Mina käisin siin teile otsima, et sind ei olnud kodus, kus olid? Ma olin ma vanaema ja õde. Kui kaugel see vanaema on? Sul viis kilomeetrit, kas sa tead, mis koht see on, kus ta on? Teekeneli. Kui kaua sa sõitsid sinna? Viis tundi? Ja mis siis? Sinu vana? Ja kartuli-kilu, kas vanaemal on endal lehm? Ei, et selle, see, kes hällikul on selline ja muud teedest sellel pole midagi. Et sul on teine vanaema, siis veel, kellel lehm on ja mis tal veel on? Et kimpu kohe vanaemale kallale ka vana kardab. Ma võtan nuudi kätte, kohe jookseb talli. Aga räägi mulle, kas vanaemad vahel sinu juures ka külas käinud? Ainult see, kes, kes, kellel on siga ja kana ja kukk, kellel on lehm, annab lenn, ei täi. Ahah, oota, kuidas see nüüd on siis üks on memm ja memm ei käi, aga mamma, käid papagoi, täi, kes see oli, kelle juures tuli see memm või mamma lell? Mamma niidab vaba kilometraa kassa memme juures maal maasikaid ka juba said, maasikaid ei olnud ju, kas muid Marion memme ja mamma juures ja must, sest punased sõstrad ja mustad ka tikk. Aga õunapuid on ja ole. Aga teisi puid on ka teisi puid? Siin on. Ja seal on üks suur või puitmaja taga sümboli nelgi põiks põld, vaid kolhoosipõld kohe memme maja taga. Ei, mamma majadega. Mamma, majad algavad, mul lähevad ikka segamini see, kumb see memm, mamma on. Ei tea, mis seal põllu peal kasvab? Ei tea, ei tea, kasvab edel kartul, seal üks kallan kuld säält lokaga pihta kanali, aga papa tuli kohe ja kannu küll lendas minema, ilma kalata kanali veel elus oli kaua aega ilus, iga päev sama kala elus. Aga kuhu sügisel on maal kõik marjad valmis lähedal, siis uuesti sinna ja tihti on kõik marjad tühjaks võsast ja kõik hõõnesin tühjaks. Kõik Järnit tühjaks. Ma mõtlen, et sa kõike jõua ära süüa, võib-olla memm teeb sulle moosi, nendest ei, mamma ikka maasikamoosi ja. Suisa on läks enne kui see maanseakiik. Aga kui emaga kodunt ära läheb, kes siis sinu ja väikese venna järele valvab? Vana. Ma ehk aga nad kutsuvad vanaema, ei räägi, vaid nii, et vanaema ja vana emme ikka natukese aja pärast. Suvel, aga kust te seda vanaema kätte saate, kust on teada, kus ta elab kuidas sinna saab, vanaema juurde? Igatemoodi saab ikka, kas vanaema kohe tuleb, kui te panete, on tal alati aega ja ikka natukese aja pärast piss tuleb. Niimoodi tuleb siia ja mis teie teete siin? Mis vanaema teeb teile? Kas vanaema oskab teie mängusid mängida? Oskab aga meie mängime teistmoodi, aga vanaema moodi nagu ta oskab. Kui ema läheb ära ja ise ütlevad, mis tuleb siiagi meile ja vanaema sõna kuulata, kuulame. Vanaema sinu sõna kuulab onud kas teeb kõik, mis sa tahad? Ei usu? Ei usu. Ma küsisin ainult siirupit kohe palju ei tahtnudki jaam ja natukese aja pärast siis oli isa, jääme koju või ainult Emaika, võib-olla äkki ise, aga siis oli niimoodi, et ema küsis vanaema käest, mis? Edit oma lapsega ma andsin talle Baya siirupit ilma veeta. Ta nõudis ju. Nii see lugu vist. Aga mis ema ütles selle peale? Ema-jumalanna ikka meega emana, peegoya vanaema andis paljastiirupid siis, kuna ma parem kui ema või jaa, aga kas vanaemal teisi lapselapsi ka on peale sinu ja Ilmari? Riho ja Raivo kui suured nemad on? Ikka nii suured nagu ikka inimene peab olema. Aga kas nii suuri kaan veel vaja hoida? Ei ole nii suured inimesed on juba äise. No kui vana sa oled ja nii viis aastat vana saad päris pikkpoissi vanaemast pool pead pikem või rohkemgi juba peajagu pikem. Siis sa oled umbes nii suur, kui üks inimene olema peab, nagu üks pisikene poiss mulle rääkis. Mis sa arvad, kas on veel vaja, et vanaema sind hoiab? Muidugi on, ta teeb mulle söögija niukseid asju. Kuidas siis vanaemaga lood on? Ega ikka vist ei ole süda rahul, kui teate, et poeg ja minia on ära ja poiss on üksi, kodus ei ole süda vaeva jätnud, kus nüüd läheb vis Dievia ja ei ole süüa ja ikka tunnen sellist endale süüa kartulite keelandikus, et kuskil kaugele ei lähe ja natuke kodu juures on ja kas te käite ise tööl ka? Vilja Ma käin tööl ka ja kõik oma vaba aja muudkui jooksjatele siia. Aeg on, siis olen siin kodu olla, ei, ta oma oma ainult ühe südame, eks teil ole siin muudki tegemist, vinguja ajas toitu teha, tubak, raamide minek, tööd, kõik minu teha siis, ja siis ikka on hea asi, kui tuled koju, kõik toit valmis. Ma