Poiss Jüri oli hea õpilane juba esimesest koolipäevast alates. Halvasti ei saanud ta õppida juba esiteks sellepärast, et koolis oli tema jaoks kõik meeldiv ja huvitav. Ning teiseks sellepärast, et tal oleks olnud lihtsalt piinlik olla halb õpilane. Piinlik just peamiselt vanaisa ees. Eks mõelge ise, mis sellest oleks välja tulnud ja kuidas see oleks kõlvanud, kui vanaisa on tuntud teadlane ja leidur, lapselaps, aga viimane laiskvorst ja harimatu jõmpsikas. Aga ükskord juhtus siiski niisugune ootamatu asi, et Jüri sai nelja. Vaja oli raamatust ümber kirjutada lause. Ta ujub vees. Jüri kirjutas kõik sõnad ilusate korralikude tähtedega oma vihikusse. Ainult et elli asemel oli tulnud kogemata n. Ja nüüd tuli nii välja, et kala ujub vees. Kõik hakkasid Jüri üle naerma ja pärisid, kus ta niisugust ujuvat kala küll näinud on. Jürite ennast ajasse lausega tagantjärele naerma. Õpetaja aga ütles. Kuigi meil kõigil üsna lõbus oli, ei saa ma seekord Jürile viit panna. Kirjutatud on ilusasti, ainult viga on sees. Edaspidi ole tähelepanelikum. Ja panigi nelja. See ei ajanud ürita enam sugugi naerma. Ta jäi hoopis üsna nukraks. Keegi teine poleks nelja pärast kurvastama hakanud, sest neli on ju ka hea hinne, ega see pole mõni kolm või kaks. Aga nagu te teate, õppis Jüri juba esimesest koolipäevast saadik väga hästi ja see oli esimene neli tema elus. Sa räägigi sellest, soovitas Jürile pinginaaber Mart, kas siis tõesti peab alati igast asjast rääkima, oleks veel kes teab, mis nüüd ainult see neli. JÜRI raputas pead. Aga vanaisa küsib alati, kuidas koolis läks, ikka peab ütlema. Valetada ei saa ju? Ei, sellega polnud Jüri nõus. Valetamine on veel hullem, kui see neli seal vihikus. Nii mõtles Jüri, kui ta oli jätnud mardiga hüvasti ja läks vanaisa juurde. Vanaisa istus, käsi põsakkel oma toas kirjutuslaua taga ja vaatas tähelepanelikult Jürile vastu. Jüri jäi lävele seisma ja püüdis endamisi kiiresti otsusele jõuda, mida teha. Kas rääkida kohe sellest neljasaamisest või? Või üldse mitte rääkida? Võib-olla, et rääkida ikka, aga lükata seda edasi rääkida pärastpoole? Ei, rääkimata ikka jätta ei saa. Ja kui see nii on, siis parem öelda juba kohe. Jüri tegi juba suu lahti, et hakata ütlema, kui vanaisa naeratas, noogutas heakskiitvalt pead ja ütles rahuloleva näoga. Tubli poiss, Jüri tegid õige otsuse. Muidugi tuleb kõik kohe ära rääkida, mis muret teeb. Rääkimata jätta ei tohi. Miksa neljasaid. Jüril läksid silmad üllatusest pungi. Kust vanaisa seda teab? Kes talle sellest juba rääkida on jõudnud? Võib-olla õpetaja helistas ei, ega siis neljade pärast kodustega veel telefonikõnesid pidama hakata. Ega see kaks pole. Ja üldse, kuidas vanaisa seda teab, et Jüri oli kahevahel, kas rääkida sellest neljast või mitte. Keegi pole mulle midagi öelnud ei telefoni teel ega raadio kaudu, ütles vanaisa. Sa mõtled sellele praegu, mina lihtsalt loen sinu mõtteid. Mõtteid ei saa ju lugeda, ega see mõni raamat