Plaadi põgenik. Tere päevast hea vikerraadio, kuulaja ja tere kuulama järjekordset plaadi põgenikku, toodet, milles kahe tunni jooksul vaatame ühe Eesti tuntud inimese muusikavalikut, kuulame seda ja arutleme muusika ja elu ning inimeste üle ning täna olen ma siia saatesse palunud ehk ühe Eesti kõige tuntuma telesaatejuhi, Eesti kõige populaarseima telesaate ankru Mihkel Kärmase, tere päevast, Mihkel. Tervist. Ja suured tänud kõigepealt selle eest, et sa nõustusid oma muusikavalikut ja oma mõtteid tänasel päeval raadiokuulajatega jagama. Sinu nimi ja sinu täielik nimi on tegelikult leeven Mihkel Kärmas. Millest. Ja kust see nimi Liewenam tulnud? Jah, sellega on selline lugu, et siis kui mina sündisin, siis minu ema oli äsja pinud saksa filoloogina ülikoolis ja nii nagu filoloogia ikka põhikeele kõrval tuleb mõnda teist keelt Kaaveldudeerida ja tema juhtus, õpime hollandi keelt ja siis talle meeldis sealt hollandi keelest selline liivane nimi, nii et kui sa lähed amsterdami, siis sa Liiveneid kohta, et seal küll. Kui. Tänasel päeval sinu lähedaste ringis neid inimesi, kes sind liivaniks kutsuvad Vähem kui ühe käe sõrmedel lugeda, ma arvan. Aga nemad on, vist on väga püsivad. Noh, jah, et eks see on, see nimi on niisugune kaunis, ebatavaline ja sellega On olnud sekeldusi, et igasuguste dokumentide registreerimisel näiteks, et aegade jooksul on, on minu nimest erinevate transkriptsiooni tõttu ära kadunud üks täht ka, nii et, et kui algselt oli mõeldud, et see nimi on Liivenehki Lieven, kirjutatakse, et siis praegu Liven on dokumentides. Nii, räägime muusikast, milline on sinu suhe muusikasse? Minu suhe tänapäeval muusikasse on selline utilitaarne ehk see tähendab seda, et ma kuulan tegelikult muusikat peamiselt tööd tehes ja see tähendab, et paraku see ei tohi segada töö tegemist. Nii et üldjuhul on see selline rahulik ja, ja mingisugust sellist keskendumist soodustav muusika. Samas mitte meditatsioonimuusika tingimata, et ei pea olema ka ütleme, ainult instrumentaal. Niiet selles mõttes midagi väga ekstravagantset mul nagu vist pakkuda ei ole, makrati, metalli harrastaks, mid, garaažibändi teeks üldsuse teadmata, et ei, kahjuks kahjuks nii ei ole. Ja noh, eks siin võib-olla selle saate jooksul siis natuke selgub ka, et mis see, mis see, nagu täpsemalt on, et maailm on paksult täis head muusikat ja see valiku tegemine on, on raske ja üsna üsna ruttu sain aru, et tuleb loobuda mõttest, et noh, need peavad olema need kõige-kõigemad, minu siin mingisugune 10 12 lemmiklugu. Võtsin suhteliselt lõdva randmega, mis plaadiriiulist leidsin ja mis, mis nagu meelde tuli Sinu esimene valik on ühelt poolt väga ettearvatav, teiselt poolt tänapäeva noorematele inimestele pisut ettearvamatu. Kohe hakkab mängima ansambel The biitlus ja miks just nemad? Nojah, et ma mõtlesin, et mis mulje ma jätangi biitlid panen, esimeseks sihukse vana mees hakkab jälle siukest klassikutega pihta, aga aga tegelikult selle põhjendus ja lugu taga, et kui mõelda selle peale, et kuidas mina üleüldse sellist nii-öelda populaarmuusikat nagu teadlikumalt kuulama hakkasin, siis on seotud biitlid, aga sellepärast, et minu isal õnnestus Ida-Saksamaalt tuua kuidagi Lääne-Saksamaalt sinnas mugeldatud, pildita vait, album. Seda meie peres. Mina oma õega väga usinasti käijasime, nii et ütleme, selline esimene teadlik mingi ansambli või popmuusika kuulamine. Noh, me räägime siin, eks ju, siis 70.