Tere taas kuulama rahvateenrite saadet järjekorras juba 400 teist ja kätte on jõudnud veebruarikuu. Olgu kohe alguses öeldud, et nädala pärast algavad Torino olümpiamängud, siis rahvateenrite saade jätkab ka läbi veebruarikuu, erinevalt mõnest teisest raadiosaatest, mis peab tagasi tõmbuma kirglike suusavõistluste ja uisutamis duellide ees. Täna on siin vikerraadio ovaalse laua taga Sulev Valner, tere hommikust. Rain Veideman, tere hommikust. Mart Ummelas on siis 100 korda juttu juhtimas? Tal oli täis katastroof, kui nii võiks öelda, kõige hullem neist, et maailma ulatuses ikkagi juhtus eile või õieti üleeile, kui suur laev läks põhja punases punasel merel suuremgi veel kui meie Estonia ja täna on juba hakanud tilkuma koledaid üksikasju selle katastroofi järgedest ja sele käigust. Aga meil endal siin Eesti rannavetes on ka juhtunud üks viimaste aastate tõsisemaid keskkonnale kohustusi, mis on täiesti võrreldav Muuga sadamas alambraga juhtunud reostusega, kuid tollal oli selle lokaliseerimine või tagajärgede likvideerimine märksa lihtsam kui nüüd keset sügavat talve ja kõige selle taustal on ikkagi küsimus sellest, kes oli selle tekitaja ja kes oli selle. Kuidas öelda vastutaja selle eest, et see asi nii hulluks läks? Millised on teie nägemist? Noh, see tänane katastroof minu meelest on ikka lambraga võrreldes oluliselt hullem just just selle linnustikule mõju tõttu ja ja, ja ma ei tea, võib-olla lihtsalt on Eesti veel rohkem meediaühiskonnaks saanud ka möödunud aja jooksul, aga noh, see, kuna see kõik toimub niivõrd kaamerate ees praegu päevast päeva, et siis see on ikka päris päris päris kole vaatepilt ja ja, ja muidugi samas, sinu sissejuhatusest alustades tõesti, me peame jälle tunnistama maailma paradoksi, et 1000 surnud inimest kusagil kaugel ei tundubki meile nagunii suur katastroof, kui 1000 surnud lindu meie lähedal. Et ehkki noh, võiks ju mingit pidi teistmoodi olla, aga eks eks see on alati noh, paratamatult nii olnud, et kui kui inimlikud me ka ka ei ole, aga, aga me peame tunnistama, et et üleujutus, Bangladeshis meid siiski noh, jätab paraku suhteliselt Suhteliselt jäätmesuhtelised. Kaugeks, ma vaatasin ka seda või sain teada, jälgisin seda suurt katastroofi. Punase merel. Selle peegelpildis, mida oli 94. aastal meie oma Estoniaga juhtus, eks ole, kui mõelda sellele, et meie katastroof, Estonia katastroof võis paista ju nüüd sealsetele inimestele umbes samas peeglis, nagu ta praegu meile paistab. Ja võib-olla selle, selle niisugust Ütleme sügavat tragöödia, ta on võib-olla raske tajuda ka sellepärast, et ta on teisel foonil. Selles piirkonnas on neid tohutu ülekoormatud pargaseid, laevu, parv lakkamatult, iga aasta me kuuleme, tähendab, seal inimeste liikumine on niisugustes massides mida meie, meil on väga raske ette kujutada, sest selles sellel. Lõuna poolkeral nendes suurtes riikides on tõesti seda no inimesi on nagu liiva mere ääres ja, ja seetõttu võib-olla see emotsionaalne läbielamine mis kahtlemata on tohutu tragöödia sealsetele kogukondadele peredest, rääkimata. Ta aga ka nendele riikidele kus need hukkunud olid. Meie silmis on ta tõepoolest. Nüüd taandub selle lindudega juhtunud katastroofi, milles, mille emotsionaalne, see mõjus mulle niivõrd, niivõrd niivõrd masendavalt, kui neid arvusid hakkasin kuulma. Selle emotsionaalne tuleb ka sellest, et et nad ei ole milleski süüdi. Et nemad ju ei läinud sinna kasvõi selle pargase peal, need inimesed läksid, olid seal saatuse ees nii-öelda teatud valikul tegid nagu lennukisse läheb, me ei tea, mis meid ootab. Alati on see tõenäosus olematu. Hukkume, aga need, nad on mõnes mõttes meie seisukohalt teadvuseta olendid, nad on täiesti noh, selle looduse meelevallas, mille meie ise oleme jälle samal ajal nende jaoks korraldanud selliseks, nagu need tulemus on käes. Aga, aga jah, kui sa rääkisid nendest tohututes massidest, mis seal liiguvad, siis alles oli ju äsja taas kas selle nende kuulsa kiviloopimisega järjekordne õnnetus, kus vist sajad inimesed, eks trambiti jalge alla ja ja seda võeti nagu noh, mitte nüüd loomulikuna, aga, aga siiski sellise teatavas mõttes paratamatusena. Siis on tõesti kummaline jah, et et meie siin praegu rääkida täiesti oma katastroofist oleme märksa rohkem löödud või märksa rohkem masenduses kui, kui eksju. Seal teisel pool maakera toimunud õnnetusega seoses on ilmselt inimühiskonna paratamatus, et et me ikkagi valime enda jaoks neid väärtusi suhteliselt lähedalt ja oma oma keskkonnast ja oma eluga seotult on inimese niisugune egoism või, või individualism on ikkagi see, mis välja lööb, võib-olla et see on meie ütleme, eestlastelt päritud omadus, võib-olla me oleme alles inimesetena teadliku ühiskonnana ja selle liikmetena alles oma arengutasemel sellises kohas, et me veel ei tunneta globaalselt tervikut, eks noh, me tuleme tagasi muidugi selle keskkonnakatastroofi juurde, aga aga eks mingil määral näitab seda, kuivõrd erinevalt maailma nähakse ju ka seesama konflikt, mis on tekkinud nüüd islamimaailma ja neuroopa vahel. Muhamedi selle juurde me tuleme, me tuleme selle juurde, aga, aga see näitab ka seda, kui erinevad me maailma tegelikult joon näeme ja kui raske on ennast asetada teiste teiste rahvaste meist kaugel elavate kultuuride positsiooni. Aga läheme tagasi lindude juurde, sest kahtlemata selline õnnetus noh, kõige tõenäosuse järgi ju pidi juhtuma, siin ei ole midagi rääkida, kui meil sõidab mööda Soome lahte sadu tuhandeid, ütleme täislastis naftalaevu ja küsimus ei ole isegi praegu ju üheski õnnetuses selle laevaga, vaid ilmselt on see õli pääsenud ju välja lihtsalt mingisuguse väikese rikk. Seetõttu on, tegemist on pigem hooletusega õnnetusena võib arvata, või ütleme siis? Aga see näitab veel kord seda, eks ju, kui haavatavad meie oma väikese maa ja rahvaga siin oleme, kuid nüüd tekib jällegi küsimus, et miks me siis nagu midagi ei ole teinud selle vastu, kui teadlik oleme olnud sellest, et