Me väga palju räägime sellest, kui suurt osa Meie elus etendab laul ja kui suurt osa ta peaks etendama teie, Peeter Perens, olete lauluga Laubitsid koos hommikust õhtuni alates oma igapäevases töös Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Ja lõpetades siis nii Jaan toobi nimelise kultuuripalee poistekoori dirigendina kui ka Teaduste Akadeemia meeskoori dirigendina, oled toonud ise koorilaulja. Kas sellisest tihedas koosolemises lauluga laulumürgitust ei tekkinud? Vahele? On tekkinud ka tõsi, need on sellised mürgitused, mis lähevad üle ja mis tagantjärele osutuvad endale tarvilikuks või ka võiks öelda, et arendavaks. Ja mõnda mürgitust kohe ootad enne? Jaa, jaa. Siinkohal paneksin magnetofoni lindi hetkeks seisma ja mõlgutaksin veidi omivateid. Poolteist nädalat tagasi Peeter peresse juubelit tähistava kontserdil Jaan Tombi nimelise kultuuripalee väikeses saalis öeldi. Ellu võib nagu ruumigi mitut moodi astuda. Üks paugutab ust või siseneb pea peale, tekib sensatsioon ja kõik ootavad uudishimulikult, mis edasi saab. Teine tulija, püüdmata oma isikule tähelepanu keskenduda, astub töökohale vaikselt ja tagasihoidlikult. Teeb tööd mehe moodi, pelgamata tõkkeid Ivaeva sensatsiooni, tema ümber Reidiki. Kõik, mis ta teeb, on iseenesest mõistetav ja tehtud, nii et ka teised sellest loomupärase osa saavad ärklemata, kannab ta endas ja jagab teistelegi rõõmu, kannab eneses laulu. Teadjamad inimesed ütlevad, et öeldu on meie tänasele saatekülalisele iseloomulik. Tõepoolest Peeter Perens on selleks liialt tagasihoidlik, et omaenese mina ise upitama hakata. Tema isiksuse kõige paremaks hindajaks on tema töö ja see on alati hästi tehtud. Selles võib iga soovija ise kontsertidel ja ka tänases saates veenduda. Kõigest eelpool väljaöeldust lähtudes on valitud siis ka tänase saate teemalaul täpsemalt koorilaul selle võimalike seoste ja tähendustega. Ja sedagi linnulennult. Kerime nüüd lindi veidi tagasi ja laseme Peeter Perens sil jätkata. Kas sellises tihedas koosolemises lauluga laulumürgitust ei teki? Vahel? Tekkinud ka tõsi, need on sellised mürgitused, mis lähevad üle ja mis tagantjärele osutuvad endale tarvilikuks või ka võiks öelda, et arendavaks ja mõnda mürgitust kohe ootad enne ja, ja kasutad kõik võimalused ära kõige selle pakutava alla neelamiseks lootes, et küll pärast seedib. Aga kui oma töös tõesti tekib selline vahel pingeline karussell, et nii päevases Koorijuhi töös kuidagi kõrgmomendid satuvad kokku, siis vahel mõtlen igatsusega lamba- kasvatamisele. Kas selles pidevas laulu ratas üldse tekib teil laulu vaba moment? Tekib hõlm. Laulu vabat on suvepuhkused, tõsimaa suvepuhkusel võtan ka raadiokaasat, kord nädalas juhtub head koorilaulu tulema, siis ma kuulan täiesti nii andunult, seda aga sügise-talve-kevade jooksul lauluvabasid. Momente on vähevõitu. See on ikkagi töö ja töötajad tegema iga päev. Olete te joonud ka ise meie ühe teenekama koori Tallinna kammerkoori asutajaliige, olite 13 aastat selle koorilaulja. Kas see tegevus lauljana selles kooris oli teie jaoks need ka töö või oli see siis nüüd see kasutamine ja vaba aja meeldiv veetmine, millest me nii palju räägime? Ta oli mulle mõlemat, tali mulle tõesti rikastavaks tegevuseks. Üldse peabki ütlema, et üheks