26. märtsil tõi Bukaresti Lvovi kiirrong meid džennotsest Lvovi. Paljude riikide linnade ning ülikute vappidel kujutatakse julguse ja jõu sümbolina lõvisid. Kalboobivapil seisab kindluse avatud väravas lõvi ning pole raske ära arvata, et sellel on otseühendus. Linna nimega Kalitsevolõõnia vürst Daniil romanovits, kes 13. sajandil rajas kõrgendikule kindluse, millest sai algusega linna tekke ristis selle oma poja levi nime järgi. Oli vahva on Lääne-Ukraina suurim keskus kuid mitte üksnes suurim, vaid ka üks ilusamaid. Linna enam kui 700 aastane olemasolu kajastub kõikvõimalikes ehitusstiilides. Siin on kootikat, renessansi baroki, klassitsismi, ampiiri, modernismi funktsionalismi loetelu, usaldusväärsus rajaneb teatmeteostel, mida turismilinnas müüdi kõigis raamatukauplustes, lehekioskites ja tänavatelgi. Peab ütlema, et brošüüride, linnaplaanide, pildikomplektide ja muuseumi teatmikke valik on kõigis Lääne-Ukraina linnades väga suur. Kui aga reisikohvrid nende arvel iga päevaga kaalu juurde said, siis mitte selleks, et teadmike kuulajaile ette lugema hakata. Küll aga nähtu-kuuldu endale paremaks kinnistamiseks. Saates püüame rohkem rääkida vahetult kogetu põhjal. Wow jäi meie rännuteedele isegi kolmel korral. Linna kunstiellu võisime pilgu heita pikemalt neljapäevase siinviibimise ajal. Et Eesti televisiooni ja raadio segakooril tuli siin anda vaid kaks kontserti. Jäiga lauljaid, rohkesti vaba aega ning eriti südalinna kandis sai pidevalt tuttavaile koduses keeles tere öelda. Lvovi filharmoonia saalis muide jälle äärmiselt kena akustikaga ruum pakkus rõõmu kogu reisi kõige elamuslikum kontsert. Koor, näitasin kogu oma kõlailumuusika, voolas puhastusvärvides piano, mis on kõigi muusikakollektiivide raskeim proovikivi ning professionaalse taseme näitaja saavutas astme kus haudvaikseks muutunud saalis ei ole kuulda ühtki kõrvalheli. Tekkis vaikuse pinge ja teine dünaamika afäär Fortissima. Seega ei ole ohtudest vaba, sest parim pole mitte kõrvu lukku lööb helide tulv, vaid vaba, loomulik forsseerimatu tämbrit mitte, moonutab forte. Proovis tabati seda kõike ja tahes-tahtmata tuli endale tunnistada. Tõesti ja koor on meil. Kuule ta arvamused, mille pärast kontserti linti püüdsime, kinnitavad üsnagi ülivõrdeliselt sama. Akustika on küll väga oluline, kuid tühjas saalis, kus kõla võib-olla isegi parem kui inimestest täidetud pingeridade ees esinemisel muusikalist imet siiski ei sünni on vajaga siirast, varjamatult tagasi kiirgamist publiku poolest. See aga saab juhtuda üksnes siis, kui kuulajail tekib omavahel küünarnukitunne. Saalis ei istu enam 100 200 või 500 üksikut kuulajat vaid üksmeelne kuulajate kollektiiv. Ja enesestmõistetavalt peab laval nende vastas olema esinejate üks meelekollektiiv kus iga indiviid tunneb oma osa suures tervikus millesse tuleb sisse sulada. Kollektiivi ühtsuse nimetamine meenutab üht vallatut mõtet. Kui saaks kordki kuulda, mis juhtub, kui moodustaks maailma kõige kuulsamate solistide suure koori. Kas võtaksime kaua aega, kuni harmoonia tajutavaks muutuks? Mõne suurvormi ansamblis on küll kuulda olnud et isegi neli üheaegselt laulvat solisti suudavad suurt segadust tekitada. Kui veel omi kiita, siis koori hea puhta kõla tagab intoneerimis vaba laulmine kõigis häälerühmades. Solistid, kes enamasti laulavad koori sees kasutavad suuremaid interpreteerimisvabadusi üksnes kooris lauldes. Kontsert, mis