-te lõpust, 80.-te algusest isegi et oli minu jaoks biitlid ja siin üks nende pala Nii laulis siis, ansambel piilus üks Mihkel Kärmase poolt, sest teie jaoks valitud lugudest. Kui ma hakkasin biitlite peale mõtlema, siis siis mulle tundus, kui sa siin rääkisid 70.-te lõpust, 80.-te algusest, et konkurendiks oleks võinud saada ka ju apaga. Mik Zapast ei saanud viitlejatele konkurenti. Minu jaoks siis see tähendab, et Ma ei tea, ei juhtunud meie plaadiriiulisse Abba plaati või võib-olla see seal oli, aga ei avaldanud nagu sellist sellist muljet, et nagu paljud asjad ikka, võib-olla see on juhusest kinni ja aga, aga ütleme ka tagantjärgi nii-öelda teadlikuma muusika tarbijana võib-olla pisut laiema silmaringiga, ma ei saaks öelda, et ma nüüd nii kohutav suur abafänn, näiteks olen. Mis seal üldse sinu muusikalist maitset mõjutanud, kui vanalt kujunes sul üldse välja see muusikaline eelistus ja mida nendest lugudest kuulad hea meelega veel ka tänapäeval ühte ühte lugu juba kuulsime. Seal on mitu sellist faktorit, esimene ja mis juba jutuks tuli, on põhimõtteliselt vanemate plaadiriiul. Edasi juhtus nii, et mind pandi Nõmme laste muusikakooli, kus ma puutusin kokku klassikalise muusikaga ka, et see on kindlasti väga palju mõjutanud ja edasi on olnud ka minu hea muusikamaitse kompassiks minu õde, et kelle tuulde ma olen võtnud ja kuulanud, alati, kui ta soovitab midagi. Maian on läbi ja lõhki muusika sees. Ja kuulates, kuidas tema muusikast räägib, siis see on, see on ikkagi nii-öelda kõrgem tase, aga aga kui palju ta nüüd viimasel ajal on suutnud sinu muusikalist maitset mõjutada, ma pean tunnistama, et siin raadios tema eelistused. Üsna sageli hakkavad inimestele niivõrd meeldima, et ühel hetkel Maieni poolt soovitatud muusika kõlab järjest rohkem ja rohkem ka vikerraadio eetrist. No vot, ma teen nüüd konkurent kanalile reklaami, aga Raadio Tallinn, mis on põhimõtteliselt ühe naise raadio, mille muusikalisti mainin kokku paneb, on, on minu raadiokanalite eelistus number üks, et väga sageli tööd tehes internetist ma seda kuulan. Ja tõesti võib-olla see kõlab läägelt, aga see on minu jaoks selline küllaltki nagu hea maitse etalon, et ei ole küll nagu kohanud seal lugu, mis oleks minu jaoks väga vastukarva olnud. Tõesti, ta mõjutab tänapäeval vägagi palju ta on ikkagi spetsialist, selles valdkonnas tasub kuulata, kui asjatundja midagi, räägi. Sinu hääles kõlab uhkus. Absoluutselt absoluutselt, ma olen seda meelt, et main on teinud ka palju lugusid esinenud ja, ja plaadistanud isegi, ja ma olen tema üle väga uhke ja, ja ka kade selles mõttes, et kui sa oled võimeline tegema elus kasvõi ühe geniaalse muusikapala, siis see kaalub väga palju. Ma ei oska öelda, kas ma oleksin valmis ühe sellise loomepala eest, palju ma oleksin valmis loovutama ise, et ma oskaksin ka ilusat muusikat teha näiteks. Aga ma arvan, et ma oleksin valmis üsna üsna palju loovutama, nii et igal juhul ma olen. Ma olen ka mingil määral nii uhke, aga kade. Nii kaua, kuni see lauljakarjääri ei ole alustanud peame sinu puhul rääkima ikkagi sellest, millist muusikat sa kuulad. Ja kui me alustasime biitlitega, siis milline on sinu järgmine valik, mida kuulajatele pakkuda? Jällegi pöördume perekond Kärmaste luitunud