olen vahel näinud, et vanaema jookseb mööda küla ringi ja otsib sind taga mõnikord kaugel kodunt ära ja siis vana jaoks ma olen, vanaemal on teada kõik need kohad, kus poiss on ja eks ma enam-vähem tean, kõige Andu juurest olen otsima. Ja siis sealt raudtee äärest juhtoidki käib, sealt need kohaliku on mul teada, need pallimänguplatsid juba ära ei väsi ka vastikust ja siis siis siin ei ole kui jutu ka üles väsimatult homme Ma Küllile tuleb hommikul ta ei, ma ikka lähen. Süda, rahu jälle. Ja miniall on ju ka kergem, tuleb koju, kui kõik on tehtud, tuleb koju, toit valmistasime ka ja, ja surmasele kampsunid, koobia, sokid-kindad-sokid, kindad, kampsunid, kõik lõngad ja kõik minuga tehtud poeg ja minia, nagu nooremad inimesed, nendel on rohkem seda ringikäimiste sõitmist. Jajah, nemad käivad ringi ikka rohkem. Tahad käia, jah. No kas teil ei ole oma käimisi ja tegemisi, need saavad kõik kõrvale, lükkad? No kas nii suur mees ka vanaema sõna kuulab veel? Ja ikka kuulab, ütleski kuulata. Pahastigi Porssis näoga ka. Aga see ei aita kedagi, põrutan peale siiski kuulata? Ei vasta, ei ole hakanud selles mõnikord seda ka siis, kui käsitleksid paksemad riided, selguvad tema karda haigeks ja naeruriided selga panna. Aga kas vanaema lubab sul igale poole minna, kui sa tahad? Lubab küll. Ega ma talle äkki ka vahest või ütleme nii palju jooksjaid, nii palju kius käidega. Kes seda kuulab ja kas on mõnikord vanaema ka kaasa, võtad kinno või kuhugi, kuhu sa lähed? Ei ole. Kunagi käisime siis ta võttis mind kaasa, kui sina olid väike, võttis vanaema sind kaasaga, nüüd oled sina suur ja vanaema sinust väiksem. Sa pead sama kaasa võtma. Ükskord hiljuti oli, ütles, et vana lähmegi ilusse. Platsist võistlus, lähme-lähme-lähme-lähme, tule, Saiga vanem lämbki, ilus laht minna muidugi sõja Vilmul vist jaamast, mina siin ja Vilniuse filmid vanaemale meeldivad? Ei tea, mina ei ole, mul Ginus käibki paljut, ütleb ausalt ära. Nojaa, aga ta ei saagi aega käia, kui käite tööl ja ei saa ja siis ma olen väsinud ja mis mõttes veel jookseb? Vanaema juurde minnakse ja vanaema tuleb ise, kui vaja ja vajan teda alati siis lapselapsel, olgu ta suur või väike, tuleb ju silma peal hoida. Ta tahab süüa ja juua sooje sokke ja käpikuid, marju ja maasikamoosi. Emal ja isal pole ju tihtipeale aega, aga vanaemal leiduks täika lapselapse jaoks alati enda tarvis, aga hoopis harvemini. Täna just mõtlesin, et issand jumal, et ma poleks mitte uskunudki, siin ma nüüd kodus olen, mitte küll mitte millegiga, ma ei jõua. Kui laps on siin, siis vaata, et ruttu-ruttu, saad sellest ajast kinni pidada Nende kellaaegadest hunniku luulega, kohid siia teha, siis jalutama, minna, päikest võtta siis jällegi pudru süüa siis magama minna siis kell neli jälle sees. Palju jääb seal iseenda jaoks aega, siis ta eest lisa võtma, aga ma mõtlen nii, et see aeg läheb mööda ka. Ega ta nii väikseks jää ja küll siis saad jälle vaba, kui pikk teie vanaemast taas üldse on? Nad on ikka päris pikk juba. Kaks aastat sellest olen ma nii lühikest aega ja tegelikult selle pisikesega glo tööl käisin siis loomulikult näeksin iga õhtusin iga õhtu ja aitasin näitlik. Mis tunne teil endal siis oli, kui pidite töölt ära tulema ja ümber spetsialiseerunud lapsehoidjaks? See on ikkagi suur muutus elus? Kahtlemata inimene, kes tööl käia tahab, sellele kahtlemata on see väga suur muutus. Aga siin ei tule vist üldse mõelda. Tuleb enese välja lülitada ainult seda teha, mis momendil on vaja teha, oma huvid tuleb ikka maha salata ja kuidasmoodi hiljem elus ennast tunda, annab lahend vähendama, see on hoopis ise küsimus. Seda elangu ei oska praegu arvata. Aga inimene, kes on harjunud tööd tegema väljaspool oma kodu kellel, kellel on tööga rõõmuks rahuliseks olnud, siis sellele on väga raske jääda koju kuigi ka selle töö juures, siin on omad rõõmud. Nojah, muidugi rõõmud on ikka lapse ema ise ei taha töölt ära tulla ja jääda oma lapse juurde ei saa. Esiteks jah, seal on niisugune elukutse. Et siis ei oleks seal tasud mitte õppida, temast tuleb täiesti aru saada, mida teie siis kavatsete oma eluga ette võtta, kui lapselaps saab ükskord lasteaeda ja teie käed saavad vabaks? No ma loodan, et ma siis lähen oma endisse, töökas ta tagasi. Eks