Tund aega hiljem, aga eetris me siiski oleme ja meil on selle üle lihtsalt väga hea meel. Rahvateenrite aas teie eest ja ilusat keskpäeva. Sulev Valner, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe kutsuvad täna, tõid siis endaga rahvateenrite vikerraadio stuudios endaga kaasa mõtlema ja arutlema paljude huvitavate teemade üle. No äsja just seda suusatamist vaadates, ega ei ole ikka õige värk, kui omasid ei ole nagu, et noh, meestes küll on, aga, aga kiku oli praegu puudu ja jätab suhteliselt külmaks, et, et kes, kes seal võidab või kes seal sõidab. Ta muidugi on ja, ja selle tõttu noh, tuleb ainult pöialt hoida, et ikkagi kasvaks peale neid uusi, sest olgem ausad, ega Mae Veerpalu väga tõenäoliselt ju pärast Torinat väga kaua enam ei jätka. Ja kuni puhul on ta nüüd vanuseliselt natuke noorem, aga noh, ka ei tea, kas ta nüüd nüüd nende eriti pikaealiste naissuusatajate karjääri tingimata kaasa teeb. Jah, noh, kui natukene nagu õelaid noote lasta, siis kui Mae veerpalu ja Šmigun ära lõpetavad, siis Eesti Raadio Eesti Televisioon hoiavad kõvasti raha kokku siin enam nagu susele, kandeid pole vaja edasi anda. Nii no ma ei oleks, see oleks päris kindel, sellepärast et meie jalgpallimeeskond ei ole ka jõudnud ju kordagi finaalturniirile, aga see ei tähenda ju seda, et Eesti Raadio ja eriti Eesti Televisioon ei annaks jalgpalli maailmameistrivõistlustest või Euroopa meistrivõistlustest. Sellest polegi lugu, ta annab ka väga palju ülekandeid meie oma jalgpallurite tegemistest ja, ja see on juba hoopis hullem asi. Aga selle sellega, et sa ütlesid, et kui meie omad ei sõida, et siis nagu, nagu huvi on sisuliselt olematu, ma siiski nii ei ütleks, huvi on täiesti olemas. Ma arvan, et tänu sellele, et meie suusatajad on aastaid nii kõva konkurentsi pakkunud maailma tugevamatele on ka need teised maailma tugevamad saanud, meie nagu sporditoimetajad ütlevad spordisõprade jaoks tuntud ja armastatud inimesteks, kellele hoitakse pöialt ka siis, kui eestlased ei sõida. Mulle meenub, kui ma ise olin poisikene, kui Anson pani ägedalt kiiruisutamist, siis kõik kõik need teised, kellega ta konkureeris, olid ju ka sul nagu pereliikmed, kellele siis saagas hoidsid pöialt või kui nad Anssoniga koos sõitsid, siis jälle ei hoidnud pöialt? Suusatajatega ole ju samamoodi omasid ei ole, siis on jällegi nagu abielulahutus, et, et varsti nagu eksid, ei huvita seda küll pikemalt. Et see jah, mingi aja kestab, hullem on, ma arvan see, kui me selle teema nüüd siin tõesti joone alla tõmbame, siis hullem on äkki see, et kui meie tugevamad lõpetavad ja neil on maailmakarikasarja, ütleme esimestele kohtadele nagu asja ei ole siis ka see maailmakarika etapp Otepääle ilmselt noh, löögi all. See on ikkagi saadud suuresti tänu sellele, et meil on nii kõva suusatajate koolkond ette näidata ja ja, ja kahtlemata kõik väga palju sõltub Pealt vaatajatest, kui pealtvaatajaid enam ei tule omadele pöialt hoidma, ergutama, ega siis siis naljalt vist ka see üritus sureb vaikselt välja. Nojah, aga küll neid suusatajaid tuleb peale, võib-olla me praegu lihtsalt ei tea, kes tuleb ja millal tuleb, sest mulle meenub ka see, kui oli Heino puust. Aastaid juba mitu aastat tagasi oli ju kõva odaviskaja, siis arvati ka jätkupuust areenilt lahkus, et et ega seal peale midagi tulemas ei ole ja kui Värnik hakkas viskama, ega siis Värnikust ju keegi ei lootnud, et ta maailmameistriks tuleb. Ootamatult saida, sellise tasemed tuligi. Ei no veel värskem näide on ju kümnevõistlejad, kõik arvasid, et kui noor lõpetab, siis on täielik jama majas, aga, aga nüüd tänavu eelmisel aastal, tähendab selgus, et meil juba paar noort meest, kellele võiks täitsa täitsa tõsiselt saab kaasa elada maailmatasemel. Jah, põhija traditsioonid maksavad, loodame parimat ja ärme enne taliolümpiamänge, kus Eestil on väga suured lootused ärme külva pessimismi, kuigi ütleme nii, et praegu ei ole nagu kõige parem aeg just praegu siis mitte Eesti spordile, vaid, vaid Eestile, Eestile tervikuna ja, ja ka maailmas on, on, on aeg, kus, kus suurmehed üksteise järel kas lahkuvad või kukuvad haiglavoodisse ja just praegu nendel hetkedel maetakse Eesti üht vaieldamatult suurimat teatrilegendi Mikk Mikiveri. Haiglavoodis on ka meie ekspresident Lennart Meri ja kui me vaatame raja taha, siis doktorite juurde oli asja USA asepresidendil ja Hollandi kuningannal ja suur juudi rahva poeg on peaminister Ariel Sharon on, on, on endiselt koomas ja nii edasi. Aga kui me meenutame hetkeks Mikk Mikiveri, siis, siis mis mõtet eile see see nimi esimesena nii-öelda pähe toob? Mikiver kahtlemata ühest küljest on hästi suur teatriinimene, jaa jaa, ja, ja juba juba ainuüksi sellele võiks kindlasti mesin pühendada terve saate, kui me oleks teatrispetsialistid, aga kindlasti on õigemaid tegijaid selleteemalisele. Ma usun, et neid ka neid ka tehakse. Aga teiselt poolt ma arvan, et Mikk Mikiver oli ikkagi Eesti ühiskonnas midagi palju rohkemat kui ainult see, et temast jäi maha mingit näitan näitleja rollid või, või lavastused vaid, et ta oli ikkagi hästi-hästi oluline ühiskonnategelane, et seda on ju ka ka siin nagu päris palju öeldud, et ta ikkagi oma olekuga mina kuidagi võrdleks nädalal natuke nad sattusid ka kõrvuti noh, nii-öelda erinevates tähendustes, et päris palju räägiti sel nädalal ka Paul kerest seoses Kerese mälestusturniiriga. Ja mõnes mõttes ma ütleks, et Mikk Mikiver, Paul Keres. Mu meelest on mingilt inimtüübilt lähedased ja mingilt tähenduselt eesti rahva jaoks natuke sarnased. Et, et selle tõttu ma nagu arvan, et Mikiveri tähendus Eesti inimeste niisuguse selja sirgeks hoidmise kaks k kasele, laulva revolutsiooni algusajal ja muidugi noh, milles ta oli ka ju väga tugev osaline loomeliitude pleenumi Mikiveri kõnet me ju mäletame ilmselt kõike. Ja see, et see tähendus oli ikka ikka kuidagi kuidagi hästi suur ja seda ei anna isegi nagu sõnadega kirjeldada, vaid see on just nii nagu