Tere ilusat laupäeva hommikut. Nagu ikka sel kellaajal ka sellele vaatamata, et kahekümnendad taliolümpiamängud Torinos algasid oleme teie ees ja veedame siin omavahel, aga samas mõttes koos teiega järgmised 55 minutit. Sellepärast et me töö juures eriti sageli kokku isa on taas siia vikerraadiostuudio mikrofonide ette tulnud. Eesti televisiooni Aktuaalse kaamera meeskond, Mart Linnart, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. No millest me siis täna räägime, räägime olümpiast, loodan, et te vaatasite kolleegid eilsed taliolümpiamängude avamist ja ja ega need olümpiamängud nii tihti ei ole, et nendest võivad ka nii-öelda vanad poliithundid rääkida. Et mis, mis mulje teil jäi? Mina sain vaadata vähemalt osaliselt, sest et ma olin just teel kodu poole selle alguse ajal aktuaalne, kaamera lõppenud. Mulle torkas silma see, kui palju on uusi riike Kalevi taliolümpial just niisugustest maadest, millel nagu talvega ei peaks midagi pistmist olema nagu Etioopia, tai neid Aafrika riik oli hulgem, mis on iseenesest huvitav ja meeldiv, et ka nüüd taliolümpia hakkab järjest enam laienema maailmas email ja muidugi väiksemaks jälle, nagu me oleme korduvalt nentinud. Nojah, ma pean tunnistama, et ma vaatasin ka osaliselt ma ei, ei naelutan tänast televiisori ette, et vaadata ülekanne otsast lõpuni ära, aga, aga mida ma tõesti püüdsin jälgida, oli see riikide sissemarss, mis on, mis on nagu selles mõttes huvitav, et esiteks vaadata loomulikult, mismoodi delegatsioonid on riidesse pandud, millised on nende univormid olümpia puhuks valitud ja teiseks delegatsioonide suurus, mis, mis kõneleb ka siis sellest, et raudreegel on see, et mida suurem riik, mida võimsam riik, seda suurem delegatsioon. Erand on võib-olla norra, eks ole, kes on suur lihtsalt tänu sellele, et ta on suur taliolümpiamängude maa mitte nagu rahvaarvu ja võimsuse poolest. Aga jah, Ameerika Ühendriikide delegatsioon või siis Venemaa delegatsioon, millest oli vist suurem ainult korraldama Itaalia delegatsioon ufonautide kostüümides ja mis nagu siin meie spordireporterid ütles, et peaks arma siis selleks aastaks ette ka väikese sellise moetrendi, et mismoodi sel aastal riietuma peaks sellisesse läikivate kilesse, nagu ma aru sain. Nii et selles mõttes on sellelt olümpialt olümpialt kindlasti ka. Ma ju põnev otsida selliseid poliitilisi allusioone öeldakse muidugi mitte nii palju nagu nagu omal ajal külma sõja perioodil, kus oli nagu väga selgelt tunnetatav kas või võistluste käigus, kui noh, ma ei tea, toome kas või jäähoki, kui Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit seal omavahel mõõtu võtsid. Kanad nüüd nagu see moment on väiksemaks jäänud, aga eks eks suur riik kestab poliitiliselt võimas olla, eks panud, panustab ikkagi ka olümpiamängudesse ja kasvõi juba selle delegatsiooni suurusega. No näiteks Ukrainat ma vaatasin, Ukraina ei ole nagu taliolümpiamängudel ju eriti palju saavutusi tal ei ole ette näidata, aga kuna riik on suur 47 miljonit inimest tahab olla võimas, tahab astuda Euroopasse ja maailmakaardile senisest tugevamalt, siis ka delegatsioon oli võimas. Samas jah, ega seal avadefileel ja delegatsioonide koosseisus sportlasi väga palju ei olnudki või vähemalt neid päris päris tippe nägi suhteliselt vähe. Nagu ka Mart Siimann eile ütles, meile hakkas, et põhiliselt see delegatsioon, kes defileel käib, on, on ikkagi, koosneb ametnikest, kes kasvatanud. Ja vene delegatsiooni seal hästi palju selliseid mammisid. Sellised 50 kuuekümneaastaseid teenekaid, spordiveterani. No sul on ju igati ka muidugi arusaadav, et noh, kui sa oled sportlane ja, ja sa oled neli aastat valmistunud selleks, et oma parim sooritus teha just sel päeval ja sel kellaajal sel tunnil siis sa ei lähe sinna neljaks tunniks seisma ja, ja ma ei tea, kas külmetama või isegi noh, seismine piisavalt koormav tegevus. Niukses show show keskel, aga ma ei ole juba viimaste mängude ajal tükil ajal olnud tundnud just nende lippude ja delegatsioonide sissemarsi ajal Niukest Hellenicust vana vanad. Nüüd juba peaaegu meelest läinud rahutused, et kui me vaatasime, sa Peeter tuletasid meelde siin, et noh, vanasti vaatasime olümpiamänge, siis suured külma sõjariigid tulid sisse ja mõtlesin, et ahah, nüüd tuleb, see tuleb tooja. Ma vahepeal nagu meelest ära läinud, et, et maailm on nii nii lõhenenud ja ja kui Taani delegatsioon sisse marssis, siis mul nagu hetkeks tekkis pähe mõte, kuigi see ei ole kuidagi isegi teoreetiliselt mitte võimalik, et et nüüd hakkavad moslemite mädamunad lendama Taani delegatsiooni pihta ja siis kohe varsti tuli Iraan ja, ja siis ma mõtlesin, et nüüd vilistatakse see välja ja vot niisugused võib-olla see on minu peas olev professionaalne kretinismist, mis nii-öelda igapäevatöö toob ka sinna nii-öelda väga-väga piduliku sündmuse kaasa. Aga, aga küllap noh, ka paljud teised mõtlesid selle asja peale sama moodi, et et maailm on, on taas kord polariseerunud ja, ja mitte enam nii-öelda valget trassi pidi, nagu ta ütleme, külma sõja ajab põhiliselt oli vaid vaid vaid need eraldusjooned lähevad, lähevad hoopis teistpidi. Ja, ja muidugi teine professionaalse kretinismi tunnus on see, kui sa vaatad seda telepilti, mida siis need sajad ja sajad inimesed seal kohapeal toodavad ja mis mul loomulikult meelde jäi, ma vaatasin tõesti selle selle ülekande algusest lõpuni ja ja, ja selles mõttes oli väga, väga ilusti see kõik mõeldud. Et kui, kui toodi vastava maa lipp sisse, delegatsioon marssis siis kui riigipea või valitsusjuht oli koha, siis ka seda näidata. Ainuke, keda, keda me seal ei näinud, oli meie president Arnold Rüütel. Nägime Läti presidenti kui Läti delegatsioon sisse tuli oma oma ilusas valge kirsipunases mütsis sallis, aga, aga jah, Arnold Rüütel paraku jäi nagu telepildist välja, tema asemel näidati rahvusvahelise olümpiakomitee Itaalia presidenti, kes kõrvuti istusid, nii et noh, kusjuures mõnes mõttes sümbol jällegi, eks ole, Eesti president on, on maailmas märkamata, kuigi ma usun, et et antud juhul on, on süü ainult uus, ma tahan niimoodi uskuda, vähemalt ainult see nii-öelda teleülekandetootjatele. Et nad, et nad ei leidnud õiget. Meeste üles, no ma arvaks ka, et, et võib-olla nüüd Itaalia telemehed ei, ei tee nii suurt vahet Eesti presidendi