Ja tere tere taas kuulama rahvateenrite iga laupäevast saadet. Meil on täna siin vikerraadio stuudios päris korporatiivne meeskond, kõik on ühest firmast ja sellest, nagu veel vähe oleks ka. Ei tahtnud öelda, praegu ühtemoodi riides, aga, aga ühest oodad sellest ka. Ja, ja nii mõnelgi veistel on firmariided seljas. Mart Linnart, Peeter Kaldre ja mina, Aarne Rannamäe. Ja esindame me siis kõik saatuse tahtel firmat nimega ETV ja aktuaalne kaamera. Millegipärast meie saate graafikukoostaja on, on sedapuhku niimodi tahtnud, aga sellest ei ole midagi. Päike paistab ja nagu ta uudistest aru saite, ega väga palju uudiseid ei ole, aga aga meie väga ei kurda. Meil nagu jutu jutuainest peaks täna ikkagi jätkuma. Ja alustame kõigepealt sellest, et parafraseerimine ühte vana väljendit, et venelased tulevad nüüd ütleme siis, et inglased tulevad. See on paljude jaoks paljude meediaväljaannete jaoks nagu, nagu esimene uudis üldse, et kõigepealt tuleb meile kuninganna. Ja siis tulevad jalgpallurid, et kuninganna ees ja jalgpallihuligaanid ka otsa, nii et kõige rohkem sellest inglaste tulemusest saavad kindlasti rõõmu ja vati tunda meie politseijõud kes on ka muidu lõppeval nädalal nii-öelda väga avalikkuse huviorbiidis olnud. Jah ka mina muidugi olen, olen äärmiselt rõõmus, kui ma ei ole niisugune väga suur jalgpallifanatt, aga fänn igal juhul ja vaatan jalgpalli hea meelega eriti tipptaseme jalgpalli ja mõistagi Eesti meeskonnale kaasa ja uudis, et Eesti sattus ühte valikgruppi Euroopa meistrivõistluste sarjas koos Inglismaa ja Venemaaga on kahtlemata maiuspala. Nagu teame Eesti ja Venemaa jalgpallimatš, et noh, see on nagu lisaks ohtlikule momendile on seal väga palju ideoloogilist lisaainest ja see peab selle asja põnevaks. Aga aga tõepoolest nagu kõik jalgpalliasjatundjad ütlevad, et noh sattuda Inglismaaga ühte alagruppi ja võõrustada inglise jalgpallihuligaane hulika jalgpalli virtual koos, et noh, on aga igalühel au, aga aga mõnevõrra see paar päeva kestnud selline. Ütleksin isegi, et hüsteeria poole kalduv rõõmupuhang seoses sellega, et Inglismaaga just ühte alagruppi sattusime, just inglastega mängime, see meenutab mulle ühte toredat animafilmi, ma arvan, et seda on väga paljud näinud seal jääaeg. Ja seal oli üks, üks peategelasi, kes mammutiga koos ringi käis, oli laiskloom siit. Ja kui see laisklom siit ühel hetkel ei mammuti käest londiga vastu kõrvu, siis tundus sellele lõvile, kes seal kaasas oli, et laiskloom Sidi hirmsasti meeldib see, kui talle korra vastab, teada antakse ja andis ka. Ja siis nad jõudsid lõviga mõlemad järeldusele. Tõepoolest seedile meeldibki vastu pead saada. Et mul tekkis nagu sellega seoses see võrdlused, et muidugi on tore inglastega koos mängida, aga aga kaob nagu see sportlik moment nagu kuidagi ära, et et kui, kui Eesti on ühes alagrupis Inglismaaga, see on selge, et seal tuleb igavene kolakas ja Eesti võimalused sealt edasi pääseda on, on nagu sisuliselt olematud. Edasipääsetavad kaks meeskonda ega ega Euroopas Inglismaa ei olegi ju enam see päris tipp. Nii et kindlasti oleks me võinud sattuda alagrupiga hoopis tugevamate meeskondadega, aga mis, mis nagu mulle selle asja juures silma, kas on see see kummaline rõõm, millega me ootame need inglise jalgpallihuligaane siia ja hõõrume rahulolust käsi, et politsei juba pool aastat varem peab hakkama valmistuma nende tulekuks eraldama selleks 15 inimest. Et see käib nagu siin etenduse etendusega Darcise juurde ja mul tuli niisugune ketserlik mõte, et mis saaks siis, kui inglise vutifännid valmistaks mõne niisuguse pettumuse, tuleks siia ja käituks õudselt korralikult, vaataks matsijooks ainult Coca-Colat, külastaks vabaõhumuuseumi ja igasugune madina lõiming jääks ära. Oleks seos pettumus ja minul oli ka niisugune naljakas tunne vaadata, kuidas meie jalgpallijuhid kuigi seda oli ka väga huvitav vaadata, kuidas üks kanal kasutas ühte jalgpallijuhtija, teine kuidas teist ja siis käisin väike madin nii-öelda selle selle ümber, mis, mis Eesti jalgpalli sees toimub parasjagu. Ehk siis ikka see, see nii-öelda, kes on õigem juht ja, ja kes kes tegelikult juhib, kes jääb ja kes läheb. Aga see mõnus masohhism, et et jõle vahva on jah, Inglismaa käest tappa saada, et, et see muidu ütleme tugev meeskond hoiab nagu pead käte vahel, et satuks võimalikult lihtsalt salagrupp, et seal saaks võimalikult väikeste kaotustega edasi ja, ja saaks nii-öelda põhiturniirile, siis Eesti Eestis on nagu teistsugune. Ei, no tavaliselt ongi noh, kui me vaatame, kuidas näiteks korvpallimeeskondi loositakse või ka jalgpalli meeskonda siis tavaliselt ja ohatakse, et oh, me sattusime ka küllaltki niimoodi normaalsesse vahegruppi, et sealt on võimalik näiteks teisena edasi pääseda, aga nüüd nagu see küsimus langeb üldse eraldi inglaste käest tappa saada. Ja no teine asi on see muidugi, et ega neid huligaane siia väga palju saagi tulla, sest et ega nad ju ei tohi niisama mööda Tallinna tänavaid lällama nii-öelda inglise poissmeeste kombel, vaid nad tahavad ikka staadionile pääseda. Staadion valudes võib olla ilus ja suur ja kõik, aga aga on ikka paras, paras õnnetus, et, et 10000 kohta ja kui sind lubatakse paar-kolm 1000 kohta juurde, et ega see nüüd eriline teadmisstaadion pole, võib-olla ma ei tea. Inglise meeskond on muidugi palju mänginud väljas ja näinud igasugu staadione, aga ma arvan, et see, mida ta siin näeb, on üks, üks väiksemaid. Ja see loob oma omamoodi surve kindlasti. Seda küll jah, aga noh, kui need paar 1000 tuleb, siis Tallinna suuruse linna jaoks on see ikka ikka silmatorkav küll. Ei, kahtlemata ja politsei ülesanne on, on kindlasti, ma arvan, et kordades suurem kui ka omal ajal vene vutifännide rahustamiseks. Varasemad kogemused kassotlastega ütlevad, et need jalgpallifännid tulevad siia ja tunduvalt, et varem ja, ja mitte ainult siis ei käi ju jalgpalli vaatamas ja ja võib-olla ei korralda midagi tänavatel, vaid nad on, ütleme nädalapäevad siin ja ja võib-olla Tallinna õigustab seda tiitlit, mille talle hiljuti andis New York Times, kes kuulutas Tallinna üheks Euroopa pidu pealinnadeks või maailmapidu pealinnas maailmapidudele. Jah, et siin on väga palju atraktiivseid siin striptiisibaare ja lõbumaju ja lõbustusasutusi, et see niisugune kolmekümneaastane, valge eurooplane saab hästi-hästi mõnusalt puhata, nii et Tallinnal on see suur väljakutse kogu linnale, mitte ainult meie spordijuhtidele ja avalikkusele. No kindlasti jah, aga noh, eks neid Tallinna vist noorte