Plaani põgenik. Plaadil. Plaadipõgenik läheb teele seal, kus kaks nädalat tagasi ta seisma jäi. Olen Jansa ja Eduard Tooman on minu kõrval taas. Et ära rääkida seda, mis edasi juhtus. Ja eelmisel eelmises saates me ei jõudnud küll väga palju muusikat kuulata, siis me selle vea põrandale kohe käe või ära. Ja siis võib-olla veel nii palju teda, Tooman on Vene Draamateatri näitleja ja lavastaja lihtsalt eks ju, oli nii lihtsa list näitleja lihtlavastaja. Ja kuna plaadi põgenikel on ka ikkagi muusikasaade, siis mis muusikat. Kuulan kuulaks kõigepealt Adriano tselentaanage silmas, ilmselt viimasel ajal elus ikka on ta elus ja ta on väga-väga heas vormis, kusjuures füüsilises vormis kargutan et lihtsalt olen kade ja ta viimase viie aasta jooksul väga produktiivsed toodab. Uusi plaate peaks olema üle 60 juba minu meelest 65. Aga sinnakanti ja ja, ja viimasel ajal ta tegi mitu huvitavaid asja koos teiste tuntud muusikutega, näiteks üks laul, see saarevoor, aga kes on ka Eestis käinud Estonias loomas selline huvitav aafriklanna või kuidas ta ka väga põnev ja siis üks laul, mida ma just tahan pakkuda, kus kaasa teeb tuntud džässpianist Chick Korea. Ja minu meelest see on väga huvitav tulemus, pakuks seda kuulale. Perse pre ja sanan triana džentaanu aastal 2002 on see viimane plaat, seal temast ei ole. Nüüd on ka 2005 olemas. Ja praktiliselt, nagu ma ütlesin, kõik viimased aastad tuli üks plaat tuli juurde. Ka siin ta mängis kohashikoriaga need kaks väga kuulsat nime, kuigi jah, ennem seda ma ei osanud küll mõelda, mis neid mehi ühendab. Jah, absoluutselt, aga miks ta mulle ka meeldib veel, et ta näitlejaid jahe ja, ja kõik, mis ta teeb, see ei ole, tal on väga lihtsad, loodi mõnikord absoluutselt kaks, kolm akordi ja ja iga iga lugu jah, ikka mingi stoori jälle ja, ja, ja tema hoiak, selline küüniline, tõsine nagu, aga tegelikult teemad, mis ta käsitleb, peale armastust, on alati sellised veel sotsiaalsed, et ta proteste ja talle ei meeldi. Päris kõike, mis Berlusconi tee, kusjuures praegu üks telesaade seal Itaalia televisioonis, mingi televisioonis, kus ta nii naeruvääristab seda Berlusconit, et no umbes olukord on selline, et Berlusconi juba kuskil ütles, et kurat Nojah, ta on tegija mees, vanus tunda ka ta võib öelda. Ma usun, et ta selles mõttes see on, ongi see inimene, kelle sõna maksab. Mingi äraostetud või äraostetav poliitik, ta on lihtsalt showman, kes oma karjääri teinud ja siiamaani teeb. No kuidas sa ise hindad laulvaid näitlejaid, kas näiteks sirantaano on pigem laulja või pigem näitleja? No antud juhul ma arvan, võib-olla, kui, kui ta laulis omal ajal kunagi ammu rock n rolle. Ta oli väga suur rock n roll-i fänn ja, ja võib-olla ta oligi rohkem laulja. Mina arvan nii. Aga, aga kui ta laulab nagu neid puhtalt oma loomingut nii-öelda siis, siis paistab rohkem näitleja, aga põhimõtteliselt ma arvan, et see näitleja, kes laulab siin, on juba raske leida seda kuidas tark sõnad dimensiooni. Ma ei tea, mis see tähendab, mõned kasutavad. Otsime siis dimensiooni, aga ma arvan, Ta on nii üht kui teist, et ja just see annab talle plussi ja, ja see mängib minu minu jaoks. Siin ei tohi olla eriti vot kui ooperilaulja või võib olla väga hea ooperilaulja ja samas väga halb näitleja. Banderas näiteks Banderas on fantastiline ja, ja mul on siiralt kahju, et mingil põhjusel ei, ei saanud mängida Ooperifantoomi filmis. Aga kõigepealt oli planeeritud tema ja see, kes kokkuvõttes tuli mulle ei öelnud mitte midagi, ükskõik maskis. Aga kuna ma kuulsin, et Banderas ühe loid Weberi juubelikontserdil Londonis laulis kuulutuse peale ei viitad, mis ta tegi suurepäraselt minu jaoks filmis ei viita, oli mitama tunduvaid Banderas, suur staar ja just muusikalistaar. Ja siis ta laulis ka fantoom, ooperifantoomi, neid lugusid ka sellel kontserdil ja see oli no ülivõimsalt ja sest ta on ikkagi isiksustena karisma ja ta on minu meelest on väga hea näitleja ja laulja üldse muusikat aitab alati ja kõik, mis ma teen, teatris ma alati nagu jagan muusikaga ja kui ma