Puškini looming muusikas see teema on haaramatu ja ilmselt ka lõppematu. Sest nagu ütles poeet ise oma luuletuses, eks seegi monumentum. Maailma kõrvus elab ka üle aegade mu luule kandlekeel. Mu nime tuntakse niikaua, kuni elab kasvõi üksainus laulik veel. Praegu kõlav muusika kannab pealkirja pühendus. Selle lõi Sergei Prokofjevi luuletaja 150.-ks sünniaastapäevaks. Alapealkiri on kaks Puškini valssi. Niisiis mitte mingist konkreetsest poeedi teosest lähtuv vaid Puškini mälestuseks loodud muusika. Heliloojaid, kes oma loomingus on pöördunud otseselt Puškini teoste poole, on kaugelt üle 1000 enam kui 500 kirjaniku teost, lühikestest, luuletustest, jutustuste ja romaanina. Jevgenia meigin on olnud heli loojaile inspiratsiooniallikaks. Juba tosin aastat tagasi oli muusikalises Puškin Yana sarvel üle 3000 teose. Hiljem pole niisugust kataloog ilmunud. Ka see loend ei ole täielik, eriti selles osas, mis puudutab kõige varasemaid viisistusi ja välismaa heliloojate loomingut. Tosina aasta jooksul on aga paljud muusikateosed juurde sündinud ja sünnivad veelgi sest see allikas Puškini looming säilitab iga põlvkonna jaoks värskuse ja uudsuse. Puškini looming muusikas, igaüks võiks kindlasti ühe hingetõmbega lugeda üles vähemalt 10 teost Glinka, Tšaikovski, Rimski korsakovi, mussarski, Rahmaninovi ooperid, rida romansse, mis kuuluvad vene klassika kullafondi. Selles saates ei peatume nendel üldtuntud teostel vaid püüame heita pilku muusikalise Buzginiana vähendutavaile lehekülgedele, mis pakuvad palju põnevat. Niisugusel juhul tuleb ainult vastuvõtutingimus, et saate muusikalises osas ei saa sageli kasutada neid helisid, millest jutt. Kaugeltki mitte kõik teosed, mis omal ajal olid väga olulised pole ajaproovile vastu pidanud. Enam neid lihtsalt ei mängita ega laulda. Nendest enam kui kolmest 1000-st muusikateosest, mis on Puškini teoste põhjal loodud moodustavad üle kahe kolmandiku romansid ja laulud tema tekstidele. Esimesed viisistused on teada aastast 1815 autoreiks Puškini lütseumi kaaslased ja sõbrad. Ent Puškini Yana haarab kõiki muusikažanre alates rahvalauludest, mida lauldakse suure luuletaja sõnadega ja lõpetades oratooriumidega. Kui rääkida Puškini heliloojatest, tulevad kõigepealt meelde Glinka Tšaikovski. Statistika ütleb, et nad mõlemad on pöördunud poeedi loomingu poole 11-l korral. Seda polegi palju, kuid kõik on jäänud klassikasse ja üldtuntud nagu ka enamik Rimski korsakovi 31-st Puškini ainelisest helitööst. 31 korda on Puškini loomingut viisistanud ka Nikolai Metner 33 korda, Aleksander targumuski ja Vissarion, see Baliin 36, teoston kirjutanud porissassafjev. Rekordiline arv 66 kuulub aga see saar kiile. Tema loomingust kuulame poriska Marie esituses laulu sarsku Jese loo mälestussammas. Puškini luuletustest on kõige enam viisistatud 1829. aastal loodud teid armastasin arm võiks veelgi olla 75 erinevat romansi. 51 erinevat viisi on saanud luuletus pilv ning 49 on kurvad laulud. Gruusial. Esimene selleviisistaja oli Mihhail Glinka, õigemini siin, kirjutas poeet värsid inspireerituna meloodiast. Glinka ja Puškin tutvusid 1818. aastal. Luuletaja külastas sageli oma nooremat venda Leevi, kes õppis Peterburi aadli pansionist koos klinkaga. Nende vanusevahe oli vaid viis aastat, neil oli palju ühiseid huvisid, ühiseid tuttavaid-sõpru. Üks nendest oli Aleksander Grybojeedov. 