või, või selliste olemas keskeas brittide seas juba üsna hästi tuntud. Aga mis mulle veel, torkas silma seal politsei kommentaaris selle kohta oli see, et noh, kui me neid vene fänne veel kuidagi saime valikuliselt eemal hoida visa abil, et siis brittide vastu ei ole midagi teha, sest meil ei ole viisat vaja, samas ega viisavabadus ei tähenda ju seda, et sa pead iga huligaani maale sisse laskma. Iga päev võib ka kriit tagasi saata ja on ju maailmas täiesti levinud, et eriti silma paistnud jalgpallihuligaanide kohta on must nimekiri, keda keda ei lasta. No ma arvan, et Eesti ei saada mitte ühtegi inglise jalgpallihuligaani, ükskõik millega ta varasematel aegadel on hakkama saanud piirilt tagasi, siis ma arvan ka, et siis satub ju näiteks ohtu võib-olla kuninganna siiatulek. Mina tahtsin just vastupidi öelda, et kui vene vuti päti oli nagu keerulisem peksta, et sellest võiks nagu tulla alati mingeid poliitilise maiguga skandaalikesi briti vutifänni võid alati julgelt, eks. Nemad on sellega harjunud ja kogu maailmas antakse neile tappa, kui nad hakkavad vääritult käituma, ennasttäis võtavad asju täis ja hakkavad siin laamendama, niiet eks eks politsei muidugi uurib, see ei ole lihtsalt niisama üks tavaline politseioperatsioon, vaid nii nagu ka ütleme Suurbritannia riigipea võõrustamine Eestis. Kuigi ma juba räägitakse tema tema ööbimisest Tallinnas, aga, aga ei ole ju teadagi, et, et kas nii-öelda väga tihti, onju lääneriigipead siin olnud nii-öelda kas pool päeva või kolmveerand päeva ja öö tema läinud järgmisse kohta. Näiteks ka riigiga, eks ole, kus kindlasti majutamise võimalused on oluliselt paremad. Jah, ta visiit ongi Baltimaadesse. Jah, ta külastab kõiki kolme riiki ja kas ta siin tingimata ööbib, teatavasti Briti kuningannal on niisugune komme, et ta ööbi hotellis. Aga Eestis meil ei ole president neilegi pakkuda korraliku vaja kui üks majatiib, eks ole, kuhu kuhu, kuhu selline külaline meil nagu ööbima pannakse? Ei tea, aga, aga eks paistab, aga sõna president lipsas täiesti tahtmatult mulla üle huulte ja ega ausalt öeldes ei olnud mingisugust kavatsust sellest Kadriorgiast või, või lossiskandaalist palju ilusaid nimesid antud, sellele asjale juba rääkida tänases saates aga, aga oleme selleks kahjuks sunnitud, sellepärast et on käimas siiski mingisugused protsessid ja ja kuidas me siis ikka neist möödavaatamine kõigepealt pead lendavad. Et see oli nagu nagu selle nädala üks üks ootamatumaid sündmusi, et siis julgestuspolitsei juht pani nagu vabatahtlikult ameti maha. Ja, ja sellest me võimegi nüüd edasi rääkida, et mis te arvate, on teie arvates see samm nagu õigustatud või või veel nagu viimasena muutub see selliseks heaks tavaks, et pannakse lihtsalt keerulise olukorra eesamet maha, noh, tuletame siin meie kaitseministrilt meelde eelmist mille üle me oleme palju siis ka rääkinud, aga, aga nüüd siis ka julgestuspolitsei muidugi mastaabid on erinevad, aga aga skandaalide tagajärjel sündis. No iseenesest, ma arvan, et see on isegi positiivne, kui, kui mingi skandaali puhul keegi ameti maha paneb, kui sa siin kaitseministrid meenutasid, sest et enne varasematel aegadel muretsevad rohkem sellepärast et keegi ei taha tagasi astuda ka siis, kui tõesti põhjust oleks selles. Seal inimesed ei oska lihtsalt kirjutada, ei kirjuta lahkumisavaldus niisama lihtsalt. Kõik kirjaoskajad saanud ja lahkumisavaldused lendavad vasakule ja paremale. Ei noh, tagasiastumise vastu pole kellelgi midagi, sellepärast et see on alati tore, kui inimene, kes on mingisuguse möödalaskmise eest vastutav, võtab endale poliitilise või siis ka majanduslik, oleneb sellest, mis väärisinimene töötab vastutuse ja astus tagasi. Aga Eesti puhul kipub viimasel ajal hea küll olema, niimoodi, et astuvad kuidagi nagu valed mehed tagasi. Valed inimesed, et et see, kelle puhul ühiskond ootab, et et tema peaks tagasi astuma, et ilmselt tema on see peasüü pääl astuks tagasi, astub hoopiski teine tagasi, ehk siis kunagi oli üks, üks üks näidend, kus oleks pealegi koika laine, kes alati sai mööda päid ja jalgu ja võttis vastutuse enda kaela ja ja astus tagasi ja edasi ja nõnda edasi, sest täpselt samamoodi jõuga. Kaitseminister Jõerüüt ju astus tagasi ju hoopis teistel asjaoludel hoopis teiste inimeste skandaalide tõttu, tegelikult tegime need saatjale koormavaks ja julgestuspolitsei juhtiv, täpselt samamoodi seda selle peale, onju ajakirjanduses juba ju terve nädal vihjatud, et tegelikult peaks tagasi astuma, oleks võinud tagasi astud hoopis keegi teine, aga vastust, aga sellega ikkagi noh, ma, ma ei tahaks nimetada julgestuspolitsei juhtinud päikeseks mutrikesed aga, aga siiski mitte see inimene, kelle tõttu need asjad juhtusid. Lihtsalt küsimus on selles, et ega me väga täpselt ju ei tea, ma tean, et käsuliine selle lossi sees, kas, kas oli täiesti niimoodi, et julgestuspolitseile andis keegi nii-öelda korralduse või vihjas, et ärge nüüd selle koha pealt häält tõstke, olge vait või nad ise olid vait, samas kui nad ka said vihje, siis julgestuspolitsei oleks pidanud seda niisugust korraldust või vihjet ka kuulda võtma. Nii et selles mõttes võib-olla lepikuldil oli vähemalt moraalselt mingisugust põhjust tagasi astuda. No selles mõttes on sul muidugi õigus, et noh, et kui, kui tõesti julgestuspolitsei asjast teadis ta teatas sellest, ütleme ütleme nii, oletame, teatas sellest Kadrioru kantseleiülemale. Kantseleiülem ütles, et noh, oleme nüüd sellest asjast, kus, et ära sa sellest kuskile edasi. Ta, kuigi julgestuspolitsei juht pidanuks loogiliselt võttes sellest teatama ka siseministrile. Siseminister vannub nagu, nagu rauda, et tema kuulis sellest kõigest alles Eesti televisiooni vahendusel. Et siis selles mõttes jah, miks mitte, et oleks, oleks pidanud võib-olla tõesti teatama edasi. Ja teine küsimus on see, et kas tema on see ainus ja peasüüdlane. Et nüüd leiti üks, sõidan üles, kes astus tagasi ja sellega oleks nagu. Asi korras ja aga kui me seda ja nende sündmuste kronoloogiat nagu järgima ja jälgime, siis see tagasiastumine tuli enne, see paber esitati enne, kui hakati välja mõtlema, et, et noh, et üks asi on nagu selle asja, moraalne vastutus ja ohvitseri au ja, ja kuna see on nagu tema haldusala või tegevusvaldkond, mille, mille siis Ain Lepikult vastutas. Aga teine asi on ikkagi see, et see põhjendus, et käsuliini sai nagu ignoreeritud ja et politsei, peadirektor ja siseminister ei teadnud asjast, need tulid nagu natuke hiljem tulid küll samal päeval