Tere, päikeselist ja Packazonist krõbekülma talvehommikut. Tere, Külli-Riin Tigasson. Tere. Tere, Rein Veidemann, eriti pidulikult. Tere. Ja mina olen Mart Ummelas ja meie pidurikkusel on täiesti reaalne alus. Täna läheb nimelt eetrisse rahvateenrite 400-st saad õnnitleme, rahvas, õnnitleme rahvast, et te olete jaksanud meid kuulata. Sellepärast et kui me 400 tundi mõtleme, siis see on. See on 10 ööpäeva järjest rohkemgi 15 päeva, 20, peaaegu 20. Ja, aga ma mõtlesin, tähendab siia tulles, et et mis fenomeni, kas tegemist on, et sa kohe hakkad rääkima ajaloost ja nendest sellest kogu sellest 400-st perioodist mulle tundub, et see on natukene pühapäeva, hommikune hommikune, kostab järjest uudist. Ei, need vanemad inimesed mäletavad, et mingi seltskond koguneb ümber mikrofoni, joovad kohvi mineraalvett ja, ja ja, ja vestlevad nendel samadel teemadel, milles, mille keskel inimesed ise elavad. Ja siis see on niisugune, noh, niisugune mõttevahetus. Külli-Riin on meil kõige noorem rahva teenrid. Millised on sinu mõtted ja tunded sellel pidulikul päeval? No ma loodan, et see saade jõuab ka 500. sünnipäevani. No see on avalik saade, tähendab lootus, aga kuna mina ei ole selles nii väga kindel, arvestades neid tormiseid tuuli, mis rahvusringhäälingu ümber käivad ja justiitsministeeriumi soovitust kõigepealt raadio televisioon ära likvideerida ja siis moodustada alles rahvusringhääling, siis võib-olla likvideeritakse koos sellega ka see saade koos meiega ka, et tänast päeva siiski tähistada. Me otsustasime pauku teha. Nii, avame, avame, teeme pauku. Ja see muidugi raadio eelis, et keegi kuulajatest ei tea, mida me avame ja võib-olla ka puhas heliefekte. Aga igatahes on tegemist Selles mõttes piduliku hetkega aa ei tulnudki, väga ei tulnudki, aga ei tohigi olla, sellepärast et selliste jookide puhul, mida me ei nimeta, muidugi ei tohigi väga kõva pauku teha. No igatahes on meil põhjust tervitada meie kuulajaid ja kes nii truult on olnud siiski laupäeva hommikuti meiega koos Eesti aktuaalsete sündmuste läbivaatamisel ja jätkuga kõigil sõda. Püsinast ja soovime kõigile head uut aastat. Või õieti järgmist, 100. Nii et oleme nüüd Pidulikult selle tänase rahvateenrite saate sisse juhatanud paari sõnaga hästi lühidalt vaataksin meie ajaloole ka tagasi. Neile inimestele, kes ei ole päris algusest peale jaksanud meid kuulata. Tõepoolest, esimene saade läks eetrisse neljandal aprillil 1998 ehk siis möödunud sajandil, möödunud sajandil ligi kaheksa aastat tagasi. Ja tollal oli stuudios 10 inimest, ma loen nad üles, need olid siis Maywerman. Neeme pruss, Art luik, Ainar Ruussaar Heidki Talving, Peeter Tali, Aarne Rannamäe, Ott Ummelas ja siinkõneleja. Nagu näete, meie rahvateenrite seltskonda on jäänud alles vaid kaks saatejuhti. Kõik ülejäänud on läinud paremat teenistust. Kes televisioonijuhina, kes luuletajana, kes lausa Eestist eemal ja nii et võiks öelda, et meie fraktsioon on olnud tubli ja saateosalised on kõik edukad olnud. Ühtekokku on meil läbi käinud rahvateenrite seltskonnast 21 inimest. Toomas Sildam, see on ka omaette tähelepanuväärne saavutus. Seitse korda Mart Helme üheksa korda, Andres Ammas 12 korda, Jaanus Piirsalu. Ja lisaks juba eelpool mainitud telesiis veel Jaanus tähendab, Teet Kallas Vallo Toomet ja siis praeguses koosseisus on siis lisaks stuudios olijatele veel Margus Mets, Peeter Kaldre, Sulev Valner, Mart Linnart. Kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis siin soolist tasakaalu küll ei ole. Paraku paraku. Ja see on tõesti kummaline, et ma ei teagi, millest see tuleb kuna me oleme üldiselt nagu kutsunud siia inimesi, keda me ise tunneme ja hindame ja hindame ka kui kolumnist või arvamus kirjutiste autoreid, sellepärast et uudistetoimetajal võib-olla isegi on teatav eetiline probleem, ütleme, arvamust avaldada, ma ei tea. Aga tõenäoliselt meil lihtsalt siis arvamustoimetustes ei tööta. Piisavalt mittemehi. Postimehes töötab küll. No siis seal on kaks noort daami, need arvame, et lähitulevikus võib isegi kõnelda. Võime kaaluda, aga meil on lihtsalt selline reegel olnud, et meil on konsensuslik valik. Mitte saatejuhid ei vali, vaid me kõiki juurde kutsutavaid inimesi. Nii-öelda ühiselt arutama või peab olema kõik nõus nendega, kes siia tulevad. Selle tõttu. Nii mõnigi ehk muidu väga tuntud ja hinnatud ajakirjanik on jäänud ka kõrvale, et nagu me teame, meeleajakirjanike vahelised suhted alati ei ole kõige paremad ja tahaks ju kedagi sundida sama laua taha kui inimesed ei eraelus isegi tere ei ütle üksteisele. Võib-olla, et seal on üks probleem, on ka selles, et. Naised on loomu poolest alalhoidlikumad, aga ütleme siin poliitilise elu komment kommenteerimisel see noh, eeldatakse niisugune võitlusliku momenti, et see toob nagu särtsu juurde ja, ja noh sellepärast ka ilmselt aktiivsemad on mehed olnud. Ja kas sina küll ei ole tundnud, et sind kuidagi krimineeritakse sinust? Ausalt öeldes seda küll mitte. Aga sellega, mis Rein ütles, tuleb mulle kohe meelde minu minu kunagise lugupeetud õppejõu Priit Pulleritsu kolumn Postimehes, kus ta väitis, et arvamuse avaldamine ongi pigem mehelik või naiselik tegevus. See on küll seksistlik, lähen. Vaat mina ei oskaks seda piiri niimoodi tõmmata, sellepärast et mina tunnen väga palju naisi, kellel on arvamusi. Ja, ja seejuures autoriteetsed ja kahtlemata. Ma olen siin saates varematel kordadel ka kogu aeg öelnud, et minu meelest Eesti ühiskond tervikuna see üliühiskonna eliit tervikuna on täiesti tasakaalust väljas. Ja, ja Ma olen isegi selle poolt, nii nagu Põhjamaades tehakse, et see seadusandlikult reguleerida. Mina olen selle poolt, palun väga. Et seadusandlikult reguleeritakse tõepoolest sooline võrdsus. Kui