Plaani põgenik. Plaadi põgenege. Tänane plaadi põgenik on veidi eriline, nagu jõulude puhul ongi kohane. Igal juhul on nimelt hea meel öelda, et meil ei ole täna mitte plaadipõgenik, vaid plaadi põgenikud. Koguni kaks külalist, isa ja tütar, Jaan Arder ja Helin-Mari Arder. Tere tulemast. Tere. Ja see tähendab muidugi, et me peame selle saate nüüd tegema kuidagi pooleks, selles mõttes, et nii Elin Maril kui Neil on omad lemmiklood, kindlasti kuuleb täna ka jõululugusid ja selliste maatikat ja võib-olla alustakski väikse sissejuhatusega ja küsimusega selle koha pealt, et tegelikult arterite puhul on tegu ikka täiesti muusikadünastia ka, sellepärast et ka vanaisa Aleksei Sander on kõigile tuntud mees ja ma ei tea, kui kaugele ajalukku läheb üldse see muusikaharrastus selles peres. Vanaisa Aleksander ütles enda kohta, tema on sündinud laval. Ja see oli täiesti tõsi, sellepärast ta sündis saunalaval. Ja selle tõttu, nagu on seal tema no oli ka väga musikaalne. Ja samas on ka teist liini pidi on musikaalseid inimesi olnud suur laulu- ja luulesõber vihje ka minu vend otil, eks ole, oli, oskab kes on minu vanavanaisa. Nii et ütleme mõlemat liini pidi on seda muusikat tulnud. Nii et jääb ainult üle tänada oma esivanemaid kes on meile andnud sellise pagasi juba enne seda, kui keegi võis arvata, et me hakkame olemas olema. Kas te tahaksite meenutada võib-olla mõnda meeldejäävat jõuluõhtut ka Helin-Mari ja Jaan? Ja kuidas, kuidas teie peres neid tavaliselt? No minul on meeles muidugi see hetk. Kui tähendab oli, oli nagu jõululaupäev oli ära olnud, elasime Laari tänaval, nüüd Jon taas villarti tänav. Ja järgmisel päeval siis esimesel jõulupühal on meie teise tütre Kristina sünnipäev. Ja mul on väga hästi meeles see, kuidas kõik said jõululaupäeval kingitusi ja kui siis Kristina üksi sai kingitusi järgmisel päeval, siis mari hakkas hüüdma, mina tahan. See on nagu nüüd ütleme, meie pere jõuludest selline seik ja minu arust ma isegi lindistas Ja mida mina, mina väga heal meelel ei tuleta, just nimelt sellepärast, et sellest on tõestusmaterjal täiesti olemas. See on täiesti lindis, kuidas, kuidas ma väga nördinud, nõuan endale ka kingitusi. Aga mis on sinule üks selline meelde jäänud kingitus, mis sa, mida sa oled saanud noh, ütleme siis jõuluvanalt, kuigi tegelikult eks ikka isa Jaan seal taga oli. Ja isa Jaan oli seal küll sellest sellest on väga huvitavaid mälestusi, kuidas me lasime jõuluvanal paljajalu minema minna? Sellepärast et ta läks muidugi isakingad jalga pannud. Ja me saatsime ta niiviisi ukse ukse taha. Kas sa tabasid ära ka, et mina olen siis või sa lihtsalt arvasid, et ma võtan lisakingad. Ma ei ole ausalt öeldes päris kindel, et ma ei mäleta, kui vana ma olin, aga aga kuna ema jutud hakkasid tüürima ka juba sinna sinnapoole kuidagi, et jõuluvana ja ema vahel olid mingisuguseid väga huvitavaid naljad Siis siis võib-olla võib-olla testima juba sain aru, aga kingitustest tegelikult mul tuleb meelde, et ma arvan, needsamad jõulud kus ma nii väga oleks tahtnud ka järgmiselt haaval kingitusi saada, siis olid ühed väga huvitavaid mänguasjad, mis niiviisi sellisele väiksele pallikesele vajutades nad hüppasid, hõiskas liblikad. Ei, konnad ja me olime nendest väga suures vaimustuses. Tagasi tulles selle jõuluvana juurde seekord, kus siis mind peaaegu ära tunti, muuseas naabrimees