Ühes oma intervjuus on Viivi Luik öelnud. Valu Rõõmu hirmu, üksindust ja häbi tunnevad kõik inimesed. Kõik ei oska neid tundeid sõnades väljendada. Kellel õnnestub väljendada omaenda salajasi tundeid, väljendab selle kaudu ka teiste omi. Ainus, mis inimest kunstiteoses puudutab on see, kui ta tajub, et keegi teine on tundnud tema oma salajasi tundeid ja mõtelnud tema oma salajasi mõtteid. See annab tuge ja teeb õnnelikuks. Kuna seda kogedes avastad, et sa pole maailmas üksi. Oled seotud kõigi inimestega. Usun, et sellest samast sidususest annab aimu ka tänane hinnang Grünfeldi koostatud luulekava verekuma valgel mille esitab Marika Vaarik. Rongiga helistavad Jaanus. Lennuk tõuseb õhku. Juba jälle põhjamaal on pime, sügisõhtu. Maal ehk seda valgustavad õunad kaia puudes linnas, fosforkellades, inimeste luudes. Koju enne videvikuväljadelt ei tulda. Jälle rahva küünte all on musta põllumulda. Läbi kahekordsega ja seeläbi vihmasaju jälle keegi aknast vaatab halle vastasmaju. Ja ta silmad jälle saavad, igatsevad äike. Linna Suurus linnas ära. Linna väike. Koju enne videvikuväljadelt ei tulda. Väike rahvaküünt. Ikka rahvas leiab, kus eales laimu lipp ei vaju. Hääle selles keeles kiitva. Pärast inimene ju suuri ilma lõputähti kukub jälle läbi, tuuletrammid lähevad depoosse. Proosa jälle on kui luule. Ladvad liigutavad, sirab kasetaht. Teispool hüütakse. Ent symbol vastu kajab. Siin ma seisan praegu. See on minu koht. Minu maailm heitleb, kestab minu sajand. Õhku hammustan ja soolast taevakaart. Nii et silme eest must. Nii et mõistus kaob. Minu päelu sisse uuristati Eesti kaart. Eesti õhkrus, Jann ja liha. Need on minu jaod. Nüüd on minu jagu Tartu bussijaam, kus tolmu tõstab tuul, õllepudelid, bensiin, pühad kuusikud. Nüüd on minu jagu äraandja muie suure sõbrasool. Inimelu salalahtrid, kus on irvitades nuusitud. Kanda raskust pärise riston kanda hambad krigisevad, silm jääb kitsaks, külmaks, praaks, ühtki tolmud, ära ühtki viha sädet sellest koormast ei saa ära anda. Mul on neid tarvis elamise jaoks. Inimese käsi liigub valgel lehel, nahk ja küüned, lihasooned. Luu aga Hääde kurje vapralt kaasa tehes seisab kolme sõrme vahel pliiats, tru. Väljas undab tuul või linn või ajalugu. Pilk on muutunud ja saanud salapära. Seda liigutada rinnus ühtelugu. Aga suu ei suuda seletada ära, miks on igal ajal omamoodi valu see, mis kõike elavaid dev üheks tõuks. Käsikirja võtad ja kortse, tume valu tõuseb paberilt ning muutub elu jaoks. Suur torm tuli üle mere kuuled okste murdumist ja päike on külm ning ere. Ja nii oga armastas vest. Eks harilik hommik, üks päev. Mispärast ei tule meelde? Mida sa elus näed? Mis kujunud eesti keelde? Kasvad ärevast maastikest hirm mille kõrgust ka mina ei tea. Kuigi sõnuda okstesse seal. Tees ainsa ning korduva sõja. Leiale kuuluse naer. Sinu kiirgavaid hoolima, nean neile Sailama tarduvat Vereda ahter kohtumisminutel peal. Sest kui rohtunud aimud on põld, mille üksildus heidutab sind. Ning sa kunagi teada ei saa kas kõrge ta Vellerecing Valveloleku piina, maitse, teravus, õpi ära ihu ja hingega kaitsevaimu metsikut sära. Kui värv on