See oli meeldiv kohtumine vana tuttavaga sest eks ole kirjanikku, kelle teoseid Me oleme lausa neelates lugenud, kelle tegelaste üle oleme vaielnud hääle kähedaks jäämiseni, kelle poolt lugejani toodud probleemid panid erutuma kaasa elama. Sellist kirjanikku võime pidada oma vanaks tuttavaks, olgugi et me pole teda kunagi näinud. Niisiis vene kunsti dekaadi päevil tuli meile külla anta Niina Captjaajeva. Ja kohe meenus tema romaanitriloogia Ivan Ivanovitš sõprus ja vaprus meelde sööbinud teosed. Dekaadi ajal sõitis Antonina Captjajeva mööda Eestit ringi, kohtus paljude kirjandus sõpradega kuid nendeni, kes neil kirjandusõhtutel ei saanud viibida toome täna helilintide kaudu selle huvitava inimese ja kirjaniku. Dekaadi alguses Eesti raadio stuudios toimunud jutuajamisel ütles Antonina Captjajeva et ta on oma elus palju reisinud, aga Eesti on jäänud tema reisikaardil nagu valgeks laiguks. Nüüd aga on ta ka siia jõudnud ja selgus, et mitte ainult meie tunneme teda, vaid ka tema tunneb meid, tunneb meie kirjanduse kaudu. Ja need sõitsin ma Eestisse. Tuleb öelda, et juba esimesed muljed on väga meeldejäävad. Tähelepanuväärsed meeldib, et siin on suudetud säilitada iidse pealinna ilme. Vaatan vanalinna, aga näen selle kõrval ka seda uut, mis siin on loodud. See kõik ilmestab tugevat mehist eesti rahvast, kellest sain eredakujutuse juba siis, kui lugesin kalevipoega. Selles eeposes on nii palju poeesiat, palju sellist soojust, mis nagu elav hingus ulatuks meieni aastasadade tagant. Meelde jäid Linda ja vana Kalevikujud ja nende poeg, keda on näidatud kui vägilast, aga ka kui reaalset inimest ja kes seepärast on väga lähedane. Kogu selle teose poeetilisus. Kujundi rikkus on mulle tõesti väga südamelähedane. Sellesama poeetilisuse pärast sai mulle väga omaseks ka Debora Vaarandi, eriti tema kogu koha Wranud tema kodumaale pühendatud värsid meie linnadele, Leningradile ja Moskvale pühendatud Värsid. Sõjagajastumine nendes Need on väga mehise, kuid ka väga õrna naise tunded, mis on edasi antud nendes mulle kallites luuletustes. Ma tean, kui rikas on eesti kirjandus. Eduard Vilde tohutu suur kõikehaarav looming ei ole mitte ainult eesti rahva uhkus. See on ka meie uhkus. Kõik, mis ta on kirjutanud tema romaanid, tema jutustused, tema tähelepanu, väärne satiir, kõik see on suurepärane. Väga lähedane on mulle Tuglase väike Illimar, kui need mõned lemmikraamatud nagu korki, lapsepõlv ja inimeste seas. Selle kõrvale seaksin Tuglase romaani väikesest toredast poisist. Meenuvad selle raamatu soojalt edasi antud tegelaskujud suurepärane keel. Ja muidugi pole ka Tuglas mitte ainult eesti rahva uhkuseks. Ma võiksin veel jutustada Semperi punastest nelkidest ja paljudest teistest teostest, kuid see polegi vajalik. Mind hämmastab, kuivõrd rikas on üldse eesti rahva kirjandus, suhteliselt väike maa ja nii palju tugevaid prosaiste näitekirjanikke luuletajaid. Küsiti, kas me tunneme Eesti noorema põlvkonna kirjanike? Me kahjuks ei tunne veel paljusid, kuid me oleme väga rõõmsad nendega tuttavaks saades. Me tutvustame neid kindlasti laiadele vene lugejate hulkadele