1828. aastal tutvustas Grybojeedov, kes ise oli väga hea muusik, klinkale üht gruusia rahvalaulu meloodiat. Kas ka Puškin viibis sealjuures seda Glinka oma kirjas ei maini. Küll aga märgib ta, et varsti kirjutas poeet sellele viisile luuletuse. Tema ise aga seadis selle romansiks. Glinka ja Puškini lähedane tutvus kestis kuni poeedi surmani. Üheks kooskäimise kohaks oli Žukovski, korter, talvepalees. Žukovski nõuandel hakkas Glinka kirjutama ooperit Ivantsussanin ja selle libreto läbiarutamisest võttis osa ka Puškin. Poeet elas kaasa ooperi esietenduse menule ja viibis ka sellele järgnenud koosviibimisel, kus ta lisas omalt poolt salmi kaanonile Glinka kiituseks millele koha peal tegid viisi Odojevski ja veel korski. Ühel jutuajamisel olevat Puškin öelnud, et noorpõlves loodud poeemi Ruslan ja Ludmilla Tuleks mõnedki asjad ümber teha. Võib-olla oli see seotud Glinka kavatsusega kirjutada sellele teemale ooper. Mõne kuu pärast saabus aga poeedi ootamatu surm ja koostöö ooperi loomisel polnud enam võimalik. Žukovski õhtutel musitseeriti, palju, loeti palju uusi kirjandusteoseid. Ettekandjaks olid tavaliselt autorid ise. Glinka oli väga hinnatud mitte üksnes heliloojana, vaid ka lauljana. Nendest õhtutest on Aleksander Serov meenutanud. Puškin oli ideaalne kuulaja. Ta armastas muusikat kirglikult ja õrnalt. Oli alati valmis anduma esteetilisele naudingule muusika läbi. Zerofon kirjeldanud ka seda, kuidas Glinka esitas oma Puškini tekstile loodud romansi täis iha, veri süttib tulle. Selle esitust poeet ise küll enam kuulda ei saanud. Esimeses salmis lõõmas igas helis ere sütitav kirglikkus. Teises salmis asendus looritatud vaikse nukrusega hoopis teine karakter. Ja ometi kordas muusika muutunoodilt esimest salmi. Serov küsis klinkalt, milles peitub niisuguse efekti saladus. Helilooja vastas. Asi on iseenesest väga lihtne. Muusikas eriti vokaalmuusikas, on väljenduslike ressursse lõputult palju üht-sama. Sõna võib hääldada 1000-l viisil, muutmata isegi intonatsiooni hääletooni vaid muutes üksnes rõhku vanades huultele, naeratuse või rangelt tõsise ilme. Muide, selle laulu kirjutas Glinka hoopis teise luuletaja tekstile. Alles hiljem sattus talle ette Puškini luuletus, mis sobis olemasoleva meloodiaga ideaalselt. Nii et tekkis täielik kokkusulamine. Kuuleme seda laulu nüüd Vladimir Vassiljevi esituses. Puškin oli väga innukas teatrikülastaja mitte kombetäiteks, sest hea tuul nõudis tema ringkonna inimestelt ooperis ja balletis istumist. Ta oli tõeline asjatundja, kelle arvamusi kõrgelt hinnati. Peterburi ja Moskva lavadel valitses 20.-te aastate algul veel jagamatult klassitsism. Puškin kirjutas rea artikleid, milles võitles rahvusliku teatri eest, kust kaoksid antiikmütoloogia kangelased ja saaksid eluõiguse omad vene teemad. Nii folkloor, sed kui kaasaegsed. Eriti puudutas see balletti. Ja juhtus nii, et just Puškini ainelised lavateosed said murranguliseks vene balletiarengus. Need jõudsid lavale enne seda, kui ta ise jõudis ühtki lavateost kirjutada ja ilma tema osavõtuta. Poeet oli sel ajal pagendatud lõunasse. 