lavastan, näiteks kui ma ei kuule, kui ma ei leidnud enda jaoks muusikat selles mõttes mitte muusikalist kujundust, vaid see peab minu sees kõlama muusikana, ma pean aru saama, mis muusikat ma teen. Ja siis ma otsustan, et ma lavastan seda, kui ma ei kuule muusikat siis raske ja ma ei armasta absoluutselt teatrietendusi muusikat. Kuna suured ja targad kriitikud ilmselt on teisel arvamusel. Kui lavastaja, siis ei leidnud see, mida panna, mida siis publikule pakkuda ja näitlejatele seletada, siis muidugi ta siis panime muusikat selliseid kohtadesse tehtud minu jaoks, kui inimene niimoodi räägib, ma tean, et loll okei siis, sest et ilma muusikata ei no on, on teatud žanr on teatud teater kuskil väiksel laval 51.-le, okei aga, aga põhimõtteliselt minu jaoks. See on väga tähtis ja ma arvan, et neid näitlejaid, kes valdavad seda kes oskavad laulda, kes, kes üldse tunnevad muusikat, et see on suur pluss näitlejale pluss kindlasti kindla näiteks. Võtame. Tuntud Ameerika actioni staarid näiteks pruss villis ja suurepärane laulja, suurepärane suupillimängija. Ma ei ole kunagi kuulnudki. Pärast me lõpetame, saate kohe selle demonstreerin rasel know näiteks ja ei ole ka kuulnud fantastiline näitleja lausa fantast, fantastiline pillimaise, fantastiline bändimees ainult ja kuskil näen sind, Nicole Kidman ja nii edasi, nii et nad kõik suudavad laulda ja õige ja miks muidu on igav. See annab juurde. Aga me eelmises saates. Sinna sa Harkovist said, lennukiga jõudsid nibin-nabin sinna Moskvasse. Sinna vaht Ankovi teatri juures asuva Chugi nimelise teatrikooli sisseastumiseksamitele saidki sisse ja ja. Mis siis edasi sai, kuidas Moskvas sul läks? Päris hästi läks. Moskva on suhteliselt raske linn, praegu on ta palju raskem. Raske igas mõttes, inimesele ma ei tulnud mingi provintsilinnast. Harkov on väga suur linn. Seal on suur tööstus, seal. Igasuguseid instituute ja ülikoole on ja kõik, kõik, kõik, mis peabki olema nagu pealinnas, seal on olemas. Ja samas ikka, no Moskva on veel suurem. Üks Tallinn, see on ainult üks Moskva rajoon linnaosa linnaosa, mis meil praktiliselt praktiliselt Tallinnas ma jalgsi jõuan igale poole. Veerand tunniga 20 minutit. No kus ma veel sõidan? Lennujaama Moskvas kaks tundi vähemalt ja Moskvas mitte ainult lennujaama, vaid töölt koju, mõni, mõnedel on poolteist, kaks tundi. Mis me räägime, ja see linn muidugi kõigepealt. Pressib nagu peale ja sa oled nii väike, kes sa, kes sa üldse oled. Samas kui sa sellega harjud ära ja tuleb välja, et see on super, see on need, need suured linnad, ma ei tea, mis on New York vaadata igasuguseid, neid tundub, et ei tahaks eriti sinna nagu aga, aga missugused on Moskvas sellist asja ei olnud, et vot oli just see hirm, et on mingi suur ja, ja seal tapetakse või mitte. Aga üldse see mastaap ja sa pead enda ennast kuskile, nagu sa ikka paneme paika panema ja kusjuures praegu ainult niimoodi panen nagu kõike motiveerinud kuidagi papa seal siis ei olnud siis jah, muidugi kõigepealt väike šokk oli, et noh, tõesti, kuidas ma saan hakkama, aga see ei ole Moskva ei olnud Moskva pärast, see oli sellepärast, et noh, ma olen üks, et, et ei ole enam ema, kes. Kõrval ei ole jääd, kes praeb kartuleid, kusjuures ja see oli lemmiksöök lapsepõlvest küll kõige kõige niisugune, noh see oli ainuke garanteeritud, see kala on siiamaani väga hea süüa. Ja, ja ühesõnaga ka võib-olla need majanduslikud küsimused, kuna peab ütlema, et noh, ema toetas mind rahaliselt kõvasti selles mõttes, et ta saatis mulle praktiliselt kogu oma palka ja kui ma palusin, et ära tee niimoodi ei talle 10-st rublast piisab ja, ja see mind ei tohi huvitada selle koha peal rohkem ütleme Ohned ema teemal. Oh, need teemad, stipendium oli 40 rubla ja, ja noh kuskil veel 100 rutsi ema käest, ma sain praktiliselt iga kuu ja no see selleks väga põnev, see õppimine, muidugi mul olid sellised pedagoogid, suurem osa neist on juba kahjuks läinud, neid ei ole enam elavate kirjas elavate kirjas ja, ja need, see, see oli võib-olla kõige tähtsam, et sa võid