pärast meie praegust külaskäiku seal kahtlemata väga ja väga vajalik. Kohtudes meie kirjandus sõpradega võis Antonina Captjajeva üha rohkem ja rohkem veenduda, et tema romaan Ivan Ivanovitš on tõesti meelde jäänud. Ja kuigi selle teose ilmumisest on möödunud aastaid, küsita endiselt harva raamatusõprade riiulitel, ikka leidub lugejaid. Ja seepärast on loomulik, et oma suurimale avalikul esinemisel nimelt kirjandusliku kolmapäeval alustas Antonina Captjajeva tänusõnadega oma triloogia tõlkijale Veronika Kruusile. Palusime täna Veronika Kruusi stuudiosse, et ta jutustatakse Antonina Captjajeva teoste tõlkimisest ja nüüd toimunud kohtumisest kirjaniku endaga. Kui ma meenutan, kuidas ma alustasin tööd Antoni Nakobki aeva teose Ivan Ivanovitš chi tõlkimisega siis tuleb meelde peamiselt see, et teos juba esimesel tutvumisel paelus, pakkus väga palju huvi, ta tundus nii kuidagi ere täna väga omapärasena. Kogu see keskkond, põhjamaine loodus, inimesed, nende tööprobleemid ja kõik, see tundus juba algusest peale väga huvitavana ja paeluvana. Peamiselt muidugi tema peakangelane Ivan Ivanovitš ise. Ta tundus kohe väga lähedase väga toreda inimesena, tol ajal meil vaieldi ju, nagu me mäletame positiivse kangelase üle, kas ta peab olema kristallpuhas, kas tal võib-olla ka inimlikke nõrkusi ja nii edasi. Kuid peab ütlema, et Antonina kubki aeva ei tulnud nagu tõkkeid oma kangelase loomisel. Sest tema Ivan Ivanovitš oli kõigepealt inimene ja väga suur, huvitav ja paelu inimene. Sama paelu, kui ta oli inimesena, oli ka tema töö. Ja mäletame tollal paljud teosed kannatasid, kui nii võiks öelda. Tehnitsismi liigse üksikasjaliku seal kirjeldati võib-olla tööprotsess, mitte küllalt huvitavalt, need nagu ei sulanud teose üldisesse kan Vaasse. Aga Antonina kopti aeval õnnestus siiski oma kangelast ja tema tööd ühendada niivõrd et me isegi ei teadnud ja lugejat ei teadnud, kumb on huvitavam. Kas see, kuidas Vajovitš töötab või see, kui ta mõtleb, kannatab ja kui ta tegeleb oma isiklike elu probleemidega? Üldse peab ütlema, et kõik tema kujud olid väga selgepiirilised, väga inimlikud, väga läbi tuntud. Ja need olid kujud, mida me ei olnud harjunud kohtama teosest teosesse, need olid kõik nii uudse värske silmaga nähtud. Võtame nii Varvara jakkide, perekond logunuv siis isegi peab meelde tuletama juba esimesest teosest, et Antonina kokk ja väga küllalt nii kriitiliselt valgustas ühte bürokraati rajoonikomitee sekretäri ja Ivanova Vanovitši konflikti sellega, see oli tollal vägagi tähelepanu väärne sündmus ja peab ütlema, et ta vägani tabas tõde juba varakult ja mitte tagantjärele, sest probleemi lahendusega ta siiski oli nagu teatud määral suunanäitaja üldse peab ütlema, et autorivõime sisse elada oma kangelastesse sisse, elada miljöösse ja samuti mõista Nende tööd. See ongi, mis võib-olla Antonina kopti aevat nii väga loetavaks ja usutavaks teeb. Tema kirjutab ju arstidest arstide tööst. Ta kirjutab nii, et tundub, nagu oleks teose autor ise arst, kes tunneb läbinisti meedikute probleeme ja sellest, mida ta kirjutab, on mõndagi täiesti novaatorliku, uudse, et ma