Kahe nädala eest alustasime ühe kõige väljapaistvama nõukogude helilooja Sergei Prokofjevi elukäiguga tutvumist. Vestlesime tema lapsepõlvest, esimestest sammudest muusika alal, esimestest kompositsiooni, katsetustest ja õpinguaastaist Peterburi konservatooriumis. Jõudsime oma jutustusega selle ajani, kus 18 aastane Prokofjevi lõpetas konservatooriumi kompositsiooniklassi ja esmakordselt astus Peterburi avaliku muusikaelu areenile. Debüüt tõi noorele heliloojale esimesi poolehoiuavaldusi ja esimesi valusaid kriitikapisteid. Oli liialdatud üleskiitmist ja ülemäärast laimu. Kogu see arvamuste keeristuul haaras endaga noore helilooja, kes tolleaegse vene kunstielu sogastes ummiklainetes otsis oma teed. See polnud kerge ajajärgul, mida korki iseloomustab kui kõige häbiväärsemat aastakümmet vene intelligentsi ajaloos. Vene muusikakultuuris, samuti kui kirjanduses, maalikunstis ja teatris toimusid pärast revolutsiooni lüüasaamist keerukad protsessid. Ainult vähesed vene muusikud jäid lõpuni ustavaks oma õpetajatele vene klassikutele ja suhtusid kriitiliselt igasugustele dekadentsi avaldustele. Paljude noorte hulgas aga arenesid jõudsalt modernistlikud voolud, mida iseloomustas tendents idealismi-le, müstikale, formaalseile, väljamõeldis, teleJabi kuritele. Vene modernismi kõige tüüpilisemad teks esindajateks olid Screabin oma hilisemate teostega ja Igor Stravinski Screadini ja Stravinski kõige äärmuslikke maid. Teoseid jälgis suure õhinaga noort Prokofjevi. Kuigi ta just kõike tingimusteta endale eeskujuks ei seadnud. Stravinski balletipüha kevad näiteks ei mõistnud, avaldas niisuguse muusika, uudsus ja leidlikkus oma mõju Prokofjevi loomingule. Veni muusikalise modernismi ideelisteks keskusteks olid Peterburis tegutsev organisatsioon kaasaja muusikaõhtud ja hiljem Moskva ajakiri muusika. Mõlemad rühmitused toetasid ülemäära Prokofjevi modernistlikke tendentse ja aitasid neil süveneda. Kõigest sellest tulenesid ka vastuolulised nähtused noore autori loomingulise palge edasises kujunemises. Selgemaks saab see meile Prokofjevi selle perioodi muusikat kuulates. Enne kui asume konkreetsete teoste vaatlemisele mõni sõna tähtsamatest sündmustest, mis toimusid helilooja elus ajavahemikul 1910 kuni 1914. 1910. aastal tabab Prokofjevi perekonda suurenetus. Raske haiguse tagajärjel sureb helilooja isa. 19 aastasel Sergei tuleb nüüd iseseisvalt endale ellu teed tasandada. Vaatamata tekkinud raskustele otsustab Prokofjevi oma õpinguid jätkata sest vabakunstniku diplom ja mõningad kogemused kompositsiooni alal ei rahulda teda. Ta pöördub tagasi konservatooriumi ja pühendab järgneva viisaastaku pingelisele, õppetööle, klaveri ja dirigeerimise erialal. Seejuures muidugi loomingulist tööd. Katkestamata. Klaveriõpetajaks on ülemaailmse kuulsusega pianist Annangistsipova, kelle juures Prokofjevi teeb algul silmapaistvaid edusamme. Varsti aga ilmnevad sealgi mõningad lahkhelid. Sesser Keil on kummaline maneer klassikaliste autorite teoseid Omalt poolt täiendada või lihtsustada nii, kuidas talle parajasti meeldib. Pedagoogi nõudlikusse suhtub õpilane võrdlemisi hoolimatult, pidades seda ekslikult oma individuaalsuse pidurdamiseks. Nii või teisiti on õpingud Jessi päeva juures