sisaldas hulgaliselt ka klassikat, oli üles ehitatud arvestusega, et Lvovi kuulajad on asjatundlikud. Nii öeldi meile igal pool, kus eesolevast juttu oli. Igatahes tegid kooria dirigendid oma parima. Ehkki koor polnud väga helde oma kontserti laulude kordamisega pikendama tuli siiski mitmel puhul publiku visadele nõudmistele järele anda. Korrati Gustav Ernesaksa kutset, Mart Saare laulu Jaan läheb jaanitulele ning kindlasti ka tuktuubat. Kontsert lõppes aga koguni nelja lisapalaga. Kuulajate muljeid Lvovi muusikakooli dirigeerimise osakonna juhataja Ivan Antonenko. Lvovi elanikud armastavad ja austavad koorilaulu. Meil on selles rikkad traditsioonid. Ja ometi see, mis me täna kuulsime, on midagi erakordset. Kooritase värske heliteel. Nii originaalne repertuaar. Selles saalis pole midagi taolist veel olnud. Koor kõlab kompaktselt ühte sulavalt emotsionaalselt suure enesest andmisega. Saime täna meretäie naudingut. Insenerid Vassili res Jukk ja Stepan Kavril Ljuk. Olin esimest korda Eesti koorikontserdil. Ma pole muusikaspetsialist, kuid minu arvates ei ole maailmas inimest, kes jääks muusika suhtes ükskõikseks. Insenerid palusid koorile oma tänutähena üle anda kaunis kujunduses ukraina luuleraamatut Anatoli krabovski. Olen õppejõud ja laulan kutsehariduse valitsuse kooris. Olen meie filharmoonias kuulanud väga paljusid erinevaid koore. Tänane jättis eriti tugeva mulje oma isikut pluss viisi ja muusika peenusega. Meel, kui koorilauljaid on teilt väga palju õppida. Olen väga tänulik tänase kontserdi eest. Muusikapedagoog koormeister poriskikatailo. Kaugused on meie ajal väga suhtelised asuda lähemal ei tähenda olla tuntum riiklik akadeemiline meeskoor oma pikkade laulureiside tõttu. Siberi suurlinnades on hästi tuntud kus laulumehed korra esinenud, räägivad neist köik meestega koor oma möödunudaastasel Siberi reisil astus RAMi poolt korralikult kobestatud pinnale. Ja kui kohalikud filharmoonia ka piisavalt afisse välja panid, olid täis saalid kindlustatud. Lääne-Ukrainas niisugust Amy eeltööd ei ole olnud. Meie laulu kunsti tuntaks seal vaid raadio televiisori vahendusel. Ka fishid olid üksnes kontserdisaali ees. See aga viimase kohani täidetud saali kindlustanud. Kui aga kunagi saaks tõesti teoks teistkordne kontserdireis samasse kohta siis need, kes ütlesid, tulge sagedamini, võtame teid alati vastu soojuse ja tähelepanuga on jõudnud kindlasti juba päris suurt propagandatööd teha. Eesti televisiooni ja raadio segakooril oli seekordse pinna kobestaja osa mis tagant kindlasti laheda T ka kõigile teistele kooridele. Siiski kevad hakkab oma tööd tegema hilinenusti paanilise kiirusega. Lumi sulab silmanähtavalt. Hotelli õuel jäi üks must Volga otse katuselt vajunud lumelaviini alla. Kummis auto katus muutus nägusaks nagu sadul. Muud halba juhtunud. Päike näitas oma nägu ja kutsus linnatänavatel hulkuma nõu, kuidas mitte minna, kui linna nii huvitav. Piilume vanade majade hoovidesse ajame pead kuklasse katedraali portaalide ees. Väga palju tehakse selles linnas restaureerimistöid ja ühest suurest õuest leiame tüki vana linnamüüri, millele on ehitatud samasugune puust galerii nagu Tallinnas mitmel pool meistri käte alt läbi käinud müüri osadel näha võib. Üks huvitavamaid arhitektuuriansambleid on Lvovi turuplats muidugi endise nimetusega ja ilma turuta mille keskel asub hiiglaslik raekoda. Viimase poolteise aastasaja jooksul pole sellega midagi iseäralist juhtunud. Küll aga varem. Sellel kohal asub juba viies hoone. Alates 14.