Tervist eetris on teatrijutud stuudios toimetaja Ivar Põllu tänav. Kaala saade teatriaasta puhul on Ugalast juttu olnud juba päris palju mõne jaoks kindlasti liiga palju. Mõne jaoks liiga vähe. Täna räägime natuke juurde. Head kuulamist. Kui 100 aastat tagasi Tartus ja Tallinnas harrastades seltsidest kutselised teatrid moodustati ning moodsad valmisid siis Viljandis tundus asi harrastaseks, jäävadki. Peale selle puudus kutselise teatri ambitsioon. Puudusid ka püsivamad trupid. Kuni 1920. aasta jaanuaris tuli oma esimese lavastusega välja teatri ja kunstiselts. Ugala asutajatel pidi olema suur fanatism, sest polnud ei raha trupi oma ruume ega teatrialast eriharidust. Entusiast Armin hunt olevat iseseisva teatriseltsi idee välja käinud. Kahe iidsema maakonna Ugandi ja Sakala nimede eeskujul pakkus kirjamees Friedrich kuulbars välja nime Ugala. Põhikirjaliselt seadis selts oma eesmärgiks teatrikunsti edendamise tegevusena märgiti ära teatrimuusikapiduõhtute korraldamise oma liikmete arendamise kursuste loengute ja õppereiside läbiviimisel. Ehkki algusaastate repertuaar oli küllalt lihtne, nõudis seegi näitlejatelt kutseoskusi. Tegijate arendamiseks ja uute annete leidmiseks korraldas Ugala juba sama aasta suvel tasuta suvekursused. Lõppudeks. Midagi vähemat kui Oskar Vaildi Salomee Viljandi lossivaremetes mis oli ka koguni Eesti esimene vabaõhulavastus. Suviseid näitekunstikursusi korraldas Ugala veel ka 1922. 25. ja 26. aasta suvel andes sadadele teatrihuvilistele mingigi teoreetiliselt. Lisabaasi võimaluse kokku puutuda oma ala professionaalidega kõigis neis loomulikult kunagi näitlejades arutlenud. Majanduslikud raskused olid Ugala esimestel aastatel nii suured kultuurkapitalitoetuse ning Tädi ja külastatavuse kasvu peale lootes muudeti Ugala 1926. aastal kutseliseks. Veebruaris kirjutab Ugala rahvas ajalehes Sakala. Kala toimida nii nagu ta ise hääksaid tarvitsenud suuremat aru anda oma repertuaarist, teisele käsitluses, tega, näitlejaskonnast kõikkis olla juhuslik ja minna nagu läks. Kellelgi polnud õigust esineda mingisuguste nõuetega, sest oldi asjaarmastajad. Tegutseti omal käel. Ent nüüd muutub asi teiseks. Lõpparvet Tilendatismi kirju elemendiga palgates kutselise näitetrupi moodustab Ugala teatri selle kõige tõsisemas mõttes. Ühes sellega võtab ta endale kõik kohused, mis kanda teatril. Ja need on rasked ja vastutusrikked. Teater tähendab lõpmata tööd, kui ei taheta seda nimetust parodeerida. Suurest kunstist rääkides algas majanduslikel Rutlustel siiski operettide aeg, mis kestis 10 aastat. Peategelasteks lavastaja Eduard lemmiste, kes operetipisiku Viljandisse tõi ning Alfred Mering, kes seda kord kasvatas, siis jälle selle vastu võitles. Lõpuks ei Mering oma loomingule alla. Vaatamata sellele, et muusikalavastuste suured Sa pead nullisid ära suured tulud ei suutnud Mering Ugala draamateatriks muuta. Sellega sai hakkama hoopis Tallinnas draamastuudiost tulnud Eduard Tinn, kes lõpetas opereti astu 1936. Päevapealt. Oskar Härm kirjutas hiljem. Teater ei kaotanud midagi opereti kõrvaldamisega. Hooaja lõpus selgus, et saavutatud on kõik vajalik. Teatri kunstiline tase püsis endisel kõrgusel. Etendusi anti veel rohkem kui eelmisel hooajal. Tõusis ka teatrikülastus. Etenduse tulud. Koidu seltsimaja