põhjuseks, miks omal ajal Tallinna kammerkoor kokku tuli see oligi veel, et selle koorilauljad tahtsid leida just nimelt meie koori elus uusi alusi. Just senine nagu koorilaulu traditsiooniline liin oli tõesti natukene nagu ära tüütamas ja Ma usun, et, et väga palju me enda jaoks leidsime sellest koorist küll lauljatena ja muidugi need praegused lauljad sedasama leiavad kindlasti. See oli tõesti imelik, et pärast päevatööd kooliõpetajana, muusikaõpetajana või tudengina või keda tahes, isegi koorijuhina tuldi kokku ja lauldi jällegi kuidagi teisel tasandil. Lõõgastusmoment oli võib-olla niisugune, ma ei tea, mingi teise mitte mitte niimoodi, puhkus nagu jalg üle põlve või, aga niisugune niisugune noh, kohanemine, seesmine ja enese võimete täielikum rakendamine, oma oskuste liitmine teiste inimeste analoogsete oskustega. See tähendab mõnu ja peab ütlema, et lauljana on koorilaulul. Eks omapära võlu selles just et koorilaul minu arvates nagu võimendab inimese mina lauldes üksi keskpärase häälega laulja ei saa eriti suuri kunstilisi tulemusi ja rahuldust omasugustega nagu ühte heites ja natukene vaeva nähes. Ansambli saavutamiseks võib tulemus olla kunstiliselt vägagi kõrge. Ja vaat see on koorilauljale vist üks üks tasu selle lõõgastusliku higivalamise eest. Pahatihti me väga palju, kas või raadiostki kuuleme seda, et taidluskooride lauljad räägivad, et nende jaoks on kooris laulmine lihtsalt suur puhkus ja selline meeldiv aja veetmine mõeldes kaugemale ette meie kuulsatele, laulupidude traditsioonidele. Kas me sellega ei tee iseendale karuteenet, kui me püüame lauljatele sisendada, et käige kooris laulmas, see on teile meeldib puhkus. Puhkusemomenti oleme tõesti rõhutanud liiga palju puhkuseks sobib rohkem diivan aga huvialane tegevus nõuab sügavat sisseelamist. Margikogumine või jalgrattasport või või aiandus või see ei ole ajude lõdvestamine. Ega ka mitte lihase lõdvaks laskmine tingimata. Et saavutada rahulolu omaenda huvialal. Selleks tuleb minu meelest väga paljus ennast isegi distsiplineerida. Kui koorilaulja tuleb lihtsalt jalgu puhkama kooriproovi, siis ta tõesti puhkab need alad välja. Aga koor, sellest ei võida midagi ja tema huviala ei lähe edasi. Tänapäeval on see asi veel seda keerulisem, et inimesel on huvi sõnade valikul palju võimalusi. Vanasti neid võimalusi oli märksa vähe ja ütleme meie laulupidude algaastatel ja enne seda siis neid lihtsalt rohkem ei olnudki. Kui me rääkisime siis kultuurist ajaveetmisest, siis see sai toimuda põhiliselt ainult näitemängu, puhkpillikoori või laulukoori najal. Aga tänapäeval neid huvialasid vist võiks juba kolmekohaliste numbritega kokku lugeda. Seetõttu ma arvan, rohkem oksjon ühel puul ka peenemaks need oksad lähevad. Ja nüüd peab üks oks kaotamise koorida, oks olema väga niisugune, nõtke, et ei murduks ja, ja ma ütleks kohanemisvõimeline. Ja igal juhul peab teda väga nagu vääristama igasuguste Pokkimistega või ma ei tea agrotehniliste võtetega. Tähtis on see, et me anname inimesele juba maast madalast peale võimaluse hiljem ennast pühendada või mitte pühendada kori laulu kõrgele kunstile. Et ta saaks sellest ise vaimse rahulduse ja kuulajad tänasid teda südamest tulev aplausiga. Praegu räägitakse tõepoolest mitte ilma aluseta meie