ja Läti presidendi vahel kuigi jah, muidugi rahvusvarastan Vaira Vike-Freiberga tuntumaid ma ei tea, kas itaalia telemehed tunnevad selles mõttes Ei, ma arvan, et nad ei tunne tegelikult enamus telkida, nad näitavad, ega see, need asjad vist nii ei käi, lihtsalt seal Vippi loosis oli, oli ette nähtud koht, et seal istub see ja seal istub tolle teise president ja, ja boa täiesti tundmatu uus president, eks ole, leiti hoobilt üles. Aga noh, selles mõttes tundmatu, et rahvusvahele avalikustama tema nägu. Ja siis räägime presidendist, pole kohapeal ainuke loogiline. Seal oli presidendi kõrval, ma kuulsin kuskilt. No see on, see on spordireporterite väide, kes vaatasid nii-öelda paberi pealt, kus keegi peab istuma, kas ta seal tegelikult istus, ma ei oska ka öelda. Aga, aga igal juhul nii see oli, no see selleks, olümpiamängud on eeskätt ikkagi spordi pidu kogu selle poliitilise jandi kõrvale jätame siis, siis on see eeskätt spordipidu ja me on ennustanud ja arvanud, et mis, mis meie nagu sellest, ootame. Mida me siis ootame nendelt nendelt talimängudelt. Salt Lake City neli aastat tagasi oli, oli meile üle ootuste edukas, võib-olla liiga edukas, liiga ütles, et alati, kui, kui saad suure poti kätte, siis nii-öelda tõmba Jackpot kõige pikema kõrre, siis siis järgmine kord ootad, et vähemalt selle kordust, aga aga, aga noh, mõistus tõrgub nagu, nagu uskumast, et see kordus võiksin praegu tulla kolm kolm medalit on ikka ikka super saavutus Eestile. Latt on kõrgele aetud, jah, aga, aga samas kui ühtegi medalit ei tuleks, siis, siis oleks ka ikkagi nagu nukker. Et tahaks loota, et mõni medal ikka tuleb. No ma millegipärast arvavad, üks nädal tuleb, olgem optimistid, sellepärast et meil on nagu kõvasid tegijaid. Nädala pretendente ikka on, mitte palju, aga on. Aga samal ajal noh, see ei ole nüüd lohutus, muidugi eriti just eelmise taliolümpiamänguga võrreldes, aga noh, kui ka 10 siis tuleb meie kakskolm sportlast, suusatajat, siis see on ju täiesti korralik saavutus. Pole siin hädaldada midagi. Arvestatakse ikka midagi medaleid, nagu ütles kunagi vehkleja Kaido Kaaberma, et neljas koht on jama. Need on klassikalised sõnad, mis on läinud ajalukku ja aga no ütleme nii, et kui sportlane on, on näinud ikka pupu vaeva ja kui ta teeb nii-öelda see oli juba sellepärast, soovime, et kõik läheks nagu hästi ja kui ta teeb nii-öelda oma tulemuse ära ja, ja noh, ütleme kõikide nende maailmakarikaetapivõitude kõrval järel on, on, on Kristiina Šmigun ikka ühe ühe medali kindlasti olümpialt ka ära teeninud, arvestades seda, et eelmine olümpial läks ta nagu aia taha. Ja, ja üleeile ka ja et noh, kolmandalt olümpialt võiks nagu, nagu ikka midagi midagi tulla, aga muidugi mina olen ikkagi moodunud seda meelt ja, ja see on puhtalt minus endas kinni, mida, mida rohkem ma nagu ise ise nagu ennast liigutama olen hakanud, seda, seda, seda vähem mind, nagu see tippsport huvitab. Aga ma, ma tahaks ikkagi näha nii-öelda kõigepealt puhast sporti. Ja teiseks tahaks seda, et nagu see see meie tippude esinemine tippude saavutasid oleks ikkagi mingisugune nagu märk noh, rahva jaoks. Et, et see innustaks nagu noori ennast ennast liigutama ja, ja et, et selle nimel nagu riik näeks rohkem vaeva ja, ja sellepärast mulle nagu noh, väga väga ei lähe korda see, see mõne päeva tagune rõõmuhõise, et lõpuks defandy mägisad, eks ole, endale uue hüper või teemandi saab uue hüppemäe uue suusakompleksi ja sinna Summitakse jälle mingisugused kümned miljonid, kui ma ei eksi, siis mingi 58 miljonit pannakse, pannakse sinna magama. Noh, on ju selge, et, et ütleme, tervise või, või rahvasportlase jaoks see defandy mägi nagu mingisugune koht ei ole, et rahvasportlane ei lähe sealt mäest alla, hüppab haududa siis maailma kõige kaasaegsem või, või, või mida iganes, mägi. Ja noh, see, see läheb mulle nagu, nagu tõeliselt korda. Ma natuke ei ole siin sinuga nõus, ma arvan, et kuna Otepää juba on ikkagi rahvusvaheline suusakeskus, siis on veidi veider, et seal siiamaani korraliku suusahüppemäge ei ole ja noh, see kui see 58 miljonit läheb nüüd korraliku suusahüppemäe ehitamiseks, noh ma arvan, et see ole raisatud raha. Kindlasti me leiame palju kulutusi, mis on hulga hulga mõttetumad Jah, eks eks see rahvasport noh, siin viimastel aastatel muidugi on sinna panustatud ja on ehitatud, on tehtud, aga aga eks ta ka noh, võrreldes kasvõi meie, meie põhjamaa naabritega, mis on selles mõttes ju eeskuju, kas või kas või Soome, et siin Tallinnas ju räägitud palju, et noh, me teeme jalgrattateid ja, aga ma tean, mis ma teen, jalgrattateid tehakse, lihtsalt tõmmatakse jooned peale ja öeldakse, et see ongi jalgratta teened. Ehk siis eraldatakse mingisugune meeter-poolteist autode eest jalgrattateeks, aga aga noh, toome kas või selle näite, et rahvasportlastele ju peaks teoreetiliselt olema, aga uus super ujula, siin Kalevi ujula, mida mitu aastat remonditi. Kuigi siin esimesed sellised päevad olid külastajate jaoks natukene mõruvõitu, kui elekter läks ära ja inimesed külmas ja pimedas istusid, aga aga see selleks, nii et noh, midagi nagu ikka tehakse, aga tõepoolest teha võiks tunduvalt rohkem. Kui sa juba. Peale jutuviisid siis noh, ka see kalevi ujula näide on see, et kui ehitatakse uus ujula, siis reeglina ei ole ta mitte lihtsalt ujula, vaid tants ja kus on igasugune atraktsioonid ja torud, mis tähendab seda, et piletid sinna on märgatavalt kallim kui tavalisse ujulasse. Ja, ja noh, see nagunii-öelda tervisesporti Küll ei suus, jah, seal on, noh, ma ei tea, ilmselt ei ole, pata, räägin, aga kuna ma ühes ujulas olen aastaid käinud, siis ma olen seal aastate jooksul kokku puutunud selliste inimestega, kes nimetavad ennast Kalevi veteranidega. Need on siis pensionieas inimesed, kes on Kalevi spordiühingu liikmed olnud ja eluaeg ujumas käinud just selles Kalevi ujulas, mis oli siis nüüd aastaid remondis, nad olid seal käimata ujulas. Ja siis ma mitu aastat kuulsin seal sauna ja duširuumis seda juttu, et Kalevi veteranid omavahel rääkisid, et varsti tehakse kalev lahti. Siis lähme siit ujulast tagasi vanasse kohta, et seal on hea seltskond ja saame juttu ajada ja niisugune sotsiaalne suhtlemine toimub. Nüüd, kui sulle ujula avati, siis siis veteranid olid, olid natukene pehmelt öeldes