ruumides alustanud ning üle 10 aasta tagasi seasaare kõrtsi teisele korrusele kolinud Ugala hakkas nüüd tõsisemalt ka oma maja peale mõtlema. Eskiisidest, ehitusplatsidel ja ehitusloast rahapuudusel seekord kaugemale ei jõutud. Peagi vahetus riigikord, algas sõda, mille käigus põles ma olemas, olemegi teatrima. Ugala kolist tagasi, Koidu seltsimajja. Võib-olla olekski teatri tegemine Viljandis siinkohal kultuuri majaliseks hääbunud. Nagu juhtusse uhkete seltsidega Võrus, Valgas ja Narvas Võib-olla kui Kaarel Ird Vanemuises poleks otsustanud sõjajärgsel segasel ajal Karl Aderi lavastaja kohalt vabastada Ader otsustas minna kuhugi mujale teatrisse tööle ükskõik kuhu näitlejaks. Johannes Semper kunstide valitsusest suunas ta Viljandisse näitejuhiks. Paberiga tahtis kaasa minna ka tema assistent Vanemuise päevilt Aleks sats. Koos läksid nad Tartust jala Viljandisse. Sest sind ju ei olnud ja liiklus ei toiminud. Koos panid nad aluse Ugala, mida tunneme tänapäeval. Alexazzist sa ei peagi lavastaja 20-ks aastaks, Ugala kunstiline juht Karl Ader pühendus lavastamise kõrval ja ajal pedagoogilisele tööle. Viies Viljandi teatri häälekooli eriti kõrgele tasemele. Aleks satsi käe all sai mõnestki andekas noorest professionaalne näitleja. Näiteks Reinvald. Kasutame väljendit ansamblimäng. Kuuekümnendatel aastatel oli publikumenu väga suur. Olulise hõivas repertuaaris Läti dramaturgia. Mitmeid menulavastusi mängiti üle 100 korra. 1967. aastal osalesime teater üleliidulisel oktoobrirevolutsiooni 50.-ks aastapäevaks korraldatud teatrifestivalil Ardi Liives mürgiperenaisega, mille oli lavastanud Alexats, pälvis teise koha. Tänu sellele hakati Moskvas Ugala vastu huvi tundma ja leiti kunstiliselt väärikal. Teatril pole väärilist teatrimaja. Protsessori käivitunud 1975. aastal, kui teatrijuhtideks olid juba Enn Kose ja Heino torga pandikuga uuele majale nurgakivi. 1981. aastal, kui kunstiliseks juhiks oli kutsutud Jaan Tooming, toimus seal esimene esietendus. Vilde tiloogial põhinev lavastus Rahva sõda. See paljude arvates toominga üldse parim lavastus ei erinevatel põhjustel vääriliselt tähelepanuta. Erinevalt tema kihnu junnist, millest sai Ugala esindusteos 10-ks aastaks. Näitlejad vaheldusid, kui Kihnu junn jäi ning oli Ugala näited. Pärast Toominga lahkumist 1983 juhtis pügalat kokku 12 aastat, Jaak Allik. Vahepeal paar korda Tallinnas. Mulle tundub, et kui meil on ligi neli miljonit maksma läinud moodsaima tehnikaga varustatud teatrimaja peame andma endale aru, et selle kupli nihkus edasi uute teatrihoonete ehitamine Tallinnas. Tajuma oma suurepärasest baasist tingitud vastutust ja kohta vabariigiteatriprotsessist. Allik muutis Ugala avatud teatriks. Peale erinevate eesti lavastajate ja näitlejate võetakse siin vastu lavastajaid. Teistest vabariikidest annab külalisetendusi Kirgiisias ja Moskvas. Publiku külastuste arv aastas on aegade suurim. Kuni 150000. Tallinnas lavakunstikooli juhtiva Kalju Komissarovi eestvedamisel valmivad Viljandis 12. 13. teistkümnenda lennu diplomietenduse. Teatril õnnestub, kuidas linnas tööle võtta noori näitlejaid, lavastajaid, kes Ugala nägu kujundavad. Peeter Tammearu, Andres, Elmo Nüganen, Üllar Saaremäe, Piret rauk, Ingomar Vihmar ja paljud teised. Lavastajad täna kujundavad Ugala nägu paljuga, Kaarin Raid, Kalju Komissarov ja Andres Lepik. Ta on võib-olla Eesti kõige parem teater. 