olla andekas, sa pead olema andekas, kui sa ikkagi tahad läbi lüüa ja üldse, et ma sind võetakse, võetakse mõnikord ja mitte väga andekaid inimesi, erinevatel põhjustel on ka kellelegi lapsed ja tuttavad ja nii edasi ja on lihtsalt juhuslikud mingisugused situatsioonid, et kõigepealt see on täiesti reaalne nähtus, et võetakse kõigepealt eksamitel, ta paistis kuidagi. See oli mingisugune tema. No ma ei, ma ei tea, tipphetk, tipphetk, midagi, midagi ja et kui inimene väga tahab, valmistab ennast ja annab ja tuleb pärast, et rohkem tal ei ole midagi. Aga mõnikord on laps lausa tuleb välja, et seal see on haige inimene, psüühiliselt ta kuidagi mängib, paistab, uh, uus Muktonovski. Aga tuleb välja Smactonovski peaga ei olnud ka eriti muuseas. Ta ei olnud päris selles mõttes, no no mitte viimase piiriga, aga tuleb välja kõigepealt sa pead ikkagi olema andekas, aga see on sinu jaoks tähtis. Edasi käib protsess niimoodi, et keegi ei tee sinust veel andekamad. Tuleb ainult teooria ja praktika. Ja andekus on vaja siis sinust välja kiskuda, jah, nojah, kuidagi sulle natukene. Peaasi on need inimesed, kes on end, mida nad räägivad, mida nad, kuidas nad käituvad ja kuidas nad riietuvad, ma, ma ei tea, tead minu jaoks vähemalt need asjad on väga tähtsad. Praegu ma tean, et uus põlvkond, ei, eriti ei tähtsustata neid asju. Et neil nende jaoks kuidagi praegu tuli üldse selline uus modell, see on Ameerika vastik modell, mudel. Teel Mul on alati sellega modellija mudel, et see Ameerika mudel, mis mulle ei meeldida, praegu valitseb maailmas FC. See kõik on tore ja ma löön läbi ja kõik ja kõik, mis oli ennem, see on jama. Me toome midagi uut ja, ja see on praktiliselt praegu. No kõik kõige-kõige tähtsam taktika ja strateegia ja kahjuks see ei too nii palju tulemusi. Sest et igal juhul on kõik, mis juba oli ennem üles leitud, nii-öelda avastatud, vot see veel eksisteerib. Ja need uued tahavad öelda, et nad toovad midagi veel uuemad. Uut ja, aga ei too. Sest see vana ikkagi võidab ja, ja no siis, kui, kui sa vähegi tead midagi, kui sa loed raamatuid, kui sa. Noh, ma ei tea. No näed, noh, no aitäh, poisid, aga noh, see on kõik juba praegu muidugi teil on mingi uus sound või teatri puhul, teil on uus valgus ja, ja midagi mingit tehnika veel ja nii edasi. Aga see, et näiteks teatris praegu keegi ei oska sõnaga midagi ette võtta, see on ja kriitikud on nii targad praegu öelda, et sõnateatriaeg on juba läbi. Mis asja, mis me siis hakkame pantomiimi nüüd vaatama? Publik ei ole sellega nõus, mina tean seda väga hästi, härrad kriitikud käivad ainult bankettidel, jäis etendustel ja mitte igal pool. Kui keegi lavastab komöödia, siis nende jaoks on mingisugune kuradi üldse, mis, mis me temast räägime, kes ta on. Aga see nii-öelda tõsine teater, jah, ta peab olema laboratooriumi tasemel, peab olema teatud ring, kes sellega tegeleb, kes käed, kes vaatab, kes uurib seda ja sealt, targad inimesed tavalisest sõnateatrist võtavad natukene veel juurde endale ja nii edasi. Aga vot see aeg kui mina õppisin ja see oligi, oli aeg, kui õpetati sõnaga, praegu on selline aeg, et raske kuulata noori, mis nad laval mitte ma ei taha kõigest rääkida, et see on absoluutselt kõik selliseid, aga no suurem osa suurem osa ei oskagi rääkida ja nii edasi. See, mis oli koolis, see on muidugi ma, ma ei usu, et see, see on väga, oli protsess, me ei hakka keskenduma. Aga see, mis on ümber, muidugi oli palju tähtsam, tegelikult sa ütlesid, et no teatrid, muuseumid, kontserdid seal ikka juba tol ajal käisid ka maailma väga suured nimed ja kõvad nimed ja no sul oli võimalus näiteks filmifestivalid ja kuidas siis ikkagi avanes maailm, kui sa läksid Moskvas kindlasti? Ja nii, nüüd kuulame muusikat ja Eduard Tooman valib praegu oma suure plaadihunniku seast järgmise loo, mille me kohe ka plaadi masinasse panevad, siis õigustaks ära saate nimel plaadi põgenik ehk siis muusika. Täna keskendume vot minu lemmikut ikkagi muusikamaad on Prantsusmaa, Itaalia ja no mitte ainult ei, mulle meeldib absoluutselt kõik