Tervist minu nimi on Ivar Põllu. Te kuulate saadet teatrijutud. Täna on see saade veidi teistmoodi. Ja vähemalt kord paari kuu jooksul saabki teatrijuttudes niimoodi olema. Täna pole saatel üht läbivat teemat ega palju kommentaare erinevatelt inimestelt. Täna on saates kangelane ühtpidi tuntud, teistpidi tundmatu inimene. Ühtpidi austatud, teistpidi. Lavastajaks sisekujundajaks õppinud Tõnu Lensment töötas paar aastat Pärnu Endla teatris paar aastat Viljandi Ugalas. Lavastas ka Tallinna linnateatris Tartu teatrilaboris Vanemuise teatris. Tema tuntumad tööd on Eesti väärtdramaturgia lavastused, küüni täitmine, Paivienna. Paar aastat töötab Tõnu Lensment Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi teatrinõunikuna kehastades paljude jaoks küüniliste kultuurivaenulikku bürokraatiat. Miks ta nii teeb ja mida ta veel teeb? Sellest täna räägimegi? Head kuulamist. Sisekujundaja lavastaja või bürokraat sisekujundajaks õppinud, lavastajana üritanud tööd teha ja püro kraadiks hakanud. Millest sinul bürokraatidel seisneb? Ma ei ole pirakad tegelikult sirge, õige ühendaja. Vaata seda mõtlema, seda ei saa lihtsalt öelda, mis asi on bürokraat siis töö, milles seisneb, see? Ütles esimesel päeval, kui ministeeriumi läksime, siis paar tundi ootasin, istusin, mõtlesin, et tore sil üks, üks niisugune väike kontorituba, nagu ma seal on suures suures tühjas majaseni. Sa ütlesid, mis nüüd tegi, vaatame veidi, pommifailid olid kõik arvutisse kustutatud. Platsid yhtegi dokumentide olemust, nagu kirjutatakse, nagu tiigri edasi. Niisugust situatsiooni ei olnud. Lappasin kaustu, vaatasin enam ka natuke minevikust, juba seal oli mingi üle kolme kuu auku olnud vahepeal, et mis siis on kuradi kraapinud andi välja, panin ta kile sisse ka, et Raigu luks sagedasest lugemisest ja hakkasin vaatama siis mida ta tegema teatrinõunik. Siis muidugi ehmatasin ära, mõtlesin, et kas see oli nüüd õige valik? Seda kõike küll vist ei saanud tehtud, tasapisi tulema hakanud. Suures enamuses on ju selle bürokratitöölised nii-öelda tulekustutajad, tuletõrjuja töö. Et progradilam tööd siis, kui mingit jama on kuskil nagu valdavalt enamus on nagu riigiasutused tollelt käibel olid need, ehk nad on allasutused riigieelarvelised asutused, ehk nad ei ole, ministeerium, on nende nii-öelda nagu järelevalve või siis selline katusorganisatsioon et siis ainult oodata neis mingit jama oleksid, millega tegeleda kõrgemal tasandil. Algul tundus see nii, kuna palju tööd oli ka niimoodi tuli järjest, siis tundus, et see ongi normaalne. Aga siis, kui ühel hetkel jamad läbi said sisa, kui hakkasin mõtlema, et kuidagi süsteemsemalt asjale lähenema, noh, mis ta siis on, suures osas on selle bürokraadi töö siis kõikide nende teatri tegevustoetuste menetlemine, selle tegeliku vajaduse väljaselgitamine, siis tegelike võimaluste väljaselgitamine ja siis nii-öelda õiglaselt jagamine see nagu kõige suurem osa sellest tööst ja sinna juurde siis väiksed nagu projektipõhised toetused, siis nende menetlemine. Ühesõnaga istun rahakotisuu peale ja vaatan, et saaks nii-öelda humaanselt jaotatud, kõik see on üks nagu kõige suuremamahulisem neid töid. Ja tegelikult ka edasi mõelda, mis väiksemamahulised tööd need on siis väiksemamahulised ajamised. Mis on ka tegelikult ma olen ka nüüd see tüüp, kes istub ukse pääl, ütleb vot sina saad, sina ei saa umbes nii ja siis pärast kirjutan paberid välja, et mille alusel nad siis saavad ehk lepinguid ja käskkirja. Et see on selline igapäevane rutiinne töö. Ja siis edasi muidugi see osa, mis on suurem osa see, mida paberile kirjutada iga päev vormista käskkirjaks on siis nii-öelda süsteemse mõtlemise viljelemine, et siis tehke, mis läheb sinna niši ehk noh, ütleme teema teatripoliitika. Et see muutub aktuaalseks siis, kui rahad on jagatud, siis kui tagantjärele küsitakse, et miks ja milleks just niimoodi. Et siis hakkad mõtlema, et siin pidid mingid suuremad põhimõtted olema, et tihti läheb meelest ära, et kõik on tehtud ikkagi etendusasutuse seaduses ettenähtud parameetrite järgi, et noh, kuna need sisimas nii kohutavalt lihtsad ja kogu see tegemine seal ei olegi midagi erilist nii primitiivne ja lihtne siis teinekord omma nagu mõelda suuri mõtteid, et et nii-öelda mõtestada kõrgemal tasandil seda teemat. Et see on üks lõputu tööks tuuleveskitega võitlemine siis välja mõelda, kuidas sa nagu siis kuidagi mõtestatud reglementeerida ei nii-öelda filosofeerida sellel teemal valdkonna teemal, et miks, milleks ta olemas on, eks paratamatus, mis on olemas nagunii kogu aeg ja hakata nüüd tema olemasolu nii-öelda tarvilikustel välja mõtlema, et milleks ta on ja ja noh, et see on ikka üle üle kahe nädala, jõuad nagu umbes sinnamaani, et kõikide asjade olemasolust tuleneb see, et on vaja teinekord mõelda nende olemasolu, tarviliku vajalikkuse ja mõttekuse ja üldse olemasolemise üle. Siis meie igapäevane