tunti alati ära kahortuse, isegi need liikmed, kes ei olnud käinud, võib olla mitu kuud külas. Nüüd ka tunti ära niiviisi, aga mind enamasti ei tuntud ära ja see viimane kord, kus Marina kingadest räägib. Seekord oli nii, et mul ei õnnestunud saada jõuluvana kostüümi. Ja siis ma mässisin ennast valgesse linasse ja tulingi paljajalu tuppa, nagu ma ei mäleta. Ja, ja ütlesin, et ma olen isamaade jõulunii. Sellised jõuluvana tõi pärast lahkudes muidugi jah, siis juhtusse kingade lugu, need, no seal ma olin paljastamisel järele. Aga päris kindel ei olnud. Ma tahtsin just öelda, et sul pidi väga hea kostioneerija olema, aga järelikult see oli mu naine ongi Hortuse kostümmeerijad, aga see kostus uurikkuses. Aga see lina, ma ei tea, see tekkis kuidagi spontaanselt, et midagi peab ju tegema. Lapsed no loomulikult. No vot, nii palju, aga meie kuulajad ootavad tänases saates kindlasti ka muusikat ja kas me anname esimese valiku õiguse helin marile, et ta ei peaks ütlema nii et miks mina ei saanud? Ja mis siis on meie esimene plaat ja esimene lugu? Esimene plaat, nüüd üsna värske plaan? Jaa, ja see on nüüd heaks selliseks vaimulikuks jätkuks. Au, kiitus, olgu igavesse on eesti rahvaviis Kolga-Jaanist ja, ja plaadilt Mu süda, ärka üles, mille inimesed siis eestvedaja autor on, on Siim Aimla kes on siis saksofonimängija, kes on teinud selle plaadiseaded. Nii et need on siis sellised rahvaviisid ja vaimulikud laulud. Sellisest sässilikus sätes. Oo. Jaa. Tooli ta. VTA-le p. Nii tagasihoidlik, nagu on külaline Helin-Mari Arder. Ta vist unustas enne seda laulu ütlemast üldse, kes vokaalsolist on. Nii-öelda ise tegi ja loeme, võib-olla kõik need tegijad siis üle. Siim Aimla, seda oli juba juttu Ain Agan kitarr, Mihkel Mälganud kontrabass, Tõnu tubli on siis löökpille mänginud silga. Sellesama Luubel mängis ta marakat. Et siis said mõned mõnedki need kirikulaulud said ka natuke sellise veidikene bossanovaliku seade osaliseks. Kas need on sellised pillimehed, kellega sa teed pidevalt koostööd või? Jah, võib öelda küll, see ei ole küll päris minu enda selline tavakoosseis. Et mu enda trios on, on küll ka kontrabass ja kitarr, aga, aga need on, on ara Jaral Jan ja Teet Raik. Aga tegelikult teistes projektides näiteks Raivo Tafenau projektidest ma päris sageli just nimelt Ain agana ja Mihkel märgandiga on võimalik koos musitseerida ja, ja siin ma muidugi ise kutsun ka alati kui võimalik koos esinema, nii et need on sellised muusikud, kellega on tõesti hea ja kindel koostööd teha. Nii, aga nüüd läheme edasi ja narderi esimese muusikavaliku juurde. Kas see on üks sinu noorpõlve lemmikuid ansambel muuli pluus või kus uus sai minu lemmikuks, siis kui ma kolisin Tallinna? Ma sellel ei ole küll mingisugust tähtsust. Noh, nagu muusikavaliku suhtes ma tulin, valisin lihtsalt selle, et ma õpin muusikat edasi. Aga naljakas, kui ka ei ole, siis praegune kõva ärimees Oleg Gross müüs mulle muudi bluusiplaadi question of thousands. See oli siis vinüül või see oli vinüül ja see krõgises võib-olla. Võib-olla lihtsalt sellepärast oli valmis sellest loobuma. Kui saladus ei ole, palju sa maksid selle eest rubla 15? Ei olnudki väga palju, ei näiteks rõginad olidki maha arvatud. Ma tean, et minu isa ostis kunagi pink Floydi, selle kuulsa tahaks, Saidavdemmuunil, ostis 50. kogule ja need hinnad küündisid tõepoolest