ja ma olen nagu väike prügikast, et ükskõik, mida sa sinna viiskend tuleb, mingi prükkar ja leiab ikkagi midagi. Ja, ja üks prantsuse laulja nimega Sersla maa ma ei tea, kas, kes teda tunneb Eestis või mitte, juhtus niimodi eelmisel aastal esimest korda elus kolmeks päevaks, ma sattusin Pariisi ja ma juba sellest rääkisin kuskil intervjuus, et see oli tühi sõitmine jaoks, selles mõttes, et ma ei leidnud seda Pariisi, mida ma nägin filmides. Noh, see on alati mingisugune. Ma mõtlesin, et ma olen kuskil Kaplinnas Lõuna-Aafrikas näinud neid hiiu Mondaanederav, Depardieu ja, ja, ja, ja ma ei teagi, Henry ja tänavatel ja kohvikutes olid mingisugused niukesed, murelikud pariislased, kui nad olid pariislased ja, aga ühesõnaga ma armastan prantsuse muusikat, jazz, Sersla maa. Eestis ma ei leidnud kunagi tema plaate ja see on üks laulja, kes tegutseb juba ammu, väga ammu Pariisi nii-öelda muusikamaailmas ja ta luuletaja kirjutab tekste, head, mum, illujat kirjutavad laule ja ta on juba ka üle kuuekümnene ja andis välja aastast 2003 plaati, kus on tema vanad lood, aga uued arranžeeringuid ja kõik need laulud on duetid. Kõik, mis ta laulis kunagi üksi, nüüd ta laulab naistega, sest tema laulud alati olid armastusest. Ja üks laul, mida ma pakun. Lee Pallo, roos, punane õhupall, mida ta laulab koos tuntud ma ei tea, mis maad esindavad Lara Fabian, mis praegu üsnagi üsnagi tuntud nimi. Ja pakun Eesti kuulajatele sellist Žaosooni. Sir ola maa ja Lara Fabian laulis talle siis dueti kaaslaseks oli jah, ja, ja laul siis punasest õhupallist. Ja me oleme siis nüüd Moskvas Eduard Toomaniga, kes olid su kursusekaaslased, kellega sa koos õppisid ja kes seal õppejõud. Ma saan neist juba ära läinud meie hulgast, aga legend räägib seda, et sa olevat näinud sellist legendaarset häält Moskvas nagu Juri Levitan ja ja sellist legendaarset meest nagu näiteks prinditud Joossov. Oled sa näinud nüüd ja milline see levitan välja nagu vähemalt selle järgi meie, kes me teda näinud. Ta tundub selline vähemalt kaks pool meetrit, tikk, suur, maskuliinne kuju, tumeda peaga. Ja no ma arvasin ka, nagu seda ma kuulsin lapsepõlvest saadik. Raadio kodus mängis igal mingisuguseid tähtsal pool siis hääl kõlas muidugi mis lihtsalt tõesti nägin koridoris ja kui mulle öeldi, et see on, ongi levitan, siis ma olin väga üllatunud ja ma olin kuskil Raadios kutsuti noori, oli noori hääle seal mingi saade jaoks ja siis jah, üks mehike kõndis ja lihtsalt see toimetaja, kes medis stuudiosse, ütles, et vot see ongi Juri Levitan. Ja siis kõigil oli šokk, et niisugune väikene ja ma ei tea, kellega mitte nagu Peeter Olesk Eestis. Natuke pikem, võib-olla on sellise, ma ei tea, kellega võrrelda, et raadiokuule saksa aimu ja üsnagi väike sihuke substiilne inimene juudi soost ilmselt, sest no jah, näo järgi perekonnanime järgi ilmselt ka, et kuna minu perekonnanimi järgi arvasid ka paljud, et mina olen ka juut näiteks, sest sa ei ole, ei ole, ei ole. Ei ole ka ukrainlane, selle, sellest ma juba ausalt öeldes piisavalt rääkisin ka erinevates intervjuudes, aga no nagu kõik intervjueeritud ütlevad, kuule, meid kuulavad või loevad ainult konkreetseid inimesi, sest et kui sa ütled, siis need ikka veel ei tea. Ühesõnaga jah, see oli minu jaoks suur üllatus ja sellest ajast ma sain aru, et ja vot jälle meie, kuna ta ei olnud näitleja, aga no ikkagi meie ala niisugune ime, et sõltub jälle sellest, mis sul on sees, mis sulle on antud. Ja no Heidit oli ka pisikene, just väikene ja kus oli hääl ja kus oli hääl ja emotsioon ja power nagu praegu räägitakse? Jaa, jaa, Juri Levitan kunagi ei tea ja, ja samas on ka mingil kaar Depardieu, kes on selline kapp ja ma ei tea, siuke mägi aga hingelt üsna sihuke õrn, õrna õrna hiire hingega mees selline kuna teeb palju muidugi pahandust. Aga ikka ja siis Leoniidutyosof pigem nägi mind, ütleme niimoodi, et meiega teda nägime ja ta käis tänamas peale etendust käis vaatamas meie diplomi etendust ja ta oli juba üsnagi vana, ma isegi praegu ei julge öelda, kui kuivana oli aga