toiming, et see, mida ma nimetan lihtsalt kuivaks bürokraatiaks, parimal teenid Docal nagu suuremaid varasemaid mõtteid mõtlema, siis taaskord jälle avastan, et ta kõik toimibki või nende põhimõtete järgi et lihtsalt üle, Dora mõnikord lihtsalt jälle niimoodi võta valge pabervälja ja kirjutada üles siis nii-öelda oma jälle elu mõte, mille järgi sa nagunii elad? Näevad vot see on tegelikult täielik bürokraatia selle asemel et lihtsalt elada, mõelda korra ikka ja ikka jälle üle need reeglid, mille järgi sa elad ja tuletada teistele meelde. Ja muidugi jah, siis tuleb, vot vot see on oluline sisend bürokraat nii-öelda, see, miks ta pürarhaadiks sõimatakse, teinekord ongi see, et aeg-ajalt hakkab kordama, kontrollima siis kas ikka elu ujuma igas nii-öelda molekulis rakukeses toimib täpselt nende põhimõtete järgi, mis seal saetud. Vaat seda temaga, mille alusel neid totralt siis lõppkokkuvõttes rahastatakse, kui, kui pearaha süsteem ei toimi ja raha on täpselt nii palju, seda lihtsalt jaotatakse ära. Ütleme, et seda raha antakse riigi poolt just piisavalt, nii palju vastavalt olemasolevatele võimalustele, palju meil maksumaksja ei olnud võimeline maksma? Täpselt nii palju, et säiliks olemasolev teatripilt ja sinna kõrvale mahuks mõningaid nii-öelda ebakonventsionaalseid hingevääratusi, et igasuguseid nii-öelda katsetusi uuematel ja vanematel teatrivõtetele, et eksperimenteerimist siis. Ja kui lihtsalt nii-öelda siis vaadata, et milleks ta välja anname seda raha selleks, et oleks neil katus peal ja et oleks inimestel nii-öelda palgaraha. Aga kultuuriministeerium teatud arvu ja mahtu ei hakka muutma, Viroolima vot noh, tead, seal öeldakse, kui raske küsimus on jäänud. Et ütleksid, olemasolevas ühiskonnas on kuidagi kui välja kujunenud selline arv teatreid ja inimesed käivad neid vaatamas, et siit edasi filosofeeriks juba sel teemal, et huvitav, et kas nagu üldse mitte ministeerium, vaid edasi valitsuse parlament hakkaks äkki mõtlema sel teemal, et äkki hakkaks reguleerima rahvaarv. Võeti, et mõtlesin, et Eestimaa leiutaski mingi valem, et mitu inimest ühele hektarile sobib, hakkaks kontrollima seda, et noh, see on umbes läheb samasse nišši, noh jumal hoidku, et valemid võib igasuguseid treida, mida iganes, on ju. Aga Ma ei tea, noh, autoteede laiuste pikkust saab hästi mingi valemi järgi mõõta palju autosid ja palle, neid kuradi ühes ajahetkes läbib mingisugust lõiku ja vastavalt sellele saab asfalteeritud pinna vajadustele teda, aga teatri puhul on see, et mida rohkem neid on meie idaelujõulisemad ning talitavad aktiivsemat elurõõmsamad, seda uhkem ju olla. Siin alati jõulude ajal vaatad, mida rohtusid hapet täis topitud, igast helkivaid sodi jälje, seda ilusam pilt. Otsetud paralleeli teatega tõmmata ei saa, aga igasugune nii-öelda rõõmust sündinud mitte praktiline tegevus näitab ühiskonna hingelist ja vaimset tervist. Tore angu tsirkust, Jacqueline issand ookeanisse reguleerima kuidagi siin. Et muidugi võiks öine ja vaadata maksumaksja seisukoha pealt, et kas me peame siis lõpmatuseni praegustel meelse teatrite rahastamine sujuvalt hakanud nii-öelda juba harjumus on ka tekkinud, et ja tundub, et see vist on kõige mõistlikum, et hakkame, anname teatritele raha välja nii-öelda teatritegija järgi, mitte selle järgi, paljudel konkreetselt külalisi võib ukse taga vaid selle järgi, et kui palju seal neid vangis külalisi lõbustavad nagu paljudel kodus maksab, mille all lõbustatakse ja siis noh, et tegelikult võiks ju öelda, et igasugune suvaline kollektiiv võib kokku tulla ja öelda, et me oleme neid näitlejaid ja meil käib rahvast on ja rahvuslik käia kah sõjaline mingi valemiga. Et no ütleme siis nagu seda, seda seda tahku eriti selline suhtumine e-kontrolli. Et seda siis kontrollime põhimõttelises ekspertgrupp, kes siis nagu kuskilt otsast vaata, kuna küsimus algaski umbes sellest, et teatrite arvukuse koha pealt kas mõttekas Paljuski ta käib muidugi, kuna ütleme, teater ei teki üleöö niimoodi ta ei ole nagu torm, mis korraks tuleb ju kuhugi minna ja siis hakkad mõtlema selle peale, et ta on ikkagi, mis pikema aja jooksul välja kujuneb. Ja kui ta laguneb, siis laguneb ka väga pikalt, et seal nagu ei peaaegu väga kiireid otsuseid langetama, et kas võtame selle ree peale, ei võta, vaid seal saab vaikselt vaadata, et näed, et need on kujunenud juba tegijaks üsna rahulikult, et kellegi uue tegevustoetuse oriaale tekkimine visalt välja puksimine, seda asja annab ikka aastaid pikalt ette mõelda ja siis rahulikult realiseerida ekspertgrupp loiult rahulikult töötada, lihtsalt kontrollida, et tõesti, need, kes selle Reabel õmbles, saavad toetust. Et nad on siis nii-öelda kuskilt tuleb šveitslase šabloon mängu, mis ütleb niimoodi, et umbes, et see on teatrikunst on ja see ei ole siis kammime läbi, et paratamatult jääb, niisugune mehhanism on olemas, aga õnneks on see nii-öelda roteerub