sa ise nii ei kujune. Eestis on ju täpselt samasugune poliitikamaailmas, me teame, et meil on ainult kümnendik riigikogu liikmetest või veidi enam naisi. Veel hullem on olukord teadusmaailmas. Tegelikult olgem ausad, et põhitöö teevad teadvuses ära naised, aga professorite seas on ikka naisi häbematult vähe. Sest professoreid valivad professorid ise suhteliselt. Aga see tuleneb nende karjääri tähendab juba teatavatest eripärast, eks ole, et nad on seotud perega siis on lapsed ja, ja nendel on teisi ülesandeid nii palju. Aga samas, ega see paljudes Lääne-Euroopa maades just oluliselt teistmoodi ei ole, näiteks kui ma ise Saksamaal õppisin, siis minu ülikoolis ma ei käinud küll mitte ühegi naisprofessori loengus, siis neid lihtsalt ei olnud. Enamik olid mehed. No näete siis meie samm tuulik, sissejuhatus on kujunenud natuke murelikuks, meil on püüelda vähe naissoost osalejad, aga me kogu aeg töötame selle nimel, et juurde saada. Nii et head vihjed on alati teretulnud. Aga ehk nüüd oleks siis aeg minna muude pidude ja tähtpäevade juurde õieti selle nädala tegelik sündmusena ikkagi pakane, olgem ausad, nii objektiivselt võttes uudisliku sündmusena on kindlasti pakane see, millest peaks rääkima. No ja see juba lugesin, et see on suur täiendav stress inimese kehale siis nagu meedikud ütlevad, aga me näeme, et see me hakkame kuu lõpus nägema, mida see meie rahakottidele tähendab, kui tulevad küttearved ja me näeme ka, mida see siiski riigi infrastruktuurile tähendab, kus elektrijaamad siis töötavad viimse piiri peal ja juba gaasipiirangud juba ähvardavad tulla, kuna see on ikkagi siberi talv, mille haardes on nüüd Moskva ise ka, nagu me seda võisime lugeda ja noh, see on teada, et suvel toob kagutuul meile tohutut kuiva kuuma ja, ja ja talvel ida- ja kagutuul toovad enamasti seda Siberit meile lähemale, aga aga. Aga see on ka sotsiaalne probleem tegelikult kahtlemata kuunis. Lahmased andmed näitavad, et Eestis on juba neli inimest surnud pakase tagajärjel. Jah, ja eks aitame ise ka seal ju kaasa sel määral, et me ei ole piisavalt siiski valmistunud niisugusteks treemseteks pööreteks temperatuuri langus oli kohutavalt kiire, praktiliselt ühe päeva jooksul 20 kuni 30 kraadi, nii et. On mille üle mõelda? Aga me ei tahtnud tegelikult muidugi vist pakasest rääkida, Lähme, räägime pakasest nädalast külla. Jääb niisugune mulje nagu kass ümber palava pudru paravi paraku sellepärast et ikkagi kõigest hoolimata ja huvitavale kahetsusväärsel kombel ka rahvusvahelises mastaabis on nagu Eestile kõige rohkem tähelepanu siiski tulnud teleloo tagajärjel. Mis oli siis eetris sellel kolmapäeval Pealtnägijas Ma tegelikult küsiksin Külli käest, et kui seda telelugu ei oleks olnud kas ja seda, mis on hiljem olnud ajakirjanduses, oleksid olnud. No ilmselt oleks ta siis ikkagi jõudnud meediasse teisi kanaleid mööda. Sest on ju väidetud, et kui oleks Arnold Rüütel olnud Eestis, siis võib-olla seda lugu oleks eetrisse jõudnud. Ka tema pressiesindajat ei olnud Eestis sel ajal. No ma ei tea, kas siin tingimata saab siin nii ühest seost näha, et kui ta oleks olnud Eestis, siis lugu poleks kindlasti jõudnud ajakirjandusse. No tegelikult Eesti Ekspress laotakse ju varem, nii et tõenäoliselt see lugu oleks siis tulnud neljapäeval Eesti Ekspressis. Jah ja eestiekspress teadis seda tegelikult juba ju, kui nüüd uskuda, Mihkel Kärmas, siis kaks nädalat varem. Nujah tegelikult muidugi sündmused toimusid veel märksa ball, no varem minu, mina tähendab, tahaksin siinkohal omalt poolt teha ühe avalduse, et mina ei tahaks käsitleda laste käitumist. Teadmata, kes seal üldse osalesid peale kõnealuse president kliendipaari, laste, kes on alaealised ja kelle eksponeerimist fotodel ja televisioonis Mation taunitavat. Ülejäänud seltskonna näod olid ju varjatud ja ma ei oska öelda, kas nad olid täisealised või olid lapsed, aga igal juhul mina ei tahaks seda käitumist siinkohal käsitleda, seda hukka mõista, seda õigustada. Sellepärast et me teame selle kohta siiski ainult ühe anonüümse inimese tunnistuse põhjal. Muid fakte meil ju ei ole. Tegelikult olen fotode peale fotode, millel, nagu me teame, mis on manipuleeritud, sellepärast et kõik näod on ju seal varjatud. Ei, tegelikult isegi interjöörid järgi ei ole selgelt äratuntavad, kas nad on ikka tehtud seal majas. No ma arvan, et kahtlustada, et, et see on nüüd kõik üks suur lavastus, lõhnab juba pigem küll vandenõu. Ei, ma ei arva, et see on lavastus, aga ma ütlen veel kord, et ma ei pea neid tõendeid. Noh, ütleme niimoodi seaduse aspektist adekvaatset, eks. Küsimus ja jätaksin selle kõrvale, mis seal toimus, vaid ma tahaksin rääkida ikkagi sellest, milline on antud juhul siis riigivõimu esindajate ametnike politsei roll. Et kuidas sellised asjad, mida nüüd nii taunitakse, saavad toimuda. Meie vabariigi presidendi kantseleis. Ma sel määral puudutaksin võib-olla seda laste teemat küll veel, et et et, et väga palju, väga paljud inimesed, kes sellest loost lugesid, võisid leida teatavat lohutust lausa, sest et me teame, et see probleem, mida me näeme nüüd äkitselt Ta olevat ka meie esindus siis keda me oleme valinud ja keda teot rahvas väga toetab kogu aeg ka tema perekonnas mis, mis viitab ikkagi meie ühiskonnas endas olevale väga sügavale väga sügav igale probleemile, et noh, lihtsalt tõlgendada seda ainult puberteediealiste möllamisena, mis, mida tuleb meil mõista nagu kõik üles kutsuvad. Noh me teame, et see on tõesti lastele väga raske iga aga asjaolu, et vanavanemad on võtnud oma lapselapsed enda hoolde see, seda on Eestis tuhandetes perekondades, mis näitab seda, et vanemad siis või vanem ei saa lapse kasvatamisega ise hakkama ja see on väga tõsine probleem ja