tegelikult hakati juba vaikselt valitsuse poolt ütlema, et vot nii see oli ikka ka, aga, aga noh, et lepingud on tore mees ja täidab oma ülesandeid ikka väga hästi ja tegelikult on ju asi asi ikkagi väga lihtne. See on ära tõestatud, eks ole, Kadrioru loss noh, nii suur või väike, kui ta parasjagu on, on, on põhimõtteliselt jaotatud kaheks. Üks asi on nii-öelda kantselei pool eksis tööruumid, teine asi on presidendi eluruumis. Ja, ja kui, kui me oleme vist kõik käinud Kadrioru lossis erinevatel aegadel ja tööülesannete tõttu, siis me teame, et kui me ajakirjanikuna sinna sisse läheme, siis noh, me esitame oma oma dokumendipildiga ja ja siis me esitame oma asjad kontrollimiseks, läbime turvaväravad ja sealt omaette seal loomulikult ja siis tuleb meile keegi vastu enamasti keegi, keegi pressitöötaja viib meid siis üles sinna, kuhu on vaja, kas siis toimub seal mingi üritus, pressikonverents või intervjuu presidendiga, mida iganes. Teine teine pool on see, et kari teismelisi ja mitte nii väga teismelisi enam lihtsalt vajutas uksekella, ülevalt tehti lahkelt lahti. Julgestuspolitseiametnikud said jälgida seda ainult nii-öelda monitori vahendusel, kedagi läbi ei otsitud, kõik viisid võisid kaasa viia mida iganes, kas pudeli veini või, või trotüüli või ainult fantaasia piirab, eks ole meil seda arutamast, mida, mida sinna võidi kaasa viia. Ja nii oligi ette nähtud. Nii see pidigi olema, nii oli. No ma ei tea, kas kuskil paberites kirjas, aga vähemalt vaikivates kokkulepetes, et nii on, nii, on õige ja hea, nii ongi meie riigipea kõige paremini kaitstud. Kui, kui niimoodi talitatakse. Absurd, eks ole? Sa jätsid ühe asja täpsustamata sa alustasid sellest, et on tegelikult ju kaks osa, üks on tema ametiruumid ja teine on tema eluruumid ja ma arvan, et kui meie kõik, kes me seal sees olema käinud, ei ole kunagi tema eluruumi uksest sisse läinud ei ole tema eluruumi sisenenud ja me ei ole siis läbi teinud neid protseduure seal ikkagi tema ametiruumidesse sisenemine, kus meile vastu tullakse ja kõik need protseduurid, mida sa kirjeldad Jah, aga noh, selgus, et öösel pääseb ühest ruumist teise ja, ja kuigi minu teada nii-öelda fotomaterjali selle kohta nende 70 foto hulgas, mis siis nüüd on nagu muutunud kahjuks äritsemise objektiks. Et üksteisele ja, ja vahel on kolm, neli astet ja igaüks võtab oma komisjonitasu, nii et piltide hindan on päris taevani kerkinud, sest ausalt öeldes ütleme, et 400 krooni pildi eest on ikka ikka üüratu hind vaadates lihtsalt mingisuguseid teismelisi pidutsema, et no me võime kõik selliseid pilte teha, eks ole, noh tonnide viisi. Aga noh, see selleks. Ja, ja, ja, ja nüüd nüüd on siis kui me räägime turvaaugust, eks ole, et siis noh, lõpetasin nagu sellega, et nii ongi ette nähtud. Ühesõnaga, kutsuti siia kunagi meie riigipead turvama ja nõustama, eks ole, tohutult väliseksperte, kes andsid oma nõu, aga lõppkokkuvõttes võeti ikkagi vastu nii-öelda kohalik kohalike oma banaanivabariigi otsus, et teeme nii ja nii on kõige paremini. Isegi turvakaameraid pole seepärast, et riigipeal ja tema perekonnale on väga ebameeldiv, kui, kui ta läheb seal kogemata, ma ei tea, pidžaama väel mingisugust paberit oma tööle loovalt võtma, tekkis mõte, eks ole, ja tahaks midagi kirja panna ja tahaks midagi nagu arvutisse lüüa ja siis keegi vaatab pealt ekse. No võtame need kaamerad ka maha. Ja, ja siis noh, ütlebki Kadrioru Kadrioru peremees ehk siis turvaperemees ehk siis kantselei direktor, et ärme hakkame jamama, et, et noh nii ja nii on kõigil meil lihtsam. Ja mulle ikkagi ikkagi väga ei meeldi, et, et meil on niisugune asi muutunud nagu, nagu tavaliseks, et võetakse nagu, nagu teiste inimeste eest selle see vastutus enda peale. Et ükspuha mida, mida politsei ja siseminister aga praegu ei räägi, aga, aga mulje jääb ikkagi niimoodi, et juba enne, kui siseministeeriumi raport või sisejuurdlus on, on nii-öelda valmis saanud julgestuspolitsei võtab lihtsalt süü enda peale. Ja nii see ongi, üks mees on näinud ja mis seal ikka siis nüüd teha. Kõik ülejäänud, kes tegelikult selle nii-öelda selle olukorra tekitamises on, on nagu osalised ja, ja mitte kõrvalosades, vaid peaosades need lihtsalt noh No aga tuletame meelde sedasama kas või Jõerüüdi tagasiastumist me ju noh, ilmselt paljud veel mäletavad, see oli küllaltki selline dramaatiline avaldus, mis ju mille ta tegi, mis saatis seda eetikakriis moraalikriis, mis iganes. Jõerüüt astus tagasi, leidis omale teise kohaga väärikas riigiametis, aga kas siis sellepärast midagi muutus, kas siis see, see, selle kriisile mingisugust lahendust järgnes või kas keegi analüüsis seda pärast? No mis sul meelde jäänud, kummarid ahju kõik sega Köb ainult vaikselt ja seda ka keegi enam eriti ei näinud. Nähtsusesteeridi tagasiastumise puhul see tema põhjendus oli ka nagu pisut laialivalguv, et seal oli mitu asja koos. No ja, ja teine asi nüüd nüüd, kui keegi ühesõnaga pea on lennanud ja suhteliselt rahulikult läheb ikka edasi, eks ole, tuleb see raport, tehakse väikseid mingisugust parandused, öeldakse, et jah, julgestuspolitsei ja nii edasi ja nüüd hakatakse siis välja mõtlema mingeid uusi vahendeid. No midagi peab muutma, et avalikkusel rahule jääks. Ei, no nüüd on eriti presidendivalimiste aastal, nüüd on tore nüüd ainukene, mille peale siis meie kilplase geeniused suudavad tulla, et ehitame presidendilossi ümber tara. Teeme paraet, siis lahendame probleemi. Kui tekib meil näiteks illegaalse immigratsiooniga mingisuguseid probleeme, siis paneme piirid kinni. Lahendame sellega küsimus. Janu õnneks muidugi seda täna on ka nagu kahe otsaga asi, et ma saan aru uni muinsuskaitsjatest või nendest nii-öelda pargi ajaloolistest kui ka kui ka siis avalikkusest ja, ja muuta tahtjatest. Et maailmas on ju igasuguseid protesti vorme ja ütleme Eestis veel neid lõhkevöödega hull ei ole veel nagu kohale ilmunud. Ja kui nad on ilmunud, siis nad ei ole oma vägitükke saanud nagu lõpuni veel viia, aga teoreetiliselt on ju võimalik meie kui Euroopa Liidu ja eriti NATO riik, kes on aktiivne sõjalistes operatsioonides maailma kõige tundlikumad piirkondades. Võib ju väikese õppetunni meile anda ühel päeval. Selles mõttes selle presidendilossiesise platsikese nii-öelda kinni panemine on ju noh, mõnel määral mõistetav ükskõik siis kuidas seda tehakse, kas tehakse, aga või, või pannakse sinna vahiposti ja ja, ja, ja, ja püssimees ütleb inimestele, et ärge siia tulge või ükskõik kuidas. Aga, aga, aga see, mis, mis on