Ekspress Grupi näol esitatud siis seesama ekspertgrupp Sis Marb garaat üks teater saab nii palju rahad, teemia, teater saab kümneid kordi vähem rahapte häälda, pigem maanteel nagu mingist otsast toetuse määr ikkagi analüüsib, et kui seal üks teater nagu ütleb, et teate, et me teeme siis ühe siukse lavastuseni, mis on nii-öelda nüüd teatrikunst on ja ja üle teeme, et noh, teeme 20 Kapusniku siukest värki, vabast üks mängib lõõtsa, teine alla panna ja käime kõik laadad ja vägev on ju siis see grupp on kohustatud mõtlema, et huvitav, kas selle eest annaks ikka riigi raha, pigem anname selle selle augu, mis te nüüd teete seda suurt kunsti aine saab lihtsa siukse matemaatilise tehte teha. Just nii palju saate kunst sündida lõõtsa tõmbate dise nurga peal rahulikult enne niimoodi riikidele maksma. Ta kontrollib, aga muidu ma saan aru, et lihtsalt tuli mingist otsast see küsimus nagu sellest, et kui võtta väiketeatrite suurt teatrit, vot see on teine, seal on puhtalt nii-öelda Miks näiteks VAT teater saab tunduvalt vähem kui kui nukuteater, kuid kumbki nii-öelda enam-vähem sama lärmi ja kõlapinnaga tegutseb laste heaks siis noh, ennekõike hakkab see erinevus keksid pihta sellest, et üks riigiasutus, teine on täiesti iseseisev eraettevõte, mitte ettevõtte ja lõige, leer asutus siin põrkumiseks, naljakad asjad seal on kui riigieelarve seadus. Et kui rahandusministeerium ikka vaatab, et tema nii-öelda asutused või no ütleme, kvaliteet tähendades Briti kõik üks riik on ja mis käib ühe nii-öelda rahandusministeeriumi kassa kaudu et nendega on kõik korras olev, neil laabub kõik kenasti isenesest mõistetav karika selle nähtuse ellu kutsunud, ainult iga alla võtnud hoiab seda korras, onju et seal on paljuski asjaajamine käib nagu arvuti abil vaadatakse seda kõik balansis, oleks siis muu seltskond minuga eesotsas või tagaotsas, me kontrollime, et ka siis sisu oleks vastu, et olemas, aga nende väiketeadete puhul, kelle nii-öelda riigiga, kellel ei ole Riiga mingit otsest nii-öelda sellist nii-öelda majanduslikus side. Et kui neil nagu pankrot tuleb, siis riiki see nagu sügavalt eriti ei huvita ja tema enda eraäri enne, kui pankrotti läks viis erinevat riigiasutust siis ühesõnaga VAT teatris ei kaitse selline administratiivne asjade seis. Või sihukest erateatrite, tema puhul on see tõesti, et kui ta nüüd on ikka kõhu kohutavalt kõva tegija, siis ikka riik mõtleb, et nüüd paneme sinna, on ju. Aga kuna see nii-öelda nende riigimasinast väljamaksmine, et riik ei saa kontrollida selle sendi edasist eluteed siis võtvat, saad aru, siis sealt need käärid tekivadki korraks, et üks päev nagu oma nii-öelda. Oma olemasolu õigustamiseks rohkem võitlema või teine vaatamatult pruskolases töövõttena. Jah jah, vaata, siit ongi tegelikult see kõige valusam teema, mis tegelikult võiks öelda, et järgmistel päevadel ongi kõige reaalsem on see, et kuidas nüüd ikkagi sellest üle saada, eks nüüd oleme jõuliselt mingeid samme selles suunas astunud, on see, et meie nii-öelda ei võta teatrite rahastamist institutsioonide põhiselt, nii nagu ka meie nii-öelda mis kõlavad pealkirjad on kõik meelest läinud, üks meie põhialustest väidab, et kultuuri rahastamisel ei loe ta tegija nii-öelda see juriidiline staatus, et see institutsiooni nii-öelda omandivormi me nagu ei vaata eriti. Et siis juhindudes sellistest nagu loosungitest, siis ongi see, et Lähme, vaatame tegijad tema tegevuses ja anname talle nende elamise raha, et ühesõnaga see müstiline Itode süsteem, mis meil tekkinud on, see ongi liini inimese tööaasta rahastamine. Teatrikunstiga tegeleb ja siin tõesti mingit varianti, millest on suur või väike. Ja see on esimene suur samm, mida me oleme ise oma siseringis saavutanud, et me käsitleme seda asja niimoodi. Et nüüd vaatame edasi, kuidas me nende seadustega hakkama saame ja mida iganes. Paraku on lihtsalt see, ütleme kui ühel hetkel riigi rahade otsas öeldakse järgmine aasta poolt, meil oli siin vahepeal kolm tuumasõda ja mida iganes on ju ja need on eelarvega täiesti täiesti aia tagavärk on ja on jäänud ainult kolm miljonit jagada teatritel siis paratamatult riik eelistab neid asutusi, mis on tema eelarvelised asutused, ehk kui seal jama juhtub, on see tema jama sealt kohe. Et siis need väiksed jäetakse kõrvale. On need väiksed, tuleb juurde ka, kas, kas mitte MTÜ kell 10 ja MTÜ Ühendus raam on ka nüüd riigieelarve peal. Saavad mingit toetust riigi käest, no ütleme tegevustoetust, et kell 10 ei saa ja raamsaag. Et seal ongi niimoodi, et see väiketeatrite ridasid. Ma ei tea, kust see nimi oli kujunenud, on ammust ajast olnud seal tabeli päises pole viitsinud muuta ka, et kas on otstarbekas. Et siis väiketeatrid, et see on tõesti umbes nagu Kulka stipendiumit kes on ületanud nagu selle oma tegevusega mingisuguse läve. Esimeseks kriteeriumiks on see, et ta peab olema ikkagi regulaarselt tegutse kasutusedelt