nagu ka meie rahva teenrid kolleeg Rein Veidemann, aga õigesti kirjutas, et et see, kuidas Mikiver ütles, et ega seda ei saagi inimesi kirjeldada, seda peab kuulma. Aga kahtlemata mina, mina tooks siia juurde võib-olla ka sellise, kui juba Mikiveri meenutamiseks läheb motiivi, et ma olin aastal 89 päris lähedal olles seal rahva rindas ka päris osaline sellele, kuidas Briti Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi nii-öelda kuidas seda kampaaniat nagu tehti rahvarindes ja ja, ja siis oli, oli hästi, see olid esimesed tegelikult vabad valimised Eestis. Ja, ja siis oli nagu hästi oluline leida Tallinnas kandideerima keegi kes igal juhul nii-öelda annaks edasi ka, ütleme siis Eestist väljapoole selle sõnumi, et Eesti pealinnas ei valita mingit interrindetegelast, ehkki me teame, et siis oli siin veelgi rohkem ütleme tundus seda ohtu, et vene rahvusest inimesed valivad nii-öelda oma inimesi. Et, et ei valitaks mingit tõesti padukommunisti väidet, valitaks keegi, mida keegi kandidaat, kes oleks niisugune noh, tõeline Eesti rahva ühiskandidaati esindaja ja ja, ja siis just selline kandidaat leidus. Mikk Mikiver oli Mikk Mikiver, kes võitis valimised ülivõimsalt ja ja tollele hetkele tagasi mõeldes ma ma, ma julgeks isegi väita siin praegu nii, et et seda ei olnud vaja ja selle tõttu seda ei juhtunud. Aga kui oleks olnud vaja, siis oleks Mikk Mikiveri võinud väga vabalt saada Eesti presidendikandidaat. Ma, ma olen sellest päris kindel, et kui aastal 1992 oleks olnud vaja siis oleks võinud olla ka Mikk Mikiver. Jah, on ju öeldud Mikiveri kohta igasuguseid sõnu ja, ja ei ole, aga minagi mingi teatraal, aga, aga tema tähendus on, on märksa suurem kui, kui, kui teatriseinad või veel rohkem kui ühe teatriseinad. Et huvitav on ikkagi see, et kui inimene peab olema suur mitmes mõttes, et olla, et jääda rahva mällu nagu suurega. Ei, ei piisa sellest, et sa oled ühel alal ainult ainult kõva kõva tegija või, või et teatud kitsas ringkond jääksin noh, meenutama kui, kui väga-väga professionaalsed tegijad. Ja selles mõttes kindlasti Mikiver on suur ja jääb suureks. Nojah, minu jaoks igal juhul jah, Mikiver jääb nagu rohkem ikkagi meelde kui kui teatri korrusse võib-olla sellepärast, et minu aktiivset teatris käimise Ajad langesid just sellel ajal, kui ta oli oma parimas loomingulises vormis, siis seitsmekümnendad, kaheksakümnendad. Ma ise õppisin Tartu Ülikoolis ja siis ma olin väga usin Vanemuise külastaja, seal olid mul suured lemmikute Jaan Tooming ja Evald Hermaküla ja ja nagu Tallinnasse juhtusin, siis käisin alati Draamateatris ja loomulikult vastu oli panna siis Tallinna poolt alati Mikk Mikiver, nad olid kõik väga omapärased ja, ja isesugused, need ei anna teineteisega või üksteisega võrrelda, nii et selles mõttes Mikiveri lahkumine jääb nagu minu jaoks jusse. Eelneva jutu taustal just umbes samasugune, nagu oli Evald Hermaküla lahkumine nagu kaks kaks sellist sellist kõva kõva teatrimehest ja niivõrd erinevad tegelikult. Maailmas tuntakse hüüdnime all poiss ehk hääl, tuntud lauljat. Frank Sinatra, eks ole, aga kui, kui, kui oleks võimalus Frank Sinatra valdse see tiitel ära võtta, siis, siis tuleks see kahtlemata anda Mikk Mikiveri-le, kes, kelle hääl on ilmselt see, mis seal küll ütleme nüüd nagu loodusest antud asi aga, aga, aga Mikk Mikiver oskas seda muidugi kasutada ja seal on see, mis, mis jääb kui midagi muud meelde temast ei jää, ütleme väga teadrid teatri kaugelt oli kas see poliitikakaugetele ühiskonnakaugetele inimestele, siis kui, kui nad kuulevad seda häält siis, siis noh, see on, see on asi, mida, mida eksimatult tunned ära miljonite teiste hulgast. Ma usun, et väga paljudele inimestele võib-olla noh, nii kõige selle jutu taustal nii kummaline ja naljakas, kui see võib-olla ei tundu, eks ole, aga ma usun Mikiveri häälega kõige rohkem seostataks kohvireklaam. Paus 15 minutit. Mikiveri häälega öelda, et seda praegu siin nonii, kohvitassi tõstes seda hea meenutada. Ja olgu suurmehele muld. Muld kerge läheme edasi teiste teemadega. Eesti pressis on niisugune niisugune kampaanialikus ikka ikka omane olnud. Tuletame meelde, et kui saabub hakkab saabuma jaanipäev, siis eesti press alati hoiatab, et ärge jooge ennast surnuks. Kui saabuvad jõulud, siis eesti press hoiatab, ärge sööge ennast surnuks ja vahel ka viimasel ajal rohkem, jooge ennast surnuks, ärge sööge, jooge, aga aga kui saabub aasta algus uus aasta ja, ja läheneb 24. veebruar, siis eesti press hakkab alati kiibitseva selle kallale, kellele ikkagi see aasta nagu president on otsustanud ordeni anda. Või siis riikliku autasu, mida siis vabariigi aastapäeva puhul jagatakse. Ja ei ole midagi öelda, Eesti Ekspress sai sel aastal. Ta on nagu esmaavaldaja õiguse. Kuigi väga palju agasid on kindlasti selle asjaga seotud ja, ja see ei ole nagu üheselt Apodeerimist väärt, et üks väljaanne tuli sellise nimekirjaga välja, sest see on ikka väga, väga inetu lugu, kui, kui see nimekiri nagu ei ole täielik ja täiuslik. Minu meelest neid nimekirju lekitatakse vist küll igal aastal. Ajakirjandus, see on nagu permanentne asi, et see ei ole nagu minu meelest ei ole see niivõrd ajakirjanduse küsimus, kuivõrd selle inimese või selle ringkonna küsimus, kas neid nimekirju permanentselt igal aastal läkitab ajakirjanik ehk siis teenetemärkide komiteele paned sa praegu, ma ei tea, kes lekki pirni. Ma ei ole kursis nende inimestega, kes on informeeritud sellest nimega. Väidetavalt teenetemärkide komitee nagu ei ole veel lõplikult kinnitanud seda seda nimekirja, mis siis kadriorule esitatakse ja, ja siis Kadriorg alles Tartu rahu aastapäeva paiku teeb selle lõpliku valiku, aga oleme ausad, ega, ega nadi värk oli ikka küll, kui kui inimene loeb ajalehest, mida ta on ju harjunud ikkagi uskuma nagu ikkagi peaaegu et 100 protsendi pähe tõena võtma. Et ohoh lõpuks ometi ja mulle ka antakse see, see, see autasu lõpuks ometi, et aastaid olen ma olnud