On purpur-selt elu taasalanud kaos ja värske hingus saadab igaiili. Noor valgus mängleb männivõra praos. Mäed vastu taevapiiri, nüüd täis kuldseid kiiri. Varakult ärganud lõokest kuur alla tuse lõõritab päikese poole, kes ise on kaunilt Aurora embuses, naerusui kudes tünnis ja noor sind õnnistanud algus, sa elava algus, su soojusest tärkavad nurmed ja kui see luhtadel vilgub, kuis väreleb, pilgub 1000 päikest, siis kaste sees maas. Lausa ehtsaks kõrge kukelaul kõlab õelt kuulutades koitu Haydni oratooriumi aastaajad lehekülgedel. Juba näitabki ennast päike. Ta ilmub, ta tõuseb, ta särab, ta paistab. Ta hõõgub hiilgavalt. Toredana leegitsevad Maest eetlikuna kuuleme talupoegadel võib-olla pisut ülevas stiilis rõõmuhüüdeid millega liitub kogu looduse juubeldav tervituskoor. Maad rangelt valitseb nüüd püha päike on kirjutanud Marie Under. Tõepoolest, lõõskas taevaratas on praegu peategelane. Avaldame talle lugupidamist, andes talle meie saates teistkordse võimaluse nautida oma suursugust ilmumist. Teine koidumaaling on meile üle sajandi lähem ja pärineb Mariisravelli sulest. Ka selle Koidu juhatab sisse linnulaul, ent nagu kuulete, on lauljad hoopis sädelevamat kui proosaline kukk. Ka tunnistajateks pole Haydni tahumata talurahvas vaid antiiklegendide kuldsete unenägude muretu karjus hõim balletist afinis Jakoloe. Pea seisab isal, päike frakis lakk-kingades Jaan Manitski briljantides. Mingi viibutame taktikepi. Heidab tukka laubalt ja käratab jõulisemalt hõõguva malt artis simman. Päike on pruuniks vormitud tuli, mis pöörleb õhus. Teda toidavad valged allikad. Maakera on jõuetud päikestimistist ei ole päikesel otsa ega algust. Täna istub päike kontides, sügaval ta valgus on mu veres, ta valgusmunal tuhnimas tähed saavad päikeselt valgust. Palaka karva valguse valge vägi kukub läbi õhu. Kogu valguslaviin langeb võrdselt püstise vihmana. Võlumängu mängib ta roheliste lehtedega. Ta kiirte näpud ärgitavad magusa, väikesi õite ja lõhnapurskeid. Need maastikud kannavad endal sügavate päikest, teravaid varje. Päike valitseb maakera igivana seaduse järgi. Tal on jõu ja vägivallaannet. Päike on kauniks vormitud, tuli, mis õhus ujub. Päike, onu veres. Suvemuusika puhkpillikvintetti. Aastal 1803 pööras Baieri kuurvürsti õukondlik ülem bibliodirektor Christoph von arretiinus Baieri Alpides Boereni benediktiin kloostri raamatukogu revideerides tähelepanu tundmatule manus krüptile mis sisaldas mitmes keeles tekste 13. sajandi anonüümsetel poeetidelt. Värsside keel, eriti ladina keel, oli tihti konarlik ja ei kannatanud võrreldav klassikalise rooma luule marmor täiestikkusega. Ent samas hõõgas neist säärast ürgjõulist eluhimu säärast kuumajoovastust loodusest, veinist ja armastusest. Et Nad innustasid Carlorfi looma suurepärast kantaati karmina Burana ja osalesid teose triumfaatsest läbi murdes maailma muusika volikusse. Ja kes veel, kui mitte selle luule autorid rändavad skolaarid, üliõpilased rahutu ja kihku täis, rahvas oli kogenum, suve kõikides rõõmudesse hüvedes kuuetegantaadi Garmin morana kolmandat osa aasal. Maagobrutas sirelite