1821. aasta detsembris esietendus Moskvas Mohhovaia teatris ballett millele ajalehes eelnes niisugune reklaam. Ruslan ja Ludmilla ehk kurja võluri Tšernomoori alistamine. Uus suur heroilis, muinasjutuline pantomiim, imeline ballett, viies vaatuses lahingute erineva karakteriga, tantsude ja suurepäraste vaatemängudega. Süžee on võetud tuntud rahvuslikust muinasjutust ja lisatud sellele mõningad täiendused. Pagendatud poeedi nime ei mainita, seda poleks tsensuur läbi lasknud. Muusika autor oli kapellmeister Friedrich Zolts libretistil koreograaf. Üks möödunud sajandi tuntumaid vene ballettmeistreid Adam Pluscovski. Muusika tunnistasid tolleaegsed arvustajad igati parima balletimuusika tasemel olevaks. Lisaks ilmnesid seal ka uudsed tendentsid. Temaatiliste liinide täpne jälgimine. Ludmilla iseloomustas elav ja tantsuline muusika, Ruslanni energiline ja mehine saade. Palju oli kasutatud nii vene kui teiste rahvaste folkloori ja ka tantsulises liikumises lähtutud suurel määral vene tantsust. See oli üldse esimene ballett, kus vene tants polnud vaid üks illustratiivne osa divertismendist vaid teose põhikomponent. Friedrich Sultsi muusikat tänapäeval ilmselt keegi enam ei kasuta kuid omal ajal oli sellel balletil tohutu tähtsus kogu vene balletikunsti arengule. Et meil siin asjakohast muusikat mängida ei ole, siis teeme kõrvalepõike hoopis kaugele eesti Buzginianasse. See ei ole just ulatuslik, teada on kaheksa laulu. Laialt tuntud on Villem Kapi vang. Vähem tuttav on sama autorikoorilaul, üks kaunis mälestus jääb meelde. Kaks laulu on kirjutanud kani melane põld, koorilaul vang ja soololaul närbunud lilled. Leo Normet, teil on soololaul, ta langes kangelasena ning Ester Mägi, Mart Saar ja Sergei Prohhorov on kõik viisistanud luuletuse gruusia küngastel. Meie fonoteegis on olemas neist lauludest vaid kolm. Jätame sageli kõlava Villem Kapi laulu vang praegu kõrvale ning kuulame, kuidas ta on muusikasse valanud luuletuse. Üks kaunis mälestus jääb meelde. Muide, seda luuletust on viisistanud vähemalt 18 heliloojat. Karjala helilooja siniSalo on Glinka romansi motiividel kirjutanud koguni balletti. Nüüd aga Villem Kapi variant. Eesti raadio sega koorilt Jüri variste juhatusel. Gruusia küngastel on heliloojate seas üks menukamaid, Puškini luuletusi. Sellest on tehtud vähemalt 45 laulu. Mart Saare oma esitab Hendrik Krumm. Jätkame nüüd jälle möödunud sajandi esimese veerandi vene balletist. 1823. aasta jaanuaris tuli Peterburis lavale ballett Kaukaasia vang muusika autor kapellmeister Katerina Kaavoss libreto ja koreograafia šarloui Did loost. Kumbki neist ei olnud venelane, kuid mõlemad tegid suurema osa oma elutööst Venemaal ja vene kultuuri nimel. Teed loo kahetses, et ta ei mõistnud lugeda vene keelt. Nii tegi ta libreto tõlgitud ümberjutustuse järgi. Tsensuuri arvestades oli tehtud mõningaid muudatusi. Puškini poeemi peategelane on kaasaegne noor ohvitser. Kõigile oli aga teada, et Kaukaasiasse, kus käis äge võitlus Mägilastega saatis tsaarivalitsus just mässumeelseid noori. Niisiis viidi balletitegevusse vana vene aega ja ohvitserist sai slaavi vürst Rostislav. Balleti peategelaseks kujunes aga tšerkessitar, keda suurepäraselt kehastas aavu tootja Iztomina. Luues kõige võluvama ja puskindlikuma lavakuju. Üldse oli lavastuses peatähelepanu tšerkesside elu kujutamisel, nagu see on Puškini poimiski kesksel kohal. Kaukaasia vang püsis repertuaaris 15 aastat ja seda on hinnatud 19. sajandi kõige paremaks Puškini teemaliseks balletilavastuseks. Adam kluscovski kirjutas oma memuaarides. Mitte kunagi veel ei ole üks poeet valanud teise poeedi loomingut uude vormi nii täiuslikult originaalilähedaselt ja värvikalt, nagu seda tegid loo valades rahva poeedi imelised värsid pantomiimi tumma poeetilisse proosasse. Puškin ise sai etendust näha alles aastaid hiljem. Esietenduse järel päris taaga aru oma vennalt, kuidas oli. Hinnangud olid ülimalt