plaadiriiulisse, kus leidub selline räsitud nurkadega pappümbrises meloodia väljaanne, sellised artistid nagu Leoseie kindlasti ragises säravisesse gravises seda, sest seda sai väga palju kuulatud omal ajal. Ma tunnistan ausalt, ma ei ole Leoseerit vahepeal kuulanud, ma ei kujuta ette, hulk hulk aastaid nüüd hiljuti tal oli jälle mingisugune kas riimiks või tegi mingi väikese Kambeki, aga põhimõtteliselt pärast seda Mustamäe korterit, kus me, kus me algselt elasime hiljem nõmmel ühes kohas, siis leo seier ei ole nagu minu plaadi masinasse sattunud. Et siit üks reipama. Lugu temalt, et hea tuju Ja me jätkame plaadi põgeniku saadet koos Mihkel Kärmas aega ja äsja kõlas Mihkli valikus Leo seieri. Eks kõige tempokamaid lugusid ja selle loo kohta peab küll ütlema, et et seda tuleb kuulata nii kõvasti kui võimalik ja tõenäoliselt on see parim koht, kus seda lugu kuulata autos sõites kuhugi tööülesandeid täitma tõenäoliselt kiireloomuliselt midagi lahendama, siis, siis võiks sellest loost saada täieliku fiilingu. Absoluutselt, et aeg-ajalt ma tegelikult isegi nii teenet mõeldes, mis mul ees on, siis valin ka selle muusika, mida ma kuulan autos teel sinna. Ma tean, et paljud sportlased ja kuulavad näiteks muusikat, et jõuda teatud nagu sooritus vormi, et miks mitte siis ka teiste elualade inimesed. Kas sõltuvalt selle loo iseloomust, kuhu sa sõidad autoga, siis sa valika muusika, no justkui kui sa lähed mingit kultuurilugu tegema, mida viimasel ajal vist väga tihti ei juhtu, siis, siis on see pigem selline lüüriline ja kui sa lähed kriminaalidega lugu tegema, siis pigem sa kuulad sellist raiumata. Ja selline seos on, aga ütleme võib-olla selgemini joonistub see välja siis, kui ma lähen näiteks sportima, et ma mängin aeg-ajalt korvpalli ja sellel väga mõõduka tavaliselt küll tasemel, nagu ma seda harrastan, siis ka aeg-ajalt seal tuleb ettevõistlusi ja siis võistlustele minnes teinekord kuulad nagu siuksed särtsakamatest võib-olla agressiivsemalt muusikat, räppi näiteks, et A-Rühma kuul tiine Eestist või midagi sellist. Kuidas sinust sai ajakirjanik, sa oled lõpetanud tehnikaülikooli majanduse eriala ja pidid üleüldse minema ju tegelikult prantsuse keelt õppima. Aga nii nagu paljude teistegi puhul, lõpetasid hoopis meedias ja ajakirjanikuna. Oh, lugu on pikk ja, ja nagu elus ikka põhiliselt sõltub kõik juhustest, et tõesti ma õppisin alguses süvendatult prantsuse keelt, koolis kuni 11. klassini mõtlesin, et minust saab prantsuse keele õpetaja ja sel hetkel hakkas ilmuma roosa majandusleht Äripäev. Ja siis ma mõtlesin, et jube šeff on olla ikkagi majandusinimene. Et see on selline valdkond, mida õppides saad kõrghariduse ja pärast vaid tegelikult teha ükskõik mida ja noh, selles mõttes tagantjärgi tarkusega võibki nii-öelda, et on kui ma tehnikaülikoolist, majandust tudeeri siin minu meelest esimese kursuse poole peal oli teadetetahvlil Kuulutus otsitakse osalejaid majandusajakirjanike kursustele ja parimad neist valitakse välja tegema seda tööd ja sealt see asi hakkaski veerema. Nii et tõde on küll see, et see kuulutus, kui mina seda nägin, oli tähtaeg oli juba möödas, aga ma ikkagi midagi nagu kuskil kõhus oli selline tunne, et see asi mind tõeliselt huvitav. Ja ma otsisin üles ja selle kontaktisiku ja hoolimata sellest, et nagu kell oli kukkunud, mind võeti ikkagi pardale