pettunud. Et nemad lootsid, et noh, Kalevi ujula, et nemad lähevad veteranidele tagasi, saavad oma soodustused sooduspiletid ja nõnda ja siis tuleb välja, et tutkit ei ole ette nähtud Kalevi veteranidele ja siis üks mees ütles, et no, aga teeme siis sellise kirja, et Kalevi veteranid soovivad Kalevi ujulas seda teist ja kolmandat soodustust. Mille peale siis üks veteran antisemadetiaat. Et seda asja on juba uuritud aga selle spaa ehk ujula nüüdsed omanikud ehk siis rahastajad olevat esimest korda kuulnud, et selline liik inimesi nagu kaleviveteranid üldse eksisteerib. Tegemist on uue põlvkonnaga ja ilmselt ka väliseestlastega, kes ei teagi, et selline asi nagu kalev veteran olemas. Nojah, see on vot see ongi see probleem, et et noh, linnapilti meil kujundavad kinnisvaraarendajad kelle ilu ja muu meel on, on sageli noh, mitte sageli vaid, vaid ütleme, enamasti ainult orienteeritud nii-öelda raha teenimisele ja eks see, eks see spaade võrk, mis on üle Eesti tekkinud ja mis on Baltimaade ja kohati Põhjamaade kõige uhkemad, eks ole, on see on, see on selgelt teenib, teenib ühte eesmärki võimalikult kiiresti tuua tagasi see raha, mis sinna on paigutatud ja pärast seda hakata kõvasti kasumit teenima. Rahvatervise huvides loomulikult, vot see ujula, kus sina käid, Peeter, ärme seda nimepidi nimetama, aga pole tähtsust, seal lihtsalt ujula. See ei ole niisugune vigurlendude koht, see on see koht, kus, kus rahvas nagu peaks tõesti oma tervist parandama. Aga parandamine selles ujulas on väga keeruline, sellepärast et ta on piirkonna ilus. Ja kui sulle ühe, 25 meetrise raja peal ühe raja läbimisel kuus korda vastu kõrvu saad naaber ujujatelt siis on, siis on asi nagu nagu jama. Et vot see on see asi, et ujumine meeldib meie rahvale. Jaa, aga ujulate ehitamine, lihtsalt ujulate räägime tujulatest, mitte Sispaadistega, tervisekeskustest on ebarentaabel ja, ja sellepärast neid nii vähe ongi, tehakse ikkagi mingi suur monstrum valmis ja ja loomulikult noh, kalevit ei saa alahinnata, seal on Eesti 2002 tahaks öelda, et meil on, eks ole, kus on 50 meetri rajad, üks on Tartus ja teine on siis nüüd Kalev ja ja sportlased peavad ju kuskil nagu trenni teha saama, aga rahvasse palju ei lohuta, kui sulle nii-öelda kirvehind selga lüüakse ja, ja nii-öelda vanad olijad ja uued tulijad eemale peletaks. Nojah, ja see siin nagu peakski võtma riik selle enda kätte, sest et ega tõesti, kui see spaa kuulub eraomanikule, ega me ei saa nõuda, et ta teeks soodustusi ühtedele, teistele ja kolmandatele, noh, ta on ärimees, ta on sinna investeerinud, ta tahab tagasi saada ja teenida selle pealt, aga, aga jah, niisugusi. Kus saab inimene veidi rahvasporti teha, olgu siis ujula või, või, või seal jah, mingi jalgrattarada või mis iganes selle eest peaks nagu ikka riik hoolitsema, meil on küll harjutada. Pean ütlema, et riik on halb omanik, aga võib-olla peaks seda sellest põhimõttest ka natukene hakkama järeleandmisi tegema. Jah, kui Tallinna linnaisad tahavad teada, mismoodi rattatee välja näeb, siis tuleb minna Hollandisse, seal on klassikalised, naaseme värvi, kividest on jalgrattateede ja need on tunduvalt laiemad kui, kui autoteed. Ja seal peal ei tohigi jalakäijad kõndida, sellepärast et kui sa sinna kogemata eksid, siis saad sa igatahes jalgratturite käest pehmelt öeldes sõimata selle eest, nii et noh, need jalgrattateed, mis, mis meil siin on, need on ikka noh, ikka lapselapsemäng võrreldes sellega, kuigi jah, mõningad näiteks Rocca al Mares on päris korralik jalgrattad. Jah, noh, Anne, teisi teises kohas ka veel siin Pirita suunal ja edasi sealt edasi, aga, aga eile vist oli just see uudis või üleeile, et rattateedeks eraldab linn sel aastal 2020 miljonit, ma saan seal pehmelt öeldes naeruväärne raha, et tervisesporti nagu. Ja veel kord. Nõus Mart, et Tehvandi, Otepää suusahüppekeskuses peab olema korralik mägi, aga, aga ütleme tervisesportlast ja sellist rahvatervise arendajad see nüüd noh suurt edasi, nagu ei aita see rõõmsaks eriti ei tee. Seda kindlasti jah, tulles nüüd kuu alguse juurde ehk Torino juurde tagasi, siis olümpiamängud toimuvad küll paraku ainult iga nelja aasta tagant on oluliselt selle selle pärast kas või et need sunnivad rääkima ka muudel sporditeemadel, ehk siis rahvasporditeemadel viib mõtte mõtte nagu selle peale, aga rahvasport ei ole ju asi iseenesest, vaid see on kasutades kõlavaid sõnu rahva tervist. Nii füüsiline kui vaimne, aga ootame ära ja noh, täna täna ma ka väga kõrgeid panuseid ei teeks, aga homme võib hakata juba ilmselt lootma. Ei taha ma sugugi vähendada, nüüd siis meie kahevõistleja või või laskesuusatajate nii-öelda võimeid, aga aga tundub, et seal laskesuusatamise värgis midagi kõvasti logiseb ja seda nad tunnistavad isegi. Aga ütleme, meie murdmaa koondis on tasemel ja, ja vaatame siis, mis saab. Niisugune oli täna meil olümpiajutt. Vanasti öeldi antiikmängude ajal oli komme, et kui algasid olümpiamängud, siis kahurid vaikisid, aga, aga tänases maailmas ei tule see kõne allagi. Seepärast, et kahurid peavad kõnelema kogu aeg, kõnelevad nad ka Eesti riigis. Noh, räägimegi nagu praegu kõigepealt Eesti asjad kõigepealt ära siis et et presidendi aurahad ei taha, nagu see teema ei taha nagu päevakorrast maha tulla. Täna mõtlesime värske lehe lahti ja ja lugesime, et, et ajaloolane Indrek kunagine meie kolleeg, siis meie televisiooni kolleegaa hakkab loobuma presidendi aurahast. Vabadusvõitleja Enn Tarto ütleb, et tegelikult peaks loobuma, aga, aga noh kui jääb üksi, et siis, siis vist ei ole see aktsiooni mõjus ja isegi professor Marju Lauristin on öelnud, et esimene mõte, kui ta vaata seda nimekirja, et peaks nagu loobuma, et miski on miski mäda ja miski miski mäda mitte ainult Taani riigis, vaid ka Melsin kodusel kodusel maarjamaal. Minu meelest oli äärmiselt sümpaatne see ott Sandraku toodud põhjendus, et miks, miks ta loobub sellest sellest orderist, see ei ole mitte see nagu siin tavaliselt on need noh, et ma ei võta ordenit sellepärast et vot see ja see ja see ka saab kas mingid endised tippkommunistid või mingisugust, ma tea, kahtlase taustaga ärimehed ja turvamehed, eks ole, et ma sellepärast ei võta. Teine asi oli veel, lisan siia juurde, et asjad, et tähtis pole see ka, kes annab et tähtis ei ole