Järgnevas saates me tahaksime juttu teha sündmusest, mis toimus juba veerand sajandit tagasi. Selleks puhuks on meile stuudiosse palutud ajaloo kandidaat seltsimees Olaf Kuuli ja sellest sündmusest vahetult osavõtjat, seltsimehed Joosep Saat ja Magda kord. Kui nüüd päris täpne olla, seltsimees kuuli, siis see sündmus vist algas veidi varem, kui nüüd täna, kaheksandal veebruaril 25 aastat tagasi. Jah, õigust öeldes, see sündmus Eestimaa Kommunistliku partei neljas kongress algas juba viiendal veebruaril ja täna 25 aasta eest, kaheksandal veebruaril 1941 juba lõpetas oma töö. See ei olnud tavaline järjekordne partei kongress. Esmakordselt tuli Eestimaa Kommunistliku partei kõrgeim organ kokku legaalsete tingimustes juba valitseva parteina riigis. Eelmisest kongressist oli möödunud üle 18 aasta ja ainult üks EKP kolmanda kongressi delegaat võttis osa ka Eestimaa kommunistliku partei neljandal kongressil. See oli Johannes Lauristin. Johannes Lauristin oma avasõnas meenutas eelnevaid parteikongressi. Seda jutustas sellest, kuidas 1922. aasta sügisel tulid delegaadid Eestimaa Kommunistliku partei kolmandale kongressile. Salaja hiilisid nad metsas asuva majakese juurde. Enamus delegaate olid näokatetest. Ja kongressi läbiviimisel tuli pidada kinni rangest kontsentratsioonist. Eelmist illegaalsete kongresside delegaatide arv oli ka suhteliselt väike, ei ületanud, kui reegel kahtekümmend inimest. Nüüd esimesele legaalsele parteikongressile oli tulnud kokku 283 otsustava hääleõigusega ja 144 nõuandva hääleõigusega delegaati, mis esindasid rohkem kui kahte tuhandet Eestimaa Kommunistliku partei liiget ja liikmekandidaati. See oli nii-öelda soliidne, täievoliline suur eesti kommunistide esindus. Aga enne kui me nüüd läheme päris neljanda kongressi juurde tahaks teie käest, kuid delegaatide käest küsida veel eelnevast olukorrast, mis sel ajal meil vabariigis valitses. Teatavasti oli nii ümmarguselt pool aastat nõukogude võimu ehitatud Eestis. Teie, seltsimees Corbolite vist. Virumaa pool, mina olin Virumaal, jah, töötasin Rakveres, seekord parteikomitees propagandaosakonna juhatajana ja sealt mind valiti siis ka delegaadid neljandale kongressile. See aeg, mis Virumaal töötasin, enne neljandat kongressi, oli tegelikult hirmus lühikene. Tagantjärgi tundub, et tõesti pikk, sest me nagu tegime, ilmus välja tööd ära seal. Ja tõesti sellepärast et need sündmused on niivõrd tähtsad. Meie keerasime seda rahvamajandus nii-öelda nõu kogulikele rööbastele. No mis me tegime, me natsionaliseeriti tööstused Virumaal, suur maakond. Ja tööstus maakondadel. Ja tööstusmaakond ja ka põllumajanduslike seda, sest meilt jäi see aeg 40. aastal Virumaalt välja ainult Narva linn. Kõik oli kuulus Virumaale, nii Kohtla-Järve tööstused kui kõik vallad. Kunda, ka Kiviõli kõikulisid sinna. Ja kui praegu räägitakse, et palju on koosolekud, siis minu arvates ei annagi võrrelda selle ajaga, kus peaaegu et ei olnud päevadel üldse vahedki. Aga eks koosoleku iseloomudest oli ka natuke. Nüüd räägi, nüüd on niiviisi, et istutakse ja kuulatakse, aga siis oli igayks nii ägedasse tegevused ja paljulisel rääkimiste otsustamist nendel koosolekutel. Ja põllumajandus oli ka ju maareformi teostasime. See oli niisugune võrrelda niisugune puhang kohe ja see maareform oli nii kuidas öelda nii oluline, et maaosakonna juhataja seltsimeessoo, kes oli ka neljanda kongressi delegaat, oli nii populaarne Virumaal, et teda otsiti ikka linnas, tuli parteikomitees ja küsiti, kus on see parteikomitee esimeessoo? Tema oli nii maarahva hulgas niisugune väga tuntud isik. Soo oli neljandal kongressil ka väga aktiivne, selle võttis sõna või koguni kaks korda. Hobustel. Ja ja teie seltsimees saat olite Tallinnas? Mina mina töötasin Tallinnas, mina olin sel ajal ajalehe kommunisti toimetaja. Pärast juunisündmusi, nagu ma mäletan, siis tulite alguses Rahva hääle jah, toime päevakajas veel teiega. Esmalt esmalt olin Rahva hääle toimetuses, töötasin aga siis, kui kommunist ilmuma hakanud, kas see on esimeste valimiste paiku? Esimesed valimised toimusid 14. 