ole ju nii, et meil mõnikord vanaemadele mõeldes meenuvad vanad armsad laulud, nagu veidikene ketrab, heietab lõnga. Või siis kerkib silme ette pilt talutarest, kus tiksub kell ja ahju taga Kilgitasa laulavad. Sealsamas, aga oleme juba harjunud sellegagi, et vanaema istub hoopis juuksuri juures fööni all passib valmisriiete poes nailonpluusi selga või läheb koguni autost topiga matkama. Koos kõige muuga on vana emadki moderniseerunud. Nad tahavad tööl käia ja ajaga sammu pidada. Me oleme uhked oma moodsatele vanaemadele. Aga kas alati õiglased siinlanid on see fotoaparaat, selle hälli nahk, task, olin tema jaoks just ekstra välja valinud. Hall sobib mulle kõige paremini. Nii ma mõtlesin. See pidi mu tütre ja väimees pojale rõõmsaks üle, eks ole. Nüüd on siis viis aastat sellest möödas kui tütar minu poole tulija ütles. Ema. Meil on tuba vaba. Tule ometi meile igav, ei hakka sul seal Miti ilma pealgi. Lapsed, majapidamine. Usu ema, oleksime väga rõõmsad. Kas ma pidin siis ei ütlema. Mõttetus ja tööd teeme ju hea meelega, olgugi, et õhtuti televiisori juures mõnikord veidi tukastan. Ainult sellepärast, et kui tütar ja tema mees pärast saadeti, veel vestlevad ja mõningaid asju probleemideks nimetavad, siin ei saa ma kõiges päriselt kaasa rääkida. Aga see ei tule küll just ainult sellest, et ma vahepeal pisut tukastanud olen. Ma lihtsalt ei saa kõigest hästi aru. Aga siis, kui nad oma tööasjadest räägivad, on lugu niisamuti. Kuulen sõnu, struktuur, rekonstruktsioon, konteiner, analiis. Hiljuti tuli veel üks sõna. Reparatsioon. Ma pole jõudnud seda isegi veel sõnaraamatust välja otsida. Käisid meil külalised? Üks mu tütre töökaaslasi koos mehe ja emaga. Ema oli just parajasti neile külla sõitnud ja nad mõlemad kohtlesid teda nii nagu oleks temani kõrgestisündinud isik. Vanal daamil oli tuhmlilla kostüüm ja helevalge nailonpluus. Ta oli oma kulmusid hälli kulmupliiatsiga kergelt järele aidanud ja ma arvan huuli olide värviga pisut värskendanud. Tal oli puhas valge juus ja see oli nii kaunisti soengusse kammitud. Et pidin mõtlema kuningliku teleBarrukatele muuseumides. Päev oli nii ilus, et ma temaga mingit kontakti saavutanud ja rõõmus olin, et enne nende tulekut vähemalt põlle olin eest ära võtnud. Meie külalistel oli kaasas isemoodi pakk, mida ma senikaua imestades silmitsesid. Kuni vana daam pika kitsarulli, millega ta tulnud oli lahti võttis ja selle teegaa tantsijat äride peale yles riputas, mis ma olin tütrele sünnipäevaks kinkinud. Paar harjunud käeliigutust ja rullis sai ekraan. Tema väimees aitas tal avada musta kasti. Nähtavale tuli. Ja siis hakkas kogu masinavärk surisema. Nägime palatoni järve, Samarkandi torne ja tatra mägesid. Ja vanadaam seletas meile kõiki neid vaatamisväärsusi. Kindlasti teab ta ka seda, mis asi on reparatsioon, mõtlesin mina. Üks film oli tema lapselastest. See meeldis mulle kõige enam. Tütar käilistas reisifilme. Ta oli üldse väga vaimustatud. Kui külalised olid lahkunud, kuulsin oma toast, kuidas tütar mehele ütles. Nendel on küll tore vanaema, eks ole, ja nii moodne. Lisas väimees. Mu peas kumisesid need sõnad veel kaua. Otsustasin midagi ette võtta, et toreda vanaemaga veidigi sarnaneda. Moodne, olla tehnik, võib-olla usta kulmupliiats. Aga siiski seda kulmupliiatsiäss ja mõtlesin alles hoopis hoopis hiljem. Nende ma siis ostsingi, täna selle fotoaparaadi, kõige moodsam tehnika, täisautomaatne ütles müüjatar. Kuulasin järele, kuidas säärase pildimasinaga ümber käia. Vaimus nägin käinud juba ekraani lahti rullimas. Ei, mitte selle maali ette, ei, mitte sinna. Toa uksele sobib see niisama hästi. Ma ei tahtnud palatoni pilte teha. Tahtsin pildistada lapsi ja veel üht-teist ilusat, mis meil siin leidub. Aga kui mu tütaraparaati nägi, keeras ta pea viltu, väetase vaheldumisi minule ja sellele karbile ja ootasin. Ootasin, et vähemalt silmadki ütleksid kah tore vanaema. Kuid ta ei lausunud midagi. Ta pigistas huuled kokku, nii et suu päris kitsaks Kriipsuks muutus. Siis jäi ta pilk uuesti aparaadil peatuma. Ta sõrmed näppisin närviliselt kitsast hälli kanderihma, kui ta viimaks võõre surutud häälega ütles. See on ju väga ilus. Aga kas sul jääb siis veel aega majapidamise ja laste jaoks? Niisiis panen selle