tulema mingitki püsisuhteid loovisikutega. Et on mingisugune loominguline kollektiiv, kelle kaudu see ühendus siin oma identiteedi leiab. Nendel kõikidel on olemas, kes nüüd seal rea peal ja nad on nagu etendusasutuse seaduse mõistes täielikult etendusasutused. Ja ka muus mõttes üsna analoogsed nende riigiasutuste või riigi sihtasutustega, mis saavad tegevustoetust, nii et ei ole põhjust neile mitte anda. Kui nende tegevus kunstilisel tasandil on ka nii-öelda ammu ületanud selle kriitilise piiri, ehk ta on täiesti võrdväärne suurte teatritega, siis ei ole mingit põhjust meile mitte anda. Iseasi on muidugi selles toetuses määras. Nüüd saab. Aitäh ansambel andurile. Te kuulate saadet teatrijutud. Jätkame jutuajamist lavastaja ja Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku. Tõnu Lensment. Miks sa üldse ministeeriumisse tööle läksid, miks sa päris teatrist ära läksid? Tegelikult kui see nii-öelda Kuidas öelda, ei saa ju öelda, et nii nagu oli vormiliselt seda ei ole hea öelda. Saab öelda nii, nagu sisimas oli, oli see, et ei tahtnud enam. Et piisa, Targ, naera, kui ei julgenud hakata nagu üksikettevõtjaks, et olla nagu vabakutseline lavastaja, mõtlen, kus môned, sotsiaalsed garantiid ja mida iganes, et ikka läksime, kraapisin suure teatri uksetagused lehed. Ja siis võib-olla oleksin võinud Endla teater sellest au kinnistada, noh, mul oli vaja sealt minema joosta. Gradildik selline ka mulle meeldisid läänermise teatrisse smaalseid mugalasse ja ja tihtilugu on see nii maade, et ega seal aia taga elu ikka ei ole ilusam, seal sai veel kiiremini ning teistest asjasse kõikuma. Lollus, tegelikult ei suuda leppida kehtiv olemasolev olukorraga enne vaja vinguma virisema hakata iga asja üle. Ja noh, eriti närvi käis mu, see nii-öelda eta lavastajaks on kõige hellem moment, see, et kui sa nagu oma materjali esitad ja ja noh, endal ka hinges nagu mõne koha peal natuke väriseb, et kas on ikka õige asi, mida välja käin sellega rikub pärast või noh, kui kehvalikaalikut kohe terve trobikond inimeste kaks kuud elust ära, onju siis see valikumoment on kõige tähtsam, et imes, kõik paigas oleks ja siis kui diaatrid poolt selle valiku üle otsustamise kriteeriumid ühel hetkel sellised, mis nõukogus kõik koduse ettevalmistus tõe pea peale keeravad. Enam-vähem maandan nagu selle küsimuse otsa, et mõtleme, et kuidas asi, müüd. Etno kõlab küll nagu nõmedalt, et mainin sihukese asja üle vigisenetamis pirtsuta, need kuradi loovisik on ja et ta üldse müüa või mis, sa ei näe, et ma teen oma kunsti, sind, veeretan lavale mida iganes ja see pole üldse tähtis, kas seda vaatama tuleb välja. Aga kes natukenegi on üritanud olla loovisiksus, ta eeldaks tegelikult ütelda, küsitaks kõigepealt seda, et aga miks sa tahad seda materjali liha, mis on see, mis sulle korda läheb ja seda nagu seletaks lahti. Ja sealt edasi ainest. Iga loovisik on edev ja eriti veel teatriinimeste kohutavate teod ja lavastas ja takka otse. Kahtlemata huvitab see, et võimalikult palju rahvast vaatama tuleksid. Kahtlemata tahab sättidest materjali lauale niimoodi, et rahvas seal hordide kaupa läbi käib, kes tahab hästi, huvitavalt ja põnevalt, onju ja noh, iseenesest, et see nagu mõistetav, aga noh, kus ta üldse küsima hakatagi, et miks sa seda materjali teha tahad, vaid pigem see, et kas ta ikka vaatama tullakse. Võiks öelda, et manni toodud kibestunud, et mind nii kohelda, aga tegelikult ei ole ka, ma mõtlesin, et ma mõtlesin, et mis toimub. Et mis käib sihuke värisemine majas ja mõeldakse ainult selle järgi, et noh, mõeldakse sellisel tasandil, et me peame tegema seda, mida nagu rahvaseljast ootab, et minu seisukoht on see see on kõige hullem asi, kõige-kõige esimene võimalus nii-öelda, mismoodi rahvast lahti saada, käituma, hakata hakata käituma selle järgi, et nagu ette arvates, et, et me teame nüüd, mida rahvas tahab, et mis näitame rahvale, mida nad tahavad. Et inimesest nii-öelda kõige rohkem käivitav tegur on ju teadupoolest tema uudishimu. Et inimene ärge mõeldud, siis noh suurem osa liigutasid oma elus, sa teed ikkagi sellepärast, et näed, huvitav, huvitav aine. Ja kui sul ühel hetkel suured lüüakse silme ette, et näe, see on täpselt see, mida sa ootad siis mõtlesime taga, teise kohapeal on huvitav, huvitav aine endis mõtledki, et noh, mis siis, mis ei ole nii ained, midagi Niltannia ja ja siis nagu ikka juhus määrab elus kõige rohkem, et et pärast esimest Depekat ma lugesin rahulikult lehes kuulutust tonni folkuga tabeli. Üks väheseid kordi, kui ma töökuulutusi loe. Juhuslikult paigutus vastavalt nii, tule nüüd valgel ratsul ja päästa maastik. Muidugi esimene asi kohe kirjutasin paberites nõuti planna kõige lollem juhus maamuna peal, mis üldse olla saab, et ning hakkab hinges kriipima sisenejad lüüakse Lehtzilmes lahti, näe, mina ei pahanda, siis vastast. Mõtlesingi tulingi lihtsalt niimoodi maastiku parandama, et