sinnani, aga mina olin õnnelik, ma sain sellega, et ja, ja sellest kujunes minu lemmikplaat. Ja kui ma nüüd hakkasin kodus otsima seda plaati, siis, siis ma enam ei leidnud. Oma üle 10 muudi pluusi vinüüli leidsin üles. Aga seda plaati leidub kuhugi jõuda kadunud ja lugudest, mis seal peal on tegelikult saadud lugu balanss, eks ole, panna. Aga leidsin ainult loo question. Ja Kristjan on, noh, ta on mingisuguse kogumik siidi peal lihtsalt olemas. Nii et küsimuse leidsin, aga, aga balanssi vastast ei vastust. Aga ega see question ka vist paha lugu ei ole, ei ole, aga meil ei ole väga hea lugu ja ja moodi bluus. Nii nagu ka tema nimigi ütleb, nemad tunnevad väga suurt muret kogu aeg meie keskkonna ja, ja ütleme üldse eksistentsi pärast. See muuli, pluusi tala millegipärast tekitas minus sellise assotsiatsiooni, et see, see lugu oli nagu elu ise, mis kulgeb ikka selliste tõusude ja mõõnadega. Siin oli nii kiireid kui aeglasi osasid ikka täitsa omaette teos kohelnud. No nemad on tõepoolest selliseid teose meistrid, nad on ka sümfooniaorkestriga koos esinenud jaa, jaa. Nende tekstis on ääretult sügavamad enamasti. Vot sellesama, mis ma nüüd oma klassivennalt oled Krossilt ostsin selle, selle plaaditekstid on keegi tõlkinud väga hästi eesti keelt, mina ei ole ju inglise keelt õppinud ja mitu, nagu sealt hakkas mul nagu tekkima arusaam kui sügavad võivad ühed laulutekstid olla. Muide, kui palju on sellist ühisosa muusikas, mida kuulab nii Jaan Arder kui Helin-Mari Arder? Ma ei tea, ma mõistan, ma ei tea, ma isa neid muusikakuulamisharjumusi mul küll endal selline tunne natukene, et ma ise tegelikult kuulan üsna vähe muusikat ja, ja, ja mõnes mõttes ma lihtsalt kõike, mida nagu mida, nagu mis nagu satub ette ma kuulan ja püüan natuke analüüsida ja, ja mul on natuke vahest selline hirm, et ma liiga palju ei taha nagu midagi kuulata. Kuna mulle keegi väga meeldiks, siis mul on väga, väga kerge hakata järgi tegema midagi. Et ma tegelikult arvan, et, et isal on samasugune selline huvi, et, et kui, kui ta midagi huvitavat kuuleb, siis ta kuulab hea meelega, nii nagu kõik muusikud, ma arvan, otsivad sellisest muusikast, mida me just ise ei see millega me võib-olla ei ole isegi kursis, otsivad alati alati midagi enda jaoks mingit arusaamist, mingit sügavust, midagi põnevat, võib-olla midagi, mingit uut ideed ka enda muusikasse vara, et me õpime väga paljude muusikutega, kes tegelikult üldse võib-olla ei esinda, ei ole sama stiili esindajad. Et minule näiteks väga meeldiv kuulata ka üldse seda muusikat, mida, mida, mida isa teeb, ütleme näiteks hoopiski ansambliga Hortus musicus minu jaoks on, on väga, väga hea muusika ja ja sellepärast ma nagu sellist stiili stiilipiiranguid ei tahaks küll kusagil asetada, et ma nüüd midagi mitte mingil juhul ei kuule. Kas isa tahab kommenteerida? Noh kui nüüd vaadata seda ampluaad, milles mina tegutsen, siis aga tegelikult saab, minu muusikaline ego saab nagu oma rahulduse täielikult kätte, sest see algab juba väga varasest muusikast. Ja, ja ütleme Fortuse puhul tegelikult, et on seal ka kaasaegne muusika. Me oleme laulnud juuberti, tüüri teisigi Sumerat näiteks. Nii et ütleme, sealt tuleb nagu see ajaline proportsioon ja sealt välja ja siis siis muidugi kõik need teised ansamblid ja koosseisud, kellega ma koos teen aplalt Sintri Jonaturaale siis üks