Sadakond aastat tagasi ilmus laulu ja mängulehe esimeses aasta käigus number 10 poolteist lehekülge ülevaatelist elulugu. Perens lifti kohta. See oli väga kaasaegne lihtju, siis alles elas. Aga kirjutab Karl August Hermann nõndaviisi kaks ainukest lühikest ühesilbilise sõna. Listi nimetati ju siis saksakeelse eesnimega frants. Ja ometi teab iga muusikatundja, et see tähendab kõige suuremat klaverimängijat, kes iial maailmas on olnud. Ja mõnda aega hiljem ilmub seal listist suurejooneline ülistuslugu. See on nimi, mis veel praegu ühtepuhku läbi maailma kõlab. Sellel on imelik võim. Eesti mäng, see on kui toonide võimsalt voolav jõgi. Mis südant vaimustab, et see ilutsema läheb nagu välgud lipsatavata sõrmed. Teda võetakse igal pool vastu kui kuningat. Sedasama meest, pianisti, heliloojat, suurt muusikut ja mõtlejat on vastu võetud ka teisiti, temasse suhtutud umbusaldusega kõhklusest kuni vaenuni. Nii kirjutab Richard Strauss üks tema järglasi muusikalise laadi mõttes. Sellest, kuidas ta vaimarist peaaegu aasta-aastalt leipzigi listi ühingus käib dirigeerimas selle suure ka täna sama vähe mõistetava mitte austada tava ja hinnatava meistriteoseid mida oleks küll võimalik välja pakkuda väga suurejoonelise elu ja loomingulise maastikuga muusikust. Meil on võimalik temale pühendada kaks sõnalist muusikalist saadet lihtomas ajas ja list meie sajandil meie ajal. Ja ehk kõlab kalisti muusika tervel real raadio kontsertidel. Lihtasub väga täpselt 19. sajandi keskpaigas 11 aastat sajandi algusest keskpaiga poole ja 14 aastat umbkaudu sajandi lõpust. See on väga küpse romantismiaeg ja üks kõrgemaid tippe, nõndanimetatud kõrgromantismi son Giulist tähtsam ehk meile veel on see, kuivõrd ta näitab teed edasi, kuivõrd ta asub meie sajandis. See on väga rikas anne. See on ülim olemine kunstis, mitte üksi muusikas, vaid koostis, mis kätkeb endas kõiki teisigi kunsti kui muusika. See on taga sügav musikaalsus ühenduses suurepärase füüsilise kontaktiga. Olgu see siis instrumendi klaverivõim orkestri kaudu seda dirigeerides. See on loova ja interpreteerima ühtsus, kaasajas olemine. Selles mõttes on lihtehk üks erakordse maid, muusikuid üldse. Tema ego on väga tugev, aga ometi on ta läbi elu seda ego rakendanud kõige üldisemate huvides. Inimesele, keda ta mõistab, kelle pärast ta on kurb. Keda ta kutsub üles oma kunstnikuego, sundis teda minema laia maailma. Samas aga jättis armastavad juured Ungari mulda. Lääne Ungarist on ta pärit. Ta on alati olnud valmis abistama hädalist teel olnud valmis kõigevägevamat, eks annetusteks ja kontsepteerimiseks suurte inimeste hulkade või mõne üksiku suuremana tõelise isiksuse heaks. Ta on suur uuendaja, olgu see siis terved žanri välja kujundades sümfoonilise poeemi muusikat olemuslikult luulest välja, kasvatades sellega ühele liinile viies. Ta on sellele žanrile ka oma mitme tähendusel ise väga vabalt paindlikult ehitatud, vormi loonud. Ja ta on rajanud ka selle vormi täitmise põhimõtted. Selle vormivabaduse tasakaalustunud, äärmiselt napi, teatud kindlast materjalist välja kasvatatud muusikalise koega lihtsalt on ülimalt keeruline dekoratiivne. Helikõlavärvirikas võiks öelda lausa toretsev oma loomingus ja mängulaadis sama palju aga ka oma elu teisel perioodil oma elu viimasel perioodil. Äärmiselt lihtne, karmilt noodi napiks hoitud, nii vähesega piirdu kui ainult võimalik aga väga tõsiselt ja valusalt sügavusse