ma saaksin. Ülimalt egoistlik käitumine, mõtlesime siiamaani Austriast siiamaani mõtlen, et ma teen nüüd selle kõik asjad korda enne, nii palju, kui ma suudan, mis siis, et vahepeal on kopeesed, kurat, tundub, et ei suuda vist teine äike suudab seda põnevam, ma lähen siis ma ütlen, et kui neid on, noh, kõik vastab täpselt sellisele nägemusele logo, ma arvan, et peaks olema. Et teatritegijad on hingerahu, saavutandena, tunnevad mingit loomingust vabadust ja rahvas näeb, et seal käib tohutu loominguline möll seal majas huviga jooksevad sinna ja siis on mõnus minna sinna lavastaja hääldkonna loom ka natukene, et gümnaasiumid särke ei näe, see mõnus enne, siis lähen tagasi. Nii mõtlengi. Kas aeg tundub praegu kaugel olevat? Tegelikult tahaks minna juba tagasi. Aga võib-olla see on kõik, sellepärast, võib-olla ei ole üldse midagi tead muutunud, võib-olla ei ole mitte midagi saavutanud, mitte midagi teinud, aga iseenda jaoks saavutanud seda, et olles kaks aastat eemal Kõvasti vot nii, ma olen nii loll ei oleks, kui ma olin kaks aastat tagasi, hakkaksin pirtsutava siukse asja peale, ma saan väga hästi teatrijuhist aru, miks ta nii mõtlesin, ma saan väga hästi aru, mida ma pean temast meelde laskma, endal korda minna või mitte. Et teinekord ongi tegelikult võib-olla lihtsam minna. Taktikas näitabki see, et need maailma muutmine, see nii-öelda sõltub vaatepunktist, et maailm on väga lihtne muuta. Muuda endas veidikene seda nägemisvinklit, ongi maailm muutunud aine, sellel on teine nimi, kaob Mondumile. Tead, see on jälle ja teisest küljest võiks öelda, vaimne kõrgem areng ei lai, kes vabandusi ei leia. Ma mõtlen, et kui ühel hetkel ongi, mina lähen teatrisse tagasi kus ma saaksin minna sinna tagasi niimoodi aisa näedvat midagi. Jämejala Ma olen nullis tagasi näe. Mõtleme essents olukorda, nii, mõtleme tagasitee algusse, nagu mul oli tarvis selle peale ärritud läinud ritu elamu enne TM edasin. Võimalike nii ka on ja ka. Aga. On see, et ühte samasse jõkke kahte korda astuda ei saa, ütleme ja teine asi on see, et ei taha ju et Jonsiks tahku ühte samasse kohta astuda kümnendat korda jäin ja et see on, võiks öelda, et mingisugune siuke vaimne arengitasi seemned. Bay kunstlik asi niimoodi lavakasse sain. See mind on pidevalt edasi kihutanud, elus see millegipärast suvatseb nagu tüdineda mingist asjast, talustasilise tipistamine. Läksin ehitusinseneriks õppima, pikk kaks aastat äradesti, tubli õpilane, maalne viiendi puha ja ja siis on vaja nii lapsikud mõtlema hakata, et noh, igavane. Ühe lollemat saab veel olla inimene kurat, õpilane korraliku elukutsete inseneriks saada enne seal ja puha ja korralik palk ja vaata, kus ehitatakse, mitte meeletu perspektiiv oleks olnud. Aga sihiks väike lollakas, inimlik nüanss enne siin kujutatud, noh nagu see, mis meesterahvas, kes õhupalli vist ise ka ei saanud ostetud ja siis lõpuks müüa küsis, et mis iganes Nende sisse aetud. Raad. Et asjas rõõm, jalutasin minema, ERKIs saine, sama asi, aga. Aga see, vaata siis siis ma tibist edasi minna ajaks varientaadispaa Tartusse, kuhu iganes hobused juba sinna suurde kunstikooli sattunud lainer stepis istudes see kunstikoole Seeglikust tead pegasus, et kapo üle ja puha ja siis niisugune tohutu värki, vägev kohtega Burnassi peale keskele. Tipp ei ole seene. Ühest kohast ka kõrini saab ainis, plejatena Pedas ei lähe tagasi, ei, mitte mingil juhul, visanud korra hing täis Tartuga kahtlen jäätmetena. Sellised mõtted on sellised, kuhu sisene mul koolelises lusti Toompea jalamil sisearhitektuuri teen. Üks loogiline järeldus, vaata üles. DiaVillem sinna. Ja võib-olla pidigi nii minema, et kihutas tagant mingi asi, et kogu aeg sealt kohast ära, kus nii-öelda rõõmu ei valmistanud. Et nagu ei ole, see ei ole, see ei ole see siis ühel hetkel jõuad nagu see vaata vaata ongi lavakunstikooli kuidagi geograafiliselt hästi ilusti ütlemis geopoliitiliselt väga hea asetus ei näe. Et seal tõesti kõrgemal. Eestis ei ole ühtegi kõrgemal asuvat ülikooli näiteks starti, liiga on, merepinnast kõrgemale. Reaalselt ta ei ole nii kõrgel, visuaalselt ei tundu jah, võib-olla globaalses plaanis on aga külla kohaselt hinnata, siis tundub tuntav kool kõrgemal olevat ja saigi selline ronita, teine ja, ja siis nagu ei olnud seda probleemi enam, nii raadio, jäetjad, siis korras, edasine seemis, hüppa muus elusates juhtemega sisalduvaid ainete valdkonnast kõrvale astuda, bürokaadiks hakkasime samasse valdkonda pidamine. Vaata huvitav vähemalt huvitavam ja huvitavad sisene ja ei ole mõtet teha seda, mis ei ole huvitav. Osa lõpetasid Erki ikkagi ka pärast, aga sellega juhtus jama. Et ma olen kursuse läbinud, kõik seitse seitse, seitse kurt, seitse meistrit ja diplomitöö jäi tegemata. Et see vii sihuke sihuke sihuke kohusetunne oli hinges nagu nägijana ja oledki mõtet, isa lõpetas asja katki jätta, et ikka peaks lõpuni tegema, läbi suure