nagu selle praeguse asja põhjustanud, ehk siis üüratu turvaauk lossi enda sees. Et see jääb nagu lappimata tundub praeguse seisuga seda, seda ei kavatse keegi hakata muutma. Jah, sest ega ega see nii-öelda sissetung, mis selle skandaali põhjustas, see ju ei toimunud mitte sealt peauksest, vaid ikka sealt kõrvaluksest. Ja ühtegi provokatsiooni ju tegelikult vist oli mingi värvipildumine kunagi, aga, aga, aga väljastpoolt ehk siis selle väikse platsi poolt peaukse ees ei ole ju kunagi mingisuguseid asju, toimub. Ei meenu küll ja ma arvan, et see moraalne kahju, kui, kui nüüd tõesti peaks tara ehitamine olema niisugune tõsine mõte, et see moraalne kahju on sellest palju suurem, kui, kui see imetillukene turvalisuse suurendamine, sellepärast et kui presidendilossile on nagu kõrge aed ümber, siis sisse ju eraldab teda rahvast nagu ikkagi sümboolselt väga palju, sest noh, praegu see, kui saab vabalt presidendilossi eest läbi kõndida, on minu meelest väga positiivne nähe ja see on ka täiesti loomulik, aga noh, ka näiteks Prahas on presidendilossiesine aed päeva ajal avatud inimestel jalutamiseks õhtu õhtul mingist, kelle aasta pannakse kinni, seal on kinni. Ja seda enam, et Eestis ju president on rohkem nagu niisugune sümboolne sümboolne kuju, seda seda enam peaks see loss olema nagu rahvale ligipääsetav mitte selles mõttes, et sinna sisse pääseda, vaid vaid vähemalt Ja vaat see on tihti argumente, et meil president ei ole nii-öelda sisuliselt number üks inimene, kuigi ta on riigipea. Aga tuletame ikkagi meelde, et noh, Iraagis ja mujalgi on, on pantvangi võetud täiesti tavalisi inimesi, tähendab kui tahetakse midagi nii-öelda riigi vastu näidata, siis minnakse kõige vähem kaitstud kohta ja tegelikult ametiasutustega võrreldes vist Kadrioru loss presidendilossis, ma mõtlen, on, on, on üksi selliseid kohti. Et need, et abitöötajad ja ajakirjanikud ja, ja, ja muidu misjonäri, kes, kes, kellel on kaamerate ees Iraagis kuul pähe kihutatud, nemad ei ole ka mingisuguseid, eks ole, riigivõimu esindajad. Ma arvan, et presidendilossi tungida on meil lihtsam kui kui Stenbocki Võite sisse tungida võib olla aga seal väljakul midagi mingit provokatsiooni korraldada ja, ja noh, me kõik oleme ju käinud seal, me teame, et sinna üles autoga sõita on väga lihtne ja autos võib alati midagi olla. Sellepärast on, on need nendele lastele, kes pidu panid, on, peab ütlema, tegelikult aitäh. Et tegelikult Eesti riik hakkab mõtlema väga-väga palju rohkem nende asjade peale. Maailm on muutunud ja, ja, ja see on. Ma arvan küll, et ainult aja küsimus, kui siin ka midagi taolist toime pannakse. Seda küll, aga ma annaks jumal, et ei taha, aga ma ikkagi arvan, et selle presidendilossiesise platsi kinni panemine ei ole nüüd see mõtteks. Asi, mida tasuks teha turvalisuse suurendamiseks. Jah, no tuletame meelde Ameerika saatkond, eks ole, panin terve tänava kinni ja, ja seda Tallinna südalinnas väga käidavad ärama, nii et kõik, kõik on võimalik, kui, kui esimene provokatsioon on juhtunud või esimene tõsine intsident juhtunud, siis tehakse mida iganes. Aga, aga praegu on nii-öelda laste pealt tara hakata ehitama muidugi on, on äärmiselt kahtlane ettevõtmine. Noh, see on nüüd Jah, see on siis tuleb mõelda juba laiemalt, sellepärast et meie riigijuhtide turvalisuse tagamine on ju noh, me ei saa võrrelda seda näiteks Ameerika Ühendriikide või Briti juhtide turvalisusega, meie peaminister ju liigub kas või tuleb siiasamma raadiosse esinema, autoga sõidab ukse, et ei ole siin ju mingisugust erilist vallatale paar ihukaitsja, kes teda saadavad või tuleb kasvõi televisiooni esinema või kõnnib vanalinnas või no siis siis peaks nagu selle asja võtma kompleksselt, et noh, et miks siis ainult nagu Kadrioru lossi ümber tara või Stenbocki maja ümber tara, siis peab nagu kõik ka liikumise juudid peab turvama tunduvalt kõrgemal tasemel kui, kui siiamaani. Ja kas või selle peale läheme Ma millegi pärast arvan, et vistike. Ja teine niisugune. Tähendab, paranoiline tegevus või, või mida, mida praegu siis väga aktiivselt tehakse ja mida me oleme siseministri intervjuudest kuulnud on, on see, et, et siis nüüd Need, vaesekesed, kes seal pidutsesid, nii need, kes seal lipu juures olid, mida iganes nad seal siis tegid ja kes sokkidega riiginõukogu laua peal liugu lasid või, või kes lihtsalt tulid korralikud peole ja, ja võib-olla ei võtnud tilkagi midagi, ei tõmmanud vesipiipu ega midagi kangemat. Kõik kutsutakse politseile vaibale, kõigile hakatakse vaestelaste peale, hakatakse siis nii-öelda näidis näidisprotsessi läbi viima. Et uurime ikka põhjalikult välja, et kas 15 aastane jõi klaasi veini või joonud veini ja, ja kõik, see kõik see tundub nii, nii kohutavalt silmakirjalik, et et paraku see on nüüd siis ka üks selle nii-öelda meediasse jõudnud avalikustamiseks üks, üks tagajärg. Et sellest, sellest on mul siiralt kahju ja kuuldavasti nii mõnigi laps on tõeliselt stressis, ütleme nii. Väga-väga ja väga frustreeritud, et politsei, teda, noh, ma ei, ma, mu mõistus keeldub uskumast, et seal mingisuguseid jõuvõtteid kasutatakse, aga, aga põhimõtteliselt noorele inimesele lapsele tiine keisrile korduvalt politseis käimine ja tungivatele küsimustele vastamine ja kõik see, kõik see ei ole, ei ole niisama lihtne. Ja siin peaks ikka asja sisulise küljega tegelema ja siin on ju kõige olulisem ikkagi seesama, millest me alustasime, seda teemat on see kui auk ja see käsuliin ja selle järgimine ja sellega peaks tegelema nüüd kõik instantsid, sealhulgas ka politsei, aga mitte tõesti noh, nagu sa ütlesid, näidisprotsessi korraldama ja kiusama neid kiusama neid lapsi, kes, kes seal käisid ja see, see ei ole ju. No ütleme niimoodi, et see ei ole nende süü, ei ole see olnud neil ju teadlik tegevus, et ma olen nüüd presidendi juurde, ma meelega kahjustab presidendi mainet. Ei, seda muidugi tähendab, ma ei tea, kas sa tead konkreetselt mõnda teismelist, kes on käinud üle kuulanud. Ja ma tean konkreetselt mõnda teismelist, kes on käinud ülekuulamisel, aga ma ei taha sellest siin nii-öelda valikut. Ei, ma lihtsalt mõtlesin, et selles mõttes, et kas seal ülekuulamisel käitutakse nendega kuidagi süüdistavalt või sest et kui uurimise seisukohalt, kui uurida seda turvaauku, siis iseenesest ju on mõttekas neid osalejaid küsitleda, et kas käidi seal ametiruumides, kuidas sinna pääseti? Noh, et kuidas asi toimis. Jah, aga mulle mulle on jäänud niisugune mulje, et on rohkem, rõhutaksin öelda sellele ma