programm, elavad klassikud, eks ole, kogu see asi tahab tegelikult nagu minu sellise muusikalise maitse ja vajaduse ära, nii et ma pean kahjuks ütlema, et ma viimasel ajal väga vähe kuulan spetsiaalselt muusikat. Lihtsalt muidu võib tekkida mürgitus, seda on muide väga paljud rääkinud ja pean tunnistama, et ka ise natukene põen seda haigust. Et kuna päevast päeva tuleb seda muusikat mängida siin raadios, siis vahel jah, tundub nii, et jäävad juba kuidagi kõrvu kumisema mingisugused viisijupid, eks ole, ja, ja siis noh, tekitab Niukest, ma ei oska öelda kuidagi üle ületoit, mida selle kohta öelda. Aga, aga läheme nüüd edasi järgmise muusikapala juurde ja järjekord on Helin-Mari käes valida nüüd oma lugu. Jah, ja tegelikult võib-olla just see, et ma kuulan suhteliselt vähem muusikat siis siis mul tegelikult oleks üldse raske nagu öelda, et nüüd nüüd, et mul on näiteks mingi paar absoluutset lemmikut, et tegelikult ikkagi ma otsinud peaaegu kõikjalt igast stiilist midagi sellist, mis mulle meeldib. Ja ma võtsin kaasa siia ühe ühe sellise plaadi, mida ma arvan, et väga ei olegi kusagilt praegu saada, see on Uku Suviste. Plaat nelja looga kannab pealkirja it's Christmas Time. Ja seal on tal üks väga väga kena seade tuntud jõululoole häviusse Aphameelil christmas. Kui ma siin enne just rääkisime, et kõik kolm tänast plaadi põgenikku on teataval igal muusika kuulamisest juba üleküllastunud, siis mulle jäi küll selline mulje, et Uku Suviste vähemasti on kuulanud päris tublisti kas või sellist meest nagu Maikel, Boltan või mõni taoline Ameerika suurepärane laulja. Muide, siin Helin-Mari loojal täpsustas veel seda, et kõik need hääled oli tõesti ta üksinda sisse. Ja, ja samuti on see seade tema tema kirjutatud ja samuti ta mängib klahvpille. Ja, ja minul on temaga väga hea koostöö on ka, kui ma olen natukene õpetanud siin-seal, on ta olnud mul siis klaverisaatjana, nii et, et mul on õnnestunud nautidega tema maitsekalt klaverimängu ja musikaalsust. Nii et on väga hea meel, et sellised et meil on noori inimesi, kes on Ja just vabandust, segan vahele just nimelt meesterahvaid, sellepärast millegipärast tundub niimoodi, et noori neide tuleb järjest peale lauljatena. Liiga tagasihoidlikud selles suhtes, et kui, kui nüüd kuulata, kui kui palju potentsiaali on, on, on mõnes mõnes noores lauljas siis tegelikult seda tagasi hoida. Tõesti, ja ei ole mõtet olla võib-olla enda enda üle liiga kriitiline kohe algusest peale, et seda kriitikat tulevikule esitada endale natukene hiljem, et lasta endale ikka natuke areneda ka enne. Mida isa Jaan Arder ütleb selle peale, kui sina laulmisega pihta hakkasid, kas siis oli ka samasugune seis, et et õrnem sugupool nagu domineeris kuidagi või oli siis võrdsemad ajad? No minu esimene noh, rääkimata sellest, et ma nüüd sündides lasin oma häälel kajada ööl ja päeval vanemate rõõmu, eks ole, muidugi seda nad meenutasid, ma ise ei mäleta seda aega päris täpselt. Aga siis minu esimene etteaste oli tegelikult Rakvere esimeses keskkoolis. Ja soololaul oli Santa Lucia, mida muuseas siiani praegu tookord laulsime seal eesti keeles, nüüd ma olen natuke arenenud, laulan itaalia keeles. Aga, aga siis ütleme, menu saavutasime Me ühetercetiga, kus olid siis kaks tütarlast ja mina, nii et naiste ülekaal oli kohe, oli ikka olemas olemas. Juba algusest peale me käisime