ja edasine on ajalugu. Omast kogemusest võin öelda, et, et kui talent isegi hilinemisega satuks sellisele konkursile, siis reeglina tuntakse ta ära ja, ja ta saab soovitud valdkonnas kindlasti tööd ka, mis on huvitav tegelikult kogu selle ajakirjaniku töö juures, siis siis ühelt poolt on väga palju ju räägitud sellest, et ajakirjanikul võiks siiski olla nii-öelda ajakirjandus, haridus, aga näeme üsna tihti seda, et seda ajakirjandusharidust ajakirjanikul ei ole ja tegu võib olla ikkagi väga eduka ja pühendunud ajakirjanikuga. Ka siinkõneleja ei saa hiilata sellega, et ollakse Tartu Ülikoolis ajakirjandusteaduskonna lõpetanud, küll aga usuteaduskonna, et midagi sellist ikkagi selles töös, mis, mis läheb võib-olla üle selle ajakirjandushariduse piiride ja kas me võime öelda, et tegelikult seda tööd kõige paremini õpib ainult eesliinil. No praktika on nagu tõe kriteerium kõlab niisugune rahva tõde, et kui on nõnda, et Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonnast tulevad inimesed ei tee väga ilma selles valdkonnas ei anna tooni, no siis praktika mingil põhjusel praagib nad välja. Mina ei tea, ei ole seal iseõppinud, ei ole nende inimestega vahetult kokku puutunud, ei taha kritiseerida. Aga minu meelest see amet on selline, et julge pealehakkamine on pool võitu ja põhimõtteliselt on sul vaja tõeliselt sellist otsivat uudishimuliku meelt, kainet mõistust ja hulka annus sellist pealehakkamist, et jõuda kaugele ka kõva stressitaluvus ja kui sul on need omadused olemas, siis tegelikult ei ole väga tähtis, mis eriala sa oled õppinud, noh, lõpukirjandi. Me kõik kirjutasime ära need ajakirjanduslikud võtted, teksti kirjutamise võtted, need on tegelikult käsitööküsimus ja, ja õpitavad muidugi mõned on palju andekamad kui teised, selles on ajakirjanike hulgas selliseid action ajakirjanikke, kelle jaoks on sündmus põhiline, teised on ilukirjanikud rohkem et aga nagu ikka, looja loomaaed on kirju. Kuidas on õiglustundega, mil määral see peaks ajakirjanikul olema välja arenenud? Jah, kindlasti õiglustunne on oluline. Nüüd on lause, kus järgnev, aga et ma ei teagi, mida ma täpselt tahan öelda, et ma ei, ma ei väida, et õiglustunnet ei ole vaja või midagi sellist, aga ma tahaksin ikkagi meenutada kõigile, kes nagu sellest räägivad, et ajakirjanikud ei ole ise kohtumõistjad. Et ajakirjandus on ikkagi peegel, esmajärjekorras peegel, mis, mis asetatakse siis ühiskonna ette ja mis ta sealt tagasi peegeldab, kui see ei meeldi, et siis ajakirjaniku selles süüdistada või peeglid selles süüdistada on kohatu, et aegade algusest saati on ju halbade uudistega hakkamasaamise sihuke väga populaarne lahendus on alati olnud sõnumitooja kamine ehk et väga sageli, kui ka ajakirjandus toominga ebameeldiva uudise siis pöördub see nii-öelda sõnumitooja vastu. Aga siinkohal tulebki mängu see stressitaluvus, millest ma kõnelesin. Kui tihti on sul tulnud ette olukordi, kus kus sa pead lugu tehes tegelikult viha alla suruma, selleks et sa liigselt lahmima ei hakkaks? Väga harva, loomulikult aeg-ajalt üks või teine olukord käib rohkem närvidele, aga, aga ma ei tunne mingisugust isiklikku vaenu nende tegelaste suhtes keda mõnikord tuleb ka, ütleme, siukses kriitilises võtmes kajastada, et ei, kaugel sellest, et pea tuleb ikka hoida, hoida külm, et elu ei ole mustvalge, kuigi me nagu