Tere, kena pühapäeva õhtut, head raadiokuulajad, alustab kinovärgiga. Mandariin, meil on nagu ikka, stuudios filmikriitikud miile. Toomela. Tere, Ralf Sauter. Tere, Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Eesti filmi käsi käib sel aastal nii hästi, et võib isegi päris keeruliseks osutuda nii-öelda kätt pulsil hoida. Kõik järjest kinno tulevad uued filmid ära vaadata. Sellest nädalast jõudis kinno jällegi uus kodumaine film pealkirjaga õnn tuleb magades ja meil on täna külas filmi stsenarist ja režissöör Mart Kivastik. Aga jällegi vaatame enne temaga vestlema asumist üle mõned teised filmid, milleks seekord on esimesena samuti kodumaine film teesklejad ja lisaks veel välismaistest filmidest täiuslikud, võõrad ja tüdruk. Rongis. Kodumaise filmi veesklejad peaosades Mirtel Pohla, Priit Võigemast, Maria Aabel ja meri Meelis Rämmeld ja räägid sa siis abielupaarist, kes läheb sõpradena Maia veetmaks seal rahulikult koos aega ja seal kohtuvad nad juhuslikult teist paari, keda nad üldsegi ei tunne, aga otsustavad nad siiski enda juurde külla kutsuda ja sellest algab selline psühholoogiline sündmuste ahel, mis ähvardab filmi keskmes oleva Juhani ja Anna suhe suhte lõplikult purustada. Eeskätt on üks sellistest filmidest, kus on üks tegevuskoht, paar head näitlejad, eks korralikusse baarium ja siis režissööri ülesandeks on see kõik omavahel hästi kokku sobitada ja minu meelest Vallo Toomla saab sellega suurepäraselt hakkama, et tegemist on tema esimese mängufilmiga. Näha on, et tegemist on inimesega, kes tunneb filmi, on filme õppinud. Just lavastuslikult on väga intrigeerivat. Kaadrites on väga ilus. Mulle jubedalt meeldis üks maja, kus filmi tegevus aset leiab, siis mere ääres liivase merekohin, mis kostub isegi siis, kui tegelased Majas on, viib mõtted tormile, juba näeb, mis ees tulemus on ja samamoodi nagu mõlemad varemgi öelnud, mulle jubedalt meeldib see, et kui ma näen filmis toimuva järgi tegelaste sisse, et just see, mida näidatakse ja mida ei öelda, et siin alguses on üks stseen, kes siis Mirtel Pohla tegelane, kellel on kõige kandvam roll selles loos kuidas ta toob tuppa väljast vihma käest lapse mänguasja, viib seal lapsed, õpe lükkab ukse kinni ja see omamoodi näitab ka tema enda sellist sisemist olukorda seoses siseemadusega, näiteks. Näitlejad on siin väga tugevat mainitud Mirtel pohlast. Ma olen isegi nagu kergelt vaimustuses, et just mulle meeldib tema transformatsioon siin filmis alguses näeb sellist teatavat haprust, selline. Tema ilu on selline hästi õrn ja tuuline ja siis aegamööda hakkab temas välja tulema selline vajadus kontrolli ja võimu järele ja siis omakorda see hakkab nende neljandat peategelase vahel olevaid suhteid väga korrast lööma ja sassi. Ja kuni lõpuni välja väga äärmiselt põnev draama. Kuigi ma olen teatavad probleemid ainult lõpplahendusega, et filmil on natuke selline nimetaksin saatusliku veetluse sündroomiks vei feitoladžactioni sündroomiks, sest ei tuleks enam filmida. Meil on umbes 100 korda vaadanud, sellepärast armastan seda, aga lõpule need umbes 203 korda, sest ühel hetkel ta muutub väga huvitav psühholoogiline draama nagu selliseks elavaks põnevikuks. Ja ma ei ütleks, et teeskled muutub otseselt odavaks põnevikuks, aga siin toimub väga kiire siline žanriline üleminekus, draamasse põnevik. Ja minu jaoks natuke ehmatavalt ja lisaks siis täiesti lõpuminutitel tulevad veel teatavad küsimused, mis panevad kukalt kratsima. Samas nimetan sellist julgust filmi poolt teha. Niisugune järsk pöördumine teise suunda. Me ilmselt selle lõpplahenduse juurde, võib-olla tuleme ka tagasi. Väga huvitav, kuidas kõik kolm tänast filmi, millest me räägime läbi natuke erineva žanrile statistilise lahendusega räägivad sellest, kuidas sellise küllalt nagu korraliku, justkui hästi mineva keskklassi elu taga pulbitsavad mingid sellised esmapilgul mitte nähtavat pinged äng, hirmud, kurjad kavatsused kohati, teesklejate puhul on hästi huvitav, et kui, kui sinna Täiuslike võõraste puhul on Sandriks valitud selline komöödia selline mängulisem lahenduse tüdruk rongis on selline selgelt ministeerium, niisugune väga nagu skandinaavialikku lausa tume siis teesklejad on, on minu meelest tõukub hästi palju Hitchcocki seda, aga see on minu isiklik tõlgendus mulle. Erinevad tuttavad on toonud välja erinevaid autoreid, kellele see film justkui natuke kummardab vormiliselt. Lisaks sellele, et mulle meenutas filmest Hitchcocki Vallo Toomla ise tõi välja, et François soon on olnud üks tema suur lähtepunkte aga üks huvitavamaid. Selliseid nagu mõjutajaid sarnasusi, mis, mille üks tuttav välja tõi, on David Lynch. Sellepärast sellel filmil on selline oma unenäoline tunnetus täiesti selgelt olemas ja ta ja minu meelest päris hästi põrgatad kokku sellise füüsilise maailma ja siis mingi sellise natuke metafüüsilise maa tasandil. Ja minul just tekkis ka kõige esimesena seos tund Fixiga, et kuidagi kõige rohkem vist tuli sellest, et seal filmis põrkuvad omavahel esiteks lokkav loodusmere, lained, kõik selline looduslik olemas ja samas on selle vastas klaustrofoobiline hästi steriilne ja ütleme selline