miks me ei ole suutnud võtta meetmeid, nagu öeldakse, kaunimas ametnikkonna keeles? Minu jaoks on selle asja masenduse teine pool tulenebki sellest kaastundest, muidugi, mis, mis nüüd, selle, mis me loodusega tegime, tuleneb sellest, et minu meelest need olukorrad, mis viimasel ajal, et meile on ilmnenud toovad selgelt esile need viljad, mis ikkagi Eesti riigis selles taastatud Eesti riigis on viimase 15 aasta jooksul esile tekitatud. Nimelt me kõik väga hästi mäletame 1990. aasta algusest peale siis võimule pääsenud erakondade loosungid, mida vähem riiki, seda parem ja selle loosungi all praktiliselt on ikkagi elatud, kõik need aastad on rohkem ikkagi mingisuguse majanduskeskkonnateenistuses siis rikastumise vahend. Aga riik tähendab selline riik. Tõepoolest, ma küsin nüüd nendeks sellist trikki ka minu, minu kujutuse riik, ikkagi see looja ja turvalise keskkonna looja ja, ja, ja, ja selle riigi kodanikuna ja maksumaksjana. Ma ootan ta täpselt sedasama, et riik müüks usaldust. Ma tean, et see riik ei ole mitte mängult, et ta ei ole sümbol, aga aga kõik need sündmused, mida viimase kahe nädala jooksul Eesti ajakirjandus on esile toodud, rõhutavad seda, et meil on Mälgult riik. Meil on mängult riik, need on ja ka ja ka siis lihtsalt kõrgemad ametnikud, madalad ametnikud, noh nad on, kõik kuuluvad nagu mingisuguste selle, et tulite mingi mänguüksustega selles suures mängus ja seetõttu ei võeta tõsiselt seda ära. Ja, ja sealt algab see noh kogu see värk pihta, sest vaata praegu kasvõi selles selle keskkonnakatastroofiga seoses, kuidas käib tõepoolest tõesti lastemängul istuvad, sina tegid, sina tegid seda süüdi, Ginad süüdi, sina jätsid tegemata, näed, istuvad nagu mingisugused Dorace, loobivad üksteisele liiva liiva silma. Ärritab ja see, see masendab ja minu meelest on need viljad, sest et tagasi tulles, kui tõesti taastasime seal riigi, me oleks pidanud muidugi kohe maha istuma ja rahulikult läbi arutama, tõepoolest missugused on need riskid, mis ootavad Eesti riiki välispoliitikas siis julgeolekust, turvalisuses, keskkonna siis pinnalt ja sealt ei hoidnud kinni kramplikult sellest infrastruktuurist, mis meil on raudtee maha müüdud kogu aeg meil lakkamatult tähendab, hajutasime oma infrastruktuuri, nii, ma kuulasin suureks üllatuseks, et mind pole päästekomandot enam, et pole vaja, tähendab miks me sõjalis-struktuure, nemad tegelikult kaitsega käigu teistes maades võidelda kui seal, eks ole, aga siin vaata seal jälle, huvitav, et samal mulle täitsa uudis ei ole päästekomandod, tulge, vabatahtlikud, tulge sinna. Rein, ma saan emotsioonidest aru, aga ma just tahtsin öelda, et et minu jaoks on ka natukene kentsakas see olukord, kus nagu me rääkisime alguses see punase merega õnnetusi, nagu meil nii eriti korda siin ei lähe või see, mis toimub bangladeshi. Aga meile läheb väga korda see, et mis toimub Afganistanis või mis toimub Iraagis, seal peavad meie poisid olema esindatud, eks ju. Et vot siin on nagu mingisugune vastuolu, kas ei tundu, tegelikult ikka ei ole, natukese on see noh, jah, ma käisin, ülavabandasin, ma mõtlesin. See vastuolu nüüd ma lihtsalt tahan öelda, et siiski see Iraagi Afganistani juhtum on nüüd, eks ole, on selgelt ju seotud meie oma nii-öelda kaitse kindlustamisega, noh see on, see on ikkagi väga selgelt nii-öelda ütleme eestipoolne, panus sellesse, et noh, ainukene võimalik jõud, kes meid kaitseks ehk USA vajadusel meid aitaks ma siin on nagu hästi noh, selgelt tegelikult vägagi omakasupüüdlik on see oma poiste Iraaki saatmine. Küsimus on selles oma, inimeste päästmine on kohapeal ei ole. Saates nii-öelda 30 poissi Iraaki, eks ole, kulutades sellele mõne miljoni, me saame võib-olla vastu, noh, ütleme võimekust NATO poolt teoreetiliselt kaitsmiseks miljardite eest, mida me ise ei suudaks tegelikult anda. Et noh, siin siin ma arvan, et vähemasti see pilt ei ole nii lihtne Mida me saame kontrollida alles kriisisituatsioonis? Abi tuleb? Ei, no ega me ei saagi selles kindlad olla, eks ole, aga me saame suurendada selle tõenäosust ta ehk ikka tule. Aga võib-olla me peaksime algatama mingi muu sellise kaitsesüsteeme praegu NATO on ju tegelikult rudiment külmast sõjast, külma sõja aja rudiment, kui me tegeleme nii-öelda kõrgtasemel kaitsesüsteemidega, aga tänapäeva ühiskond ju toob märksa rohkem just ohtusid meile palju lähemal ja palju mõistetavam ja süsteemide, nagu näiteks Alovski öeldud helireostus. On selle õlireostuse suhtes minu meelest siin on väga selge nii-öelda tänastes lehti, kuidas hakkab juba ka välja ilmnema tegelikult see, et et ega Eesti riik täna ükskõik, olenemata sellest, kui ruttu oleks teada saadud reageerimisvõimeline tegelikult kuigi tõhusalt ei olnudki, ikkagi Eesti riigi reageerimisvõime ongi nii-öelda paljakäsi käia ainult neid õlitükke ära korjamas ja linde paljakäsi aitamas, eks ole. Ja see ongi see võimekus ja tegelikult juba hakkas ka välja ujuma see, et tõhusat abi oleks ehk saanud Soomest. Kui õigel ajal, aga silla Soome ära meid jumala tahtsingi minna meile seda, mina tahan ikkagi veel räägime järjekorra. Sina, seda ma tahtsingi öelda selle jutu peale, mis, mis enne oli NATO-st, et ja ma, ma ei välista ja ma ei eita NATO rolli meie kaitseolukorras, kus meil on siin piiri taga tegemist, noh tõesti äraarvamatu riigi ja ohuga. Miks me siis seda rahvusvahelist koostööd ei suuda arendada ka nendes küsimustes, mis tõepoolest on ju noh, ütleme igapäevased ohud või reaalsed ohud ja mis on selge, et need ohud on olemas ja neid ei kao kuskile, mida rohkem seda naftat siit mööda Soome lahte läbi voolab ja need tulemas on veel gaasitorud avab oma ohud, eksime, peaksime mingisugust rahvusvahelist koostööd siin suutma ikkagi teha, kui me ei suuda ise tõrjuda seda õli. Ega me ei suuda ka ise või lasta hävitajaid, et et kaitsta oma piire ja sellepärast me oleme NATOga koos. Ei, aga täpselt see ongi minu jaoks ka küsimus, et praegu võiks ju tõesti küsida, et miks ei