15. juulil, enne seda siis asutati kommunist ja siis siis ma läksin kommunisti toimetusse ja sel sel ajal kui toimus kongressi ettevalmistamine, siis mul kui ajakirjanikul oli väga palju tegemist ettevalmistustöödega. Mind saadeti ka ettevalmistuse töödest osa võtma Tallinast välja nendesse kohtadesse, kus ma peamiselt olin töötanud põrandaaluses olukorras, need olid kaks maakonda, Järvamaa, Saaremaa, mis mul olid juba üsna tuttavaks saanud endisest illegaalse tegevuse ajast. Nii et siis mul tuli kongressi ettevalmistamisega seoses käia Järvamaal olin paides val Amblas käe siin ja siis Saaremaal käisin Kuressaares, rahva osavõtt oli aktiivne ja võtsid positiivselt osa, kuid vastutöötamist oli ka palju. Sel ajal veel siis oli, oli veel poliitilises selgitus tüür, palju tegemist balti mere laevastiku meremeestega, kes nõudsid järjest neid kõnelejaid ja esinejaid, sest neil oli olu korrutati veel võõras ja mul tuli Ühed kohalikke, kes neil oleks selgitanud kohalik Just kohalike ja mul tuli ka korduvalt neile käia esinemas juba algul esitasid niisuguse nõudmised, ei maksa niisugustest asjadest rääkida, mis neil juba ennem kirjanduse läbi teada on. Aga siis kohe rääkida kohalikest oludest, oli niisugusi propagandiste, kes hakkasid pikalt-laialt sissejuhatusi tegema, üldpoleeri küsida, mis neil ammu tuttavad ja mina sain nendega hästi läbi ja õieti kongressile mind valitigi meremeeste poolt, kuigi mul oli või oli tehtud ettepanek, et mitte Järvamaa konverents pidi valima kongressile, aga tegelikult oma mandaadi saingi balti mere laevastiku meremeeste koosoleku poolt toetust oleks kahetestaseks saanud. Nüüd vast läheksime lähemalt kongressi enda juurde jälle tagasi? Muidugi, delegaatidele on täpselt raske meenutada kongressi omakorda kõiki neid tähtsamaid küsimusi, mis seal arutati. Sellepärast annaksime jällegi sõna seltsimeeskoorile, kes räägiks sellest, mis põhiliselt kongress arutas ja milliste otsusteni jõudis. Kongressi põhiliseks päevakorra punktiks oli EKP keskkomitee aruanne. See aruanne tegelikult käsitles väga pikka perioodi 1922.-st aastast kuni 1941. aastani. See periood jagunes oma olemuselt kaheks tehnilisest täiesti erinevaks ajajärguks illegaalse võitluse periood 1922 kuni 1940 ja selle järel seitsmekuune legaalse tegevuse ajajärk juba sotsialismi ehitamise ajajad. Peab ütlema, et kongressi aruandes kui ka mõnedes sõnavõttudes räägiti muidugi ka Eestimaa Kommunistliku partei legaalsest võitlusest kodanliku diktatuuri kukutamise eest Nõukogude võimu kehtestamise eest. Kuid kongressi kongresse aruandes kui ka kombest osavõtjate sõnavõttudes eriline tähelepanu oli pööratud sotsialistliku majanduse alust ülesehitamisele inimeste kommunistliku kasvatuse probleemidele. Nendes küsimustes siin tekkinud kitsaskohtadest rääkisid kongressil peaaegu kõik sõnavõtjad kokku oli muide kongressi sõnavõtjaid 43. Nende küsimuste lahendamisel põrkus Eestimaa kommunistlik partei kokku ühe niisuguse sõlmprobleemiga. See oli kaadrite küsimus. Kaadrite küsimusest rääkisid peaaegu kõik kongressis osavõtjad. Asjatundliku ja poliitiliselt usaldatava kaadri järele tunti puudust riigiaparaadis, tööstus- ja kaubandusettevõtetes, kõrgemates õppeasutustes, ajakirjanduses ja paljudel teistel aladel. See oli ka loomulik. Kodanliku diktatuuri tingimustes ei olnud ju võimalik proletariaadi riigi kaadrit ette valmistada. Seda