Mulle tundub vahel, et me liiga harva hämmastume. Me võtame iseendastmõistetavat tena täitsa tavalistena asju, mis tegelikult on rabavad. Enneolematud. Me oleme ära hellitatud üllatustega. Võtame rahulikult vastu teateid, et kuul on meie maa vimpel. Et inimene hüppab peajagu kõrgemale oma kasvust. Leedu jalgratastega sõidetakse troopikas. Et Eestis trükitakse igale inimesele rohkem raamatuid kui mis tahes riigis. Me lihtsalt võtame selle kõik teadmiseks. Ka siis, kui mulle öeldi, et keegi tütarlaps Pikasillast on päratult andekas sõnakunstnik võtsin ma selle teate vastu ilma üllatuseta. Andekaid inimesi on ju igal pool ja meil leitakse nad ikka üles. Ja siiski, kas teate, kui suurepärane see on üllatuda inimeses kohtuda inimesega, kellel on midagi oma midagi suurt mida ta jagab sinuga. Kui hea on niisugune üllatus? Kogu see lugu algas, kus need sodi legendi järjest. Milvi suured pruunikad, silmad vaatavad otse mikrofoni. Need on praegu nii läbipaistvad nagu paik. Ja ma näen, et nad on minust kuskil kaugel-kaugel. Baikali, mis sündis kolm, ikka tahab 30 koos. Part aga Dali wanna tige ja võimukas. Tütred kuulasid isasema ja viimane kui ükskõik emal jama. Ja oli tal ka kõige vanim küte. Haruldane kaunite helesinine Angera. Ta oli uhke, julge, kõige julgem neiu maailmas. Varretega kuunetes vana paika langeraaliumatahik talb, tuleb meeleminail kotile. Kirikut olid kõige rikkam vägiliste hulgast ja ta hakkas Baikali lesilma. Elastaga kaugel, kaugel mägedes, aga ta ikka Jesodka tekkis kell. Ja ta hakkaski nes t le ette valmistama, et sõidame oma erissele järele. Ta veeretas omavoogusid aeglaselt ja pidulikult. Ja kõige viimast korda Beatiste 60 versta kaugusel paikkelist. Siis oli pime ja tormine. Rahvastesse oma pandi koopasse. Ta nuttis ja palus Jenissei tapi. Aga keegi koornikega visklesid kivist kaljude vahel lõi nende vastu veriseks oma rinnajama armastusse jõuga purustas need võimsad kai Jes Eestisse minema paike Liiulist kirikut kuuldist läbi unede põgenemise mühinaga tormas ta keeli. Ta jõudis kaunitaride järele, kuid oli juba hilja. Anga ära oli jõudnud põhjamaa vana paika rüpes asemel püsti vaevles raevunud tohutu näed ja viskas sõna kuulbetre tütrele järele. Mägilangis neiu helisinis reload. Ja sellest ajast peale voolab paikalisse 335 kuulekad jõge. Kangekaelne Ankara piibaga ära kõik, mis need toovad. Jagannukerikut galakimasse, laisa omakurikusse. Ta on räige Jenissei tuhandeid-tuhandeid, aastaid näed Monyul esitama lõõtsevatis sängis keset metsi, mägesid ja liiki. Nad mängisid koidikul Janka laad Pillekesema vikerkaarevärvides sakendavaid teeme kõik. Tundus, et nad on maailmas kõige õnnelik kamad. Korritega tulin nende kaldale, inimene ise ütles. Elades sellekset mõnuleda, korjata lilli ja pilduda teemantpritsmeid. Sellest on tõeliseks, õnneks liiga vähe. Ma tean pisukest õnne kõige suurimat õnnemaailmas ja ma olen nõus sellega Peatuge kui ta Anger ainult naeris Jenissei vallis muigimas süsimustade vurrudega taha. Loki julges õpetada. Neid, kuidas elada. Kes on veel julgem ja võimsam kui nemad. Aga siis tuli nende kaldale musttuhat inimest ja nad otsustasid jõuga alistada need, kes oskavad nende sõnu. Nad hakkasid peet mangaraaži kive Ankara Haadees pautes ja ta viis need kivid minema nagu tolmu tüdinenud. Aga nad peitsid