nagu tähelepanuta, aga ma olen ju ausalt oma tööd teen ja nii edasi. Ja siis selgub, et ei tulegi. Nii võib ju kreepsu saada kui, kui, kui mitte hullemaid haigusi külge. Jah, see meenutab mulle natukene seda. Suurskandaali, mis oli omal ajal Eesti ajas avaldatud KGB agentide nimekirjaga, mitte et ma tahaks nüüd võrrelda lugupeetud ordenisaaja nendega aga case, nagu öeldakse, või juhtum juhtum on sama, kus oli, oli kirjas nimekiri, ja pärast selgus, et et keegi ei suutnud nagu tõestada, et nimekiri ehtne on ja tuli arvukalt kohtuprotsesse ja Eesti pidi või kõvasti raha välja laduma. Ma võiks ka kohtusse anda, ütleme, Sulev, sina olid seal nimekirjas. Kui sulle nüüd ei anta seda seda autasu, eks ole, et ma arvan, et esiteks klassi võiksid, sain ta selle, ma ei tea küll, mille eest. Moraalse kahju tekitamise eest näiteks anda kohtusse. Noh, seda muidugi ei teeks, aga aga eks ta, eks ta nagu mage lugu on küll ja ja, ja see nagu tõesti ei ole kuidagi isiklik küsimus, et et minu meelest siin on nagu niisugune lugu, et ma võrdleks seda situatsiooniga nagu meid värskelt jõulukingid. On meeles või nagu situatsiooniga, kui kui ütleme, mees tahab teha naisele sünnipäevaks kingituse. Ja siis nii-öelda umbes laps toob selle välja, ütleb, et nii-öelda nädal enne õiget päeva ja ütleb, et näe, vaata, mis meil siin on, eks ole. Noh, kuidagi rikub nagu ära selle asja, selle tseremoonia või veel rohkem nagu jõulukinkidega, eks ole, et kas siis sussi sisse panemine päkapikupoolt või see jõuluvana poolt toodud kingikotti, et kui sa nagu enneaegu välja tuleb on kõigil tegelikult halb tunne, tahab, keegi ei saa öelda selle keegi ei saa öelda, et seal mingi kriminaalne tegu, eks ole. Aga tegelikult on nii, et nii ei tehta. Ja, ja noh, siin on nagu On kerge, paha lõhn on asjal juures, ütleme nii. Jah, et see sellisel tõesti täna sellisel päeval, nagu me siin räägime inimestest, kes tõesti Eestis olulised on, kes nagu peaks ka õpetama, kuidas nagu väärikalt käituda. Et sellel taustal see kõlab eriti magedalt, et see on, see on minu meelest kus ajakirjandus saab täpselt tagasi selle, mida me peaaegu terve eelmise aasta oleme rääkinud, me oleme, eks ole, kõiki neid teisi, nii-öelda rahva teenreid paljusid neist, kes, kellel ka tõesti mõni patt hingel oleme nuheldud väljendi eest, et, et kõik on juriidiliselt korrektne, aga tegelikult nii-öelda heas seltskonnas nii tehta. Ja nüüd on ajakirjandusega, sest umbes sama lugu, et et ega me ei saa öelda, et, et et niiviisi nagu, et kui ajakirjandus sellise materjali kätte saab, et ta siis noh, nagu miski nagu, nagu ka elu näitab, ei segased avaldamast. Aga tegelikult noh, see on meie oma riik ja oma niisugune, kuidas öelda nagu tseremoonia, millest võiks nagu kinni pidada. Nojah, ega siin ei tehta ega sisse kiibitsemine jätkub, ega siis järgmine samm on ju see teada saada, keda, keda president nüüd kätlema kutsub. 24.. Sest mina, nagu ütleks, ma lõpetaks selle mõtte veel ära, et et mul on nagu kurb sellepärast, et et kogu Eesti just see kvaliteetsem osa ajakirjandusest, mida me oleme nagu pidanud kvaliteetsemaks minu meelest selle teguviisiga natukese nagu langes sinna tabloitsusesse. Et niiviisi noh, sobib teha tõepoolest ajakirjandusel, mis ütlebki, et nii-öelda meie jaoks nii-öelda kõmu ongi tähtsam kui, kui kõik muu. Tahad öelda sellega, et sul on natukene kahju, et Ekspress avaldas. Me arvasime ekspressist rohkem, Bonni sõbrad, kas sa tahad nüüd öelda, et see ei ole üldse tähtis, ma tahaks jah öelda, et ärge olge nii traagilised. No pisendamata seda olulist sündmust sinu jaoks sulle selle autasu saada, eks ole, sa oled väärikas inimene ja kindlasti väärib seda siis tuletame ikka meelde, et kes läbi aastate need autasud on saanud ja kes läbi aastate presidendi vastuvõtul käinud nagu inimesed ka selle tõese nimekirja kätte saanud, ma arvan, et seal on küsitavusi nende jaoks väga paljud, miks see saab, miks too saab? Vot see on teinud oma elus seda, teist ja kolmandat, eks ole, hoopis mingisugune ma tea, kummaline kiiksuga vend, miks see saab, miks see kutsutakse ükskõik, kas see nimekiri? Kui seal ka täiesti uued nimed oleksid, ma arvan, täpselt samamoodi tekitaks küsitavusi see, ehk siis minu meelest kogu see kogu see asi on ennast juba nende aastate jooksul niivõrd devalveerinud, et et ma olen kuulnud väga paljusid, ütleme niimoodi, et noh, varsti enam eestlast, kes presidendi käest mingisuguse autasu on saanud, ei olegi olemas. Noh, varsti saab nagu ring täis, neid on lihtsalt nii vähe. Ütleb mees, kes ei ole saanud autasu ja mina toetan teda. Tegelikult nimed nimedeks, aga kui me noh, ikka on huvitav vaadata seda riiklike kõige kõrgemate autasude jagamise nagu põhimõte, et noh, see on ju oluline, see on ju mingisuguse nagu nagu väärtuse levitamine, et kellele nagu antakse ja mille eest, eks ole. No ütleme, ütleme ka nii, et kui see ekspressi nimekiri ei vasta 100 protsenti tõele, mida ta siis nüüd ilmselt vastavaid, vaid kui ta vastab ka tõele 75 või 80 protsenti, mis on suhteliselt tõenäoline Tõenäoliselt isegi rohkem, sest mõnes mõttes olgem ausad, nüüd on president ka sundolukorras, ükskõik tähendab iganenud seda pärisnimekirja ja seda nimekirja hakatakse neid omavahel võrdlema ja iga sealt nii-öelda lahkunud või juurde tulnud nime puhul hakatakse kohe küsima, et kuidas ja miks ja kelle karvane käsi, eks ole, nüüd selle taga on, et see on mingi muutus toimus. Ja selle tõttu tõenäoliselt need kaks nimekirja saavad olema suhteliselt lähedased. Siis siis kui me räägime nüüd tõesti põhimõtetest, kus ma enne nagu pooleli jäi, et mind kõige rohkem paned, nagu ikkagi imestama see, et nüüd jagatakse meil riiklikke autasusid nagu militaarseid kuppe. Et kui ühest sündmusest möödub 15 aastat ja siis möödub kunagi 20 aastat kahtlemata, ja need inimesed on ikka endiselt, eks ole, elu ja tervise juures ja siis möödub 30 aastat ja võib-olla siis möödub ka 50 aastat ja