viinaviskamisele või, või, või siis presidendiproua veidi ära joomisele ja nii-öelda, et saaks Laksata mingisuguse rahatrahvi nende laste vanematele. Algatada väärteomenetluse konkreetse isiku suhtes jälle linnukene kirjas. Kui asi käib sedapidi, siis on muidugi suhteliselt totter. Noh, ja, ja küsimuste küsimus, kuidas ikkagi nii-öelda see kogu see skandaal mõjub siis ikkagi nii-öelda meie presidendivalimiste aastal meie riigipea valimisele või kuidas ta istuvale riigi peale nagu nagu, nagu mõjunud ja milliseid järel ja see siin siin peaks tegema. Et see, see vist on, et kõige olulisem küsimus, mis mis tegelikult nagu nagu riiki ja ühiskonda peaks, peaks kõige rohkem huvitama. Mis te arvate? Teoreetiliselt võttes ta muidugi hästi ei peaks residendile mõjuma, aga teine asi on jälle see, et kui president on laiade rahvamasside poolt tõsiselt armastatud, siis igasugune niisugune asi tõstab ta nagu kannataja seisusse ja tekitab tema ümber kannataja oreooli, mis, mis iseenesest võib tema populaarsust veelgi tõsta. Teine asi on muidugi see, et meil rahvas otse presidenti ei vali ja, ja seda teevad poliitikud. Jah, ei noh, siin on ka juba ju ma ei mäleta keegi, keegi vaatleja on juba öelnud, et tegelikult on nagu seoses selle skandaaliga on president Rüütli šansid juba olematut, ehk siis null, et ta nagu tema võimalused saada presidendiks on, olen ma siiski siiski seda ei usu. Jah, tõesti, president on populaarne ja, ja presidendi toetus ei ole mitte ainult rahva seas suur, vaid presidendi toetus on suur ka selles kogus, mis tegelikult olgem ausad, presidendi valib ehk valijameeste kogu. Presidenti ei valita riigikogus, vähemalt praeguse hetke seisuga mitte. Sa oled juba kindel, et ei valita. Olen kindel, kui asi läheb niimoodi, nagu ta siiamaani on läinud. Ehk siis ei leita kompromisskandidaat tema siiamaani ei näe siin küll ühtegi kompromisskandidaati, kes suudaks vastu seista. Mina ootaksin ikkagi presidendi perekonnalt eeskätt muidugi presidendilt, aga tervikuna perekonnalt ka ka presidendiproualt ikkagi nüüd hoopis nagu jõulisemat sekkumist selle, selle skandaali nii-öelda lõplikku ära lahendamisse mitte kinni mätsimisse, nagu algusest peale oli, noh, president oli ära, eks ole, ja siis oodati teda ja siis väevõimuga ma tean, Californias peaaegu president tiriti nii-öelda kaamera ette kahte lauset ütlema ja et tal endal on ikkagi väga suur roll selles, et, et tema ise, et nii-öelda tõestada seda, et ta ei ole marionett kellegi käes, et sõltub sellest tema, tema turvalisus ja tema tema kogu tema olemine sõltub sellest mida midagi tema nõuandjad või tema kantseleipealik arvab ja ütleb, ja ta jagab, ta omab kogu seda informatsiooni, mida kõigepealt omab eeskätt Eesti lai avalikkus, eks ole, ta noh, mul on seni jäänud niisugune mulje, et president ei loe Postimeestega päevalehte ka, kui, kui kui kantseleiülem talle seda laua peal ei pane, tal jääbki lugemata, kui seal mingisugune ebameeldiv artikkel sees on, sellepärast et lihtsalt ta ei anta seda. Vaata mullis. Vot sellest rüütli šanssidest kinnitas pooleli, et ma rääkisin seal ühe poole ära, et juhul kui Arnold Rüütel otsustab kandideerida siis ta ilmselt ka presidendiks saab. Aga näeksin siiski ja see oleks vist aus ja korrektne ja see tooks ka Arnold Rüütlile tunduvalt rohkem plusspunkte juurde, kui ta teatab. Ma ei räägi tagasiastumisest, ma räägin sellest, et kui ta teatab, et seoses selliste sündmustega ei pea ta võimalikuks eelseisvatel presidendivalimistel kandideerida. See oleks väga suur plusspunkt nii Arnold Rüütlile endale kui ka Eesti demokraatlikule arengule. Ma olen sinuga nõus, iseküsimus, et mis ta siis selle plusspunkti kellestki Kuid nooritud lahkub, elanud tore, tore ju elada. No tähtis on ka see, mis jääb nagu järele ei anna niisugune mälestused. Aga noh, see on, see on üks asi ja see oleme vist kõik nagu, kui enda sisse vaatamise oleme ausad, et seda vist nagu juhtu. Ootaksin pigem nagu teistsugust, et president võtaks ikkagi enda peale väga palju sellest kogu sellest skandaalist puhkenud süüst ja mitte ainult oma lapselaste kasvatamisest, see see minu jaoks nagu ei olegi tähtis, kui me räägime riigist, siis antud juhul ikkagi olulisem on see, et, et politsei täidab oma funktsiooni, kantseleiülem täidab oma funktsiooni ja president täidab oma funktsiooni ja kõik need esimesed kaks Kedama nimetas, siin on siin ilmas selle ametikoha peal ainult selleks, et, et riigipea saaks oma oma oma funktsioone õigesti ja hästi ja väga efektiivselt täita. Paraku mulle tundub, et, et et need, need kaks on, on pigem nagu segavat tegurit, kui tulen tagasi selle politsei juurde ainult korraks. No mujal riikides ehk siis arenenud arenenud riikides, kus, kus need süsteemid töötavad juba aastakümneid. Ei ole, ei ole tegelikult ei, ei riigi peale ega mitte kellelegi teisele ühelgi tema nõunikule ei ole, ei ole mingisugust õigust otsustada näiteks turvameetmete üle. Ta võetakse natukene natukene arvesse tema mingisuguseid soove. Aga põhimõtteliselt, kui, kui sellised olukorrad tulevad, siis meie meie julgestuspolitsei ütleb, et kõik nüüd on nii, seda tehakse nii ja mitte teisiti. Ja mitte keegi peale nende otsese ülemuse, ehk siis politsei peadirektori ei saa öelda, et seda tehakse teisiti. Ja mitte mingisugused poliitilised mingisugused onupojapoliitika või ega, ega riigi poliitika ega, ega ega Jaagundlikudega koalitsioonist lähtuvad põhjused ei saa seda, seda otsust väärata. Riigipead kaitstakse niimoodi. Sa mõtled siis nüüd lihtsalt öeldes niimoodi, et kui riigipeale tekib mingisugune turvalisus, oht, siis on julgestuspolitsei see, kes paneme presidendile kammi kuklasse, lükkab ta kuulikindlas autos. Sõidame absoluutselt ei küsi kantselei direktori käest nõuet. Et kas me, kas me hakkame sõitma presidendiga, ei teadnud just nimelt ja täpselt samuti kantselei kogu oma koosseisus eriti, aga tema, tema juht täidavad neid ülesandeid, mis nad, mis nad peavad täitma ja ainult selleks, et riigipea töö oleks tagatud, et see oleks võimalikult efektiivne. See on nagu ja, ja selles suhtes ma ootan, ootan presidendilt mingisugust julgemat avaldust, mingisugust käitumist, et näeme, et sellest skandaalist on õppinud laste kasvatamisest ja, ja kõik see, kõik see muu jama, mis, mis ma vanemate lastevanemate intervjueerimine ja, ja see, see võiks minu meelest täiesti olemata olla. Olen täiesti nõus sinuga, aga ma millegipärast kardan, et sa jäädki ootama seda, et president niisuguse Ei, ma