mäletan, isegi lugejad on nii kokkupuudetest küsinud minu käest ühte teist ja on leidnud sealt paljugi, nii, mida varem ei ole kuulnud teatud haiguste ja nende ravi ja nii edasi kohta. Ja see muidugi valmistas küllaltki suuri raskusi ka tõlkimisel tuli samuti väga palju konsulteerida asjatundjatega aga ühtlasi ka pani mõtlema autorile kes tõesti nii väga põhjalikult töötab oma teose materjali omandamisel ja mõnevõrra kõik need probleemid, millega autor tegeleb ja tema nii mõtted, need panid mõtlema autorile endale ja lõid filmete mingi kujutluse autorist. Tekkis tunne, et autor ei ole niisugune, kes istub kabinetis oma nelja seina vahel, on nagu kinnitatud oma töölaua taha ja püüab kõik seal valmis mõelda ja paberile panna. Tekkis kujutlus inimesest, kes armastab reisida, kes armastab näha uusi inimesi, neid tundma õppida ja üldse, kes on väga suur humanist ja kes austab igat rahvust ja igasugu inimesi, tekkis Tunne, et Ta peab olema inimene, kes väga kergesti leiab kontakti igal pool. Kes suudab elada sisse teise inimese probleemidesse ja peab ütlema, et kohtumine Antonina kopteeaa väga kinnitas täiesti seda mulje, et ta on tõesti väga avar, siiras inimene kes otsekohe tundub kodu sõna tundub nagu väga hea ammuse vana tuttavana ja ma usun, et ta jättis ka selle mulje kõikidele meie lugejatele, kes tundsid teda varem tema väga populaarse triloogia kaudu. Kuna Ivan Ivanovitš kuulub nende teoste hulka, mida ka teist ja kolmandat korda meelsasti loetakse siis kuulake, palun täna sellest teosest katkendit. Loeb näitleja Endel Zimmermann. Katkend viib meie mõtted Kolmnurga juurde. Olga Tabrov, Ivan Ivanovitš. On ka maganud kuni hommikuni kord rõõmustades, kortarretudes hirmus selle pärast, mis teda ootas. Teda piinasid kahtlused. Ta südant vaevasid ka kartused inimese pärast, kes teda usaldavalt oma hingusega soojendas. Milles tunda tema vastu eriti süüdi? Kas ta suhtus temasse väga halvasti. Kuid just see valmisolek oma meest õigeks mõista näitas talle endale, kui kaugel ta nüüd temast on. Kui ta haavus põrnitses, vihastas, siis tegi ta seda armastusest, tahtis oma inimlikust soojusest võimalikult rohkem endale koondada. Aga nüüd polnud talle seda vaja. Ka teda ennast polnud talle vaja ja temast eemaldudes võib-olla ka iseenda rahu pärast. Soovistan mehele ainult head. Kolevusi egoist ja tema 1000 korda minust parem, mõtles ta. Seda vähem on mul õigust jääda tema juurde. Kui armastan teist. Ja kõik näib juba selgena, kuna uued mõtted ja tunded teda jälle meeleheitliku rahutusega vapustavad. Kuidas suhtub tema poolt peatatavasse uudisesse, mis sünnib, kui ta kohtatav roovi? Olga laubale tekib külm higi. Öösärgikaelus vajutab kaelale udusulgedest, padi on liiga kuum. Kõik on ebakohane, ebamugav. Olga viskleb küljelt küljele, paneb põse alla peopesa, siis mõlemad peopesad kohendab patja. Ta hakkab juba pahaseks saama, et Ivan Ivanovitš magab ja ta ei saa temaga otsekohe kõnelust alustada. Kell neli. Olgale meenub lähem minevik. Seina taga sahiseb vihm. Sireen undab. Aga nüüd on ta siin kui hüpata, voodist välja, joosta üle silla musteldavatest, paplitesti