pole. Mõtles Jüri. Saab küll, miks mitte, ütles vanaisa. Nagu just lugeda ei saa, siis kuulda, saab küll, aga see teeb ju ühe ja sama välja. Jürile hakkas asi nalja tegema. Mis mustkunst see siis on? Mõtlen õige praegu midagi niisugust täiesti uskumatut, mis üldse tõsi, ei saa olla. Otsustas ta. Mõtlen, et praegu pole talv, vaid hoopis suvi ja me pole linnas, vaid oleme hoopis maal. Kahjuks on praegu siiski talv lauses vanaisa ja me ei ole maal. Võib-olla mõtled välja veel midagi niisugust võimatut või oled sa juba hakanud uskuma, et ma tõepoolest loen või kuulen su mõtteid? See on tõepoolest nii, kinnitas segadusse sattunud Jüri. Aga kuidas sa seda teed? Vanaisa muheles ja võttis kõrva juurest ära käe, millele ta oli sedaviisi käsi kusagil istudes pead toetanud. Tema peopesal oli väike ümar mustaparaat, mis meenutas raadio, kõrvaklapi või telefonitoru seda otsa, mis pannakse vastu kõrva, et kõnet kuulda saaks. See on minu uus leiutis, ütles vanaisa taskus kantav mõtete lugeja. Kui see aparaat vastu kõrva panna ja inimesele otsa vaadata, võib kuulda selle inimese mõtteid, rääkis ta. Aga kui vaadata näiteks mõnda looma või lindu, näiteks kana, küsis Jürin või kala, lisas ta mõeldes oma veale. Ei, sellest ei tule midagi välja. Meie inimesed väljendame oma mõtteid sõnadega, millest saab aru igaüks, kes mõistab meie keelt. Aga loomad, näiteks kanad ja kalad, ei oska kõnelda. Järelikult ei saa nad ka mõelda ja seal ei ole ka oma aparaadiga võimalik teada saada, mida nad tunnevad. JÜRI mõtles veidi ja sai vanaisa seletustest enam-vähem aru. Aga kas mina sinu mõtteid saan kuulata? Küsis ta. Eks tee proovi, muheles vanaisa. Jüri võttis imelise aparaadi ja surus selle vastu oma kõrva. Ta vaatas vanaisale tähelepanelikult otse silma. Kuulas tükk aega, kuid kehitas siis segaduses olles õlgu ja võttis aparaadi kõrvalist ära. Mitte midagi ei saa aru, mingisugused biovoolud ja praksid praksid. Vastas ta pettunult. Mitte traksid, vaid abstraktsioonid, parandas teda vanaisa, see on niisugune teaduslik sõna. Pole midagi imestada, et sa aru ei saa, sa käid ju alles esimeses klassis, aga niisuguseid sõnu õpetatakse üheksandas või kümnendas. Ja, aga mõtlen alati niisuguste teaduslike sõnadega. Sellepärast sa ei saagi minu mõtetest aru. Aga nüüd aitab alase aparaat tagasi, kui niimoodi teda järjest tarvitada saavad, akumulaatorid tühjaks. Vanaisa pani oma mõtete lugeja kirjutas lauasahtlisse, istus siis diivanile ja kutsus Jüri oma kõrvale. Jutusta nüüd, mis sul seal selle neljaga oli. Ja Jüri rääkiski. Kaks nädalat ei olnud Jüri klassisega terves koolis juttu muust kui sellest, et pioneeride paleest tuleb varsti laste tööde näitus ja tingimata tuleks seal näitusele välja panna midagi huvitavat. Kolm päeva enne ettenähtud tähtaega seisis Jüri klassis eraldi laual täiesti valmis, tohutult kena ja särav kosmoselaevamudel mida käisid kadedusega vaatamas kõik. Isegi neljanda klassi õpilased. Sellel päeval, kui