fotoaparaadi ära omakapi teiste asjade taha. Ta võib seal seista, kuni lapsed pioneerilaagrisse lähevad. Aga millised on need põhilised soovid ja tahtmised, millega just lapselapsed vanaema poole pöörduvad? No ikka aita, aita seda ja teist ja vii õue jalutama ja kuna ma olen lauluinimene eluaeg olnud mindul saatnud laul, mina olen oma lapsi oma lapsi kasvatades nii palju laulnud ja see on niisugune põhiline. Kui mingisugust kodust tööd toimetades. Pool mehaaniliselt Trallitad ikka midagi ja see teeb mulle alati heameelt, kui lapsed õhtu ütlevad. Vanaema, laula nüüd, laula nüüd. Ja mina olen selle üle küll eriti rõõmus ja ma nii hea meelega neile laulan, kui mul vähegi aega on. Ja suure rõõmuga jälginud just nende huvi laulu vastu ja meie Indrek oli kolme, nelja aastane ja tema ema, nagu ütles, miks ikka Indrek ei hakka veel laulma ja et ikka nii väga primitiivselt veel see laul, mis asi tal läheb, aga kui ta läks lasteaeda ja sealt tuli lauludega koju, mis seal oli õpetatud ja vähehaaval see nagu läks laulmise huvi väga kiiresti, siis edasi see on ka muidugi individuaalne, nagu ma näen, teine poisike hakkas väga palju varem laulma ise viisikesi järele ja ka huvi tundma laulu vastu. Minul on seda väga huvitav jälgida. Kas horoskoobi laulud ka selged on? Andke andeks, et mina olen televisiooni vastane, aga mina leian, et tänapäeva aitab ainult vaat just. Ja vaatan, et inimestel on liiga vähe tahtejõudu, et selle televisioonimasina juures ennast taltsutada ja nii et meie majas televiisorit ei ole. Aga need laulud, mis, mis see horoskoop on, see on vist mingisugused sihuksed, populaarsed tänapäevalaulud ja no et Indrek muidugi tuleb sealt lasteaiast vahel ja laulab üsna imelikke laulukesi. Aga meie algus nagu küsisime ka, vaat kuidas ja mis vot see või see agu laulis. Aga pärast nagu ei küsinud enam ja ei teinud suurt välja, sest meil on kodus jälle teistmoodi laulud, nii et eks see tuleb neile niikuinii, aga, ja, ja eaga see huvi nende väljastpoolt tulevate laulude vastu esiotsa minul on kõige suurem rõõm oli see, kui minu väike kahe ja poole aastane poisikene nõuab minult aga üha üht ja sedasama, et vanaema, laula, maga, magamatsikene. Ja kuna ma olen nisu, rahvalaulu armastaja ja rahvalauluharrastaja ja minu jaoks rahva laulum, kõigil laulualus ja see maga, maga, matsikene on nii suurepärane koorilaul siis ma olen mõtelnud, et miks väike primitiivne viisid gene, kus ainult paar nooti vahelduvad. Miks laps just seda nii väga tahab ja küsib, selles peab olema mingisugune tema jaoks mingisugune lihtsuse, suke stiivsus. Ja kui ma sedasama väikest viisikest lõpmatuseni võisin sellele väiksele poisile laulda, see tegi mind õnnelikuks, et ta just seda tahtis, ta, noh, seal ei olegi rohkem, kui see väike. Rõdul, peened sõrmekesed. Oo ju Juku kee Jukuul kirju kannuke, noh rohkem ma ei saagi talle laulda, siis niisama väike, väike viisikene, aga millegipärast tal see meeldib. Siis meeldib neile väga see viire takka, siis on just need rahvalaulud väiksed, seal on üks üks Saaremaa rahvalaul, põuv püksid jalga, kindad kätte, nisukesi, väikesi rahvalaule väga armastava täpselt. Aga muidugi väljastpoolt, kui tulevad, siis tuleb ka kõike seda mingisugust korraks vaid korraks vaid ja ma ei oska seda ka Indrek lasteaiast ikka tuleb vahel Trallita ja mingi valge naine oli siin korra isegi laste jaoks muidugi niisugustel lauludel ju, eks, paljad sõnad ja nad ei tea, mis seal taga on, aga aga kas nad muinasjutte armastavad? Muinasjutte armastavad lapsed aga, aga mina nüüd ütlen, see on minu juures niisugune miinuskülg, et mina ei ole muinasjutuvestja. Aga selle jälle korvab meil täiesti teine vanaema, ta ei jutusta külisevaid, ta loeb, ta võtab riiulist mõne mingisuguse muinasjutukogu ja lapsed on jälle teavad, et kui tuleb teine vanema teda kutsuvad memme, mina olen vanaema ja vahetegemiseks teine vanaema on enne kui memme tuleb meile, siis kohe lapsed, poisid nõuavad memme loe memme loe. Memme siis, kui ta on tulnud, võtnud endale selle aja, istuge, loeb loeb siis kõikeselt habemega sipelgas jutte ja muid rahvaste muinasjutte ja väga armastavad jutte kuulata. Poisid nüüd on. Indrek on nüüd viieaastane, ta loeb ise, nüüd on sellest väga hea, et ta loeb