isegi Tallinnas laulmas selle retseptiga, see oli. Kahjuks ma ei suuda mõlemat nime täpselt meenutades mäletan ühe Ta tuli ka ütlemata. Aga sina oled tõesti selline mees, kes võib esineda väga erinevates koosseisudes, sellepärast kui me võrdleme ansamblit apelsin ja ja Hortus muusikust, siis peaks olema nagu öö ja päev, aga sina tunned ennast mõlemas. Kalamees. No minu arvates on nendel siiski üks üks ühendav asi on, et, et on muusika, teine ühendav asi on see, et viimasel ajal kujuneb nii välja nagu apelsin, on ka vanamuusikaansambel. Me laulame, kõige põhilisemad hitid on ikka tehtud juba mitukümmend aastat tagasi, võiks öelda ja, ja selle tõttu on see nagu võrreldav sealt kohast. Aga no nende hittidega on see tore asi, et isegi tänapäeva noored palju teavad sõnu peast, see teeb lihtsalt rõõmu, kui sa vaatad saali, laulad laulu ja su sinuga lauldakse kaasa, seda järelikult see omaaegne töö siiski on olnud hea töö ja meil on olnud väga head tekstimeistrid, sellepärast mina ei oska kujutada Te laule ilma heade tekstid, etta tekstimeistrit. Priit Aimla, Henno Käo, Ott Arder, et need, kes põhiliselt tegid neid tekste, nad on suutnud teha nii suurepärased tekstid, et hoolimata sellest ajast, mil need on tehtud hoolimata sellest on nad säilitanud tavaliselt nii oma värskuse. Ja kas või võtame Henno Käo tehtud teksti omal ajal ei tohtinud ju jõule üldse olemas olla. Ja lugu, mis kannab originaalis peal kirjasselliznavydat ehk rõõmsaid jõule, tema võttis sealt selle ilusti selle kõlalise sarnasuse realism viidatakse, c5 haaras Win. Tähendab ja iseenesest kui hakkad seda teksti nagu lugema ja analüüsima, siis tal nagu mingit väga suurt sõnumit sees ei olegi. Aga just see, see leid nagu, kuidas see kõlama panna, eks ole, ja siis natukene kes sisuga sealjuures, eks ole. Ja, ja no ütleme geniaalselt kokku tehtud Henno Käo poolt. Nii et mis seal ikka, rõõmsaid jõule. Ma arvan, et seda lugu võiks nüüd tõesti kuulata ja kui ma omalt poolt mälestused, kui ta veel, siis see lugu tuli välja sel ajal, kui ma õppisin peda instituut oli see tol ajal ja siis sai käidud. Aastavahetusel olid need väga kuulsad mitte jõulupeod, nääripeod, aastavahetuse peod olid kunstiinstituudis olid, eks ole. Ja vot seal ma kuulsin ka seda lugu ja mäletan, et selleks tohutu menuga Helin-Mariga kiitsime siin isa Jaani, kes ja just ütles, et see kõll on tõesti, see on nagu rosin selles loos, et kõik ootavad, millal see kõlgeid Jaan muide väitis, et see oli sul nagu oma häälevõimeta ülemise piiri peal laulmine, aga meile mõlemale tundus küll, et täiesti normaalne ja rahulik ja polnud seal mingit pingutamist. No tore, kui teiste ma ise tean, lihtsalt, et see minu jaoks oli pingutustest. Kuulda küll ei ole. Praegu ma laulan seda lugu, toon madalamalt, selleks et mitte ennast päris ära tappa. Nii, aga Helin-Mari Arder-il on nüüd järgmiseks välja pakkuda hoopis kuskilt kaugemalt. Eks lauljatar. Jah, see on ansambel düstis ja, ja nüüd ma Siplaybel piilun, et, et, et see peaks olema siis Taanist ansambel ja ja ta käis ka meil siin jazzkaarel kevadel ja selline väga, väga põneva põneva muusikaga ansambel. Et see muusika nagu liigub erinevate stiilide piiridel ja kohati on tegelikult võib tunduda täiesti kooniline ja ometigi siis on kõik hästi komponeeritud kakofoonia. Ja mul oli päris raske siit valida mõnda lugu. Neil