juhtus sündmus, millest nüüd kohe juttu tuleb, oli meeldiv talveilm. Seepärast pole midagi imestada, et suurel vahetunnil olid kõik õues hullamas. Kell helises. Lapsed tulid klassi. Neid ootas seal hirmus ja vapustav vaatepilt. Tohutult kena ja särav kosmoselaevamudel olid tükkideks tehtud ja vedelas lõhutuna laual. Keegi ei võtnud süüd omaks. Varsti oli teada, et suurel vahetunnil olid kõik esimese vahetuse õpilased õues ja ühtki võõrast koolis ei olnud. Äkki tuli Antsule meelde, Mart käis vahepeal klassist kindaid võtmas. Kas siis oli mudel terve? Mart? Ausalt öelda, ma vist ei vaadanudki sinnapoole. Vastas Mart. Aga võib-olla sa kogemata riivasid teda? Mart läks üle näo kõrvaotsteni punaseks. Mis sa nüüd, kas sa tõesti arvad, et mina kõik kogunesid ümber mardi? Ta seisis nende keskel kartlikult ja erutatuna. Muidugi on see teema kindlasti nüüd veel ajab vastu, kardab üles tunnistada. Need mõtted olid teiste nägudele nagu üles kirjutatud. Kui sina seda tegid, siis räägi, kuidas see oli? Küsis õpetaja. Igasuguseid asju võib juhtuda. Me kõik aitame sul raketti parandada. Mina ei lõhkunud, ma isegi vaadanud sinnapoole, kinnitas Mart meeleheites. Aga kes siis, kui mitte sina? Kõik oli ju õues. Mart ei vastanud. Ta vaatas imestava pilguga oma kaaslastele, jäi siis süngeks, surus huuled tugevasti kokku ja pöördus sõnagi lausumata kõrvale. Õpetaja vaatas etteheitvalt mardi poole, käskis kõiki istuda pinkidesse ja alustas tundi. Terve klass oli ikka veel ärevil. Keegi ei uskunud, et Mart pole süüdi. Ta oli tuntud kui kõige suurem vigurivänt ja uljaspea. Keegi poleks võinud arvata, et ta on nii arg ja püüab oma tegu varjata. Kuidagimoodi said tunnid ära peetud ja kõik läksid koju. Jüri ja Mart läksid koos nagu alati, läksid ja rääkinud sõnagi. Viimaks ütles Mart. Sa ei usu mind. Näen, et ei usu. JÜRI pomises vastuseks midagi arusaamatut. Siis jäi mart seisma. Ei usu. Siis mina enam sinu sõber ei ole ka. Nende sõnadega jooksis marti Jüri juurest ära, kuigi tal oleks vaja olnud minna samas suunas. Jüri oli väga mures. Kas uskuda marti? Muidugi peaks uskuma oma uskumisest üksi on vähe, kõik peaksid uskuma. Kui kõik saaksid teada tema mõtteid. Äkitselt jäi Jüri seisma ja mõtteid peaks teadma. Aga seda on ju väga kerge teha. Vanaisal on ju ometi just nagu selle jaoks leiutatud see imeline mõtete lugemise aparaat. Ruttu vanaisa juurde. Jüri jooksis koju nii, kuidas jalad võtsid. Vanaisa, anna mulle ruttu oma mõtete lugeja, ma pean mardi ära päästma. Mis see tähendab? Imestas vanaisa. Mis juhtus ja milles teda päästma peab? Jüri rääkis kõik ära, vanaisa kuulas hoolega ja vangutas pead. Kahjuks ei saama oma aparaati anda üldiseks kasutamiseks, ütles ta. Mu leiutist pole veel põhjalikult katsetatud ega kinnitatud. Jama. Ma ei arva, et antud juhul oleks nii hädavajalik. Kui Mart pole milleski süüdi, selgub see niikuinii. Nojaa, aga nii kaua, kui see selge pole, peab Mart ilma süüta kannatama, vaidles