90.-te aastate algus toob majanduslikud raskused Nõukogude Liidu kunstiteatrist. Ugalas saab äkki väikese viljandi suurema ajaga teater. Teatrite hirmud, et riik tahab koormaks olevatest teatritest lahti saada, aga linnak teatreid üleval pidada ei suuda ega taha, elatakse siiski õnnelikult üle. Oma osariigiteatrite süsteemi sellisel kujul säilimiseks on kindlasti ka Allikul valikut, mis tagavad Ugala edasi rahastamise garanteerivad kõigi riigiteatrite edasipüsimise. 90.-te aastate teises pooles juhivad Ugaratama trupist välja kasvanud esinäitlejad Andres Lepik, Andres Noormets. Püsivaid muutusi Ugalas nad siiski ei too. Kuuel sajandil naaseb Ugalasse valve juht Jaak Allik juhtides arengu tavaks saanud radadele. Koos uue kunstilise juhi Peeter Tammearuga tuleb Viljandisse kuus noort Elmo Nüganeni juhendatud lavakunstikooli 20. lennu eest. Tundub, et ajalugu hakkab korduma. Niisiis. Sütiti milles. Lukustame kuni sõnaks suusasiis. Anis sütitriitide ei võta. Viisis hiin lukustame kuni sõnas. Kuulsite melodeklamatsioone 80 aastaseks saanud kutselise Ugala ajaloo teemadel. Ja päris lõpuks uga laulusõnad Andres Noormets, muusika Peeter Konovalov ja üllo Kaur. Nüüd on ta ka teatrijutud, kahe Ugala näitleja päralt. Üks päris hiljaaegu Ugalasse tulnud ning võib-olla mitte veel ennast täiesti tõestanud. Teine legend. Juba mõnda aega mitte elav legend. Niisiis Karol kuntsel Rein Malmsten Karola kuntseliga ajasime juttu Ugala teatris selle nädala reedel. Rein Malmsten loeb Othello monoloogi Shakespeari samanimelisest näidendist ning see on salvestatud 1983. aastal saate jaoks näitlejatund. Ja kui te arvate, et saade on sellega läbi, siis siiski mitte. Päris enne saate lõppu jõuab siia ka kultuurikriitik Alvar Loog Viljandist. Et rääkida, kuidas teater väljastpoolt paistab Viljandi piires, kus ta isegi asub. Miks sa Ugala teatrisse tulid? Mingis mõttes oli see nagu mingi hetke tunne, võib-olla tundus kõige õigem just siia tulla, et et siin teatris on võimalusel palju mängida, et see oli nagu tol hetkel väga oluline. Ja seda seda on saanud, gaasin tegelikult. Kõik, kes me tulime see oli. Noh, üks põhjus, teine põhjus võib olla see, et tundsin, et on vaja mingit mingit natuke nagu keskkonnavahetust, et ass asjadele nagu värskelt Et vaadata ja võib olla üks põhjus, oli see ka, et kuna Ugala ei olnud võib-olla tol ajal väga noh, nagu tipus kusagil oli võimalus nagu oma energiaga siia suunata, et võib-olla et tundus, et siin hakanud midagi toimuma. Ka see nagu kursakaaslased tulid siia, et ma ei tulnud siia päris üksinda nagu aitas kaasa selle otsuse tegemisel. Milline see Ugala teater oli, kui te siia tulite? Kambakesi? Tegelikult, vähemalt mina, ma, ma usun teised ka meie meie kursuselt teadsin muugalast ikkagi üsna vähe. Et. Et see pilt oli üsna hägune, et kuhu me siis tegelikult oleme, me olime käinud paar korda vaatamas etendusi kooli ajal, aga aga see, mis meid siin ees ootas, oli väga sõbralik, selline ühtne tegelikult teatripere. Et see sisseelamine läks väga kergelt tänu just nendele inimestele, kes siin on, et ei olnud mingit sellist tõrget, et kes nüüd tule tulevad või mingeid eelarvamusi või et meid