on päris mitu plaati ja, ja, ja minul on neist üks ja sattus nüüd selline lugu, mis kannab pealkirja supermarket ja mis võib-olla võiks siis olla nagu selliseks natuke näpuviibutuseks, et et meie, jõuluaeg on, on läinud üsna kaubanduslikuks kätte, et tegelikult võiks, võiks, võiks võib-olla teinekord unustada unustada selle kingituste järgi tormame ise. Ja, ja see lugu, ma kardan ka natukene just seda, seda, seda rõhutab seda sellist väikest hullumeelsust. Tšikk jess. Pääs eks. See oli tõesti väga huvitav, veidi selline groteskne lugu, aga ise asja mõte tuli siit välja. Eks see super markenditus või kuidas seda nimetada on, on võib-olla tõesti veidi liiale läinud ja ja meile püütakse kaela määrida väga palju selliseid asju, mida vaja ei ole tegelikult. Ja CD tekib väga lihtsalt. Kui vaadata, kuulata reklaame, vaadata reklaame ja tekib selline tunne, et õnnest on just see asi see üks asi puudu, et see on veel vaja hankida. No tavaliselt öeldakse, et naisterahvad on nagu suuremat šoppajad kui mehed, et kuidas Teil on siin Helin Maria ja et igaüks saab ise vajadusel ja see on nüüd küll nii, et et väga harva, kui ma suudan olla pikema üksi, ma ei ole kunagi eriti pikalt üheski üheski poes. Abikaasaga koos läheb kindlasti muidugi rohkem aega. Ja osta. Ma ei tea, osta tuleb ikka neid asju, mida on vaja, üks asi, minul näiteks on ostmata. Ma olen kogu aeg seda mõelda, aga ma tean, et Eesti Raadio fonoteegis on see asi. Samas mina kuulan seda alati raadiost. Ehk kui tuleb ja, ja selleks hetkeks, kui see tuleb, õigemini see ei olegi nii väga hetk, see on ikka päris mitu minutit. Kui ma kuulen Eesti Raadio meeskvarteti esituses laulu rohelised niidud, siis ma alati satun ja mõtlema, et noh, millal ostan endale selle plaadi. Aga muide seda ka siis peale panna. Jaan Travist vean sind kahjuks kurvastama, minu teada on see plaat läbi müüdud. Ja ilmselt tuleb anda uus tiraaž välja, siis ma mõtlen küll, sellepärast ei tee üle või, või siis võib-olla tutvuse kaudu. Sul on koopia näiteks siis ainult sellest ühest laulust, siis ei ole ju mingit pahandust. Tegelikult selle ühe laulame, paneme kohe mängima, sa võid selle kodus omanel Hilt. Siis, kui kordussaade on just ja teadlane Ma tunnen ennast siin tänases plaadi põgeniku saates peaaegu nagu tennisekohtunik, kes kogu aeg jagab serve paremale ja vasakule poole ja nüüd on siis järjekord jälle Helin-Mari Arder käes. Ja sina oled oma kaasa toodud plaatidest võtnud, praegu Liisi Koikson. Ja tegelikult ma, ma pean ütlema, et ma ostan tõesti väga harva plaate, aga, aga, aga mulle väga meeldib, kuidas Liisi laulab ja ja niiviisi ma hankisin endale tema viimase plaadi väike järv. Aga kuna see lugu väike järv on, seda ma olen ise ka raadiost kuulnud ja samuti teine väga tuntud lugu selle plaadi peal on Tõnis Mägi sinu hääl, siis ma mõtlesin, et võib-olla hoopiski valida mõni mõni selline lugu, mida Ast pisiesituses ei ole väga kuuldud. See on Robert Jürjendali ja Ivar Põllu kirjutatud lugu sõbrale millel on minu arvates väga-väga huvitav huvitav tekst ja ja Liisi esitab seda väga toredasti. Minu poole võid sa. Kõigest võin köigi rääkida. Midagi pole varjata. Sinu teel kuule, võin vastata oma Sõbrajana sind, armas ta, ta. Siis lõin sind kõigi ees. Tooda. Sinu pilgule? Arveid maksma? Ja ta ei pea. Sind koju ootama. Ja. Mind poodi viima. Jõulude ajal