koorilaulu mõningasele tagasiminekule, kvaliteedi osas, kooride vananemisest, koosseisu osas. See on kõik õige. Koorilaulu traditsioon on juba nüüd tõesti nii kaugel ja nii maitseks kuulsaks saanud ja edasi arendatud ja, ja me ei saa enam nüüd lihtsalt öelda, et ühel heal päeval, et hea küll, meil see asi enam ei meeldi. Meil ei tule ta välja, jätame ta järele. See oleks vist võrduks nagu Tallinna vanalinna lihtsalt mahalammutamisega, et meil seda kultuuripärandit enam pole vaja, teeme sinna Moodsa kasti sinna asemele ja on palju mugavam. Koorilaulu traditsioon peab edasi elama. Ma arvan, et koorijuhid, me peame leidma kaasaegseid vahendeid. Et seda koori kunsti. Viljeleda tänapäeva tasemel, võib-olla meie väike rahvas ei suuda, ehk oli aastakümneid selliseid laulupeo ühendkoore välja panna nagu võib-olla siiamaani, võib-olla laulupeokoor ei pea olema alati 25000 lauljat, ühend koorina? Võib olla on õigem, kui tuleb 15000 ja väga hästi. Nii näiteks lastekooride esinemised ju laulupeol on just selle tõttu alati nauditavad. Et sealt jääb hulk laulukoore välja. Ja ma arvan, et ka täiskasvanute koore peaks ehk mõnikord rohkem selekteerima et saada kunstiliselt meeldivamat tulemust. Koorilaul on ühest küljest küll nii, et laulja tunneb ennast nagu taastukesena mõnusal laulu merel teiste kanda kuid teisest küljest seda tundma, et just tema ise nagu olles küll kooris võimendunud, kuid tema ise on aluseks sellele laulu merele, mitte mitte laastukese tunne ei ole see, mis peab peale jääma. Et tema ise oma laulutööga on see, kes seda asja üleval hoiab. Edasi viib. Kaua te Teaduste Akadeemia meeskoori dirigendina olete tegutsenud? Nii ma tulin sinna küll kohe-kohe abidirigendi kohale see hakkas peale enne juubelilaulupidu. Ja nii juubelilaulupeo aastal oli siis mul ka esimene meeldivam ja ma ütleks üks elu tähtsamaid ülesastumisi ka lauljana selle koori ridades. Kui laulsime, laulsime sellele laulupeole eelinud võistulaulmisel Tartu Ülikooli aulas siis tundsin ennast küll väga, väga kõrvust tõstetud, et mina, noor koorijuht, laulan nii toredas kooris nagu see meeskoor. Ja tõesti, mul on kohutavalt vedanud, et ma selle juurde sattunud olen. Sest et see vaimsus, mis valitseb selles kooris see meeste ühtekuuluvuse tunne vastastikku teineteise siukene rikastamine ja see initsiatiivi rohkus selles kooli tegevuses koori mitte ainult kui muusikalise ühiku väärtuse tunnetamine ja tunnustamine vaid isegi see on imekspandav, kuidas mehed oma muid võimeid, organisatsioonilisi võimeid kunstilist Fantat gaasiat oskavad rakendada selle kooli tegevuse sees. See on tõesti haruldane koor, minu meelest ka siis, kui ta alati ehk vokaalis kõrgvormis ei olegi. Aga organismina kunstilise organismile on ta väga huvitav. Seal sellist laastukese tunnet ei ole. Lauljatel onko. Aga aga kuidas öelda? Mitte nii, mitte nii nagu mõnel teisel pool, seda on vähem. Aga seal on selliseid vundamenditundega lauljaid. Vot see on vist üks teine asi. Ja kohe praegu tuli meelde üks, üks niisugune lapsepõlve mälestus esimesest esimesest lastekoorist, kui, kui meil oli lastekoor 150 õpilast väikeses koolis suhteliselt 27. rahumäekool. Kolmas hääl oli kusagil 12 13 poissi. Ja siis me olime tõesti selle vundamenditundega ja kui me kooriproovist