ole näiteks antud juhul olemas ilmselgelt ju ei ole olemas selge, et nii-öelda kriisi käitumist oh, mis tähendaks seda, et võimaliku õlireostuse korral ütleme Eesti piirivalve, kellel on mingid väikesed võimalused Samas üks kord nädalas seilata. Tõepoolest, sellisel puhul käivitubki, ütleme üle läänemereline niisugune päästeoperatsioon, eks ole, Soomest, Rootsist, kust iganes, tõusevad Maide kopterid õhku, eks ole, tulevad kõigepealt seiravad, eks ole, ja siis vajadusel ka, mida tuuakse, joome jule. Et noh, see peaks ju olema täiesti loomulik, et tegelikult ükskõik, kus Läänemere piirkonnas selline õnnetus juhtub. Ma millegi pärast arvan, et täiesti nii-öelda üksinda võttes ei ole ühegi riigi võimekus võib-olla selleks piisav. Minu meelest tõenäoliselt iga riik sellise tõelise õnnetuse korral vajaks tegelikult abi. Ma millegipärast arvan noh, teadmata küll täpselt, et eks ole, kui tugev nüüd Rootsi või Soome või, või Poola näiteks võimekus, eks ole, oma vetes seda tõrjuda on või Lätil või Leedul, eks ole. Aga ma millegipärast arvan, et et see, see võiks olla koht, kus ammu juba oleks kokku lepitud, et kui kuskil juhtub, siis kõik mobiliseerivalt oma jõud kõik lähevad. Ja nii-öelda selleks on vaja ainult märguannet. Aga mind tõesti üllatab, et, et sellest ei ole isegi Jah, aga see ei ole isegi aga asi hoopis sellest veel, mitte keegi ei teadnudki üldse Delfi, kui need nii küllam keegi teadis, aga noh, ta ei pidanud vajalikuks seda teistele. Asi on selles, et nojah, mingi faks jäi, tähendab paberite hulka ja, ja, ja, ja seetõttu noh tähendab seda ohutunne, et seda ettekujutust, et tõenäosus, et mingisugused õlil klimbid, et need teised käituvad külmas vees näljakeelel on täiesti omaette, selgub, et meil on tegelikult tarku inimesi oskajaid inimesi täiesti olemas alles oli ekraanil üks meesterahvas, kes demonstreeris, kuidas nad oleksid seda ohtu saanud nii-öelda simule simuleerida ja mereakadeemia, eks ole, järelikult ressurss, inimesed hajusid, kõik on olemas. Kui sa ei saa kokku sellepärast, et ei ole riiki. Ja, ja siis rikka tule tuleb. No me ei, me ei tea, me ei tea, midagi siiski on tegemisel. Teadvus saate tegijana ma võin teile öelda, et meie uuele laevale, mis hakkab Soome lahel korseerima, galaxy sellele paigutatakse, eks automaatne keskkonnaseirejaam, Tallinna tehnikaülikooli juurde moodustamisel rannakeskkonna observatoorium, mis peakski lähendama NEDC mitmesugused aspektid meie randade elustikku ja, ja meretoimest ja mõjust. Et noh, midagi ju tehakse, aga, aga tähendab aga see on tõesti sellel nii-öelda teaduse tasemel või uurijate tasemel otsustajate ehk ametnike tasemel, tundub, et võetakse seda asja ikkagi väga ükskõikselt või väga erakondlikult või oma omapoisilikult. Aga muidugi, olgem ausad, eks see sõnum tõepoolest oli ju niisugune, et, et meil siin väike jama oli noh, nagu sealt laevalt ilmselt see factory tulnud, aga ega ei midagi erilist ja ega, ega otseselt, et ei pea ju sellisest sõnumist välja lugema. Nüüd tuleb katastroof selles mõttes, et ma lugesin täna ühest lehest, et Soomel olevat eelmisel aastal olnud 48 juhtumit, kus kus tuvastati laevadelt millegi vettelaskmine, nii et ühesõnaga, mis tähendab seda, et tegu ei ole nii-öelda ainukordse juhtumiga Läänemerel, eks ole, viimaste aastate jooksul vaid tegelikult, et neid juhtub, noh, 48 juhtumit, eks ole, neli korda kuus järelikult noh, ise ja ütleme, kui, kui räägitakse mingist väiksest kogusest, et vaat meil siin juhtus, eks ole, ämbritäis õli läks üle noh, üle parda, eks ole, anname teada. Aga noh, nii ka on, aga muidugi antud juhul ilmselt seal laeva kapteni sõnum, olgem ausad, mis tuli oleks pidanud ärevaks tegema, esiteks see, et miks kaks päeva hiljem teatatakse, et meid ei juhtunud midagi erilist. Eks sa oled sel juhul Siiski oleks kirjas, et selline sündmus oli siiski nagu Jätab minule pigem mulje kui ütleme. Ma kujutan ette, et presidendi lapselapsed läksid pärast lossis toimunut ja ütlesid, et meil oli paar paar sõpra külas. Ega midagi ei juhtunud. Et see noh, natuke noh, ütleme, mitte midagi ära ei viidud kiirabiga, eks ju. Et nagu see, see ilmselgelt see sõnum oli muidugi desinformeeriv ja ilmselt juhtus ikkagi midagi palju tõsisemat ja sellest oleks võinud kohe nii-öelda noh, selline ohutuluke oleks pidanud põlema minema, et kui kaks päeva hiljem teatatakse, et meil ei juhtunud midagi erilist, siis pigem tuleb. Siia juhtus küll. Sulev, ma tahaksin siinkohal veel kord korrata seda, mida ma olen siin korduvalt öelnud, et kui on tegemist demokraatiaga, meie oleme demokraatlik riik, siis juhtimine toimub hoopis erinevad skeeme pidi, kui totalitaarses riigis totale Aasia riigis on aluseks siiram ja igaüks kardab kogu aeg ja sellepärast võib-olla käitumine on erinev. Demokraatlikus riigis ei ole otseselt seda hirmu, kuid koos sellega on ka nagu teatav niisugune kerge üleolek sellest, mis toimub ja selleks, et seda üleolekut või nisukest halli ala ei tekiks, selleks peavad olema paigas protseduurid. Demokraatia töötab ainult siis, kui on korralikud protseduurid. Kui on ette kirjutatud mets, mis teha siis, mis teha, teisel korral. Ma olen jälginud aastate jooksul korduvalt mitmesuguseid näiteks soomlaste korraldatud koosolekut, kui täpselt on paigas koosoleku päevakord, kui täpselt seda järgitakse. Sellepärast et see koosoleku otsusel on, on otsene toime, see ongi see otsus, mis tehakse, aga meil väga paljudes otsustamistes ja ka nendes protsessides. Jah, nagu asi segaseks, et noh, keegi ütles midagi, aga mis siis, kas sellele midagi järgneb, kas keegi vastutab selle eest? Ei vastuta ja sellest tulenev nüüdse tohutu teineteise süüdistamine ja vastutuse enda pealt ära lükkamine, sellepärast et seda on väga lihtne teha, seda vastutust ei olegi keegi sätestanud või sätestatud ebamäärased ja mis, mis tulemuseks on, tulemuseks ongi see niisugune minnalaskmine, see ükskõiksus. Ja, aga tulles nüüd tagasi veel kord ikkagi