sinna juurde aina uusi kive. Kuid Angeraalid tugev, nemad tugevamad. Nemad veelgi kangega. Janad panidki ange raadioid Jenissei tööde andma inimestele rõõmu, soojust ja valgust. Äkki leidsid Ankara Jenissei? Hitler oli ilus, ei ole mitte midagi näinud. Mik millestki aru saada. Sest see, kes ide tööd Keyne vaeva vaid ainult mõnulebki pillutab teemantpritsmeid. See pole elus veel mitte midagi näinud. Mitte millestki aru saanud. Töötada Ander rõõmu, soojust ja valgust. See ongi kõige kõige suurem ja kõige kõige kaunim õnn maailmas. Ja kui tõeline õnn, see on raske. Siin on minu arvates väga-väga hästi kirjutatud edasi antud elu mis on elus ilusat ja ka, mis on elus rasked. Ja see kõik on kohane noortele. Aga kas teil on endal ka mõni niisugune legend elus? Mõni unistus? Jah, igalühel on unistused. Minule kingina alanud ei olegi. Sest ma ei ole praegu mitte midagi rasket, peaaegu ilus leidnud. Ka kui ma edaspidi edasi õppima ütleme tööle, siis ma puutüdruku raskustega ja võib-olla tuleb siis minule kindakus teie mälestused praegu algavad Pikasilla. Armes kõht. Kena loodus, palju metsavett, väikene järv, mis minu kodu lähedal on. Alati ma tõin siin pahameel sellepärast, et tal on mudapõhi seal ujuda. Isa. Mäletan päeva lapsepõlvest, kui me hoiatasime paberivenet kraavis. Oli pilvine juuli päev. Ma olin üksi ja õnnelikuma mängu juures. Hoyotasin paberivenet kraavis. Järsku marupilved tihennisid. Tuuled tulid hooti vihmakalle sojadis porise vee niretseeessid ja paisutasid jõe lingvistid põhjama vene kibedasti, nutsin, endamised Marvutuliviootrikuma mõnne koguda, Gioosseris suunata minu vastu. Pilvine juuli päevantik täna. Ja ma olen mõtelnud kõigi nende mängudele elus millegi smani, kaotaja. Sõitlesin oma saatust kõigi nende vempude pärast, mis ta mulle oli mänginud elus. Kui ma järsku mäletasin pabil mis vajus Põhjaka. Ma ei tea, kas ma oskan nii-öelda, nagu ma tahaksin küsida. Missugused on olnud kõige suuremad-tähtsamad päevad teie elus? Minu esimene, kõige tähtsam päev elus. Oli see päev, kui viiendas klassis õpetaja tegi ettepaneku mängida näidetes. Aga kust sai alguse armastus teatri vastu? Õppige näitekunsti. Arvatavasti sellest ajast peale, kui ma olin viiendas klassis. Ja õpetaja kutsus mind mängima ühte näidendis kus ma muide esinesin rebase osas. Algkoolis mulle meeldis, kõige rohkem mängisid, meeldis osatest. Alianoska helepunane lilleke, keskmängisin lasteooper kui lõbu, juku. Laulsin seal spikri kestyle, kooliajal oli õpetajaks juhendajaks, kes seda armastus teatri vastu nii süvendus täis. Keskkoolis kahtlemata Jakobson kes tuli kirjandusõpetaja heegeli keemiaõpetaja. Ta armastas väga näitekunsti. Ma olen alati ilusti inimesi minusse nagu süvendanud armastus teatri vastu. Ja praegu teeb seda kahtlemata meie õpetaja Heino Kulvere. Need inimesed, kes minusse sülitanud, armastus teatri vastu, kool ja kõik, kes mind ümbritsevad. Minu arust see minule ainult midagi andnud. Minule tarvilikku, kuid praegu ma tulines testi Tõnu võlglesina. Ma ei ole inimestele mitte midagi andnud. Ja sellepärast ongi selline soov, et kuidagi kuidagi tantsude natukenegi südamest nimetan minu jaoks kulutanud. Kas te olete teatris ise saanud palju käia? Mitte eriti, ma ei lähe terves ja ja seda linna külastasid kaadrid väga harva ja põhiliselt külastus