-st sajandist on kolm maha põlenud ja üks kokku varisenud. Nüüdne raehoone, kus asub linnavalitsus, on oma 65 meetri kõrguse torniga imehea orientiir mis väldib võõras linnas eksimist. Igale poole paistab ta ära ning meloodiliselt kellalöögid, mis kostavad kaugele, teatavad iga veerand tunni tagant Lvovi elanikele aega. Ja see päev oligi üks luusimise päevi. Kui koor läks televisiooni videosalvestusele, sattusime nendega koos kindluse mäe veerule ja kuidas siis mitte üles ronida, see on linnalagi kõige kõrgem koht. Mööda spiraalselt ümber mäe keelatud teerada saab üles tasasele väljakule, mille keskel lõviga tuulelipp ning ringpink selle ümber pakub meeldivat puhkamise võimalust. Linn alla aga ei taha ennast täies ulatuses näidata. Uduvines paistab läbi, ainult läheme osa. Vanad kindluse varemed meist umbes poolsada meetrit allpool on ajahambast nii puruks näritud, et vaid üksikud müüriosad veel vägilast meelde tuletavad. Kuid meenutagem nüüd, et tänasest tee pealkiri on muusikaline Lvov ja paar päeva jäi sellegi külje kadutvumiseks. Hea saatus ning veel paremad kolleegid oblasti raadiost viisid meid kokku helilooja Anatoli Kossanatolskiga kelle teosed ka eesti kuulajateni on jõudnud. Praegu kuulete Duncat balletist hoburästa tiib. Ukraina NSV rahvakunstnik, Nõukogude Liidu riikliku preemia laureaat, NSV Liidu ülemnõukogu saadik Mikola Lõssenko nimelise Lvovi riikliku konservatooriumi professor ning ukraina heliloojate liidu Lvovi osakonna esimees. 1952.-st aastast alates tutvustab Lvovi heliloojaid. Praegu on osakonnas 20 liiget, nende seas kuus muusikateadlast. Teised on heliloojad. Kõiki ei hakka nimetama vaid ainult kõige tuntumaid ja loominguliselt viljaka maid. Ukraina NSV rahvakunstnik Nikolai kooli SA konservatooriumi professor. Ta on suurepärane sümfonist, kuid kirjutab ka koorile ja kammeransamblile. Jevgeni Kosak on kuulus kui väga hea koorihelilooja. Kooritraditsioonid on Lääne-Ukrainas väga vanad ja tugevad. Arvan, et see on seotud meie ajalooga. Kui LääneUkraina oli mitmesuguste vallutajate võimu all, siis ukraina kultuuri suruti maha. Kooris laulmine oli linnades ja külades peaaegu ainuke võimalik rahvusliku kultuuri eksisteerimise ja avaldumise vorm. See traditsioon on püsinud tänini. Ovi heliloojad armastavad ja oskavad koorile kirjutada. Kusakil on palju koorilaule ja veelgi enam ukraina rahvalaulude töötlusi. Sel alal on ta silmapaistva ukraina koorikultuurimeistri Leontovitši töö jätkaja. Nimetaksin veel des ideeri saadorat, kes tuli meile Taga-Karpaatiast, armastab kirjutada koorile, kuid töötab ka teistes Sandrides. Muusikat klaverile, kammeransamblile, soololaule. Kuulame osa resideeri saadora muusikalistest piltidest, viinamarjaväljal. Juba eakamad heliloojad peavad kinni traditsioonilisest muusikalisest kõnest Jaharmooniast. Peamine on see, et nad lähtuvad alati ukraina muusikalise folkloori laululisest alusest. Isegi sümfoonilistes teostes näiteks Nikolai kolissa sümfooniast, on kohe näha, et see on ukraina helilooja, ukraina muusika. Nad on tema omad, kuid rahvalaulu vaimus noorus püüab muidugi liikuda teistes suundades, isegi modernistid katsuvad jõudu. Eks tulevik näitab, mis sellest püsima jääda, mille rahvas omaks võtab. Nõukogude helilooja peamine ülesanne on ju kirjutada muusikat, mis