väiksele vennale ette ja nii mõnigi kord, kui midagi tahad kiiresti teha ja et saad neid niimoodi sellega nagu kaelast ära ütled Indrek noh, väga tahaks ise ka seda või seda juttu kuulata, et loe nüüd väiksele kaardile ette. Sellega petad praegu veel ära, nii et nagu tahaks, ise ka. No siis ta nii nõusta vanaemale ja ja väikse vennale lugema ja niimoodi saab jällegi mõne aja üle, kui midagi kiiret tegemist. Kas vanaema annab nii palju kommi, kui sina tahad? Ühe on suur viga, et ei anna hommiks, vana, ma ei anna. Aga ema ei luba luba, tema ema ei luba siis meil kommi saa. Nii et ema on ikka kõrgem ülemus. Ema on silma. Ja pole mõju Juulimu ilma kommitega Haylady. Niisiis, ema ei luba kommi anda ning vanaema ja lapselaps on olukorraga leppinud. Aga iga kord ei olegi nii hõlpus kolme generatsiooni vahel kompromissi leida. Eriti kui kõige noorem põlvkond on otsustanud iga hinna eest ennast maksma panna. Teil tavaline selline kontsert. Kas loodab nüüd elavele ema, tule lihtsalt lagedal praegu välja, varjude välja, Jonny, kas teie omad lapsed ka nemad ei karju keegi seda ohtu ei ole meile temale need 12 kätki veel olla. Kõik on nii, maja rabasid, seal on lapsed, eriti selle lapse ema. Nii vaikne, et me läksime viis tundi, vaatasime võistluse, tuli mu kodu, et ei teadnud lapsega juhtunud majani vaip. Ka pole midagi. Pea, kellesse see laps läinud on? Mis ta tablett sülle või istuda võiks rahustada? Ta muidugi tahab, ema võtaksin mina siin ei aita ka, mida, see on selge. Aga kui ei viitsi harjatele iga õhtu, eks ole. Ja seal oli, pole neljal mari, võttis poolteist endi lapse voodiorg. Lõpuks tihti vahetasin ta välja ja varsti magama teisele lapsele edasi varjunud, täitsa uniseks. Kui mai väikene kombel kolme koos selle lapse ema praegu seal röögib. Teede mina ka muidugi jooksuai lapsel on vist joogijanu laps, tahab neid süüa ja kõike öösel hirmuskiga algad. Mees, täitsa vahesid, anekdoot, võti. Lapse pani vankri ja viis teise tuppa, ütles, las karjub. Hommiku kella neljani oli kontsert kolm päeva järjest iga hommikul kell neli lõpes. No on täiesti, oli ka nagu Alemeel, eks ole. Aga pärast sain ka aru, et no vaatame neid, kumb peale jääb. Kallan päeva jonnis hommiku kella neljani ja peale selle on niisugune kullatükke ja siis veel nüüd kolmekuune laps, mis tema teab, eks ole, purakas teab kohe kui sülle võtab, kuraatori vait jääb, tänab ta ikkagi teab, eks ole, saab kohe aru. Vanaemal tuleb õpetada neid tütart Kuiga tütretütart praegu. Tütar vaatamas juba siiapoole teevad lapsele liiga. Ema süda läheb haledaks, aga vanaemal ei lähe. Vanaema nägi ära, mismoodi oli ka ei uskunud esimest kolm päeva, et kas tõesti nüüd ikka saadakse lapsed jagu, saadi lapsest jagu. On ju praegu, kõige suurepärasemate rajoonis ikka olla, võib, leidub, pääseb praegu kas vanemad võimule veel abs võimule, selle võimu täitsa võime kihutav. Kumb jääb peale laps karjuka emaga vanaema jõia? Küll ta teab, kust abi Lota, kas laps algusest peale on niisugune kisakõri olnud, minu arust on ta ikka algusest peale. Ma sain lasta öösiti karjuda, keegi saab magada, tugev mass poole töödia, kiigutasin teda magamas. Käiakse läbi, aga see, mis täna praegu ehib, see tegelikult niiviisi oleks lasknud oma nädal aega välja karjude maja rabasid terved kolmveerand, ah et magada saanud, eks ole, ja aga nüüd jääb, see on ikkagi sama kontsert, EKP ei saa keegi maga. Ei, no üksvahe oli niiviisi, et äkki kell 12 ärkasetest pommi pommikommija karjus, kolm tonni kommi kätte sai ja siis ta ideega tegelikult ateist kommi kummikommi. Nüüd see on jälle kadunud. Isa teenesel, lapse isa teened kommivat ära kaotus. Kummale need vetsu vaja anda lapsele või tema emale? Kolu vika mõlemile? Vanaemal peabki küllaldaselt fantaasiat olema, et lapselapsi vaos hoida ja kodurahu säilitada. Kelle looming oli see tore kõrvits, mida me siin teises toas nägime nägu pähe tehtud, rätik, pea, hõrvid, kõrvits toodi maalt, sugulased tõid kõrvitsa. Noh, et kõrvits teha salatiks, aga meil juhtus siis olema, ei olnud tarvis teha ja panime sinna riiuli otsa, lastele meeldis seal kõrvitsa varson nagu nina keset nägu ja kord, kui poisid ei tahtnud hästi magama jäädes mina väikselt, tegin talle näo pähe ja sinna tegin need silmad, sinised