Ugala tõeline siis ma olen käinud üks kord elus. Siis kui me käisime seitsmendas klassis siis ma vaatasin balletti, Tiina, mille kaudu siis te olete tuttav Tallinna teatrite etendustega. Esiteks raadio kaudu. Ja ajalehtede järgi olete käinud Tartus, ma olen sõrme muide, kolme lavastust on näinud. Ja siis mina olen praegu meeles kuidas ma vahetasin kriigi balleti, Berginud kreegi lemmikhelilooja. Ja siis, kuigi mind huvitab väga pallit. Kuid ma ei suutnud, pigistasin silmad kinni ja kuulasin ainult muusikat. Muidugi vaata sinnamaale ka ikkagi muusikali palju tähtsam kui tants veel. Ma armastan väga kriigi. Minu arvates kreegi muusika. See on midagi väga-väga põhja, maaliku, karmi, ilusat, õrna, nukrat. Sinule nõiutud silmad. Siidihäll on sull laulutasasse. Tasakesi, Sakk, kallike, hällitaat, kiiguss, hällitajat, laulad, laulukest, laulad laulukest, kuni uinutatud. Ärkan ülesse, metsas, süles sinust Lähen rahu otsima. Vennike, kuidas mind ära näedsa? Kallike, kuidas mind ära vahid, sa lähed ette nagu tuhkru Mess lõksuga. Lõks kaenla all, vaid tagasi, kas ma sind vahest ei näinud kuidagi aru saanud, mis ala mõttes hull? Ja seal jääd mind ootama, seal jääd mind vaatama just nagu hämmel, kas Kärblast aknal ise Peedutanud, ent piidale? Ja nõnda vait ja vaevata südant sa muidu kogemata võiks sinust enda vabast ore. Mine rikaste lossi, kus kuld on. Vahin neid seal. Mine, kus ametis sohvad laiskle nende peal. Mida minut sud saada. Omakseid, mida nagu koer leivatüki paikilt. Kuid puuduks mulle endalegi. Minu arvates kõige suurem mure on see kui inimesel on millegipärast läinud elus väga halvasti, on juhtunud mingisugune õnnetus, nii et ta on kaotanud võimaluse töötada sel alal, mis talle väga meeldib kuid on kaotanud oma sõbrad. Kuid on jäänud üksinda. Ideeride kunagi näinud ei ole. Ainult kuulnud Räädias. Ma olin tema esituses kuulnud, mis meil on kõige rohkem meelde jäänud. Möödunud aastal kuulsin Nekrassovis pakane Punanina seotud muusikaga. Ja mulle siin nii väga väga meeldiksid, kui raadistri saade lõppenud, võtsin kätte raamatu. Ja hakkasin lugema sedasama bõla. Ja ma kuidagi, ma teadsin, isegi ained olid järel ainult. Muidugi paha. Kunagi näinud, aga kuidas te seda ette kujutate? Ma kujutan ette, Ta on keskmist kasvu. Küloneid. Kindel missugused silmad tal on tumedad. Kas te tahaksite seda teatris näha ja väga-väga mitme rääkisime lemmiknäitlejast. Aga mida te veel armastate elus, mida te peate kalliks? Ma armastan ja pean kalliks kõike seda, mis on elus, mis on looduses ilusat head. Aga inimestes. Ja muidugi inimestes, ka inimesed on kõige tähtsamad. Nüüd ma võin kindlasti öelda seda, et mulle meeldivad inimesed kes armastavad kunsti. Siin otsekohesed, siirad. Kindlasti peavad need kunsti arvestama. Aga missugused on teie lemmikkangelased? Ma tahtsin niimoodi vastata, et kui oleks võimalus, keda ma tahaksin mängida kunagi teatrilaval tasse seesti rahust ja tiine libahundist. Oi, neid on palju, näiteks võtame sellest samast, kus need solile kingi järjest. Tants suurepärane, kõik need noored on suurepärased kirjanikest, keda veel armastate. Ma armastan nendest kõige rohkem. Bayronit. Begoorit, Hellerma tõbi. Muide, ta Görid, ma tutvusin esimest korda alles siin Viljandis. Kuid muide, ma armastan kood. Ja vene klassikutest Tolstoid