kui see viis aastat tagasi oli nii otsustatud varem isegi siis nüüd ma tulen selle laste teemalt üle kogu riigi teemale, siis vastavad institutsioonid. Kui president ja tema ja, ja siis vanaema tähendab vanaisa ja vanaema olid siis lisaks sellele tohutu vastutusrikkale ametile kuhu siis neid valiti, mis neile usaldati ja, ja sellele puurile, kuhu neid pannakse, see on kuldpuur Kadriorus, kõik me teame seda kui ränkade piirangutega, kui, kui stressi tekitav ütleme, inimlikus plaanis see on. Et kuna seda kõike nähti ette, siis järelikult oleks pidanud olema seltskond pädevaid inimesi, psühholooge siis siis tähendab julgeolekuspetsi, kes oleksid täpselt piiritlenud ära need raamid, need riskid maandanud, mis selle kõigega kaasneda võivad seda, et, et, et loomulikult vanaema ja vanaisa, kui nad on niisuguses ametis, mis on 24 25 tundi ei ole võimalik elementaarselt täita isegi oma vanaema vanaisa rolli. Nii et seda oleks pidanud ette nägema. See on nüüd minu lähenemine. Ja nagu öeldud, mina ei kommenteeri küljeli. Samas nagu näha, siis tegelikult kõiki riske ei saa ju kunagi sajaprotsendiliselt ette näha. Küll oleks võinud olla tegelikult seal mingisugune tegevusjuhised, kuidas ikkagi käituda, kui on näha, et, et sinna puurid kümnete kaupa nende presidendi lapselaste pool tuttavaid. Et kas siis oleks pidanud sekkuma ka siis oleks pidanud sekkuma, kui nähti, et lapsed tarbivad alkoholi ja nõnda edasi. Ja mis mul oli väga šokeeriv, oli muidugi vesi. Sest no ma arvan, vesi. Ärme ärme tahaksin, ärme läheme, ärme nüüd hakka valgustite kommenteerimine, mille kohta me ei tea tegelikult mitte midagi rohkemat kui täiesti nõus, et nad on pildid, vesipiip näiteks ma ei imestaks, kui selle on saanud president kingiks näiteks mäelt oma Lähis-Ida-reisiga Isamaa rituaal nahk hilises hiliselt reisilt hiljutisel reisil Türki näiteks. Siis on teil olnud Armeenia konjakipudeli päritolu arvama täpselt samast kohast. Ma juhuslikult tean, et Arnold Rüütlil on läbi aegade juba nõukogude ajast peale kingitud alati konjakit ja, ja tal on ilmselt neid kappides palju ja palju tähendab kohapeal on konjak või laua peal on vesipiip, siis ei ütle see veel mitte midagi selle kohta, mis seal tegelikult toimus. Mina tahaksin ka teada, mis seal tegelikult toimub pärast, et siis ma saan otsustada, kas ametnikud on olnud hoolimatud, et kas on seatud ohtu riigisaladus, kas on seatud ohtu meie riigi nii-öelda sümbolid. Mina seda kõike ei teadnud. No vot, siin ongi minu meelest see kurioosum, mille, mis selgus ka eile intervjuust justiitsminister Rein Langiga, et valitsus ei tea mitte õhkagi sellest, mis seal üldse toimub. Mis on minu jaoks täiesti tohutu küsimärke, kuidas on niisugune asi üldse võimalik, et see on siis tegemist on Kadriorus ikka riik riigiga ja, ja kui isegi valitsuskuningriigis siis kuningriigis teab ja, ja nii-öelda katab mõnes mõttes siis kuninga koda või õukonda ja seal on ju pidevalt Napeon sunnitud seal kommenteerima ja nii edasi. Et meie valitsus on sellest kõrvale jäetud, see, see, see oli minu jaoks kõige No kas on olemas näiteks videot, kui väidetakse, on kaamera olemas, mis jälgib sissekäik. No ma arvan, et meil ei ole siin tegelikult mingit erilist põhjust kahelda, et need peod seal toimusid sellisena, nagu neid on kirjeldatud, seepärast et ma arvan, et väga paljud lapsevanemad ka, kellel on kodus selles vanuses lapsed teavad väga hästi, mis siis toimub, kui ema isakodust ära läheb. Väga hea, et sa seda ütlesid, tegelikult on see täiesti normaalne noorte pidu. Et siin ühest küljest võikski öelda, et see on tegelikult tavaline noorte pidu, kui vanaema vanaisa on ära läinud, aga kuna juhuslikud oli tegemist Eesti vabariigi esipaariga siis me tegelikult ei saa seda paraku ainult niimoodi hinnata. Jah, me ei saa seda niimoodi hinnata, sellepärast et see toimus teatud majas, eks ju, mis on juhuslikult ka nende presidendipaari elu paik või eluruumid asuvad samas majas, ainukene küsimus minu jaoks üldse on ikkagi selles, et kui liiguti välja sellest eratsoonist ametlikku tsooni mis seal toimus, kas seal rikuti mingisuguseid seadusi, kas sinna avalikku tsooni ei tohi minna väljaspool tööaega ka seda ma ei tea, tegelikult sellepärast ma olen ise käinud Kadrioru lossis ekskursiooniga õhtutunnil ja käinud läbi kõik needsamad ruumid, ilma et seal oleks mingisugune turvamees meid takistanud, sellepärast et lihtsalt seal ei olegi neid turvamehi ülemistel korrustel. Nii et noh, ma ütlen veel kord, et mind ikka huvitaks see, milliseid seadusi on rikutud ja, või milliseid väärtegusid on korda saadetud ja kui need on saatnud korda täisealised inimesed, siis nad peavad sellest saama karistada. Ma ma saan aru, et et algmaterjali siis kolleeg Mihkel Kärmase poolt tehtud materjali ju nii-öelda see probleemiasetus oligi nimelt see jaa, jaa. Ja mina ei taha sind kuidagimoodi kritiseerida mõjusal, pigem ütlen, et see, mis sellele järgnes, oli natukene ebaadekvaatne reaktsioon. Ja mina tahaksin sel puhul ja mitmete teiste Eestis toimuvate asjade puhul ikkagi lähtuda sellest, et me näeksime nii-öelda proportsioone, hoone, et kui me siin ainult elan omaenda väikeses mudilasi ja mõtleme, et noh, juhtub ikka noh seal oli väike läbu, mis seal ikka, et see juhtus ka Kadriorus, ongi lõbus, tähendab elavustab seda. No seda maja tegemist tavalise asjaga tegeleda. Mis need, eks ole, aga noh, proportsiooni muutus on see, kui me kanname kogu selle olukorra näiteks üles siis Soome vabariigi presidendi residentsi No kuule, valges majas on ka toimunud. Ühtegi ja avalikes ja aga muide, on seal ka see, see ongi tegelikult üle maailmaskandaali põhjustanud ja, ja, ja, ja ega see kasuks nendele pole tulnud. Kahtlemata, ega