minev kuulakem kahte klaveripala Ühte varasemast teist hilisemast ajast. Esimene neist etüüd lausa kõla pildiline programmiline pealkirjaga äike täis grammatilisi väga suure lainelisi oktavi kaskaade. Juba alguses välgusähvatus tega. Meid ehmatav ja köitev, jõuline, tormakas, hoolimatu, võiks öelda pianistide suurepäraseid enesenäitamise võimalusi pakkuv. Mistõttu seda ka alati on noored võimekad inimesed tahtnud mängida. Nõnda ka siin Rein Rannap, kellel on aga samas jätkunud tähelepanuga hilisema risti vastu ja tema esituses kõlab ka püha Dorothea. Pühakust pühaku taga listile läbi elu olnud neid saatvate kaunisti legendide kaudu väga lähedased. Klist tegi kõike uutmoodi, enda moodi ja väga tihti, nii nagu see on jäänud traditsiooniks tänase päevani olgu kasvõi pianisti esinemine ise kontserdil, kontserdil, mis ennelisti oli enamasti üsna kirju kavaga ettevõtmine, kus tsentraalse kuju kõrval esines ka teisi või kollektiiv, kus mängiti noodist list, kirjutab ühest oma kontserdist Milanos 30.-te aastate lõpus. Kõik see, millest juttu, kehtib sealgi ja lisab siis, mismoodi talle antakse kontserdi lõpus teemasid, millele ta peab improviseerima kaunis liini, parima õpilase poolt kaunistatud peekris, väikesi sedeleid. Seal on terve rida motiive veel liinilt tonitsetilt aga siis ilmus üks hoolikalt kokku murtud sedel mis oli sellel hetkel suurepärane valik. Nimelt palus keegi improviseerida teemal Milano toomkirik. Ah, see on minu jaoks, sest muusika on arhitektuur helides. Aga kuulajad ei osutanud vähimatki lusti, olla ülendatud minu 30 kahendikest ehitatud kellatornidest minu skaaladega le riidest ja Tiitsimite tippudest. Ma läksin edasi, läks üha paremaks üks aus kodanik kes oli vaimustatud industriaalsuse edasikäigust sellest võidust pääseda kuue tunniga Milanost Veneetsiasse. Ja andis mulle teemaks raudtee. No ma ei osanud seda kuidagi teisiti kohelda. Kui kasutades lakkamatuid kliss andosid ja heliredeleid klaverisügavustest tema kõrgustesse siis mahaga hakkasin kartma, et mu randmed murduvad ja avasin järgmise sedeli, mis te arvate, mis ma sealt leidsin? Ma leidsin sealt kõige tähtsama Arpeedsute kaudu tõepoolest lahendatava küsimuse, mis inimese elus üldse on? Kas on parem abielluda või poissmeheks jääda? Kuna ma seda küsimust ainult mõõtmatu pausiga ehk ohkega oleksin võinud vastata, eelistasin ma meenutada kuulajatele ühe targa sõnu. Millise lahenduse ka ei valiks. Kas abiellud või jääd üksikuks? Küllap ikka saad kahetseda. Lihtsalt oli see mees, kes läks muusika ajalukku tõelise kuningana. Kontsert, see olen mina. Listi puhul köitis nagu kirjutatakse tema pateetiline žest. Tema uuelaadne kõla rikkus klaverilt nagu orkestrist. Tema äärmuslik fantaasia ja tema fantaasiavabadus. Dali pianistina imelaps vaevalt kaela kandma hakates hakkas teda esterhaasi mõisat teeni visa ise õpetama. Ja sellele järgnevad paratamatud rännuaastad. 20.-te aastate algus ja viin. Vanemad järgivad teda ohvrimeelselt, et poja kõrval olla ja teda aidata. Ja Tšerni Beethoveni õpilane kuulus klaveripedagoog, kes teda, olles kord kuulnud temast vaimustunud suure ahnusega teda õpetama hakkab selle eest tasugi võtmata. Ja Viinis kuuleb teda sisemise kõrvaga ka kurt Beethoven. Nii vaimustatult poisi muusikalise elamuse vastuvõtust eta teda kogu tulevikku ette ennustavalt kaelustab. Ja 1823.-st aastast peale Pariisia üldeuroopalik haare. 