kui me ikka Eesti iseseisvuse taastamise ja kinnistamise eest anname üks-ühele samale inimeste ringile tegelikult selle seltskonna ju kohutavalt suureks, et noh, nüüd on sadades räägitakse, et küljelt, et alati kui on presidendivalimiste aastaid, siis president nagu jagab neid heldamalt ja, ja mitu korda heldamalt kui tavalistel aastatel, aga aga vot see on see, mis nagu mind paneb mõtlema, et ärge ärge temal, ärgem devalveerida meie meie riigi autasusid, et et see ei ole ju lõppude lõpuks niisama, et, et noh, kui kui tahetakse tõesti, et lõpuks igal eestlasel oleks autasu rinnas, siis siis okei, aga, aga ma arvan, et see ei ole selle autasu jagamise tegelik eesmärk. Aga mina ei ole vaidleks vastu, kui tohib, et ehkki mul on, mul on hästi ebasobiv vaielda? Ei, ma olen ise selle nagu justkui osaline, eks ole, aga ma tõesti püüaks nagu sellest distantseeruda. Aga minu meelest on jälle väga hea, et see valehäbi selle selle 15 aasta taasiseseisvumise puhul hakkab nagu üle saama. Mul minu meelest tegi siin väga suure teene Ilmar Raag selle august 91 filmiga Eesti ühiskonnale ja, ja tänavune aasta, kui ma tõesti seda taasiseseisvumisest 15 aastat tähistame, seda võiks tõesti väärikate suurelt teha endale ise endale nii-öelda tunnistades, et ikka oligi suur asi ja, ja tõesti, selle osaliselt nõus Priit Hõbemäe kommentaariga Eesti Päevalehes, et loomulikult selle eest võiks autasustada ka paljusid inimesi rohkem, kui on siin võimalikkus ordenisaajate nimekirjas. Aga ja, ja mul ei oleks kuidagi kade meel, et neid autasusid oleks palju rohkem, kuigi ma ei ole päris nõus Priit Hõbemäega selles osas, et et nüüd kogu Eesti rahvale peaks selle laiali jagama, sest siiski ja noh, ka sellel perioodil ikka olid inimesed, kes midagi tegid ja olid inimesed, kes noh, ikka ei teinud midagi, eks ole, või noh, ütleme nii, et võib-olla mõned olid lausa vastu, aga noh, isegi ka noh, et siiski võiks nagu tunnustada neid inimesi, kes tõesti tõesti midagi natuke enamat tegid ja ja minul oli näiteks sellest nimekirjast jälle väga-väga meeldiv lugeda tõesti mõningaid vanu tuttavaid nimesid rahvarinde aegadest kellest ilmselt lai avalikkus, noh, ei ole pidanudki väga palju rohkem teadma, eks ole, aga tõesti noh, mäletan, kas või n soovikut sakust rahvarindemees minu arust väga sirge selgne. Niisugune meie Harju rahvarinde üks eestvedajaid. Mäletan näiteks, aga keda kõik teavad kui tehnokrati, aga, aga mis teen, et nemad olid 88 kogusele andma süsteemi ülesehitamisel rahvarindel? Ei, kõik on õige. Sellised inimesed tegelikult väärivad tõsiselt tunnustust. Ma ei, muidugi, kahtlemata selles, selles ei ole üldse mingit kahtlust, et nad seda väärivad, ainult et no ma ei tea, noh imelik on pildil olevatest inimestest rääkida, aga kas või sina surev, sa oled tubli ole hea, väga hea superajakirjanik, eks ole, raadiotegelane meedia tegelemine mida iganes. Aga mis puutub siia rahvarinne viis aastat hiljem või, või ütleme nii, et okei, lähme sinu juurest eemale mille eest anda nagu maavanematele, kes siis olid maavanemad iseseisvuse esimesed, eks ole või ütleme siis iseseisvuse taastamise järel noh, kasvõi nimed, eks ole, Andres Lipstok, kes noh, praegu on hoopis uues uues ametis ja kellega möödunud lõppeval aastal lõppenud aastal, eks ole, seostasid hoopis juba muud asjad. Ja mitte alati kõige meeldivamad asjad kohe üldse mitte kohe üldse mitte, eks ole, või noh, ühesõnaga, või miks peavad ministrid tingimata saama nädalaid? Ei, ja üldse see nii-öelda see, see, see ordenit tuur ordenit ei jagamise järjepidevus, mida ma enne siin meenutasin, et kui ikkagi viis aastat saab mööda, siis ma vaatan ikka otsivat vasakule ja paremale, et kui ma eelmine kord ikka seda riigivapi teenetemärgi kolmanda klassi saan, siis ahoi president, et kus see teine klastid on, eks ole, ja kui kui, kui teist klassi tule, siis no siis on ikka president ikka ikka inetult käitunud küll. Et see, vot see see põhimõte. Aga kui me räägime nimedest ei, mul ei ole nimede vastu midagi. Ja tõenäoliselt on see teatav selline jälle võib täitsa nõus olla, et see selline selle nimekirja nomenklatuur, sus on ilmses nii-öelda ebaproportsioonis ütleme tõesti, võib-olla inimestega, kes tõeliselt Eesti ütleme, ühiskonnale, kultuurile noh, muidu väga tähtsad inimesed on. Ütleme kokkuvõttes nii, et, et, et tuntud inimesi on liiga palju, ma arvan, et tublisid inimesi, kes, kes teevad oma igapäevast tööd väga hästi kuskil seal, eks ole. Või, või kuskilt meie kõrval kelle, kelle nimesid, kelle nimesid lai avalikkus ei tea jaa, jaa ja vot vot nende ordeni nii-öelda esitajate ja ära, et ülesanne on, on, on välja selgitada, kes on kes ja ja, ja noh, neid, neid võiks minu jaoks nagu rohkem olla sõltumata sellest, et on presidendivalimiste, ma ei tea, aasta või, või mitte vaheaasta nüüd asi hakkab ikka vägisi sinnapoole kiskuma, et, et ta on lihtsalt üks vaheaasta. Et, et vana-vana president. Auväärne ja kõrge reitinguga nagu, nagu ta on, kipub nagu jätkama või, või, või mis, mis mulje teile jäi sellest asjast sellest sellest nii-öelda ühest lausest presidendi suust, mis, mis käis eetris aktuaalses kaameras, minule. Kuigi ma olen lugenud ja kuulnud ka teistsuguseid või õigemini vastupidised arvamus, minul jäi sellest ause katkendist küll väga ühene mulje, ehk siis president tingimata kandideerib. Sest ta võtab vaevaks esitada siis temaga kuuldeliselt, ta teadis, et ise ta oma kandidatuuri esitamist äärmiselt loogiline, sest ega siis ei saagi esitada, eks ole, see tuleb esitada ja, ja ta ütles selgelt, et kui mõni erakond esitab, et siis tuleb kaaluda, aga see, et mõni erakond teda esitab, see on ammu selge sõna, nagu teada, ei saa mu välja välja öeldud ja veel üle korrata, et rahvaliit oma suvisel kongressil kindlasti Arnold Rüütli kandidatuuri esitab ja kindlasti jäänud rüütel, kui tal tervis vastu peab ja kindlasti tal peab. Siis ta ka nõustub. Ja kõigi eelduste kohaselt teeb