sellesama tüli juurde valitsuses, et see on järjekordne juhtum, eksju, kus me näeme, kuidas meil on alanud juba see taas valimiskampaania või kas see on presidendi valimiskampaania või see on juba riigikogu valimiskampaania, aga me näeme, kuidas siis 11 klaamitakse, et selle arvel plusspunkte võita ja kannatajaks muidugi riik ehk meie ühiskond tervikuna. Et ehitatakse nagu neid uusi rindejooni oma vahele tasapisi, et selle arvel nagu oma valijaskonnas plusspunkte lõigata vaat-vaat see on, see on see meie nii-öelda demokraatia kõige suurem häda minu meelest õlgu juhti juhtub, hakkab juhtuma. Riigi haldussuutlikkus on ikkagi vilets vaatamata sellele hoolimata suurest hulgast ametnikkonnad ametnikkond on meil väga suur ja, ja, ja nagu teame teatud astmetel ka hästi tasustatud aga teiselt poolt ei suudeta ka, siis pole ka neid ressursse, mida forsseerida, mille käiku lasta sel juhul, kui see õnnetus und nüüd fikseeritud. Ja noh, siin ilmus üleskutsed laskma, looda poisilikult ja vabatahtlikud ja Eestimaa looduse fond, tehke kiiresti ülekanded ja minagi tegin oma väikese vanus sinna, aga, aga, aga siis ma mõtlesin kogu aeg, et hästi, et ma osalen seal oli tõesti siis olgu, ma olen seal riigi kodanik, aga samal ajal tõepoolest miks siis ei nähta nyyd prioriteete võimalike prioriteete riigieelarve koostamisel. Aga ma saan aru, et kogu aeg see riigieelarve koostanud ka üks tehing tegelikult iga poliitiline jõud, iga siis rääkimata valitsuskoalitsioonipartnerist, vaatab, et tema tähendab, see spekter oleks maetud nende rahaliste ressurssidega, aga pole seda niisugust ühishuvi fikseeritud ja need ühised riskid, mida kogu riik peab kandma alusel, tegelikult siis eelarves on ette nähtud, kaasa arvatud see võimalused, piirivalve, lennuk peab tegema seireid IGA PÄEV päev, eks ole, pole ette nähtud, teeb kord nädalas või üle kahe päeva siis see tähendab see ressurss, olgu see siis kaitseliidust või kes on tegelikult kogu aeg ette valmistatud selleks võimalikuks katastroofiks, mis võib tulla, nüüd näeme, et kutsutakse, inimesed, tulge sinna, nii et no ma ei saa sellest aru, miks peaksime asjaga näiteks ühest asjast veel arumäele ja miks me vaba ja oleme liidus, eks ju, ja ja väga suur osa rahast ja suunatakse läbi keskkonnaressursid, eks ju, keskkonnaseire ja keskkonna taga nii-öelda puhtuse ja tagamiseks huvitavat, miks me ei ole nagu selle peale mõelnud, et et ka ka nendes küsimustes nagu Euroopa Liidult mingit abi saada, ma olen muidugi ebakompetentne, need ütleme võib-olla seda on ka tehtud või taotletud, aga mul tekib kohe küsimus, sellepärast et see on ju probleem, mis puudutab koguja Euroopa Liit. Samavõrd puudutab ta Soomet, Rootsit, see saaste võimlesid ulatuda kuhu tahes Euroopa liidu randadel. Seda on võib-olla taotletud, aga igal juhul ei ole seda saada. Nojah, Rootsi välisministri, kes väisas Eestit, ma ju nad on ikkagi selle initsiatiivi nüüd käivitanud, et kogu Läänemeri ikkagi kuulutada selleks niisuguseks kriitiliseks ka Euroopa sisemeri täis sisuliselt on ainult Venemaa väikene rannalõik, jääb nagu sellest Euroopa Liidu alaste siin välja. Et muus osas on ju tegemist puhtalt Euroopa Liidu sisemerega. Nii et noh, siin on küsiga. Nüüd ma arvan, et see teema hakkab meil juba kinni jooksnud, ma tahtsin küsida Mart sinu käest, et et kuidas prognoosid siis nüüd hakatakse, praegu, komisjon töötab, kas nüüd lõpeb seesamamoodi, nagu lõgis Kadrioru jahe lugu? Duainas, kellelgi lõigatakse, tuleb välja äri ursioonudki patuoina oli üks vane julgestuspolitsei juht, kes võttis enda peale kogu vastutuse umbes ja lunastas kõik selle tegemata jätmise, mis oli nii Kadrioru kantseleis kui kui mujal. Väga lihtne lahendus ja nüüd tuleb siis Keskkonnainspektsioonist inspektsioonist leitakse valve ja piirivalvest võib-olla mingisugune keskastme ametnik, eks ju, aga vaevalt nüüd küll keegi valitsusest hakkab nüüd sellepärast kusagile minema või lahkuma. Iseasi muidugi on see, et kas see valitses, võib kuigi kaua enam koos püsida, seal see on küsitav. Selle asja juures. Jah, minu meelest on ka see kõige noh, see järjekordse õppetunni saime, et mida, mida toob kaasa tegelikult selline riigivõimu noh, nii-öelda part, teiline privatiseerimine, üksikuteks sektoriteks, eks ole, et praegu me nagu iga partei ministeeriumid moodustavad nagu valitsuse sama vürstiriigi, eks ole ja, ja praegu käib siis meil kemplemine, et kas süüteo on rahva riiklik keskkonnaministeerium või Keskerakonna juhitud siseministeerium, eks ole. Et mind ausalt öeldes kodanikuna see kemplus ei huvita ja lausa solvab, sest noh, tõesti sellel hetkel noh, kus me peaksime küsima, et et kas me, eks ole, oleme teinud kõik, et need linnud ellu jääksid. Et see rannik ei oleks reostatud, et sellel pinnal noh, nagu hakata otsima nüüd seda, et kas kellelegi mingisugune noh, nii-öelda et, et kui ei olnud nagu minu ametkond otseselt selles reas nagu juriidiliselt süüdi. Vaat siin hakkab jälle see küsimus, et et kas poliitiline vastutus tähendab lihtsalt seda, et, et kui sind süüdi ei mõisteta, siis sa ei vastutagi millegi eest. Et kui me oleme varem ka selle küsimusega põrkunud eelmiste valitsuste eelmiste ministrite skandaalide puhul, kus on ka vahel isegi väidetud, umbes, et et kuni ministrit vangi ei panda, seni, eks ole, või kuni teda nii-öelda kohtus süüdi ei mõisteta, seni ta nagu ei peaks millegi eest vastutama või on nagu üks mõtteviis olnud? Poliitilise vastutuse mõiste on küll, minul ei jäänud väga härma, praegu peaks nagu olema. Küsimus, et kas ikkagi nagu vastutab näiteks noh, keskkonnaminister keskkonna säilimise eest Eestis noh ka ütleme natuke laiemalt üks klassikaline näide, ma tean, mida tuuakse alati poliitiliseks vastutuseks on et silla kokkukukkumine, mille järel transpordiminister tagasi astub, kellel selle silla ehitamisega, eks ole, mingisugust isiklikku seost ei ole. Aga noh, et umbes jälle küsimus selles, et kas keskkonnaminister peaks tundma