ma siis ei taha öelda, et see on väga tore on, mis seal eriti, aga ma arvan, et meie väikekodanliku moraali seisukohalt lähtuda, mis ühest küljest nagu taunib seda, aga teisest küljest see kõik toimub nii nagu küll iga päev igas noorte seltskonnas. Need on minu meelest Eesti riigi tõsisest tõsiseltvõetavust iga niisugune. Nojah, aga ma ei tea, kelle huvides see muidugi on. Ta võib seda vähendada, ütleme ja, ja kindlasti ta ei tule ka kahjuks presidendi institutsiooni mainele, aga samas minu arvates ei ole mõtet seal juhtunud siiski üle dramatiseerida ja kui on näha, et ta on õppust võetud Kusjuures tehakse ka tõesti õiguslikud järeldused, vaat see nagu Rein ütles, et Soomes ei saaks seda juhtuda. Ei. Inglise kuninganna magamistoas oli ka mees ja kõik võib juhtuda tegelikult, aga küsimus on selles, et sellest tehtaks nii-öelda õiguslikud järeldused, eks ju. Ja kui näiteks. Ma ei näinud Rein Langi esinemistest, ma ei vaata seda kanalit. Olevat seal väitnud, eks ju, et valitsus midagi teadnud, vabandage väga, president Rüütli perekonna probleemi teab iga ajakirjanik Eestis ja, ja see ei ole kellegi jaoks mingisugune avastus mis on seotud tema tütrega. Kui tema tütar nagu öeldakse, tiriti kaamerata, et prožektorite valgusesse, kui teda küsitletakse siis mina pean seda väga tõsiseks eetiliseks probleemiks, sellepärast et nagu teada üldjuhul inimesi, kelle sõnumi adekvaatsusega võib kahelda tema tervislikel põhjustel, et neid üldiselt ei kasutata allikatena. Nii et siin probleeme on probleeme ka ajakirjanduse jaoks. Siiski. Täna õhtul peaks president tagasi saabuma. Aga vot nüüd ongi huvitav küsimus, et miks see siis kõik toimus jälle just siis, kui ta oli Ameerikas üldse 11 tundi ajavahet. Jah, aga mind üldse tähendab, ärritab selles loos see, et kuigi sa juba Mart ennustasid ette, kui Veideman stuudiosse tuleb, et ju ta siis hakkab president. Meie vikerraadiofoorumis on, eks sõber seda seda ju ennustanud, millele ma muidugi vastasin, et ma vaevalt nüüd Veidemann on mingi Arnold, olete advokaat. Ja ei, ma ei hakka teiselt poolt, mind häirib väga tugevalt selles loos see, et ikkagi tahetakse kanaliseerida seda just nimelt presidendi peale ja mitte ainult siis siis tema võistlejad või, või, või ütleme siis presidendivalimistega seotud uued favoriidid, parteid, erakonnad, kelle puhul ma ootan, et see on loomulik, nii on muidugi, eks ole, tegemist on ikkagi istuva presidendiga väga populaarse presidendiga, aga, ja seda niisugust tema peale mängimist. Noh, ma mulle tundub, et isegi paistab tema lähikonnast või ametnikkonnast esile tulevad, selle asemel, et antud olukorras säästa, president ei võta, võib-olla mõni ametnik peaks võtma praegu täia selle olukorrasiga. Kust võiks ka välja? Põhjustanud mina vabandage väga, süüdistage mind, ärge süüdistage presidenti ja olekski asi lahendatud, aga ei, teatakse, et, et noh, et president on nisugune, leebe küll tema välja räägib ja, ja kõik muud nagu taandume. Ausalt öeldes ma küll ei tea, et kes peaks olema see ametnik, kes vastutab presidendi pereprobleemide eest, et seda enam, et. Kantseleil on direktor olemas. Miks peaks üldse keelama ära selle, et presidendi lapselastel käivad külalised ja siis me hakkame küsima, et mis piirist alates tohivad külalised käia, kui külaliste hulgas on täisealisi, kas nad tohivad tarvitada? No tegelikult ongi probleem selles, et on natukene ebanormaalne olukord, kui, et meie riik on nii vaene, et meie president peab Tallinnas elama oma töökohal. Kui paljud meist tahaksid elada oma toimetuse sohval näiteks aga president tasu on see enam-vähem niimoodi, sest need ruumid ei ole sugugi eriti suured, aga ega avarad selle perekonna jaoks. Nii et tegelikult on ka küsimus selles, miks ta peab Tallinnas olles elama oma nii-öelda töökohas. Aga ma tahaksin üle minna hoopis tõsisema teema juurde, kui see läbu seal mille kohta ma veel kord ütlen, et noh, minu jaoks ka nende piltide peal näidata ei ületanud absoluutselt mingil moel Normaalse noortepeo piire. Kas siis, kui noorukid on isekeskis poisid saunas, on selles midagi taunitavat või seal kahtlustada mingit homoseksuaalset suhet või et milles on see probleem või kui poisid on koos mullivannis või seal ei olnud kusagil näiteks viiteid sellele, et oleks toimunud mingisuguseid seksuaalakte või et noh tähendab veel kord mina? Ei, ja kui noormees seal pimedas, kuidas noormees, miks ta pimedas siis oli, kas ta on täisealine, kas ta kardab vastutust, kui tema väidab, et jah, seal võis olla kaasas kanep. Tähendab, mida tähendab see, et seal võis olla kaasas kanepit, kas siis oli ja kas seda suitsetati ja kes seda seal jagas või müüs? No ütleme niimoodi, et sellised peod on küll ütleme, 15 aastaste hulgas väga levinud, aga samas siiski, kui selles vanuses inimeste pidudel on laua peal alkohol on laua pealissigaretid, see tegelikult ei ole päris legaalne. Ma väikekodanliku moraali seisukohalt on see taunitav, ma arvan, et me vaatame tuleva nädala ära ja öeldakse. Elame esmaspäevani aga üks vihje siiski on, tähendab, mis, mis mind sundis kõrvu teritama nimelt kolleeg Kärmas ütles, et nende laste hulgas, kes seal külas olid, olid väga paljud prominentide võsukesi. Siis nii, et, Aga kas ta ütles ka seda, et need pildid osteti 200 krooni tükk? Tänasest mingist kommentaarist ma seda lugesin, sest ma ütlen ma seda. Ja muide küll ja seda ta tõesti ütles, et see on nisuhonorar, mida pildi eest makstakse nisu. No ma arvan, et neid pilte võib siis leiduda veel tuhandeid. Pilte on veel, sest tänapäeva foto Shopi programmiga on võimalik neid paljundada väga lihtsalt ja neid prominentide lapsi sinna peale istutada. Dominentide lapsed siis võib öelda, et tahtsin, võis olla seal