Saatelõigus vikerraadio ja Eesti raadio headest koostööpartneritest kõneleme täna Eesti Raadio koostööst rahvusooperiga Estonia ja ütleme tere tulemast saatesse Aarne Mikk. Rahvusooperil Estonia oli tänavune aasta lõppev 2005 väga tähtis aasta Me kõik teame, et Estonia teater lõpetas väga kaua aastaid kestnud ja üsna palju maksma läinud remondi ja need õnnelikud, kes on saanud oma silmaga teatrisaali ka jalutussaalidesse käima ja vaatama. Need kõik kiidavad. Öelge palun oma hinnang, Arne Mikk, sellele pikale pikale tööle. No ma arvan, et see pikk ootamine tasus ennast ära. Ja ma olen tõesti tänulik kõikidele kolleegidele, kes selle mitu kuud kestnud tolmutamist ilma oma puhvetid ta elamist ja teistes paikades esinedes on aru saanud, et ükskord see maja peab saama korda ja ta sai korda. Muidugi mitte lõplikult veel, sest et eks seal koridorides on veel Pilsetamist küll. Aga ma arvan, et need, kes nüüd publiku poolt sisenevad, need näevad kui avaram ja, ja kaunim on juba fuajee. Et meil on publikuna kaks, üks einelaua või puhvetiruum, sinine saal juures. Ja lugupeetud Enn Soosaar on alati meile ette heitnud, et millal temaga saab ükskord teatrisse tulla, nüüd on võimalus tal tulla, sest meil käib fuajeest lift kuni teise rõdoni välja, sellega on võimalik ülesse sõita ja kõige olulisem see, et see saalneb väga kaunis välja ka akustika on kindlasti paranenud. See tähendab, et lauljate hääl kandub lavalt täiuslikumalt saali. See aken, mille kaudu publik lavale vaatab, on laienenud õieti saanud tagasi vana kuju. Ja teatud sellised helitõkked on kõrvaldatud ka teise rõdule on ehitatud akustiline tagasein. Et ükskord meie lauljad ei peaks suruma või pressima seda häält läbi orkestri müüri vaid ka orkester on meil nüüd võimalik sügavamale lasta ja, ja ma arvan, et see tasakaal või see suhe on palju õigem ja inimlikum. Kas Estonia oma rahvas on tulemustega remondiga väga rahul? Kas te olete kuulnud, et eesti rahvas kunagi rahul on? Ma arvan, et nii head aastat kui 2005 pole meie majandusele võib-olla ei olnudki, aga pidevalt ja kelle me mõne miljoni pärast ja mõnikümmend miljonit haihtub ära. Et see on elu paratamatu vist nähtus. Ma veel kord rõhutan, et igaüks, kes sinna majja siseneb, saab aru, et muutused on suured. Õieti juba see meie kammersaali ja balletiproovisaali valmimine mõned aastad tagasi, mis on vastavalt siis kontsertsaali lae peal ja teatrisaali lae peal. Nii et on seda töö tegemise võimalust ja ja mugavust. Arhitektuur öeldakse olevat kivistunud muusika ja kahtlemata kõik teatrikülastajad naudivad seda suurepärast teatrimaja seestpoolt nüüd, nagu ta on. Aga milliseid võimalusi need pakkuvate lavastajatele, lauljat, teleballetitantsijatele, orkestrantidega rääkisite juba küll, et akustika on palju parem kui varem. Aga veel. No kindlasti, meie on selle remondiprotsessi käigus tekkinud juurde kaks külglava. Ühel pool ei olnud üldse teda. Ja teisel pool oli pisikene meil välja vahetavad kõik tõmbikut, mis kolis üles tõstavad või alla lasevad, nad on praegu kõik arvutiga juhitavad, nad on hääletud. Vanasti oli suur stangede kolin, kui mingit dekoratsioonivahend tati. See on praegu täiesti nii öelda kaasa tasemel orkestriauk, nagu ma mainisin, on hüdrahuliselt tõstetav kontsertprogrammide jaoks. Me võime ta lavatasapinnaga ühendatud. Meil on rida uusi valgustussüsteeme juurde tulnud. Seda nii paari sõnaga võib olla raske kirjeldada, mida see juurde annab. Aga vanasti, kui meie balletisolistide paar pidi mingisuguste hüpetega lavalt ära minema, siis ühel pool kulissis oli meeter maad ainult enne, kui ta peaga vastu müüri põrkab. Aga nüüd on ikkagi selline dünaamiline minek või tulek kaneeli garanteeritud. Millega Rahvusooper Estonia oma 100. hooaja siis tuleval aastal lõpetab? 