seinte pealt maas, rahvas viinapoes, nühiblette, ole siis vähemalt klaas, mis pannakse akende ette. Pea vastu pimedad ööd, mil vargad hiilivad sukkis. Kes aknasse rusika lööb, saab verised sõrmenukid. Kui mõni sind puruks pillub, ülbes viha või valuhoos jäta siis meelde, et killud vereside peab koos. Kas Megistame sellel ole? Loojang loojanguid Öelge meile läbi kõleda punased, tule. Kuidas väljade valge lõime nukaks kirjaks sai kastehein? Kas me kestame sellel ole. Kas kaitseb meid seekordne sein? Vetik, lukkude tagune hein Kestame sellele. Kes talle mitu neid? Hommik tänane niiske ja sule harv kallinnades kastehein. Tunnetti metsale sõja. See jala eest lennuka siil. Aknad on kaua valged. Kõvasti krigiseb lumi. Seinte peal autotuled risklevad hommikud kuni. Elu on ikka Joel ja ta selle käest sassi läheb, kes ei hüpanud latist üle, kes südames kurjaks läheb. Oled lennanud lennukites ja näinud neid kõrgeid pilvi. Vaadanud umbses saalis suure näitleja silmi. Ärge mõtelge välja, et suurusel võlts vale jäädkes ilust ei räägi sellest süda on kale. Juurde saab kõrge ja kallis kergesti võltsi läike. Eestis on latid kõrgel. Eesti ise on väike. Pliiatseid armastan tõesti? Jah. Eesti rahvast ja pliiatseid. Laias lumes on järsku üks joon üks pliiatsi kriips. See võib märkida muud. Lisaks märgib ta minuteid mis on jäänud ise õnneks jäävadki valdskusest priiks. Üks minut on kaheminevik. Kõik see aeg saab nii ruttu täis. Nüüd vahin ma lume satu siis enam ei ole mind. Ja mõni ehk järsku ehmatab, et säält uksest käis. Mis on paberilehe väärtus? Tubades põlevad lambid. Platsilt sulavad lumi ja sool. Sellist ilmuma armastasin. Sest siin ei olnudki teist. Pimedal ajal detsembris siis kui kuluvad kütta Mõtelge minu peale Sest mina mõtlesin teist Tallinna üleval ent allpool ääres valga keskel külmad suved, baas ning savimuld. Rahvas välje maksab tule hoide palga muidu see jääb nälga ja ei teegi tuld. Seda õpetab ning lõpuks kulub ära rängast rõõmust. Samuti kui rängast valust. Aga juunis õunapuude tõsist valget sära paistab mitme inimpõlve taha igast alust. 35 40 eluaasta vahel vastu valgust oma käsi, vaata. Ülbet verekuma 10 küüne vahel. Verd, mil pole väärtust, keeleta ja maata. Ütle, kas usud, et kohta nüüd õitsevad puud eile ja täna ja iga päev. Nii juba mitmendad puud. Nõnda saab mööda mu elu. Ja nõnda mul polegi muud. Treppidest tõuseb ta üles, jäika, saab vigada, kroon. Laginal madal ta jaoks. Aga sellegipoolest ta toob hõlma all peotäie taevast. Ikka kui küsida, et kuidas see sinna sai. Puistata õisi. Naerdist nõutsutab Enn ning ta koore alt immitseb. Kus kohtlesin õitsevad puud? Ega ma kiita ei jõua, kui nõtke. Ta on olnud ta luud. Vaata, kui sina ei näeks, mis moodide meelitatuurt annaksid kõik oma vere. Ja silm ei saaks seda suult. Ja juba ta antakse, uus taevas tuksuvad tähed. Jalge all ragiseb kruus. Siis on meil salapäike ja selle tarvis üks puur. Kurbas on ikka väike armastus alati suur. Ükski kaotus ei kehti, kui ollakse omal kohal. Ikka kahiseb lehti, suurte kurbust kohal. Ja hakkas on hilissuvi. On hilissuvi ja pihlapuus. Elame siin selsamal aastal