mingit, saan aru, et milles on siin kogu selle asja uba, tegemist on ühe noh, ütleme noh, äärmisel juhul noh, väärteokoosseisu sisaldava juhtumiga ütleme noh, mingil määral rahansusega teisel pool vastas riigi institutsioon, riigi väärikus, riigi maine ja kui nüüd nii odavate vahenditega minnakse riigi maine kallale, siis mina küll esitaksin küsimuse, et mis eesmärgil siin peab olema midagi muud taga ja selle peale ma tahaksin küsida, miks just samas Eesti Ekspressis ilmus siis kurikuulus toimetajate pöördumine Arnold Rüütli suhtes ja nüüd ma tahaksin Külli-Riin sinu käest küsida, miks päevalehte ei ühinenud selle? Ma arvan, et seda võis igaüks lugeda meie peatoimetaja viimasest kolumnist. Ja, ja ma olen ka tegelikult seda meelt, et ajakirjandus ei peaks püüdma võtma endale sellist väga poliitilist missiooni. Eksis, et osaleda selles, et kes peaks olema uus president ja nõnda edasi võtma väga poliitilisi seisukohti. See, kes tahab selliseid seisukohti võtta, kohta, on pigem poliitikas kui kui meedias. No mina ütleksin täpselt sama moodi, et. Me võime siin konstrueerida igasuguseid vandenõu versioone. Selge, et on Eestis teatud gruppi inimesi, kes tahavad välja tuua nii-öelda musta hobuse ja selleks luuakse soodsat pinda. Ja muidugi võis rüütli perekonnaga seotud kahetsusväärne lugu, mis nüüd kolm kuud pärast selle toimumist esile tõusis, olla täielik juhus ja kahtlemata ei ole see ajakirjanike söö, sest tihtilugu selliseid operatsioone teha märksa peenemalt. Aga ma ei välistaks seda, et see on ikkagi üks osa poliitilisest võitlusest, mis on presidendi koha pärast käima läinud ja ja presidendi koha pärast mitte ainult Eesti sisepoliitilises, vaid ka rahvusvahelises plaanis. Siiski julgeksin lisada seda, et need peatoimetajate kiri kus oli väga palju maakonnalehti ka ja, ja Postimehe peatoimetaja osales, selles samuti samuti ei olnud siiski tähendab ajendatud soovist, kui ta presidendivalimistesse, vaid tõepoolest sellest kantud, et et tähendab, see avalikkuse väli oleks piisavalt lai ja et ta oleks. Piisavalt ajaliselt ettemääratud, et saaksime põhjalikult osutada ajakirjandus endast tulevaste presidendikandidaatide üle. Et juhul, kui istuv president jätab oma otsuse tegemise või, või ütleme tema erakond, nagu me teame, et rahvaliit seda juba andnud märku, et nemad on valmis seda tegema, aga nad võivad teha seda ainult üks või kaks nädalat enne kandidaadi ülesseadmist, siis tegelikult avalikus läheb võimalusest ilma arutada või tegemist on ainult puhtalt spekulatsioonidega. Minu meelest see kiri oli ajendatud sellest, et vältida seda tühi karglemist ja spekulatiivsust presidendikandidaatide ümber vaid minna kohe avatud kaartidega, nii nagu see teistes riikides on. Samas kui me arvestame seda Eesti presidendi rolli no siis me peame tunnistama, et, et see arutelu presidendivalimiste rikkus, see, see oleks ikkagi arutelu inimeste üle ja mitte arutelu nagu riigi deme poliitiliste teemade üle. Meenutame näiteks need viimased presidendivalimisi, siis ma siiralt loodan, et see, et seekordne presidendikampaania ise olemas, samasugune, kus tegelikult see arutelu kandus kandus välja presidendi institutsiooni pädevusest. Ja see tee meie ajakirjanikele muidugi au, kui need riskid küsitlused ja need tulevad siis väga kergesti minnakse ikkagi selle argument, tomat, hominam, ehk siis inimese enda nii öelda ründamiseks või, või tema mingit isikuomaduste. Ja või tuuakse sisse hoopiski selliseid teasin, kahesidendi institutsioon ei lahenda. Sellest on suudetud hoiduda Soomes, kus on presidendivalimiste teine voor tulemas, aga ma arvan, meil siseprobleemid võtavad nii palju aega, et pikalt nüüd Soome teemale ja hakkaks peatuma, ma ütleksin, et asi on läinud väga põnevaks ja tegelikult praeguste ennustuste põhjal ei ole välistatud isegi see, et et Sauli nimistust võib saada Soome järgmine president. No see võib küll, siin on küsimus nüüd selles mida teeb see viiendik, kes ei ole veel teatanud, kelle poolt ta hääletab, aga me näeme polest Soome näite puhul, kuidas nüüd ikkagi suured need ühiskonna osad ja nende esinduskogud on, on sisenenud sellesse valimisvõitlusse, ma pean silmas Soome ametiühinguid ja, ja Niinistu vaheliste debatti ja samal ajal No ta on muutunud maailmavaateliselt. Just ja niiniste samal ajal ju tuli oma valimiskampaaniasse loosungiga, et ta on töörahva presidendikandidaat. Sellega siis ta nagu lõikas ära või lõikas sisse sellesse traditsioonilisse valimiskampaania see ja nendesse põhimõtetesse, millega oli seotud Tarja Halonen. Nii et tagaajaja kõikides võistlustes, sealhulgas ka presidenditooli pärast, on alati teatud mõttes eelisasendis, mida ka praegu võib näha. Soome näite puhul. Jah, aga ma pean väga sümpaatseks siiski seda, et diskussioon tõesti on erakordselt adekvaatne, on tõesti asja ümber ja tõepoolest põhimõtete ümber. Mida jah, meie presidendikampaaniates või presidendi valimiskampaaniat seega muudes valimiskampaaniates tihtilugu just ette ei tule. See ikkagi näitab natukene selle ühiskonna küpsust. Aga nagu öeldud, ootame ära 29. jaanuari ja siis võime veebruari esimeses saates juba pikemalt rääkida sellest, mis siis tulemas on. Aga läheme nüüd tagasi siis eesti asjade juurde ja. Ma tean, et Külli-Riin tahaks rääkida meile sellest punasest torust. Et et kui nüüd ütleme selle punase siinkohal peab siis Mart silmas loomulikult Eesti Rahva muuseumi muuseumi võiduprojekti, mis vähemalt minule isiklikult oli küll üsna üsna suur pettumus. Ma tea, kuidas teile. No ma ei ole temaga nii põhjalikult tutvunud, maketti näinud siis ei teki sellist ruumi efektne pildi peal vaadatuna kuigi jah, ma ka selles mõttes ühinen nende Mu seoloogidega, et ma ei kujuta eriti