See oli 1957. aastal, kui meie maal anti välja esimene teenini preemia muusikaalane. Suur tunnustus langes osaks helilooja Sergei Pocoffevile deba seitsmenda sümfoonia eest kilo ja ise oli siis juba neli aastat surnud. Kuid tema muusika hakkas nagu elama uut elu. Prokofjevi armukest loomingust avastati suur hulk vahepeal unustuse hõlma vajunud teoseid mis kiiresti levisid mitte ainult nõukogude liidus vaid üle kogu maailma. Sergei Prokofjevi muutus tänapäeva üheks tunnustatumaks ja kuulsamaks. Heliloojaks üldse nagu oleks tahetud tasuda võlga mõnede tema teoste vähese mõistmise eest paljude aastate vältel. Prokofjevi muusikas kajastub meie elav ja erutav kaasaeg butisele muusikule veel vaieldakse tuliselt, kuid samal ajal kasvab kiiresti tema loomingu austajate arv. Ta muusika tungib järjest rohkem ja rohkem laiadesse. Rahva hulkadesse muutub selle pärisomandiks. Prokofjevi kirjutanud tohutu hulga teoseid pea kõikides muusikažanrites. Enamik neid teoseid on väga probleemi tihedad, samal rajal küllaltki komplitseeritud väljendusvahenditelt ja sügavalt isikupärased. Kogu loomingut läbib punase niidina tumedate vaenulike ja väärsete reaktsiooni jõudude süüdistamise teema. Veel suurema jõuga on aga Prokofjevi ülistanud humaansuse võitu, armastuse ilu, mõistuse kõikvõimsust. Millest aga heliloojaga jutustaks alati teete seda kordumatult individuaalsel viisil ja sugestiivse teenusega. See ongi Prokofjevi tõstnud tänapäeva geniaalsete helimeistrite esiritta ja õhutab neid tema loomingulist pärandit senisest veelgi laiemalt tutvustada. Kuna ühe raadiosaatega ei ole võimalik anda ka kõige põgusamalt ülevaadet Prokofjevi loomingust siis võtsime kavva terve sarja kontsert vestlusi pealkirja all Prokofjevi muusikat kuulates. Esimestes saadetes vestleme Heido ja noorpõlvest tema kunstnikutee esimestest õnnestunud ja ebaõnnestunud sammudest. Kunstilise kreedo kujunemisest. Hiljem siirdume üksikutele annete lähemale tutvustamisele nende arengus mis lõppkokkuvõttes peaks aitama paremini mõista suure helimeistri loomingu hindamatuid väärtusi. Alustame siis Prokofjevi muusika tutvustamist. Olete kuulnud seda klaveripala? Tõenäoliselt mitte. See on nimelt väikese vastase Serioosa Prokofjevi esimene kompositsioon. Ja kannab Õiga naljakat nimetust indiaanlase galopp. Raske on välja mõelda rumalamad nimetust, kui see kirjutab ise oma autobiograafias. Selle seal oli Indias nälg. Suured lugesid sellest ajalehtedes ja arutasid omavahel. Mina kuulasin. Hiljem muidugi parandasime nimetuse indiaanlase asemel Indiaga ropiks. Paraan kirjutatud Fama sooris. Aga ilmaside Mollita? Põhjuseks on muidugi ainult asjaolu, et kogenematu helilooja ei julge veel puudutada musti klahve. Kus siis tekkis seri osal nii varane huvi muusika vastu ja isegi tahtmine komponeerimiseks. Loeme sellest autobiograafias. Muusikalised kalduvused hakkasid ilmuma vara, tõenäoliselt nelja-aastaselt. Muusikat ma kuulsin kodus sündimisest saadik kui mind õhtul magama pandi, aga magada ei tahtnud. Lamasin ja kuulasin, kui kuskil kaugel, mitu tuba eemal kõlas Beethoveni sonaat või Supääni valss, mida ema mängis. Vahel mängistaga listi Tšaikovski Keruubilseni klaveriasju. See kõik toimus kaugel sügavas ukrainas stepis. Pimedas Sons of ka külas mis asus 60 kilomeetrit lähemast raudteejaamast ja umbes 200 kilomeetrit Mariupoli linnast otsejoones põhja poole. Prokofjevi isa, kõrgema haridusega agronoom oli sinna tulnud mõisavalitsejaks ja seal ka tulevane helilooja, sündis 23. aprillil 1891. aastal. Emaga armastas väga