18 aastasena pärast isa surmarõhutuna ja üksildasena kirjutab list leidmata kuskilt samasugust mõttehäälestust. Sümpaatset sära ei suur maailma inimeste poolt, veel vähem mugavas ükskõiksuses uinuvate kunstnike hulgast kes midagi ei teadnud minu enesele seatud eesmärkidest ega jõududest, millega mind oli õnnistatud. Mind mattis kibe vastumeelsus kunsti vastu sellisena, nagu teda enda ees nägin. Alandatud, käsitööks tembeldatud peene seltskonna meelelahutusallikaks. Olnuks siin kõiki siin maailmas meelsamini kui olla suurte härrasteteenistuses patroneeritud ja kinni makstud kui songlör või väljaõpetatud koer. Väga ruttu kasvab listi mõjujõud, tema eneseteostamise aktiivsus ja hoog, Tanfastsineeritud paganiinist Verioosist. Teda köidab jugo romantiline draama. Ta on täis austust Schottani vastu aga siiski murdekohaks. Listi nagu mitmete teistegi muusikute elust saab paganiini kuulamine. Sellest peale saab lihtsalt enesele ülesandeks kasutada paganiini virtuoosliku see võimalusi ka klaveril lihtsalt tahab ulatada inimestele kogu olemasolevat kaasaegset muusikat. Võrreldes tema enam-vähem 60 originaalteose või teose rihmaga seisab selle kõrval peaaegu viiekordses hulgas kõikvõimalike rohkem või vähem vabu, rohkem või vähem. Marieeritud rikastatud võiks öelda Traskeptsioone küll sümfoonilised muusikast alates Beethoveni sümfooniat ega ooperimuusikast igalt poolt Euroopa kaugetest nurkadest. Ja väga palju ka iseenesemuusika töötlusi, ikka selleks, et neid võimalikult avaralt lavale tuua. Aga ka selleks võib-olla, et neid iseeneses põhjalikult läbi töötada. Ta nimetab neid klaveri partituurid, eks ja ta ei eksi. Oma reisikirjas Itaaliast. Ta kirjutab Verlioosile. Mu hämmastunud pilgule ilmus kunst koguda suurepärasuses. Ma nägin teda varjamatult koguda, universaalsuses ilmutatud koguda ühtsuses. IGA PÄEV tugevdas mõtlemise ja tundmise kaudu minust teadmist. Geeniuste, teede varjatud sugulusest. Rahva hääl ja Michelangelo aitasid mind Mozarti ja Beethoveni mõistmisel. Colosseumi ja Campo Santo pole heroilisest sümfooniast ja Reekviem ist nii kaugel, kui arvatakse. Muusika sidumine luulekunstiga, selle idee ma püüdsingi muusikalisse meediumi viia. Armastusele pühendatud Petrarca sonett 104 millele list on kirjutanud muusika mida esitletakse nii lauluna kui klaveriteosena. Selle tekstis on mõttearmastuse rahutusest kus inimene ei leia ei põhjust sõjaks. Ega Tal ei ole võimalik olla südames paigal, kus lootus ja kartus, külm ja kuum teda läbivad, kus ta korraga taevasse lendab ja põrmus lamab kus tal on käed tühjad ja samas terve maailm süljeluses. Ja kus inimene nähes pimedana ja tummana kõneldes appi, hüüab ennast põlatise kõiki armastades. Senine suhe on listile väga lähedane, lähedane mitte üksi armastuse vallas vaid sama hästi ka armastuses. Kursti vastu. Läksingi. Aga listi ees on lahti ka rahvamuusikalätted ta lapsest peale kuulnud musitseerimas mustlasi jutustatakse võluvat legendi, sellest, kuidas ta kord kuulis mängimas omaaegset väga kuulsat mustlaspriimasid. Ja temas kerkis väike võistlustahe, võib-olla ka omapoolse kinkimise soov ja ta läks ja mängis Omalt poolt vastuseks mille peale see vanem mees lahedasti naeratades palus luba veel mängida ja kordas listi mängu viiulil. Nii palju, kui see võimalik on, peaaegu nutt noodilt. Lifti transkriptsioon idest ehk ühed käibitavamad on siiski tema paganiini kapriiside etüüdiks nimetatud variandid klaverile milledest