tõeliselt moodne suvila, kus iga ruutsentimeeter on täpselt läbi planeeritud, et minu meelest see kontrast oli täpselt selline, mida nägin, hindasin Twin Big siis samamoodi, et selline metsikus ja samas kammitsetud, et see oli väga-väga huvitav lahendus ja mulle tundus, et et see film oli tugev debüüt ja samal ajal see, kuidas see oli keskkonda kasutatud, oli võib-olla isegi juba nagu hilise mõnedel režissööridele hilisema järgu tunnetus, et kuidagi päris osavalt oli seda tehtud. Mulle näiteks sama selle varasematest filmidest tekkis võrdluskoht just maiku Haaneke Fannygeemsiga jõhkrate mängudega, mis on muidugi Toldavalt vägivaldsem ja provokatiivse film, aga isegi mida, noh, ma ei tahaks öelda, et see on plagiaat, aga üks ilmselge sarnasus paniga misiganes ETK teestlejates lastakse, siis kordame ta klassikalist muusikast ja punkmuusikat, mis samamoodi nõhkrates mängudes siseks äratuntavaid elemente ja kontrastina siin igal pool. Mirtel Pohla tegelane sa ütlesid, et see on see lähedus loodusega, et, et siin ongi, et alguses tema tegelenud on kohati nagu näki ja siis mingil hetkel ta muutub nagu rohkem vampiiriks juba, et nendes ruumides graatsiliselt ringi liikudes oma veripunaste huultega ja valge kleidiga, nii et nagu ma ütlesin, lavastusega ilmselt toredasti tehtud ja kindlasti väga läbimõeldud on kõik sind. Üldiselt väga küps töö, minu meelest oli see minu viide, Hitchcocki on väga selline väga suure kiitusega Hitchcocki absoluutseid, lemmiklavastajaid, see film minust vormilt on väga tugevasse, kuidas ta mängib perspektiiviga, kuidas ta mängib valgusega siis hästi huvitav on see võrdlus Aanekesega ruumi kasutab minu meelest väga hästi ära kohati sihuke hirmuäratavalt siukest tühjust ja tühja ruumi ja aga, ja ma olen üldiselt väga selline loo keskne filmivaatajat, selles mõttes sellise isegi lausa võib-olla minu jaoks erandlik kogemus, et ma just vormile nii palju rõhku pandud, nautisin seda filmi väga just nimelt sellepärast, et juba treilerist paistis, et see film on väga hästi üles võetud ja need põnev, põnevad stseenid on väga hästi üles ehitatud. Aga sisu osas olen ma natuke nagu kahtleval seisukohal, et Maarjaga vestlesime sellest filmist natuke ja ja mulle tundus, et me võib-olla mõlemad. Maarja, sa võid mind korrigeerida. Nõustasime natuke selles, et ta justkui võtab hästi palju eeskujusid sisuliselt või võtab, võtab nagu mingeid lähtepunkte, aga ta ei ole päris nii hea või selge, kui, kui on need mõningad paremad filmid, mis on enne tehtud, sealhulgas näiteks kas või Virginia Wolf. Neid igasuguseid võrdlusi ja seoseid on tõesti hästi palju, mida selle filmi puhul tuua saab ja selles mõttes mudelilt võib-olla natukene liiga kõrged ootused filmile. Et näiteks festivali talt leiab tegelikult päris palju selliseid sarnaseid filme, aga samas ta on selline huvitav kollaaž, et neid võrdlusi ja paralleele võib tuua, aga minu meelest teesklete puhul ei ole võimalik päris täpselt sõrme peale panna, et. Ta ei ole tegelikult nagu erinevate filmide segu, vaid ikkagi selliste seoste ja võrdluste sarnastuste sarnasuse põhjal ikkagi nagu mingi selline kuidagi uus või teistsugune. Siis segu. Ja, ja see on üks parimaid asju, seda filmi ei mahu mõju otseselt millegi koopiana ka näiteks Vasaku jala reedet vaadates tekkis tunne, et lihtsalt nooretüübidulitavaternantiinot järele teha, et siin antud juhul ei, ei sellist muljet, et oli selline mingi üks suur eeskuju, keda ta üritab siis paaniliselt järele matkida, väite sitane ampel võetud justkui erinevaid elemente ja siis pandud selle loo jaoks toimima. Jah, täpselt, et koopiaks ei saa teda kindlasti nimetada, võib-olla süntees oleks nagu lähedasem sõnasele. Lisaks süntees on jah, päris hea kirjeldus ja minu jaoks võib-olla see sisuline probleem selle filmiga ongi see, et sa juba mainitud, et siin on nagu väga palju selliseid erinevaid erinevaid žanrilisi viiteid ja mulle tundub, et siin on mingi teatud niisugune žanriline või tooniline ülekülluse osa vahepeal, et ta võiks nagu minna nii mitmes eri suunas, seda sai ka eelmisel nädalal. Ühes Vallo Toomla ka mainitud, et ta võiks olla nagu karakteriuuring läbivalt osaliselt ongi, ta võiks olla puhas, sihuke invasiooni triller, ta on natuke selline sotsiaalkriitika, aga mulle tundub, et võib-olla see on nagu selline natuke algaja lavastaja probleem, et ta tahaks nagu natuke alla kõiki, aga siis ta nagu ühtegi neist ei ole päris nagu sellise terviku või tugeva iseseisva filmineta natuke kisub nagu mitmes suunas ja tänu tänu sellele selle tõttu tal ei õnnestu ka midagi lõpuks nii veenvalt öelda, kui võib-olla ideaalis võiks. Nojah, see ongi korraga nagu plusse miinustest, samas see, et tal tõesti on nii palju võimalusi, erinevaid suundi, kuhu ta võiks teoorias minna, hoiab ka natukene nagu sellist pinget või põnevust. Jah, kui siin hakati vahepeal juba alguses rääkima emaldusest või, või lapsesaamisest, siis tegelikult kuskil poole tunni peale ülbelt ma tundsin, et ma nüüd tean, kuidas filmi ma nagu ei uskunud, nad teadsid, kuidas, mis edasi saab ja mul ei olnud absoluutselt õigus ja noh, ütleme mul tihtilugu on õigus