mitte president Rüütli persoon ja tema nii-öelda taust võrreldes siis ütleme eelmise presidendi Lennart Meriga vaid tähtis on põhimõte. Ja tahtsin süsteem, et mille alusel siis antakse ja miks antakse, miks Eesti vabariik annab oma ordeneid ja medaleid, et, et see on nagu paigast ära ja logiseb, noh tõepoolest me oleme siin ise ka ju nalja heitnud, et varsti eestlane, kes on saanud medali millegipärast, eks ole noh, minul on ainus võimalus ilmselt medalit saada, ütleme seal doonorluse eest, kui ma annan kaks ämbritäit, Vern võib-olla siis saan mingi kaks ämbritäit veel veel midagi säärast, eks ole, aga, aga see, et noh, esimese ei tohi nimetada esimest Eesti vabariik, aga kõigile on arusaadav, mida ma silmas pean sel ajal. Et siis anti ikka tõesti väga valitutele ja tõesti teenete eest said medalid, aga nüüd on see medali andmine on niivõrd devalveerunud, et noh, see tekitab aasta tekitab nisukesi pingeid ja, ja koomilisi tragikoomilisi situatsioone. Aasta edasi läheb seda Komilisemaks asi muidugi läheb. Jah, eks see on selgelt rohkem medaleid ja autasusid välja antakse, seda enam nad devalveeruvad, mul juba torkas pähe nõukogude ajal, kui oli Lenini juubeli puhul, jagati neid mitteordereid muidugi neid ümmargusi näopildiga medaleid enam-vähem ka niimoodi, et vist töökohtadele anti mingisugune karbitäis, et siis seal jagati enam-vähem kõigile näidata. No see on umbes sama asi, kui tule selle Torino juurduv olümpiamängude juurde tagasi, et noh rahvusvaheline olümpiakomitee otsustab, et tegelikult kolmest medalist on niivõrd suure spordiürituse puhul vähe. Et tegelikult peaks andma 12 medalit, erinevad kõrva erinevad järgud, et siis oleks need autasustata vaid sportlasi nagu rohkem. No üks asi on jah, see arved on läinud nii arutult suureks see 800, mis ta oli 34 Et noh, iseenesest see devalveerumine on, on nagu, nagu niisugune hüperinflatsioon, et noh, et polegi nagu enam millestki rääkida, neid on, neid on lihtsalt tõesti noh, niipalju, et see, kuna kuna neid nii palju antakse, siis nad ei peaks enam ka nii-öelda korda minema. Aga teine asi on see jagamise põhimõte. Me oleme siinsamas, kuidas seda rääkinud varem ja mitte üks kord, et et see on nagu nagu sõjaväe siis mulle meenus see praegu seoses sellega, et kui me tuleme nüüd juba järgmise teema juurde, siis siis piirivalvejuhil nagu, nagu peatati järgmise kupu andmine, eks ole, aga aga kui sa ikka 91.-le mustal oled, oled mingisuguse teo ära toimetanud ja ei ole nii-öelda nimekirjas sees, ehk ehk oled nomenklatuur tne mis kole sõna, aga antud juhul täiesti paslik, eks ole, et siis võiks olla iga viie aasta tagant panna, jälle, tuleb järgmine ümmargune koht, kus, kus saad selle eest, et sa olid seal ühes ja teises organisatsioonis Eesti komitees ja ja, ja Savisaare kõrval ja, ja ehitasid meie riiki üles ja siis olid maavanem rasketel aegadel ja siis sa saad selle eest oleks sõltumata sellest, mis, mis sa nagu vahepeal teinud oled või või noh, ja muidugi need need kurioosumeid, mis siin on, eks ole, et noh, see ajakirjandusest nagu välja noppinud, et Eesti lipu allatõmbaja 80. aastal ja ja üks oli purjus kuskil kaamera ees ja Läljas mingisugusel peol ja ta võeti üles ja sellele vaatamata ta saab, eks ole, et noh, see, mis, mis inimene nagu kude lause nüüd vangi ei ole pandud ja seadusega noh, otse paragrahvi järgi pahuksisse läinud vahepealsetel aastatel siis ta ikka selle saab, sellepärast et tal on aeg seda saada saab selle risti viienda järgu ess viie aasta pärast seda neljanda ja kolmanda. Ja lõpuks siis turistid saavad otsa, siis võetakse mingi kangem jälle ja nii edasi. Nojah, kui sa mainisid juba sedasama meest, kes kunagi sinimustvalge lipu alla tõmbas, siis tema nagu sai selle eest, et oli vallavanem, suhteliselt jõuka vallavanem, ainult selle valla jõukus ju ei olnud mitte tema teene, vaid see, et selle valla all oli põlevkivi, tähendab, on siiamaani põlevkivi. Minu isegi selles vallas võib ju teha tublit tööd, muskus põlevkivi all on, olgu see kasvõi kuld all aga, aga see tähendab seda ikkagi, et noh, teenetemärkide, see jaga ettepanekute tegija, see teenetemärkide komitee, eks ole noh, ei ole piisavalt põhjalikult oma oma tööd teinud, ega siis president Rüütel ka ei tea, kellele ta ju kõigile annab, ta ei saagi teada, seda ei saagi neid inimesi tunda kõiki nägu ja tegu pidi. Nojah, ühest küljest on muidugi öelda, et et see teema nüüd ei ole ju selline alustrajav või Eesti riigi aluseid puudutav teema, et noh, jaga kui kellele tahad, eks ole, et noh, on nagu trips traps, trulli, selline seltskondlik meelelahutus umbes nagu presidendi vastuvõtt, vaatame, kes seal on ja mis kostüümidest nad seal on ja kes saab ja kes ei saa. Võrdleme Eesti Ekspressinimekiri ja siin tegelikku nimekirjaga. Adrian, sulle pakuks kindlasti suurt huvi ja sellest rahva seas räägitakse. Aga tegelikult sellel asjal on ju ka tunduvalt sügavam tähendus, see on seesama asi, millest me siin laua taga oleme korduvalt rääkinud, see on see rahva õiglustunne tegelikult nende medalite hakkamine inimestele, kes need tegelikult ei, ei vääri surve solvab ju tegelikult samamoodi inimeste õiglustunnet kui see, kui ministrid mingisuguseid sigadusi korda saadavad ja ei vastuta selle eest või pankurid, nagu öeldakse, Tasku miljoneid ajavad ja ei vastuta selle eest. See on ju täpselt samamoodi, kui antakse, antakse Eesti vabariigi orden, kõrge klassi orden inimesele, kes on kuskil seal seltskonna, seltskonnaajalehtede, põhitegelane, mingisuguste armukeste pidamistega, eks ole, või siis antakse samamoodi muga tegelastele, kes samamoodi oma panga tegevusega on solvanud. Rahva õiglustunnet tähendaks veel kupp ka veel peale selle eest, nii et see on nagu see karm asi ja mis lõppkokkuvõttes süvendab ikka sedasama ohtlikku asja, ehk siis rahva ja riigi varandust. Vot see on, see on jah ohtlik lause, kui, kui, kui, kui rahvas noh, ütleme kui on olemas niisugune mutant, oled nagu rahvas, eks ole, aga kui, kui ütleme, avalik arvamus ütleb, ah las nad jagavad, jaga, jaga kellele tahavad. Vot siis see, see ei ole ju midagi muud kui see, et, et see riik, kes seda jagab, jagab ju riik, eks ole, keda siis esindab ainult riigipea siis see riik ei lähe mulle korda. Edasi on see ainult järgmine loogiline mõttekäik, et