ta selle suure show, mida nimetatakse presidendivalimisteks, üsna lahjaks supiks sest siis ei olegi enam kahtlust, kes, nagu järgmine president Noh, see tundub nii, see meenutab mulle, kui nüüd paralleeli tõmmata homsete Soome presidendivalimistega, meenutab olukorda Soomes, kus nagu võitjana öeldakse, on ammu ette teada, ehk siis Tarja Halonen Soomes, Jaanus Rüütel, Eestis, aga jah-kampaaniat muidugi tuleb teha. Vahe on ainult muidugi selles, et soomlased valivad oma presidenti otse ja, ja selleks, et osutuda valituks, peab ta saama esimeses valimisvoorus absoluutse enamuse või tuleb ka teine voor. Ja praegu märgid näitavad, et asjad kisuvad vist teise vooru poole, aga, aga ega ei tea ka, ootame homse päeva. Kuulge, meil on koduselt, tuleb teine koorega siis ka kahtlust. Jah, aga ma ütleks siiski, et Eestis olukord ka Arnold Rüütli kandideerimise puhul on võib-olla natukese huvitavam, sest sest sel juhul ei ole see see otsustaja ju mitte otseselt see kõrge reiting rahva seas, mis ilmselt ei muutuks vaid vaid teatud selline kokkutelgitaguste kokkulepet võimalik rida, mis äkki võib näiteks riigikogu süüa ka teistsuguse tulemuseni. Kellelgi teisel puhul no raske on seda ette näha, ütleme, tõenäosus tundub olevat pigem väike, kui mitte olematu, aga päris välistada ei saa, et et näiteks riigikogu kaks kolmandikku koosseisu mingil põhjusel lepib kokku kellegi teise peale ja teebki nii. No ei tule, ei tule kokku kuidagi. Pigem pigem, kui sa viitasid siin kokkuleppele, on see kokkulepe ikka see, et et president valitakse ikkagi valijameeste kogus ja see tähendab seda, et selleks, et ta valijameeste kogus saaks valitud ja rahvaliidul Keskerakonna hääli, mille ta ilmselt ka saab. Mida Keskerakond vastutasuks saab, seda me võime ainult ennustada näiteks parlamendivalimiste taustal ja järgmise peaministri taustale. Rüütli esimese valimisvõidu puhul öeldi, et Ta oli sel hetkel noh, selgelt kompromisskandidaat, et, et olnud ühtegi sellist, noh, ütleme paremat kes oleks sobinud kõigile. Ja siis rahuldati nii-öelda praeguse presidendiga. Nüüd, kui see toimub teist korda, siis on raske öelda, et, et noh, jälle rahuldati. Siis tähendab, et ta On igati nagu korralik riigipea või, või kuidas tähendab selles mõttes, et ta ei ole teinud suuri prohmakaid. Võib-olla ühest küljest ta ei ole, ei ole nagu kedagi seganud väga nii-öelda suurtest otsustajatest, aga samas ka ei niukse selgeid, selgeid prohmakaid pole olnud. Mina usun ka, et väga paljud, kes aastal 2001 kartsid kõik kõik kõike jubedat, mis tema valimisega presidendiks võiks äkki kaasneda, on pigem positiivselt nii-öelda üllatunud selle aja, kui nüüd viiel aastal nagu tagasi mõelda. Et ei ole kindlasti neid asju, mida nagu sihukse mustades stsenaariumiteks kardeti, ei ole kindlasti toiminud. Ja, ja selles osas on ta olnud vastupidi, ta on ikka olnud päris ikka ikka kohe päris hea president justkui ütleme noh, jälle me ei saa, poliitikutele vist ei pandagi eriti hindajaid väga palju üle rahuldava. Aga, aga noh, ta on igal juhul selle poliitikaga väga head selle tugeva rahuldava või hea hinda ju kindlasti ikkagi noh kuskil seal kompromissina tõesti ju välja kandnud, et et ega, ega võiks ju ka küsida, et miks peaks kindlasti vahetama, kui ei teki uut ja, ja ilmselgelt paremat. Miks peaks ütleme nii, et, et kui me võtame mingi, ma ei tea firma, juhi nii-öelda positsiooni või mis iganes, eks ole, keegi keegi mingit ametit peab ja kui üldiselt ollakse tegevusega rahul, miks seda peab nagu vahetama? Jah, ainult, et kuidas ma seda nüüd ütlengi, et siis peaks vist pensioniiga nagu tõstma kõvasti Eestis. Et ma ise siis aru, mispärast Eesti mehed nagu, mis nad praegu lähevad 60 viieselt pensionile? Et võiks juba palju-palju hilisemaks tõsta. Et kui inimene, kes kandideerib riigipeaks 78-lt, jah ja lõpetab selle ametiposti täitmise siis, kui ta on 83. Et siis siis tekib küsimus ja et mis need ülejäänud mehed nii vara nii-öelda riiulisse pannakse, et nad võiksid palju kauem oma tööd teha reaalse palga eest? No ilmselt oleks. Hinnang Arnold Rüütlile veelgi kõrgem, kui ei oleks ühte ühte sellist häirivat tegurit tema jaoks. Ehk siis ei saa me läbi Lätita. Et kui ei oleks meie naaberriigis presidendiks selline karismaatiline kuju nagu Vaira Vike-Freiberga, kes kui Arnold Rüütlile midagi ju ette heidetakse, just siis seda, et välispoliitikas isegi mitte ta ei ole madalat profiili, vaid nagu profiili pole üldse olnud. Ja ajust hommikul lugesin Se eestikeelne ülevaade kohtumistest, mis on vist Päevalehe vahel ilmunud, seal oli Toomas Hendrik Ilves artikkel, just et milline, millist presidenti Eesti vajaks ja seal olid nagu põhiline etteheide just see et välispoliitika vallas Poleks presidendil olnud. No võtame kasvõi lõppenud aasta oleks olnud ikka suurepärane tööpõld, mida oleks võinud teha kõik 109. mai ja kas või gaasitoru ja nii edasi, aga noh selle töö paraku oleks võinud ära teha ju ka Eesti president, aga mis teha, tegi Läti president? No vaatame ja ootame, ega siin nagu ütles ka president ise, et ega siin aasta poole pealt ei ole nagu, nagu põhist midagi enne rääkida, enne kui tõesti on kevad käes ja ja võib-olla suvigi juba ja siis saab vaadata, mis, mis ta ütleb nii-öelda. Ja mis ütleb rahvaliit ja, ja kongress ja nii edasi. No Arnold Rüütlile saab. Alter alternatiiv olla ainult ootamatu, must hobune, ootamatu must hobune, ehk siis parteideülene kandidaat, kes on piisavalt karismaatiline, kes läheb peale rahvale, kellega rahul partei. Aga ma olen selle küsimuse mõelnud, ma ei, ma ei suuda praegu Eestis küll välja mõelda mitte ühtegi inimest, kes. No ma arvan, pigem vaadates praegu südames ikkagi Eesti poliitikas toimub see, kas ta läheb rahvale peale või ei lähe peale ja kui karismaatiline ta parasjagu on, et see nagu väga-väga suurt tähtsust ei oma. Kuidas ta ei oma tähtsust omab minu ja minu ja Sulevi jaoks ilmselt omab aga, aga, aga üldiselt tema valimise