sellistesse asjadesse ja siinkohal nägi, seda ei tekkinud ja just sellepärast, et film tegelikult teeb palju väga selliseid julgeid samme teistesse suundadesse või suundadesse, kuhu ei oskaks arvata, et ta läheb. Aga siin olekski, me jõuame tagasi selle lõpuni, et kuidas mul oleks küll huvitav kuulata, et kuidas teie seda lõppu tõlgendasid. Jäite rahule selle lõpplahendusega, mis on sageli selliste ministeeriumite ja siuke natuke nagu psühholoogiliselt laborentlike filmide probleem, et kuidas kokku tõmmata lõpuks. Tähendab, tegemist on sellise lõpuga, kui sa lähed seda vaatama, siis sul tekib pitsiline tunne siis ja noh, mõnes mõttes on hea, mõnes mõttes võib-olla mitte kui palju on siin tõlgendamise küsimus ja oleneb siis, kuidas publik selle vastu võtab. Sven teab ka, et tegemist on natuke sellise väljakutsuva kulminatsiooniiga, mis tekitab palju küsimusi ja ma kirjanduse nähakse iseenesest minu jaoks igatahes. Muljetavaldav Eesti film, mida ma olen näinud võib-olla viimase 10 aasta jooksul, sügis palja läki eemale. Väga kõrge kiitus, ütlen ma selle peale ja tõesti, ma nõustun, et vääriline jätk väga-väga heale filmiaastale Eesti kinodes. Enne järgmiste silmade juurde asumist kuulame vähe muusikat ja seekordne esimene lugu on Pilmeist. Mästel mainis ehk ajugeeniused ja selleks on ta klassi Aifotoloo. Ma mäletan, et veel pakas ajakirjandust õppides oli ühes loengus teemaks äsja puhkenud NSA nuhkimine skandaal ja sarnaselt Ralfile siin paar saadet tagasi Snowdeni arutelus ütles üks meie kursuse neiudest, et tema jaoks on üsna ükskõik kui kuskil kaugel Ameerika mandril mingi julgeolekuorgan, meie virtuaaleludes sõbrad, aga kordades hullem oleks see, kui ümberkaudsetele inimestele saab avalikuks, mis ta reaalmeedias ja muudes kanalites nii-öelda privaatselt räägib. Just sellest, et lisaks meie jaoks ilmselt üsna abstraktne ja hoomamatu NSA meid monitoorib, pakub meie telefonides ja arvutites pesitsemise info huviga palju lähematele inimestele, näiteks perele ja sõpradele räägib siis parasjagu kinodes jooksev Itaalia film, täiuslikud, võõrad, sest isegi kui meil ei ole laiahaardelise kriminaalsete kriminaalseid plaane, võivad meie nutitelefonides ehk siis nagu filmis nimetatakse meie elu mustades kastides peituva kohati üsna delikaatse või isegi piinlikku infot avalikuks tulemisel olla üsnagi segased või isegi nukrad tagajärjed. Täiuslikud võõrad, mille tegevus hargneb siis peamiselt ühe õhtusöögilaua taga seitsmepealise sõpruskonna esituses on selles mõttes üsna kammerlik film ka kindlasti mitte vaoshoitud või tagasihoidlik, vaid ilmselt kinnitab jällegi Andrei arvamust, et itaallased on hullud. Teravaid kriitikanooli lendab näiteks naiste ja meestevaheliste suhete, homofoobia lasteaialapsevanemate suhete teemal, aga nagu Andrei enne just mainis, siis on see suuresti üsna sellise pikantse huumori kaudu, nii et naerda saab seda filmi vaadates omajagu. Et näiteks tuuakse selliseid ajakohaseid humoorikaid võrdlus, et naised on Mäkid ja mehed on pissid ja nii edasi. Täiuslikud võõrad, parasjagu kinodes jooksev Itaalia tragikomöödia, minu meelest väga ehe näide kaasaegsest Itaalia kinost, et mulle tundub, et kõiki Itaalia filmid, mis praegu sealpool kinodes jooksevad, räägivad toidust, armastusest ja katoliikluse eest. Ma arvan, et praeguse Itaalia filmitegijad, kes varem hästi palju kummardasid kunagiste kadunud aegade Itaalia kinomeistrite töid on nüüd hakanud ikkagi täiesti uusi ja omanäolisi teoseid tegema. Et on üle saadud sellest. Itaalia kino oli kunagi hästi suur, pärast seda järgnes selline tohutu laine küllalt labaseid komöödiaid ja nüüd on tekkinud selline sünteesid, kus Itaalia kinodes näeme palju filme, mis on endiselt lõbusad, aga samas neil on ka Raamat sisu ja selle käesoleva filmirežissöör Paulo sinovee. See on suurepärane näide sellest, et lihtsalt tema ise on alati öelnud, et tema teeb komöödiaid ja ta ei ole harjunud auhindu saama. Ehk siis vihjab ka sellele, et Ma ise ei püüdlebki selle poole teha filmiklassikat või midagi väga sügavamõttelist ja tema filmid üldiselt on selliseid olnud, aga käesoleval juhul minu meelest. See film võttis nii hästi kokku selle, millisena Itaalia ühiskond itaallaste enda arust on, et sellepärast see film võib-olla seal on ka nii hästi vastu võetud. Et itaallased ikka ise ütlevad, et üheski teises keeles pole nii palju metafoore näiteks väärsustele ja seksile ja just sellepärast, et tegemist on rangelt katoliikliku riigiga. Õiget sõna ei tohi kasutada. Siis me näemegi siin filmisite peidus pinna all on paljud itaallased endiselt homofoob, sed hoiavad täiusliku perekonnas kraadi ning selle taga petavad 11. Arvestades seda filmide massi, mis iga aasta kinodesse jõuab, siis täiuslikud võõrad võib ka tunduda selline film, et kuidagi kaob nende teiste filmide vahele ära, et seda väga kergelt ei pane tähele, et isegi unustasin alguses filmi sisu täpsemalt tutvustada, et kui juba kirjeldus ütleb, et et põhiosasse film toimub ühe õhtusöögilaua taga, kus siis väikeste provot provokatsioonide kaudu jõutakse sellise mängu, need kõik asetavad oma telefoni lauale ja siis õhtu