võeti väga südamlikult astusin ja ja kohe läks tööga lahti, et selles mõttes noh, kui sa oled tööprotsessis, siis see sisseelamine ei jõua selle peale mõeldud, vaid sa lihtsalt elad sisse. Vanemate staaride kolleegide poolt, mingit sellist proovilepanekut ei olnud? Mina küll ei ole tulnud sellist asja. Võib-olla jah, esimestel päevadel ikkagi noh, ma mõtlen ka esimene, kui me esimest korda siia tulime, siis oli see avakoosolek ja ja sel hetkel muidugi on see, et, et märkan silmanurgast piilutakse, et kes need uued siis on, aga aga niimoodi Sellist suhtumist, et näidake nüüd, mida te oskate, Eksügiste värskelt olete koolist tulnud, et sellist suhtumist küll ei kohanud, siin teatris, kas siin on mingid sellised kindlad käitumisnormid, mis mujal? Võib-olla ei ole? Kooliajal me olime väga palju seotud linnateatriga. Ja ma mõtlen, et võrreldes Ugala ka on ikkagi linna tead tri ma just mõtlen seda majanduslikku külge kuidagi. Just sel ajal ka. 2002. aastal oli Ugala eritilise miljoni võlgel igalt poolt selline kokkuhoidmine ja ja. Ma mõtlen, et me olime natuke võib-olla ärahellitatud selle sellise noh, väga. Väga mugava mingi ning eluga või harjunud selle linnateatrivõimaluste õhkkonnaga, et et siia tulles kas hoitakse kokku mingit asjade pealt, mille pealt noh, ei osanud varem üldse mõeldagi, et peaks nagu kokku hoidma või veto vaid teatris on võimalik kokku hoida või mingid sellised pisiasjad võib-olla häirisid alguses, mis on seotud selle nii-öelda majandusliku küljega. Et siin on nagu võimalusi piiratumalt oli, mingis mõttes on muidugi see ohtlikeks, et harjud ära, mingit asja teha, aga teisest küljest tuleb leppida mingite nagu antavate oludega ikkagi ka tuli ikkagi ümber harjunud mingites asjades. Et harjuda selle Viljandi, Viljandi seal nii palju inimesi kui Tallinnas, eks publikut on vähem, tegelikult saal on üsna suur. Et on, see on teistmoodi lähenemine asjale, see, millega me tegelikult teatrikoolis või oma nii-öelda kooliaegses praktikas kokku puutusime. Kas on siis kuidagi väiksemate nõudmiste esitamine iseendale või publikule? Ma arvan seda, et, Et tegelikult on see oht olemas siin aga see on jälle tegelikult iga näitleja enda ülesanne, mitte lasta nendel nii-öelda nendel nõudmiste langeda või et nende ei tohi nii-öelda oma ideaalidest ikkagi loobuda. Mõtlen tegelikult, et see oht on siin olemas, aga et sellele ei tohi järgi anda, tegelikult Sa ei ole andnud. Ma loodan, et ma ei ole andnud, ma, ma tegelikult noh, on hetki, kus, kus on, mulle tundub, et ma olen isegi andnud järgi, aga ma ei ole sellega ikkagi leppinud, et ma üritan selle vastu heidelda. Et ma ei. Et ma ei annaks ikkagi järgmine kas Ugala provintsiteater või kas Viljandi on provintsiga meie lõpetamisel ütles meie õppejõud Anu lamp tsiteeris Stoppardist maailmal provintside kogusumma. Ma usun, et tegelikult on üsna tõsi, ainult et igal pool peab see nii-öelda Nende nõudmiste või järgi käimine olema. See peab olema oma teed minek. Põhimõtteliselt ma mõtlen, et Viljandis ei saa niimoodi teha teatrit, nagu tehakse New Yorgis Broadwayl, eks, et või, või Tallinnas ükskõik kus mujal, aga et siin tuleb esitada omad nõudmised, teistsugused nõudmised, kui on mujal. Väga paljud näitlejad on tulnud siia kas teadlikult või, või alguses