vastutust, et noh, võib-olla tähendab sündmuse eest mida ta otseses mõttes me võib-olla mingit süüd ei tuvasta, noh selles osas, õigemini me tuvastame siukest üldist jõuetust, et, et isegi kui oleks natuke paremini käsuliinid toiminud, Eesti riik oleks ikka suht ikka samamoodi paljaste kätega rannikul linde püüdnud aidata. Et ega rohkem võimekust ikka poleks suutnud rakendada sellel. Seda vaeva küsimuller, sa näed, väga küsimus, vaevalt keegi arvab, et Villu Reiljan oleks pidanud ise minema seda õlireostust tõrgemaski arvatud muidugi, et oleks võimalik, eks ole, aga aga küsimus on võib-olla jah, Villu Reiljani puhul. Selles, et ta on ikkagi tegelikult ka mitte esimest korda keskkonnaminister, päris hulk aastaid olnud keskkonnaminister, tegelikult oleks Villu Reiljan ju pidi teadma, tähendab, emba-kumba kui Villu Reiljan ei teadnud, et Eesti riigi võimekus sellise reostuse tõrjumiseks on null või noh, selle lähedal, eks ole siis ta ei ole kompetentne minister, aga selles ma nagu ei kahtlustaks teda, et ta aastate jooksul ei ole sellest aru saanud, et selle võimekusega ja selle vastutuse hajutamisega piirivalve ja keskkonnaministeeriumi vahel on nagu on nagu, kui ta sellest juba tegelikult on ammu teadlik olnud, siis on jah küsimused. Et kas, nagu oleks just tema pidanud olema see inimene, kes aastast aastasse kordab, et me peame seda võimekust parandama, kes ütleme riigieelarve aruteludel, kui keskkonnaraha jagatakse või seal kikkis või kus iganes. Noh, iga kord tõstatab küsimused, enne, kui me ei ole eraldanud sadu miljoneid mere reostuseks, enne me ei hakka tegema seda teist ja kolmandat, millega kannatab rohkem oodata. Et vot, see on tegelikult nagu küsimus pigem vastutuse kohast, et et kes seda oleks pidanud tegema ja kuni selleni välja, et kui tänaseks hakkab üha selgeks saama, et see süsteem, et see vastutus on jagatud piirivalve ja keskkonnaministeeriumi vahel, et see süsteem hajutab ja ei toimi, et siis võib-olla ikka just oleks olnud selle asja eest vastutava ministri asi ammu juba minna valitsusse eelnõuga, et ühendame asjad jälle kokku, et tekiks selge üks löögiüksus, kes suudab kriisi korral midagi teha ka. Et siin nagu minu meelest on nagu see, see vastutuse koht ja ja, ja siin aga. Isegi pikemaks, minul on ikkagi nagu. Aga samas jälle, kuna see asi on jälle viidud siukseks poliitiliseks kempluseks, eks ole, siis kui küsida, et kas need Villu Reiljan peaks tagasi astuma sellepärast et Isamaaliit seda nõuab, siis ma arvan, et ega ei pea. Et võib-olla, kui siis ta võiks kaaluda tagasiastumist sellest hoolimata, et opositsioon seda nõuab. Mitte selle sõnaga ma tahaksin natukene arutleda selle poliitilise vastutuse ja ütleme, ministri tagasiastumise ja ametniku tagasiastumise mahavõtmise vahel, milles seisnes vastuta, see erinevus või õieti kogu selle probleemi erinevus seisneb selles, et kui ametnik maha võetakse või tagasi astub siis sellisel juhul noh, ühesõnaga riigi usutavus, eks ju. Võiks öelda riigi usutavus sellega ei muutu, aga kui astub tagasi minister, siis ta sellega tõestab, et riik on usutav ja toimivat poliitiline vastutuse erinevalt sellest ametkondlikust vastutust just selles seisnebki, et et iga, kui ütleme, poliitiliselt ametisse määratud inimene ei võta endale vastutust, siis sellega ta selle vastutuse lükkab nagu riigisüsteemi peale ta ühesõnaga võõrandab kodanikkonda riigist. Vaat see on see asi, millest meie ministrid tihtilugu aru ei saa, et ametniku maha võttes või asendades sellega valijaskond või kodanikkond ei tunneta täielikult riigi toimet või tugevust, seda peetakse lihtsalt normaalseks asjade käiguks. Kui minister tagasi astub, siis sellega ta näitab, et riik on valmis võtma vastutuse oma kodanikkonna ja ta võib usanud kodanikule usaldada. Kodaniku vôib usaldada riiki. Me võime muidugi vaielda, kui tõsine ja kui põhjendatud näiteks omal ajal Signe Kivi tagasi astus. Aga vähemasti peab ütlema, et ta taastas usalduse Kultuurkapitali kuja kui institutsiooni. Aga ma tooks isegi ühe lähema näite kui mäletate, kuidas astus tagasi minister Tammsaar riigi viljasalve pärast ega temaga otseselt seda viljasalve juhtinud. See oli talle pärandatud, aga. Ma arvan, et praegu tagantjärgi hinnates oli väga õige, et ta seda tegi ja, ja ma arvan, et rahvaliit on sellest ainult võitnud ka sellest, et uus minister igal juhul on sellest peale päris avalikkuse silmis päris kenasti toime tulnud, justkui ma ei tea, võib-olla talle naisterahvana ei hakata nii harja. Aga, aga. Ta ei ole omakorda vesitiivse programmiga välja tulla, mis omakorda jälle võib-olla siiski selle tugev argument, et rohkem naisi poliitikasse, eks ole, aga, aga see on alati õige argument. Arvame, on minu meelest. Kui mõelda sellele näiteks, et et, et mida peaks siis kas või rahvaliit praegu tegema? Noh, see on väga valus küsimus, ma saan aru, sest noh, küsimusi küsima jutt käib rahvaliidu esimehest. Et kas, kas rahvaliit erakonnana peaks nüüd suutma kuidagi menetleda oma erakonda, kuna sees seda asja ja noh, nii-öelda teha ka mingeid ettepanekuid oma esimehele, vot see on minu jaoks on nagu üldse tänases hetkes kuidagi kummaliselt praegu kukub välja, et opositsiooniparteid noh, tõepoolest võib peaaegu öelda, et hauguvad, eks ole, valitsuse kallal juba juba ja hakkavad sellega tegelema, noh, nii-öelda esimesest päevast peale, kus asjaolud pole tegelikult suurt nagu selgunudki, aga juba juba opositsioon nüüd kõik selge, kõik peavad tagasi astuma. Et, et see, see isegi pigem nagu natukese segab, kui, kui aitab selle asja niisugusele Kodaniku sõlmis lahendamisele kaasa. Et tegelikult kodaniku silmis lahendust saavad pigem pakkuda just need parteid, kes on võimul. Kui nad sisemiselt suudavad öelda, et jah, meie minister eksis jah, meie partei otsustas, et me asendame oma ministri, teisega tähendab see seda tugevust. Ma tegelikult ootaksin keskerakonnalt rahvaliidult nendes paljudes protsessides, mis ka viimasel