Prokofjevi-le väga kasulikud. Temast kujuneb üks vene suuremaid klaveri Virtoose oma teostes aga oskab avastada uusi, originaalseid klaveri. Väljendusvõimalusi. Klaveriklassi lõpetab Prokofjevi hiilgavalt. Kuigi lõpueksam ei möödu ilma ägeda diskussioonita professorite vahel. Talle antakse siiski kõrgeim hinnang viis pluss kuldmedal ja Rubensteini nimeline preemia, milleks on Schröderi vabrikut tiibklaver. Pisut teisiti ja vähem edukalt kulgevat õpingut dirigeerimist klassis helilooja Nikolai Tšerepniini juures. Viimane oli heliloojana teatavasti modernistliku kallakuga ja sisendas kaasaegseid ideid. Ta oma õpilastesse. Prokofjevi meenutaks selle kohta. Tšerepniin kõneles Novaatorlusest, nii et mina tundsin end täiesti ajast maha jäänud muusikamehena. Prokofjevi dirigeerimis võimete arendamisele pühendad keret nii suurt tähelepanu. Ta on öelnud muuseas järgmist. Teil pole dirigeerimiseks võimeid. Kuna ma aga usun teisse kui heli loojasse ja tean, et teil tuleb rohkem kui ükskord oma teoseid juhatada siis sellepärast ma õpetan teid dirigeerima. Pedagoog ei valetanud, ta õpetas Prokofjevi dirigeerima ja viimasel tuli elu jooksul lugematuid kordi orkestri ees seista ja juhatada nii oma kui ka teiste autorite teoseid. Nii klaveri kui ka dirigeerimist klassi lõpetas Sergei Prokofjevi 1914. aastal. Vahepeal aga täienes ta looming mitmete küpsete teostega, millega tahaksime teid järgnevalt tutvustada. Tähelepanuväärseks lestapostiks on Prokofjevi elus 1911. aasta. Sel aastal ilmuvad esmakordselt ta teosed trükist. Esmakordselt esineb ta avalikul sümfooniakontserdil ja lõpuks kirjutab esimese tõsiselt väljapaistva teose mis on nagu kokkuvõtteks noorpõlve otsingu-ile. Selleks teoseks on klaverikontsertnumbrit. Olgu ennekõike märgitud, et kontserdi ettekanne kutsus esile kõige erinevamaid vastukajasid Peterburi ja Moskva ajakirjanduses. Kriitikud jagunesid vaimustatud pooldajateks ja leppimatuix vastasteks. Hävitava hinnangu andis kontserdile Prokofjevi muusika põhimõtteline vaenlane, saba neljas ajalehes koolas lask või see energiliselt rütmistatud kalkia rohmakas. Primitiivne ja kakofooniline muusika. Vaevalt isegi väärib seda austavat nimetust. Autor nähtavasti oli uudsus otsingul, aga kuna ta seda võimet loomuses pole, siis sattus lõplikult rappa. Bulvari ajalehed ruttasid kuulutama Prokofjevi hullumeelseks, kellele tuleks hullusärk selga ajada. Tingimusteta tunnustasid esimest klaverikontserti tee kriitikuter šanovski ja karateegil. Esimene märkis Prokofjevi muusikas lopsaka imposantsust raames sära, teravust, pikantsust ja huumorit. Karateegin viitas küll vormi mõningale, rapsoodilisusele ja orkestratsioonid efektidele kuid rõhutas, et muusikast kogu aeg õhkab elu. Seal on elava fantaasia päikesepaistet. Esimese klaverikontserdi esiettekandest on nüüd möödunud üle 50 aasta. Ilmneb, et õigus oli neil, kes oskasid hinnata teose väärtusi. Kontsert on loodud ühe osalise poeemi vormis pidulikku sissejuhatuse ja lõpuga. Sissejuhatuse teema Kolmekordne kordamine on nagu kolm tugipunkti, millele baseerub kogu kompositsioon. Tahtejõuline algfraas kõlab käskivalt üles kutsuvalt. Seda kinnitatakse korduvalt klaveri kõrges registris. Pärast seda pidulikku imperatiivset