvateater. Neil on olnud edukaid esinemisi ka väljaspool Rajooni oblastid ning Ukrainadki puhkpilliorkester on üleliidulise taidlusülevaatuse laureaat. Kogu rajoonis on taidlus heal järjel. Iga kultuurimaja juures töötab hulk kollektiive nelja pidupäevadeks, sageli korraldatavad rajooni ülevaatused. Sazdauna uues kultuurimajas on käinud ka palju külalisi. Kolme kuu jooksul on seal esinenud reasani rahva kollektiiv Bukovina laulu ja tantsuansambel, Kiievi ansambel, kopsa Kuubani laulu ja tantsuansambel ning nüüd siis eesti koor. Kultuurimaja direktor Fjodor Sastetski. Mina kui koormeister ütlen, et teie koor on väga kõrge tasemega pehmelt ja huvitavalt kõlav. Meil pole kaua käinud niisugust akadeemilist koori. Enamasti on meil rahvalaulu stiilis esinevad koorid. Meeldis, et koori juhatavad mitu dirigendi, rõõmustas, et kauged ja ometi lähedased eestlased esitasid väga hästi ukraina laulu mille sõnad olid nii selgelt, nagu oleks nad siin Ukrainas aastaid keelt õppinud. Mitu dirigenti, kes seda ja ka üheksat järgmist kontserti juhatasid olid Eesti NSV teeneline kunstitegelane Ants Üleoja ning Tõnu Kangron. Jüri Rent. CERNi sõjaümbrusele annavad ilmet Karpaatide eelmäed. Edgar paadid ise ei kuulu väga kõrgete maastike hulka, pole need Eelmäedki suured sõites kõrgendikul tabab silm mõnevõrra tuttavat pilti, mida võime näha ka kodumäestikes. Näiteks Sakalamaal. Laugjas mäele langeb orgu ning tõuseb taas pikaks Heljandikuks. Sinu suurte põldude rajoon, metsatukki toit, kõrgendikel valitseb lehtpuupõllud küntud ammu enne suure lume tulekut. Lumi tuli siiani hilisel ajal nagu tõeline loodusõnnetus. Seeme oleks pidanud juba mullas olema ja puudevõras rohelised. Nüüd on põllumeestel ja aiaharijatel mure. Hiline kevad toob kaasa hilise saagikoristuse. Kaua polevat niisugust asja olnud. Ja linn servalt sai samuti veel lumes sulailma tõttu kõik teed lobjaka täis. Ilus linn, kuid kui ilus võib olla viljapuude õitsemise aegu või suvel tahaks näha, kuidas metsviinapuudepuhmad majade fassaadid rohelusse matavad. Kuid praegu on väetile vahele tekkinud rasket purikate kimbud, mis taimi halastamatult puruks rebivad. Mõnedki eakad taime varred lebavad kõnniteedel kümneid kilosid kaaluvate jääkamakate keskel ja kõndija silm uurib kahtlevalt räästast alla rippuvaid purikaid, mis samuti peatselt maa raskustungile järele annavad ja kuskil silutisel puruks pudenevad. Ikkagi kevad. Tokovina kevad, Jetsernardsey on Bukovina keskus. Kuulame nüüd ära Rondei, kus meie venko tervitus süüdi siis mõnda tšellod sõi oblasti muusikaelust ja Bukovina kevadest. Räägib Tšernast sõi oblasti filharmoonia kunstiline juht Anatoli Saracaumad. Meie filharmoonia loodi 1940. aastal kohe pärast põhja Bukovina taasühinemist Ukrainaga. Kui tookord alustati väikselt, siis praegu tegutsevad üheksa loomingulist kollektiivi. Juhtiv on nende seas teeneline Bukoviina laulu ja tantsuansambel koloriitne etnograafilise suunaga kollektiiv, keda tuntakse kõigis meie suure nõukogude maanurkades. Ta on käinud mitu korda ka teie vabariigis. 1974. aastal Ukraina kultuuripäevadel Eestis esines samuti see ansambel ja veel teine meie filharmoonia kollektiiv vokaal-instrumentaalansambel Smerytška. Siis oli meil võimalus tutvuda teie väga tänuliku ja tähelepaneliku publikuga. Sellest jäid väga head muljed. Pole kahtlust, et ka meie kuulajad mäletavad neid kohtumisi smerits ka üks esimesi lugusid, mis helilindile jõudis, oli Levkoodud kovski Mägilanna. Söövad? Surra. Karpa. Anatoli Saracauumav jätkab Lisaks neile kahele kollektiivile on meil veel kammerorkester, kes ülemöödunud aastal tuli vabariikliku konkursi laureaadiks. Orkestrit juhatab juriigina Kiievi konservatooriumi lõpetanud viiuldaja. Väga andekas muusik. Bukovina ansambli kunstiline juht on Ukraina NSV rahvakunstnik Andrei