madalatest majadest mööda. Vististi ei maga ka tema. Võib-olla kõnnib vaikses toas ühest nurgast teise või läks ära mägedesse vabrikusse. Aga kui ta viimaks seisab siin akna taga. Volga on juba valmis üles tõusma, et aknast vaadata. Miks ei suudelnud tatav Rovi jalgrajal, kus öösel Valendab kvartsliiv, kus õhk on küllastunud, närtsiva rohu ja lehtede lõhnast. Põõsaste ja puude vahel asuvad kohati hallide taradega ümbritsetud pisikesed juurviljaaiad kust hõõgub safrani ja närtsinud tilli lõhna. Ja seal papp. Kell viis-kuus septembrikuu ei rutta koiduga kuid taevas tõmbub juba allikaks. Tähtede kuld tuhmub, ta pudeneb maha ja langedes helise polga ümber. Või lööb kell. Ivan Ivanovitš oli juba tööle läinud, kui Olga ärkas. Ta tõusis üles, riietus hoolikalt ja seadis toa kor. Kuid imelik koridor tegeleda tavaliste argipäevaste pisiasjadega. Nüüd, mil koguda elu oli oma kohalt ära nihkunud. Siis jäi ta köögis nagu tavaliselt kohvi, elektripliidi helepunasest spiraarist oovas kerget soojust, sooja tuliga kohvitassist, mida Olga hoidis mõlemat peopesaga. Taevas akna taga tõotas vihma. Äkki tõusnud tuul kergitas tolm. Olga vaatas läbi kinnise akna hajameelselt halli taevast punaseid nelke, mis närtsisid aknalaual seisvas potis. Ja mõtles Taur roovile oma lõpetamata olukirjeldusele ja eelseisvale askele kõnelusele mehega. Ma lõpetan enne töö ja alles siis kõnelen temaga otsustas ta. Kui erutunud, siis ei saa töötada. Selle mõttega võttis solga oma täiskirjutatud vihiku, kus äärtel oli ta proovi märkused, mitu puhast paberilehte ja läks kirjutuslaua juurde. Kui korteris helises telefon, siis ei meenutanud see talle kohe aega vaid tarvidust mehega avameelselt kõnelda. Ta võttis telefonitoru vastumeelselt. Kuid vaevalt sai ta toru kõrva juurde tõsta, kui ta nägu muutus nagu elustava veegadestuks. Huuled avanesid naeratuseks ja talle mitteomane, kuid kõiki kaunistavad puna valgusta põskedele. Ja, ja ütles ta eriliselt kõlava häälega. Ma kuulen teid, ma kuulen teid ja traadi teises otsas seisev inimene võista sõnu vastu võtta nii. Ja ma armastan teid. Ja ma mõtlen teile. Tav Row võttiski selliselt ja seepärast teatas rõõmsalt sugugi mitte rõõmsat asja. Täna oli meil koosolek, ütles ta valjusti ja nähtavasti naeratades. Saime Telegrami väljakutse trusti? Ei, mitte päriselt ei kutsuta mind ära. Ruttas ta hüüdma tundes Olga heldinud liigutust. Meid umbes kuuekesi kutsutakse kiiresti ukantsiooni nõupidamisele neljanda kvartaliplaani täitmise asjus. See toimub kõikides kullakaevanduste valitsustes. Juba praegu sõidame välja. Nende sõnade järeldav Row peatus. Umbes viieks päevaks kordas Olga nõutult, nagu oleks ta öelnud mitte päevaks, vaid aastaks. Olla veel vastastav Row uuesti tahtmatult rõõmustades kurbuse üle, mis kõlas Volga ääres. Auto ootab? Kohutab, vastas Olga ikka veel mõtteid kogudes. Olga lausus ta jäi vait. Kullakaevanduse telefonineiud armastasid kõnesid pealt kuulata. Ja vastas Olga taibates erksalt tema kõhkluse põhjuse. Ma ei kahetse midagi. Ma olen sama mis eilegi. Kui ta oli toru ära pannud, siis kohutas teda mõte, et nad ei kohta teineteist