kriteeriumidele ta küll. Kükametsa kollalt me ei saa Eesti presidendiks valida, kuigi ta on parteiülene kandidaat, võib sobida kõikide erakondade talve, ikka mingisugune ühendus ka ühiskonnas olema just nimelt. Ta peab sobima kõikidele erakondadele kõikidele otsustavatel jaga inimestele. Aga muidugi ei saa ka päris välistada siiski võimalust, et Rüütel saab teha ka nii-öelda Jeltsinit ja, ja vormida endale järeltulija, kes Tarmo Mänd Võib ka mõni teine inimene olla. Aga kui tema ütleb, et kuigi ma ei tea, kas see, kas see tegelikult toimiks? Ei, sellist küll ei lähe, vist ei läheks läbi. Tema positsioon pole vist see nii, nüüd räägime homodest. Ammu oleme ikka rääkinud ammu oleme tahtnud seda teha ja nüüd me räägime, räägime homodest ehk omasoo. Tarmo, sa oled tahtnud ammunist, rääkija omaliitudest ja, ja kõigest sellest muust, mis meie ajalehtede peaaegu vaatajat esikülgi on täitnud viimase paari nädala jooksul. Vaesed homod jäid natuke hiljaks, nad alustasid oma nii-öelda kirjade kirjutamist ja suuremat kampaaniat, natuke liiga hilja siis, kui perekonnaseaduse saatus oli juba otsustatud, sisuliselt ja vääramatu riigikogu toetus sellele seaduseelnõule, mis on valminud, oli juba olemas, aga, aga ometi tormi ma ei tea siis, kus ilmselt ühiskonnas veel mitte, aga, aga veeklaasis ta tekitas küll. Sest Eesti ühiskonnas teema vist ei ole praegu nii nii aktuaalne kui, kui mõnes teises meie partnerriigis Euroopa liidus kus nii-öelda omade kaitse aktivistid on, on läinud üle igasuguste piiride ja saavutanud ka kindlasti teatavat edu. Aga nüüd, mis siis Eestis nagu võiks nagu nagu järg olla või lisaks sellele, mis kirikirjaks, aga, aga ka seadusandlus? Ma arvan, ma olen selles täiesti veendunud, et varem või hiljem mingisugune lahendus siin siin leitakse või ütleme, Eesti Eesti läheb seda, seda teed, mida, mida paljud Euroopa riigid juba juba läinud. No ütleme niimoodi, et Eesti sunnitakse minema mööda seda teed, kas ta tahab või ei taha, ehk siis kas poliitilised erakonnad seda tahavad või mitte, sellepärast et nüüd on ju. Täna ma lugesin ühte ühte käsitlus selle kohta, kuidas europarlamendis on tõusetunud ju väga teravalt Leedu, Läti ja Poola küsimus. Kui kolm homofoobset riiki Euroopa liidus, keda on vaja korrale kutsuda, kuni selleni välja, et kui nad ei taltu ja liberaliseerinud oma seadusandlust homode suunas, siis tuleb nende liikmeksolek Euroopa liidus peatada. Nii et ma arvan, et see surve varsti langeb ka ludinal Eesti peale. Et kui me ise ei ole selleks valmis, külmid valmis, vormitakse. Minu meelest oli hästi hea kommentaar Evi Arujärvel sirbi sõilasele teemal, kus ta soovitaks lugeda täitsa kõigil, aga ei hakka seda ümber jutustama, aga päris hästi selle välja tõi, et ja põhiolemuselt on ikkagi see, et noh Ma ei tea minu jaoks isegi, ma isegi ei saa aru nagu milles. Milles sellest lahtisest uksest nagu õieti ikkagi sisse murtakse. Et mille, mille nimel või mis, mis asjasse üldsuse ahistamine? Saloinud, kes murrab siis homod ise? Jah, et või nende õiguste eest võitlejad, õigemini ma isegi ei saa väga palju aru, kas nad ise seda nii väga murravadki vaid on, neil on mingid eestkõnelejad, kes, kellel ilmselt on selle teemaga koos vaja midagi tõestada. No võib-olla nad kattuvad, aga, aga mina ei saa üldse aru, et kas siis toimub mingi äge kiusamine või tähendab ma ei ole nagu kuulnud mingitest praktilistest näidetest. Tähendab, sellel vanal nii-öelda mitte nii armsal nõuka ajal, eks ole, oli, oli see ju kriminaalkuritegu, kui ma õigesti mäletan? Ja pederastia eest läksid trellide taha. Noh, vot siis selles ühiskonnas, et muuta ära näiteks seadus, et see ei oleks kriminaalkuritegu, sellisest võitlusest ma saan aru. Aga täna, mille nimel tähendab, millesse ahistamine seisneb, vot sellest mina tegelikult nagu aru ei saa ma, kuskohas praktilises elus, mis, mis näide on et millest see, kui ahistatakse, kes neid nagu ahju Jah, sest noh, üks väide, mis, mis ju kõlab, et no mis ka teistes riikides oli, oli, oli üheks põhjenduseks, miks Hobot veavad. Noh, seda ei nimetata abiellumiseks, eks ole, seda nimetatakse nüüd Kuusalu legaliseerimise tsiviilpartnerluspartnerluseks. Et muidu ei saavat näiteks, noh, ma ei tea, üks partner teisele midagi parandada, meie seadused on kõik olemas ema lehma lellepojale ka pärandada, kui sa tahad, kas keegi ei takista seal paranda ainult. Ja vaatame, kui, kui palju Eestis on neid heteropaare, kes elavad ilma igasuguse abieluta ja pole mingit probleemi. Kõik lepingud ära ja saan aru, et enamus laps Eestis sünnib täna väljaspool abi ja, ja Eesti on üks maailmarekordikandjaid, jah, et 60 protsenti lastest sünnib väljaspool ametlikku abielu. Seda mõnikord huvitaval kombel nimetatakse kristlikuks, abielluks aga, aga mina näiteks sellisel juhul ei ole kristlikus abielus, ma, ma ei teagi, ma ei tea, mis, mis vorm see siis on, et ei ole mind leeritatud ega, ega altari spaari pandadega. Et see on tegelikult mul on oma naisega samasugune tsiviilpartnerlus nagu, nagu siin, no ütleme, briti homo, Elton John, need sai, eks ole. Mind noh. Mis, mis mind üllatas mind üllatanud miski, ma, ma kui, kui see teema nagu tõstatus mind ajas tegelikult natuke naermas Eesti poliitikute niisugune reaktsioon, et, et ei, ei, see ei ole Eesti ühiskonnas praegu aktuaalne, et sellest me praegu ei räägi ja kõik. Aga mulle meeldivad naised. Mulle meeldib jah, nagu keegi hakkaks nende nende eelistustes kahtlema, aga see, see ei ole õige vastus, selle koha peal tehakse lahtrisse linnuke, et vale vastus. Kui see on probleem kogu Euroopas, siis on see probleem ka Eestis. Tähendab see probleem kindlasti tõusetub varem varem või hiljem. Ja kui ta läheb, aga kas siis tuleb sellele ka mingisugune lahendus leida ja see on, ma arvan, et kui sa ütlesid, et Peeter, et, et see on, et meid sunnitakse nagu, ega meid tegelikult enne ei sunnita, kui see surve seestpoolt ületab mingisuguse kriitilise massi. Ta