muusikalt ja mängis mitte halvasti klaverit. Sealt Serioosa esimesed muusikalised muljed. Teiseks allikaks oli muidugi ukraina küla oma laulude mängude ja tantsudega. Suvetison Sulkohoone ümber laulsid külatüdrukud, kes aias töötasid. Kaugelt kostis põllult koju tulevate talupoegade laul. Eriti palju lauldi laupäeviti ja pühapäeviti. Kui sellele lisada veel Ukraina kaunis loodusstepi, lõputu lillevaid kevadel kaks jõekest, mis suvel kuivasid, kuid kevadeti tormiliselt voolasid suur aed, kus kasvasid roosid, sirelid, Akatsiat, liiliad, üksik kastan maja taga. Siis kujutleme, millises omamoodi romantilises ümbrusesse õhkkonnas möödus Prokofjevi lapsepõlv. See oli osa, oli nagu lapsika, armastas kärus teha, seltsilist indiaanlast mängida ja palju muud selletaolist. Kuid peamiseks jäi muusika. Juba varem, kui Serioosa oma esimese helitöö lõi hakkasime Paberi mängu õpetama. Emal oli omapärane, sealjuures väga taktitundeline neetud, võimalikult vähe harjutada, võimalikult rohkem literatuuri tutvuda. Poiss õppis armastama head klassikalist muusikat. Ja õpingute kõrval ka esimesed loomingulised katsetused. Indiaga, lobby kirjutas üles veel ema, järgmised paraad, aga juba poiss ise. Kuueaastased, sõida valsi, marsi ja rondo. Seitsmeaastaselt Marsi neljal käel. Järgmiseks tugevamaks muusikaliseks muljeks kujunes 1900. aasta kevadel sõit koos vanematega Moskvasse. Seal käis ta esmakordselt teatris ja sai suuri elamusi ooperite Fausti vürst, Igori ja balletti uinuv kaunitar etendustelt. Tulemuseks oli see, et juba samal suvel kirjutab üheksa aastane Sergei Prokofjevi oma esimese ooperihiiglane endasusele. Libreto valmis Sons of sõprade abiga ja teosturi kolmevaatuseline. Selles lapselikust muinasjutus kujutatakse, kuidas kohutav hiiglane jälgib kütterlastustiniat kavatsusega teda ära süüa ja kuidas haprad uljaspead Sergei Jegorov tüdruku päästavad. Vaatamata kogu Loonaiivsusele on selles ka huvitavaid momente mis hiljemgi helilooja loomingus tihti avalduvad. Teravate hirmuäratavate efektri taotlus, kunstiliselt hüperboolid, ootamatut kontrastid. Toimus ka teose ettekanne, nimelt Prokofjevi sugulaste kodus, kus kaasa mängisid tserioosa ise ta täditütar tädipojad ning tädi Tanja, kes kehastas hiiglast. Hiljem viis tädi ooperi klaviiri Peterburis kus laskis selle köita punasesse kuldtähtedega. Pärast teise oopri tühjadel saartel kirjutamist ilmneb üha suurem vajadus poisile süstemaatilist õpetust anda. Ema viib seri osa Moskvasse ja tutvustab Danielile tuntud vene kilooja Kuura poolega poisi võimeid ja märgib hiljem oma päevikusse. Seri osa mängis mulle oma teoseid. Absoluutne kuulmine tunneb intervalle akorde kaks häält Bachigantaadist armuliseeris, nii et on näha armooniast, on tal ettekujutus. Lahkumisel ütles ta Sergei emale peasi. Hoidke oma poja jõudu. Ja ta neijevi soovitusel saabki Prokofjevi omale esimese tõelise õpetaja äsja kuldmedaliga konservatooriumi lõpetanud helilooja Reinhold klieri. Viimane on parajasti 28 aastane, ta õpilane aga 11. Kahel aastal 1000 902903 viibitleier terve suve Sanzovkaz ja õpetab poisile süstemaatiliselt harmoonia, vormi Yorkstreerimise aluseid. Samuti jälgib arenemist klaverimängus. Kõik see on tõhusaks ettevalmistuseks brokko üle konservatooriumi astumiseks. Vahepeal aga kirjutab seri osa õige palju muusikat. Huvitavamaks selles loomingus on miniatuursed klaveripalad, mida ta ise nimetab laulukesteks. Ta kirjutab neid mitmesuguste perekondlike sündmuste puhul ühendustega. Kallile papakesele. Tegite. Kuna ta seab endale ülesandeks