päis vinieti puhkeb klaveri kadents rõhutatult proosaline sõrmeharjutuse vaimus, kuid äärmiselt raske julgete hüpete ja passaažidega. Peapartiis on valdav kiire tantsu elastne joonis mis on lähedane tarand kellale. Klaver kõlab käsiin metalse heliseva säraga. Solisti ja orkestri vastastikused hüüded loovad mulje pailuvasti vetoostikust võistlusest. Kui klopib Tokaata, liikumine jõuab kulminatsioonini ilmub fantastiline kõrval partii. Selle iseloom on kurb, peaaegu leinalik, kuid ebatavalised, käänud ja orkestratsiooni teravus annavad talle kummalise muinasjutuvarjundi. Pärast ekspositsiooni lõppu kõlab uuesti sissejuhatuse pidulik teema. Seekord viita aeglasi õrnalt unistava episoodini võluva Oazini Prokofjevi le omase tagasihoitud lüürikani. Lõpuks pärast Kertso taolist töötlus, osa algab repriis. Siin on keeruline kadents, pea partii materjalil, seejärel tugevasti muudetud kujul kõrval ja lõpupartii teemad. Juubeldab Kuuda kordab täielikult sissejuhatuse, muusikat. Kogu klaverikontserti tajume kui pisut kirjut ja rapsoodilist helikangast milles valitsevad paindumatu rütmid ja tugev Virtooslikus. Pisut nagu tagaplaanile jääb lüüriline episood. Kuuleme nüüd Sergei Prokofjevi klaverikontserti number üks Reebeegolma suur, esitavad seaduslaph Richter ja Moskva noorte sümfooniaorkester kerilkondrascheni juhatusele. 1912. aasta suvel, kui Prokofjevi suvitab Kislovotskis kirjutab ta selle aasta parima teose klaverisonaadi number kaks. Võrreldes stiilselt Felmite laitmatu esimese sonaadiga on helilooja siin astunud suure sammu edasi. Näeme juba täiesti küpset loomingulist karakterit. Õigesti märgib Assafias. Teises sonaadis on kujutusvõime tiivad nii tugevaks kasvanud, et igal sammul on kuulda tahtejõulist ja jonnakad püüdlust oma sõna. Nii tahan ja nii saagu. Sonaadil on neli osa allegro Scertza andante ja kiire finaal. Meeleolult on nad erinevad, kuid kõiki ühendab terviklik idee. Mõnevõrra ka intonatsioonide sarnasus. Kontrassete muusikaliste kujundite pidevas vaheldumises on tunda tulevase dramaturgi kätt nagu dünaamilises näidendis või filmis vahelduvad kiiresti ja sundimatult kaadrit etteasted. Kõik episoodid on antud kokkusurutud kujul ilma pikkade üleminekute. Paindliku rütm, lõbus passaažide jooks, ladus tehnika, kõik see annab teosele elurõõmsaperve nooruslikult ulja ilme. Viimases mõttes on vahest kõige iseloomulikum sonaadi viimane osa finaal milles autor tõesti sundimatult ülemeelikult ja nakatavalt naerda oskab. Kuuleme praegu neljandat osa. Sergei Prokofjevi klaverisonaadi number kaks esitab Nowsdarkman. Kolmandaks, ja viimaseks teoseks, mida täna tutvustame, on sõit balletist, Ale ja lolli teise nimega Sküüdi süüt. Selle tekkelugu on lühidalt järgmine. Pärast konservatooriumi lõpetamist põlisProkofjevi soovist jõudu proovida suurema kapitaalse teosega. Teda ahvatleb eelkõige ooperižanre, mis teatavasti oli talle armas ja lähedane juba lapsest saadik. Koos sõbra järskovskiga otsustatakse valida süžee Dostojevski loomingust, mida Vene klassikud seni üldse polnud kasutanud. Keskovski võtab endale aineks teose idioot Prokofjepaga mänguri. Siiski ei tule ooperis esialgu midagi välja. 