keerulisel ajal tahaksime segastel aegadel inimestele meeldivad lihtsad lahendused, et üks on paha, teine on hea, siis elu tegelikult ei ole väga selgepiiriline ja mustvalge, nii et ma alati on tõde kusagil vahepeal. Et okei, see tõde võib kalduda ühele poole rohkem ja teisele poole vähem. Aga nii ei ole, et on väga lihtsaid vastuseid, et seetõttu ma alati hoian nagu võimalikult sellise noh, lahtise meele või eelarvamustevaba, et mitte teha ülekohut kellelegi, ma arvan, et see ongi üks ajakirjanduse probleeme, et aegadel, kus tahetakse väga lihtsaid, et lahendus inimesed toovad lühikesi lugusid, selgeid vastuseid ja nii edasi siis ajakirjanikud kipuvad liiga lihtsasti sõitma, jalad ees, kellelegi sisse panema valimatult pasunasse ja võib-olla liiga vähe antakse aru sellest, et milline kaal on sõnal tegelikult, et sõnad on väga lihtne. Külvale on väga keeruline kollast või punast kaarti näidata. Nojah, aga see on juba omaette teema, kuidas siin kõik võib-olla siin stuudios viibijatele kirglikult huvipakkuv Asi professionaalses läheme muusikaga edasi. Mis on järgmine pala, millega saab meie kuulajaid rõõmustada? Kui me juba hoo ülesse võtsime siin Leoseeriga eelmises loos, siis püsime veel korraks natuke samal lainepikkusel, et samamoodi seitsmekümnendad ja, ja disko laupäevasel päeval peab ikkagi hoidma nagu veresuhkru üleval ja tuju hea. Seda kuulan ta gängi lugu kuulates lähevad mõtted vägisi pidutsemise peale. Mihkel, kuidas sinul pidutsemisega on, on sul aega üldse pidutseda ja oled sa selline suur peoloom? No vastus on ikka ei, väga vähesed inimesed on mind tugevas alkoholijoobes näinud, et loomulikult pika eluaja jooksul, okei, noh, võib-olla mis ei ole nüüd liiga pikk veel olnud, aga aga siiski tuleb ühte koma teist ette, et ükski, ükski inimlik asi ei ole ka minu jaoks võõras. Ja põhjus on selles, et mitte, et mulle meeldiks väljas käia või, või sõpradega olla, aga tegelikult sellel elualal, mis ma olen endale valinud ja selles ametis, kus ma olen, praegu on see elurežiim nagu tippsportlasel paraku ikkagi, et need üheksa kuud, mis me teeme seda telesaadet, siis elad hingede, sööd seda, seda elukutset, et osad on öelnud ka, et ju, et televisioon ei ole elukutse, et see on haigus, et eks ma püüan selle haiguse või pahe või selle sõltuvusega nagu hakkama saada, aga teistpidi et ikkagi püsida vormis, ütleme 35 nädalat aastas hooaja jooksul 30 ei saadeta, eks ju. Või mõnikord isegi saada rohkem. Selleks peab seadma endale piiranguid ja sa ei saa minna ja ennast ikkagi tuumapohmell ei ole võimalik, kui see järgmisel päeval lähed mõnele vastutusrikkale intervjuule näiteks, nii et paraku see nii on, et mingite asjade nimel pead võib-olla teistest loobuma. Sa oled juba väga pikka aega võidelnud ju tegelikult ka kahel rindel, nii Eesti Ekspressis kui ka ETV-s. Kuidas sa jõuad? No vot üks asi on, et tuleb võib-olla kohati Spartalike eluviisidega siis hoiduda unustas, et öeldakse ju, et kes teeb, see jõuab. Ma olen küllaltki palju tervisesporti selleks, et katus sõitma ei hakkaks. Eeskätt just vaimses plaanis nagu puhastuda, et sa lähed kusagil spordiväljakul märatsed ja karjud ennast välja just nimelt selleks, et, et mitte võib-olla minna oma tööd tehes viga vihaseks, nagu siin mõni aeg tagasi me kõnelesime, et peamine nagu auruventiil on jah, sihuke tervisesport, ütleme