luua vähemalt üks lauluke kuus siis koguneb neid järgneva viie aasta jooksul tervelt 60 pala. Siin nähtub kõige selgemini noore Prokofjevi areng lapserlikest jäljendustest kuni täiesti originaalsete oopusteni 1905. kuuendal aastal. Juba esimese seeria, see tähendab esimese aasta toodangu lõpul. Vaatamata armoonilisele brilitiivsusele nähtub püüdlus luua drakoonilisi kujundeid, mis oleksid teravalt rütmilised eredalt tantsuliselt. Mõned palad on väljapeetud raiumas marsirütmis sõjakate fanfaaridega nagu ette aimates marsi algust, mis on tuntud hilisemast ooperist. Armastus kolme apelsini vastu. Siin näiteks paranumber neli teema. Marsside kõrval leidub ka tantsurütme, masurkasid, valss ja nõnda edasi. Pärast mõningaid orkesteerimis võtete omandamist tekib noore Prokofjevi sümfoonia loomise mõte. Loeme autobiograafiast. Nüüd tahaksin kirjutada sümfooniat teatasingleerile vara veel parem kui Saurkesteeriksid mõne oma laulukestest. Miks orkestreerida laulukesi, mis seal kirjutatud klaverile? Kui võib luua pala spetsiaalselt orkestri jaoks. Argument oli veenev klierites no kirjuta siis näiteks andante orkestrile või rondo. Tahan sümfooniat. Pärast kolmepäevast vaidlust. Kleer andis alla. Mina tormasin kohe kirjutama ja mõne tunni pärast tõin teile peapartii orkestri partituuri kujul. See oli järgmine huvitaval kombel 19 taktiline. Edasi läinud muidugi nii lihtsalt, kuid õpetaja abiga sai neljaosaline sümfoonia 1902. aasta novembrikuuks valmis. Sõideti emaga koos Moskvasse, kusseri osa näitas sümfonietta Nejevile. Viimane kiitis kontrapunkti, mille muide Ri kirjutanud Kleer kuid märkis, et harmoonia on piinlikult lihtne ainult esimene, neljas, viies aste. Kõrvalepõikena olgu märgitud, et kui Prokofjevi kaheksa aastat hiljem planeerida ette mängis oma tööde, siis viimane mainis, et just nagu liiga palju on seal valenoote. Prokofjevi meenutas eeltoodud kunagist kõnelust sümfoonia puhul, mille põletanejev haaras peast kinni ja ütles. Kas tõesti mina tõukasin teid nii libedale teele? Enne konservatooriumi astumist kirjutas Prokofjevi veel kaks ooperit, pidu katku ajal Puškini järgi ja Undine ning terve rea väiksemaid teoseid. Lõpuks pärast pingelist ettevalmistust konservatooriumi jaoks jättis 13 aastane Sergei Joosep Prokofjevi jumalaga muretu lapsepõlvega ning astus 1904. aasta sügisel kõrge eksamikomisjoni ette. Sisseastumiseksami kohta kirjutab Prokofjevi oma autobiograafias järgmist. Eksam möödus küllaltki efektselt enne mind eksamineeriti üht habemega meest, kelle kogu kaasatoodud pagas koosnes ainult ühest romansist ilma saateta. Mina läksin sisse, olles kõveras kahe noodipakki raskusest. Need pakid sisaldasid neli ooperit, kaks sonaati, sümfoonia ja terve kuhja klaveripalu. See meeldib mulle, ütles Rimski korsakov, kes eksamit juhatas. Kontrolliti kuulmist ja noodilugemist, võtmetes. Seenel mängisin ete un tiinet, mida limpsi korsakov nootides pliiatsiga mõningaid parandusi tegi. Eksam kestis kaua. Mind võeti vastu harmoonia klassi Anatoolia Adovi juurde. Sirje osa mõtles, et nüüd on saavutatud midagi suurt ja ootas nähtavasti professorite hellitusi. Midagi niisugust aga ei toimunud. Kohe esimesel õppeaastal tekkisid vastuolud Ljadov iga, kes oma õpetamismeetodis toetus rangelt klassikalistele alustele ega sallinud välk juhtimisel. Reeglite ignoreerimist ei saa lõhkuda, kuni pole midagi uut loodud, armastas ta öelda. Leidke uus seadus, siis võite vana hüljata. Liigselt enesekindlale noorukile sellised kitsendused ei meeldinud ja ta suhtus õppetöösse hooletult. Muidugi valitses konservatooriumis sel ajal üldiselt kaunis tagurlik õhkkond ja ei saa öelda, et seal noorte talentide loomingulisi taotlusi eriti oleks. Soodustatud. Boris assachiv, kes brokoliga ühel ajal õppima asus võrdleb konservatooriumi kloostriga, kus iga värske mõtte maha suruti. Niisugustes kasarmulikes tingimustes ei suutnud noored üliõpilased tihti mõista ka suurepäraste pedagoogide nagu printsi korsakov Ljadov, Krasnov ja teised täiesti õigustatud nõudlikkust. 