silmad ja suu ja sidusime rätiku pähe ja ma ütlesin, kõrvitsatädi valvab, kui teie jääte magama. Et kui ei ole mingisugust häält kuulda ülearust häältega vaidlemistega jutustamist, et siis kõrvitsatädi kuidagi premeeri? No muidugi, see käis minu kaudu ja kaunis kenasti ühistöös selle kõrvitsatädiga siin pidasime kevadhooajal korda ja nüüdset kõrvitzi esi praegu ootab, kuni teda seal salatiks tehaksegi, poisid tagasi tuleb, aga ma ei usu, et poisid sellest salat kunagi teha lubavad. Ja poisid muide armastavad väga kõrvitsasalatit, et see nüüd natukene aega on mängult olnud seal nii korravalvur korravalvuriks see well Nevad nii senti reaalselt ei ole, poisid on poisid, poisid on poisid ja kindlasti juhtub ka niisuguseid vallatusi ja pahandusi, mis võiksid olemata olla. Kuidas teie neid karistate? Karistamine on väga keeruline, ma arvasin, et nad on nii head poisid, eriti see väike poiss, nüüd ma arvasin, et see on nii tore laps, et teda ei ole kunagi vaja karistada. Aga kui järsku tuli üks muudatust, ei tema jonnid kunagi, ta oli nii leebe, nii südamlik nihe kahe poole aastani, aga pärast talviseid mitmesuguseid haigestu misi, siin oli pikalt tuule, Rõuges ja kõrvapõletikus ja ja kõik ütlevad muidugi nuh haiguse ajal tellitasite ära. Siin polnud mingi tellitamist, aga lihtsalt pärast seda. Poiss vist jõudis talgebde see periood, kus ta tahab hakata ennast maksma panema. Sest igaühel siin, nagu näha ikka, tuleb see aeg lihtsalt lausa jonniga ja mina pean küll ütlema, et ma just vitsu andja ei ole, aga paaril korral mõned nähvakad mööda see äri on tulnud tõmmata ja pean ütlema, et sellest on abi olnud. Aga muidu nisust karistamist vitsaga, ega ma just ei poolda, minu oma, lapsed on ka üsna harva vitsu saanud, aga nagu pärast oleme siin uurinud ja omavahel arutanud, et ka igaühel neist on see kaks-kolm korda ka hästi meelde jäänud ja tagantjärgi on nad küll tunnustanud, et on olnud asja pärast. Aga ma ei tea, nüüd mina panen vahel, kui ei kuula poiss sõna, milles sõnakuulmatus on, niisuguse viieaastase puhul ta armastab hirmus kõvasti rääkida, tuleb koju ja nii tohutu valju häälega räägib, on omandanud seal, ma ei tea, kas lasteaias või muidu tulnud niisugune komme muidugi püüad seletada ja harjutada ja no see ei ole ju pahandust, aga kui meelega teeb paneb kisa minema just ilmselt selleks, et kas õrritada vanaema või, või no siis võtan ja panen nurka seisma. Siit sai neli kui enne, kui mõtled järele ja kolled järele mõtelnud ja siis tuled Tarv avaldatud arvamist mulle, kas natuke teistmoodi tahad käituda või ei no siis mõnikord seisab üsna kaua siis tuleb, ütleb, et et vanaema, ma arvan, et siiski lõbusam on sõber olla. Vanaema ja lapselapse vahekorrast rääkides ei pääse mööda ka küsimusest. Kas on õige, et lapselaps on veelgi kallim kui oma laps. On küll nagu oskab seda inimväärtust rohkem hinnata, siis noor ja kõiksuguste asjadega rohkem tegemist ja käimist ja nüüd muidugi vanemas eas on hoopis teisiti see asi. Teine vanaema on teisel arvamusel, aga küllap on õigus mõlemal. Ma leian, et kui oma laps on, siis see on ikka nagu mul nagu vabamad käed ja kõik mu elu nagu ainult selle jaoks, aga natukese lapsel meieni, kui ma ikka ta vanemaid austa, siis nad on väga palju nendega arvestama. Ja see on ainult osa minule, aga mu oma laps on ikka täiesti minimaalne. Ma ei, ei jagaks täpselt seda arvamust, et lapselaps on armsam, muidugi helia armastus on teine asi. Aga kui nii võtta, et kui päris päris nii oma õnn on ikka, ma mõtlen ainult omana. Kui te olete näiteks planeerinud endale õhtuks mõne töö või tegevuse ja lapsed tulevad lasteaiast koju ja selgub äkki, et nende isa ja ema on ka midagi välja mõelnud, selleks õhtuks tahavad kuhugi minna või midagi teha, ette võtta. Kuidas siis sel juhul olukord tavaliselt laheneb, küllap laste ema teab seda väga hästi ka, millest vanaema omal ajal tema pärast on pidanud loobuma ja kui ikka vanaemal laulukooriharjutus on siis küllaste maa loobub mõnest külaskäigust, vanaema ei loobu lauluharjutusest. Aga kui vanaemal on mõni ütleme, kontserdipilet ja laste emal on noh, ütleme mõni kursusekaaslase sünnipäev, kus kõik tulevad kokku ja vanaema loobub hea meelega, siis ka oma kontserdist saab selle