läksime, siis peab ütlema, et me läksime sealt alati uhke töömehe, tundub, et me olime midagi teinud. Tõsi, me kippusin seal liiga kõvasti laulma. Aga, aga see, see tunne, ma sain aru, on vist omane paljudele kooride parematele kandadele lauljatele, et kui ta koorist läheb, ta tunneb, ta on teinud vajaliku tugevat tööd. Ta. Kas sellist tunnet olete te kogenud või tunnetanud ka oma poiste juures Jaan Tombi nimelise kultuuripalee poistekoorilauljate juures? Jaa, kindlasti. Ega tegelikult inimene ju ei muutu kuigi kiiresti, ma arvan, et just samasugused poisid nagu meie olime omal ajal on ka praegused väga erinevad teise loomudega erinevalt aktiivsed Ja nii on tõesti praegu ka poisse, kes on kohe niimoodi koori alustugedeks ja kelle lahkumine koorist pärast häälemurret tundub tõsise traagikana ja, ja on neid poisse, kes ei laula ka palju halvemini, aga, aga lihtsalt nende osavõtt või nende panus on märksa hõredam. See on kahe tema istumisest-astumisest ja rääkimisest tunda, et talle meeldib selles koolis olla küll. Ka näha, et niisugust sügava juuretunnetust igalühel ei ole. Gustav Ernesaks väga rõhutab ju seda, et poistekoorid on meie meeskooride taimelava. Te olete nüüd üheksa aastat selle koori peadirigent olnud? No kui suureanniga on siis see taimelava? Numbreid ma ei saa nimetada, sest et nii täpselt täpselt ära lahterdada, neid tulemusi ei oska. Võiks küll arvata, et üks kontsertkoor peaks olema nagu päris heaks taimelavaks meeskooridele. Ja nii ongi meie lauljad, meie endisi lauljaid võib näha. Toonia teatri kooris. Raadio kooris on olnud üksikuid. On näha olnud, et TPI meeskooris mõni on sattunud tri kammerkoori. Tartu akadeemilise meeskoori ja teistesse koolidesse on neid näha ka pillimeestena. Meil on Tombi palees üks tore kollektiiv, kes väga ootab meie meie õnnetust häälemurret, see on see noorte puhkpilliorkester Vello Loogna juhatusel. Ja sealtkaudu selle orkestri kaudu on paljud jõudnud pillimehe ameti juurde läbi muusikakooli või ka konservatooriumi. Selles mõttes on see kood nagu oma ülesande täitmisel. Kuid kasutegur, see protsent on kindlasti väikesem, kui arvata võiks. Aga ma ütleks ka siin veel kord seda, et tänapäeval huvialavalimise võimalusi on inimesel juba sadu. Ja kui ta on noorpõlves kasutanud ära ühe koorilaulu näol siis ma leian küll, et oleks natukene kitsa Rillande oodata, et ta terve elu jääks nüüd nagu vaimse kloostriseinte vahele ja, ja muud oma elus nagu ümber ei näeks. Nii et ma arvan, et see on lihtsalt tulevasele täiskasvanule ühe võimaluse loomine, minna muusika juurde, minna koorilaulu juurde või mitte minna, aga kindlasti sajaprotsendiliselt. Me täidame maale ülesande küll, kui kasvava inimese muusikalise maitse arendaja aluseta nii. Seda enam, et ega me ei saa siin nüüd unustada ära seda fakti, palju meil on siis nüüd neid poisse, kes omaalgatusele tulevad, seal kusagil teises-kolmandas klassis poistekoori tavaliselt toob teda sinna ikka kas ema või isa. Neid ema, isa käekõrval, tulijaid on tõesti rohkem. Aga küll on tore, et mitte ainult ei ole nii et tõesti on neid, kes tulevad ja ütlevad, et õpetaja Berends, kas ma võin järgmisel korral oma sõbraga tuua. Ja mitte alatise sõber nüüd kõige parem laulumees? On olnud, aga me oleme püüdnud