1905. aasta jaanuaris puhkes revolutsioon. Peterburi konservatooriumis tekkisid üliõpilaste rahutused, mis olid suunatud diaktsioonilise korra vastu ja nõudsid õppeasutusele autonoomiat. 14 aastane Prokofjevi toimuvate sündmuste tähtsust teravamalt ei taibanud, kuid temagi kirjutas alla kollektiivsele protestikirjale. Ehk pole kahtlust selles, et revolutsiooni sündmused jätsid oma jälje. Elluja teadvusse. Äratasid sõltumatuse tunnet opositsiooni vaimu vankumatute autoriteetide vastu. Ei saa arvutamate jätta Peterburi mitmekülgse muusika eru soodustavat mõju Prokofjevi loomingulisele fantaasiale. Ta külastab agaralt sümfooniakontserte. Istub proovidelt, partituur käes, käib teatrites ja avastab järjest uusi aardeid maailma muusikaklassika varasalvest. 1905. kuuendal aastal lõppeb noore autori loomingulises arengus nii-öelda inkubatsiooniperiood. Tseneriti nähtav viimastes laulukestes miniatuursete klaveripärades, mis sel perioodil loodud. Pikkamööda hakkab välja kujunema omaloomingumaneer, nii harmoonias rütmikas klaveri faktuuris. Ikka rohkem torkavad silma energilised tormakad ja kiired teemad. Scertsulikus. Klaveritehnika muutub keerukaks, peen, harmooniliselt omapärane ja paeluv. On näiteks minu elt, kus näeme juba Prokofjevi stiilile nii karateerseid jooni grammatilisi kõrval hääli, koputavaid, ostinaatseid, basse, ootamatut modulatsiooni. Sellest viimasest Taurukese seeriast kuuleme veel Scertsut juba nii tüüpilist Prokofjevi hilisemale loomingule. Ja veel üks pala, see on lüüriline valss. 1906. aastal astus Peterburi konservatooriumi noor ohvitser Nikolai njaskovski Dali terava tähelepanuvõimega, laia silmaringiga inimene, hea seltsimees, kes kaasõpilastes äratas kohe sümpaatiat. Kiiresti sõbrunes ta sacheri ning Prokofjevi ka. Die sõprus viimasega kestis järjepanu 45 aastat ja avaldas mõlemale suurepärasele muusikule tugevat mõju. Koos vaieldi, koos kirjutati muusikat. Koos uuriti uuemate moodsate heliloojate loomingut. Triigi Wagneri printsi korsakovi asemel hakati nüüd järjest rohkem huvi tundma nõndavõrd keelatud vilja Richard Straussi maks, reederi, debiicii Screabini ja teiste loomingu vastu. Seoses sellega kasvavad noortes veelgi vastuolud jäädoriga. Mõnevõrra kari msi korsakoviga. Asi viib nii kaugele, et Nimljaskovski kui Prokoviet kirjutavad suunduslike ülesandeid teaduv jaoks kodusega uusi teoseid enda jaoks. Kui ükskord Prokofjevi tundi viib mõned polüfoonia ülesanded, mis Liarvile tunduvad liiga järskude ja kodanikena ütleb viimane ironiseerides. Teil pole minut laia õppida, vaid minul nähtavasti teilt minge Richard Straussi või debiicii juure, kuid jumala pärast, ärge tulge minu juurde õppima. Õpilased tasulised Leadovile varjatud ebasõbralikkuse ja õigustamatult tüsistustega tagurluses blokov kirjutlusglierile Leadominema oma töid enam ei näita. Ta viskaks mind klassist välja nende eest. Ja siiski tõi Leadovi range õppemeetod Prokofjevi palju kasu. See rikastas tunduvalt ta kompositsioonitehnikat. Tutvustame siinkohal üht 1908. aastal kirjutatud lihtsat klaveri