häda sai niimoodi. Kuna ta meeldis tegelikult paralleelselt vahepeal vist kaks meistrit lavaka ajal teises koolis ka, jooksin ühest koolist ja lähedal joosta. Et aga siis see diplomi teiega oli niimoodi, et see juba sellesse perioodi, kui lavakas läbi. Aga kuidagi kõik nii lohisema jäänud. Ja. Vot see lihtsalt, kas ma mõtlesin, et kas ma võtan nüüd Oja ja teen selle ära, kulutas, rajab muu asja peale? Tagantjärgi ma ei oska öelda, kas see oli õige valik või mitte. Tore oleks, kui oleks kuskil kaante vahelise diplane. Aga teisest küljest ma vaatan, et selle, mida ma sealt saama pidin sealt koolist, selle ma sain kätte ilma diplomit, aga et see nii-öelda ruumi tajumine ei eksi siis arhitektuuri sisearhitekti töö on kobaras lavastajatöö tegelikult, et muidu ei olekski juba lavakasse sisse saanud. Kui ma ei oleks kõiki janti läbi teinud eelnevalt sealse lisahariduse juurde, et ülimalt õnnelik, et ma selle kõik läbi teinud olen. Võib-olla paperdsin otsa raske tarvitanud. Kus on lavakunstikooli ära, lõpetasid siis sinu diplomilavastus, küüni täitmine oli sinust loodete väga palju. See oli huvitav see slaide õpidiku kõige rohkem pärast praktilist tööd tehes, et see, kus me ühel hetkel vaatasin, ma ei tea, kuidas see materjalivalik nii õige oli. Võib-olla see on see, et seal kummalises tiks kohutavalt sügava kummarduse vana trassi ees, et see, mis ma teda elu lõpuni hea sõnaga mäletan, et. Ta lubas mul teha seda aru küll, et nii kuradi keeruline materjal. Aga ma ei mäleta ühtegi hetke, kus tuleks niimoodi kuidagi käsi väristada, küsitlenud Lensment, kas see on ikka õige, mida sa teed, et kas sa tuled ja kas sa tõesti julged mu teatrid sellega rikkuma, tulla siia või mida iganes? See on niisugune väga julged Aneti jaoks, kes lubab lihtsalt rahulikult veel täiesti noorel taina peal sihukse materjaliga ronida suurele lavale ja et võtta ja teen ja ja, ja. Noh, eks ma siis nagu tänu temale, aga muidu tajusin, et vot õige valik oli selleks korda ja siis nagu ei hakka mõtlema mingi sellele, et kuidas ma seda teen niimoodi, et on võimalikud õigesti hästi tehtud, oleks väita, et siis mõtled ainult sellele et. Üllatavalt pikk prooviperiood tegelikult kolm kuud siin kokku. Fantastiline, kuidas vedas kõik? Et et siis siis oli ainult, mõtlen selle peale, kuidas käima saada see, mida ma kõik, ettekujutused, mismoodi seal pataina minema, see ma ei tea, kas kiiver unne valitseda ei vaata näol midagi niimoodi väga praktiliselt selles suunas mõtlesid, aga see on üks sihuke üllatav materjal mida on mingis mõttes nagu lihtne ja mõnus teha, sellepärast et see probleem, mida ta käsitles ainel, on tegelikult väga analoogne sellega, mismoodi seda materjali ette valmistada. Rumal lavastaja, kes ehmatab kõik näitlejad ära sellega vaata, millega ta tegelema hakkamine ja pikka aega usk, see, et kas on ikka õige ja mida iganes ainet. Ja kui sa vaatad, mis seal tegelikult seal ja siis ühel hetkel saad aru, et sa ei pääsegi siis ta välja sa pead selle asja ära tegema, enese töödud, tehtud, peab tehtud saama aineheitmine selle ümber tiirlebki, et üks nii-öelda pealtnäha poolearuline hoiab neid kinni enne mingi noh teatud hetkeni vahepeal lihtsalt need, kes lihtsalt ei viitsi välja ärritada, et muidu saab mugavalt hakkama ja teised on need, kes nii-öelda lihtsalt kardavad lolle kolmandad mõtlevad, et see loll ei olegi mõelda tegelikult tark naine ja kõik püsivad asja juures kuni sinnamaani välja, et ühel hetkel saavad kõik aru, et enam pole nende otsustada, kas nad pääsevad välja või mitte, vaid see üks juhtu, Ena siit läheb nii-öelda lõpuni või ei vii. Et see, kus kuskile päästa ei saa ja kus sa oled oma valikut kõik ära teinud, ehk tegemata jätnud tegemata jätmine on kõiv valikeni. Ja siis lähedaselt joomata selle vastu, et see lugu vaataks, kattusid nagu see ettevalmistamismehhaanika ja see, mis, millest see lugu ise oli ja siis sealt tunduzgetaks külge sellist eksperimenti, ajagu kogu aeg sagedasti. Ühe korralist on väga huvitav ja mõnus teha. Ka selle kriitikutele väga meeldinud lavastusega. Öelda panid ennast ka mingi kindla raabialasemalt hakata väga palju ootama. Kui kähku midagi hästi läheb, justkui kõik samas mehe aru, et seal oli väga palju valesti asju ka ei näe, et üsna palju näiteks isi eetri, miks ta hästi läks, oli see Te ju mis annab? Hullu kuradi prooviprotsessist pääsemine andis näitlejatele mingisuguse meeletu vabadustunde, millega tormasid laval kestmise, kaelaste Rahes särasid täie käidud edaspidistel etendustel nakkasime, tahame vanem neid momente, et ma sain aru, et kus on nagu oleks vaja midagi veel teha sättide, et asi nagu palle nagu hurraa peal ei tööta, onju kui midagi väga palju asju hästi keeruline materjal elada oli üsna nii-öelda päris nagu võimlemisharjutuspaika säetud kõik, aga mõned kohtliku logisest veel. Et noh, ühesõnaga see endale see kõhklus sees, et ikka päris