kardan ise ka, ma kardan ise ka. Aga mis lastesse puutub, siis tõepoolest ega, mida need presidendi lapselapsed siis nüüd tegid, palju hullemat, kui, kui tavalised teismelised kutsusid endale koju külalisi. Ja noh. Jah, kui nii oli aktsepteeritud ja nii võis teha, siis no kes ei kutsuks? Lihtsalt lihtsalt küsimus oli ikkagi see need, kes oleks pidanud jälgima, et nad sealt edasi ei lähe ja mis seal toimub, need ei teinud oma tööd. Aga paraku jah, selline niisugune salatsemise ja selline õhkkond ja sündmuste, tõsiste sündmuste, sageli riigi jaoks väga oluliste sündmuste kinnimätsimine, see on ikkagi kahjuks meie riigis niivõrd tavaline, et et avaldub ainult selles selles antud juhtumi, siis vaatame kas või seda, mis, mis nagu eile ja meil päevavalgele ujus, ehk siis see Eesti Panga järjekordne salatsemine, mitte seisukoha võtmine või kui siis seda tehakse, siis tehakse poolikult täis suuri ja sügavaid valesid tunduvalt hiljem, kui, kui ette nähtud sinuga Marttile töötasime, tegime seda aktuaalsega koerasaadet. Ja kuulajad, kes seda saadet ka ja eilsed eilsed uudised ei jälginud, siis ilmselt on täna lehtedest lugenud, et et Eesti pank on emiteerinud möödunud aasta septembris 30000 rahatähte sajakroonist, mis olid siis puuduliku teht efektsed, ehkki see oli puudu üks element ja, ja need riistad, mis siis meie kauplustes ja marketites ja igal pool mujal nagu fikseerivad, et raha on õige, näitasid, et tegu on valerahaga ja, ja tulid loomulikult vajutati paanikanuppu ja siis tuli kohale turvatöötaja rankemiteeris vist ikkagi ebateadlikult ja seda küll, seda küll jah, aga seda üritati nagu igav ja iga hinna eest varjata. Kuna kuigi tegu on juba viie kuu taguse asjaga, siis eile ajakirjanduse survele alles siis lülitati selline pressiteade, mis tegelikult kubiseb valedest ja, ja pooltõdedest ja, ja sellest, et 10 inimest on nii-öelda politseisse viidud ja üks neist arestikambris oma aega veetnud. Sellest ei, selles pressiteates mitte poolt sõnagi. Mitte sõnagi, jah, sest, et inimesed ju võeti kinni septembrikuus üle siis kui me hakkasime asja uurima avatud toimiku informatsiooni põhjal, siis Eesti pank saatis välja pressiteate. Kell 15 57 vist tuli, see tähendab kolm minutit enne kella nelja Mil reede õhtul pank töö lõpetab. Et olla kindel, et mingid muud ajakirjanikud lisaks neile helistama hakata. Nii et asjast oli möödunud mitu kuud. Juur ja Eesti Pangalt president Andres Lipstok tunnistas meile intervjuus ka täiesti avameelselt, et noh, et kui me ei oleks seda uurima hakanud, et ega nad ei oleksid avalikustanud, sest sest nii nad leidsid, et nii ongi parem, sest et kui nad oleks avalikustanud, siis oleks võinud tekkida paanika. Inimesed oleks hakanud paanitsema oma rahatähtede pärast. Et las parem olla asi niimoodi, vaikselt võeti seal kümmekond inimest kinni, mis siis lasti lasti lahti ju pärast. Ma küll ei kujuta ette, mis paanika oleks võinud siis meie ühiskonnas tekkida, aga samas nagu antraks rünnak siis või et kui Eesti pank oleks teatanud, et vot selline asi on inimesed, kellel on mingid käes, on võimalikult rolli ta seal seal need rahatähti, eks ole, meie eesmärk on see kokku koguda ja edasi jooksen midagi lihtsamat olnud. Miks, miks ja oodata, et äkki kõik rahatähed siiski nagu õnnestub vaikselt käiblusest käibest kõrvaldada? Jah, see on niisugune varjamise mahavaikimise sündroom, mis siis pank ei teinud? Suur kuritegu, noh? Saksa Saksa trükikoda, kus meie rahasid trükitakse, saatis meile natuke praakraha ja pank saatis need lasinat käibele, sest tõepoolest ega kuidas pank peaks iga rahatäht üle kontrollima eraldi, kui need tulevad pakkides. Hõlmab eraldatud mulle jah, kõik panga nõukogu liikmed väidavad, et nad, et pank ei pea nagu kõike üle kontrollima, aga ma arvan, et see savastamine ja mahavaikimine sellest tuleneski, et ju ma ausalt ma tunnistan, ma ei, ma ei tunne seda regulatsiooni, aga aga mulle tundub, et pank peab iga sellise partii, mis tuleb nii-öelda poognatest lahti lõigatud. Jah. Aga kiles kile kiletatuna tuleb kohale, et nad peavad ikka mingisuguse proovi tegema ja vaatama, et kas kõik on õige ja kuna, kuna, kuna see kilekott selle 30000 rahatähega olid kõik, räägid sellepärast, et üks saksa tööline, nii naljakas kui see ka ei ole saksa täpsuse juures, eks ole. Bunde Struckerays läks lõunale nagu seletati ja ja, ja tuli tagasi võõrtööline võib-olla ja tuli tagasi ja, ja siis pani vale valehunniku teise hunnikusse. Arvasite, et see raha nüüd valmis trükitud ja kõik kõik turvaelemendid on peal, aga selgus pärast, et ühte, ühte ei olegi. Aga, aga mis puudutab jah, sellesse panka pressiteatesse siis noh, siin on selliseid lauseid, et tõenäosus, et inimene puutub veel kokku defektse rahatähega kaduvväike, ei ole kaduvväike. 30000 neid oli, 6000 on kuskil ringluses, eks ole. Ja, ja kunagi ei tea, kui inimene. Mammi kuskilt ma ei tea Kohilast üksikust, eks ole, on juhuslikult selle raha omanik, muide üks see, kes vist politseisse viidi ja istus istus kinni arstikambris ja võttis selle raha muide siitsamast Eesti televisiooni küljes olevast rahaautomaadist, nii et nii et kunagi ei tea, seemne läheb, eks ole, sinna poodi seal juhuslikult pannakse see ultra selle valguse alla. See näitab, et see on raha, on, on, on element puudu, müüja vajutab, paanikanuppu tuleb, turvatöötaja kutsub kohalikku mingisuguse politseikonstaabli, kes võib-olla pole kuulnudki ja see inimene pannakse samuti plate peal, eks ole, istuma tööks võib-olla tunniks, võib-olla, aga ma tean ka eile automaadist kolm sajalist. Nonii, sabat üle. Enne kaubaminevikku ülevaatamine aitab. See ultraviolett kiirtega tuleb muretseda sulle endale kohe pankade kontrollima ja, aga nüüd, kus asi on avalikuks tehtud, need vähemalt inimene, kui tal Eline asi juhtub, noh, teab, et see on, et noh midagi väga hullu ilmselt ei tule. Aga pangem nüüd ennast, nende inimeste olukorda, kes seal septembris kinni võeti võetakse kauplused kinni, öeldakse valeraha valeraha levitamise eest. Eestis võib saada kuni viis aastat vabadusekaotust. Ma kujutan ette päris kehva tunne või seal neil inimestel Jah, just see mitte avalikustame, tekitaski. Ma arvan, nendes ringkondades. Igale inimesele, kes kinni võetakse, tuttavad ja tuttava tuttava tükki levib jätkates paanikat, muidugi mitte see, kui avalikustatakse, kõik teavad, siis ei teki mingit paanikat. Kujutage ette, inimeste tervislik seisund on ju erinev, inimeste närvikava on väga erinev. Mõne jaoks istuda politseiautos