ja kui küsida, keda ma armastan eesti kirjanikest, siis kindlasti meie klassikute säärit, kelle muusikat veel armastan. Armastan Tšaikovskit. Näiteks, mis oli täitsa meeldib, on tema viies sümfoonia. Ma tahaksin tantsida. Ma tean, sidet tantsivad palli teed, aga ma tuleksin, aga kindlasti taim. Kades Mcentsin aga ainult niimoodi, et keegi seda ei näinud. Võtsin laualt kirju laudlina, panin enesele ümber ja läksin siis aeda tantsima. Nägi mind, kui ma sellega seal keksin ja ütles mulle niimoodi. Sina Est näed üsna totter välja. Hiiumaalt, tead, mis ma seal kaka keksin, seisavad, jääd iseenda jaoks. Kui mõnikord siis ma tantsinud kurvalk, olime lõbus. Sist lõbusalt. Aga ükskord mängisin emaga vaatamas palliti kes selle nimi oli muinassiukest ministriteni. Ma tahaksin ükskord samuti tantsida. Diaatris suurel laval ma tantsin ja valguse kaanes liigub minu järel nagu koer, aga sissikivad kroon, lehtrid, seal hakkab plaksutama. Ma teen kummarduse ja siis See oli katkend jutustusest Roomeo ja Juulia pimedus. Mulle meeldis väga siirdustes tütarlapse unistused, mida ta kõike unistab. Ja mis sai siis tütarlapsest ja missugune on teie kõige suurem unistus? Unistes? Õnnistus on väga tore. Aga väga raske on see, kui oma unistustes kunagi petetakse. Ja mis veel, minu kõigis unistus olla. Teater, töötada teatris kõige suurem, kõige kauni, mida mötlesin soovida see on armastus, see on soov, seda ei oska sõnades väljendada. Siis midagi sellist tõmbavad, on selline tunne, kui sa ei teagi, teatrist midagi palju. Aga on siiski selline tunne, et kusagil mujal töötada täies ainult teatris töötada, ükskõik kui raske seal oleks, kuid peasid sellest teate. Ja ma mõtlesin, et massasime teistele inimestele kõige rohkem seal anda ka. Muidugi sel juhul, kui ma väga palju õpiks väga paljudeks. Ja selleks tervist töötada, palju töötada. Ja ma tahan seda teha. Kui sulle kedagi ei olegi ta armastada omaseks nimetada. Isa. Naist lask. Ja kui sul ka mitte midagi ei ole aga midagi soovimatut, külland, kahtlustus kuidagi su peal inimeste halba arvaminišniost, halb jutt ja nii edasi, siis vali üks, kes õige truu sõber anud valiti. Tuima meele raametises laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist le. Vaim uskmatu, Kõva puune katsub pilkavad naeratada. Nii osavõtmatu on ta kõigele. Aga nad harjuvad alguses vastu tahtmist, pikkamööda. Aga siis läheb, läheb aega, Mehta. Julgust tuleb aste-astmelt. Sirgemaks hakkab keha tõusma, kärmemad süda tuksuma, soojemat kiiremini. Sina usud, sa loodad? Sa hakkad armastama iseennast, iseennast, enesetöös. Ja suur on isegi, sa armastad suuremat inimestel ei olegi, kui tehku. Kahtlus, heitlus, võimuta, kaunis tervis, väsinud toi, armastus, pleekinud, dino tundmus, uinaku sarnane, aus meel, nüriks jäänud meelde teravus, nad on üles tõusnud töös kujuks saanud elavaks nähtavaks. Jänese tehes oleks üles tõusnud, tema armastab sind, sinu teed ja sina teda. Niisugune ta on Milvi Jõe Pikasillast. Ma tahtsin üllatada kuulajat aga tunnen ise, et midagi erilist õieti ei ole. Kogu selles loos. Hea koolitädi pisitütrest võrsunud rikas inimene. 18 aastat külakool Tõrva, Viljandi ja Meie ees helde vaim. Ta on valmis meile andma kõik, mis tal on. Aga võib-olla just see, et me ei pea teda erandiks. Ongi kõige üllatavam kogu loos. Ei tea.