ikka vastu võtta, sest et selline tule ja on midagi muud. See on väikese mehe omaenda tung muusika poole, mis on juba kusagilt mujalt alguse saanud. Vahel veetleb meid mõni asi eemalt. Ja ta tundub huvitavana juurde astudes, võib-olla see enam polegi nii huvitav nagu mina väikse poisina tundsin huvi keemia vastu, et küll seal põnev, kuidas seal katseklaasis üks asi muutub, teiseks aga jõudsin valemite juurde ja, ja ei tundnud, elamus oli selle vastu. Aga koorid oluga ka niimoodi, et kuulata on tore. Aga mitte igalühel ei paku see prooviõhkkond enam huvi. On neid poisse on olnud, kes on tulnud omal initsiatiivil jäänud ja on ka neid olnud, kes on tulnud Jon, läinud. Kui nüüd sellest prooviõhkkonnast kinni võtta, siis tekib kohe küsimus, et kas selline pidev hoov, pidev õpetamine muusikakoolis dirigeerimine, akadeemia meeskooris, kas dirigendile ei ole üks lõputu enesekordamine? Sest poistekoorist peate te ju kogu aeg igal sügisel jälle kusagilt algusest alustama? Ja no ütleks ka niimoodi, et igal kevadel tuleb kurgiseemned maha panna. Ja juba ette teades, et sügisel võetakse ta jälle maast üles. Meid on natukene pikem kell, et isegi selles mõttes oleme paremas olukorras kui aednik. Meil poiss laulab, kes kolm, kes neli, kes viis aastat. No üle selle paljut ei tule. Aga jah, see enesekordamine väiksemas ajalõigus tõesti on mõnikord väsitav ja on esinenud momente, kus tunned veidikene tülpimust, tööst see tähendab, et ei oska nagu endas leida värsket impulssi, minna uuesti sama asja juurde, mis parasjagu pooleli on. Ja kui tuleb mõnikord proovist, proovi sedasama kaardimaja üles ehitada, mis eelmisel korral juba näis õnnestuvat. Kuid laiemas ajalises perspektiivis vaadatuna enesekordamine ei ole. Õige sõna. Siin selgub, et on nii aasta kolme nelja viie jooksul midagi edasi nihkunud. Et näiteks võtad sellesama laulu üles, mis on mõni aasta seisnud. Leiad, et nüüd on aeg uuesti kooriga õppida. See on hoopiski kuidagi teise näo osanud. Või muusikakooli tuleb uus õpilane esimesele kursusele. Ja juba sa tunned, et sul on nagu rohkem võtmeid inimese juurde minekuks, võimalusi tema õpetamiseks ja viimiseks õigete tõdede juhte. Nii et kordamine jah. Aga rutiini vast ei julgeks endale ette heita. Inimene areneb. Kas teil on olemas ka mõni laul, mida te võtmena igal sügisel poistekoori ette minnes kasutate ukse avamiseks? Poistekoori juurde minnes sügisel niisugustetme laulu vast. Rohkem ma ei nimetaks kui seesama Meie lauljate hümn Koit. Seda me püüame kõigile koosseisude oli alati hoida värskena. Seda lihtsalt peab iga meie laulja oskama. Aga mitmesuguseid poiste laule on olnud aastate vältel, mis mõni aasta üks, mõni aasta teine on nagu uuesti värskendamisega tulnud. Nosin peab nimetama selliseid igihaljad poiste laule, nagu on Riho Pätsil, Aksel Pajupuu, Arne Oidi. Küll on üks igihaljaslaul, mida on pidanud laulma juhatama kõik, kes on tahtnud koorijuhi ametit endale selgeks saada ja see on Miina härma ei saa mitte vaiki olla. Muide, huvitav, et ka Gustav Ernesaks oma oma mälestustest raamatutes mainib just seda laulu, mis aitab esile tuua. Olge head ja vead. Meeskoorid sügisel kokku tulles tõenäoliselt enamus laulavad ikka vist esimesena meie väga tubli naise Miina Härma teatud meestelaulu, see