ütles, et mis me siis peame tegema mulle, mulle meenutab see väga seda mõne aasta tagust juttu, kui Eestis viidi siis meile ikkagi ühiskonnale suhteliselt ootamatult ja ilmselt ka siiamaani arusaamatult holokaustipäev eks ole, mis oli ilmselgelt sellepärast, et noh, umbes, et mujal maailmas nii tehakse rahvusvahelises nurgas, nüüd peaks siis viima sisse homopäeva. Et kuna Euroopas nii umbes tehakse, naistepäev, on sa, Sulev oled homofoob staatusele juba väga lähedal. Jah, ei, ma lihtsalt mõtlen, et kas. Must presidendi ordeniga võid sa ka selle selle asja endale kätte saada? Ei no vaata, küsimus on selles, et, et kui, kui Eesti ühiskond lõpuks jõuab sinnani meil ei ole ju, ütleme, oma sooihalejad tegelikult seal kapist välja tulnud. Me teame mõningaid, aga neid, kes ütlevad, ava avalikult ja ametlikult ja, ja kes võitlevad nii-öelda selle nimel kasvõi poliitikud, oskad sa nimetada ühte poliitikut, kes ütleks, jah, ma olen gei või, või, või jah, ma olen lesbisuhte palav austaja ja ma võitlen selle eest ja ma järgmistel valimistel teen kõik selleks, et eks ole, ei ole meil ju sellist ja, aga see on ainult aja küsimus, kui, kui selline, ma arvan, Eestis tekib ei, aga mis ta võitleb selle eest, olgu seal suht no ikka selle jaoks. Ei noh, ikka selle jaoks, et nii-öelda tsiviilpartnerluse, mingi mingisugune vorm ka Eestis legaliseeriti, eks ma arvan ikka selle nimel. Minu arust, kui keegi Eestis peaks millegi eest võitlema ja nõudma, nagu öeldakse, võrdseid õigusi, siis need võiksid just olla meie naised kus on nagu täiesti aritmeetiliselt ja statistiliselt tõestatud, kui palju näiteks naised saavad tööl vähem palka kui mehed. Aga ma ei ole kuskil kuulnud sellist statistikat, et homod näiteks saavad tööl kolmandiku võrra vähem palka kui hetero mis oleks ju täiesti legaalne alus alustada võitlust täiel rinnal. Ei, ei, ei ole, ma arvan, et sellega tegeleb meil üks, teatab uus volinik, kes kes, kes neid küsimusi peab lahendama, sa mõtled võrd jah, just nimelt võrdõiguslikkuse volinik. Oi, ma kuulsin võrdõigus likkuse voliniku suust suurepärast roostet ja ma tahaks tõesti uskuda, et ta suudab selle ellu viia. See oli Eesti televisiooni saates unetus, kus räägiti prostitutsioonis teha seksi ostmises ja tema teatas täie veendumusega, et ta on täiesti kindel, et Eestis õnnestub likvideerida prostitutsioon. Vaata, kui see inimene suudab oma abilistega selle sammu astuda, siis ma ei tea, Nobeli preemia peaks küll kukkuma, siis oleks. Aga veel on ikka vähe vähe ja see on ikka midagi sellist, et õnnestuks nagu maa teistpidi ümber päikese. Täpselt nii. Aga no selle kohta ütlesid Eesti poliitikuid jälle, et see teema ei ole aktuaalne, et prostituudi ostmine nagu ei ole väga kuritegelik asi. No, ja kui me nüüd nii hästi tolerants, eks sellel teemal nagu edasi läheme, aga mis siis prostituudi õiguste eest me nagu võitlema ei peaks või ja mujal riikides on täiesti põhjustatud prostituutide liikumisega olemas. Teie madandad selles mõttes, et nagu valesti aru saadakse, et ega mul ei ole mingit, et nii-öelda probleemi, eks ole, täiesti tolerantne inimesed. Käigu elagu armastagu, kellega on, eks ole, aga noh, miks, miks, miks sellest tahetakse näiteks minule probleemi teha. Ma võiks selle vastu küsida, et miks see minu asi on? Et, et miks ma peaksin sellega tegelema, miks ma peaksin sellele mõtlema? Et kui, kui neil noh, on tõesti selgelt nii-öelda mingit diskrimineerimine seoses sellega siis jah. Aga, aga ei, ma ei näe nagu seda niisugust. Et keegi neid nii-öelda kuskil tänava peal nuiaga taga ajaks, sellepärast või mis iganes, et. Jah, eks ta üks pseudoprobleem vähemalt antud hetkel Eesti ühiskonnas kindlasti. See on, teil on olemas koht Eesti poliitikute seas. Ja et meil täna on selline järskude kannapöörete saada, siis, siis räägime saate lõpuks natukene ka. Üheksa minutit on veel jäänud, saate lõpuni, räägime natukene ka välispoliitikatest välispoliitikast ja loomulikult räägime seda nii-öelda idasuunaliselt, et et kas sina, Peeter, said aru, et mis, mis see poliitika selline programmi koostamine praegu nagu käib või, või mis, mis, mis, mis vahekokkuvõtete tegemine ja see on mis, mis praegu tehakse? Lina ausalt öeldes olen jälginud protsessi väga-väga tähelepanelikult, aga, aga ma ei ole sellest asjast aru saanud. Ei saanud ka mina aru, vähemalt nende nende andmete põhjal, mis, mis nagu sellel nädalal tulid, et arutati jah, vene vene strateegiat ja väliskomisjoni koos ja välisminister andis aru ja aga ega sealt rohkem välja ei tulnud, et me nagu jätkame ruumist Venemaaga suhete teel. Noh, see oli ainuke asi, et noh, et inimesed, piirilepinguga ei, ei õnnestu vähemalt edasi minna selles mõttes, et Eestil on nagu omalt poolt kõik tehtud, et pole nagu midagi teha. Aga muu seadusandliku baasiga, aga ega kuuldavasti olevat kuuldavasti aga vähemalt meie toimetaja kätematerjalide juhtunud olevat veel mingisugune strateegia lisastrateegia, mis on selline salajane strateegia, mida nagu päris avalikult ei räägita, see olevat nagu vingem asi-Vene suhetes, aga millegipärast ma nagu ei ole sellest kuulnud ja nii palju kui vähemalt noh, kas või siinsamas saadetes välispoliitikajuhtidega kõneldes, siis ma küll ei saa aru, et Eestil oleks mingisugune selline vene strateegia, mida peaks varjama. Jah, ma arvan, et vastavad kompetentsid, inimesed on selle meili teel juba ammu Moskva poole saatnud, et see nii palju seda saladust, et mere manikeks Õpmad, rumal inimene, aga ma ei ole ka sellest aru saanud, et miks selliseid asju peab nii-öelda üldse avalikult arutama. Et see, et seatakse mingisuguseid sihte ja et asjaomased ma ei tea, välisministeerium ja riigikogu väliskomisjon ja veel keegi noh, võtavad mingisuguseid joone ja otsustavad, koordineerivad oma oma koostööd vaieldamatult sellisel delikaatselt suunal nagu, nagu seda on idasuund. Aga miks, miks seda nagu kellama peab või mis seda nii-öelda noh, jah, võib öelda, et