miniatuuri, mis õpetaja poolt heakskiitmist leidis nimelt südamlikku ja elegantset Kavotisolmi noor. Suurem osa selleaegseid teoseid loodi niisiis enda jaoks ilma Leadovita. Siin tuleb märkida ooperit, tundiine, mida ta juba kolmandat korda ümber töötas. Kapitaalselt sümfooniat, miimi, noor, mille autoreid välja praakis. Kuut klaverisonaati, milles ta veel ühtki ei arva, oopus number ühe vääriliseks. Järja väiksemaid klaveripalu programmiliste nimetustega. Viimastega astub seitsmeteistkümne aastane Prokofjevi esmakordselt publiku ette. Ja siit algab see, mis hiljem nii palju kordub. Osa publikust on noorest autorist siiralt vaimustatud. Osaga on täielikus arusaamatuses. Üks arvustajaist, kes seda muusikat ei mõista, kirjutab näiteks järgmist. Kui vaadelda neid üldiselt küllaltki segaseid teoseid õigemini mustandlike visandeid kui noore autori suleproovi siis võib neis aeg-ajalt leida isegi mõningaid talendivälgatusi. Teine arvustaja, nimelt tuntud modernismi apologeet karateegin kirjutab aga suur ja kaheldamatu anne läbib neid rikka loomingulise fantaasia kapriisne. Siitpeale algab pikk jääge poleemika Prokofjevi ümber tema loomingu poolt ja vastu. Mitte kogu konservatooriumi aegne looming poleb Prokofjevi loomulikult nii uudne ja elevust tekitav inimene teisest noor personalist tekkis ta esimene trükitud teos klaverisonaat number üks, fami noor, valminud 1990. aastal. Selles teoses on autor lähedal Schumanni, Rahmaninovi genorescreabini kauni Lepateetikale. Ei ole harmoonilise teravusi. Meloodiad on selgelt laulvad. Kuigi juba isikupärased sonaat võlub oma dünaamilisusega. Emotsionaalsete puhangutega on tunda Prokovjuliku temperamenti ja aktiivset maailma suhtumist. Hiljem märkis teose kohta õigesti porissassaafia. Prokofjevi kõneleb siin vanast, kuid uutmoodi ja väljendab uut vaevumärgatavat detailide kõrvale kaldumiste ja käändudega. Kõrv tunneb seda piskut kohe juba esimesel sonaadiga tutvumisel. 1909. aasta kevadel niisiis kaheksateistaastasena lõpetas Sergei Prokofjevi Peterburi konservatooriumi kompositsiooniklassi. Eksamikomisjonile esitas ta oma kuuenda klaverisonaadi lõpustseeni ooperist pidu katku ajal täiesti ümbertöötatud kujul. Mõlemad tööd kutsusid esile teravalt eitava suhtumise. Kõik nad tahavad kindlasti Screabiniteks saada, hüüdis Ljadov. Novaator kuni kõige suuremate äärmusteni ja küllaltki ühekülgselt arenenud tehnikaga andis Prokofjevi iseloomustuse viital. Noorele heliloojale anti siiski vabakunstniku nimetus, kuid eksamihinded polnud kaugeltki hiilgavad. Ja nii siis tegelikult lõppevad Prokofjevi õpingud heliloojana. Ühtlasi lõpeb esimene sissejuhatav ajajärk loominguliselt teel. Nüüd järgnevad keerukad, vastuolulised samaaegselt väga huvitavad aastat helilooja elus. Sellest aga vestleme edaspidi. Niisiis, meie esimene saari sarjast Prokofjevi muusikat kuulates on jõudnud lõpule. Võidakse protesteerida muusikat, kuulsime selles ju õige vähe. See on õigusmuusikat palju ei olnud. Kuid teisest küljest, enne kui süveneda helilooja loomingusse, peame teadma, kuidas temast irooja sai. Sergei Prokofjevi lapsepõlv on selles mõttes küllaltki ainulaadne ja huvitav. Pidasime vajalikuks sellel pikemalt peatuda. Järgmises saates aga tutvustama juba lähemalt mõningaid esimesi küpseid teoseid nagu näiteks esimest klaverikontserti, millest praegu katkendit kuulatud teist klaverisonaati, sköödi sviiti, sümfooniaorkestrile ja mõningaid teisi teoseid. Järgmine saade sarjast Prokofjevi muusikat kuulates on meie kavast kahe nädala pärast jälle kuulamist.