kiitvad. Point oli baleriini Stominaga juba enne pagendust hästi tuttav, hindas kõrgelt tema talenti ja on temast kirjutanud kaunid värsid Jevgeni Joneeginisse. Mõlemad balletid, nii Ruslan ja Ludmilla kui Kaukaasia vang toodi lavale nii Peterburis kui Moskvas. Ja mõlemas pealinnas tuli üksteise järgi lavale veel rida Puškini ainelisi ballete, millele Bretod tegi vürst šahhovskoi. Luuletuse must sall alusel kirjutas verstovskigantaadi. Sellest inseneeriti terve ühevaatuseline ballett. Kavusi muusikaga jõudis lavale Ruslan ja Ludmilla aineil loodud lavastus finn mis sisaldas palju rahva tavasid samuti kavusi. Muusikaga jõudis lavale romantiline triloogia viies vaatuses värsside laulude kooride, mitmesuguste tantsude ja melo draamadega mis kandis pealkirja ringi rei Krimmi khaan ja oli pahtšisse rai purskkaevu esimene lava varjanud. Seda lavastust uuendati hiljem veel kahel korral. Ja kuigi need viimati mainitud lavalood ei tabanud nii täpselt Puškini poeemide poeesiat ja hingust, olid nad omal ajal siiski väga menukad ning tutvustasid Puškini loomingut üsna laiale ringile. Ka nende muusikalise küljega pole võimalik tutvust teha. Ent meie käsutuses on Aleksander Aliabjevi 1825. aastal valminud ulatuslik melodraamakoorile orkestrile metsosopran Aile ja lugejatele Kaukaasia vang. Sellest nüüd kuulamegi katkendit. Kui aastail 1000 824825 olid Puškini ainelised lavastused mõlema pealinnalavadel valitsevad siis Deckab ristide ülestõus tegi sellele peaaegu lõpu ja hulgaks aastaiks. Olemasolevaid lavalugusid esitati ainult artistide tuluõhtutel ja sedagi enamasti mitte keiserliku teatrite lavadel, vaid teistes teatrites. Uusi lavastusi ei lisandunud, autor oli ebasoovitav, et mitte öelda lausa keelatud. Tema lähedased suhted paljude tega Bristidega olid ju teada poeedi läkitus Siberisse levis käsikirjaliselt ilmuda sai see trükis alles ligi 30 aastat pärast kirjutamist ja siiski Londonis. Tänaseks on see saanud enam kui 40 laulu aluseks. Kõik need on aga sündinud meie sajandil. Valisime siia saatesse Dmitri Šostakovitši loodu. Esimene Puškini aineline ooper, mis on üle aegade elanud, on Glinka, Ruslan ja Ludmilla. Sellele järgnes enam kui 10 aastat hiljem Targo Muski näkineid. Ja siis tuli juba kogu hästi tuntud rida suurtelt vene klassikutelt. Need vääriksid igaüks omaette saadet, sellepärast jätame üldtuntud teosed kõrvale. Huvitav on aga märkida, et üldse on oopereid loodud Puškini 32 teose ainetel. Kui viimasel aastakümnel ei ole veel mõni lisandunud teoseid, mis valminud on üle 100 teadaolevaid kavatsusi hoopis enam. Absoluutselt kõige populaarsem teos heliloojate silmis on olnud poeem mustlased. Selle poole on teadaolevail andmeil pöördutud vähemalt 81-l korral. Olgu siis kasutatud teost tervikuna või osaliselt. Sel teemal on kirjutatud 18 ooperit. Vähemalt neli kavandatud ooperit on jäänud kirjutamata. Ja ometi tunne, et kogu maailm vaid Rahmaninovi allekot. Aga see teema on paelunud ka õige mitmeid välismaa heliloojaid. 1838. aastal kirjutas ooperi mustlased sakslane Walter fon Göte 1800 kaheksakümnendail aastail prantslane küstav Erlangeer. Nende lavastuste kohta puuduvad andmed. Küll on neid aga olemas kolme Itaalia helilooja mustlaste kohta. 