sai teha alles pärast kodanluse võimu kukutamist sotsialistliku ülesehitustöö käigus. Uue nõukoguliku kaadri ettevalmistamisel andsid suure panuse ametiühingud, samuti ka leninlik kommunistlik noorsooühing. Muuseas, kaadri küsimus ei esinenud teravalt mitte ainult nii-öelda juhtiva kaadri osas, tähendab riigiaparaadi või parteiaparaadi majanduselu juhtiva kaadri leidmise nende kasvatamisel. Kaadriprobleem oli ka mitmetes muudes valdkondades. Näiteks niisugune küsimus. Teatavasti nõukogude võim kehtestas tasuta meditsiinilise teenindamise. Kui kodanliku korra ajal tuli igal töötajal enne arsti juurde minekut tükk aega kaaluda, kas rahakott on küllalt raske ja seetõttu nii mõnigi kord jäi arsti juurde minema, ta siis nüüd muidugi töötajatele enam sellist probleemi ei esinenud ja aste hakati palju sagedamini külastama. See oli muidugi väga hea, kuid samal ajal arstide ja üldse meditsiiniline personal jäiu esialgu umbes sama suureks, nagu ta oli kodanliku diktatuuripäevil. Seega tekkis terav puudus meditsiinilises kaadrist. Sellest kõnelesid mitmed kongressi delegaadid. Rääkisid sellest, et on vaja kiiresti uut meditsiinis kaadrite ette valmistama, muidu ei saa sajaprotsendiliselt ellu viia sellist tähtsat nõukogude võimu sammu nagu töötajate tasuta meditsiini teenil. Teine on selline probleem. Tööliste arv kasvas tunduvalt. Enamuses linnades likvideeriti juba esimese poole aasta jooksul ka tööpuudus, kuid tööliste arv kasvas põhiliselt nii-öelda lihttöötajate osas kvalifitseeritud töölisi, tehnikuid, neid ei suudetud kohe ettevalmistada piisaval arvul ja sellepärast näiteks Narvas kohe suuremas tööstuskeskuses, kus eriti kiiresti tööliste arv kasvas. Narva delegaat Aleksander Velman kõneleski kongressil sellest, et on vaja kiiresti tekstiilitööstuse jaoks ette valmistada tehnilist kaadreid vastavaid Kurse korraldada, tehnikumide võrku, laiendada muidugi paljud nendest probleemidest kaadre probleemidest jõutud lahendada enne suure isamaasõja algust esimesel nõukogude aastal selles mõttes pall, nii mitmedki neljandal kongressil üles tõstetud küsimused leidsid lahendamist alles pärast suur isamaasõda. No aga see ei olnud ja juba meie kommunistide teha. Jah, seda muidugi nii ja need küsimused olid kah kindlasti ju kongressil päevakorras, seltsimees saatja, korrutasin, rääkisid noh, maareformi ja tööstuse natsionaliseerimisest, nendest kokkuvõtete tegemine. Jah, muidugi, nendest räägiti üsna palju ja muuseas mitte ainult kokkuvõtteid senisest tööst vaid pearõhk oli edaspidisel perspektiivi, kuidas tööstust kiiremini edasi arendada, toodangu kvaliteeti tõsta. Palju räägiti ka põllumajanduse sotsialistlikust ümberkorraldamisest. Kongressi delegaadid rõhutasid, et põllumajandusele sotsialistlik ümberkorraldamine kollektiviseerimine on pikaajaline protsess. Tol ajal olid juba üksikud esimesed kolhoosid töötasid samuti asutatud juba rida üle 100. Sovhoosi delegaadid rääkisid sellest, et kollektiviseerimiseks on vaja teha pikaajaliste kannatlikku ettevalmistust. Mitmed kongressi delegaat idest rääkisid sellest milliseid olulisi muudatusi toonud uued tingimused, nõukogulik ülesehitust, sotsialismi üles ehitamine parteialgorganisatsiooni ellu. Nii kõnelesid kongressi delegaadid Hendrik Allik ja Arnold Velmer sellest, et üheks põhiliseks partei tööliiniks edaspidi peab olema partei algorganisatsioonide õpetamine kohapeal, konkreetselt lahendama kõiki neid majandusliku ja poliitilise elu küsimusi. Seda veel noored partei algorganisatsioonid sageli ei osanud. Üldiselt Eestimaa kommunistlik partei andis õige poliitilise suuna ka õiged praktilised juhtnöörid põhiliselt sotsialistlikuks ülesehitustööks, kuid alati kohapeal seda, kes arvulised ja väheste