me kuuleme John Oktoni omaaegsed Tšaikovski konkursil silma paistnud inglise pianisti ja meilgi Tallinnas meid kõiki võlunud oma karufiguuri ja õhkõrna, teie mäletate sõrmedega ja väga sugestiivse isiksusega, kuuleme John Oktoni mängimas listi kampanellat. Karl August Hermann kirjutab liftist veidi hiljem. Kuidas Taalberg omal ajal väga tuntud Elistika võistelnud pianist üritab nagu oma mänguga listi troonilt tõugata ja märgib siis ilmselt lääne poolt tulnud andmetel, kuidas Taalberg kunagi löönud nii valjusti klahvide peale ja kuidas kuulus klaveri Pablikantia kontserdite metseen Kleijell nukralt vaatas klaverile pärast lifti mängu ja ütles, ma vaatan, kui sõjaväljale ja loen haavatuid ja surnuid. Ja Herman lisab siis, et lihtoni mängides lõvi sarnane kui ta oma juuksed tagasi lükkas ja värisevate huultega ning liikuvate nina sõõrmetega, kui mõni ülem rahvahulga üle vaatas. See paistis kõrk välja, aga oli tema elavas ungari loomuses. Seda vihastas, aga kui üks prantsuse nimekas ajakirjanik kirjutas. Enam ei saa selle üle riieldama, kes on suurem kunstnik Taalberg vilist sest kõige suurem on Schopen. Me teame ka teist ütlemist, et Taalberg on parim pianist maailmas, aga Liston ainuke tsiteerides veel kaasaegseid mosselles kirjutab 1827. Listi mäng ületab kõik varem kuuldu jõult ja raskuste ületamise poolest. Schopen eelistab kõikidele meie üllatuseks kalprenerit, samuti õige nimekad kuulsust, tookord aga imetleb lifti jõudu. Ta kirjutab talle, teil on jõudu publikut haarata, vapustada, võita ja lisab veel. Ühes teises kirjas ma tahaksin temalt seanlistilt varastada selle laadi, kuidas ta minu enda etüüde tõlgitseb. Suumann kuuleb listi 1840 Laidzigis. Nüüd liigutas ennast ta jõudude deemon sekundite jooksul vahelduvad õrn julge, lõhnav, hull, pill hõõgub ja keeb meistri käte all, seda peab kuulma, jaga nägema, lihtsalt ei tohiks kunagi mängida nähtamatuna kulisside taga. Suur tükk poeesiat läheks siis kaduma. Ühegi kunstniku juures välja arvatud paganiini, ei kohta. Nii kõrgel tasandil sellist jõudu publikut enesele allutada, teda tõsta, kanda ja uuesti langeda lasta lihtsalt ise on üsnagi pettunult mõnikord päris kibedalt kirjutanud oma artiklites sellest, mida varajane edu. See suur kuulsus, mida ta maitsnud aastakümneid, eriti noores põlves temale kaasa tõi. See joovastav edu Sebennas mind kõige kurvemalt. Et ta on mingi seletamatu moejuhus ja et see on võib-olla ka sõltuv kahtelisest esitusest rohkem kui ehtsast tundest, ilu ja tõe vastu. Kui ma olin päris lapsuke, siis lõbustasime ennast tihti ulakate vempudega ja mu publik ei eksinud kunagi, ta läks alati minu seatud püünisesse. Nii ma mängisin näiteks ühte ja sedasama lugu kord Beethoveni kompositsiooni kortserni ja siis jälle iseenda loona. Nendel päevadel, kui ma seda eneseteosena esitasin, sain ma tujutõstvat toetavat aplausi. See pole üldse mitte paha. Tema aja kohta, öeldi. Nendel päevadel, kui ma nimetasin seda Tšernics ei pandud mind peaaegu üldse tähele. Ja kui ma mängisin seda, siis Beethoveni autoriteedi kaitse all siis hüüti mulle Braavosid, aga lugu oli ikka seesama. Heinrich naine kirjeldab oma artiklis Pariisi Virtoosidest veidi hilisemat küpsemat listid pianistina. Tema kõrval kadusid kõik klaverimängijad ehk ühe erandiga Schopen klaveri, Rafael. Tõepoolest, kõik teised on läinud klaverimängijad, nad säravad oma valmisolekuga millega nad käsitlevad seda