nii. Lugesin kusagilt, et 2003. aastal olid sa kaks kuud palgata puhkust võtnud ja, ja siis oli vaja läinud lausa võõrutusravi, et sind töölt eemal hoida. Natukene utreeritud artikkel, aga ikkagi noh, sellega on nii, et kui natuke nagu tippsportlasel, kui sul on pikk hooaeg selja taga, et sa ei saa kohe plaksti pärast finaalmängu mine hakata Lõsutama. Et su keha ja vaim on ikkagi teatud sellises nagu action reziim režiimis, et, et seeder tuur jah, nagu sellest töörežiimist väljatulek on minu jaoks sageli suve alguses raske, seetõttu hea lahendus, mis ma olen leidnud, on sõita Eestist ära mõneks ajaks kohe. Ja aga samamoodi on hoo ülesvõtmine sügisel, eks ju, et et eks see on ikka inimene, inimlik niiviisi ja kui ma teen kahte tööd, siis, siis, siis ma püüan ka pisut rohkem puhata suvel, kui ühe töökohaga oleks tavaline. Siin saate kolme esimese looga, me võtsime juba hoo üles. Kuidas on sul plaanis jätkata? Aga vot nüüd me võtame hoogu maha ja kuna on välismaa artiste kõlanud hästi palju, siis vahelduseks mängiks kodumaiseid artiste, kes on mulle väga armsad ja mind nooruspõlves kõvasti mõjutanud, et need on vennad. Johanson. Mida kivi? Kas merel vanus pole? Ma nahale igavene sell. Sobiv hetk on hingata, sisse, sobiv hetk on hingata, välja sobiv hetk on hingata siis. Tõuse üles. Sõmer. Kama minulik, tee vaatanelgus saale on selged ja säravad kõrvad. Ja paistab neist läbi ringi ja sirutas silmi. Vaata välja veel yks pilt. Mida on kiri, näe? Selles tulla võib viimane päev. Paned on tama õnnelik tee palaval, kus välja. Sobiv hetk on hingata sisse ja välja ja tundetu. Puhub rõõmsalt läbi aja. Just vastu suulina. Mida kivi näeb ka peale jälle? Hakkavad ahaka peale jälle pandud tüdrukuid üle ma villu Remmuubia taevapoegi. Ma ei hakka peale jälle ühekorraga. Ja nii laulsid siis vennad Juhansonid meie tänase saate külalise, Mihkel Kärmase poolt teie jaoks valituna ja peab kohe ütlema, et see oli selline väga maalähedane lugu, et, et kui kujutada ette selle loo kuulajad, siis võiks olla selline mõnusas villases kampsunis võib-olla isegi kalossidega, kuigi tänapäeval keegi kalossidega ei käi. Et nii vanem kui ka noorem inimene No aga sa räägid enda isiklikest stereotüüpidest, et see ei pruugi niiviisi tegelikult olla üldse, aga noh, tõdeda on, et ja põhjus, miks me seda praegu mängisin siin või palusin mängida, on, et oli elus selline periood, kus sai käidud üsna palju vanalinna muusikamajas ja ja see oli, kui mälu ei peta, selline organisatsioon nagu Eesti Iirisild ja kus olid Johansoni siniseid tooniandvad tegelased ja see oli hästi vahva periood, kusagil. Ma arvan, minu seal keskkooliaastate keskkooli alguses ja niiviisi, et seal sai üksjagu käidud ja väga vahva vanalinna päevade ajal oli väravamäng, mida tehti seal vastu hommikut ja mida Johansonite vedasid, nii et et vana armastus ei roosteta, et kuigi ma ei saa öelda, et ma nüüd iga päev väga palju Johansoni plaati kuulaksin, aga aga endiselt väga sümpaatne ja, ja ikka kui nad esinevad, siis käin seal. Kui sageli oled sa Viljandi folki külastanud? Nii kaua kui mäletan, et ma olen seal käinud tõesti väga mitu korda, ma ei, ma ei oska isegi öelda, et ma, ma ei mäleta, ütleme niiviisi aastat, millal see oleks vahele jäänud. Enda puhul? Nii eestikeelset muusikat kuulsime klassikalist diskot veel klassikalisemaid