ei täna ega homme. Ta vajas praegu tema toetust, aga tema sõidab peaaegu nädalaks ära. Tal tekkis mõte joostatav roovi korterisse. Võib-olla saab ta teda veel kätte. Kuid ta ju ütles, auto ootab. Kas oleksite võinud niiviisi öelda? Kui oleks olnud pisemgi võimalus enne ärasõitu veel kohtuda? Tähendab, tulid kokku, rääkisid, rääkisid ja läksid autosse otse koosolekult. Olga nägu selgines pisut kuid ta süda valutas lakkamatult. Nüüd alles mõistis ta tõeliselt, missuguse tohutu osa olitaabul Row järk-järgult elusa vallutanud. Alles hiljuti lahknesid ta tunded veel kahele poole, nüüd aga tõmbestav rohteda tervenisti enda poole kõigi mõtetega. See algas tänutundest suure huvide maailma avamise eest armsa ja tarviliku töö kättejuhatamise eest. See muutus sõpruseks ja siis armastuseks. Edasi peate minema ainult koos temaga. Kuid selleks peab katkestama endise elavas seose inimesega, kes ka omal viisil teda tugevasti armastas. Antonina Captjajeva jutustas ise oma teosest nii. Ma kirjutan armastusest, sõprusest, perekonnast. Mind erutab nõukogude perekonna tekkimine, naiste võrdõiguslikkuse küsimus tegelikkuses. Sellepärast et kui keelduda sellest, mida kindlustab naistele nõukogude võim ja konstitutsioon siis võib ka meie nõukogude ajal sattuda olukorda, kus olid meie emad ja vanaemad. Nii umbes juhtus, olge Arsanovega. Ja Ivan Ivanovitš õigel ajal ei öelnud midagi, ei toetanud teda inimlikult, sõbralikult sai ta oma karistuse. Mul oli väga kahju seda meest karistada ja lugejad ütlesid mulle tihti, miks te ometi head inimest karistasite? Te oleksite võinud Olgale anda mingi halva mehe? Olga oleks ära läinud ja keegi poleks teid süüdistanud. Tõsi, mind poleks keegi süüdistanud ka poleks olnud ka jutuajamist, missugune peab olema tõeline Nõukogude perekond. Aga räägiti ja vaieldi nii, nagu see oleks olnud igaühe isiklik asi. Ja ma ise olin Moskvas vähemalt 300-l lugejate konverentsil. Ma ei saa lahutada isikliku elu tööst ja seepärast on romaanide kirjutamine pikk ja vaevarikas töö. Lähed inimeste juurde kisub neid tööst eemale, segad neid, lähed ületades sisemisi takistusi ja küsid, mille nimel elavad su kangelased, millest nad mõtlevad. Tundmata oma kangelase tööd, ei saa mõista ka tema psühholoogiat. Ja kui palju on räägitud väikestest inimestest. Kangelane, keda meil Nõukogude kirjanikel tuleb näidata oma raamatutes ei ole väike inimene, see on inimene suure algustähega. Isegi siis, kui ta teeb mingit väga lihtsat, see on näiliselt lihtsat tööd, on ta siiski riiklikult mõtlev inimene meie ühiskonna vääriline liige. See on nii meie rõõm kui ka raskus, kuna me ei oska mitte alati näidata tööpoeesiat, et nii nagu ise nägid töötavat inimest mäetöölist, inseneriarsti, armusid temasse, tundsite vastu huvi, unustasid kõik peale selle, mis ta teeb. Aga lugejale ei suuda mitte alati seda kõike edasi anda. Ja sellepärast olen ma alati väga mures. Kui mu romaanid ilmuvad kusagil ajakirjas, on nad alguses nagu katsejänest, eks mida hiljem on alati võimalik täiustada. Ja kui ise vaatad teost, mis on sinu juurest nagu ära läinud saanud teiste omanduseks on