enese teadmata ikkagi kasvama ja karastama ja pärast siis kui on juba nii-öelda valmis mängima nõudlikumaid rolle või on teinud oma esimesed superrollid, siis kohe ka läinud kuhugi mujale. Kuidas sa ise oled selle peale mõelnud, kaua sa siin oled? Ma ei tulnud ka siia Viljandisse selle mõttega. Ma nüüd tulen hüppelauale. Ja. Ma tunnen seda, et minu enda jaoks on võib-olla oluline ikkagi see vaheldus näitlejana, kui liiga kaua ainult Viljandis tööd teha. Et siis võib-olla on hea aeg-ajalt korra ära käia. Aga ma arvan, et sama sama tunne oleks ka, kui teeks ainult Tallinnas mingis teatri Tartus Alt mingis teatris, see on võib-olla pigem selle ühe keskkonna küsimus, et on aeg-ajalt vaja käia ära, et jälle märgata mingeid uusi asju sealsamas keskkonnas või ümbruses või inimeste sõi. Aga sa ei taju mingit alaväärsust, et beta töötan siin Viljandis praegu, aga noh, see on, see on ajutine variant, ei, üldse mitte. Ma pigem tajun, vastupidi. Ma tahan jah, pigem võib-olla isegi uhkust, et ma töötan Viljandis. Kuivõrd sa töötad Ugalas ja kuivõrd sa töötad Viljandis? Ma arvan, et ma töötan ikkagi Ugalas, tegelikult. Samas ma ei oska päris täpselt sellele küsimusele vastata ka. Sest Ugala väga Viljandiga seotud ja ma ei oskagi neid väga niimoodi lahu lahus vaadelda. Kui ma ütlen, et ma lähen Viljandisse, siis ma mõtlen ka seda Lugalasse, et ma ütlen, et ma lähen Ugalas, siis ma mõtlen ka seda, et ma lähen Viljandisse või. Aga kui te teete teatrit Ugalas, kas te teete teatrit mõeldes keskmisele Viljandi inimesele või see on jälle selline? Me mõtleme, ma usun, et siin teatris ja ja ma mõtlen, et see üldi üldine nii-öelda suundumus nende inimeste mõtetes, kes siin Ugalas töötavad, on ikkagi, et me teeme tööd ju Viljandi lastele ka. Aga samas. Ma arvan, et ei unustata ära ka päris seda laiemat eesti teatrites tehakse ikkagi ka eesti teatrit. Ma arvan, et üritatakse teha teatrit viljandlasele, mida oleks ka saarlased huvitav vaadata. Siis ma arvan, et kõik üritavad tegelikult head teatrit teha. Aga mis on hea teater, sinu arvates? Hea teater on võib-olla see lähtu sugugi minu jaoks nagu mingist vormiliselt küljest, et kuigi mulle endale tegelikult Meeldiks meeldib mängida võib-olla rohkem sellist psühholoogilist teatrit aga see nii-öelda see hea teatri tunnetamine ei ole seotud mingi konkreetse vormi või või mingi esituslaadiga, et et see on pigem see, et kui see etendus, mida sa vaatad või ideed. Kui see. Aitab sul jõuda võib olla mingile. Mõistmisele mingite asjade suhtes või aitab sul tabada mingit hetke, mingit sellist tõde võib olla. Ja lähedal on see, mis sind nagu kaasa viib või sind puudutab. See on võib-olla kõige olulisem. Et see teater läheks 100 korda, et kui ta sulle korda läheb, siis ta siis ta. Aitäh Karol Kuntselile. Järgnevalt aga kuuleme Ugala teatri vaieldamatult kõige legendaarse näitleja Rein Malmsteni esituses Shakespeari Othello analoogi. Salvestus on tehtud. Aastal 1983. Ta sättis mind külla, kutsus ja päris sageli mu elu. Muld aasta viisi sõjaseiklusi ja lahinguid linna piiramise, mis läbi tehtud. Kõik jutustasin poisi Ast momendini, kus ta muretseda palus. Ma kõnelesin hirmsast juhtumustest ja õnnetustest maal ja mere peal. Kui Smüüri läbi murdel surm riivas, kuis ülbed vaenlased mu kätte