me oleme demokraatlik riik ja me peame seda kohe arutama, aga aga kui, kui, kui ma tea, Paet ja Mihkelson siis arutavad, et siis nad võiksid selle asja nagu salajaseks kuulutada või istungi kinniseks, et sellest ei ole vaja tervele ilmale Leelotada, et, et mis, mis meie seisukohad praegu on? Vaata, ega ega me ei tea, võib-olla see asi on ka selles, et ega ei oleks Võib-olla neelatatudki, aga noh, kuna ma olin ise ise sel päeval aktuaalses kaameras tööl, siis saatsime oma toimetajad lihtsalt kohale ja eks siis nemad siis Leelotasid Eesti rahvale, mis nemad omakorda leelotajaid. Ma arvan, et see oleks nagu eriti ajalehtedes ilmselt ei ületanud ka eriti uudiskünnist sellest pikalt ei räägitud, sest üks päev hiljem tuli otsa, kohe arutati umbes umbes samas võtmes arutati ju meie poliitikat Euroopa Liidu suunal. Jällegi olid koos väliskomisjon koos Euroopa Liidu asjade komisjoniga ja peaminister andis aru ja ega sealt ka mingit uudist ei tulnud. See et Eesti tahab edasi minna Euroopa Liidu põhiseaduse leppe ratifitseerimise protsessiga, see on ju avalik saladus, seda siinsamas laua taga öeldud ju korduvalt. Välja, see on selleks ka ei pea osa uus uus riiklik poliitika jällegi nii-öelda nagu üks ajaleht seda nimetasin mingi zombide ülesäratamiseks, aga, aga jällegi niisugune asi, et meie ilmselgelt suur piiratud ressursi juures, et miks, miks meie, meie ma ei tea, diplomaadid ja riigiametnikud pannakse asjaga tegelema, mis, mis on, mis on praegu surnud, kas kliinilises surmas ajusurmas või mis mistahes surmas veel, eks ole, või on või on päriselt külmaks läinud, et, et noh ei, ei saa sellest asjast aru. Mis mõte sellel Peaminister ütles ju selgelt, mis selle mõte on, et Eesti tahab tugevat Euroopa Liitu ja kui põhiseaduse leppe vastu võetakse, siis Euroopa liit tugevneb. On sul nüüd seal? Aga on muidugi ainult, et kas sama peaminister läheb seda, kuulutab ka prantslaste ja hollandlaste ees, et te tegite väga valesti ja ja võtke nüüd see asi uuesti käsitlemisele, et kui, kui keegi loodab, et 25-st 20 300 lõpuks ära ratifitseerivat või noh, tegelikult on see utoopia, ka kahtekümmend kolme ei saada siis hollandlased ja prantslased võtavad nii-öelda asja asja uuesti käsile. Vaevalt küll, arvan ma. No aga ma küsiks teilt kahelt targalt välispoliitikat Eks no nagu praegu seal, kus me oleme mõlemad rumalad lõpmatusse. Et aga mis on alternatiiv aga mis on alternatiiv, tähendab nii-öelda Euroopa tulevikuvisiooniks? Alternatiiv praegu lambist võttes, eks ole, niimoodi võiks olla, et noh, et kui ei suudeta enne seda põhiseaduslepet vastu võtta, et siis Euroopa liit tugev tugevneb, siis võiks hakata tugevdama, nagu öeldakse ju samm-sammult ja kõige põletavamates teemades kas või ühine energiapoliitika või ühine välispoliitika Venemaa suunal. No seda saab ju kohe teha, selleks ei pea põhiseaduses. Võtan jah ja sellised projektid kukuvad Euroopa liidus, mis on nii multinatsionaalne ja nii laialikiskuv, nagu ta kohati on kuritegelikult laiali kiskuv, et need õnnestuvad kindlasti kindlasti palju paremini. Sest küsimus number üks Praegu Euroopa liidu jaoks on tõepoolest mitte see põhiseaduse leppe, vaid näiteks ikkagi just viimaste sündmuste valguses ühine energiapoliitika ja suurepärane lugemine on muide viimase silbi vahel olev diplomaatia kus on terve number sellele teemale. Väga tänuväärne ja soovitame soojalt muutub Eestisse siis see, et meie välispoliitika tarkpead võtsid vastu otsuse, et tuleb realiseerida, tuleb edasi minna selle põhiseadusliku leppe protsessiga siis tagajärg on see, et, et rahvaliit, kes teatavasti teeb meil järgmist presidenti ja üldse on kõva kõva tegija ka 2007. aasta valimistel on saanud jällegi võimaluse nii-öelda arvata, et see leping tuleb rahvahääletusele Eestis panna. Ja see on igavesti hea malakas, millega nii-öelda valimis. Parandab teha, teine malakas on euro veel need kaks asja sellega, kui sa oled euroskeptik ehk siis raha suhtes skeptik ja kui sa tahad panna Euroopa Liidu põhiseadust rahvahääletusele, siis on, kui sa nende loosungitega välja tulevad, siis parlamendivalimiste võit on garanteeritud. Sa arvad nii ja usun nii, millegipärast. No igal juhul. Partei tulebki ilmselt. Aga oled sa siis nii kindel, et nad ikka. On teisigi parteisid, kes ilmselt ühinevad selle kampaaniaga. Aga me tõesti saadet hakkame nüüd lõpetama, siis tuleb nentida, et see, need, need probleemid, mis nagu meie ees siin on, need, need valikud, need on, on, on tühiasi võrreldes sellega, mis, mis meie suurlootus, Ukraina, mille seisab ja millega silmitsi on ja, ja millised tagasilöögid tegelikult selles riigis praegu on, et tõesti, kui, kui te loete seda viimast diplomaatiat siis ja mõtlete Ukraina peale, siis sellest tegelikult ka Eesti, kui palju jõupingutusi on teinud nii-öelda just Ukraina ja Moldova ja Gruusia suunal, aga Ukraina elust eriti siis? Väga-väga kahetsusväärne on kõik see, mis, mis selles riigis praegu toimub. Jah, ja see on kahetsusväärne, pikemas perspektiivis ka Eestile. Sest kui kukub ukraina triviaalne tõde juba siis varem või hiljem, satume haamri alla ka meie. Sellel taustal tasub ka mõelda, kui hästi tegelikult meil ikkagi praegu läheb. Jah, ütlesingi pikemas, päriselt lõpetame selle lähema perspektiivi mõttega, et praegu läheb meil tõesti hästi ja läheb kindlasti sel aastal ja järgmisel aastal ja majanduskasv on võimas ja igas mõttes läheb hästi, isegi talve ei tule. Kevad on jätkuvalt need talle vahele talve see aasta vahele, kuigi ta midagi võib veel näidata oma oma jubedamat külge, aga aga praegu naudime siin Tallinnas vähemalt tõesti super päikesepaistet ja, ja plusskraade, niiet. Tänaseks lõpetame Sulev Valner, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe olid täna siis rahvateenrite stuudios ja saatele kordus ka õhtul pärast üheksat. Ja juba järgmine laupäev uus jutt ja uus kolmik ja uue saatejuhi juhtimisel aitäh kuulamast ja nautige nädalavahetust.