suhteliselt juba viimased aastad tema, tema viimased aastata tulid tütrega, kellega ta plaatide peal ka laulis, omal ajal ka eliit. Utjozova oli ka vana juba tädi ja Leoni doosipovitš istudes saalis päris tihti kõvasti, küsis tema käest. Oma tuntud häälest siukene ja, ja siis tütar, mida ta ütles ja tütar siis hakkas talle natukene seletada tema ja pärast oli ta oli üsnagi vana juba aga, ja siis käis pärast tänavas ja nägime nii-öelda kad, katsutasime jaa, jaa. Jaa. Arkadi Raikin, keegi vaatamas legend ja kes meid vaatamas ka käis meie juures, rääkis meiega ja pärast tema poeg kutsus mind oma teatrisse. Konstantin Raikin. Mõnedel põhjustel ma ei, ei otsustanud niimoodi, et ja jään sinna, sest et oli oli, oli vaja seda sissekirjutust. Siis paistis punane punaarmee kurat ja kõik kõik. No sellest armeest sa said mööda, noh jah, õnneks eksamiks või ma ei tea, ma võib-olla kui see oleks mingi teine armee, mul ei oleks küsimusi, aga no enda jaoks annaks, sest et ma sel ajal, kui, kui vana sa olid sind ähvardanud, no kahekümnene võib olla. No siis nii, 23 oli jah, et, sest et ma, ma, ma pääsesin enne teatrikooli, sest et no ma, ma astusin natuke aasta hiljem, kui mitte kohe peale keskkooli keskkooli ja lihtsalt hilinesin tol ajal. Ja siis kuidagi no juhtus nii, ei taha sellest eriti rääkida, no ei meeldinud mulle, see oli hullumaja, eriti sel ajal. See, see oli, see oli tipphulluma, seal oli ja ma töötasin ainult ühte asja, et kui sa lõpetad teatrikoolide, sa pead kohe mängima. Muidu need kaks või poolteist aastat, kui sa lõpetad koolipoolteist aastat, kes teab, mis peaga, ta tuleb tagasi, kas sa tuled, kas sai, satub kuskile afgaani või ma ei tea, kas öelda, see oli hirm. Ei, nojah, võib ka nii öelda, aga see oli ka viha. See oli ka niisugune vastu tunne, tugev vastutunne selle institutsiooni vastu ja nii edasi ja nii edasi. Raske neil sõjaväkke minna, kes, kes olid noh, üle ütleme 20 viiesed. No ja vaata, see see ka, aga samas ma ei olnud niisugune sportlik ma lapsepõlvest saadik. Kuue aastasena ma hakkasin viilud õppima ja nii edasi. Ma olin selline, kel oli põhjust midagi karta, sest selliseid ei armastata sõjaväes eriti ja, ja rõhutan tol ajal seal sel ajal eriti see oli tõesti hullumaja nagu terves selles sõnu Nõukogude riigis, see oligi stagnaaja tipp praktiliselt. Ja sai ikka ära syya, jah. Tänu sellele, et ma jõudsin pärast Eestisse ja siin kuidagi see asi venis, noh ei hakka ka, ei saanud sind keegi pärast, jah, keegi pärast kaevab kuskil Mihkel Kärmas, et miks ma käin 400. Ma ei karda seda eriti. Ühesõnaga Eestisse said Eestisse, ma sain jah, et ma võin eesti keelt oskasid, kui sa tule, tyhi selg, minu kursusel õppisid Poissi Tallinnast, kes sul olid Vene teatri stuudio lõpetanud enne seda. Ja tol ajal oligi kunstile juurde peanäitejuht Nikolai Šeiko, kes oli nimi, tal oli probleem noortega, nagu, nagu viimastel aastatel meie teatris minu ajal juba oli see probleem ka noori oli vähe ja siis nad sõitsid Moskvas Aleksandr Zuckermanniga, keda eesti kuulaja ilmselt natuke tunneb. Ta oli juttu, jätkub tal ja tal oli tol ajal oli vene teatrilavastaja ja, ja siis nad käisid koos ja need poisid olid talle tuttavad ja siis ütles, et siin on unastutandin Estonia seest. Siin on üks eestlane, nii et rääkige, rääkige temaga, võib-olla temaga tahab. Ja küsimus on selles, et aastal 1911 inimene Eduard taamanud küll sõitis Paldiskist Venemaale ja see oli minu vanaisa ja kuskil seal noh, tööle ja sinna ta jäi, enne revolutsiooni veel läks ja sinna ta jäi. Pärast ta hakkas rändama, nii, minu vanaisa vennad läksid ka. Tema vennad, kõik jäid siia Eestisse. Ja Tauli ainuke tol ajal oli veel impeerium, sest tema vend Ferdinand, ma lugesin neid, mul mitu neid postkaarte, nad vennadki kylma omavahel ja siis ükskord vene keeles ükskord eesti keeles. Kummaline, et noh ja ja vanaisa tegeles piiri piiritusetoomisega jah, kuidas ta lõpetab, kuidas ta piirituse, Jaroslavli piiritusetehase peainsenerina siis. Maitsesin toomtoomisega toomine keski üle ja vaat kui