Lograani kuulates kummalised mõtted tulevad pähe. On sügis, on tuuled, vana armastus. Jäävad igatsused. See kõik oli nii ammu. Ajad on muutunud aga meie mitte. Sügises on elu, aga igatsused jäävad. Kes ta on, Michelle, ka helilooja, dirigent, laulja, pianist. Iga sõna ette võiks kirjutada, kas hea välja paista. Suurepärane. Neid on teisigi. Raimondo kraani seatud popuri Pariisi lauludest esitavad koletrenaar estraadiorkester aimaanda kraani juhatusel. Michelle kraan sündis 1932. aastal Pariisis muusikute perekonnas. Ema koletrenaar oli tuntud laulja, näitleja ja ka mõnede laulude autor. Isa legraan kirjutas ka muusikat filmidele tõi mõned muusikalised komöödiad ja kirjutas koguni mõned raamatut muusikast ja muusikutest. Isa oligi poja Michelli ja tütre Kristjani esimene muusikaõpetaja. Muide, ka Christian Le kraam on tuntud laulja. Ta esitab džässlaule ja kuulus omal ajal populaarsesse ansamblisse The Swingers Swingers. Mishelli muusikaanded ilmnesid varakult ning ta sai spetsiaalse loa 10 aastaselt Pariisi konservatooriumi astuda. Ta sai hea klassikalise muusikahariduse. Ta oli siis 20 aastane kuid pedagoogiamet talle ei sobinud. Väga pikad tunnid ja mitte midagi taipavad, õnnetud õpilased sundisid mind sellest ametist loobuma, ütles Michelle kraanise. Siis töötas ta mõnda aega klaverisaatjana esines koos Morris showali orkestriga. Umbes sel ajal hakkaski kujunema see Lograani stiil, mille järgi teda võib selgesti kõigist teistest eristada. Tema enda jutu järgi võttis ta lihtsalt parim osa klassikast Jessist ning lisas sinna oma vaatenurga. Kaasaegses muusikas on minu jaoks kõige huvitavamad Stravinski koolkond ja džässmuusika. Džäss on 20. sajandi tähtsamaid muusikavorme ja selle erinevaid suundi tundmata ei saa helilooja kirjutada tänasel päeval sobivat muusikat. Loomulikult avaldavad iga maa heliloojale loomingulist mõju tema oma maa muusikakultuuriväärtused. Kuid arvan, et on siiski ka mingid üldised eeskujud. Mõjutused, mis ei ole sõltuvad ei maast ega ajastust. Kui ma räägin oma lemmikutest, siis nimetades Mozartide, Wagneri ei saa ma kuidagi mööda minna Bachist Beethovenit ning nende püssist Kivivaldist seda esile tuua sisekõrvale, jättes Travinskit ja Prokofjevi. Ja loomulikult poleks see nimekiri täielik ilma Ameerika džässiklassikute. 1953. aastal tuli Michelle kraanile esimene tunnustus. Ta tegi ühe Ameerika firma tellimusel laulude arranžeeringuid saavutasid kiiresti kuulajate hulgas populaarsuse. Ta töödes väga palju ning siis saigi tema elu lahutamatuks osaks kino. See oli 1950.-te aastate lõpupoole, kui Prantsusmaal tekkis režissööride uus laine mis andis maailmale sellised tuntud nimed nagu Claude Luh, François drifo, Shaktjomi ja teised. Töötades seniseid traditsioone eitavas maneeris, otsisid noored režissöörid ka uusi noori heliloojaid, kes jagaksid nende vaateid kaasaegsele kinematograafiale. Nendeks heliloojateks olid shorf endale aru ja Michelle püraan. Juba 20 aastat vaadatakse ikka ja jälle filmi šarbuuri vihmavarjud kus muusika ja kino abil räägitakse lihtsate inimlike tunnete ilust. Kas see? Ei. Tee. See. Teen ta nii elama. Praegu on isegi raske meenutada, milline oli see kõige esimene film ütles Michelle praan. Neid oli nii palju. Iga uue töö kallale asudes ei jäta mind praegusena maha tunne, et tee kõike esimest korda. Enne kui võtan kätte pliiatsi ja noodipaberi, pean filmi algusest lõpuni