Kuznyerenko. Ritska juht on kohalik andekas helilooja. Levkoodud kovski. On muusika, Lektooriumide grupp, kes tegeleb Nõukogude muusikakultuuri ja kodu- ning välismaa klassika pideva propageerimisega. On veel teisi estraadikollektiive vokaal-instrumentaal, ansamblid liiva, Wooda ja Tšeremos. Viimases laulab duett Liidia jaurica rattaru Sophie rota Aru õed. Nende esituses kuulemegi nüüd Tolgaani laulu esimene armastus. Meie filharmoonia all on omad traditsioonid. Festival Buko viina, kevad, millest teie osa võtate, on järjekorras 12.. Püüame alati, et selles osaleksid kollektiivid vennasvabariikidest. Festival toimub alati rahvaste sõpruse tähe all. Aitab meie rahvuskultuure lähendada. Oblasti töötajate jaoks on see suur kunstipidu. Oleme väga tänulikud kollektiividele, kes sõidavad meie rõõmsale kivad teole. Kui rääkida käesoleva aasta festivalist, siis eeskätt on see pühendatud Lenini 110.-le sünniaastapäevale ja põhja Bukovina Nõukogude riigiga ühinemise 40.-le aastapäevale. Sel aastal toimub festivali ajal oblastis üle 150 kontserdi ja 15 loomingulist kohtumist. Festivalist osavõtjad kohtuvad põllumajandus- ja tööstustöötajatega üliõpilastega piirivalvuritega. Festivali käigus antakse kontserte 92. eri kohas. Juba need arvud annavad tunnistust festivali massilisest ulatusest. Lisaks sellele tervet oblastid haarama valefestivalile viime läbi veel kakskolm festivalirajoonides. Oblast ei ole suur 10 rajooni kuid elanike tihedus on väga suur. Kokku on 850000 elaniku ümber, kui oblasti keskus kaasa arvata. Püüame kõiki asulaid võrdselt teenindada. Heliloojate liidu osakonda meil ei ole, kuid on oblasti isetegevuslike heliloojate koondis. Selle tööst võtab osa Levkoodudkovski. Omal ajal oli ka Holodineerivasjuk. Ta lõpetas siin meditsiini instituudi. See järelastus, Lvovi konservatooriumi Pakovina ansambli juht Andrei Kuznyerenko kirjutab rohkesti ise oma kollektiivi jaoks ja ka paljud taidluskollektiivid laulavad tema laule. Kurnierenko juhatab seda koondist Juri kiina, kammerorkestri juht kuulub sinna. Võiks nimetada veel rida autoreid. Igas kollektiivis on inimesi, kes proovivad jõudu uute teoste loomisel. Meile kõige tuntumat Bukowinalased on kindlasti Sophie rotaru ja Vladimir Ivasjuk. Mõlemad alustasid siin oma muusiku tegevust. Totaru viib oma kunsti laia maailmaiva siuke elu katkes õnnetuse tagajärjel. Praegu hakkab kõlama helilint, millega karbil on mõlemad nimed. Sophia rattaru esitab Ivašuki laulu, kaks sõrmust. Leidsime veel pisut brošüüri, mida kaunistab Bukovina kevade embleem. Lüüra keskel aastaarv 1980 kummalgi pool kõrval kaks kõverat mägi, kuuske, nende vahel mäetipud ja kõige kohal täike. Festivaliga kontsertide plaan teatab, et sel aastal võtsid külalistena osa NSV Liidu Rahvakunstnikud Claudia Ševtšenko, Juri kooliaajev ja Dmitri Knatjuk. Abhaasia tantsuansambel Sharatin kasahhi NSV teeneline kunstnik, roosa rõmbajeva Davio vokaal-instrumentaalansambel Horisont, Gruusia NSV teeneline kunstnik, tsiaalakvernaatse Bersani, vokaal-instrumentaalansambel, Rovesnik, Mordva noorte estraadiansambel, Tuula rokkansambel, Savoia rai, valgevene vokaal-instrumentaalansambel, muusika. Ansambleid Kiievist sõnakunstnikke mitmetest Nõukogude liidu paikkondades. Ja muidugi oli täiskoormus, ka Tšernov sõi oblasti kollektiividel. Meie jaoks tähendas see seda, et ühegagi neist polnud võimalik otsest kontakti võtta. Kõik olid sõitnud kuhugi, kast rollile. Kolleegid oblasti raadiost aga andsid meile kaasa suure hulga muusikat. Seda oleme osaliselt juba kasutanud tänases saates, kuid jätkub ka edaspidiseks. Meie segakooril oli au avada festival kolmes kohas. Šast, hammas tegime juba eespool juttu. Järgmine teekond, viis koori Vascotzeisse, läbihud suuli külade Karpaatidele lähemale. Kaks kõige järjekindlamad kuulajad, kes