tootmisega ja ühesõnaga, ja siis erinevad vene linnad ja jõudsid Ukrainasse see ja Harkovis, nagu see oli lõpp-punkt. Seal ta suri ära ja ta maeti seal ühel kalmistul. Oli perekond Tooman tol ajal juba, sest et kuskil see peene kabake Läks kadus ära, kadus ära. Jah, ma ei tea ja, ja siis, ja minu vanaisa siis oligi maetud Eduard Tooman inimene nimega siis Harkovi mulda. Ja siis oli kuus last, Artur, Esta, Aino naasta Marie, minu ema, üks Eduard veel oli ja, ja vot selline lugu. Harkovis nende jaoks Estoniasse sähkamis olid küll mitte nii palju, nagu Peterburis oli, olid ka eestlased ja, ja sealhulgas oli ka minu isa, kes pärast põgenes ja nüüd teda ei ole kaelavate. Põgenes perekonnast, sest et üheksa aasta enne mind sündis emal tütar, kes elas ainult kaks kuud ja ja mina olen juba sihuke hiline laps. Nii see lugu ongi, aga tegelikult ma ei oska, ma ei saa praegu otseselt öeldavat, olen eestlane juurde ja juurde ka ei ole, võib-olla ma olen kosmopoliit pigem jah nagu minu muusikamaitset mulle maitseb absoluutselt kõik mis on hea. Samamoodi nagu kõik teised asjad ja, aga, aga samas no ema lapsepõlvest saadik mulle rääkis kogu aeg. On selline metafoor või, kuid mis on valge laev? Valge laev eksisteeris rohkem siin, aga seal mulle ema rääkis sellest, et ma alati naeran, rääkinud juba sellest, et see seal Eestis niimoodi, et kui keegi sööb maasikad siis kunagi seda rohelist saba saba ei viska, siis. Ma ma, et vot sihuke oli minu jaoks Eesti ja, ja no ma ma kardan, et keegi juba naerab seal kuulates võib-olla kuulis sellest. No see oligi nii, ma rääkisin juba mitu korda sellest, et no oli tellitud mulle sinna hark kowis täheke ajakiri. Et, et no ma ei osanud seda lugeda, ema ka ema juba sündis ka hargulis. Et vanaisa muidugi ta tal ei olnud sellist võimalust õpetada eesti keelt. No seal juba tervisega probleemid ja kuna ise ta rääkis surmani väga suure protsendiga väga suure aktsendiga ja kõik naised olid, on noh, mis on alati jääma ja mehed oli ana, siis ta loodan, et kuulajad saavad aru, milles küsimus on, et, et eestlastel on teema ja teema. Ja võta ajas sassi, kõik oli, vot see oli absoluutselt tüüpiline eestlane ja need vanad pildid, kui ta on veel Eestis, siin on väga uhked. Sihuke tolle ajasid, nagu praegu on, on mõned noored, kes ilusti ennast riietuvad ja oli selle bändi ja umbes nii jah, jah. Ja siis see selleks. Kinnisto eestlane olid nende jaoks lihtsalt see Estonia rääkis nende inimestega, mõtlesin, kurat, ma täiesti, kui siin Moskvas ei lähe, see on palju parem kui Tuulasse või Tambovi või. Wowskindramattias kiitjaator ja mängida seal hunti powskima ja, ja siis olid siis mõned katsed seal Moskvas ja ma sain aru, et ei, ma ei taha sellest fiktiivselt abielu ja ega midagi ja see oli ka pakutud. Kes teab, ma ei, ma ei oska öelda, võib-olla ma tegin valesti ka. Seda ma praegu, vot mul on praegu selline eluperiood. Ma hakkan mõtlema, et nojah, kriis või mitte, mingisugune periood on murtud, lilled on väga hea film, praegu käib sel teemal sõpruses. Ühesõnaga ei tea, kas oli hea või halb, aga juhtus nii. Ja ma jõudsin ikkagi Eestisse. Vastas oli aasta 1983. Ja no mis jah, muidugi, noh, see on juba teine teema ja tegelikult sellest on rohkem nagu teada, aga see Moskva peale neid teatrisuurusi. Ja see minu professor oli Juri Katini Jartsev Eestis ma ei tea, palju see nimi ütleb, aga noh, kui keegi seal Buratino vene filmi nägi, ta mängis seal vanakest Josepped, kes Kingispapa Caroline, seda puud tükki. Aga ta ei olnud võib-olla isegi väga tuntud näitleja, aga Ta oli väga tuntud pedagoog ja, ja tema juurde tahtsid paljud nagu sisse astuda tema kursusele ja ja igasugused inimesed oli näiteks Moktonovski poeg meie kursusel. Ta ei olnud kõik neli aastat kuskil poolteist aastat olid, poisil olid probleemid narkootikumidega ja ta oli sihuke noh ta oli väga hea poiss. Isakese kuulsa papa sündroom otseses mõttes ei olnud alati töine eile kodus süüa, ta ütles, ema andis mulle õunu ja võileib maid. A ta oli väga kõhn, selline hipi moodi pikad