ükskõik, kes seda riiki valitseb jah ja omad või, või naaber ja vot see on, see on juba ohtlik, nii et tegelikult sellised asjad peavad minema korda. See, see ei ole lihtsalt nii, et noh, antakse mingisugused metallitükid kätte. Nõus, nõus ei oska lisada midagi. Nonii, aga aga see aeg saab ka mööda, kui 24 veebruar tuleb ja siis need inimesed saavad kõik need oma rinda ja vaatame lugu, et tõenäoliselt ei ole, sest ega, ega see loobumine on ka niisugune noh, kahe otsaga asi, kuigi kuigi vaadates täna näiteks neid netikommentaatoreid, mis olid suhteliselt mõistlikud kommentaarid, see selle just nimelt Ott Sandraku nii-öelda loobumise peale siis kõik olid väga-väga toetavad ja kiitvad, nii et, et kui, et öeldakse, et, et ärge neid netikommentaare lugege, siis teie süda peab kauem vastu, lihtsalt siis mõnikord noh, tasub kasvõi sellepärast neid lugeda, et teada on ju nii-öelda üldist meelsust ja, ja selles küsimuses üldine meelsus on, on jutt just niisugune, nagu, nagu meie siin praegu järeldusele jõudsime. Aga kui, kui hästi läheb, siis esmaspäeval ootab valitsuse mõningaid liikmeid ja võib-olla ka peaministrite ees mingisugune mingisugune järjekordne umbusalduse katse, järjekordne selles mõttes, et neid on ju ennegi olnud, aga, aga need ei ole olnud viimasel ajal. Mis me sellest arvame, kas noh, edulootused nii-öelda avaldada ühele ministrile umbusaldust kogunisti peaministrile endale vist vist on rajatud suhteliselt tiivale. Jah, selles suhtes ma olen Andrus Ansipiga nõus, kes ütles, et ultimaatum saab toetuda jõule ja jõudu taga ei ole, siis on see praalimine. Aga teine asi on muidugi see, et valitsus ei peaks ootama, kuni hakkab tulema umbusaldusavaldus opositsiooni poolt, vaid vaid mõnel juhul peaks ikkagi tulema valitsuse enda poolt. Ministri tagasiastumine parem kui ta teeb seda ise. Ja niisugune küsimus või niisugune väljend nagu poliitiline vastutus on praeguses valitsuses küll nagu täiesti täiesti kalevi alla pandud kadunud. Sest kui nüüd selgitati välja, kes on süüdi siseministeeriumist, oli see piirivalve ülem keskkonnaministeeriumist, oli see siis keskkonnainspektsiooni ülem? Täiesti nõus, need ametnikud võisid jätta midagi tegemata, aga, aga poliitiline vastutus ei, ei ole ju ametnikul, vaid see on ikkagi poliitikul ehk ministril. Ja kui nüüd öeldi, et Villu Reiljan ei vastuta selle eest, sest tema ju isiklikult midagi valesti ei teinud, siis võib jääda mulje, et Villu Reiljan vastutaks ainult siis, kui ta isiklikult oleks naftat merre valanud. See on väga-väga huvitav mõttekäik. Jabedel. Ei jah, tegelikult jäi ju nendele inimestele, kes, kes sel nädalal uudiseid vaatasid kindlasti sööbis mällu see päev, kui kaamerate ees esinesid koos siseministriga Laanet ja keskkonnaminister Villu Reiljan seisid kõrvuti kaks koolipoissi, vastased aga väga avaralt ajakirjanike küsimustele ja mulle sobib sobiliseeris mällu Kalle Laanet, ei vastus küsimusele, et kas ta nagu plaanid tagasiastumist ja kas ta tunnetab vastutust, siis siis Kalle Laanet täidis minu meelest. Lausa kuldse põhjenduse, et ei, et tegelikult ministrid ei tohiks üldse tagasi astuda, sellepärast et kui minister astub tagasi, Eesti praktika on seda näidanud, siis tema haldusalas tekib kohe üks vaakum, sest tuleb uus mees, hakkab asja õppinud, noh, eks ole, siis läheb veel pool aastat aega, enne kui asja käppa saad, ministrid on ikka selleks ametis, et asju parandada ja sellepärast peab siseminister ja teised ministrid ilmselt ametisse jääma, et saaks nagu asja edasi viia. No praktiliselt sõna-sõnalt kordas seda ka paar päeva hiljem peaminister Andrus Ansip, kes ütles ka, et ministrid ei ole ei pea tingimata tagasi astuma, vaid nad on selleks ametisse kustutatud. Nad probleeme lahendavad. Ei nojah, siin ennem sai, sai tsiteeritud seda, et minister ka, et umbusaldus ei, ei saa põhineda mitte millelegi muule kui jõule. Ehk siis umbusaldusavaldus läheb läbi siis, kui sinna taha tuleb keegi koalitsioonist. Ja, ja ilmselt on ka see opositsiooni eesmärk, et opositsiooni eesmärk ongi esitada umbusalduses on normaalne tava ja nad võivad seda väga hästi teada, et see läbile aga kombata, ütleme seal valitsusliidu jõujooni, see on opositsiooni jaoks väga-väga teretulnud. Kui, kui peaminister Ansip näiteks leiaks, et see koalitsioon on oma ära elanud, siis võib ta tulla umbusalduse taha, aga no praegu ei näita küll ükski märk, et see koalitsioon on oma aega ära elamas, sest valimised on tulemas, presidendivalimised on tulemas ja ma arvan, et see koalitsioon neelab kõik mõrud pillid alla ja läheb kuni lõpuni edasi. Kui Andrus Ansip oleks tahtnud koalitsioonist lahti saada, siis ta oleks võinud vabastada ametist kas sise või keskkonnaministri, aga kui antud juhul nüüd läheks umbusalduse taha Reformierakond või osa sellest, siis jääks lihtsalt mulje, et Ansip ei kontrolli oma parteid. Meenutagem, mis, mis juhtus Toompeal siis, kui Juhan Partsi valitsus hakkas kangutama välisminister Ojuland. Tõepoolest, sellega saadi hakkama, aga ma arvan, et see oli ka üks põhjus, miks see koalitsioon mõni aeg hiljem tegelikult lagunes. See oli just see, et ühe koalitsioonipartneri minister lasti lahti, see nagu tagantjärgi selgus, täiesti asjatu. Ja see oli ka, jah, see on nüüd ka lõplikult nagu selge, et see süüdistus on nagu maha võetud, aga, aga see oli ka ja viimane kord, kus peaminister Ansip oma toe nii-öelda ministri tagant ära võttis, tuletame meelde, et pärast seda on ta ju kõiki toetanud Edgar Savisaart tema kangelaslikkus võitluses ei suvilate ja kohukeste ja kõigi eest. Nüüd Reiljanit ja Laanetit olgu omad või võõrad selles mõttes omade võõrad, et mitte seda ei pea tingimata olema Reformierakonnast. Peaminister on juures juba niisugune imidž, et asub kõigi kaitsele, kui see on nii-öelda koalitsiooni huvides ja materdab kõiki, kes on, kes on opositsioonis. Aga minule teadaolevalt selles nii-öelda naftast, lindude skandaalis ja selle loodusega vastuse seoses on, on esimese liigutuse esimese sammu astunud. Keskerakonda. Kes, kes on, on ise nagu vaikselt surunud opositsiooni tagant, et et sellele teisele võiks avaldada umbusaldust, nii et see on nüüd. Ma ma ei saanud nagu neid allikaid nimetada, sellepärast et need allikad on, on palunud inimesest, aga, aga, aga