Jüri vastu. Low, kui asi just nii on. Hea küll ma siis annan sulle aparaadi, ainult luba mulle, et sa ei räägi sellest kellelegi ega näita seda kellelegi. JÜRI jäi mõttesse. Esiteks saab Jüri ise päris kindlalt teada, et Mart pole süüdi ja teiseks võib selle mõtete lugeja abil leida tõelise süüdlase. Otsida süüdlast kõikide esimese vahetuse õpilaste seast pole küll kuigi kerge, kuid katsetada võib. Hea küll, ütles Jüri, annan sulle ausõna, et ma seda kellelegi ei näita ja kellelegi räägiga. Vanaisa võttis siis kirjutuslaua sahtlist meile juba tuttava aparaadi ja andis selle Jürile. Jüri pani aparaadi tasku ja jooksis toast välja. Kõigepealt pean minema mardi juurde, otsustas ta. Pean talle ütlema, et otsin süüdlase üles, ärgu enam ilmaasjata muretsegu. Mart oli mures küll. Ta istus üksinda toas, lahtine Buratino raamat põlvedel. Ainult et ta ei märganud isegi seda, et raamat on tagurpidi ees. Kui Mart nägi Jürit uksest sisse tormavad, võpatas ta ehmuski nagu pisut. Jüri jäi lävele seisma, panin käe kõrva juurde ja vaatas sõbrale tähelepanelikult otsa. Miks ta küll tuli? Kas ütlema, et ta ei usu mind, aga ma ju rääkisin tõtt, mina ei lõhkunud mudelit. Aga kas Andrusest rääkida või mitte? Nii mõtles Mart ja kõiki tema mõtteid kuulis ka Jüri. Kuule, Mart ütles Jüri kätt tasku pistes. Ma uskusin enne ka, et sina seda ei teinud, aga nüüd ma tean seda täpselt. Ära üldse kahtle. Mardil oli hea meel. Aga kuidas sa seda nüüd nii kindlalt tead? Kas saadi teada, kes on süüdi? Ei veel, aga me leiame ta. Aga kust ma seda teha, seda ma ei tohi sulle öelda. Ja seda ära küsi ka. Lihtsalt tean ja kõik. Ja seda tean ka veel, et sa tahtsid mulle midagi Andruse kohta jutustada. Mis see oli? Mardi silmad läksid üllatusest suureks. Ahhaa Andruse kohta. Ma ei tahtnud sellest kellelegi rääkida, aga kui sa juba ise ka midagi tead, siis ma võin öelda ainult ära kellelegi räägi. Ja Mart jutustas Jürile, et suure vahetunni ajal polnud tema ainuke, kes klassis käis. Kui ta oma kinnaste järele läks, ei vaadanud ta tõepoolest Mudeli poolegi. Ainult et ta nägi Andrust istumas klassis oma pingis. Kõik poisid ja tüdrukud nimetasid Andrust raamatu haigeks, sest ta luges väga palju. Ta oli lugema õppinud väga vara juba nelja või isegi kolmeaastaselt. Mõned rääkisid isegi, et ta osanud lugeda juba kohe sündimisest saadik. Ja sellest alates ta kogu aeg muudkui luges ja luges kõike, mis kätte sattus. Ja see oli tema ainuke lemmiktegevus. Nii et kui Mart klassi kinnaste järele tuli, istus Andrus nagu ikka, raamat ees, oma pingis. Saad aru, ta ei öelnud sõnagi, kui kõik arvasid, et mina seda tegin. Aga ta teab ju, et ma ei läinud raketi ligigi. Miks ta siis seda ei öelnud? Aga miks sina ei öelnud, et sa teda seal nägid? Imestas Jüri. Võib-olla tema tegigi mudeli katki? Ma ma ei tahtnud, ta oleks võinud ju ise seda ütelda, miks mina pean tema peale kaebama. Ja kes mind oleks uskunudki? Kõik ju teavad, et Andrus