ja sind viiakse. Politseijaoskond on juba ise niisugune sündmus, et et vanad ajad meeles, eks ole, kus, kus miilitsajaoskonda viimine võrdlus, ma ei tea juba, millega siis siis nüüd nüüd? Ainult sooviksin, aga muidugi nüüd on juba hilja, sest need sündmused on juba juba kolme ja nelja kuu tagused. Et mõnel inimesel jätkuks sellist kodanikku mitte julgust, vaid vaid tahet ja soovi ja pealehakkamist. Et asi edasi viia kohtuni välja ja nõuda väga kopsakas hüvitis. Mitte ilmaasjata ei küsinud meil Liina Tõnissoni käest, et kas oleks õigustatud, eks ole, et, et Eesti pank oma õigeid sajakrooniseid väheke tuulutaks mitte ei piirduks valeliku pressiteate sabas oleva viimase lausega, et Eesti pank vabandab kõigi ees. Jah, ja see avalikustamise kartus ja varjamise ihalus, mäletad, eile me arutasime töö juures seda, et mis siis, kui on mingisugune eluohtlik epideemia riigis levimas ja ja sellest ka ei räägita, et mitte paanikat tekitada ega ei tea, äkki on linnugripp kohad juba Eestis, aga, aga sellest ei räägita, et paanikat ei tuleks. Jah, see jällegi jällegi läheme siit edasi nii-öelda nii-öelda täiesti riiklikule tasandile. Eesti pank väidab oma eilses teates, et probleemi ilmnemise mullu oktoobris informeeris Eesti pank politseis. Vale. See on, see on lihtsalt vale. Mitte ei ole pooltõde, vaid see on vale. Eesti pank ei teadnud mitte õhkagi nendest rahadest, enne kui politseist helistati ja öeldi, et kuulge, Meil on, meil on kuhjunud siin mõningaid juhtumeid, et jube hästi tehtud rahad on järele, et meil on valeraha, aga te olete jube hästi, muidu tehakse paljudes masinatega ja mingit põrandaalust trükikodades. Täitsa ehtsad. Te olete, üks turvaelemente on puudu, banki, mitte midagist, ahah. Et uurime asja ja siis selgus, et tõsi, tõsi, nii ongi. Siisad informeerisidki politsei ja siin selliseid politseid, et tõsi, jah, eks ole. Nii et noh, ütleme, esialgu on see mage lugu, aga, aga sellel võiksid olla mingisugused mingisugused laiemad tagajärg. Mitte sellepärast. Kuid öeldakse, et eks ole, et pank on, on asutus, mis, mille, mille peamine müügiartikkel ei ole mitte raha, mitte rahamiteeriminevaid, pank peab müüma usaldust. See mõeldakse alati kommertspankasid, kes siis nagu kliente sellega selle kaudu juurde meelitanud. Aga aga keskpank riigipank peab, peab noh, seda seda müüma 1000 korda rohkem. Aga äkki peaks ka siit nüüd tulema surve kellelegi tagasiastumiseks on viimasel ajal moodi läinud, et äkki peaks nüüd Eesti pangast keegi ka tagasi astuma seoses selle skandaaliga, mis, mis ei ole teps mitte, väike turvaülem näiteks? Jah, turvaülema asetäitja. Mina arvan, et asi asi sündis ikkagi pangadirektori pangajuhi juhatuse esimehe mida iganes presidendi isiklikul teadmisel, siis siis panga nõukogu esimees ütles sulle eile Mart, et tema kuulis sellest asjast kaks päeva tagasi. Jah, kui ma ei mäleta, ta ütles paar või mõni päev tagasi. Ja see, see inimene, ma kordan, on Eesti Panga nõukogu esimees lugupeetud rahandusteadlane Mart sõrg, nii, tema, tema sai alles paar päeva tagasi teada. Sellises riigis elame ja loomulikult mahavaikimisega osaline, jällegi, kes politsei, eks ole, tagasi Ain Lepikult juhtumi juurde leidub alati keegi, kes ei ole tema otsene ülemus, kes ei ole siseminister, kes ei ole politsei peadirektor või või, või politseis, mingi väiksema struktuuri juht. Sealt kõrvalt keegi ütleb, et, et kuule, pole vaja rääkida, saame kokkuleppele ja korjame need rahalise kokku ja küll me selles skandaal oli ka siin, ära lahendame ja pole vaja hakata nagu suure kella külge. Ja politsei, see meie suurim jõustruktuur vaatab nagu talleke süütute silmadega otse ütleb, jah, teeme nii ja meie meie poolt ei kuulajad ja mitte midagi. Mage, mage lugu. Esmajoones muidugi jah, oleks pidanud avalikustama pank seda, aga kui pank idee, siis oleks pidanud politsei seda tegema. Nüüd on veel jäänud kümmekond minutit, saate lõpul, Me räägime kommunismist. No mõned on nimetanud seda ka nii-öelda teise poolusega Jürnbergiks, mis toimus siis paar päeva tagasi Strasbourgis Euroopa nõukogu parlamentaarses assamblees, aga aga ma kahtlen selles, väites sügavalt, et tegu ei ole mingisuguseid Nürnbergi ka, vaid vaid vaid protsessiga, millele siis me saime lõpuks mingisuguse vahefinišikoha. Ma ütlen, just need meie, meie ida- ja Kesk-Euroopa riigid, kes, kes selles selle nimel kohutavalt palju vaeva nägid, muskleid pingutasid ja ühiselt selja kokku panid, et lõpuks selline avaldus. Ehk siis kommunismi, kommunistlike režiimide kuidas ta kõlabki täpselt järele kommunistlike režiimide kuritegude hukkamõistmisest. Paar lehekülge teksti, 15 punkti, 14 punkti. Selleks, et, et maailmale teadvustada Euroopale Teadvustada, et on olemas ka teine kurjategija natsismi kõrval. Vahest seal muidugi kõva sõna, sest ma ei nimetaks seda midagi muidugi mitte vaheetapiks, vaid see on pika protsessi algus. Puhutava ja tohutu hilinemisega küll 60 aastat on möödas, kui Nürnberg oli nüüd siis oli esimene arglik pääsukene, mis mis üritab teineteise kuritegeliku režiimi kuritegusid analüüsida ja me teame, kui raske see on olnud ja, ja me ju ka nägime, oleme lugenud, kui raskelt sega koolis läks selle vastuvõtmine, sest seal oli ju lärmajaid joigu palju, kes, kes selle vastu olid, seda, seda tunnustama on see, et, et see dokument siiski vastu võeti, juba praegu on küsitud, mis siis nüüd muutunud on, mis tasu on, kas nüüd hakkavad toimuma mingid protsessid? Ei, loomulikult ei hakka mingid protsessid toimuma ja ei, üleöö ei ole aga midagi muutunud, aga nüüd ometi olemas üks autoritest peetne dokument, millele viidates saab selle asjaga edasi minna. Ja ja ma arvan, et et Eesti seisukohast on see oluline, et kui, kui edaspidi kasvõi temaga suhelda siin igasuguse ajalootõlgenduste üle ja, ja nõnda edasi ja siis on nagu mingisugune aluspaber olemas, millele viidata, et me ei ole siin mingisuguseid tigedad ja üksinda ja, ja loeme ainult Mart Laar ajalooraamatuid. Et meil on olemas teistsuguseid dokumente, aluseks. Jah, muidugi Venemaa reaktsioon selle asja puhul on kurvastav, aga etteaimatav, täiesti kõnekas. Jah, jah, ja noh, täiesti etteaimatav, teistkümneni reaktsioon oleks olnud väga üllatav. Ja kõige kurvem on asja juures, et minu meelest niisugune noh, n enda kommunismiga samastamine ei ole mitte ainult Venemaa poliitilisele ladvikule iseloomulik, vaid vaid ikkagi ka väga suurele osale vene rahvast kes on ju kõige rohkem kommunistide käe läbi kannatanud, aga siiamaani nad või