kogemustega parteiorganisatsioonid ei suutnud nende partei keskorganite direktiivide ellurakendamist kontrollida omapoolselt lahendada kõiki üleskerkivaid küsimusi. Selleks oli muidugi vaja kogemusi ja nende kogemuste omandamiseks patriaagu organisatsioonide õpetamises kõneldiga. Neljandal kongressil anti öelda suund parteiorganisatsioonide osatähtsuse tõstmisele. Ja nüüd võib-olla paluksime siis telekaartidel veel rääkida oma isiklikest muljest, neljandalt kongressilt. Mina olin Tallinnas ka juhuslikult siis kui tuli kokku riigivolikogu teine koosseis. Ja sain seltsimees Jaanuse käest siis pääsme sinna riigivolikogu istungite ruumi ja ma vaatasin seda esimest istungit ka pealt ja peab ütlema, et selle minu arvates kõikidest koosolekutest, kus mina nüüd osalev võtnud kaasa arvatud ka see neljas kongress oli sellel riigivolikogu teise koosseisu esimesel istungjärgul kõige suurem niisugune revolutsioonilise vaimustuse meeleolu. See oli niisugune noh, peaks ütleme kohe päris vabatsiooniline. Sündmus oli ka niisugune ja ma mäletan, seal seltsimees Lauristini loobiti õhku, ei ole vist hiljem kusagil koosekate kedagi üles loobitud. Neljas kongress oli juba niisugune. Kuidas öelda, niisugune kindel töömeeleolu toimus, kuskohas see toimus, Estonia kontsert? No mis puutub minu isikliku sõna võtusse, siis see oli, puudutas muidugi ideoloogilisi küsimusi ja ajalehe tööajalehele oli kõige tähtsam see, et meil tuleks palju lugejate kirju. Et me nende põhjal saaksime kirjutada neid propagandistlik artikleid, neid oli kergem saada. Sellepärast mina samuti oma sõnavõtus kutsusin kongressi delegaadid, et üles, et nad organiseerisid ajalehele sõnumite saatmist saadaksite ka ise järjekindlalt sõnum. Üks küsimusi kongressil oli ka kaadriküsimus. Kuidas ajakirjanduse linisega nõukogulik ajakirjanike vist ka eriti palju ei olnud ja nõukogulik. Väike ajakirjanike ei, ei olnud palju, neid tuli kasvatada, ma mäletan, et ennem seda, seltsimees Käbin, kes sel ajal juhtis Eestimaa Kommunistliku partei isegi keskkomitee ajakirjanduse osakonda, organiseeris esimesed kursused neiste kursustest, osavõtjatest on need praegu veel töötavad, keda ma nime järgi leian, need olid näituseks seltsimees Toomsalu siis õhtulehes töötab seltsimees Ta ader ja kõiki ei mäletagi enam. Ma mäletan ainult, mul tuli ka veel seal esineda. Kuna mina Virumaa komitees alguses töötasin naiste organisaatorina siis oli mul muidugi see küsimus kõige lähem ja kongressil ma rääkisin ka naised ja olukorrast. Seda võib-olla tingis ka see, et eks nõukogude korra tulekuga tuli naisteelusse suuri muutusi. Ei ole vist paha meenutada veel siin, seda me olime täiesti unustanud, et kodanese korra aeg ühe ja sama töö eest maksti naistele väiksemat palka? Ei mäleta, aga see oli nii. Mul on veel meeles. Esimestel nõukogude võimupäevadel Kundas oli üks suurtööliste koosolek. Tinno Reali vabriku komissar, see aeg ja mehed olid täitsa solvunud, et kuidas nõukogude kord ja nüüd aga veel naistega ühesugust palka saama. Ja. Mõlemal peaks tõusma. Linnar oli kohe tükk tegemist, et nendele meestele selgeks teha. Et võib-olla, et tee veel rohkem seda tööaega, raiskate veel suitsetate kuskil nurga taga, naised teevad ju kogu aeg tööd. Nii et teleriga võitlemist veel algusest Ja ja kongressil oli juttu ka sellest muide veel mõni sõna selle kohta, kuidas näiteks mina olin Kundas pärid, kuidas kodanliku korra tööpuudus andis kõige rohkem tunda just naistel sest ta oli niisugune vabrik, kus tööl käisid ainult mehed. Et naised saaksid tööle minna, oli tarvis muidugi teatud niisugust ettevalmistavat tööd selles mõttes, et oli tarvis organiseerida, lasteaiad oli tarvis organiseerida sööklaid, Kundas muide sööklat ei olnudki. Rakvere