väidetavalt on olukord niisugune ja ja see näitab jah, just seda, et need tõsised valimised on ees aasta lõpul või mitte nii väga lõpult. Suve lõpul toimuvad presidendivalimised riigikogus ja, ja võib-olla pärast ka valijameeste kogus ja loomulikult juba aasta pärast toimuvad riigikogu. Valimised nojaa, aga eks ka see sinu räägitud Keskerakonna liigutus ega see ei tähenda seda, et ka Keskerakond oleks huvitatud koalitsiooni laialisaatmisest tähendab, huvitatud, nagu öeldakse, oma partneritele koha kätte näitamisest silmas pidades eelseisvaid sündmusi. Jane vara on, ütleme, lihtsalt vara on natukene hakata praegu koalitsiooni kõigutama, sellepärast et see võib nagu bumerangina endale vastu pead kopsataja ja anda hoopis negatiivseid märke, aga aga vaikselt-vaikselt hakkab see susin juba peale, nii et et kui siin avalikult räägitakse ühest ja teisest presidendikandidaadist, keda väidetavalt otsitakse, siis, siis tegelikult koalitsiooni sees nagiseb päris kõvasti. Aga kui me tuleme ikkagi nende, noh, reaalselt selle selle poliitkakluse juurde, mis, mis toimus nii-öelda nende lindude reostuse ümber, siis vot siin ma Mart, sulle vaidlen küll vastu. Et kui Sa ütlesid nagu niimoodi, et madalama astme juhid noh, antud juhul siin piirivalvetegelased ja nüüd siis keskkonnainspektsiooni juht, kes on oma noomituse kätte saanud ja, ja üks mees ei ole nagu ühte lisakupu saanud pagunitele. Et seal oli, saime sust õigesti aru, et see oli nagu mingi õige liigutus ministrite poolt, kuid nad peavad ka ise võtma poliitilise vastutuse, eks ole. Ei, ma ei öelnud seda, et, et see oli õige liigutus. Ma ütlesin, et ametnikel võis olla mingisugune süü, ma ei, ma ei tea seda täpselt. Jah, mis puudutab nüüd seda keskkonnainspektsiooni juhtis, siis küsimus oli nagu selles, et, et ta nagu liiga hilja informeeris, kuigi avalikkuses oli see reostus teada juba varem. Et ei, ei, ma ei väida seda. Mina näen seal hoopis nagu teist asja, et selleks, et iseennast puhtaks pesta, siis madalama astme juhte karistatakse. See on, see on nagu Seinetasi, tähendab ma ma antud skandaalis, mis on puhkenud nüüd nende nädalate jooksul skandaaliks, ma isegi ei arva, et, et neid vastutajaid peaks peaks nagu maha võtma või, või, või nad praegu antud juhul peaksid nagu mingisugust poliitvastutust jagama. Küsimus on ikkagi selles, et et noh, me tuleme ju sealt, kust me tuleme. Ja, ja raha hulk on meie riigis täpselt niisugune, nagu ta on. Kui meil ikka lendab tõesti praegu Eestimaa taevas üks päästekopter, kes on, kes on ja seegi on mingisugune vana vana rusu mingisugune plekihunnik kuskilt vanadest aegadest, eks ole, millel on kui värv pealt ära kulub, siis tuleb see Aerofloti siltel välja, eks ole. Ja, ja kui meil, kui meil nii-öelda seda kogu seda relvastust nihukeste asjade tõrjumiseks ja keskkonnakahjude nii-öelda minimeerimiseks ei, ei ole, no siis teda lihtsalt ei ole muidugi paljud on jätnud töö tegemata, aga muidugi on, on õige öelda, et minister Reiljan on selles ametis olnud juba seitse või kaheksa aastat ja selle ajaga oleks võinud palju ära teha. Õige ja olekski pidanud ja ilmselt ka sellepärast on opositsioon just nii-öelda praegu tema sihikule võtnud. Aga, aga selle asja ühisnimetaja minu jaoks on ikkagi niisugune totaalne suutmatus. Et me me virutame raha ja miljoneid ja kümneid ja sageli ka sadu miljoneid igasugustes suundades. Ja vot just selle kõige olulisemas suunas on, on, on jäetud nagu investeeringut tegemata, vot see on, see on minu jaoks jama. Kui Dirvel Euroopa Liitu ja NATO NATOsse kuuluval riigil on, on üks ma kordan, üks tükk päästehelikopterit, mis on ka tegelikult vana romu, siis noh, siis ma ei oskagi nagu enam kellelegi peale seda süüd panna. Jah, sest noh, rahad, mis liiguvad keskkonna investeerimise investeeringute keskuse kaudu, on ju tegelikult päris suured. Et nendega annaks üht-teist ette võtta, aga noh, kui sealt antakse mingi 10 miljonit kalandus või tähendab jahindusajakirja ma ei mäleta, mitme numbri väljaandmiseks ja, ja noh, kuhu veel iganes, siis siis muidugi kaob, kaob see nagu sõrmede vahelt ära. Jah, ei, seda ei ole nagu uus asi üldse, millest ka siin laua taga rääkida, et jälle jälle vajab kordamist see, et et mul on juba ammu selline tunne, riik elab nagu nagu selline hullikena, et lootuses, et midagi ei juhtu. Ja kui siis midagi juhtub, siis on selge, ükskõik mis vääris, midagi, juhtub, on selge, et selle peale ei ole mõelnud ja selleks ei, ei ole oldud valmis ega siis see keskkonnareostust pole ainuke asi. Meenutagem kas või seda, seda tormi, mis, mis, mis tabas kas või pärnu kanti, selleks ju ka ei oldud valmis, tagantjärgi käis õiendamine, kes oli süüdi, kes ennustas valesti, kes ennustas õieti. Aga tegelikult ju ju päästeoperatsioonid kui sellised olid ju väga algelisel tasemel. Nüüdse keskkonnavärk. Ma olen täiesti kindel, et kui see kurikuulus juhtum sellega, kui Vene lennuk kukkus leedus alla, mäletad, milline skandaal siis tekkis, aga eesti omad võtsid suu vett täis ja rääkis, et noh, meil on hea näide, et meil poleks nagu midagi juhtunud, oleks ikka juhtunud küll. Ja kui siin oleks juhtunud, ma ei kujuta ette, mis oleks Eesti riigis on või kuidas ta oleks reageerinud sellele, kas ta oleks reageerinud paremini kui, kui Leedu millegipärast ei usu seda ja ajame asja siis veel veel kõrgemale. Kas Eesti riik on valmis selleks, et näiteks mõnest meie sõbralikust jutumärkides naaberriigis tuleb siia mingisugune suur provokatsioon, sõjaline, mõtlen sõjaline provokatsioon? Meil räägitakse, et seda ei tule. Et see on nagu lähemas perspektiivis välistatud, aga kui tuleb, kas Eesti riik? Ja vaata, see on nüüd, see on juba järgmine küsimus, vaata see, see kuulub nii-öelda kaitsekulutuste reaalne, kui me räägime nii-öelda eelarve, riigi valmisoleku rea ja saia ja seltskonnas on õigus, sul on õigus, see on nagu üldine nimetaja, see kokkuvõttes kuulub ikkagi nii-öelda kaitsekulutuste ja meil on meil on antud korraldus Brüsselist, eks ole, kaitsekulutused peavad olema vot kaks protsenti SKT-st. Ja, ja paraku tundubki nii, et kui, kui meil nii-öelda kohustust investeerida kordan kohustust rahvusvahelist kohustust, mille me oleme ise võtnud ja, ja mis on tegelikult meil nagu pealesurutud. Ei, ei ole. Et siis me jätame noh, väga