läbi vaatama, saama aru filmi kangelastest, jagama koos nendega nende saatust. Muusika on filmis väga tähtis element, ta viib edasi teist dialoogi. Sellepärast on minu arvates vajalik lauluteksti ja linal toimuva tegevuse kooskõla. Teine asi on, kui on tegemist muusikafilmiga. Siin on kõige tähtsam inimene helilooja. Just temast sõltub, kuidas käitub selle linateose peategelane, muusik, aga see peab kõlama nõnda, et iga vaataja usuks taanilt toimuva siirusse. Kui Michelle kraanilt küsiti, kuidas kirjutada sellist muusikat eide mõttesse vastasseis võin öelda ainult üht. Kuidas sünnib minu hinges, siis pole tähtsust, kas ma istun klaveri või kohvikulaua taga, peaasi et oleks võimalus meloodia üles kirjutada. Töökabinetti eks võib väga hästi sobida ka lennukisalong, kus mul tuleb küllalt palju aega veeta. Muide, selle kraan juhib ka ise lennukit, tõsi küll, väikeste sport lennukit. Seda ise lendamise tunnet on väga raske sõnades edasi anda, ütleb ta. Vabal ajal ei ütle ta äraga pikkadest jalutuskäikudest või tennisemängust. Veel on tal üks kiindumus male. Ta armastab väga mängida ja ainult võita, räägib tema sõber, poeet Jean-Jacques nüüd peale tema tutvumist Anatoli Karpovi, kan temast peaaegu võimatu jagu saada. Moskvas toimunud 12.-le ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil viibis Michelle kraan aukülalisena. Sõit Moskvasse oli taaskohtumine noorusega, ütles helilooja. Just siin 1957. aastal toimunud kuuendal ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil kohtusin ma esmakordselt oma tulevase naisega. Olin tol korral 25 aastane ja olin siin oma orkestriga. Noorsoofoorumi raames toimus moedemonstratsioon, kus oma loomingut demonstreerisid prantsuse moeloojad. Kristiin oli mannekeen. Sellest ajast saadik pole mett teineteisest, kui nad. Nüüd on meil kolm last. Vanim RV on läinud isa ja vanaisa jälgedes Stam, pianist ja helilooja. Noorem poeg Menjonäen proovib oma jõudu. Kinoalal on režissööri assistent. Tookordse Moskva festivali eel Cartist kohtumist publikuga. Kuidas võetakse vastu tema orkestri Tšassilikud palad? Polnud see ju traditsiooniline, vaid moderne muusika ja mitte eriti kergesti vastuvõetav. Tema kartused osutusid asjatu, eks astuvõtu lib vägagi hea. Soe inimlik vastuvõtt, liigutas Leograan rohkem kui aplausitorm või piis hüüded. Sellest ajast saadik on ta endas kandnud siirast sümpaatiat Nõukogude inimeste vastu. Viibides seekordsel festivalil aukülalisena oli Michelle kraanil palju kohtumisi erinevate maade noortega. Muusikale on sellised kohtumised nagu õhk, mida ta hingab, ütles helilooja. Iga minut näed enda ümber uusi inimesi, elad koos nendega kaasa nende rõõmude Leemuredele. Ja muidugi kuulajad väga palju uut muusikat, millest seni aimugi polnud. Poeet Jean-Jacques ja mina tõime festivalile ka uue laulusõnu Usbeki linnast Navoist, kus Jacques hiljaaegu viibis ja millest ta kohe vaimustusse sattus. Oi, on imeline mälestusmärk inimkätetööle. Mitte ainult alistada kõrb, vaid luua seal ka õitsev elu. Seda laulu armastusest ja rahust esitavad minu Moskva sõbrad Stas Namiini ansamblist. Koos ansambli lauljatar Ludmilla Sentšinaga. Salvestasime ka Andrei Voznessenski sõnadele kirjutatud laulu. Las kõikjal õitsevad aiad. Ma alles hakkan orienteeruma Nõukogude levimuusikas. Sellele aitab kaasa koostöö noorte interpreetide. Ka. Mõne aja pärast peaks Moskvas lavale jõudma. Mine ooper Monte