100. hooaeg, mil algas aga 100 aastaseks, me saame 2006. aasta 16. septembril uue kalendri järgi. Juba mõned päevad varem algab siis selleni juubelifestival või dekaad, kus viimaste aastate paremad lavastused tulevad ja pärast seda 16 kümnendad septembrit, mida ma arvan, kõik eestlased näevad televisiooni kaudu, kuulevad raadio kaudu. Järgmisel päeval me tahame kontserdisaalis teha oma inimeste peo, kus on kutsutud kõik endised ja praegused Estonias koos abikaasadega, et täiesti omavahel natukene kokkuvõtteid teha ja siis tuleb välja ka üks draama puhastus veel möödunud aegade meenutuseks see Teatriromanss nagu tekkides publiku hulgas elavat huvi ja mad seda nime vast veel välja. Sest et on veel natukene vara, aga selle juubeli Chla järel muusikarahvas siis üks nädal aega tõmbab hinge ja siis tulevad sõna lavas inimesed korraks nii põhilavale veel. No eesti teatriloos on nii palju kuulsaid legendaarseid, isiksusi ja nimesid, et loomulikult tahavad ka praegused küll konnad nendest rohkem teada, neid näha laval liikumas nende kehastusi, uute põlvkondade näitlejate rolli sooritustes. Et mul on väga hea meel, et Estonia, kas või ainult oma juubeli puhul pöördub tagasi sõnalavastuste juurde. No eks sõnalavastusest ju see asi algas peale 100 aastat tagasi ja võib-olla see on korra ajakirjandusest läbi vilksatanud, aga koos Tallinna linnavalitsusega lähematel päevadel kuulutame välja ühe avalikuks. Siin Rävala puiestee ja Tartu maantee läbimurde ristumispaiga juures kus kunagi asus vana Estonia hilisem töölisteater, mis ka 44. aastal sai pommitamisel pihta, mis tegelikult hävines täielikult. Et ära märkida selle algvana Estonia kodu asupaik ja sealt mingist jälgede kaupa, siis tulla uude majja ja ja ma arvan, et see on ka üks selline asi, mille nimel me praegu tööd teeme. Kas lõppev aasta oli ka teile kui lavastajale hästi sisukas, tulid ju sel aastal välja teil üks operitigala Vanemuise teatris, kui ma õigesti mäletan, ja kammeroperett Estonia kammersaalis need on osutunud väga menukateks. Sest Vanemuise ooperi tikaalad oli juba peaaegu kaks aastat tagasi välja, aeg läheb kiiresti, aga see Schuberti kolme neitsi maja või vaikselt anuvad mu laulud. See tuli novembris ja kammersaalis välja ja niimoodi see elu läheb, et ikka natukene tegemist veel on ja igasuguseid naljakaid pakkumisi on tuleviku jaoks, aga nendest ei taha veel rääkida, sest ei tohi ära sõnuda. Selge see, aga ma väga loodan, et, et oma lavastaja annet veel ei pane vaka alla, sest mulle tundub, et kõik, mis te teete, tuleb väga hästi välja ja kui publik märkab, et miski on hästi välja tulnud siis ei ole taga oma tänuga kitsi. Nojah, eks iga inimene tahab ennast kiita. Mina olen natukene maamehe moodi tagasihoidlikum, et kui üks asi rahvale meeldib, siis on see tore, aga deklareerida, et ma teen midagi sellist, mida enne pole tehtud ja ja pakun midagi originaalset. Teatrikunst on aastatuhandeid juba eksisteerinud ja totaalset uut välja mõelda on väga raske. Kui ma kunagi olin kreekas rahvusvahelisel nii kongressil ja meid viidi epi Tauruse teatrisse antiikteatrisse kuhu selle sajandi teed, siis mahtus kogu selle paikkonna elanikkond 12000 inimest. Ja selles kiviteatris on niisugune akustikat sa näitlejad, tänapäeval võivad seal ilma, mikrofonid on häält teha ja esineda, siis mõtled, et jalgratast ei ole mõtet hakata uuesti leiutama, tuleb elus hoida see, mis aastasadade jooksul on ilusad ja hästi eksisteerivad, juba tehtud ja järgida nyyd eeskujusid. Igal juhul palju edu teile Arne Mikk ja kõikidele Eston lastele algavaks 2006.-ks aastaks ja teilt ootame üha uusi ja hingeminevaid lavastusi. Aitäh, ja ma tahaksin kõigile kuulajatele ka ühe niisuguse vana moodse soovi edasi anda. Võib ju tänapäeval iga asutus juhi sekretär saata mööda maailma laiali tuhandeid emaile elektronposti ja me ei teagi, kes selle on kirjutanud, aga mulle meeldib saada ja saata käsitsi kirjutatud jõuluvõi uue aasta kaarti sest see on ainukordne. Ja ma toon ühe näite mina, kes ma kogunud sellist Estoniaga ja eesti kultuuriga seotud kõikvõimalike autogrammi, raamatuid. Nõukogude ajal Leningradi antikvariaadist saan ühe eestikeelse jõulukaart tee oma sõrmede vahel. Ja seal pöördel on Artur Adsoni läkitus kellegile 42. aastal saksakeelne. Ja see Hatsoni autogramm on mul alles. Ma ei tea, kellele ta saatis, sattus Tallinnast Leningradi aga tonatsoni käega kirjutatud, mitte elektroonselt teele saadetud ja ja see teebki ka selliste teatrietenduste või paljude pisiasjade olemuse unikaalseks. Et nad on. Kas teil oleks veel üks lemmikmuusikapala, mida me võiksime siia intervjuu lõppu mängida et see puudutaks nii teid ennast kui kõiki neid inimesi, kes meie jutuajamist praegu kuulsid? Kui nüüd viimast impulssi võtta sisse Schuberti isik ja tema olemus on mind tükk aega veel kummitanud, ma olen palju raamatuid ja plaate kokku ostnud ja ma ei tea, kas me lõpetaks siis tõesti kas Schuberti serenaadi või tema Ave Mariaga.