jooksul kõik tulevad sõnumid ja emailid loetakse valjult ette ja kõnedele vastatakse valjuhääldi kaudu siis kõige ees avalikult ei tundu võib-olla noh, on enam-vähem aimata, et on selline, tundub selline väike filmikene, nimetajate võib, üritab lipsata, aga tegelikult salongi pinna all on palju rohkemat peidus, kui seda juba vaatama minna, sest ta on päris sihuke korralik elamus. Ja mina ka väga väga soovitan seda filmi vaatama minna ja mitte ainult sellepärast, et viia ennast kurssi rohkem, et mis moodsas Euroopa kinos toimub juba sellepärast, et see film lihtsalt ongi väga hea. Ja siin on nii lahedaid tehtitaallaslike momente, et mulle hästi meeldis see, et kuidas üks oluline teema siin filmis lisaks siis armastusele, toidule ja katoliiklusele, nagu ma enne mainisin, on ka tegelikult selline nähtusid Itaalias, mis ilmselt nii hästi levinud on ma, mis ma. Ja tegemist on siis nähtusega, kus erakordselt paljudit Itaalia mehed jäävadki elama koju oma ema õde oma mammade juurde ja ka neljakümneaastasena need enam ei koligi välja, kui just nad ei leia oma emaga võrdväärset kaasata endale, kes, kes oskaks sama hästi süüa ja sama hästi süüa teha ja nende eest hoolitseda. Ja siin oli samamoodi, et üks teemadest oli samuti, et kuidas üks täiskasvanud meesterahvas tunnistab, et tema emaga võib-olla veidi keeruline, aga endiselt tahab temaga koos elada ja tahabki, et tema naine ja lapsed läksid ja läksid koos tema. Et väga-väga huvitav mõte ja, ja ma arvan, et siit filmist niimoodi läbi joostes saab kõik, kõik teemad, mis Itaalias praegu selliseid tulisemaid teemad on, saab kätte teada. Ma olen siis elav näide sellest, mida Maren kirjeldas, sellepärast et et mina oleks selle filmi väga rahulikult mööda lasknud kuidagi üldse süvenemata ja see on tegelikult täiesti masendav, et kui palju sa oled tähelepanu läbi igasuguse reklaami raami erinevad, suhteliselt mõtetud, analoogsed Ameerika palju tühjemad, komöödiad ja kuivõrd hästi niisugune film võib justkui peost lipsata ja seal on mõnusalt nagu vastab ka sellele stereotüübid. Euroopa filmid oleks justkui sellised tõsised nukrad, et see on nagu väga hästi toimivad minu meelest komöödiana samal ajal siin on väga head Bondid olemas, siin on hästi-hästi mõjuvad stseenid puudutavad minu meelest ühe tegelase homoseksuaalsust, mis, kus see film võtab nagu ootamatult tõsiseltvõetava ja veenvalt sellise ühiskondliku positsiooni. Ja selliste filmidega, nagu öeldud, et siin on ainult seitse tegelasse, toimub peaaegu toimub täielikult peaaegu ühes korteris ja sisuliselt ühest Toas lausa. Aga ta on selliste filmide probleem on sageli see, et selliseid tubateatri asju on raske visuaalselt huvitavaks teha, aga minu meelest siin on lavastaja saanud päris hästi hakkama. Montaaž on väga tugev, ta lõikab väga tempokalt nende tegelaste vahel ja neid näitlejaid on tõesti väga hea jälgida niimoodi üksteise pealt mängides, nii et selle ruumi see kuidagi seda ei pane tähele, et see ruum on kogu ruumi muutuvad kogu aeg toimub ainult selles ühes ruumis. Nii et ma olen ka nõus sellega, et, et see on, see film on kuidagi hästi selgelt oma žanris, et tal on see üks tegevuspaik on ehtne selline, nagu sa ütlesid, kästi tuga, teater ja talongi ka hästi palju dialoogi, mis vastavalt sellele žanrile peakski olema. Ja samas ei mõju ehitavalt kordagi ei oota, et see viimseks läbi ja see kogu aeg ootad just vastupidi, et mis edasi saab. Et väga ja väga-väga hea film ja ja ma arvan, et, et siit saavad mõtteainest ja väga paljud inimesed nii oma omaenda kohta kui ka üldiselt filmimaailma kohta. Ja mis oli minu meelest hästi põnev. Siin filmis oli veel see, et, et kuigi need tegelased olid hästi sellised lihtsad ja lapsikud, tegelikult me nende endi kohta saime küll selliseid paljastusi, aga samas neid karaktereid väga palju välja ja arendatud, aga sellegipoolest me mõistsime neid hiljem tükk aega mõtlesin, et milliste võtetega režissöör režissöör pani meid neid mõistma, et see oli väga huvitav, et need olid väga väikesed detailid ja žestid, mille kaudu me hakkasime samastame ennast nende inimestega, et väga meisterlikult tehtud, et ei olnud vaja suurt juttu selleks, et rääkida inimeste elulugusid, vaid hoopis teistpidi anti teada, et kes need inimesed on, miks need sellised on. Ja me mõistsime neid. See on ainult liituda kiidusõnadega, väga tore väike film, hästi minimalistliku lahendusega, tõesti nagu mainitud, juba tegevuspaik on ainult kodu, eks. Ja siin teemad, mida välja toodi minu jaoks ja kõige olulisem võib-olla oligi selline homoseksuaalsuse homo puhub ja teemadest, kui ma olen märganud, et tehakse spetsiifiliselt geifilme ja siis filmi heteroseksuaalsetest tegelenud teistki sellist noh, väga harva kohtab sellist reaalsust tarisele, kuidas keedesse suhtutakse üldse, mulle tundub, et kohati elame sellises väga hukka mõistes maailmas ja muidugi ka see tuleb siin esile, et kuidas tegelikult ikkagi inimesed, telefonides hoiavad ära oma privaatset elu, et kas te olete näiteks märganud seda, et kui vanasti olid telefonid nagu Nokia kolm, kolm 10, siis ülejäänud probleemi nagu kellelegi laenata, et ta