linnas muidugi oli, aga ega neid maal mujal ka ei olnud sööklaid, eks ole, sel ajal ja ja peale selle oli veel Kunda tööliste juures niisugune nähtus näiteks. Ma ei tea, ei julge praegu ütelda, kuidas oli Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, aga Kundas oli nii, et naised pidid pidama üleval koduse abimajapidamise, kui nii-öelda seda niinimetatud. Aga mehed käisid tööl ja naised kasvatasid kodu seda perekonda, aga et mehe tööga seda ei saanud toita, siis nad pidasid lehma, kasvatasid siga ja pidasid mõned kanad sealjuures. Aga kõik need loomad tahtsid süüa selle jaoks Ozares heina teha, oli talis kartulit kasvatada, see oli täitsa suur töö. Soita seal maad jagas Kunda linnavalitsus varem alevivalitsus ilma linnavalitsuse ja vakamaad, mitte riiewakamadega, väiksed Wakamad, vaat igalühel hakkama kartulid kasvatas ja hektar heinamaad. Ja vot selle töö tegid naised. Ja kui see töö kokku arvata, ega seda vist vähem ei ole, kui oleks nüüd seitse-kaheksa tundi tööl käia tehases või vabrikus. Ma arvan, et rohkem tuleb jah, et rohkem tuleb. No vot ja siis kongressi sõnavõtt oli minul ka selle naiste tööküsimustes ja selle olukorra parandamiseks, mis muutub kongressi delegaatidele, siis meenutaks mõned delegaadid naised, kes olid valitud rajoonidest. Sel ajal oli väga tuntud delegaat, oli seltsimees piip, praegu ta nimi on saks ja minu teada töötab laste nakkushaiglas vanemõena Leena Parker, kes sel ajal töötas vist kas ka kommunistist rahva rahva hääles töötas. Parkla tuli ka pärast ülekommunisti algu, ta oli rahva ajalas. Ta oli üks delegatsiooni liige, kui me käisime Moskvas Pravda tööga tutvunemas. Kirjasaatjaid oli Pravdal väga palju ja nad näitasid, kuidas seal juhtivad mehed teevad kaastööd. Tõid ettev, palju lenin. Kui ta oli riigijuht, võttis elama, et osa ajalehtede tüües tegi ise kaasteenijad ja oli üks aktiivsem kaastööline. Kui ma seda vaatasin seal, siis tuli see mulga kongressile meelde ja ma nimetasin seda ka oma kongressi sõnavõtus, et ta sai nii ette. Võtke eeskuju niisugustel suurtel tegelastel, nagu oli Lenini ja tehke ajalehele ikkagi tihedamini kaastajad, eksalast mõjus ka. No eks ta ikka teatud teatud määral lahkus. Neljanda kongressiga oli eriti jäi meelde, et seal pärast põrandaalust tegevust, kui nüüd legaalne tegevus algas, said väga paljud seltsimehed puu, kes kaua aega ei olnud kokku puutunud ja siis tekkis seal kongressi vaheaegadel niisugused regionaalsed vestlemised ja mälestustevahetamised, mis olid väga elavad vanad põrandaalused, Kronatsaid kohad, põrandaalused, grupid said, kui nüüd rääkisid hoopis uutest asjadest ülesehitustööst ja see oli väga põnev. Ma mäletan seal Saaremaa meeste kooli, minul seal kokkupuutumisi seal Eduard Johannes Ellam ja. Ja eks selles mõttes oli see kongressiga kõigile kommunistidele. Niisugune rõõmus sündmus sai ikka vabalt rääkida legaalsest tingimustes. Ja jahimehele ja see saab selles mõttes ta. Ta seisab eluajani meeles, et ta niisugune üleminek ühelt ühest olukorrast teise põrandaalusest tegevusest juba ülesehitatavale tööle ja, ja sellepärast oligi elav mõttevahetusse. Ja siis paluksin veel seltsimees koolile anda ajalooline hinnang neljandale kongressile. Neljanda kongressi otsused olid aluseks sotsialismi ülesehitamisele Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis. Sellisena läheb Eestimaa Kommunistliku partei neljas kongress Ühe tähtsa sündmusena Eesti Töörahva võitluse ajaloolisse kroonikasse. Nii mõndagi nende kongressi otsustest jõuti veel juba ellu viia. 1941. aasta kevadel. Palju tuli, nagu juba eelpool öeldud ellu viia alles tänast fašistliku Saksamaa purustamist suures isamaasõjas sotsialistlikus ülesehitustöös 1940.-te aastate teisel poolel.