perfektne ta nüüd ei olnud enne midagi standel pusima. Ja siis kaar kõrval kiigele ollakse hirmsaid kiidulaule ja mõtleb, et vot näeme, nägime, teame, mida sa teed ja mismoodi neid õige ja et tule tee. Oli niisuguseid juhtumeid, kus öeldi, et Lensment tule ja tee teeks, tahab, pane lavale. Mina kurat et, et oleks võinud ju tegelikult lihtsalt rahulikult öelda, et jah, ma olengi selline, jah, ma tulen, teen, käin ja võib-olla oleks õigem oleks õõnestanud. Kartma hakata. Tundus nagu valeajad, see olukord, võib-olla see oligi valed, ma seda niimoodi võtsin, vale oli, tegelikult oleks pidanud lihtsalt julgema edasisest rahulikult. Aga hästi mõnus oli ka vahepeal mujal hukkuda, sai palju targemaks. Et siis ma läksin korraks selle sisearhitektuuri juurde, see koht siin maailma parima õpetaja peks, kummaline inglane oli, eks. Õpetas nii-öelda kolme ruumi ühtsus, teooriat ehk siseruum, välisruum, see nende vaheline ruum. Pidime looma arhitektuurse keskkonna missisajandaks neid kolmeruum elamas, raisk, ma pole veel uhkemat, et elus saanud ja, ja see, see, kus ma õppisin ja täielikult sisearhitektuuri, siis aga ma tajusin seda, et seda saab kõige paremini lahendada seda olukorda läbi lavastades, et olles nii-öelda see, kuna see ülesanne juba nii abstraktne, et siis nii-öelda kes olid täielik lavastaja, täiendkoolituspidamiselt, Saile ruumidega mängimine. See nii kummaline lähenemine, kogu sellel asjal levik, erinevad muud kursused kaaslasena juurde läbisid senine Rasse. Tilkunud hästi järgi mõelda, siis oleks paras aeg isegi meiega uuesti lavastama hakata. Keriniumanile eetris on teatri Youtube. Jätkame vestlust Tõnu Lensmendi lavastaja ja bürokraadiga. Ja sellepärast, et tahaks uuesti lavastama hakata. Tegite kaaludus Rustikkuse? Nii-öelda küll jah. Aga mitte niimoodi, et nüüd täiesti ausalt ütlen, et see ei ole nüüd Länts Lensment lavastada ja see ei ole egotripi jaoks tehtud, et ma nüüd ise administreerimine ise, Loone kõike mida iganes, et oleks hea, kui ma suudaksin täpselt meenutada selle alghetke, kus impulss tuli, et miks ta teha, aga mul ei tulegi meelde selle nime järgi mõelda, et isegi maamängud ennem ta küll pahastid mitmuses, ta kõlab hästi kehvasti ladina keeles panna. Aga siis ainsuse pandud maamäng nagu oleks, kõlab eesti keeles kehvasti. Meenub küll, kust see mõte tuli, see, see naine tema kodu kohtamiseks huvitavas kohas, kummaline, suts laene. Seal, kus setukas võrukad, nagu setukad on sinnamaani välja tungivad ja võruka tal nüüd sinnamaani tagasi hoidnud. Ja siis Kristiina ema maja asub nii setukatest ümber piiratult lageda künka peal. Ja sihuke suhteliselt teatraalne olukord on seal ja seal on kas niimoodi üle lageda aasa, vastaspool on siis järjekordselt sõidukeid ja siis käib niisugune vastastikku aitäh. Kristiina ema seda kuuleb, et siis ma ei arva midagi halba, võid seal naljakas lihtsalt et isegi piilumine mänge vastastikku vaatavadeni MTV teiste tegigi huvitatud eemalt jälgida, et kui reaktsioon Kerduselt kodu Juweli näevad, tahavad jälle ja sisaldasid ikka vaatad, et kummaline olukord, kus käib selline üle välja vaatamine. Ja mõtlesin, see molevikus on fantastiline teatri olukord, mõtlesin, mehitasin aida taha või küüni taha siuksed suured tribüünid, hauka laat käib prantslase iga suvi meeletu üle vabariiklik sündmus, suurust tohutult palju rahvast, dokujat. Jätsime lageda põllupeale, võiksin neile parkimisplatsi teha ja siis õhtul teatrit pakkuda, ühtlasi aine ettevõtte 20 krooni pileti hinda ja sinna kaheks tunniks istuma, korralikke prožektoriparki ka peale ja valgustaks naabri maja. Mis mängijad kõik kujunema hakkaksite x1 teatritele. Noh, niuke väga huvitav mõte, tuli, et lihtsalt mängiks olemasoleva keskkonnaga ja siis äkki kuskilt ääri-veeri tuligi Leigo mõte ammu Silver Vahtra abiga kulis kõlises peas suveune päeva mõte, et seda just teha vanemate inimestega, siis muud mõtted tegid. Ja siis nagu tubli kodanik ikka Eesti vabariigi kodanik mõtleb ikka alati organiseeritult ja süsteemselt institutsianaliseeritult. Siis me ei saanud tegusid, muidu alustan ühinguloo. Me lõime mittetulundusühingu maamängud siis ja millisel kollektiiv on pisikene, aga mõtted on suured, eestlaste kõlab nagu perefirma, aga noh, tore on, ongi loovisikud, administraatorid kooseni. Aga ideed on suured, uhked paraku jah, ei saa ilma Euroidise kehata tehaseks tsirkust. Aga tahe on teha tsirkust veidikene, ma ei tea, kas ma teen kunagi ämma juurest selle teatri. Ja naabrid, ka see pole väga ärrita selle mõttega, et siis võib-olla tee määraegutsema lav rahva lahtelt vahel mõtlesin kuidas tõketi võrkad kohta öelda, et bras jalgpallimatš, teha siukseid, muid uity mõtteid nagu üritaks lugudes Rustikus siis nagu kuidagi kinni haarata, üritaks siis elujõudu sisse puhuda. Alustasite hoopis tantsulavastuse provotseerimisega, see turiseksi tänuväärse juhtumiga praktiliselt ühel