said, kuis müüdi orjaks mind kui Stas sain priiks ja kõigist randadest väga huvitasid need jutud alatiga Desdemonat. Kui majatalitust ravi ruttu püüdis saada valmis tööd ja tulid tagasi ahnilt kõrvul mind kuulas jälle seda märganud kord leidsin hetkes seada asja, niiet meelitasin siirad palvedalt. Ma jutustage oma elukäik, mis tal tükati küll kuuldud oli, kuid mitte sidusalt. Ma nõusse jäin. Ja korduvalt valas pisaraid, kui kõneks tuli mõni raske hoop, mis noorelt sain. Kui lõppes minu jutt. Ta kinkis mulle ilma täies suudlusi ja vandus, et küll see on veider veider jätta, poleks seda kuulda tahtnud, vaid olla ise loodud selleks meheks. Ta tänas mind ja palus, et kui ehk on sõber mul, kes teda armastab, nii jutustame, õpetaksin tolle Tuudes südames saaks, mõistsin siis nähtud ohud talle armsaks tegid ja teda mulle taha sattunud süda. See on kõik nõidus, mida pruukisime. Kuid sealt ta tulebki ta ööl, kui ise. See mees on üpris au siia palju näinud. Kui on tõesti Peruu jahikull, Mullen ta jalarihm, las suunide mu südant ikkagi ta vilistades lendu lasen, siis. Võib-olla sest et olen must ja puudub mul moemeeste mahe jutt ning et maastad juba orgu viivad, ehk küll veel mitte väga läxtamult ja häbistatuks jäin ja kibe Põlg, mutt, rüüstan nüüd. Abieluneelust need õrnad olendid küll saame omaks, kui nende himu Kärnkonna eluma pigem elan vangiurka lihas kui mu armastusest kübegi on teise oma. See on suhte saatus, neil vähem õigustan või madalaim. Ja seal ära pööramatu, kui surm. Meid, sarviline needus luuramas, sünnist saadik. Kuid Põldsen taevas pilkab siis? Ei, ma ei usu. Ma oleks õnnelik, kuid terwelleer ja voor ja kõik magususi maitsnuks, nii et ma seda ei teaks. Hüvasti nüüd igaveseks õnn ja meelerahu. Väed sule tuttides ja lahingud, kus auahnusel voorus. Hüvasti, mu hirm, ratsukime sarve, röökia, häiretrumm ja kõrvulõikav vilelipp, Kuninglik ja kogu uhkes sõja au, vägevus ja toredus ja hiilgus. Ja surmariistad, mille laiussuist käib Jupiter ikka uuendairurgem kaja. Hüvasti. Delnud, tehtud. Kuid seda, miks ei kõnelema teile karsket tähed? Nii peab. Kuid ma ei vala tema verd. Ei tärgi nahka, valged nagu lumi ja siledat kunst, sambala, pastor. Turgu. Ta petab, mesi v? Sa põlev teene. Kui kustutan su valguse, võin uuendada taas, kui kahetsen. Kustutanud sinu sa hiigelteos, mis meister loodus teinud ei tea. Maa. Gusson, Prometheuse Leic, mis taas süntaks. Kui on murtud Ruus? Ei saa ma anda talle kasvujõudu. Mis hurmav lõhn peaaegu sunnib see õiglust, mõõka? Jääs selliseks kui sured, kui su tapan ja pärast armastan. Veel viimne kord. Magus polnud heal nii hukalt. Nutan, kuid kurv, võie pisaraid, ood, taeva mure. Kus armastab seal surmad? Mul riigi ees on teeneid, see on teada. Kuid küllalt neist teid palun kirjades kui jutustate selles sünges teoste, öelge ainult. Ei leevendades ei kurja lisades. Ja mehest rääkige, kel arm ei olnud tark, kuid liiga suur, kes polnud hõlpsalt kiivas. Ent kui süttis, siis muutus pööraseks. Ja kelle käsi kui rumal hindu pihust heitis pärli, mis rikkam kui ta hõim? Ja kelle silmad Mil kergelt sulada ei olnud moeks? Nüüd tilguvad nii kui araabiapuud kust nõrgub ravimmaik? See kirje pange. Ja lisage veel, et Allepascord, kui keegi tige turbani Katorite Veneetslast lõi rankideot, kas