teinekord. Nii et üsna on siiamaale ikka saadud kaunis komplitseeritud olukorrad ära lahendada. Mõnid kriitiliselt meelestatud satiirikud püüavad aga asja nii kujutada nagu vanaema ei saakski kunagi hinge tõmmata. A R ja siis pole nii kaua meil käidud. Saage tuttavaks, see on minu ämm väge, tahvlit, kadule läks pensionini. Istu palun, eks ta siiani siin on mugavam. Sina memm, seisma jäi, ulgensiidimine midagi hamba alla. Paulile, viska veel lõunat söönud. Nii kähku. Ei tegeleks pensionile, puhkeb, nagu öeldakse, täies seaduslikus korras. Aga kodus teeb ka üht-teist. Tule jumala appi, sa memm, kombitsad nagu läheksid nädalaks ajaks Jaigile. Noh, aga kuhugi? Ai, ai, ai, ai, ei, unustasid poest tuua. Pole viga, Paul astronoom on siinsamas, kahe kvartali kaugusel, mingeid kohe ära puhkeb ja tal on kasulik värskes õhus liikuda. Ja kuidas siis sina elad, kuidas tööl läheb? Kuidas elavad naine ja lapsed ja naine käib tööl minu omaga. Memm miks see nii kaua rooli hakkasin juba arvama, et läksid isegi heeringaid püüdma? Lihtläks rikki ikka, sul juhtub midagi, nii ma arvasingi. Aga kus mineraalvesi on? Mis Alippa, kuidas saab sellist laps ilma mineraalveeta, võta limbo astaku heeringa ära ja lippab mineraalvee järele. Olete tuttavad ja koored? Edu nimel takis pojaga jalutamas. Laulule kätt. Nad jäid vist juba laste jäidet, nõue ei käi lasteaias, milleks? Jumalaema kodus puhkamas ja tema siis hoiabki. Noore istu lauda. Memm, kui sa mineraalvett tooma lähed, võtad õlu kaasa. Vitsed poiss, ära jonni. Paul, palun, suitsu. Sigaret ei ole, pole viga, kõike memmele aknast järele, ta pole veel kuigi kaugel. Tooge sigaretti ja kõike. Inimesel pole mingit muret, istub kodus nagu vanajumala selja taga ja puhkab aga midagi pea meelis Paul, kes Lätti lendab kohe sigaretti ja keedab neile kanget kohvi, et tema on meil selliste asjade peale neister. Sigaretid ongi lammemmhornistonile mustaga. Lora, ulata külalisele juustu. Männe, mis sa seal koomilised kuuled? Tõnu nutab, kas vist kriimustes teda? Islamikoridori? Ahhaa keetsid kohvi valmis, kanna sissimis, ootakse. Eks ole hea kohvik ju meil sellealase uuritsmets, nii kui pensionile läks ja puhkama hakkas, lõid tema perenaise oskused eriti õitsele. Tulevale külalisele. Welco. Vaata ühtlasi järele, kas boss on tulnud, peab uurima, mis täna televiisoris ka on. SubPaul hakkad juba ära minema ja mul on aeg minna, kuhu sa kiirus, jumala äge asi kinni ei pea. Tervita naist ja lapsi ja tervist. Kohe läks minema. Ja mida meile siis täna televiisoris näideteks? Kohe algab saade teile, naised, noole. Istu siia lähemusega. Möll, kus siis saaks lauda vaikselt koristada, siis segab kuulamist. Küll olgu. Mell lükka veranda uks lahti, muidu võib ära lämbuda. Ja kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas, kas koridorid ukselt dermatiidi maha krabin kurat võtaks, mis meil siin kodus küll paigub, tuleb väsinult töölt, tahab kultuurselt puhata, aga pole loodud mingeid tingimusi. Ise Pukad päevad läbi kodus, aga meie mugavus nii hoolitsev. Kus mu toa toppida? Torkasid need muidugi diivani alla. Paljusid tolmu ei tea, milleks me selle tolmuimeja ostsime. Nii arvasin pintsakule kaks nööpi ära tulnud. Millal sa, memm, need ette õmbled? Kuule, paned elu magama ja õmblesin nööbid ette. Ja üleüldse sa peaksid oma puhkust. Paremini planeerima Sauli vaevu läbi kuduma. Mõned tänapäeval on inimestel kõigil kole kiire alati, aga ma teilt tahaksin küsida, et kui inimene on juba pensionile läinud, Rocket kiire. Kui teil on lapsed suureks kasvatatud lapselapsed, kas ikka on siiski irevel ikka on kiire? Ma ei tea, on kohe kiire nägu. Meelega värske õhk ja mikspärast mitte. Nii et alati on ikke midagi tegemist, mina armastan kududa, mina armastan kontserdi käediaatrike moosiga, seal mu isastike vist mulle verd ei jäänud, armastan kohvikus käia. Siis maailmas on kodus süüa korraliku lõuna tähem teha, mis selle peale läheb juba aega ja ja ei jäägi üle, kes on see pisikene poiss seal piltide peal, see on nüüd minu pojatütrepoeg, Veiko, pisike Veiko. Nii et teie olete siis vanavanavanaema ja seljas käin märtsis 75 aastat ja tema on nüüd kümnekuune, Marion, 27 aastane ja mu poeg on 51, aga kes selle pisikese poisi juures praegu on, praegu on