ette, kuidas seal muuseumi võiks funktsioneerida. Mina, aga no ma tahaks küsida mitte seda, kas ta nüüd on sobiv või mittesobiv, sest mina ei ole pädev selle üle otsustama pädev otsustama ka selle arhitektuurilise väärtuse üle, aga mind huvitab selle asja puhul just see reaktsioon selle nii-öelda väga terav reaktsioon selle muuseumi sidumisest lennuväljaga. Et, et kas siin on nagu tähendab mille, milles on nüüd siis nagu probleem tegelikult? No tegelikult minu arvates hea arhitektuur on, on selline, mis, mis muudab seda staatust, kood, mis muudab selle kohaidentiteeti. Et kui me meenutame, no näiteks Euroopa viimase aja selliseid olulisemaid muuseume, hooned, mis on ehitatud, et näiteks võtame kas või Sahaadeedi projekteeritud teadusmuuseumi vaenu Saksamaal bulist purgis. Ta tõi sellesse linna, mis oli olnud niisugune ütleme, kogu see elu oli keerelnud ainult autotööstuse ümber, ta, ta tõi sellesse linna mingisuguse piss uue, uue dimensiooni, hoopis uue mõõtme, ta, ta muutis seda linna ja sama lugu oli ka, kui me meenutame Franco kiiri projekteeritud kuulsat Bilba kogenhaimi muuseumid, mis muutis selle linna nagu tõsiseks turismiobjektiks ja, ja muutis seda linna. Aga vaatame seda Eesti Rahva Muuseumi toru, mis on projekteeritud. See, see põlistab seda praegust olukorda. Ta ei, ta ei muuda seda. Ma ei, ma julgeksin natuke vaielda, vastu. See saade ongi jah, tähendab vot mulle tundub, et selles selgituses, mida sa andsid Tema just muudaks seda olukorda, asi on selles, et, et meie pettumus ja meie ehmatus tuleneb sellest, et me oleme ise oma minevikuga nii seotud, et, et, et need on, kohati on, need lausa istuvad meie nii-öelda hirmudena ja komplekside tasemel, aga see, kes tuleb väljaspoolt, ei hakka ütlema talle, vaadake, et see oli nõukogude sõjaväe selle pommitajate lennuväli. Siis me peaksime siidi sinna juurde, et, et see tegelikult võib-olla just võtab võimaluse ära see pikendus, ma ei ole maketteni, ma pean tunnistama seda, aga kui sa mainid seda, et, et ta muudab, et üks arhitektuuri nisugune element mingis linnas, mingi hoone, mingisugune siis mingi lahendus muudab kogu selle, kasvõi selle reaalselt selle piirkonna identiteeti, seda rõhutasid, siis mina ütlete muudabki, tähendab ta ta ongi nagu teie selle teenistuses, et, et, et anda mingisugune uus väljakutse, uus tõmme. Aga püüame seda küsimuse püstitada teist nii ütleme, kui näiteks Saksamaale oleks rajatud saksa rahva muuseum endisele natsilennuväljale või näiteks teede ERR-is oleks tehtud saksa rahva muuseum endisele Nõukogude sõjaväelennuväljale, siis mida see ütleb selle rahva kohta ütleb seda, et et tema keskne identiteet on olnud just nimelt see endine reziim, see okupatsioon ja nõnda edasi ja kui nüüd Eesti Rahva muuseum on osa sellest on selle keskseks oluliseks komponendiks on just seesama nõukogude sõjaväe lennuväli, see näitab seda, et me ei ole oma ajaloos kuidagi üle saanud. Ja me identifitseerime ennast jätkuvalt ohvritena. Minul on palju praktilisem küsimus, et kas siis raadi lagunev betoonrada jääb igavesti sinna, kuna ta nüüd osa sellest objektist. Ei, seal on noh, mingid kommentaarid siin üle sotsiaaltegelikult, seda osalt saab kasutada lausa seal selle nii-öelda betoonalust vundamendile, mis. Osaleb küll, aga ka ülejäänud osa peab alles jääma, sest muidu Coop seda projekti algselt eripära. Mina tahaksin üldse esitada märksa niisuguse provokatsioonilisema või ebapopulaarsema mõte selle peale. Me teame, mis maksma läks meie kumu, mida on ehitatud vist 10 aastat. No nüüd ta siis avateks. Tahaks loota, et külastajaid on palju. Ja eesti kunst veab välja. Nii, nüüd me valmistame ette järgmist ja kindlasti veel märksa kallimat projekti. Taas vaadata minevikku. Et millal siis Eesti hakkab ükskord vaatama tulevikku? Meil ei ole raha enam üliõpilaste koolitamiseks, sellepärast et päästa Eesti Päevalehes on käivitunud diskussioon õppemaksu kehtestamisest. Esmaspäevases argipäevas on meil siin kõrgkoolide esindajad stuudios ja mõned nendest innukalt nõuavad õppemaksu kehtestamist. Meil ei ole raha teaduse arendamiseks. Me kakleme siin mõned 100 miljoni pärast, mida arengufondi võiks panna. Meil ei ole rahasin last toidu kinnimaksmiseks, koolis paljudeks asjadeks, mis on seotud tänase päeva ja tulevikuga selle sõna kõige otsesemas mõttes, aga me tegeleme sadade miljonite ja miljardite kulutamisega oma minevikku. Põlistamisele. No see tegelikult rahvalaul, mida ma arvan, et see ei ole üksnes minevikku põlistamine Aga palju meil veel muuseume taolisi vaja oleks. No see on, ma arvan, teine kõige olulisem pärast pärast kummut, aga, aga mis nüüd puudutab selle ehitise maksjumissi maksumust, siis ütleme, on päris põhjendatud. Ma arvan, juhitud tähelepanu sellele, et see Eesti Rahva Muuseumi kui ta tuleb sellise klaasist vorstina, mis meenutab mulle vist kõige rohkem Viru tänava Hesburgerit. Et tema ekspluatatsiooni kulud saavad olema nii suured, et tõenäoliselt siis muuseumitöötajate palgatõusuks ei Ka kes on muuseumitöötajad, mina olen aru saanud, et maailmas on muuseumitöötajad, eelkõige teadlased aga kui meil ei ole teadlase jaoks raha, milleks on meil vaja siis uhkeid eksponeerimispindu ja sinna lihtsalt panna lattu kogunenud asju välja? Kui me ei suuda isegi mõtestada seda, mis meil selle lattu kogunenud. Mina olen selles mõttes väga vastu sellisele noh, mina ütleksin, et see on sihuke sperlik pompöössus, mida me taga ajame. Mina jällegi usaldaksin siin žüriid ja arhitekte ja nemad hindasid selle asja kontseptsiooni ja, ja, ja, ja ega arhitektide žürii otsus ei tähenda seda, kui et see maja, see ei ole ju kohustus, tähendab, aga aga kui nemad lähtuksid oma nende selle tulemuste võistlustulemuste