saaks helistada, sest noh ei ole nii lihtne selle kaudu kellegi sõnumeid lugeda või midagi sellist nutitelefonid siis nagu väga ei taha tegelikult isegi mulle on see, et ma olen nagu hästi tavaline inimene, ma ei varja suurt midagi. Aga isegi noh, kui keegi pisut võõras inimene kysib telefonil, laenaksid tegelikult tegelikult tekitab mingi ebamugav seal sees. Nii et selles mõttes väga tore film ja tõesti võtavad Pirgustega inimesi nad kamameelsemad olema ja, ja sellest on tegelikult ma arvan, väga palju võit. Viimase juba peaaegu 10 aasta jooksul on maailma krimi ja põnevuskirjandust domineerinud Skandinaaviast pärit põnevust kirjanikud. Veidi vähemal määral on see kandunud ka teleseriaalide ja filmimaailma. Seda trendi murdis kahetuhande 14. aastal David Fincher'i film, kadunud tüdruk või kaan Köl. Mis siis kujunes mõnevõrra ootamatult selliseks aasta üheks suuremaks kinohitiks ja palju räägitamaks filmiks ja miks sellest kan Köldist on täna põhjust rääkida, sellepärast tüdrukut rongis on nimetatud mitmeti justkui selle aasta siis nii-öelda kaan Köli või kadunud tüdruku vasteks selliseks uueks põnevus potentsiaalseks põnevushitiks, sest ka see tugineb laborintlikult kulgeval põnevusromaanil, mille autoriks on Poola hakin. See raamat on saanud siis Ameerikas bestselleriks ja räägib see siis sellest, kuidas üks alko alkoholismiga võitlev naisterahvas sõidab iga päev rongiga mööda oma eksabikaasa kodust ja seal kõrval siis elavast noorpaarist, kelle sellist väga kirglikult suhet ja hakkab väga-väga kadestama. Aga ühel päeval siis selle paari tütarlaps kaob ja muidugi potentsiaalseks siis pealtnägijaks. Filmi peategelane See on tõsi, et sageli on toodud võrdluseks ka on küll minu meelest kõige parem paremini sõnastatud võrdlus selle kohta, et see on vaese mehe kaan küll. Mulle tegelikult lihtsalt ta meenutas rohkem Nicole Kidmaniga peaosas filmi Before'iga juures liit, mis sai küll palju vähem tähelepanu ja tuli ja läks tegelikult noh, rääkis ka naisest, kes ärkab mälukaotusega kaalumitel. Kavatsete kahjuks vaeva, võtke siis Emily poolt mängitud Rachelit alkohoolikud, kes sõidab rongiga suurest üksindusest. Väga sünge hevi on kogu see film siis kolm naispeategelast näitleja välja ei tulnud minu arust. Ma mõtlen siin väga head on justkui triivinud muinasjutte filmides väga aktiivselt viimastel aastatel ja tahan teda näha sellistes tõsistes rollides nagu sika, harja või siis käesolev film samuti Heili menetlenud siin väga tugev ning Rebecca Ferguson Sis viiendast võimatust missioonist selline uus nägu paljude jaoks meenutab mulle natuke siin kõik sellised murtud tiibadega linnud ja mehed, siin on vägivaldsed manipulatiivsel salakavalad muidugi alkoholismi teemal suhtes, et valus on siis kui ühel hetkel läks beebi matmiseks, siis ma tõesti tundsin, et pärast kinosaalist lahkumist tahaks natuke Teleduk saada midagi, et kohati mulle fil menetlusse mingit sellist hästi pikka postitust kuskil buduaaris või perekoolisaated googeldades midagi ei näe, siis jõuad kuskile perekooli ja siis keegi kirjutab oma elust ei saadagi killukese kellegi teise reaalsest. Aga loo seas minagi, kui suureks probleemiks, et mul läks tükk aega, et aru saada üldse, mida siin õieti nagu lahendatakse või mingi selline keskne suur komplekter natuke puudesse hüppab siin tegelaste vahel, tegelased ise on huvitavad, aga mida siin täpselt lahendatakse, mul oli veidi ebaselge, küll aga hoidis minu tähelepanu väga hea selline lavastaja konkreetsemalt operaatori Toyotat näiteks, sest see, kuidas film üles võetud, on ta justkui kaameratöö peegeldab nagu tegelase olemust, et näiteks muideks panin keegi tähele, et Emily planti tegelast või seda, kui ikka Emilyt Emil pantidegeldamata pringijat, siis neitsi aina filmitud, sageli käsikaameraga ja mis väriseb täpselt samamoodi, nagu ta ise väriseb joomisest. Ja samamoodi siis anna, kes on abielunaine ka muidugi tema elus on sügav traagika, mis filmi jooksul esile tuleb, teda on jälle filmitud rohkem kuldses valguses, nii et kogu need kontrastid ja minu arust on väga huvitavad, nii et. Nii et seal oli väga põnev vaadata kangerlyle tajad muidugi valla igast küljest ja isegi sellest minust minust oluliselt süngem kangelane, nagu mingi Disney. Emily Blunt, keda ma ei ole kunagi pidanud varem ka väga heaks näitlejaks, on minu meelest selles filmis lihtsalt perfektsioon, võib-olla mu selle senisel aasta absoluutne lemmik, nais roll, aga see on ka parim osa filmist ja võib-olla peaaegu ainus hea osa mulle see film ei istunud siin, potentsiaali oli palju just sellepärast, et seda filmi justkui loevad või noh, 300 nii-öelda keskset tegelast on kõik nii-öelda angel laiemal närveiter, ehk siis kõigil neil on väga selgelt oma sihuke väga subjektiivne positsioon ja me kogu aeg peame seda pilti niimoodi tükk tüki haaval kokku panema. Rämps ja tõid hästi välja, see on minu jaoks ka mingi niisugune hea kandev konflikti koht või selline mootor oli, ei oska selles filmis puududa, nii kuidagi üheülbaliseks tempoga minu jaoks ta liikus kogu aeg nii ühtlaselt, mingeid üllatusi lõpuks ei tulnudki, Stalini läbivalt tume KMG-l mis on tegelikult ju kuidagi oluliselt vähem usutava šisega, sidus sinna vahele nagu sellist head huumorit, mingitest kahtlastest musta huumorit ja, ja tükk aega mõtlesin, et miks mulle see tüdruk rongis ei meeldinud, sellepärast et mulle meeldivad just need väga palju varem mainitud nii-öelda Nordic noary või sellise Skandinaavia põneviku elemendid, mis on ju ka hästi-hästi tume ja kus on alati mingi sihuke inimeksistentsi suhtes küüniline nooti ja kus on väga selge, et mingisuguseid ühiskonnakriitilised noodid, mis on ka siin filmis väga selgelt olemas, aga ometi siinse kuidagi ei töötanud, sest seda laaditi nii palju ühe hõlbaliselt üksteise otsa, et lõpuks ma muutusin kuidagi nii tundetuks ja hoolimatuks selle selle filmiloo suhtes. Ma olen teiega täiesti nõus, et Emily blondi osatäitmine on minu meelest ka parim osa sellest filmist. Väga huvitav, Ralf, et sa tõid selle hoolega udu slipp võrdluse, et ma tahtsin selle peale enne just öelda, et nende filmide ilmselt kõige suurem erinevus ongi peaosatäitjad, ET nutetud punaste silmadega Kidmanile Emily Blunt kõvasti silmad ette. Ühe, aga siinne natukene minu meelest peitub selle Emilia planti osatäitmise juures ka selleni ilustamise teema, et kuigi see roll on jah selline, et seda on kohati väga ebamugav ja valus vaadata, et see on väga hästi tehtud. Aga siis sageli on toodud välja seda, et raamatusse peategelane ehk siis eluga tupikusse jõudnud alkoholilembene naine on lisaks kõigele ka enda füüsise natukenegi käest lasknud, ta on ülekaaluline. Ja kuigi Emily planti üritatakse siin kampsunite mantlitega natukene kubu ööseks riietada, siis ilmselgelt mingist ülekaalulisust, sest tema puhul rääkida ei saa. Ja just hiljuti mulle jäi seesama asi silma tyyp atrioraizen ei katastroofi puhul, kus siis lõpus tiitrite kõrvale näidati neid päriselt selle katastroofi seotud olnud inimesi ja seal oli Mike Williamsi abikaasa Felicia rolli valitud Keit Hatson. Ja, ja muidugi see tegelik Mike Williams ei ole ka päris Marko Albergi välimusega, aga naistegelase puhul oli tegu väga suure kaalu vahega ja see oli lihtsalt minu meelest sellepärast, et sinna filmi algusesse panna üsnagi imal selline aluspesustseen. Et jah, loomulikult, et filmi tõde ei ole elutõde, aga mulle tundub, et sellised kaalu küsimused, mingi mingid sellised tühised iluideaalid, mingi esteetika, mida filmides jälgitakse, on väga selline pealiskaudne lähenemine. Ta oleks võinud olla selline hästi transvormatiivne roll, nagu umbes soliste on kuskil monster-is, kus ta oli sellise tõesti jubeda välimusega tegelikult raamatut lugenud inimesed on üldse öelnud, et ta ei ole nüüd nii hea filmiversioon ekraniseering, nii et siin vist tegevuskohta ka muudkui ma ei eksi siis, autor on vist pärit Suurbritanniast. Inglismaalt Ameerikasse Londoni sellisele raamatu tegevus. Aga minu jaoks sellel, sellel filmil on veel Shan sellistel põhjustel üks suur puudujääk, mis selle kogu selle eriti viimase kolmandiku mineerib, on see, et kui käsitleda seda just sellise ministeeriumi või selliseid, kes seda tegi Dannyt loona siis selle huu Dannyt lõpp. Vastuse motiivid on selles filmis enam kui kaheldavad, ütlesin, et peaaegu ükski tegelane peale siis juba paljukiidetud Emily planti peategelase selles filmis eriti huvitav ei ole eriti loogiliselt käitu ja nagu öeldud, selle selle nii-öelda peamise kurjami motiivid on suhteliselt napakalt üle ülekirjutatult esitletud. Absoluutselt nõus. Ja minu jaoks ka see film üllatavalt, kuna ma ootasin sellelt lavastajat nii palju rohkem, näiteks tema üle-eelmine film The Help mulle väga väga meeldis ja aga käesoleval juhul jah, see film jäi täielikult Emili plandi õlule ja lavastajatöö osa oli palju vähem kui, kui oleks siis tiit tellerilt oodanud, et kokkuvõttes mul jäigi mulje, et seal filmis alkohoolikust naisterahvas, kes vaata nüüd oma töö riisis muudkui edasi-tagasi rongiga ja ma arvan, et seda filmiga ja võib-olla soovitaks siis vaadata, kui oled Lux ekspressiga või või rongiga kuhugi sõitma, siit siis seal vaadatagi see film võib-olla ajaviiteks ära, aga samas need on ka põnev, aga samas ma arvan, et võib-olla. Mõtlesin, et Palestiina Elron saaks nagu reklaami teha umbes, et sellise ilusa muusika tänavale. Jälgides ma ei tea, milleks selline tugev heli plusse ja ei julge väga soovitada seda filmi ja kirgi üles kütta, aga samas kui midagi toredat tahta vaadata, näiteks ongi vussis siis tüdruk rongis on päris hea valik. Seekord kasutasime tavapärasest veidi erinevat käiku ehk kuulasime juba ära tänase saatekülalise Mart Kivastiku valitud loo Sammerinsa jämede põuksilt ja stuudios on nüüd ka Mart Kivastik ise, kelle uus film õnn tuleb. Magades on äsja kinno jõudnud. Tere. Tere. Õnn tuleb magades, paneb siis mõttelise punkti väga tihedale aastale. Eesti kinodes. Järjest on tulnud väga palju filme ja see ei ole just tihe hetk, kus korraga on kinodes kolm värsket kodumaist mängufilmi. Kui palju sa oled jõudnud silma peal hoida sellel, mis toimub Eesti kinomaastikul? Meil on see loogiline, et ma tean, kuna mind ennast huvitab ka, millal keegi saab teha ja mida ma ise tahan. Ja see, aga ma ütlen, et mulle nendest viimastest mulle meeldis kõige rohkem Musta alpinisti ja ma hakkasin mõtlema, et et ei ole, tegelikult ei ole tähtis, tehakse nii palju, aga et need filmid, mida tehakse, oleks oleks mingisugusest vajadusest tulnud filmid mis on alati, mis on, mis on ära tunda nagu lihtsalt sihuksed kirjutatud asjad, mis on, et film selle jaoks, et teha filmi. Aga selle Musta alpinisti puhul, kuna see põhjus oli niivõrd niivõrd oluline see filmi teha, et tal säiliks. Lisaks poiss sai surma ka tegelikult eksju, ja siis, ja siis noh, see ei pea olema tingimata enda niivõrd mage põhjus, aga see tänu sellele tuleb ka see film isiklik ja ta hakkab, ta hakkab mõjuma, noh ja ma olen, kuna film on nii palju kallis ja, ja, ja võtab nii paljude inimeste tööd ja aega, siis silma jaoks peab olema eriline põhjustada. Jah, ma arvan küll Kas sinul oli see eriline põhjus? Muidugi, mul oli nii olla siin hea lugu. Ei, ma mõtlen seda, et mulle endale see lugu hakkas, kui ma kirjutasin seda novelli, siis mulle tundus, tundus kohe, et et noh, et sellest võiks, võiks saada, või noh, kui seal Eestis tundub, et sellest võiks saada, filmida, siis sa ootad viis aastat, kus saab raha järgmine viis aastat, siis järsku saabki teha, aga seekord läks kuna see odav odava tee, need Nad tulid kohe peale. Aga noh, see oli hea, et me saime kohe teine asi, et see meie jaoks natuke liiga odav. Aga et siis me üsna jänni selle eelarves, aga noh, saime tehtud. Sellele, et filme on palju olnud tundub mulle ka, et nad on kuidagi liikunud või mahuvad küllalt hästi erinevates žanrites, et seal lastefilme on üsna lihtne olnud kuidagi kirjeldada lühidalt, et millest need filmid räägivad. Õnn tuleb magades puhul, mulle tundub natuke keerukam aru saada. Millest aga mina, kardan neid pigem selles mõttes, et, et kasvõi see noh, kui me sellest alpinist rääkimaks, tema hakkas kihva keerama, ei saanudki selguda, kas Sangi tegema hakkas. Mingil hetkel hakkas siukest õudukat sinna siis sa minu arust olnud vaja. Ja Ma pigem pigem hoiduks nendest saanud ja mulle meeldib nii palju, kui tahaks, kasvõi Taanis. Mis oli see Itaalia keel algajatele, sellised lihtsad inimeste lood, mis on meie ümber kogu aeg, sünnivad mulle, mulle meeldivad Need väga. Lõutiscendoudze ütleme ma ei näi, mis tõugu, eks te olete näinud kindlasti, et see on selline klassikaline asi mingist lihtsast mehest ja võib-olla istuvad need olid aga sel hetkel, kui ma hakkan mingeid sanda tegema mingeid siis me paneme Bush vanema ei ole Ameerikas. Kuidas sa ütleksid lühidalt kuulajale, millest õnn tuleb magades? Ivo ütles, kus mingis intervjuus, et see on armastusfilm, kus armastust veel ei ole, aga see on võimalik, et seal ennast väga-väga hästi öeldud. Aga mis, kuidas see hästi lühidalt, ühe lausega võtad kokku, et mis seal siis oli, mis sa tahtsid öelda hingelt ära. Saan köök, kuidas on võimalik kahel inimesel kokku saada ja kas on, kas on üldse võimalik sellesse, eks ole. Ja kahe inimese kokk saamisel? Mind tuleb magades on vaadatud siis viivi naispeategelase perspektiivist. Ei, ta mõlemalt poolt, seal on jah, ta on selline natuke sihuke noh, selline nagu ristsõna jätta, nii. Sa ei tohiks teada, kuidas need asjad lõppevad, et ma tahaksin seletada ka, aga ta mehelt pooltki naise poolt vaadates ja siis vaataja tegelikult umbes tean, mis hakkab sind väga niimoodi sellele teha. Aga see on, see ei ole, ei kirjandusega filmikunstis muidugi midagi harvaesinevat. Et meesautorid kirjutavad siis ka naise perspektiivist, aga kas selle filmi jaoks siis Viivi tegelaskuju, ütleme siis kuidagi nagu pikemalt lahti kirjutades võib-olla kui novelliga võrrelda, et kas sinu jaoks naise perspektiivi juures tekkis raskusi ka, et kes. Vastupidi, mul oli hästi huvitav selles mõttes, et Katariina tuli juba sinna tegema, siis ta loomulikult mõtlesime tükk aega, arutasime seda asja. Ei, mul on hea meel, tema ütles, et temal, vii talle see väga hästi, sobib ja siis, ega ma olen nimelt, ma tunnen naisi ka, ma siis küsisin kõigest kahed, mis asi, kus on need noh, tundub, et et nagu selles mõttes ma väga puusse pannud, aga meestega mehed ongi lihtsamad. Mehed on nishi krõks, saad teada, mees on sihuke lihtne loom, naised on niisugused keerulised selles mõttes. Naistest on huvitav kirjutada. Kuule, sa tundud hästi vahetu tüübina, kuidas sa lavastajana oled, kas sa tegid hästi selgelt stsenaariumi põhjal ees oleva plaani järgi või oli seal ka sellist improvisatsiooni ja näitlejate poolset sisendit? Ei, ei, ei, sa ei saa nii teha, et näpuga järgi, ütleb Rebecca koos ta, ta peab ikkagi tegelikult tulema. Näitlejast, sa ei saa ette kirjutada. Et hakkame nii tegema, see mingil hetkel te peate kokkusaamise lugu ja see näitleja kokku saama siis. Ja siis ikkagi see, kui ta tuleb, näidestan õige, kui sa hakkad niiviisi tagasi suruma kuskile sellesse mingisse ruutu sisse. Aga sa ei oska nii palju kui mina marita teha, et me saaks kokku kuskil. Sa oled teinud hulga telefilme, aga selliseid täispikka mängufilmi osas on su teine lavaseened ja ma ootasin metsikult kaua aega kui erinevad kogemused, need on olnud teha telefilmi, teha