äkki lausa hirm näha neid lehekülgi, mida loevad juba tuhanded silmapaarid. Näed palju puudusi ja palju sellist, mida tuleb parandada, lõpuni viia. Ja siis kirjutan ma oma teose veel kord ümber kaanest kaaneni. Teen seda nii, et ei muuda juba kujunenud süzee liimi. Raamat pole ju elu, kui seal keegi on abiellunud. Olgu see siis nii. Seda ei tohi muuta. Aga täiendada kujundeid, tegelaste iseloome saab alati. Keel olgu see siis vene, eesti või ükskõik mis keel. Igas keeles on nii palju rikkusi, nii palju poeesiat, nii palju võimalusi meie kirjanike jaoks. Kui ma lõpetasin oma triloogia, palusid lugejad, et ma kirjutaksin järje kas või ainult väikese epiloogi, et teaks, mis sai selle teose tegelastest. Kuid ma ei saanud enam nendest kirjutada, sellepärast et ei olnud nii suurt sotsiaalset probleemi, millega oleks saanud seostada isikliku elu. Aga lihtsalt niisama alustada ma ei tahtnud. Ja sellepärast kirjutasin ma romaani hoopis teiselt alalt naftatöölistest. Jälgisin nende elu Baskeeriasse Tatarimaal. Mu kangelased on nii venelased, Baskeerid kui tatarlased. Ja kui ma kirjutasin seda teost, ei tahtnud näidata mitte ainult naftatöötlemist, ehkki see on väga huvitav, väga keerukas ja väga tähtis meile kõigile. Ma tahtsin näidata, kuidas inimesed on muutunud. Mul on seal kujutatud kaht põlvkonda inimesi. Mis välja tuli, seda peab samuti lugeja otsustama. Ma ei saa ise ütelda, kas see teos mul õnnestunud on. Kui kuulen rohkem arvamusi, saan aru, mis ma siis lõppude lõpuks kirjutanud. Kas andsid dekaadi päevad midagi ka Antonina Captjaajevale? Kahtlemata tema ergas, vastuvõtlik kirjaniku loomus on juba niisugune, mis kõikjalt suudab midagi haarata, uusi detaile, uusi kujundeid. Aga laskem tal sellest jällegi endal rääkida. Kui sõitsin siia Eestisse käima lauale uue romaani avatud käsikiri, see on romaan biokeemikutest teadlastest, Roman Moskvast keerukatest inimsuhetest. Ja lõpuks üks väike huvitav illustratsioon meie kirjanikutööle. Mul oli seal lihtsalt ühe fraasiga märgitud peakangelase kohta, et ta oli lõpetanud Jurjevi ülikooli. Ja huvitav, ma sõidan siia, me esineme kaks-kolm korda päevas. Me vaatame meie jaoks uut maad, sõidame paigast paika ja ei jõua veel mõtlema hakatagi, kuhu ma satun, mis ma seal näen. Kui me sõidame Tartusse. Ja ma jalutan Toomemäel. Me vaatame ülikooli raamatukogu väärtuslikke fonde, räägime inimestega. Ja äkki nagu välgusähvatus valgustab mind. Minu kangelane oli just siin. Ja kui me väljusime raamatukogust, haaras mind äärmine erutus, nagu oleks mu kangelane kõndinud minu kõrval ja ma näen teda, sihvakad noormeest täis elurõõmu ja lootusi. Oli imekaunis, kevadpäev, kõik lõhnas nii ime värskelt. See oli nii suurkirjaniku avastamisrõõm oli leitud uus lehekülgkangelase elus ja isegi oma isiklikus elus. Ja ma mõistsin, miks Eestis on nii palju kirjanikke. Mitte ainult mina, vaid kõik saavad siit loomingulist innustust. Ja selle uue avastuse uute tuttavate ja külalislahkuse eest ütlen ma teile kõigile suure vene aite. Ootame Antonina Captsiaajevalt veel mitmeid huvitavaid romaane, mis rikastavad meie elu ja mõttemaailma.