sind talb koeral ümber lõigatud makeup ja pistsin nii läbi. Ugala patrioot, endine töötaja, Viljandi linnakodanik Alvar Loog, Missis Ugalas tegelikult toimub Ugalana oma juubelihooajal jõudnud siis järjekordse sellise enese määratlemiseni, mis näiteks minu kui Ugala kauaaegse külastaja ja töötaja ja ja huvilise jaoks on isegi natuke shokis keeriv, nimelt mõned mõned nädalad tagasi, kui ma ei eksi, siis vana aasta viimastel päevadel ilmus Viljandi maakonnalehes Sakala intervjuu praeguse peanäitejuhi Peeter Tammearuga kus tammearu ütles, et Ugala sellisena jumal teda praegu näeb, on, on konservatiivne teater ja ja Tammer lisas, et ta on selle üle väga uhke. Minu meelest on see väga huvitav seisukohavõtt, mida ei saa mitte mingil juhul kritiseerida või hukka mõista või üldse sellele kuidagi hinnanguliselt läheneda, asjad täpselt on nii, nagu on ja mul on hea meel, et Ugala on leidnud omale lõpuks ometi nüüd peale pikki otsinguid näitejuhi, kes, kes väga täpselt teab, kuhu teater peaks liikuma ja ja nii palju, kui see kõrvalt vaadates viimaste hooaegade lavastuste põhjal on, siis sinna suunas liigutakse. Ugalas on saanud suuremal või vähemal määral konservatiivne teater ja linnakodanikuna ja lisaksin, et hea konservatiivne teater Parimatel päevadel on ta ju ka olnud alati konservatiivne teater. Jah, aga just see periood, kui ma räägin nüüd enda seisukohast, mis langeb minu kui, kui teatrikülastaja võib-olla sellistele kõige hilisematele külastusperioodidele oli Ugalas päris palju selliseid sisemisi tunge ja selliseid loomingulisi impulsse ja vektoreid, mis ei liikunud sugugi mitte ühes suunas. Ugalas on viimase 10 aasta jooksul võib olla küllaltki märkamatult, paljude jaoks, aga siiski tehtud küllaltki avangard teatrit ja enamik nendest inimestest, kui mitte kõik, kes sellega seotud on, ütleme eelkõige siis Andres Noormets ja Ingomar Vihmar ja Andrus Laansalu ja on on tänaseks sügavast lahkunud. Kuna Viljandi on niivõrd väike linn ja Ugala maja on niivõrd suur, et see võrreldes selle linna ja majasuhet võib-olla see repertuaar peabki olema konservatiivne ja need vahepealsed tormide tungid ju. Võib isegi öelda, et peletasid inimesi teatrist eemale. Kas kas just seda, see, kas kas teatud lavastused või teatud teatri Kell inimese teatrist eemale peletab, minu meelest seda saab mõõta alati mingisuguses pikemas ajalises perspektiivis mitte mitte nii-öelda reaalajas, et kui konkreetsete, et üks lavastus nii-öelda ei müü, nagu meil on kombeks kunstist rääkida ikkagi majanduslikes terminites siis ma arvan, et sellel ei ole piisavalt üldistus, alustad, kui, kui asja nagu mõnda aega juba teha ja selgub, et, et maja hakkab külmaks. Et siis oleks ilmselt midagi valesti Ugalas seal asju kunagi kas õnneks või kahjuks nii kaugele lastud. Aga seda peabki praeguse direktsiooni ja, ja peanäitejuhi ja, ja siis ikkagi kogu kollektiivi kiituseks ütlema, et Ugala maja on soe, maja köetud ja palgad vist on makstud ja, ja inimesed käivad teatris ja ja Ugala kõige suurem probleem ongi olnud nüüd alates sellest taasiseseisvumise algusest ikkagi oma suure saali täitmine. Mis tol ajal, kui ta 80.