hindamine seda, et kas mitu miljonit või mitusada miljonit see maksma läheb ja kuidas selle ekspluatatsiooni kulud on, kui nad sellel tegelikult kõige parem lahendus oleks minna maa alla teha üks punker siis sinna, kus oleks maasoojus ise rakendatud ja olekski asi lahendatud. Nii et nad noh, ma eeldan siiski, et kui žüriisse valitud asjatundjad ja arhitekt, kes ise on olnud, kes on haritud sellest ilusa nendesse tohutu loovus, potentsiaali, kes näevad ütleme, tulevikuruumi, eesti ruumi tulevikku, siis siis noh, ma ei saa ju nende otsust vaidlustada selles mõttes Kui nüüd vaadata neid töid, mis jõudsid selle selle konkursi lõppvoor, siis tuleb tunnistada tõesti, et žürii otsus või valik oli väga raske, kuna seal tegelikult ei olnud väga ja vaid väga väljapaistvaid töid, mis omakorda tõstatab küsimuse, et kas sellise hoone projekti leidmine avatud rahvusvahelise konkursi abil on üldse kõige õigem lahendus. Et võib olla oleks tulnud korraldada hoopis kutsetega konkurss, sellepärast et kui seal on avatud konkurss, nagu ütles Gavini maas Areenis, et see tähendab seda, et seal ei osale maalima kõige nimekamad arhitektid vaid hoopis noored, algajad eksperementeerijad, kes soovivad omale nime teha ja kes viitsivad tegeleda selliste projektide tegemisega. Jah, see esimest korda võis minna õnneks. Mu konkurss oli ka ju avatud rahvusvaheline ja, ja, ja, ja selles mõttes Pekka vaba voori oli sel ajal ikka suhteliselt algaja tundmatu ja siiamaani soomes tal ju niisuguseid suuri säravaid uusi töid ei ole, see on tema monument siin praegu, mis ta, mis valmis siin Eestis ja, ja me oleme kõik selle sellest vaimustuses. Aga ma arvan, et üks võimalik lahendusi, kui ma nüüd tohin spekuleerida, on see, et et tõepoolest, see, me saime teada nüüd selle kontseptsiooni me nägime, mis, mis selle tulemuseks on, et me peaksime neid usaldama eesti ana arhitekte ja võib-olla tõepoolest elanud nendesse siis sellest minevikus kasvanud tähendab kõikide nende meie ajalooga nagu. Sinna ei läinud selle peale, ma võin sulle räimi vastu vaielda, et meil on üks okupatsiooniajaloomuuseum juba, mis ei ole ilmselt kõige suurem arhitektuuri. Saavutasime. Seda siis võitnud töö ideed ja anda nüüd siis Eesti arhitektide kollektiivile seda tõepoolest nii-öelda leida sellest kompromiss. See ei pruugi olla tingimata tegelikult Eesti arhitekt, et, et see võiks olla vabalt ka tõeline maailmanimi. Meenutame kasvõi sedasama Sahaadini tahadiidi Faenud, millest ma siin äsja rääkisin. Et see, mis on tõeline arhitektuurisündmus, selle hoone ehitamine läks maksma 930 miljonit krooni. See on siis enam-vähem sama suurusjärk, milles planeeritakse ka Eesti Rahva muuseumit, aga selle raha eest saadi tõeline arhitektuuripärl. Franco kiiri projekteeritud ravimi Bilbao sellest maksma 120 miljonit dollarit. On noh, see on suurem suurus, jääb aga siiski, aga siiski see ole midagi koletuid ja need on tõelised maailmanimed. Praeguse antud projekti juhul me kiidame, et ma ei taha küll kasutada argumente, maad homine, aga praeguse projekti puhul kiidetakse, et need autorid on teinud koostööd selliste ja selliste maailmanimedega mingit allhanget ja nõnda edasi. Aga miks me peame niimoodi neid? Need on nagu Michelangelo õpipoisid aga muide, rahast rääkides tänastes lehtedes. Me võime lugeda, et Tallink kohe ehitab Lasnamäele viie miljardi maksumusega vaba aja keskuse, nii et rahal ja rahal on väga erinev tähendus kui riik seda välja käib või kui era firmad seda välja käivad, et teha katusealust suusanõlva. Sisuliselt elas vee, kas see T tähe kujuline hotell, aga, aga noh, see on veel kord rahvuslike valikut, küsimus. Jah, ma millegipärast arvan, et sellisel kujul seda muuseumi ei tule, aga aga teisest küljest on jah natuke kurb, et meil nii nagu muusikas on, eurovisioon on peaaegu et muusika tipp, siis nüüd meil ka arhitektuurikonkursil otsustati teha panus tundmatutele, noortele arhitektidele või noh, tuntutele, aga mitte selles mõttes. Paari sõnaga tahaks lõpuks rääkida ühest murest, mis Reinud südamel, kohalik ajakirjandus, muide, mina kohe ajakirjanike liidu juhatuse liige olen korduvalt esinenud ettepanekuga, et kui Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on avalik-õiguslikud organisatsioonid midagi või justiitsministeerium tahab ära likvideerida siis täpselt samuti peaksid olema ka valla- ja linnalehed, avalik-õiguslik. See ongi mul üks niisugune valdkond, mille remont nii-öelda tahtmatult olen nüüd ise kokku puutunud, nähes üsna lähedalt, kuidas ühte vallalehte on siis Tallinna-lähedase valla lehte on toimetatud ja mul on olnud võrdlusvõimalus ka mitmete teiste vallalehtedega ja ma olen avastanud, et et on üks niisugune valdkond ajakirjandusest, mis on nagu täiesti elab mingisuguste noh veel ma ütleksin nõukogude aegsete selles mõttes ajakirjanduspõhimõtete järgi, et et seal on omad tsensorid, veel sensorid ja, ja tegelikult käib niisugune armutu võitlus nüüd avaliku raha eest finantseeritud lehe poliitilise siis hõivamise pärast. Ja see suund sündinkimil mõtlema selles, et kui nõukogude ajal vähemasti niisuguses olukorras, kus partei kohaliku parteiametniku surve on väga suur, siis nagu varjusid kolleegiumi Warwick nõudsid, et paluks kolleegium, et kuskil need asjad peaksid nagu kukkuma jooksma, et kelle huvides seda lehte välja antakse, antakse valla elanike juutide huvides. Muuseas, valla osavallalehed on kaks kuni 3000 Iraasi mõeldi, see on ikkagi suured tiraažid, see on sama suur tiraaž kui sirbil, see tähendab ikkagi ta ulatub mõjutama üsna suurt hulka inimesi ja, ja seetõttu seda enam ma näeksin, et seal peaks olema reglementeeritud just nimelt see selge tasakaalustatus ja selge siis nii-öelda avaliku huvi