juuksed ja niisugune ma ei taha, poisid, sööge tüdrukut, söögi ta alati tõi nendele, kes ei ole mitte Moskvalastele tee ääres. Siis ühe suure suurkuju, lavastaja Juri Savitski lapselaps oli meie kursusel siis praeguse tuntud Moskva teatrilen, komm peanäitejuhi Mark Zahharovi tütar, kes on praegu juba vene rahvakunstnik isa teatris oli minu hea sõber ja kursusekaaslane olid, olid seal mõned head inimesed. Kõiki neist Eestis ei eriti nagu ei tunta, aga ühesõnaga oli kooli ja oli Moskva, oli Leoni Brežnev veel elus, ükskord ma sattusin ühele etendusele. Sand tuntud lugu tegelikult, sest no mine ei olnud ainuke, kes sattusin sinna, olid mõned teatriteadlased ja noh, kes juba sellest kirjutasid, aga no mõned venelased ei usu, ei usu mind, aga et see juhtus nii lihtsalt, kuidas sina sattusid sinna, kus Brežnev oli ja nii edasi, aga juhtus nii tõesti, sest et nad, kui nad käisid teatris põhimõtteliselt tavapublik eriti sinna sisse ei saanud. Sest piletit Läti kuskil teha seal, mis, kus. Aga see oli ju juhuslikult, sest oli selline hall kardinal selles NLKP komitees, Mihhail Suzlov, selline odioosne kuju ja ta suri ära ühel päeval ja nemad pidid just samal päeval Teatris teatrisse tulema ja siis sel põhjusel nad ei tulnud ja siis nad muutsid päeva ja tulid ootamatu. No lihtsalt tugevdati siis seda valvet, valved ja kõik, aga publik oli juhuslik ja sealsamas selle publiku hulgas olid, oli mina ja minu sõbrad, tudengid, saime kuskil kuskil rõdule siis pileteid etendusele ja nii me võidame. See oli Leninist ja see oli selline lugu lehest, kus Lenin ei olnud sihuke lihtsalt vanake seal Lenin, kes juba kahtles oma oma ja, ja see minu meelest, kui Komissarov tegi ka seda Eestis üks kord. Ja Leninit mängis selline tuntud näitleja nagu Aleksander Kalli ajakirjanik, kes on tegelikult koomik Lenini jaoks natuke liiga paks. Michal koos filmis lõpetamata pala pianoolale, ta oli just spetsiaalselt kõhnunud allavõtetelt. Michalkov ütles, et muidu ma ei filmi siin, võib-olla mõned eestlased just seda filmi. See Charley tädi, tuntud vene film ja, ja vot see näitleja mängib. Ja siis hakkab etendus. Viimane siis see kell kell kell kohe algab, kohe algab äkki saalis läheb hämaraks ja siis äkki uuesti valgus. Ja äkki me vaatame, näeme, et kõik tõusevad püsti, hakkavad aplodeerima, metroos on automaatselt ka, mis toimub, siis saame aru, et kõik vaatavad kuskile ühtlase loosipoole ja ja siis näeme, oh issand jumal, terve poliitbüroole siis Leonid Brežnev kroom mõõku, Pustiin, Tšernjenko kogu seda. Fantastiline, kuna me igal hommikul tegelikult nägime Brežnevit samal ajal. Me jõudsime koolini see peatee, kus ta sõitis alati kremlisse täpselt kooli kõrval ja alati pool üheksa hommikul, kui me juba jõudsime sinna kooli. Me nägime Leonid Iljitši korteežiga mööda teed. Aga no päris elavad ei, ei olnud veel jõudnud. Sinnamaani siis äkki on issand jumal. Ja no see selleks muidugi väike erutus ja, ja tegid noored, meil on kõik naljakas, kõik, aga, aga etendus ja siis hakkavad sellised asjad toimuma. Siis hakkab Lenin rääkima midagi, siis ilmub sekal jäägi. Terve saal kuule, palju kõvemini siis, kui kui Lenini häält. Kärt. Kuidas näitle leedeniga sarnane selline tekst tuleb siis kogu saal siis kõik pead loosi poole. Siis lenin, väike paus seal, šokk pärast. Selles massis Teinastes tudengeid mängisid, meie tuttavad rääkisid pärast, et oli uudne shop Loe ja hullumaja, kõik. Siis läheb edasi, siis tuleb arst Lenini juurde ja räägime, ehitades. Vladimir lihtsalt ei tohi nii palju tööd tegema teha ja siis siis äkki saad loosist. Arst tuli tema juurde Ta oli juba laps, see oli 81 82 oli talvel, ma ei mäleta täpselt, kas jaanuar detsember umbes täpselt no natukene endast selline ja siis seal oli ja kuidas see siis nii hästi kostis, sest ta nii kõvasti. Ja ta istus loos nende loos oli praktiliselt noh, ta laua kõrvale, aga no peaaegu et nagu aitäh tuli täpselt seal, terve saar kuulis neid absoluutselt. No inimesed oli naljakas ka, aga no kõik olid sukk, no ei teadnud, reageerida, reageerida