jõuab rahva südamesse. Kuletanud kolessa moffka laulu näidendile Metsalaul esitab Marie paiku. Anatoli Kossanatolski saabus alles eelmisel päeval tagasi Kiievist, kus ta käis vastu võtmas järjekordselt autasu Seltšenko nimelist Ukraina riiklikku preemiat. Heliloojast endast teeme edaspidi veel omaette saate. Lvovi riiklik konservatoorium, mis kannab Mikola Lõssenko nime, on muidugi neid keskusi, kus professionaalsele muusikale pannakse tugev alus. Erilise armastuse ja austusega rääkisid konservatooriumi inimesed NSV Liidu rahvakunstnikust Stanislav Lyotkeevitšist, kelle sajandat juubelit möödunud aastal tähistati. On üsna harv juhus, et juubilar ise sellest osa saab võtta. Stanislav Šuškevitš sai ise juubelikontsertide sarjas oma loomingu tähtteosed veel kõik üle kuulata. See oli jaanuaris-septembris, ta suri. Niisuguseid matuseid pole Lvivis varem nähtud. Filharmoonia saalist kalmistu nii välistas tänavaid inimmüür. Aknad ja rõdud olid rahvast täis katkematu inimvool. Ta oli selle ära teeninud. Ja kuigi teda enam ei ole tema elutööd, tema näpunäiteid ja juhendeid, peame me alati meeles. Lobistasime kaasa mõned lõõtkewitzi helitööd, mida meie fonoteegis pole. Kullake, praegu Ukraina riikliku koori kapelli tõmbiita ettekandes kuulsa ukraina kirjaniku kovitši tekstile kirjutatud laulu joodan hobuseid Doonau ääres. Lvovi päevad olid kõik erilised, nii et neid saaks pealkirjastada nagu peatükke raamatus. Kontsertide päev, uitamiste päev, kohtumiste päev ja veel üks kohtumiste päev. Neil kohtumiste päevadel saime kokku ka Igor Homaga meedik ja muusik. Pole muidugi vaja täpsustada, kumb põhitöö ja kumb harrastus siin saavad asjad küll ainult ühtepidi olla. Igor homa juhatab õlvovist jazz, ansamblit meedikus. See on korduvalt käinud esinemas ka omaaegsetel Tallinna džässifestivalidel. Ukraina esimese džässansambli tase on lubanud tal esineda ka mitmel pool mujal. Pärast Tallinna džässifestivale hakkasime osa võtma rahvusvahelistest džässifestivalidest Poolas. Oleme välja andnud kaks heliplaati. Oleme pidanud ja peame oma eesmärgiks luua oma nõukoguliku džässivabariigi rahvusliku folkloori baasil. Olgu teemad lauludest võetud või originaalsed, improvisatsiooni me ei mängi ja Ameerika, inglise ega saksa moodi, vaid püüame etcoloriidis oleks tunda nimelt Lvovi. Džässansambli juht tegutseb ka heliloojana ning ühelt tema poolt mainitud heliplaadilt on ümber võetud järgmine pala mille autor on Igor oma ja nimi, püramiidid. Lvovi konservatooriumi ka on seotud üks selle linna tuntud laulutrio, milles esinevad kolm õde Ukraina NSV rahvakunstnikud Niina Maria ja Daniela paiku. Meile kinkis Maria paiku suure kimbu kevadlilli ja pühendusega foto, kus on kolm naeratavat rahvariides laulu õde. Kõik algas vist emast, sest tema armastas väga laulda. Neid on kokku viisade professionaalsed lauljad on praegu kolm keskmist. Kõige vanem laulis ka trios, minu asemel kui mul olid lapsed väikesed. Ka kõige nooremale on muusikaline haridus, ehkki ta töötab insenerina. Ka tema on teisi tee osasendanud ja aidanud laulda. Lapsest saadik, armastame kõik laulmist ja paljusid laule nimetamegi ema lauludeks. Kõik õed on Lvovi õppinud ja praegu elavad ja töötavad selles ilusas linnas. Niina alustab kooli eelikutega, õpetame neile pillimängu ja sisendab lauluarmastust. Seejärel annatanud üle Danilale. Tema õpetad muusikakoolis ansambli laulu, pandurat ja