1914. aasta suunab helilooja huvid hoopis teisele teele. Vahetult enne maailmasõja algust, 1914. aasta juunis sõidab Prokofjevi Londonisse jäägi levi balletitrupi kas troll etenduste avamisele? Ühtlasi on tal sooviks jäägi leviga selle vene modernismi suurima kohtumõistja ega tutvuda, et talle oma teoseid pakkuda. Jäägi Lely balletitrupp andis tollal etendusi Lääne-Euroopa suurimaid teatris. Trupi kavas oli balletiks ümber töötatud Rimski korsak või ooper, kuld Kikas, Stravinski, Petruska ja teised teosed. Efekti külastele etendustel oli suur menu. Hellitatud kodanlik publik ei rahuldanud enam vene klassikalise muusikaga jäägi levi eksport. Ettevõtte püüdis seda publikut rahuldada modernistliku eksootikaga, mis oleks võimeline värskendama kodanluse närtsinud maitset. Sisuliselt oli kogu üritus tagurlik ja vene kunsti propageerimisega või edendamisega oli sellel õige vähe ühist. Prokovit tutvustatakse jäägi levile, ta mängib ette oma teise klaverikontserdi. Vene modernismi tseremooniameister suhtub nooresse heli loojasse üleoleva heatahtlikkusega ja teeb samas ettepaneku koos töötada. Prokofjevi jutustab oma kavatsetava ooperiplaanidest, kuid jäägile lükkab selle idee tagasi. Ta peab ooperit vananenud žanriks ja soovitab kirjutada balleti vana vene muinasjutt tulisele või eelajaloolisele süžee-le. Ta on muuseas ka nõus Prokofjevi klaverikontserti inseneerima. Viimane otsustaks siiski kirjutada balletti. Tagasi jõudnud Peterburi astub Prokofjevi ühendusse noore ülimodernistliku luuletaja Korodekskiga kes alustab kohe libreto koostamist. Aluseks võetakse motiivid vanast slaavi müütidest, Päikesekummardamine, valguse ja pimeduse, sooja ja külma vaheldumise jumaldamine. Ka nimed võetakse mütoloogilised. Kuna luuletajal ega heliloojal pole suurt aimu balletidramaturg jääst, edeneb töö uue teose kallal vaevarikkalt. Siiski 1915. aasta alguseks saab ballek a'la ja lolli lõpuks valmis. Sisu on lühidalt järgmine. Vanad slaavlased kummardasid päikesejumalat, vilesid ja puust ebajumalat Aalat kes on kõikide loovate jõudude kaitsjad. Pallita algebki, sköitide, rituaalsed, paganliku tantsuga. Headele jumalatele on vastandatud kurjade surmavate jõudude kaitsja õel Schubock. Viimast teenivad seitse eemaletõukavad maa-alust koletist, kes teises pildis esitavad oma meeletu tantsu. Öösel tahabki Uspock oma koletiste abiga ära röövida a'la tema nõiavõim aga mõjub ainult pimeduses. Kuukiirte valgusteetavõimetuks. Muinasjutulised kuu neitsid laskuvad taevast alla, et rahustada alat kohutaval ööl. Siis astub ala kaitseks väljas köitide vägilane lollis. Teda ootab hukkumine ebavõrdses võitluses. Kaevõitluse ajal ilmub kõikvõimas päikesejumal Velis ja hävitabki usbogi oma põletavate kiirtega. Prokofjevi tahab kõike seda muusikas kujutada ürgselt ja otsib üha metsikumaid vahendeid, kohutavaid barbaarseid, kujundeid, vapustavaid efekte ja nii edasi. See muidugi ehmatab teose tellijat jäägi levi kes hoopis midagi magusamat ootas ja ta ei võta Prokofjevi teost vastu. Heliloojal ei jää muud üle, kui koostada sellest muusikast orkestri süüt. Viimasel kujul mängitakse seda praegugi. Kuulake nüüd viimast osa lolli sõjaretke ja äikesetriumfi süüdist, ala ja lolli. Esitab Eesti Raadio sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel.