Et omaaegsed Nõukogude valimised hakkavad juba meelest minema, võiks neid vahel ikka meenutada. 1941. aasta NSV Liidu ülemnõukogu valimised tegin Pärnus koolipoisina kaasa puhkpilliorkestris mängides. Valimised algasid alati väga vara kell kuus hommikul, et peibutada inimesi pühapäeval sel kellaajal voodist pandi valimisjaoskondades müügile niinimetatud defitsiit mida poest saada polnud. 1941. aasta Eestis seda küll veel vajab olnud, poed polnud veel päris tühjaks pumbatud. Jaanuari pakases lahtises veoauto seest valimisjaoskonnas teise sõitmine tähendas igas uues jaoskonnas kõigepealt pillide soojendamist. Sõit käis ühest Pärnu otsast teise hundikülast Ehremalt roti külla ehk viisakamalt raekülla. Kui olime vaheaegadega mänginud umbes kuus tundi, söödi lõunat. Vana pillimehed olid seks puhuks varunud midagi kangemat, mis pani jutu nobedamini jooksma, kuid ühtlasi oli kuulda ka rohkem valenoote. Pärast lõunasööki jätkus meie rändmuusiku elu veel paar tundi. Ühes vahepeatuses juhtus äpardus, mis tegi kõrvaltvaatajale nalja, pani aga asjaosalised kõvasti kurja vanduma. Keegi oli pannud oma tenor sarve maha, et pista ette suits või minna ihu väga leevendama. Õnnetuseks oli autojuht rajal tagurdanud ja ühe rattaga üle pilli kõla lehtri sõitnud litsudes selle nii lemmi, et lauluks avatud ümmarguse suu asemel olid jäänud vihaselt kokku surutud huuled. Ventiilid ja peenemad torud olid siiski terved ja kui veidi hiljem sõitsin Tallinna kuldse seitsme džässikontserdile, lasti mul pill viia Sakala tänavasse pillimeister Harald Kristali töökotta. Ta seal pandi see uuesti hüüdma. Ehkki Valgre pala õige valik pole kuidagi seotud nõukoguliku valimistega, sobib ta selle jutu lõpetuseks küll. Ja ta oli Ka Rõuge Rally Mart neidudest Vaid mõtlematult seda. Hinda ainult õiged, tööle köige Leenu saadu virika ja, ja et ma võiksin armastada. No. See ründavalt? Või v loodi? Öelda? Me ei saa ju neid ikka ja, ja et ma võiksin, arvas ta.