laulmist. Ja kui juhtub olema annet, siis satuvad nad minu juurde konservatooriumi. Et pedagoog oma töö vilja näeks, selleks on vaja palju aastaid. Juba praegu on marjapaiku õpilasi, kelle edusammude üle õpetaja võib rõõmu tunda tema juures õppinud kaliinad. Seal Nova laulab Moskva suure teatri laval. Naaberoblastite filharmoonia, kes töötavad edukalt Lidia Kondrošeskaja ja Maria Subanitš. Õppejõu töö ja perekonnamured lubavad nüüd pikki kontserdireise harvem ette võtta. Varem aga sõitis Eeesztee Trioide palju on lauldud mitu korda Kanadas ja USA-s Euroopa sotsialismimaades ja mujalgi Nõukogude Liidu eri paikkondades, rääkimata. Ja meil oli võimalus pisut aidata teksti telkida ja sõnade hääldamist kontrollida lauliku lapsepõlve puhul, mille noodimarjapaiku kaasa tõi. Praegu kuulete Trio paikko esituses Maybarada laulu parkarool. Lvovi ooperi- ja balletiteater kannab kirjanik Ivan franquunime möödunud sajandi lõpul ehitatud hoone, mis ühendab mitmeid arhitektuuristiile. Siin esinenud kuulsustest nimetagem kas või Mattia patistiinit Enrico karuusat tita Rufot või Fjodor Saliaapinit. Praegu on vaja tellinguid võttes ja vist üsna pikka aega veel sest hiigelhoone on rajatud kunagise jõesängi kohale ja on nüüd tugevasti vajunud. Kindlasti kaunis teater päästetakse, kuid kõik see tähendab, et praegu saab trupp kaheksa õhtuks nädalas oma käsutusse draamateatrilava, mis on suurele ooperile väike. Ülejäänud aja on aga ratastel. Üks teatri juhtivaid soliste, Ukraina NSV teeneline kunstnik Tamara polis Chuck. Sõidame praegu palju ringi, meie kaks peamist baasion, kuurordid, morstsin uskavet. Lenini päevade eel käime palju kolhoosides. Rohkesti on kontserte, esineme brigaadidena. Seal on ka soolokontserte trio saatel klaver, viiul ja tšello. Mul on kaks kaheosalist programmi, üks vanadest vene, teine ukraina romantsidest. Hiljuti oli mul filharmoonias vanade Veneromansside ohtu tänarabolis Chuck on esinenud 30. juhtivas metsa soprani rollis kuid lemmikuter. Kõik ütlevad Karmel ka mulle meeldib Karmen väga aga kõige enam armastan amneirist ja väga südamelähedane Kiievi helilooja Vitali kiriki ooper. Pühapäeva hommikul. Seal on minu jaoks muslanna Pabra roll. Kahju, et ei saanud ühtki ukraina ooperit näha. Lvovi teatri repertuaaris on praegu Natalka, Poltaka ja saparooslane Doonau taga. Aga need ei mahtunud meie päevadesse. Kutsuti troska vetsi lõbusat leske vaatama, aga sellest loobusime. Tamara polissoke esituses kuulamine Ljudgeevitši laulu magamulaps. Need kohtumiste päevad viisid meid kokku ka ühe kohaliku popansambliga. Ja see popansambel viis meid oma kontserdile rajooni linna Nikolajev isse. Nikolajev asub proovist peaaegu otse lõuna suunas 40 kilomeetri kaugusel seid suurte põldude vahel ning siin-seal küngastel lehtpuusalud jälle ilusad nukumajadega külad. Viiekümnendaist aastatest pärinev kultuurimaja suur saal puupüsti rahvast täis oreooli, kontsert võis alata. Nagu ikka, tekivad vastakad mõtted võimenduse kasutamisel. Liiga palju on kõik nupud peale keeratud. Kuid see jäägu ainsaks kriitiliseks märkuseks. Tõime kaasa ansamblimuusikat ning rullitäie juttu, mis mõnes edaspidises saates kuuldavale tuleb. Praegu ütleme taas hüvasti, Lvovi, sõidame edasi Ivano Frankovskisse ning kuidas meie kooril seal läks, sellest jutt täna nädala pärast. Ansambel ore Oll esitab lõpulooks ukraina rahvalaulu minuma solistonalianakvikovskaja.