1899 esietendus Milanos saki ooper 1900 modeinas Ferratooma ja 1912. aastal Londonis Leonka Vallo mustlased. Jevgeni Joneegin on olnud aluseks vähemalt 61-le helitööle. Enamasti on need aga laulud, duetid, ansamblid, koorid, värsse, romaani katkenditele, oopereid peale Tšaikovski pole sel teemal keegi üritanud ja vaevalt, et sellpärast teda mõttedki on. Huvitava faktina tahaks märkida seda, et 1800 kaheksakümnendail aastail lõi kasahhi rahva poeet ja helilooja away, kuna Vajev 12-st laulust koosneva oneegini tsükli kasahhikeelses tõlkes. Pahtšisse rai purskkaev on inspireerinud heliloojaid vähemalt 42-l korral. Loodud üheksast ooperist ei ole tuntuks saanud ükski. Sel teemal on kirjutanud ooperiga üks tšehhi helilooja. 1871. aastal esietendus Prahas Leopold Eugen Melchiori Maria Bototska. Ja välismaa heliloojate Puškini ainelistest ooperites on teada veel prantslase mestri näkineid, mis nägi rambivalgust 1870. aastal Brüsselis sakslase Raitteri ooper postmeister võõrin jutustuse postijaama. Ülevaataja aineil lavastati Berliinis 1947. aastal. Ja kahe itaalia helilooja ooperid, mis mõlemad tulid lavale Napolis. 1964. aastal Jean Francisco malt, Piero don Huann kivist külalise järgi ja üheksa aastat hiljem ja Coppo Napoli Tubrovski. Tšaikovski ooper Padaemand kuulub tema loomingu tippude hulka. Selle dramaatiline pinge ja inimtunnete nüansirikas ning täpne edasiandmine on nii veenev, nii Puškindlik, et tundub ainuvõimalik. Aga ometi oli Padaemand juba kolmel korral ennegi muusika laval olnud. Esimest korda veel Puškini eluajal. 1836. aastal etendus Peterburis pealkirjaga Sirossimaania ehk raha kirg meile juba tuntud Kavossi dramaatiline vaatemäng laulude ja tantsudega. Siin on vähemalt sees sõna dramaatiline. Hoopis raske on aga ette kujutada, kuidas oskas halevee teha sellest süngest loost koomilise ooperi mis esietendus 1850. aastal Pariisis või supi, opereti, mis tuli lavale viis aastat hiljem kratsis. Ilmselt pidid need lood olema algallikast õige kauged. Subee operetist võime mingit aimu saada selle finaali järgi. Kui operetilugu padaemanda teemal on raske tõsiselt võtta siis sügavat mõistmist ja Puškini värsi tunnetamist näitab Benjamin Britteni kuueosaline tsükkel poeedi kaja. Kuulame sellest rin Maclusgova esituses. Ma lootsin unustuse leida. Pöördume tagasi balleti juurde. Möödunud sajandi teine pool ei andnud siin midagi, erilist lavastusi oli, kuid need jäid puskinist võrdlemisi kaugele. Balleti Buzginianas on aga väga huvitavaid saavutusi käesoleval sajandil. Kõigepealt diagi levi vene hooaegadel Pariisis. 1909 Fokini libreto järgi lavale toodud Kleopatra egiptuse ööde ainetel oli üldse esimene Puškini aineline ballett väljaspool Venemaad. Arenski muusikale liideti veel rida numbreid teiste vene heliloojate loomingust. Kirjanduslikust algallikast oli lavalugu kauge, kuid tänu Baxti omapärasele kujundusele ja kostüümi telening suurepärastele tantsijatele Anna pavlova le Iida Rubinstenile Tamara karossavinale, Mihhail fookinile ja vaatslavnežinskile oli menu tohutu. Järgnes fookeani lavastatud kuld Kikas Rimski korsakovi ooperimuusikaga mis 1918. aastal tuli lavale ka New Yorgi Metropolitan operas. Hiljem veel balletid muinasjuttude ainetel. Omamoodi kummaliseks katsetuseks tuleb pidada jazzini ja šaakali lavastatud balleti alleko Mexico Citys 1942. aastal. Muusikaks kasutati Tšaikovskit Riiotaa mull, mis oma iseloomult kuidagi mustlaste looga kokku ei lähe. Väga suure menu osaliseks sai shors sky, vääni, libreto ja koreograafia, ka Kaukaasia vang. 1951. aastal Pariisis tantsiti Hadžeturjaani kajanee muusika järgi. Väga suurt tähelepanu pälvisid kaks balletilavastust Tšaikovski ooperimuusika