Cristo. Meeldiva üllatuse valmistas Tõsnamini rokkgrupp, kes oli heliplaadile laulnud mitu minu laul. Praegu töötame selle kraan muusikafilmiga, pime armastus. See on ühtlasi ka tema režissööridebüütfilmi kangelased, pole enam noored inimesed kuid aastad pole vähendanud nende tunnete värskust. Film tõstatab heliloojat ammu erutanud küsimuse inimeste üksteise mõistmisest, armastusest ja surmast. Kavas on veel film koos ractemiiga. See film on filmist põte grupekraniseerib Tolstoi romaani Anna Karenina. Filmil on mitmeplaaniline süžee, mis toob vaatajad kord Anna Karenina aegadesse. Kord tänapäeva. Film jutustab ühe võttegrupi raskest tööst, näidates, et ammused probleemid eksisteerivad ka tänapäeval. See on film, ooper. Selle kraani haarab selles töös võimalus töötada erinevates stiilides žanrites. Minu armastus kõikvõimalike instrumentide vastu teha kõike ise toob mulle sageli teele suuri raskusi ebameeldivusi, ütles ta. Kuid ma ise olen oma muusika suhtes väga karm kohtunik, seetõttu kuulates ära oma sõprade soovitused, jätan otsustava hääleõiguse siiski iseendale. Ma ei taha kunagi aheldada mingite kindlate raamidega. Proovin oma jõudu kõiges. Mis ellu graanul, temperamentne artist, sädeleva huumorimeele ja laia silmaringiga inimene? Tal on ikka jälle uusi ideid ning samas on ta alati valmis toetama teiste algatusi. Juba kaua on teda vaevanud üks probleem. Pariisis ja ka paljudes teistes Prantsusmaa linnades seisab palju tühje saale mida saaks edukalt etendustekse kontsertideks kasutada. Sageli on jäänud tühjaks teatrite hooned. Samal ajal on Prantsusmaalt tuhandeid muusikuid, kes kuid ja aastaid ootavad asjatult esinemisvõimalusi. Ja need pole enamikus mitte abitud asjaarmastajad, vaid professionaalsed meistrid, väljapaistvad solistid. Michelle kraani unistuseks on korraldada kontsert Pariisi kraanoperaas millest võtaksid osa nii noored, algajad kui ka juba tuntud esinejad. Pärast võiks kontserte korrata suures spordisaalis, kuhu tuleks veelgi rohkem rahvast kui ainult pisut alandada piletite hindu. Seda. Too. Oma häält kasutab ta kui instrument. Miks te hakkasite ise laulma? Sellepärast et meeldis muusika on ju minu elu. Aga milline laul meeldib kõige rohkem? Ja sellist pole maa veel kirjutanud. Hiljuti valmis Michelle kraanil kontsert klaverile ja orkestrile 20.-te aastate Rahmaninovi muusikastiilis. Asi on selles, et järjekordse filmi peategelane on vaimustatud Rahmaninovi muusikast. Samal ajal valmis rokkmuusika ühele teisele filmile. Ta tunneb end vabalt nii sümfooniast Kutšessis. Kuid just oma kodumaal on tal lend üheaegselt mitmes žanris raske avaldada. Prantsusmaal žanrit rangelt piiritletud. Ühes saalis mängitakse tõsist, teises kerget muusikat. Michelle kraan ütleb, et kuigi ta ise pole otseselt poliitilisi laule kirjutanud on ta selle žanri tuline pooldaja. Tõeline kunstnik ei saa sulgeda silmi ebaõigluse ja vägivalla ees. Sellest saavad hästi aru ka prantsuse muusikut see nende püha kohus ja sotsiaalne vastutus oma rahva ja aja ees, milles nad elavad. Millega tegelete veel peale muusika? Armastan poeesiat, maalikunsti kirjandust. Olen vene klassika suur austaja. Meeldib looduses jalutada. Kas panite tähele? Oma töödest-tegemistest, harrastustest ja huvialadest rääkides? Ei öelnud kordagi, et tal on vähe aega. Nagu pöörleb sõõr spiraali. Nagu ratas, rattatee pole. Pole lõpp. Kirja. Ei vaade, mõõt. Kes? Nägi.