ajal kinnistus see mõte, et me selle ühenduse tegema ja siis joonistus veel Kristiina üks parim sõbranna, kes oli saksofoniõpingutega ühele poole juba saama seal doktoritöö teha ja ja siis me olime nii õnnelikud, et meil on niisugune ühendus olemas, kes on võimeline produtseerima igasuguseid asju üldse mitte teeme ja kes sinna juurde tulevad, tantsijad tulevad, on ja siis oligi paratamatult kenasti kohe valmis, et nii tantsijate saksofon saavad kokku. Ja mõte tundus nii huvitav, et just nimelt jälle see, et me ei ole lihtsalt mingisugune teatri pea, vaid et me püüame selliseid huvitavaid, nii-öelda esinevaid nähtusi kokku, kes tahavad esineda eiramisest ja nüüd omamoodi kummaline sümbioos, et siuke juba klassikaks kujunev elektroakustiline saksofonimängija siis juba klassikaliseks kujuneb, kaasaegne tants, mis on kumbki üritanud omas ajas olla nii-öelda klassikast erinev, et et neist siis põimida. Siuke müdistamine, saida tehtud sõidud edendatud hingerahule. Mõte on mingeid teatavaid, teatavate valdkondade või teatute välja kujunenud, Nisside piire ületavad Jeni piisavalt, ületavad, et see on juba huvitav, siis pakub see meile huvi. Ja, ja mudila, kui ta paratamatult ikkagi jääb etenduskunstide valdajad, siis korjame ülesse, teeme möödunud aastal tudengite, Leigo järvemuusika kõrval Leigo teatri, kas see on gaasis Luutult Rustikkuse all või on see ikkagi iludus? Rustikuste produtseerib Leigo järvemuusika austajad nii seemneks meie täiesti programmiline nähtus, vaat üks asi, mille unustasin, jätsin mainimata, et kui ma hakkasin Antslast pihta et see kant, kus ma seal nii mõnegi vabadki viib, viib meetod ja see on ainuke nihuke tõhusalt tegutsev teatritrupp on, et see vormiliselt seda küll nagu rahvateater, aga sisuliselt üsna üsna professionaalne teatriateljee ja rohkem kutselist teatritegevust sealkandis ei ole näha mitte kuskilt otsast Vanemuise tarkali ka netis, kui tuli jagu taevase kingitusena meie mõtete kinnituseks kuskil seal regioonis võib rahulikult teha, kuid sellest teadsite, et meie mõte oli see, et järgmised kolm aastat me täidame selle kandi kutselise teatri tegevusega, et mis iganes. Et meie ühingu nii-öelda mõte on ka, nagu see positsioonid oli, et tao Ta esietendus Pärnus. Pärnu on, kes on tegelikult kaasaegsest tantsust suhteliselt kauge olevat, ma saan aru, et salong olemas üks grupeering kes tegutseb sellise nähtuse ja kui midagi jõulist arengut seal ei ole, ta sai Pärnusse suruhtutada, sai Tartusse surutud, pealinnast kaugele üritaja metsa vahele kauge ajal kuskile teha, et ja, ja liidumaad vaatavad, seal on kõik see olemas, käin suudlalle tulemöll värk ja, ja miks mitte tulla seda kohta teatriga, kas seda saasta navi teda õnnistama, et et on rahval arvamust seal koos käia, pole ammu näinud vaikset kutselist teatrit, süsteeme ja no muidugi, ega seda mata, seda ei saa võtta neid niimoodi, et neetud ametnik kuradi täitis programmiliste ülesannet ei diaatrist, et seal on ikka see teine asi siis mis, nagu sisimas seda asja nagu hinnastega köidaldatavatkid kihutadel. Sõnastada muidugi ma just hetkel nii hästi ei oska see idee tasandil, miks me seda teeme? Et see ei ole lihtsalt rahva kultuuriline teenindamine aineid. Ja siis on võimalus süüdimatult Sis mürada nendel teemadel teemadel, mida ma ei oskagi praegu sõnastada ideaalversioonis kui sa ametniku töölt lahkutud, kas ta siis Ludus Rustikkusele riigi toetust ka küsida? Ma arvan, Sustikus ei saa kunagi olema teater, kes saaks ministeeriumi kaudu tegevustoetust, et olles toetuse taotlust menetlenud siin nii-öelda kolmele aastale juba riik, andes teatritele toetused tegevustoetuse aastaks, nii-öelda ta mitte nii anna, ta kohustab teatreid, koostab tegutsema neid nii-öelda riiklikes huvides mis iganes, mina ei suudaks seda kohustust kanda, et ma ei tahaks mitte mingil juhul. Ja muidugi kahtlemata nii kaugema ametnikule, nii kõlase, kõik eetiliselt, ka siis, kui mis iganes parameetrid kõik õigesti klapiksiku ei sobiks, ainult asi ja ka mingid muud sõltumatud ühendused tahavad meid toetada, siis võtame selle osta. Aga artikli Pisitoetusele see osutus ei sooviks vist niimoodi pretendeerida, küll. See on siis nii-öelda ka ka eeskuju, kui sa tahad teha midagi, mis sulle endale huvi pakuvad, siis ei peagi sõimama riikijad, miks ta sinu tegevust ei toeta? Vaat nii võiks seda võtta. Võiks öelda küll, aga sisimas vaat selline nii-öelda targutamine ja eeskuju näitamine, mitte kuskilt otsast, mulle see ei meeldi ja seda nii võtta ei saa, mitte mingil juhul. Sel lihtsalt isetegemine ei ole minu asi kellegi hakata midagi eterniit. Aitäh kuulamast. Aitäh Tõnu Lensmendile. Järgmine kord jõululaupäeval teatrijutud hoopis teistmoodi. Teemakohased. Nimelt kui südamesse tuleb jõulurahu, tuleb teatritesse jõulureha teatrite jõululavastustest kui kaubast ja kui kunstist räägimegi. Kuulmiseni. Stuudios oli Ivar Põllu.