järgi. Seeruslyfari Padaemand 1961. aastal metsas ja Jon Franco Onigin 1965. aastal Stuttgardis. Nõukogude balletiklassikale pani aga aluse Boriss Assafjevi pahtšisse rai purskkaev. Esietendus oli 1934. aastal Leningradi Kirovi-nimelises teatris peaosas Galina Ulanova. Järgmisel aastal Nõukogude Liitu külastanud Roman rollaan väljendas oma muljeid etendusest. Nii. See õhtu meenutas mulle üht suurepärast vene balletietendust Pariisis 1910. aastal. Üht minu elu kõige eredama ist kunstilistest elamustest. Kogu kollektiiv seadis endale eesmärgi ühendada klassikaline ballett psühholoogilise realismiga loobuda pantomiimis, mis sajandivahetusel oli saanud valitsevaks balletilaval. Ja nagu tegi kokkuvõtte väganova klassikalise tantsu tinglikkuse ja realismi nõuete vahel, pole mingit vastuolu. Klassikaline tants, see on inimlike emotsioonide väljendamine liikumise vormis. Ballettmeister Sahharov, dirigent ravinski suutsid luua imelise lavastuse, mis kaks aastat hiljem kanti üle ka Moskva suure teatri lavale. Aastakümnete jooksul on seda balletti lavastatud paljudes teatrites nii Nõukogude Liidus kui raja taga Bulgaarias, Rumeenias, Saksa demokraatlikus vabariigis, Tšiilis, Jaapanis, Soomes, Mongoolias ja mujal. Ka linna Ulanova on öelnud, et pärast Mariat ja sellele järgnenud Juliat hobuste tantsimas niisugustes tinglikes ballettides nagu Raimanda või uinuv kaunitar. Ta lihtsalt ei saanud enam tantsida, nii nagu varem. Ta pidi tantsima tõelisi elavaid inimesi. Väga palju erinevaid ja huvitavaid rolle on loonud selles balletis silmapaistvad baleriinid Zareemia osas. Igaüks leiab erineva tahu, mida rõhutada ja kõik nad on olnud õiged, usutavad lähedased Puškini loodud kujule. Eks avaldub siin seesamavõimaluste piiritus, millest kõneles Glinka Zeroovile. Assafjevi muusika ei kuulu ehk küll kontsertmuusikana orkestrite repertuaari, ent tänu sellele on kõik need balletiimed siiski saanud teoks. Et tuua muusikalist vaheldust, pöördume nüüd jälle tagasi minevikku. Modest muussowski ooper Boriss Kodonov on maailmakuulus. Kahju, et helilooja pole Puškini teoste poole rohkem pöördunud kui lisaks veel vaid kolmes väikeses laulus. Otsis ju just tema esimesena vene heliloojaid muusikas kõne, intonatsioone, suurimat loomulikkust ja orgaanilisust. Puškini värsid ja proosa on aga iseenesest juba nagu muusika. Kuulame, kuidas kõlab mussowski näljalaul lobise ja harakas Raissa soorina Skakunilt. Saateaeg lõpeb, Puškini Yana muusikas ei lõpe, vaid jätkub. Võib-olla mõneks järgmiseks juubelitähtpäevaks küünib suure poeedi loomingust inspireeritud helitööde arv juba 4000-ni. Ega arv pole tähtis, tähtis on see, et mingi osa nendest teostest tabab niivõrd poeedi elavat hingust, et jääb ka ise elama. Liitub selle väärtuslikuga, mis ajaproovile vastu pidanud. Kõik ei saagi klassikaks saada. Ent loominguline kokkupuude suure poeedi loominguga rikastab heliloojat ennast igal juhul. Kindlasti kehtivad ka heliloojate kohta kuulsa ballettmeistri Rors sky vääni sõnad. Kokkupuutes Puškini poeesia ka rikastub kunstiline kogemus. Tekib palju uusi mõtteid ja plaane. Puškin pakub suurt lugemisnaudingut, ent mitte üksnes seda. Rõõm on kehastada tema kujusid nii vaimustavaid ja elulisi. Georgi Sviridovi Puškini teemalisest loomingust on paljud teosed saanud juba elavaks klassikaks. Lõpetuseks kõlab muusika, tema orkestri süüdist, muusikalised illustratsioonid jutustusele, tuisk, ilus talvine aastaajaga kooskõlas.