-te seitsmete lõpus kaheksakümnete alguses ehitati, võib-olla tol ajal ja nõudmisi arvestades oli, oli realistlik, aga tänase Viljandi ja elanike arvu arvestades, mis on siis kuskil võib-olla 22000 on see kuskil 500 vaatajakohaga saal, mida siis ütleme, rutiinselt peaks kuskil kuus õhtut nädalas täitma on vaieldamatult liiga suur ja paratamatult seega jah, tõesti tingib mingisuguse mingisugused valikud ka loomingulise poole peal ja no mina usun, et Ugala on viimastel aastatel küllaltki paindlikult sellele reageerinud et väiksest saalist tuuakse välja selliseid ja pisut avangardsemaid ja pisut teistsuguseid lavastusi. Suures saalis minnakse rohkem kindla peale, pakkudes sellist kogupereteatrit. Ja nii palju, kui ma linna pealt kuulnud olen, inimesed on ikkagi enam-vähem rahul ja Ugala maja või kollektiiv paistab olevat vähemalt teises mõttes suhteliselt avatud, et kui kui endiselt peanäitejuhid ja lavastajad ja ka näitlejad erinevatel põhjustel kes isiklikel, kes loomingulistel, kes mõlemal majast lahkuvad asemel on muidugi tulnud järjest noort verd, siis teistpidi on Ugala maja küllaltki avatud igal hooajal on, on olnud külalislavastajaid, kellede valik on olnud tihtipeale selline suhteliselt suhteliselt ootamatu ja minu kui teatrikülastaja seisukohast on ennast enamasti õigustanud. Näiteks on Ugalas lavastanud siin Linnar Priimägi ja Ilmar raag ja külalislavastajaid piiri tagant olnud küll Itaaliast ja, ja kas see oli nüüd Aserbaidžaanist, oli eelmine hooaeg, eks härrasmees lavastuste Cameroni näiteks olid, pakkus päris huvitavat teatrikeelt. Sel hooajal on kuulu järgi Marko Matvere tulemas lavastama Ugalasse näiteks. Ma arvan, et elavdab kahtlemata see on, see on huvitav nii kollektiivile kui, kui publikule ja teatrikülastajana on mul selle üle hea meel, et, et Ugala uksed paistavad olevat avatud. Kas järelikult siis on ju kõik väga hästi ja konservatiivsus põibununa selle Ugala kõrgaja avatusega, kus nii-öelda üle liidu tulevad lavastajad kohale ja üle Eesti tuuakse külalisnäitlejaid ja põhimõtteliselt mängitakse kogu Eesti publiku jaoks see siis, kui täielikult toimib ja Ugala jääb selle seda printsiipi jälgides ellu ja kaardile. Hetkel see paistab nii olevat, aga nagu ma ka enne selle pisut avangardteatrikeele kohta ütlesin, selgub see ikkagi nii majanduslikus kui loomingulises mõttes ikkagi tagantjärgi ma arvan, et teater peaks olema selline selline loomilisem protsess, mida, mida ju tegelikult ikkagi väga-väga pika aja peale ei saa ette arvestada. Kuna kollektiiv on muutumises, teatripublik on muutumises. Ja suur osa ikkagi praegusest tegevusest peaks olema homse publiku kasvatamine ja ütleme, kui suurlinnades ma arvan, ei ole sellega eriti probleemi, kuna inimesi on niikuinii palju inimesi on erisuguseid ja sõltumata sellest, millist teatrikeelt sa parasjagu pakud, kui sa teed seda hästi atraktiivselt, sa leiad suuremal või vähemal määral alati publiku. Väikelinna Tal on selles mõttes kahtlemata raskemate valikute ees, et et oma oma publikut tuleb kasvatada kogu aeg ja, ja siit ongi nüüd see küsimus, mis võib-olla jätaks natuke retoorilisele siit nagu õhku, et et kas äkki uga olla oma praeguselt valitud teatrikeelega, kui üldse saab niimoodi üldistada. Äkki natukene ei, ei alahinda oma oma praegust ja tulevast publikut. Aitäh Alvar loogile. Ugala teatri erisaade teatrijuttudest ongi otsa saanud. Toimetas Ivar Põllu kuulmiseni.