biitleid, samuti aga klassikalist muusikat ja sinu suhet klassikalisse muusikasse. Me ei ole veel kuulnud. Klassikalises muusikas on selline lugu, et tänu jällegi Nõmme lastemuusikakoolile sellel muusikaajaloo tund sain oma tuleristsed seal ja sellest saati on väike pisik külge jäänud, et ma väga hea meelega kuulan klassikat, kui võimalus on, käin praegu kontserditel. Eriti barokkmuusika meeldib ja oma plaadiriiulist. Täna hommikul võtsin sellise väikese näite. Jätkame tänast plaadi põgeniku saadet koos hea kolleegi Mihkel Kärmas ega, ning just äsja kuulsime ühte muusikapala, mis klassikalise muusika poole pealt on sulle kõrva hakanud. Kellega on tegu? On Georg Philipp Telemann, et nagu sa siin praegu mikrofonide väljalülitatud olekus, ütlesid, et ootamatu valik võib-olla pisut Jah, ootamatu valik, sellepärast võiks olla Johain ja Endel ja need on ka minu soojärv erk musike. Plaadiriiulis olemas, aga, aga ma ei tea, ma valisin selle, võib-olla ütleme selles tuules, et ma käisin hiljuti Corelli Consordi ühel sellisel väikesel kontserdil, kus nad kadelemanni mängisid, et võib-olla sealt küll ma ei saa öelda, et ma olen mingisuguse suure asjatundja klassikesed, tõesti, ma ei pretendeeri absoluutselt sellele. Mulle meeldib seda kuulata. Et muusika puhul üldse, aga eriti süvamuusika ja klassikalise muusika puhul minu meelest kehtib see, mida öeldakse, et kui üldjuhul on närvirakud taastumatud, siis üks asi neid siiski taastuv ja muusika. Ja minu puhul on see klassikaline muusika kindlasti, et ma hea meelega kuulan. Süveneda aitab klassikaline muusika kindlasti paremini kui popmuusika. Aga Ma puudutaks veel natukene sinu tööga seonduvat. Sa oled juba aastaid vedanud Eesti kõige vaadatavam telesaadet pealtnägija ja teete seda kuue-seitsmekesi? Mitte rohkem. See tiim on teil üsna väike. Jah, ta on, ta on väike kindlasti, kui lääne mõistes võtta, siis ta on naeruväärselt väike, et noh, meil on eetrieetrinägusid teadaolevalt umbes nii neli, kes, kes eetris käivad, kaadrigused inimesi on tublisid ka. Aga see suurusjärku jah, üks kümmekond kümmekond inimest, et sõltub, keda sinna sinna satsi nagu täpselt arvata või mittetööd jätkuvad. Tänan küsimast, nii väikeses loomingulises tiimis peab olema väga hea läbisaamine. Peab ja see on omaette kunst ka seda, seda hoida, et kui siin enne tõin paralleeli, et see on natuke nagu tippsportlase elu, siis on natuke ka nagu võistkonna sisekliima hoidmine, et sats mängib hästi siis, kui, kui tuju on hea tunne on hea. Et ma arvan, et, et läbi selle tegijatel on sära silmis, et ka vaatajad tahavad seda vaadata. Lähtuvalt sellest püüame, püüame teha, et tegijatel endal oleks hasart, nad hea meelega teeksid seda kirglikult, paneksid, jätaksid kõik platsile endast 100 protsenti iga nädal, nii et seda meeleolu hoida, siis see on jah, paras paras siuke kunst, mõnikord õnnestub paremini, mõnikord vähem. Mille üle te vaidlete. Kas üks lugu on hea või ei ole hea või teema, ütleme niiviisi põhiliselt selle üle töises plaanis, et maailmavaatelisi konflikte meil erilisi ei, ei ole, et kuigi meil on mansahti toodud inimesi, kes peaksid nagu tooma erinevaid kvaliteete ja erinevaid noh, rakursse ja peaksid esindama teatud võib-olla mingisugusest ühiskonnarühma, isegi et siis omavahel, meil on minu meelest nagu väga hea klapp, vaidlused on tõesti ainult