tuleb ikka jõulusoovidest ka rääkida. Helin-Mari Arder ja Jaan Arder, kuidas teie soovidega on ja mida teie sooviksite näiteks meie raadiokuulajad, vikerraadiokuulajatele soovime kindlasti kauneid jõule ja ilusat aastavahetust ja veelgi paremat uut aastat. Siis kui see ükskord jõuab ka isiklikest soovidest rääkides, siis mina soovin tavaliselt alati endale jõulumemmelt sosistan talle kõrva, et mul on vaja sokke ja trakse. Ja, ja kusjuures enne imet nad ongi minuni jõudnud. Kas sina oled siis traksimees, et sa püksirihma nagu ei tunnista või? No see oleks küll väga raske, sest ütleme eriti jõulude aegu lähen järjest ümaramaks ja ainult traks, aitab, sellepärast ei pea kuidagi kinni neid pükse. Midagi ei ole parata. Helin-Mari sinul seda probleemi küll ei ole, et peaks traksid peale panema, sa oled ikka väga õbluke. Käi vöö ega traksid tuleb uued püksirihma sellisel juhul? Ei tegelikult mina sooviks tegelikult nii endale kui, kui, kui kuulajatele jõulurahu, sest et kuidagi tundub, et seda sellist jõulurahu nagu vanasti vanasti oli lapsena, millal nagu ei pidanud muretsema eriti millegi üle. Et sellist rahu enam enam nagu praegu ei ole üldse nii kerge saavutada, et ikka nagu rohkem rohkem muresid ja vähe aega ja et, et sellepärast ma soovin kõigile saaks olla koos perekondadega ja lähedastega ja nautida rahulikku ja mõnusat koosolemist, kuulata näiteks raadiot koos. Miks ka mitte, aga nüüd on aeg viimase pala jaoks ja kui Helin-Mari Arder alustas, siis Jaan Arder lõpetab juhatajana palun see viimane lugu sisse. Viimase looga on nii, et meie peres siis, kui me väikesed olime siis oli selline komme, mis juba esivanematelt oli pärit, et lapsed pandi pimedasse tuppa ja siis süüdati kuusel küünlad. Ja kui sa tuled sealt pimedast toast, siis sinna küünlasära keskele siis on see valgus tohutu suur, sest sa oled olnud täielikus pimeduses. Ja pani alati peale mängima veel lindimakk, mis oli siis tollal suur asi. Pani mängima tammi jõuluöö, üks rootsi bariton laulis seda ja see oli tohutult võimas ja ilus. Aga seda me täna jõua kuulata. Räägime parem sellest, kuidas me, vend otiga vaatasime alati seda kuuske ja neid kingitusi ja kõike seda ilu. Ja aastaid hiljem oskas otsele valada ilusti ühte luuletusse, mille ta siis mulle saatis. Mind hüüti nalju, paps pani seal selline ninnu, noh, siin on sulle. Valmistamiseks ära laulmiseks ja kui ise ei tee, las teeb keegi teine, aga ikka laula ära. Ja nii ta tegi selle teksti Sosi suised, jõulud, mis tõepoolest on nagu väga ilusti kajastab just neid lapsel ikka tundeid, mis olid vanasti jõuda. Aitäh Jaan Arder, aitäh, Lin-Mari Arder. Tänased plaadi põgenikud ja koja kar soovib kõigile kuulajatele häid jõule, kena aastavahetust ja head uut aastat. Kohtumiseni Vikerraadios. Aga oss Kristoga. Katsed maga. Kuuseokste kulinaid ja kringli, kinke saavad lapsed meenutavad. Kuulina nii. Saare viidi otsas. Fabraski soosisuvi sai saa soovi. Liku andis kuuseoksad kul päkapiku. Nüüd kisa. Kätele luud, lillele enamasti sees, elekter, elud, igala asja eest, teist taga, lapsepõlveluule igatsed maad, aga see, et. Me ei saadadasi oodatu, me enne ei, ükskõik kui vagusi kohmetu valdu, kat põranda veel langeb. Päkapikud, hõbedased. Mu lapsepõlv ei saada ta siig oodaku, kui me neid ükskõik kuiva kuusi. Dubai Docat põrandale hella kaabikut kuldsed, hõbedased Hong.