ja siis samas majas. Uned on ära nähtud, nendest ei ole kasu. Vili ja lepavõsa. Lund, vihma ja lehti sajab. Ida poolt tõuseb päike. Kollane karjapasun. Maastik. Kott rulluvad lahti, igaüks ise, värviaastad ja aastaajad. Pikatukslevad maanteed. Elu teritab, iga kuluma hakkavad närvi. Peegeldub kella klaasil nahksetel passi kaantel. On see sinul veel meeles? Ja igal, kes teisi hõikad. Et aeg pole häälega kuri ta nii nagu teed. See on kõigile teada, sõnad juurduvad kõikjal. Põllu ees kummardan maani. Ja Häädesõnade ees. Pöörangulgi unus, tramm raskelt tuksunud, tas maja hämarik, higi ja tolm, sööbisid riietekappi. Vorstivõileiba sai surmväsinud luuletaja keset köögilauale kleepunud kalki valguse lapi. Lahtise raamatu Talle kukkusid silmaterad kaks auku, Nad põletasid valgesse paberisse. Säält sõnade tiivalöögid ning lootuskiirkuum ja terav tungisid täie jõuga siia maailma sisse. Vaegkohises ümberringi tumedaid õhuvoole mõtte järele jätmata, visalt ja tõsiselt soris. Läbi igapäevase elu sammhaaval. Siiapoole tuleb pilvede rongkäik pimedas koridoris. See igavene ele märtsipäev, nii valus silmadele. Sailbelt tõuseb läbi jää nõe läbi konide ja kinopiletite. Et posti pole toodud, kell on juba kolm. Troostitult ja vingelt tuuled puhuvad seal, kus oli sool, nüüd on juba tolm, taaga vihmad maasse upuvad. Ütled eesti keeli, õnn ja tulevik. Naise süda valutab ja mehe pääl hall elektrit neile kulu. Sest et päev on pikk. Neid on palju prahti, koduaknal. Rändlinnud kisendavad kõrgel üleval ja seintelt põrkab kaja tagasi luust-lihast põrkab tagasi, näed, valgus rullib lahti oma uhket lippu. Ning siiski lähib sinna sisse selle maa mis jääb välja öelda. Ja ma põlgan. Armast. Pliiats soojaks läks näpu vahel ainsat ridagi kirjutamata. Keda on näpuga näidatud vahel? Sellel see jääbki, unustamata. Silma valgetes veresooned. Elutöö pooleli, talipikk. Näkku teeb täiesti uued jooned. Järsku on kõik nagu kunagi tänav ja lumi ja majad. Ja loojangu pilkab kunagi. Judinad selga ajab. Sa kõnnid korteris ringi, et mööblit ja väljavaadet seinakappi, peeglite kindi ning poolikutele saadet. Paneelid kostavad läbi. Alk päevauudiseid kuuled valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. Kuid seinale langeb üks särav triip, külm pühalik, valgusekiir. Kui kunagi üldse, siis praegu siit. Käib elu ja luulepiir. Kesköö on möödas juba. Peenike lumi sajab. Majade rägastikus, üks suu. Surmahirmuga karjub. Kui raskelt magavad praegu maailm? Päevil rahva südames varjul. Täie jõuga ma rusikas hoidma pean, käe peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaks tegema tuld? Keerleb ja keerleb aastakümnete seas. Ta tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduksed ja igavik. Mis läbi aja lõigata? Tume talve jää? Kas sellel korral libiseb põdema, ei jää? Seda tõusta, aitab vaid ta enda jõudja jonn. Sest samu salapragusid täis on su hõimuvere hääl. Silmavalgel lõigatakse seesama Hilk, mis kuskil. Seal jää lagendikel kõminat. Kuulda oli Inno Grünfeldi koostatud kõva Viivi Luige luulest, mille esitas Marika Vaarik. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2012.