noh, suur osa neist samastab ennast ikkagi Nõukogude Liidu ja kommunistliku režiimiga ja nad kommunismi hukkamõistus näevad nagu mingisugust rünnakut enda vastu. Nii et selles mõttes on noh, loomulikult poliitiliselt korrektselt peab ütlema, et see ei ole ühegi riigi ja rahva vastu suunatud ja see eriti rõhutatakse siin Eestis ka, et see ei ole Venemaa vastu suunatud, aga aga olgem ausad on, aga see ei ole mitte ütleme siis suunajate poolne ehk siis meie teadlik tegevus vaid poolest asi on kinni Venemaa endas. Venemaa tõesti samastab ennast kommunismiga suurem osa sellest Tänane Venemaa samastab ennast kommunistlikku minevikku absoluutselt. Jah, võtame kasvõi kõik küsitlused ju, mis on ka tavaliste inimeste seas korraldatud, kui, kui troonivad sellised kujud nagu Stalin ja Brežnev ja nõukogude liit on au sees. Kui president Putin ise ütleb, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi kõige suurem katastroof, siis muidugi alati võib öelda niimoodi, et aga tegelikult ju olid venelased need, kes kõige rohkem kannatasid kommunistliku režiimi all. Jah, nii see oligi, aga. Mul tuleb meelde see jääajasse, siit ju siis meeldis. Ja no muidugi selle dokumendi, mis on tegelikult ju igati asjalik siin, noh, võib öelda, et ta on üldsõnaline, aga, aga mida siis veel, ega siin niukses dokumendis ei saagi ju minna väga detailidesse juba iseenesest see et pealkirjas on ära mainitud just nimelt kommunistlikud režiimid ja sisus on viide, et see pole ainult Euroopa probleem, et neid on praegu ja veel maailmas olemas. Kuigi ei nimetata nii-öelda hunti nimepidi, ei, ei nimetada siin ei Hiinatega ega Põhja-Koread ega ega Kuubatega ega veel mõnda teist riiki. Aga iseenesest see dokument on jah, ütleme esimene samm, esimene dokumenteeritud samm, võib-olla siis sellel teel, et, et selle, sellel naiivse sinisilmse, lääneeurooplase heaoluühiskonnas kasvanud ja ajalugu ja mineviku halvasti tundva inimese pea kulusse viia, see tõdemus ja see fakt tõsiasi, et, et natsismi kõrval oli olemas ka teine ja kohati ja, ja mitte ainult kohati, vaid vaidletab ohvrite arvult see teine ületab mitmekordselt seda, seda esimest. Ja kui nüüd siin mõnel pool Euroopas SIND Kreeka kommunistid on selle asja üles tõstnud ja loomulikult Venemaal öeldakse, et see dokument tahab nagu pisendada natsismi kuritegusid, siis on see muidugi selle, selle ütleja mure, see on tema probleem, see, see kodusse dokument ei taha pisendada natsismi kuritegusid, mitte midagi, koka eestki, aga, aga nii-öelda teadvusse on vaja tõsta ikkagi see küsimus, et see teine tegi samasuguseid jõledusi. Kuis esimene. Aga selle tuleviku, õigemini juba käesoleva maailmakorralduse seisukohast ma näen ka selles dokumendis või selles katses väga suurt probleemi. Päeva tagasi ma vaatasin ühte dokfilmi, mis rääkis hiina arengust esimesest maast kuni kuni tänapäevani välja ja vaadates seda, kuidas, kui ma ei eksi, kas seal oli niimoodi, et Hiinas astuv piss kompartei liikmest, kes oli nädalas miljon inimestest, sellised taktika ja Hiinas on teatavasti kommunistlik režiim ju igatpidi au sees ja Hiina on maailma üks tõusvaid majandusjõude, kellega peavad kõik suhtlema hakkama, sealhulgas ka eurooplased. Kes selle, kes selle dokumendi ju vastu võtsid, ma, ma tahaks, ma huviga jälgiks, kuidas, kuidas see vastuolu saab nende hiinlastega suheldes ületatud. No see, et Seenovski oma klooni tegi Strasbourgis, see on noh, sinovskinsilinovski, aga, aga see, et ta ennast ütleme niivõrd jõuliselt vastandas sügaanlavile, selles ei ole ju midagi uut. Aga see, et tema nagu ei tõstnud esile just seda poolt. Jällegi selline Ossinovski ja tema teod igati loogilised ja nagu mõistuspäraselt, aga paljud venelased, ka paljud Vene analüütikud ja mõistlikud analüütikud, kes on kes on paljuski nagu läänekoolitusega peavad tegelikult selles dokumendis ja ma arvan, et päris õigustatult just seda võimalust, et, et see on esimene samm sel teel, et et Venemaale võib hakata ju mingisuguseid arveid kunagi esitama. Jah, see on muidugi reaalne asi. Kui ütleme Euroopa nõukogu ühed resolutsiooni põhjal ei ole veel mingite arvete esitamise aeg, aga kui asi jõuab edasi kui seda trummi piisavalt kõvasti taotakse, siis asjaolude heal kokkulangemisel võib tänane Vene riik, kes on muidu kuulutanud ennast NSV Liidu õigusjärglaseks ja saanud selle vastavalt ka palju relvi ja palju raha ja palju saatkonnahooneid ja palju ütleme sellist ideoloogilist taaka endale külge on, on, on teoreetiliselt, ütleme esialgu võimalik, et et see riik hakkab kunagi mingeid reparatsioonemaks. Just praegu tulin, tulin selle mõtte peale, aga ilmselt on see mõte siiski edaspidi arutamist väärt, mille saate lõpuni on väga vähe aega selle dokumendi valguses. Nende kartuste valguses, millesse Te rääkisite, muutub veelgi. Ebatõenäolisem on see, et Venemaa ratifitseerib piirileppe Eestiga sellisel kujul, nagu ta nagu praegu kirjas on, ehk siis selle preambula. Aga mida on meie riigikogu teinud, sest venelased ju teatavasti just viitavad selle kunagi tulevikus, selle preambula põhjal võib Eesti hakata esitama pretensioone ja kui selline dokument on all, siis seda enam või nii et pole imestada tänasest. No ja, ja on öeldud, et Euroopa nõukogu on, et see on üks suur jututuba ja on veel halvemini öeldud selle organisatsiooni kohta, mis siis 46 riigi parlamendisaadikuid ühendab. Aga vaadates reaktsiooni sellele, mis on tulnud just nendest ringkondadest, mitte ainult Venemaalt Kes olid selle resolutsiooni vastuvõtmise vastu, kes olid selle ägedad vastased, on ikkagi päris selge, et ei ole see Euroopa Nõukogu midagi nii tühipaljas, et kuigi see nõukogu Strasbourgis nimetab ennast sageli nii-öelda Euroopa mõistuseks ja südametunnistuseks ja mida kõike veel siis ja selle üle on väga palju naerdud, siis, siis kardetakse selliseid asju ja kui nüüd jumal hoidku, see asi õnnestub viia ka Euroopa parlament Euroopa liidu nii-öelda parlament taarsesse organisse ja veel edasi sealt Euroopa Liidu tippkohtumisele ja sealt võib-olla edasi kuhugi näiteks ÜROsse siis, siis on, on Euroopa nõukogu igal juhul teinud väga ajaloolise otsuse. Aga seda me loodame. Ja selle mõnusa lootusega ja akna taga paistvat ilusat päeva ja päikest. Lõpetame täna. Mart Linnart, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe olid täna siin vikerraadio Rahva teenrite stuudios ja meie saate kordus, nagu ikka õhtul kell üheksa järgmine saade juba nädala aja pärast. Aga siis Mart Ummelas juhtimisel kena päeva.