ajal on nagu käinud ja, ja mille esimesi algeidki, ausalt öeldes ei ole märgata mitte kusagilt, et üldse see arutelu erakonna siseselt toimuks, mis ei pea lõppema selle tõdemusega, et kindlasti peab tagasi astuma. Aga vähemalt, et oleks näha, et erakonda oma sisemiselt arutab selle õppetunni läbi. Et kas see, kas see on toimunud Ma muidugi ei tahaks siin ka täielikult vastutuse alt välja viia peaministrit, sest ega see ei ole esimene juhtum selle valitsuse puhul, kui, kui ka meedia on juhtinud tähelepanu sellele, et peaminister Andrus Ansip ei taha võtta vastutust ja jätab selle kakluse, nagu öeldakse, kahe muu partei omavaheliseks asjaks. Vaata valitsust moodustada sõnu tehtud kokkulepe, eks ole, et need kolm erakonda jagavad vürstiriigid omavahel ära ja kogu valitsuse moodustamise aluseks ilmselgelt oli ju kokkulepe, et me tuleme valitsusse juhul kui teie ei sega oma nina meie asjadesse vaadata. Kolm ministeeriumi viis ministeeriumi sellele erakonnale, need viis ministeeriumi sellele ja need viis ministeeriumi sellele ja igaüks toimetab oma ministeeriumitega ja, ja, ja, ja ei ole teiste asi sinna oma nina toppida, eks ole, see on hästi selgelt olnud nüüd viimase valitsuse moodustamise aluseks ja ma ei oska isegi öelda hetkel see viga nagu sinna kogu süsteemi nagu sisse ronis, aga aga kuskil hetkel see niisugune See viga on seal peaaegu algusest peale, ütleme suur sellepärast et see riigi parteistamise läks kohe lahti 90. aasta alguses ja nii nagu ka see oma endast seda idealisti peegeldust. Sulev imeilus kirgastav jutt, aga vaatame karmile poliitilisele reaalsusele silma, kahjuks meie koalitsioonid on nagu mingisugused. No ma ei taha nüüd öelda seda, sa tead, mis sõna ma tahtsin öelda käsist-jalust kõikide oma igasuguste sidemetega värkidega nii seotud, et kui üks nüüd naksata, siis variseb kogu kaardimaja kokku, läheb hirmsaks löömaks. Arvad, kes seal laua taga praegu ootab silmad kyllabil pea, Res Publica, nad on endiselt suur jõud Riigikogus, kus aga samal ajal kolm-neli protsenti nendel on vaja nende kõik tormavad, kõik tormavad praegu on ju, see küsimus on selle võimupiruka kiires ümber jagades, selles on see karm poliitreaalsus, aga siis üks ei saa tagasi astuda ega teine mõtleb, et võiksid astuda, aga ta ei astu ikka. Muidu kukume. Ei, aga see on jälle see hirm, et, et kui see on alati see hirm, mis on igas firmas sees ja igas sellises otsustamises, et, et kui me nüüd hakkame natukese tegelema nagu enese puhastamisega, siis kukub kõik kokku. Et ja enamasti elu näitab, et ei kuku tegelikult tegelikult organisatsioonid muutuvad tugevamaks pärast seda, kui teatud nii-öelda karmid asjad on omavahel selgeks räägitud, välja öeldud, mingid otsused tehtud ja ei kuku midagi kokku, vaid läheb tugevamaks ja pigem vastupidi. Kui see niisugune noh, õline taak jääb näiteks praegu erakonnale külge, siis järgmistel valimistel võib see pigemini nii-öelda osutuda bürose võiduks, et minister jäi ametisse. Ta pääses, eks ole, nii-öelda noh, nii-öelda umbes, et et ei liigutanud kulmugi, eks ole, mis sest et opositsioon karjus või, või mis iganes, eks ole, mis sest et nagu mingi avalik õiglustunne nõuab mingisugust otsust, aga minister jäi kindlaks, eks ole, erakond seisab müürina omada eest ja ütleb üldse. Ma ei tea, ma, ma peaaegu, et ausalt öeldes, kui nüüd lossiskandaalist natuke paralleele tuua ja mäletate, kuidas esimesed päevad pärast sõda olid? Ma ma peaaegu et teda olen oodanud, et kas Villu Reiljan ei viska kuskil õhku kahtluse, et kogu naftareostus on tegelikult opositsiooni tekitatud, eks ole, et, et selleks, et temale ministrina nagu saaks umbusaldust avaldada. Analoog. Opositsioon kogu aeg on ju, tegelikult mängitakse praegu tohutu suure õnnetuse peale looduskatastroofi peale, et kuivõrd tullakse Kadriorus perekondlike probleemide peale, tuuakse sisse valimisvõitlus. See on, aga mul on selles mõttes Villu Reiljan õigus, kahtlemata ei ole see väga eetiline, aga on ka poliitika tegemine on kaugel eetikast, ütleksin. Osutuda selles mõttes, et siiski ütleme, et, et see, et opositsioonil kõige oma nii-öelda võib-olla kogemata ka õigus Vahel, eks ole minu. Kiuslik. Mis te kõrval võib, vahel mõni nõudmine osutuda, aga pärssis. Mul on kaks soovitust, mis on kergesti täidetavad minu meelest. Ja. Soovitused ja ma väga ootaksin sellelt aastalt kaks asja, esiteks seda, et kui nüüd hakkab uue eelarve tegemine, mis juba läheb kohe tegemiseks, et ometigi avalikkuse ees käsitletakse neid prioriteete, mis ei tulene ainult valitsus olevate parteide ja nende ning toetavate võimugruppide või, või majanduslike gruppide huvides vaid peaksid silmas Eesti riigi tõepoolest strateegilisi riske ja huvisid. Esiteks, ja teiseks tulgem tagasi ometi selle juurde, et kui parte erakonnad määravad oma ministreid, et nad peaksid silmas siiski, et minister kui ta läheb mingisuguse vastutuse. Et tema prioriteediks on selle vastutusala-ga seotud kogu ainevaldkond, ta viib ennast kurssi, et ta on isegi enne juba seda haritud, et ta ei ole mitte mingi parteibroiler, kes täidab Te ei, keskkomitee ülesanded selles ministriametis, vaid ta tõesti seda nii-öelda, seda ta võitleb oma oma valdkonna eest ja sellega tervikuna kogu Eesti riigis kas või täidetud. Mis sa arvad? Võib-olla aga ma just mõtlen, et kui ma nagu tulin kodust, vaatasin raamaturiiulist mööda kõndides esimene raamat, mis siin maks Rehepapp mõtlesin, et kas, kas Rehepapp käituks selles kriisis oluliselt teistmoodi, kui meie ministrid. No tähendab, hea julgen siia vahele öelda sellise mõtte. Et kui me räägime siin kogu aeg sellest, et keegi ei peaks nii käituma või naa käituma, siis me oleme Eesti riigis valinud nagu mingisugused sellised põhimõtted, taks, joomid, millest me ei tagane näiteks meil on üks väga põhiline aksioom, on eelarve, tasakaalustatus. Noh, me teame, et üldiselt Euroopa liku skulptuuris on niimoodi, et kõigepealt määratletakse ülesanded, mis on vaja