lillasid kobaraid pihlakate, valget õie, pärga, tõrvalillede, punaseid tähisagaraid, sinistest, kollastest, valgetest lilledest lainetasid niidud kui meeletud mered. Kaunimad kui püha viirukisuits kuuma ja värisevate hulluks tegevat Elada elada maruliselt, elada elu, kõrget hetke, Lähed viimseni avali, elada imekaunilt, õimitusedes, lõhnast, päikesest, sonides joovastunult täienisti, elada. Tule marstinsu valu. Nii kõneles suvine tuul pehmelt. Kiskusid appis ja kaapisi ja otsi seal nuuskis. Meelitas, silitas, paitas tusa kõik üles, tuustis sõgedad sõlmed, kõik avas pehmeltsis muisutasi, juukseid, huuli ja silmi siidise käega, siis sõlmis mu südame uuesti kokku. Senid meelites, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja mure südamest ära viis. Suvehommik kantaadist päeva ajad. Lausa rõõm, kui helkisi juuni lõppu päikselõõma alla silmapiiril sõudsid, tuuleväel siksakiliselt Rodus, pilvemäed ja ükski plekk ei määrinud taevalina kui igavik. Nii säras õhusina. Kõik maa peal tulvas rõõmust tuulehoog, unerohi, nisu, jõgi, pilliroog ja lehti hõljutavad hõbepajud ja salud roheluse vaipa vajunud. 1918. aasta suvel istub Schubert postitõlda ja reisib Ungarisse. Krahh Karl esterhaasile kuuluvasse selleshi lossi et võtta enda peale krahvi tütarde muusikaõpetaja kohused. Seni pole ta viiniski kordagi välja saanud. Nüüd lummatada Ungari maasuvi. Aasad ja põllud ja metsad. Tal on suurepärane läbisaamine nii teenijarahvaga kui graafike harrastega, iseäranis väikeste grafinadega nooremasse Caroliinasse joote hiljem isegi armuda mis ei sega edukat kuramaaži kauni toaneitsi Pepiga kaasaelamisega pisiasjadest huvitades jälgib suurelt talupoegade toimetusi lõikust viinamarjakogumist maitseb mõnuga sätendavatu Kaierit. Hoolega meisterdate kirju armastatud sõpradele kiidab lossi ja määratu lossiaia ilu. Kirjeldab humoorikalt kõiki lossielanikke trahvist hariedeni. Need häirivad teda vahel oma 40-ga erilise kisaga. Minu käsi käib küll lausa hästi kirjutata. Olen terve ja heas tujus. Nüüd saan ometi lõpuks elada, ongi aeg. Minu arust oleks võinud saada hukka läinud muusikamees kanne, komponeerin nagu jumal, kui nii öelda võib. Kes külvab seda haljust sületäite viisi kes poetanud pungadesse õienupud, kes mängib linnu keelil kuskil kuuldud viisi, kes õhus, Kell helistamine ruttu. Miks kusagil ei ole hea? Ei leia rahu. Miks siiski kõikjal midagi sind kütkeb? Miks tuksub kaasamaaga, siis taastungleb lahus Su hing ning kärsit ala tõus vais rütmes. Suvi oli Gustav maaklerile erakordselt tähtis. Suvi tõi talle tema muusika. Kõikjal, kus helilooja suvel töötas, ehitati tema tarbeks mõnes vaikses paigas väike majake, kus ta sai siis kõikidest ja kõigest segamata komponeerida. Suvemajake oli peaaegu pühapaiga õigustes, niisama lihtsalt maaler oma jalga üle läve ei tõstnud. Viibide suvemajakeses tähendas luua muusikat. Alati aitas kaasa ümbritsev loodus. Ühes kirjas ütleb maal olen harjunud luusima metsi ja mägesid mööda ja tooma sealt oma visandeid omalaadse jahi, saagina. Kirjutuslaud on mulle nagu talupojale rehealune. Annan visanud teile vaid lõpliku