mõtleb ainult raamatutest, mis temal raketiga asja oli. Teda see üldse ei huvita. Aga mina arvan, et tema ikka lõhkus ja sellepärast ei rääkinudki midagi, ütles Jüri. Mart kehitas õlgu. Ma arvan ka, aga ega ma täpselt ei tea. Ja kuidas ma saan seda siis öelda, siis hakatakse temast mõtlema niisamuti nagu minust. Aga võib-olla ta pole üldse süüdi? Ma saan selle kohe teada, ütles Jüri kobades taskus oma aparaati, võid kindel olla, et kõik saab selgeks. Nägemiseni. Ma lähen Andruse juurde aega viitma, ta jooksiski Jüri Andruse juurde. Andruse tuba oli täis raamatuid. Andrus ise aga istunudki raamatu taga nagu harilikult vaid seisis mõttes näoga akna juures. Miks Jüri siia tuli, mõtles Andrus. Kas ta sai tõesti teada, et mina lõhkusin selle neetud mudeli? Kas tõesti Mart ütles, et nägi mind klassis? Ega Mart pole niisugune nagu sina, vastas Andruse mõtetele, Jüri. Tema ei tahtnud kellelegi sinust rääkida. Aga sina oled argpüks, kui sa mudeli ära lõhkusid, oleksid sa pidanud ütlema ja mitte laskma teistel arvata, et Mart keegi ju ei näinud seda, kus ta küll teab? Mõtles Andrus. See on juba minu asi, kust ma seda tean? Vastas Jüri. Tean ja võin sellest kõikidele rääkida. Teda ei usuta, keegi ei saa seda kindlaks teha ja kõik teavad, et nad on mardiga sõbrad. Mõtles Andrus. Ja Marta on minu sõber küll, ütles Jüri. Ja kuigi mind usutaks, ei hakkama sellest mitte kellelegi rääkima. Sa pead ise üles tunnistama. Siis üles tunnistama, kõikide ees. Ei, ma ei julge, ma ei saa. Mõtles Andrus. Saad küll, vastas Jüri, küll sa julged, kui tahad. Mul on häbi. Andrus vaatas hirmunud näoga Jüril otsa. Kust sa tead, mida ma mõtlen? Küsis ta. Jüri naeratas ja pani käeaparaadiga koos taskusse. Näed isegi, et sa ei saa minu eest midagi varjata. Homme pead sa kõik ausalt üles tunnistama, terve klassi ees. Ma ei julge. Ära karda, ega see nii hirmus olegi, ega sa ju mudelit meelega ära lõhkunud. Ei, ma tahtsin ainult natuke vaadata. Aga ta kukkus maha ja läks katki ja ma ei oska teda parandada. Kui palju raamatuid sa ise oled läbi lugenud. Kas Buratino Vodžipoliino kartsid midagi? Kumbki neist ei oleks kartnud oma süüd üles tunnistada ega oleks hakanud seda kellegi teise kaela veeretama. Sina ära karda ja parandada aitame meie mardiga, võid kindel olla. Andrus tõmbas paar korda ninaga, just nagu oleksid pisarad kurku küüditanud ja ohkas siis kergendatult. Aitäh, Jüri. Oled ikka õige sõber. Mul oli nii paha olla, et ma ei saanud lugedagi. Homme räägin selle asja ära. Lähme nüüd mardi juurde. Pean temaga rääkima, vabandust paluma. Järgmisel päeval tunnistas Andrus terve klassi ees oma süü üles. Kuigi kõik temaga üsna kurjalt pahandasid, otsustati viimaks mudel ühiselt ära parandada. Ja kui veeride palees avati näitus, sai see tore mudel, esimese preemia. Terve klass oli selle üle uhke ja õnnelik. Vanaisa mõtete lugeja rändas aga juba selsamal õhtul, kui Andrus oli mardilt andeks palunud. Lauasahtlisse tagasi.