täita, mis seal esmajärjekorras ja siis otsitakse sellele kate, et nendele nende ülesannete täitmiseks ja näiteks keskkonnapoliitika on tüüpiline näide sellest, et me määratleme riskid ja me näeme ette, kui palju selleks on vaja vahendeid ja siis me otsime sellele katet vajadusel ma ei taha siin öelda, et me peaksime võlgu võtma nagu rahvaliit on rääkinud, aga me otsime selle katked, me leiame need maksu või muud vahendid, millega me need ülesanded lahendada ja meil on täpselt pea peale pööratud ülesanne, et meil on teatud hulk raha, mis laekub nagu muinasjutuliselt, nagu me näeme korraga üle eks ju, mille peale võib siis Reformierakond esitada järjekordse ettepaneku tulumaksu alandamiseks, eks ju. Ja meid üldse ei huvita lõppude lõpuks, kas me täidame riigina neid ülesandeid, mis me oleme endale riigina võtnud, vaid me jagame seda raha laiali. Kui Andrus Ansip ütleb, et me peaksime kasvatama rikkus mitte tegelema raha ümberjagamisega siis see on täpselt pea peale pööratud tegeliku riigijuhi mõtteviisist. Tegelik riigijuht peaks mõtlema selle peale, et me maksimaalselt püüame riigina toimida oma kodanikkonna hüvanguks. Leiame selleks need vahendid. Mitte me ei mõtle selle peale, et meil on teatud hulk raha, mida me nüüd jagame omavahel erakondlikult laiali. Aga ma tuleks siiski selle juurde, võib-olla ma natukese püüaks nagu õigustada poliitikuid just selle Reinu alguses öeldud mõttekäigu taustal selles õhukesest riigist, et et tõepoolest see ideoloogia võib-olla siiski omal ajal oli mõnevõrra noh, selles mõttes asjakohane. Tuletagem lihtsalt meelde meie riigi ja riigieelarve võimalusi täna ja võrrelduna seda näiteks 90.-te esimese poolega. Vahe on kordades, tähendab, selles mõttes võib ka öelda, et siiski Eesti riik on nagu kõvasti rikkamaks saanud noh, viimastel aastatel võrreldes sellega, mis ta oli noh, näiteks 10 aastat tagasi ja iga valitsus, ükskõik, kas see oli, ütleme, seal isamaa liitlik või koonderakondlik valitsus üheksakümnendatel. Ta pidi läbi ajama oluliselt nii-öelda kitsama riigipirukaga ja, ja sellest ka tulenes võib-olla suured ei, see retoorika, mis, mis tulenes tegelikult paratamatu, sest et ega ei olegi selle, seda tegelikult noh, siiski me siin laua taga ei tohikski olla niide ristida, et me ütleme, et Eesti riigil raha küll, eks ole, ja lihtsalt ei oska kasutada, et tegelikult on ikka läbi selle taasiseseisvumise aja käinud sellise natuke liiga väikse teki sikutamine ühe ühe magaja pealt teise peale, eks ole, selles mõttes, et kord on politseil puudu, kordan, õpetaja olete palkadest puudu, siis on puudu seal haigekassal dison puudu pensionitest. Et, et tegelikult on ikkagi sellel taustal noh, olgem nüüd ausad, et jälle nagu lihtsalt öelda, et riigil on kogu aeg olnud tohutult raha üle ja ei ole osatud nüüd selle peale tulla, et panna sellesse mere päästesse lihtsalt raha. Et seda ilmselt nüüd Ei ole, päris õiglane, ei ole, me ei saa seda öelda ei saa seda kahtlemata Sulev öelda, aga aga ausalt öeldes, kui sa kõnnid ja ajakirjanikuna sa kõnnid tihti mööda meie ministeeriume ja ametkondi, siis sa näed, et kõik need on selle 15 aasta jooksul mitmel korral remonditud Esson hangitud, kõik väga kaasaegne mööbel, kaasaegne arvutustehnika, ühesõnaga riigieelarvest on ikka teatud kohtadesse seda raha tulla natuke heldem algajal kui, kui mõne muu funktsiooni täitmiseks. Ja kui meil on räägitud ju kogu eelmise aasta jooksul sellest, kui madalad on meil päästeametnike palgad, eksju. No loomulikult ei juhtu meile jumalaid, meile juhtaks iga päev suuri katastroofe, kuid üks riigi esmaseid funktsioone ongi luua maksimaalne valmisolek selleks puhuks, kui midagi juhtub. See on üks riigi esmaseid funktsioone seal täpselt sama tähtis kui meie kaitsevõime tagamine ehk NATOsse kuulamine. Millegipärast on võetud niisugune hoiak, et noh, et see on niisugune noh, ühesõnaga teisejärguline ülesanne või vaatame siis, mis saab, kui midagi juhtub, eks ju. Aga selleks üldse riik ongi olemas saada niisugustes situatsioonides, kus ei ole võimalik eraalgatusele enam toetuda, see ei ole see Lähed nüüd ostab teenuse mingisuguselt firmalt sisse tulekahju kustutamiseks, eks ju. On ju räägitud sellest, et tuletõrje võiks ka olla ja ettevõtlusjäätmeostaksime riigihankena sisse tulekahju kustutamiseks Falkule huvitatud päästekomando tõlgenduse täpselt samuti jah, ainult et nüüd ongi küsimus selles, et aga milleks siis seda riiki enam üldse meil vaja on, eks. Ta ongi, et minu meelest lihtsalt ma tahan öelda seda, et, et see võimekus on tõsiselt tõusnud ja ja kui me võtame kas või siin ka korra läbi vilksatanud raudtee müügi, eks ole, jutu ja nüüdse tagasiostuplaani siis tol ajal, kui seda raudteed müüdi, tundus sellest saadav miljard kohutavalt suure rahana riigile. Nüüd nüüd oleme me jõudnud täiesti mentaalselt olukorda, kus umbes kaks miljardit selle tagasiostmiseks kulutada ei ole nagu enam nii suur raha. Et selle selle kaks miljardit ikka leiab, ütles siin Heido Vitsur eile intervjuudes raadios, näiteks. Et ärge muretsege, et kui umbes reporter küsis, et kust see kaks miljardit, et või 2,5 miljardit saadakse, raudtee tagasi astuks. Noh, meil on mitmeid võimalusi selle, selle raha umbes ikka, eks ole, leiab aga vaat siin on ka jälle näiteks kas või sellesama raudtee tagasiostuküsimuse asetamisest nüüd selle naftareostuse nii-öelda konteksti, eks ole, et, et aga võib-olla kui meil on kaks miljardit nii-öelda leida üheksa otstarbeks, aga, ja samas me räägime, et nagu meretõrje puhul Küsimus on 10-lt miljonilt ühe miljardi kümnetes miljonites. Võib-olla jah, et võib-olla ka prioriteetides on tõesti küsimus, et kus nagu põletab, ehkki samas ma ei väida, et raudteega ei põleta. See on lihtsalt kaalumise koht, nojah, kuigi samal ajal on ka peaminister ei olnud, kas me peame üleval pidama, kas Venemaa naftatoru, mis, mida see raudtee tegelikult endast kujutab, ehk Venemaa transiiti? Muuks ja seda raudteed ja