kuju. Peale tubli käimist hajub isegi halb meeleolu. Suveand on ka helilooja kolmas sümfoonia. Selle esimest osa iseloomustas maale järgmiste sõnadega. Paan ärkab Narvas, marsitempos kulgeb suve võidukäik. Kõik, mis kasvab ja õitseb, roomab ja lendleb, on tulvil helinat ja lauluigatsust ning unistusi. Marulise ründava suve tuulena kõlab muusika järjest lähemal. Järjest valjemini. Kasvab nagu laviin. Kuni kogu mürgel ja hõise jõuab pärale sinu juurde keset juubeldest äkki midagi saladuslikku ja valus kurba nagu ootaks hingetu loodusvaenulikud tuimas tardumusest lähenevate eluvoogu. Esialgu kavandas Haller osa humoristliku ala. Suvi veidi toorevõitu sõjakas nooruk pidi oma vastase talve rõõmsa hommikuvalguse paistel pihuks ja põrmuks lööma enne kui ta midagi arugi saab. Ent loome käigus kaldast teos plaanitud rajalt kõrvale. Maaler andis tekkivatele teostele meeleldi vaba voli ja muutis komponeerides sageli Al kavandit. Nüüd leiame selles muusikas metsikuid pimedaid jõude, julmi, kokkupõrkeid, traagilisi hajumisi, maaler panteist, maaler Spinozaja Göte jünger kujutab sellesamalaadses muusikalis filosoofilise straktaadis puhkeva elu pikaldast kohutavat võitlust, jäätunud elutusega loodesse vaevalisteet hingestumisele, kirgastumisele suures ja igaveses ringkäigus. Mullad on kerk välja maad eluandvat ihkavad seemet eostava vihmana, siis kõikvõimsalt on nisaeeter rõõmsale kaasale rüppe laskmas ning sellest ühtest maahiir naisega saab sigivus kogu looduses hoogu. Puustuses nüüd võsastikus on kaikumas lindude laulust. Jällegi korduvad päevad, mil karjad otsivad Veenust. Käimal on Annikas põld ning soojale tuulele läänest endavam nurmede rüppe. Kartmata julgevad eo taasilmuda päikese uutes kiirtes ja viinapuu, nüüd ei pelgaks keskpäeva kaarte tuuli ei teps padu vihmuginoid, mida keerutab taeva ränk põhjatorm vaid pungub ja rullibki kõik lehed lahti. Et kord maailma sünni ja nooruse päevi kehtis seesama hiilgus ja need sama kaunilt kulgesid tollal meeleldi neist usun küll. Vähehaaval taim seemnest alguse saab. Niipea, kui tal võimaldab tõusta ellast, kätkevad maa varjulik, viljastav rütm. Ellu, virgub ta siis püha valguse Woodavas, paistes Lehtajaks, kerguen teost, õrn imepeenmeistri töö. Märkamatult oli jõud seni seemne sees. Koore, heal uinus, endasse sulgunud veel kõik, millest võrsub kortay leht. Idujuur asub seal kujul poolik ja värvitu, alles kesta sees tallelam tuum, kus elu kätketud all paisudes tungib ta sealt leebe niiskuse hooleks enda, andes välja lilledel, ringutame end ööst teda ümbritsevast lihtsaks küll alguses jääb kuju, mille ta ilmudes võtab välja, näeb taimede seas otsekui suurte seas laps. Ent kasvutung saab ilmsiks ühtsoodu paisuva hooga. Pungale uus järgneb pung, üksteise sarnased kõik kuid mitte täiesti, sest üha kõik igakülgsemaks muutub eelmisest järgimine, leht ikka on keerulisem. Laiem on märgatavalt tema pind silmapaistvamad saki, milliseid eelmises või ähmaselt aimata, vaid lopsakas veel lehtedel on nõnda ohtrasti soonia hambaid. Et lausa lõputu näib looduse vormide mäng. Kasvamis hoolend seab looduspiiri