hiljem esindasid Eesti publikut kõigile segakoori kontsertidel seekord kaasa ei sõitnud. Tellitades lootust saada tsenud Sões jutujärjele mõne kohaliku muusikakuulsusega. Kahjuks see võrk saaki ei toonud. Hilisõhtul tagasi jõudnud lauljad olid aga meeldivatest muljetest pungil. Kontsert õnnestus ja sõit oli imeilus. Üldise vaimustuse hobi ketiks olid kaunilt värvitud külamajad, ornamendid ja lausa pildid seinu ehtimas. Üldse on selle rahva iluvajadus nii suur, et isegi vikati löö, mida mitmes koduloomuuseumis nägime, olid kaetud kunstipäraste puulõikemustritega. Ent sellest kõigest jõuame veel juttu teha järgmistes saadetes sest kogu Lääne-Ukrainale on need nähtused omased. Meie pilgu jaoks on palju sarnasust kutsuulide ja rumeenlased rahvariietes. Need omakorda omavad ühiseid jooni Balkanimaadega. Nägilased kannavad sulgede ja lilledega ehitud kübaraid Nigartaatides kui alpides. Rahvad mõjutavad 11, eriti kui nad elavad külg külje kõrval. Siin Lääne-Ukrainas on palju rahvusi, kuus muusikas segunevad nendele omased jooned. Kas on see Ukraina meloodia või Ungari või Rumeenia Moldaavia mustlasmuusika vaid kohalik spetsialist, suudad ehk kindlalt öelda, see on meie. See on Lääne-Ukraina meloodia. Päev, mil keerati kalendrites ette, 25. märts oli peaaegu oma ja olgu muuseumid kuitahes väsitavad, laseb pilk minevikku paremini mõista tänapäeva. Möödunud sajandil ehitatud katedraalis on välja pandud oblasti tööstuskunsti näitus, tekstiil, jalatsid, mööbel, majatarbed, kõik väga nägusad. Aga me polekski teada saanud, et ülemisel korrusel ootavad paika panemist kohalike kunstnike tööd. Kui poleks olnud katterinat. Viide ennast, tutvustas noor kunstiteadlane. Muuseumitöötaja avas pääsu üles ring rõdule ja viis meid mõnede maalide juurde, mis olid talle endale kõige enam südame järgi. Vaadake neid silmi ütles ta üht portreed valguse poole pöörates. Siin on midagi niisugust, nagu on Oskar Vaildi ja koogoli teostes. Need silmad elavad. Ma nägin neid isegi öösel unes. Nende silmade kaudu saame lugeda selle vanamehe mõtteid. Saame vaadata ta rikkasse hinge. Katariinal endal olid suured hallid silmad ja see, mis ta ütles Orest grivorutško isa portree kohta oli ülekantav ka temale endale. Siin on Ivan onu Frjevi maal sügis, ütles Katerina. Pidage see nimi meeles, Ivanov riiev. Arvan, et kunagi hakatakse temast palju rääkima. See on äärmiselt hella tunde ilmaga kunstnik, tohutu anne. Kui imelik see on need võõras linnas mõnest juhuslikult kohatud inimesest saadud mulje kujundab suhtumise kogu sellesse linnase. Meie kõige. Nii põgus kui see kohtumine ka polnud aga võin ausast südamest öelda, et kogu Lääne-Ukrainareisist ma ei saa endale meelde tuletada mitte ühtegi ebameeldivat kohtumist. Võib-olla meil lihtsalt vedas, kuid pigem olen valmis uskuma, et seal on lihtsalt väga palju väga häid avala hingega inimesi. See asi on neil küll hulga paremini korraldatud kui meil. On jah, aga räägime veetsel nord, sõist, mida tänu ilusale barokkstiilis südalinnale nimetatakse väikeseks viiviks. Valdavalt neljakorruselised majad, mille pastell rohelisele annavad erilise õrnuse valged aknaäärised ja ohtrad, skulptuurid, reljeefsed ja ornamendid, fassaadidel palju kunstipäraseid, rõdu võresid. Ja praegu tumehallide köitena ripuvad viinapuuväädid, mille lopsakas lehestik tuleb juurde mõelda. Tänavad on koduselt kitsad, ent kaetud imesiledal kiviparketiga ja pole vist ühtki tänavat ilma tõusude ja languste eta. Sest Sernast sõi on mägine linn. Üks jalutuskäik viis meid päris linna äärde. Paremat kätt mäekülg vasakul rida pisikesi maju, mille taga peaaegu püstloodis langev järsak tänav seal vahel laskub mööda kallakut alla ja lõpeb otse viimase õuevärava ees. Kui tuldud teed tagasi minna, siis kulub vaevalt veerand tundi linna suurim arhitektuurilise