oma debüütfilme, nüüd siis teha oma teist filmi. Kõige esimene filmi tegemine Raivoga koos Raivo passiga siis tema oli noor draamateatri näitleja noorkirjanike, siis ma kartsin näiteid, nii ma ütlesin, et ma ei julgenud üldse midagi teha. Saatsin tants näitlejate, stsenaristide, näitlejate, kas ja siis mina ütlen, et mis siis noh, mis ma siis tahaks, aga siis seal tegelikult See esimest korda, kui need kaks telebussil ta filmis on Artur Talviku majas neid, seda põhi põhitegevus oli seal ja siis, kui mõned kahte bussi nägin, mingid 30 inimest, ma mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg ära põgeneda, aga esimene oli täiesti kohutav segadus, mis seal toimus. Õnneks siis vaikselt hakkasin pihta saama ja tegelikult need sellised õpetad tööd on väga mõistlikud, et noh sest ega suurfilm on päris keeruline, sa ei saa seal väga niisi siukest jama tekitaja, aega on vähe rahamäe. Inimesed kõik ootavad, et, et asjata. Sa oled nii kirjaniku lavastaja, kas kas need kaks asja on sinu jaoks kuidagi eraldi? Kui sa kirjen ühe Ama sama toru, mingid kaks asjadest, aga vahet, vahet ei ole, selles mõttes, mida sa teed, et et see on lihtsalt vahend ja küsimus, et. Võtan Bergmanni tali, kõik kolm teatris. Vanemast pastakas rohkem kirjutama, aga põhimõtteliselt ei ole ju vahet, et. Aga ka see film jooksis selle juba silme ees, kui sa kirjutasid seda aluseks olevat prosaluga. Jah, seal kuidagi, kuna, kuna mul need tüübid eriti viivial nii hästi neesi peas olemas ja mulle tundus, et ta on hästi filmi moodi see asi. Et siis see tundus küll ma, ma tahaks selle filmiks rada jah, seal küll. Tänaseks on see film juba esilinastunud Tallinnas, Tartus ja ka Islandil Reykjavikis. Kuidas selline vastuvõtt on olnud ja kas see on kuidagi erinenud Islandil ja Eestis? Islandil Lardi algusest tähelepanu rohkem, aga ma ei tea, miks, sellepärast et seal oli tõenäoliselt publik, oli selline igalt poolt rahvusvaheline lihtsalt tükk aega, enne kui nad niiviisi üles ärkavad ja noh, et aga muidu võeti väga-väga kenasti. Sa ütlesid, et sa nii ootasid, et saaks seda filmi teha, et sa oled üldse filmi osas nii kirglikult praegu räägid, et kas seal on juba järgmistel järvedel. Mul juba enne seda filmi plaanis selliks näidend Laidoneri elu järgi tehtud sõdureid mängisid Baskini ja Lutsepp ka kahetükk oli. Aga siis ma kirjutasin selle noh, mulle endale see teema istus, seal on sihukese väikse inimese evangest, kes kes tahaks ka suur olla, aga, aga noh, sa ei saa. Et sa ei saa olla suurem, kui sa oled ja, ja, ja see mulle nii meeldis ja siis selle ümber kirjutasime, nägin õudselt vaeva, aga tegelikult ma arvan. Ma olen praegu päris hea loosanud ja ma loodan, et ma saan ikka mingil hetkel selle ära teha, aga see oli mul enne olemas juba, aga siis on, et siin järjekorras seisan. Millal praegu veel kindel ei ole, et millal te siis ei tea, siin ei tea sinna kõik Nende stsenaariumitega ukse taga. Aga ma loodan väga, et mingi. Lähemas tulevikus ma ei taha viisaste loodetamisi kahe filmi ajal viisastesse on liiga palju. Meil on selline traditsioon, et kui meil on mõni külaline stuudios, siis me viimasena küsime alati kuulajate jaoks ühte filmisoovitust, millest filmi sina soovitaksid kuulajatel vaatama minna. Ma nägin mingit a, mis oli Nade World. Hästi kihvt Ameerika film, just, ma nägin kogemata kuskilt. Ja ta oli need. Hiljem vaatasin järgida väikse eelarve kahe 200000 dollariga tehtud ja täiesti siuke superkihvtilt tehtud film, et see oleks minu jaoks oleks selline eeskujulik film ja teine, mis ütleks sellesse Goenite. Sirjas männ, näiteks te olete seal oli film, kui seal ei olnud ühtegi tuntud nägu, kõik näitajad olid kuskilt cover tund. Ja ma hakkasin, ma ei teadnud, et seal tehtud, hakkasin vaatama, mõtlesin, et kurat et siukest tahaks ise teha ja alles laps, ma nägin neid tiitleid, siis ma sain teada, et tema neid kahte ma soovitaksin. Suur tänu, Mart Kivastik, et tulid meiega stuudiosse vestlema, soovime edu ja siis jääme põnevusega ootama järgmist filmi. Aitäh. Seda tavapärasest veidi erinevat käiku muusika osas kasutasime seetõttu, et ka minul oli auvahepeal lasta vanemaks saada ja seepärast lubasid lahkelt, kas saatejuht, juhitka ja minul selle saate lõpetuseks omal soovil üks lugu valida. Ma ei saa muidugi jätta kasutamata võimalust mainida sellega seoses taas kord ühte oma lemmikfilmi, milleks on eelkõige stsenaristina tuntud Eskelvogti lavastajadebüüt. Blind, mis pärineb aastast 2014 Filmsis räägib kirjanikust naisest, kes jääb pimedaks, kuidas ta pimedana hakkab oma uut raamatut kirjutades mängima. Üsna selliseid hämaraid mõttemänge ja reaalsuse ja fantaasia lähevad selles filmis siis täiesti segamini. Soovitan filme vaadata ja lugu, mis ma saadet lõpetama valisin, on plandis kõlanud vaip. Läntschen lugu ise on võib-olla kurblikaga film, mitte nii väga ja kuule, ma nägin blind esimest korda Tartuffil siis kus ja millal iganes ma seda lugu kuulan, tekitab see minust sellise mõnusa, laisa palav, augustikuise pärastlõuna tunda. Aga sellega ongi, meie saate selleks korraks läbi. Minge kinno ja kohtume jälle nädala pärast raadio kahe eetris.