teenimine. Loomulikult iga erakond võib endale asutada lehe ja võidelda sellega ja, ja, ja, ja saavutada seda, et ta levik oleks väga, väga, väga suur, no näiteks kesknädal oli, seda on kogu aeg üritanud teha. Aga et see on nagu kanaliseerunud vallalehtede tasemel, tähendab see kohutav Eesti ühiskonna politiseeritust, mis on ametnike näol valla vanemate nõunikud, need on kõik poliitilised nõunikud või, või siis vallavalitsustes vahetuvad inimesed lausa poliitiliste nii-öelda kuuluvuse suhtes. Ma ütleksin, et see on hullumaja hullumaja, selles tingimustes siis valla inimeste informeerimiseks mõeldud lehte teha, noh, see on tõeline vaimne. Eriti on see muidugi Tallinna valla puhul välja paistnud seni. Ka siin on muidugi võitlus olnud, linnaosa lehtede me alles nägime, eks ole. Nii et kui Mart sinu ajakirjanike liidu tõepoolest Me oleme teinud korduvalt ettepanekuid, ma ei mäleta täpselt, kas me olime isegi riigikogule teinud, aga aga see on tagasi lükatud siiamaani, see oleks väga lihtne teha kohaliku omavalitsuse seadusesse selline parandus, mis näeks ette, et ka vallalehed ei ole mitte vallavalitsuse kontrolli all, vaid on vallavolikogu kontrolli all. Vaat mina ei hakka siin ka selle peale mõtlema, et just nimelt, et see ei ole ju erakonna raha, mille alusel seda neid lehti, mitte valimi, isegi mitut erakonnad isegi valimisse võitnud erakonna raha ja, ja see ei ole ka mõne siis kontserni meediakontserni raha nagu poolest, ütleme kvaliteetlehed Eesti Päevaleht, Postimees on ju tegelikult eraomanduses, eks ole, aga samal ajal kuna nad üldist huvi teenivad, siis nad on väga selgelt eristatud ühe või teistest. No see küsimus, et mis piirini avalikest rahadest teha üleüldse ka siis kohaliku omavalitsuse või siis riigi valitsuse ütleme, avalike suhete tööd olnud tegelikult, mulle meenub ka näiteks Saksamaal suur suur diskussiooni teema ja jõudis isegi seal ülemkohtusse ülem koosisponi paika, sellise võib tunduda natukene ebamäärase otsuse öeldes, et, et avalike rahade eest tohib teha ütleme, PR-tööd, et siis välja anda trükiseid, ajaleht ja nõnda edasi, nii kaua, kuni see ei jõua valimispropaganda mängumaani. Et tuleb siis nagu välistada valimispropaganda. Ja poliitilise profiidi lõikamine. Sest et minu meelest see probleem on Eestis kasvav. Kui meie vallad ühinevad ja kindlasti see protsess jätkub, siis meil on ühel hetkel kümnete tuhandete elanikega valdasid ja ütleme, kelle käes on seal ikkagi meediamonopol. See on, see on ikkagi küllalt oluline tegija valimistel. Ja mõnel pool on ka tegelikult need kohalikud lehed on üsna tugevalt üsna tugevalt koha kohakese poliitilise eliidi käpal. Seda kindlasti, samuti siin maakonnalehtede niinimetatud maakonnale. Aga tuleb välja, et näit, kes nüüd alla kirjutasid? Seal allpool on veel üks kiht, mida, mis tegelikult noh, on teatud. Ja no meil on, me oleme tegelenud vallalehtedega, ajakirjanike liit on teinud vist neli seminari, vallalehtede toimetajad, kui palju neid sisestame arvuliselt? Sama palju, kui valdume igas vallas ikka mingi infolehte ilmub, neid on muidugi erineva suurusega, erineva sagedusega. On ka täiesti muide kommertsalustel ilmuvaid lehti. Noh, need ei ole küll päris ühe valla piires, vaid nad on nagu maa maakonna osad, noh ja siin Lääne-Harjumaal on näiteks ja, ja on ka Kesk-Eestis, Türil on välja antud sellist rahvalehte, et see ei ole välistatud, et nad tulevikus võivad ka kujuneda täiesti sõltumatult, eks, aga niikaua kuni meie vallad on ikkagi nii väikesed, ei ole mõeldav, et seal mingit ärilist huvi selle taga oleks. Ja selle tõttu peaks kont roll ikkagi selle üle olema üsna tihe. Me tegime siin enne kohalikke valimisi ajakirjanike liidus koheseid spetsiaalse seminari. Kuidas peaksid vallalehed käituma valimiste eelmissa rajal, nad tohiksid enam, missuguseid materjale avaldada. Noh, jah, see muidugi on ainult niisugune hea tahe, palju sellest nüüd õppust võeti, on iseküsimus. Aga tõepoolest enamasti ei saa öelda nii, nagu ajalehtede liit aeg-ajalt ütleb, et vallalehte ei olegi nagu vaja või et nad on. Nad on niisugused tarbetud. Mina olen vastupidisel seisukohal, minuks kohaidentiteedi seisukohalt on väga vajalikud, nii nagu on ka tegelikult maakonnale, et sa saad ju teenivad seda kohale siis kohalikku identiteeti ja millest omakorda areneb kogu ühiskonna ja Eesti identiteet. Et selles mõttes niisugused infokandjad ja, ja kohaliku rahva ühendaja on väga olulised. Aga samas, kuidas saavutada seal niisugust poliitilist töötama, sest et me teame, et meie mäng mida, mida väiksem kohtade läbi põim. Seda on küll ja, ja mõnes vallas on ju ainult üks erakond, nagu me teame, et see on tõesti väga raske, aga, aga noh, avalik-õiguslik ringhääling on olemas, on siiski suhteliselt suur sõltumatuse mudelit saab, tasakaal on olemas, kuigi alati võib vaielda selle üle, kui suur sõltumatus meil riigivõimust ikkagi on. Vähemasti siin laua taga oleme püüdnud olla senimaani, kuni rahva tähendab avalik-õiguslik ringhääling likvideeritakse, nagu justiitsministeerium tahab. Aga ma loodan, et selleni läheb veel kõvasti aega ja vähemasti enne järgmisi valimisi seda ei juhtu. Ja noh, siis on meil ka järgmine justiitsminister. Nii et 500. rahvateenrite saade on siiski No võimalik ei anna vekslit välja ja sellepärast nagu öeldud. Me tähistame seekordset saadet siiski nelja 100.-na, see on küllalt ümmargune tähtpäev ja täname kõiki kuulajaid. Ja täname kõiki seni saates kaasa löönud ja kindlasti ka neid, kes meiega tulevikus liituvad, aga eelkõige tänandana. Külli-Riin Tigasson, Eesti päevalehest, Rein Veidemanni postimehest ja Tallinna ülikoolist. Ja saatejuht oli Mart Tummelas, kes nagu teada, töötab Tallinna tehnikaülikoolis kuulmiseni.