vaatamisväärsuse omaaegse piiskopi residentsi juurde jõudmiseks. Praegu asub selles tohutus hoonetekompleksis ja veel mitmel pool mujalgi. Riiklik ülikool. Ent kell on nii kaugel, et peame ruttama Eesti televisiooni ja raadio segakoori kontserdile, mis avad Bukovina kevadekontsertide sarja siin-seal nordseis. Kontsert on filharmoonia suures nelja rõduga ning haruldaselt hea akustikaga saalis. Taas vastastikused tervitused. Seržinski nimelise masinatehasetöölised, kes võistlevad Tallinna Masinatehase kollektiiviga, kingivad koorile nende poolt vaske taotud Felixi Seržinski portree. Juba hendali hümn tööle sai hea tagasipeegelduse saalist sooja aplausiga ning pani alustalad tugevale sillale esinejate ja kuulajate vahel. Koor laulis ka edasi, klassikalist repertuaari. Autorid Loti, Marentzio Rossini, siis üleminek kaasaega, pardos Lemmik, Ernesaks, kreek ja saarvaheaeg. Kontserdi teist poolt alustas Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetanud ukrainlanna segakoori teise aldirühma endine laulja, kes selleks reisiks kooriga taasliitus Ludmilla Dombrovskaja. Pärast Glinka romanss esitas ta kolm Ukraina rahvalaulu, mis said marulise aplausi osaliseks. Ka segakoori esinemine läks üha suureneva menuga. Filharmoonia saalis kõlas triini laul teile langenud nagu mängiks orel. Nii see on nähtavasti ka autoril mõeldud. Kui saal muutub haudvaikseks, täidab ruumi ainult muusika. Seda tunnetavad esinejad kui täielikku võitu. Ukraina rahvalaul hoidub, tuba võitis alati ka hilisematel kontsertidel. Aga kui koor jõudis Tormise jaani lauludeni, valitses saalis selgelt tunnetatav põnevus. Võib arvata, et niisugune helikeel nagu tormis kasutab laialt kobarakordid polümptonaalsus küllaltki pikas tsükli osas kümneid kordi läbi viidud väikese diapasooniga lühike runoviis. Vaevalt enamikule kuulajaist harjumuse päranooli, publiku pinevil. Kus oli aga midagi niisuguse uudishimu sammast, mis võib tabada näiteks kõrbes sündinud esmakordselt merd nähes tasase maa elaniku mägesid nähes või keda tahes mingi võimsa loodusnähtuse puhul. Kuis tunnetada ka seda, kuidas põnevuse naaber sümpaatia üha suuremaks paisub ja siis koor juba mingil juhul lisapaladest ei pääse. Sõna on kuulajatel muusikakooli kooriklassi õppejõud, koormeister Nikolai Vorošilov. Ma olen tuttav paljude teie vabariigi kooridega. Alati võluvad need aastakümnetest läbi kantud traditsioonid, millele rajaneb teie vabariigi koorikultuur. Tahaksin alla kriipsutada nüansseerimise nõtkust, dünaamikat, peent fraseerimist, intonatsiooni puhtust. Kõik teosed meeldisid eriti tugeva mulje jättis endale hümn tööle. Triinid eile langenud ja eriti muidugi teie suurepäraste heliloojate teosed, mis on väga puuripärased. Tahaksin alla kriipsutada, et hoidub tuuba, mida me suurepäraselt tunneme paljude kollektiivide esituses külas, erilise emotsionaalsuse tempo ja eredusega. Raudteetehnikumi õppejõud Igor Barnas ja tema tütar alla. Alaldi muusikakoolis ja laulab lastekooris. Tal oli huvitav kuulata, kuidas täiskasvanud laulavad. Ja näidata, jäi väga rahule. Et võib nii keeruliselt laulda, nemad laulavad ainult kahehäälselt Siinaga. Ma ei oska rääkida professionaalsel tasemel. Mulle lihtsalt meeldib laulda ja kuulata muusikat. Ka koorimuusika meeldib väga. Kontsert oli suurepärane tüdruk, tahtis Bachi kuulda, aga seda millegipärast ei olnud. Kevad, Buko viinas on algamas. Täna kuulsime esimest korda kuldnokka. Ja kolme siinoleku päeva jooksul on lumi tõhusaks sulanud. Muusikapidu Bukovina kevad jääb kestma. Neide kaotab asjade pakkimine, sest Karpaatide ees jagarpaatide taga toimuvad järgmised kontserdid. Ei teadnud, kuhu tuleb münt visata, et siia tagasi tulla, aga tuleks küll. Järgmises saates ütleme teile, kuulajad, tere Jubalvu vist nädala pärast. Täna lõpetame Bukovina meloodiatega.