praktiliselt enam ei kasutata, isegi reisirongid ei käi meil Peterburi enam. Nii et see, see on ka vaieldav küsimus, aga ma jah, tõesti toetaksin seda Sulevi mõtet, et Eesti riigi prioriteedid peaksid olema ikkagi küllalt selgelt paigas ja riigikaitse kaitsevõime nii-öelda uus mõtestamine peaks minu meelest olema väga tähtis, seda on ju maailmas korduvalt rääkinud, meil võib-olla annaks jumal ei ole see terrorism tänase kõige suurem oht aga, aga mitmesugused muud ohud, mis peaksid olema täiesti võrdsustatud kaitse. Riigi kaitsevõime võimekuse tagamisega, ende ohtude tõrjumine peaks olema täpselt samal tasandil. Ma arvan, et meil oleks kohe räägiksime võimsalt terrorismiohust, kui üks Eesti ajaleht oleks ka ühed karikatuurid ära avaldanud kui mõni ja, ja kusjuures ma üldse nagu tunnistan ausalt, et arvestades meie Siis see, kes seal õhtulehes vaba Kirjanduse sellist loomulikku käitumist, noh kuidas nagu ta meil oma nii-öelda sõltumatust ja vabadust alati nagu eriliselt on rõhutanud ja kohati nagu ülearu, eks ole, et siis oleks see olnud pigem täiesti loomulik. Et ükski toimetus ei oleks risti ette löönud, kui oleks toimetusesiseselt keegi hirmsasti käe ette pandud, öelnud, et ei meie nagu muhamedi kujutisega karikatuuri kindlasti ei avalda. Juhtus nii, et Eesti ei ole nende riikide reas, kes neid karikatuure avaldas. Et need, kes praegu sellest sellest täiesti tohutu paradoksaalsest konfliktist kasu lõikavad kaasa arvatud praegu tervelt nii-öelda maailmatasemel muslimimaailma siis kristlaste vastu taas üles siis kihutades nende jaoks ei ole, ei ole pressinõukogu, kuid, ja, ja ja seda tüüpi süsteeme ei ole, tähendab see on hoopis teistsugune, kuna ja sellepärast nad süüdistavadki riikide valitsusi selles. Aga meie riigi valitsus ütles, et pöörduge pressinõukogude poole, tihti oma kaebus sinna, seal on umbes täpselt samamoodi nagu tähendab kunagised lääne inimesed ei saanud aru, miks eestlasi küüditati Venemaale, miks te ei kutsunud politsei ja see on täpselt samase mõttemudel, mis, mis kordub praegu selles? Globaalses seal kombed ja, ja, ja praegu ikkagi siin on küpsemas uus globaalne konflikt või ühesõnaga, uus nii-öelda rind sellele valegi semiootiliselt. Me oleme just rääkinud semiootika mõjust tänapäeva ühiskonnas, et nad mängivad märksa suuremat rolli, teinekord kui ütleme, isegi majandushuvid, majandushuvid isegi allutatakse nendele. On ju selge, et näiteks Lähis-Idamaade araabia maade jaoks heade suhete säilitamine läänega majanduse edu tagamiseks oleks märksa tähtsam näiteks Euroopa Liiduga, kes on isegi toetanud moslemeid ju nii majanduslikult kui tähendab psühholoogiliselt ja poliitiliselt, eks ju, aga selle asemel tuuakse need ohvriks, eks ju, meie jaoks täiesti mõistetamatu asjade pärast, eksju, mingisuguse labase vanamehe pildi pärast, keda siis nemad jäävad oma Mohamed eks eksi omav. Et eks meie teame, Talvest oleme läinud, skanner heliraamatuid, kui veel, eksju külas kogu kristluse algtõdedeni välja, eks ju. Ja ega keegi ei ole, sellepärast siin tõsikristlased ei ole nüüd öelnud, et ta peaks nagu ristile jah, aga seal ongi, tähendab selles religioonis nii-öelda fundamentaalne põhiolemuslik semiootiline tõde on selles, et prohvetit temal ei olegi üldse ikoonilist kuju tegelikult vaat seal sinna kõige sügavuse selles pärast. Nojah, aga kas meie peame samal ajal lahkete kristlastena või tegeleda testidele, kas me peame nüüd ka samamoodi mõistma seda asja, me, me saame sellest aru, et see on nende jaoks tähtis, aga, aga kuidas saab ükski kultuur või usund sundida teisele omausundit peale? Me läheme tagasi mingisuguse inimühiskonna arengu algetappidesse, kui me seda aktsepteerime. Üldjuhul mina oleksin nagu siiski läänemeelsetel seisukohtadel, et lääs peab jääma siin ühtseks ja võtma täiesti selge seisukoha, et meie ei tagane oma vabadustest selle nimel, et islamimaailma jaoks on see probleem. Niimoodi me võime sattuda tagasi kogukondlikkus või sugukondlikus aega, eks ju. Loomulikult me peame vältima konflikte, kuid, kuid mina ei näe küll põhjust selleks, et et teatud osa maailmast elab oma nii-öelda suletud fundamentaalselt fundamentalistliku mõtteviisis ja ei suuda sellest välja tulla, et meie peame selle tõttu nende tagasi minema nende nii-öelda piiratuse ja minu jaoks. Ei, ma tahtsin öelda, et minu jaoks on see, see, see probleem praegu ikka Samuel Huntingtoni meenutades tsivilisatsioonide konflikti kontekstis meenutades minu jaoks on see väga sümptomaatiline ja toob esile ikka selle põhilise filosoofilise küsimuse küsimuse teisest, kas me, kas me üldse tahame teist mõista, tähendab see ei puuduta ainult ütleme meid siin kristlasi ateiste suhtes, loomulikult selle maailmaga, aga maitsmine ei lähe ja ka meie oma ühiskonnas ka meie oma näiteks need teised, kes on sügavasti kristlased siin Eestis, keda siin pilatakse ja lausa manatakse seoses nüüd selle kodanikuõpetust religioonide õpetamisega seoses midagi taolist. Nii et ikkagi see küsimus teisest. Me me, me tegelikult ei suuda endale määratleda seal midagi, võib-olla tundus Nojaa, aga minu meelest on küsimus selles, et loomulikult me näiteks sattudes islamimaailma ka islamimaailmainimene võib olla sattudes siia noh nii-öelda tahtmatult võime 11 väga kergelt solvata, eks ole, ja ootamatu selle eest on loomulik, et vabandataks, eks ole, see on nagu see on normaalne, eks ole, et me võime mõista nende nii-öelda seda kõike, aga, aga, aga minu meelest nagu selle eest ähvardada meened laseme teid õhku, eks ole. See nagu ei ole lihtsalt. See ei ole enam aksepteeritav. Kahjuks on meie aeg tänaseks läbi, sest me tahame veel väikese raadioreklaamidele ette mängida, sest homme on erakordselt huvitav saade, kus on ka osaline üks meie tänase rahvateenrite saatekülalistest Sulev Valner. Täna olid stuudios Rain Veideman, Sulev Valner ja saatejuht Mart Ummelas, kahel järgmisel nädalal juhib Aarne Rannamäe Rahva teenreid. Siis kuulame, mis on homme kavas.