ja siis siis mingil momendil lenin, loeb seal mingi kiri, kiri mingi kongressile, kuuendale kongressile, kus ta hoiatab, et Stalinil ei tohi võimu anda. Täis võimu on tuntud selles sellel ajal, see oli väga suur asi, et sellest üldse räägite. Siis te sedagi, see oli näidendi sees. Siis jälle loosest kostab, et tänu on. See räägib Stalinist, jää ütleb. No see oli juba üle piiri, siis lauale jõudes oli stseen, tuleb tavaline tööline saab kokku Lenini, mängis üks tuntud koomik ka, selline oli Georgi Burkov, kindlasti eesti vaatajad teda tunnevad. No vähemalt selles head leili selles tuntus filmis, ta oli üks nendest, kes oli seal saunas. Sõber jah, üks sõber ja ta, tal oli siuke joodiku nägu ja selline ja ta mängib midagi räägib, et madina Jonas tamm Rabochi. Ta oli filminäitleja ja teda võeti spetsiaalselt nagu selle peale. Ja oli vaja sellist tüüpi. Ja tal oli, ta rääkis üsna vaikselt, tõesti ei jää mitte väga, tal oli selline kõnepruuk. Ta oli jah, natuke. Ja siis äkki loosist. Värvid jah, need mis ta räägib, ma ei kuule mitte midagi ja sihuke natuke erutatud. Siis istub kõrval Tšernenko Justiinov, kust ilusta juba oli marssal, ta oli sõja, see üleminek. Ja, ja see ütleb talle, sinataks. Miinausnik, võta, kõlaks neil kõigil nagu kongressidel, seal olid need pandud kõrval kõrvaklapid ka, et seal oli selline kättetoimetamislaud ja lausa sedasama laod, kus nad olid need kõrvaklapp. Ja ta siis uus tiinust poole lükkab seda kõrvaklappe võtta kõrvaklapid. See lükkab tagasi ja ütleb kõva häälega. Sügava mulje jättis sügava mulje ja et nad tegelikult minu elus ei olnud nii palju selliseid huvitavaid kõrgel tasemel juhtumeid, et, et noh, midagi kui ma kunagi kirjutan, siis väike stoori on olemas. No saade saab kohe läbi ja tahtsin veel nuttu küsida, et sa tulid siia, Moskvasse, kui valgelehte Eestist eesti keelt sa ei osanud. On see raske keel? No üldiselt ma arvan, et raske, mis mind aitas, hea muusika, muusikaline kuulmine ja aitas ka see, et perekond on ikkagi Eesti perekond, meil on kodukeel eesti keel ja minu naine oli tark naine Marianne Kuurme. Me teatrikunstnik, kes minu palvel ka ei rääkinud minuga kodus vene keeles ja see aitab kõvasti praktika ja tahtis oma tahtmist ka, et kohe, kui ma tulin, ma vaatasin kõiki poenimed ja siis no poodides sildid, mis on vorst, piim ja ja püüdsin iga hinnaga iga hinnaga ja püüdsin kuulata muusikat, et aitas aga rock hotelliplaat, kus Ivo Linna nii ilusti laulis. Seda laula mu laona. Oi, kui see meeldis mulle ja mulle tundus, et see on nii ilus keel just selle laulu pärast ka tervitama, tervitama ja, ja kindlasti peamine on oma nagu tahtmine ja arusaam, et kas ilma selleta, ilma selleta ta ükskõik kus metall testis ükskõik. Kuus no ma usun, et ma õpiksin ükskõik mis keelt, kui ma elaksin. Muidugi tahaks need jutud arusaamatud ja absurdsed, et ei saa. Vaadake siis turul. Venelased räägivad soome keelt ka ilusti, mina, mina ei saa soome keelt nagu kuidagi, ma saan temast natuke. Aga aga mulle tundub, et see on õudne, raske ja nii edasi, vaadake tavalised inimesed seal kus sul on see hädavajalike hädavajalik põhjus, kui sa pead müüma, Ma siis sa hakkad rääkima muuseas ka Eesti Eesti müüjad ka, et mõned on sellised, et hakkavad venelastele näitama, et, et kuidas nad ei taha rääkida. Aga targad ikkagi räägivad ja venelased on need, kes tulevad siia lihtsalt turistidena ja nad on väga õnnelikud, sest ja, ja siis see muidugi tõstab ka riigi mainet, sest ta ikka teil on Eestis. No asi on paranemas, et ei usu oma ajale, seda enam, et siin tapetakse. Aitäh Eduard Tooman ja paneme viimase loo mängima, sellepärast et jällegi kujunes see saade küll Jansa jutu saateks nagu üks, üks stiili muutma ja nagu üks kuulaja foorumisega kujukalt kirjeldas. Ja viimane lugu on seal siis Mehhiko, Mehhiko lugu, minu lemmikfilmist kill Bill Volum, kaks. Selge pilt, aitäh veel kord ja kui kui midagi on, siis kolmanda osaga praegu enam seda veksleid välja ei anna. Ilusat päeva jätku teile, kohtumiseni. Ära. Ära. Öelda ja Riho