sisendab neisse kuidagi, vist suvel veidikene lahjendunud ühtekuuluvuse tunnet, tõstab neid veidikene kõrvupidi üles mehelikkuse tunnetamisel. Laul, nii nagu ta on siukene, energiline, kaasahaarav. Ja siis noh, ennast kiitmast ma ei väsi. Hõivater selline laul kuidagi toob suvel kollektiivist eemal olnud mehe jälle tagasi selle ühise muusikavankri ette lihtsa harjunud lauluga on see rakkesse tulek palju meeldivam kui hakata kohe uut, väga ränka laulu õppima. Ja ka see niisugune ühtekuuluvustunne muidugi väljendub kohe ikka siis ühises laulu, mis, mis välja tuleb kohe hästi. Peale seda, et te olete omadega päevase tööga koorijuhi ametiga ju tõesti nii tihedalt koorilauluga seotud on siiski veel miski, mis on teid ja nüüd ka koorilaulust kirjutama. Sirbi ja vasara rahvaütlemiste järgi olete tööks Atsakamaid ja, ja huvitavama väljenduslaadiga. Koorilaulust kirjutaja. Kirjutamine kirjutamine on sündinud tänu Saaremaale Ühele, koorile, segakoori. Juubeli järel paluti mind kirjutada kontserdile arvustus kohalikus rajoonilehes ja kuna mul oli koorega ka väga head suhted, Mul ei sobinud ära öelda, kuigi ma ei olnud kunagi niisugust asja varem teinud ja kui see artikkel ilmus oli omaga päris huvitav lugeda. Ja teinekord, teinekord, kui seda paluti teha, siis mul oli igav, kõhe tunne, aga, aga proovisin ja ja peab ütlema, et kirjutades ma vist saan isegi mingisuguse rahulduse kirjutamise fakt ise see tähendab oma mõtete, rahva ette toomise fakt ise sunnib endas nagu selgusele jõudma. Paljudes asjades. Nähtavasti viib kirjutajat ennast mingi uuele tasandile ja sunnib tõsiselt kaaluma oma omas sõna sunnib uuesti läbi vaatama juba paberile pandud. Praegu kahjuks rääkides seda võimalust ei ole, et see, mis suust välja lendab, ta enam tagasi ei tule. Aga kirjutades saad seda mitut korda veel üle vaadata, uuesti lugeda ja pool maha tõmmata, uuesti peale kirjutada. Noh, ma ei pea ennast kübleodolstoiks muidugi, aga, aga see mahatõmbamise võimalus on tõesti ka väga vajalik, et kirjamehed on see võimalus. Ja ta peab seda kasutama. Ja mis on veel huvitav selle kirjutamise juures. Et sa pead täpselt aru saama kriitiku ülesandest ja ma arvan, et nii palju, kui on arvustajaid, nii palju on ka vist erinevaid suhtumisi sellesse töösse. Töö on mulle huvitav, kui kui ma leian aga muu töö kõrvalt, siis ma olen nõus seda edaspidigi tegema ka inimene oma põhitöö kõrvalt midagi muud tegema ja seda ikka eemal laul siis laul peab ikka inimesel väga sees olema. Jah, ta tundub hobina juba olema. See pidi olema kõige toredam variant, kui sinu töö on ka sinu huvi ära, seda küll. Ja küsimus pole mitte ainult laulus, aga just nimelt kollektiivses laulus kunagi tudengipäevil. Ma ei jäta sind niisugust tunnistust, et küll oleks tore tänapäeva tehnika võimalusi kasutades teha üks niisugune meeskoor, mis koosneb igas rühmas ainult Peter põdemisest. Ja kadestasin Kalju Terasmaad, kes kunagi niisuguse võimalusega isegi eetris. Et vaata kui ilus koorsaksi. Ja peab ütlema, et see unistus õnneks jäi teoks tegemata? Ei kollektiivne laul ei ole mingisugune manipuleerimine nuppudega, see on ikkagi just nimelt kollektiivsuse tunnetamine naaberlaulja nagu sõbra sünkroonis mõtlemist ja tegutsemist või asenda mingisugune tehnika.