olulised valdkonnad lihtsalt ilma tähelepanuta. Ja see, see ei ole nüüd konkreetselt, eks ole, ei ühe ega teise ministri süü, vaid see on selle vea on teinud valitsus valitsuse järel kogu uues Eks ma natuke astuks Eesti vabariigi kaitseks välja, öeldes, et. Mina Eesti vabariiki ma vabariigikaid. Eesti vabariigi ühe ühe helikopteriga. Aga seda, et ma siin neid Eesti Vabariiki valitsevaid inimesi peaksin kaitsma No selle kergelt siis ma tahtsin öelda, on see, et ega see, et ei olda mingiteks katastroofides valmis. Paraku kipub olema ju ka mujal niimoodi noh, ei olnud uues, ei oldud USA-s, Valmis. Katrina orkaaniks ei oldud valmis selleks, et lennuk võib kaubanduskeskusesse sisse sõita, ometi on tegu võimsa riigiga, eks. Ikka kiputakse olema valmis. Nojah, mastaabid, mastaabid on teised. Meil on ju olemas 60 Pasi soomukit, eks ole. Noh, aga meil ei ole ühtegi helikoptereid, meil ei ole korralikku tõrjerelvastust, et see nafta, eks ole, mis mis merre valgub ja, ja, ja kas see on praegu meie, ütleme ajaloo suurim looduskatastroof, aga palju suuremad on tulekul. Põhjalised, ja, ja, ja ka kahepõhjalised, mis lekivad, kus on samasugune inimlik hoolimatus peal nende meeskondade näol, eks ole. Öeldakse süüdimatult seal väikepumpamise viga, hea küll, see flooles ilmselt ei ole süüdi, aga selliseid vigu tuleb veel ja veel. Ja meie, meie väike meri on, on nagu nagu väike kauss ju. Et kui, kui seal juhtub niisugune õnnetus, nagu siin oli Prantsusmaa rannavetes ja ookeanides juhtuvad, siis, siis on see siis on selle merega kutu aastateks ja aastakümneteks. Me peame selleks valmis tõesti olema need radarid, need laevad, kogu see tehnika peab olema selleks valmis, et tunni jooksul reageerida ja asuda nii-öelda päästeoperatsiooni läbi viima. Seda. Olen täiesti nõus, ma pidasin rohkem silmas seda, kui pette meenutas siin seda jaanuaritormi mis naguniimoodi, loodusõnnetus kujunes suuremaks kui ootasime. Aga seda, et me ei ole valmis naftareostus, eks või mis iganes seostuseks merelt on muidugi täiesti täiesti õige ja räägime naftafondist vaidlema selle üle. Aga tegusid ei ole küll näha, jah. Näiteks mina olen ikkagi küsimus, et kas tõesti Eesti ja teised Balti riigid on nüüd ühinemas varsti Schengeni, Schengeni ruumiga ja, ja see tähendab seda, et Eesti piirivalve hästi hea olema. Ja, ja kuuldavasti ma olen mitmelt poolt kuulnud, et ongi väga hea, ongi väga hea. Hiljuti ma kuulsin intervjuud Eesti raadiole, meile andis europarlamendi saadik endine välisminister Toomas Hendrik Ilves kes käissis inspekteerimas Soome-Vene piiri Euroopa Liidu, mida iganes julgeolekupoliitika raames. Ja, ja siis Ilvese väide oli see, et no kahtlemata on Soome-Vene piir. Euroopa liit, Parib, tähendab Soome piirivalve on Euroopa Liidu parim ja soomlased olevat siis talle öelnud, et kohe tema järel on Eesti piiri Eesti piir ja piirivalve. Kuigi ta tõi selle väikese nüansi sisse, et näiteks Soome piir ja piirivalve on varustatud niivõrd modernse tehnikaga, et ainuüksi Soome-Vene piiri peale läheb minust kordades suurem summa kui kogu Eesti kaitse sisekulutusteks. Nii et mul tekib nagu küsimus, et, et kas Eesti piirivalve headus seisneb selles, et meil on tublid tublid piirivalvurid või seisneb kasetehnilises võimekuses tagasi tõrjuda näiteks seda ohtu, millest on ju kõige rohkem räägitud kui, kui meie julgeolekupoliitika kontseptsioonis öeldakse, et sõjaline oht on meil nähtavas tulevikus välistatud, aga, ja siis hakkab ohtude loetelu Sand terrorism number üks, eks ole Sosnovõi Bori võimalik katastroof, millele võib järgneda tohutu põgenikelaine ida poolt. Ma ei ole kindel, et Eesti Eesti piir on selleks valmis või kui Eesti piirkond Ongi valmis, kas näiteks meie kaitseüksused toetavad tagalas seda, kas on on mõeldud selle peale, et piiri taga peaks olema ka mingisugused muud üksused, mis seda põgenike horde siis tagasi hoiab? Mul on küsimusi palju, aga nende kontrollimiseks, mis me peame süle elama, midagi jälle. Pika kan, öeldakse jälle, et pole valmis, sa tead küll, saad ülikoolis käinud, sa tead, mis asi on tõe kriteerium ja kes seda öelnud on, see vist on ümber lükatud. No igal juhul see on, see on üks moment, meil on saatoni jäänud vabandust, saate lõpuni 10 minutit. Ja, ja teine moment on see, et milleks me veel valmis ei ole. Kui me räägime mitte valmisolekust. Mind tõsiselt häirib see Eesti välispoliitikakujundajate, aga mitte ainult see, see imelik vaikimine, mis praegu selles Taani ja ütleme kogu selles, noh, see pole enam Taani skandaal. Kogu see lugu, mis on siis seotud nüüd prohvet Muhamedi pilapiltide karikatuuride avaldamisega ühes Taani lehes ja, ja hiljem ümber ja ületiraseerimises, paljudes paljudes Euroopa ajalehtedes ja mis sellele on järgnenud praegu, kui me siin räägime, käivad kümnetes islamiriikide linnades juba juba ammu uued meeleavaldused ja mingeid vaibumise märke ei ole. Eesti välispoliitika. Ta on võtnud ainult sisuliselt ühe seisukoha. Annaks jumal, et et see kuidagi meid ei puudutaks. Meelame rahumissioonidel ja annaks jumal, et meie, meie poisid seal kuskil Iraagis ja Afganistanis ja mujal ei saaks selle läbi kannatada. See on kogu kogu kogu seisukohalt. Aarne, sa oled halvasti informeeritud. Sa tahad nüüd öelda, kaitseminister Jürgen Ligi ütles eile No kaitseminister ütles ka, aga ilmselt sina ei kuulnud, aga ma ei tea, kas Mart sina kuulsid, aga mina juhtumisi kuulasin eile meie peaministri esinemist saates kus räägiti paljudel teemadel, aga räägiti ka sellel teemal. Ja saatejuhid esitasid Ansipile sellekohase küsimuse. Sa praegu siin tõstatatud üles, et miks Eesti riik ei võta seisukohta, siis peaminister Ansipi seletus oli järgmine. Ta helistas Taani peaministrile Fogh Rasmusseni ja küsis järgmise küsimuse. Eesti riik võiks panna õla alla ja toetada taanitama üllas võitluses kurjade islamijõudude vastu minu saastasimeta temaga. Ja Taani peaminister ütles, et. Me ei vaja praegu abi, hoidke madalat profiili. Ilmselt praegu. Eesti hoiab sellepärast madalat profiili, et on selle kooskõlastanud Taaniga. Potti. Nii. Kas peaminister oleks teinud selle avaldusega siis, kui, kui vikerraadio argipäeva saate tegijad ei oleks seda küsinud? Ma arvan, et ei oleks teinud, see oligi mul natuke. Vaid nii nagu ka aja ajalehtede