sind armuka käega leebelt. Nüüd endale saab võimused täiuse tung. Vargsi mahl eemaldub see alt, kus on oma töö juba teinud varres, aga ühtsoodu saab toekamaks jõulisemaks ringiratast, enne loendamatult või määratud arvul leht. Lehe kõrval on seal üksteise taolised kõik koondunud kõike, nemad on ühe keskpunkti ümber ja lõpuks loomistöö. Märjana lööb lahti end värvikas kroon. Loodus, mis peatamatult läheb teerada täiuse poole kõrgema astmeni siin välja on end arendanud hämmastust täis iga kord oled uuesti vaadeldes, kuidas hällides graatsiliselt varrel on sihvakas õis. Nõnda saab loodusest täis elu iidsete jõudude ringkäik. Ent iga lõppenud ring uuele alguseks saab, et igilõputudki läbi aegade kesta võiks nõnda. Ning elu ääretus saaks ilmsiks su ees igal pool. Kanostriewinski eraldas suvetimaal oma loomingulisesse peakorterisse 15 kilomeetri kaugusel Vladimir Volkonski linnast. Ukrainas asub Usti luugi asula. Siin Luuga jõe kaldal asuvas uues majas valmis suur osa helilooja vene perioodi ennekuulmatut muusikast. Lewinsky kirjutab postiluugist. Hakkasin juba komponeerima, viskasin valmis, nagu öeldakse sissejuhatuse ja läksin edasi, visates valmis ka ennustused. Olin hirmsa õhinaga asja kallal. Helilooja oli parajasti hirmsa õhinaga balletti kevad kallal. Stiihiliste ürgsed rütmidega küllastatud massiliselt üle käitud. Uue aja üheksandaks sümfooniat ülistatud balleti vaimus võib leida ühist ka äsja kõlanud Mahleri kolmanda sümfoonia. Ka on juba leitigi tähelepanu pööratud hinnale, mida tingib loodesse võimastaastasinud hinnale, milleks arhailise aegu esile manas balletisoni inimohver. Jaanituli siis jah, kuigi hilja teed sinna kodunt välja minemisega siis tuled paistasivad, hindad, kui vähe videlikust läks, siis pandi jaanituled põlema, siis jaanituli tehti kiike juure siis ja kui kiik, et ei olnud siis kuhugi ilusa salka, siis võtsite üks vana rattarumm, löödi Kõdarad välja, topiti seal pulki täis ja pandi siis kõrgerit vatsa ennewyaletsiti külast, kus saadi tõrva, tehti rumbier tõrvaga üle, siis paremast põles. Siis kui jaanituli põles, siis ei tehtud suurt, siis mängiti lauleti ja vahiti seda nalja. Aga siis kui tuli ja kukkus maha, siis tekivad maha tulukese, siis hakati mängima ringi ja kisendati ja räägiti ja joasti siis. Ja siis, kui tuli kannel või järmanikas, siis sie krigises, siis lepikus ja siis tantsiti sisetehti nalja. See ikoomiku valgeni. Jaanipäeva muusika Heino Elleri sulest. Sümfoonilise süüdi valge öö kõlades kuuldub küla hotelli kohmakas nurkade mäng kangastub ergas sagimine lõkketule ümber. Jaanipäev, looduse õitse ja kasvu tosina haripunkt, tohutu aasta ringi pöördekoht igivana tähtpäevaga seotud regivärsid on alusmaterjaliks Veljo Tormise koorilaulutsüklile jaanilaulud. Kuulake, millistes rosinate ja karjetega otsitakse puhastavat pöörivaimude pill kari eest kaitsvat tuld. Kas tunned tulerauad? Jaanipäevapidu ööd ööd läbi Valevad täis ahvatlust on taevakaar, maa raugeb sõnelus, kui armastaja valvab valgus, kui armastatu uinub oma, oi õnnista armu, hellust. Kõik haldjat käivad kiki varvu, maa taevapulma.