selle mare mehe ema. Tähendab vanaema siis see teine noor vanaema ehk vana teie pool nimetatud, mälesin küll tänama, kui vara sinna, aga siis tuli niimoodi välja, et, et ta jäi koju ja mis me kahekesi olime, seal ei olnud mõtet. Aga muidu ma käin küll ikke nii, mina käin niimoodi kella kahest neljani, kui Mare tuleb töölt jälle tagasi, teine vanaema kella kaheni. See noor vanaema, see noor vana. Ega teiegi kohta ei saaks öelda, et praegu vana olete ikke või? 75 ikka andjat, iga üksik ei olegi mingi oh seda küll jah, aga no nii välja. Meil terve poiss nii põlu juba natuke räägib ja kõik teeb meile kõikidele väga-väga palju head meelt. Tänu sellele, et pisikesel on veel nii-öelda noor vanaema olemas värava saategi, teie natuke rohkem hõlpu siin ja mujal oma tööde ja terve päev võiks olla ka meid, eks lapsega võrdlemisi raske, mina ei tohi tõsta, nike juba nüüd vist kaheksa üle kaheksa killu. Te olete nüüd nii mitmeid põlvkondi ise üle elanud ja näinud, kas on märgata ka mingit muutust nüüd kõigi nende nelja põlvkonna juures sest nad on halvemaks või paremaks läinud, minul on väga head lapsed, kõik on head, nii lapsed kui lapsed, kui lapselapsed ja võib-olla ma ise olin, siis ei tea, võib-olla ei ole niisugust asja, et minu poeg oleks elus mul üks paha sõna ütelnud või Mare võim maitia või noh, mitte kohe ma võin ütelda, kõikoniad, võib-olla see ja ongi teist endast alguse saanud, võib-olla. Kuidas te üldse vaatate sellele, et tänapäeval emad ei saa aega ise oma lapsi kasvatada, et nad ikka rakendavad selleks vanaemasid ja vanavanaemasid, kes kellelgi on, no aga et Eestit ei ole mõeldav, et tegelikult on see juba niimoodi läinud, kõik käivad tööl, iseasi, kellel vanaema ei ole, et on nagu sunnitud koju jääma. Võõraid lapsi juurde mina oleks, ei oleks rahul, kui ma nüüd olen siin pikali ja ma tean, et Veiko juures on üks võõras kuskilt toodud. Ja kui nüüd olekski nii, et see nõndanimetatud teie pere, noor vanaema ei saaks mahti tulla, siis ma läheks alati hea meelega, jätaksin kõikamad, kohvid käimata ja siin ma pean olema ilma kontsertide san ka läbi, nendel on seal raadio, nendel on televiisor ja kõik saab seal nii sammati kuulda. Aga et lapseks võõrast just seda ma ei lubaks. Ütlesin Marre sai viidide, kuskil külm meie mitme peale teda hoiab. Mis teie pojatütrel plaanis on, kas ta paneb selle pisikese veiko kunagi lasteaeda ka vä? No vihmitele, kui ta kolme aastaseks, aga siis on niisugune mõte panna, sest ma näen teisi, kes on tik ilusti seal laulavad koos. Ja neid mängus õpetatakse, mida koduikk ütlemmiks minutaoline kui ka minagi olen, eks ole, saavad kõik need vanaemad ja vanavanaemad ka natukene rohkem vabadust, meid, vanavanaema on kolme aasta pärast juba peaaegu 80, ega ta enam nii noore. Teil on küll raske öelda? Ei ole. See päästab teil nii, köige rohkem võiks öelda, et olete vanaemaga, et juba vanavanaema küll ei paista välja. Uraaži mul on veel ja. Ja kui tuleks veel teine laps, hoian seda ka veel. Mida on vaja selleks, et inimene siiski nii kaua säilib, nii nooruslikuna Jani kuraasikana, nagu te ütlesite, peab tingimata tööd tegema ja mitte lesima kodu, et ainult seal kududa ja midagi niimoodi, aga mina võtsin hommiku varaportfelli kätte ühest trepist ülesse, teisest jälle ja nii ma käisin ja mul oli väga hea klientuur ja nemad olid minuga rahul. Aga kui ma ainult teate, vana inimene, veresooned jäävad kangeks, aga just see käimine mul siin majas teised mutid ütlevad nii, kuidas tini nooruslik, mõtlesin, võtke portfell käte käigi neljanda korra peale, kolmanda korrabli jälle alledas, küll te näete, kui te olete noor. Kas seda jaka kloppima klopib ja peabki. Ta peab saama ju seda võimlemist või niimoodi süda jääb ju ka. Ei ole hea, kui inimene istub, minuealine inimene, ei tohi istuda, peab käima see hoiabki niimoodi kuraaži sees, et ma millegikski olen veel suuteline milleski mind veel tarvis. Tuleb Teaduste Akadeemia keegi myykstele viitsekitadifelkminud, onkoloogia väädifelt tuli. Ja nii tulge, kui te rohkem ei käi, käige kasvõi siis onkoloogias, kui rohkem, tulge kasvõi konservatooriumi, teised ei oska nii olla, kuid ei, tunned ennast selle liigutud, et sa millegiks oled võimeline jooksjaid jälle. Nii ma olen hoidnud ennast.