Töötasin 1945. aasta sügisel paar kuud filharmoonia puhkpilliorkestris. Filharmoonia ametiruumid olid toona ühe vana maja teisel korrusel vaimu tänavas, mis asub püha vaimu kiriku ja Vene tänaval vahel. Nimede nõukoguliku puhastuse käigus visati püha vaimust püha minema, järele jäi vaimu tänav. Sealsed ruumid olid üsna ahtad, kuid avaramaid puruks pommitatud linnas esialgu ei leitud. Sealt on meeles üks kummaline episood. Tollal pidid asutuse töötajad vist küll nooremad olema kontoriruumis öövalves. Ta oli see korrapärane või erandlik kohustus. Mulle valmistas see ainus öövalve parasjagu peavalu, kuna filharmoonia direktor Paul varandi oli hoiatanud, et telefoni juurest lahkuda ei tohi. Üsna hilja pärast balletietendust pidi Leningradist helistama kuulus baleriin Natalia tuttinskaja. Taali Kiirovi teatri priimabaleriin Galina Ulanova ainus võistleja. Tema nime kannab muide üks asteroid. Ma pidin talle midagi teatama või kirjutama üles tema sõnumi. Istusin nagu sütel, kuni helises telefon. Võtsin toru ja ütlesin midagi oma puises vene keeles. Pärast pikka pausi küsis murelik naishääl. Vabandage, kellega ma räägin. Nüüd oli minu kord vaikida minu nimi, kui sellest üldse aru saadakse, ei öelnud ju midagi. Kuidagimoodi sain oma ülesande täidetud ja meie vestlus lõppes baleriini palvega korrata kõik, mis ta ütles, aga hästi aeglaselt. See pidi teda veenma, et olin temast või tema minust õigesti aru saanud. Samast ajast on mul meeles veel filharmoonia töötajate vastuvõtt Vladimir Sappoosnile, kelle orkester oli olnud ülimenukas ringreisil. Selle lõpp punktid olid kolm Taga-Kaukaasia pealinn Jerevan Tbilisi ja Bakuu, kus anti kokku 33 kontserti. Eriti suure vaimustusega oli eestlase vastu võetud gruusia Tallinnas, kus planeeritud 10-le kontserdile lisati veel kuus. Sealt tuli ka uhke aukiri. Nõnda kõlas tollal Sapposhini suur orkester. Arvan, et kalevite kantsi oli orkestri seadnud klaverimängija. Voldemar Tammel.