ajakirjanikud surfasin ma läbi kodulehekülgi ministeeriumide, presidendi, peaministri ei ühtegi viidet ega, ega märget sellele konfliktile, mis, mis tegelikult praegu on haaranud poolt maailma. Jah, aga vaata siin nüüd nagu martsin ennist viskus Eesti vabariigi valitsuse kaitsele, et ma tahaks ka selgitava märkuse öelda, et minu meelest tunduvalt hullem sellest asjast, et Eesti pole võtnud seisukohta, on ju see, et Euroopa liit ei ole võtnud seisukoht ja siin on see taas vana küsimus, millega me oleme ise valusalt kokku puutunud seoses Eesti-Vene suhetega, kus puudub Euroopa Liidu ühine seisukoht selles küsimuses. Nüüd samas sama olukord on praegu, kui Euroopa Liidu vanemat vanimat riiki, Taanit on tabanud selline katsumus, siis Euroopa Liit on vabandage väljenduse eest, tsiteerides ühte praegust suursaadikust, vait nagu kult rukkis. Jah, USA reaktsioon oli nagu aktiivsem Taani kaitseks, kui. Priit USA teab, mida see asi kõik tähendada võib. Euroopa Liidust minu teada vist on tulnud eesistuja Austria kas siis valitsuse pressiesindaja, üks lause ja siis ma olen lugenud briti välisministri hukkamõistvat lauset selle kohta, et need pildid üldse avaldati. Aga muidugi räägime nii-öelda sellest asjast endast. Ehk siis noh, ütleme nii tsiviliseeritud, tsivilisatsioonide kokkupõrkes tsiteerides klassikut siis siis olukord on, olukord on ikkagi sünge. Olukord on, on isegi rohkem kui, kui sünge ja vaadates seda, kui, kui lihtne on manipuleerida sadu miljoneid inimesi islamiriikides kui demonstratiivselt vähe nende maade valitsused on ära teinud, et need rahutused lõppeksid nad ainult nii-öelda vibutavad sõrme ja ütlevad, et religioon, see on, vaadake teie, kristlased, religioon, see on see tõsine asi. Ja, ja sellega ei maksa mängida ja ei maksa oma avaldusi teha, siis siis nüüd on, on toimunud tõesti suurte jõudude kokkupõrge, ütleme, kui kristlasi on, on maailmas ikkagi rohkem kui kui muhamedi usulisi. Siis, siis nende tundub, et, et suur ja võimas islamimaailm on, on praegu nii-öelda võtnud tillukese tillukese kristliku maailma nagu no oma nupuvõttesse ja, ja me ei oska nagu mitte midagi peale hakata. Ja see on tõeliselt nii-öelda rahut rahutusteks. Jah, võib öelda, et eks nad võib-olla kontrollivad ka neid piire kui me ütleme, et Vene lennukid rikuvad Eesti õhuruumi pärast, et vaadata, kuidas meie radarid ja õhutõrje ja mis iganes töötab, et, et siis võib olla ka see islami fundamentalism ja moslemimaailm natukene kontrollib seda, seda kristliku maailmareaktsioon, et mida nad siis teevad. Sest et kui tõesti mõelda, et need karikatuurid ilmusid ju septembris, et praegu praegu on selle asja üles keeranud ikkagi tahtlikult need islamivaimulikud imaamid, kes, kes on ka Euroopast käinud nii-öelda sünnimaal kodumaal rääkimas, et vaat eurooplased seal teevad. Jah, ma ikkagi juhiksin tähelepanu ühele asjale, millele eriti palju ei kiputa tähelepanu juhtima. Minu seisukoht on see, et selliseid meeleavaldusi sellist lärmi ja tohuvabohu ei oleks ilmselt tekkinud, vähemalt nüüd mitte kui ei oleks äärmusrühmitus Hamas võitnud Palestiina valimisi. See näitas kogu islami maailmale kätte ühe selge suuna, see tähendab seda, et on sisepoliitiline suund. Et kui sa panustad äärmuslusele, siis on sul võimalik tulla võimule ka oma kodumaa ja see ei puuduta mitte ainult Palestiinasse, puudutab kõiki islamiriike, kus tegelikult samamoodi käib kogu aeg. On see vastuolu mõõduka islami äärmusislami vahel ja massivõit näitas selgelt, et praegu, kui sa tahad oma kodumaal olla poliitikas edukas, tuleb sul panustada äärmuslusele. Ma olen sinuga nõus, ainult et küsimus on nüüd selles, mida nii-öelda siis meie peame ette võtma meie Euroopa Euroopa liit. Ega meil ei olegi eriti etuvad, ausalt öeldes, õppetund on, on valus, kuigi selle õppetunni on saanud praegu praktiliselt ainsana Taani on ikkagi see, Taani ühiskonda on vastu võtnud väga lahkelt, nii nagu ka Norra ja Rootsi ja ei ole teinud seda Soome ei ole teinud seda ka Eesti on väga-väga lahkelt võtnud vastu põgenikke. Ja nüüd siis nagu, nagu öeldakse, käo käopoja tänu on, siis on siis selline, et need, keda sa oled vastu võtnud, kodustanud, andnud peavarju ja, ja kogu muud abi ja ka hariduse ja juba mitmele põlvkonnale nendest nendest inimestest on on tekkinud sellises heaoluriigis nagu, nagu Taani viies kolonn. Ja kui siin Eesti puhul häbenetakse öelda nii-öelda seda terminit üldse kasutada, viies viies kolonn, siis tegelikult ma tooksin ajutise alleeli, tahtmata midagi muud sellega öelda kui, et kui Venemaa ütleb midagi, eks ole, kogu aeg Eesti kohta või Läti kohta või Leedu kohta, siis vaadake, kui, kui vaikne on, on, on siin vene elanikkond, kui, kui vaiksed on, on vene poliitikud. Kuigi just see oleks see koht, kus nad peaksid suu lahti tegema. Nüüd Taani on saanud veel valusama õppetunni, needsamad moslemid, kes on saanud seal riigis kõik, kellel oma kodumaal oli halb, keda seal taga kiusati, kes on saanud seal kõik nüüd Nemad on tegelikult selle nii-öelda tüli üles puhunud, nagu, nagu nüüd on välja tulnud nemad on isegi levitanud võlts karikatuure, nemad on saatnud need pildid äärmus moslemiliidritele üle üle maailma, väidetavalt isegi Saudi Araabias on toimunud üks, üks imaamide kohtumine, kus, kus on see otsus nagu langetatud, et niisugune aktsioon on maailmas vaja ette võtta. See on nüüd õppetund nii Taanile kui ka kõigile teistele. Aga see, kui sa küsida, mis edasi teha, sest minu meelest mingil juhul ei tohiks nüüd tagasi tõmbuda ja hakata endale tuhka pähe raputama taanite kogu valgete euroopat ja vabandama edasi ja tagasi ja, või näiteks Eesti rahva suur sõber on Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen. Tõepoolest, aga see, mis ta teatas, et tema vallandaks kohe üles bostoni peatoimetaja, no see asi kõlbaika, mitte kuskile minu meelest nagu Euroopa peaks nüüd selja sirgu lööma ja, ja mingisugused nagu kindlad seisukohad vastu panema, sest järele on antud juba piisavalt. Kaua nii aitäh. Ma olen sunnitud praegu siin selle jutu ära lõpetama, meile eraldatud aeg on, on pääsmatult otsas ja. Mart Linnart, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe stuudios saatel on kordus ka ja ja kuulake ja vaadake olümpiamänge, hoidke pöidlad peos, aitäh kuulamast. Ja kohtumiseni.