sellel pinnal, et kas teha seda lugu või teha teist lugu. Ja kui siis võib-olla ka, et kuidas täpselt teha, seda, selles mõttes on, mulle tundub, et võrdlemisi harmooniline. Kuulame järgmist muusikapala ja ja selle artisti kohta võib vist öelda küll küll seda, et, et tegu on tegu on sellise mõnusa soul ja funky ja mida kõike veel artistiga. No vot, ma olen välja valinud sellise ansambli nagu Chamiroquai Mulle nad kohutavalt meeldisid ja meeldivad siiani. Aga võib-olla viimasel ajal nende toodang ei ole olnud nüüd kõige sellisem pilkuja kõrva püüdvam, aga minu meelest on nad endiselt minu kõrva jaoks on nende vanad palad vähemasti nagu puhas kuld. Ma leidsin tänasesse päeva, seal on minu meelest sobiva loo ka nende plaaditud, mis, mille pealkiri on Seven. Teisin Joun et juunikuus loodetavasti päikeselise ilmaga kõlbab kuulata küll. Ja nii laulis siis ansambel jomiroquai. Pealtnägijat on nimetatud ka Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaevaks, mis teeb ajakirjanikust uuriv ajakirjanik. No see on üks nendest igavikuliste küsimustest, et et minu meelest hea ajakirjandus on uuriv ajakirjandus. Aga, aga noh, üks üks nagu selliseid mõiste lahtiseletusi on siis see, et nii-öelda mitte uuriv ajakirjandus on nagu toru või juhe lihtsalt, et mis ühest otsast sisse pannakse näiteks valitsuse pressikonverentsil Se teisest otsast välja tuleb siis inimese teleekraanil näiteks. Aga nii-öelda uuriv ajakirjandus on siis see, et kes ühest otsast võtab toru otsast selle sisse, aga tänase hulka filtreid vahel ja võib-olla teisi torusid, mis tulevad sinna sellesse süsteemi masinavärki sisse. Et Ta ei võta seda nagu filtreerimata infot, vajadusel küsib küsimusi juurde, uurib kas sulle räägiti tõtt, mis on tegelikult selle jutu nagu tähendus, tähtsus inimeste jaoks. Ja mõnikord tõestatakse ära, et näiteks, et see jutt ei ole paikapidav või on aetud üldsusele puru silma näiteks. Nii et mina mõtestan seda niiviisi. Kuidas sa leiad oma allikad tulevad nad ise sinu juurde, kuidas kunagi? Et, et kui see on küsimus, et kust tulevad meie teemad või lood, siis jah, väga palju võtavad inimesed ühendust, kurdavad oma muresid ja rõõme, me tahaks, et jagaksid meiega rohkem rõõme, sest mured tulevad tegelikult iseenesest. Inimene ikkagi, tähendab siis, kui king pigistab. Et kui on midagi hästi ja midagi suurt korda saadetud, võidetud ega miljonäre ei näe intervjuusid andmas, ikka mingi tüli või midagi sellist. Nii et inimeste tagasiside ise käime, kõrvad lahti, silmad lahti ringi. Võib-olla täna siin vikerraadiokoridorides ma kuulen midagi või panen midagi tähele, millest kunagi sünnib mingi mingi lugu. Otsiv, otsib mõistuse uudishimulik, kus on see aga jaa, et kuidas ma oma allikaid leian, et ma naljatan. Pealtnägijal on kaitsepolitsei järel suuruselt teine agentide võrk. Eestis. Kaitseb. See oli väga õnnelik sellise lause peale kindlasti ei ole. No see on, ütleme niisugune ma viskasin villast. Ja nüüd kuulame selle tunni viimast muusikapala. See tund on olnud muusikalises mõttes juba väga kirev ja tõenäoliselt veel kirevamaks läheb. Õieti ütled, pakkumisel on iiri muusikat, seekord, et kui me natuke aega tagasi mängisime, vendasid Johansoni ja mainisin eesti, Iiri seltsi, siis tõesti see oli periood, mis jättis minusse väga tõsise ja, ja toreda jälje. Ja siin üks iiri muusikapala