keeltega varustatud puud. Aga lifti puhul klaver kaob hoopis ja ennast ilmutab muusika. Liston, mängides suure rahuni jõudnud rahuni, mida me varem tema juures ei tundnud. Siis kui ta mängis klaveril äikest meiegi seda siintena veidi kuulsime. Siis me nägime nägu välke üle tema näo värelemas. Me nägime, kuidas torm raputas tema liikmeid ja kuidas tema pikad juuksed olid nagu paduvihmast rebitud. Aga kui ta nüüd ka kõige ägedamat teost mängib, siis kõige selle üle kõrgub keegi tark ja küps, kes seisab kuskil alpitipul, kui äike on urus. Pilved on sügavalt tema all ja välgud ringlevad ümber tema jalgade kui maod. Aga tema laup kõrgub naeratades puhta eetrikohal. Lifti elu kulgeb väliselt lõpmata rahutult rahutult ajas ja rahutult ruumis. Me jõudsime temaga selle saate alguses Pariisi. 16.-ks eluaastaks on see nooruk vilunud esineja, kes tunneb kuulajat, tunneb muusikat ja üha enam hakkab tundma oma kaasaja muusika olukorda, nõudmisi, mida esitatakse muusikule. Siin on paljugi, mis teda tõsiselt kibestab. Ja samas sunnivad tema ümber kõige erutavad asjad eesotsas juuli revolutsiooniga, millele ta tahaks pühendada oma esimese sümfoonilise teose, milline ta küll ei jõua. Mõned asjad selles elus kõrguvad telgedena, mis seda elu koos hoiavad. List ei jõua elus päris pideva kestva vanadusse ulatuva koduni. Tema elu saadavad kaks naist, krahvinna ta kuu 30.-te aastate teisel poolel ja 40.-te esimesel kellest ta paraku kiiresti pöördub. Kellest aga jääb talle kolm last ja Ukrainas kohatud 1847 tema ellu astunud vürstinna Karoliina Wittgenstein kellest saab küll tema elusõber ja pikemaaegne ka kooselukaaslane kellega aga teda saatus ja nagu ta ise ütleb, inimeste kurjuse intriigid ei luba abielluda, kuna tema kaaslane ei saa lahutust isegi paavsti tasemel, kuigi seda palju aastaid taotletakse. Need mõlemad lühem, pikem kodune elu. Esimene neist on seotud reisidega Šveitsi Itaaliasse, teine paigaldumisega vaimarisse. Seal vahel listi rännuaastad ja rännuaastate äärtel kaks meeletu enesetäiendamise perioodi vaikuseperioodi keskendumist, nagu ta ütleb hullumeelset lugemist, mängimist, oma tehnika uuesti paigaldamist ja siis jälle esinemis esinemisi, meeletult esinemisi, mis ulatuvad Šotimaalt ja Inglismaalt kuni Vene tsaari õueni Portugali tähendab, haaravad enesesse kogu Euroopa välja arvatud Skandinaaviamaad. Vaimaraga 1848 kuni 61. Siin ta alustab köite 100. sünnipäeva tähistamisega. Sellest peale list enam rändvirtuoosi näide kutse, ta pühendub dirigeerimisele. Jätkab aga sama missiooni ikkagi uus muusika, Wagneri ooperid, Vellioos, Schuberti tundmatu ooper ja sümfooniline muusika oma väärikuse ja ka oma uhkuse, oma tahtejõu, kõige ägedama kulutamisega. Ta viib mõndagi läbi, mis ehk igal teisel oleks võimatuks osutunud. Ja rajab ka üleüldise saksa muusikaühingu. Millesse koondub suur osa tema pooldajaid, endisi õpilasi ühingu iseenesest 19. sajandi teises pooles vastandab teisele muusikalisele vaimsele liikumisele, mis lähtub Pramsist, mille eestkostjaks on muusikakriitik teravasõnaline Hanslik. See on mitte programmiline muusika listi poolt esindatud programmilise muusika vastu. Meil oma distantsilt vaadates jääb üle ainult kahetseda neid pinge teravusi, mis ehk mõlemaid pooli tarbetult kulutasid kune mõlema poole tähendus muusika ajaloos on väga suur mõlema poole looming meile suure rõõmuga nauditav. Kui ehk ainult see vaene ei kiirustanud neid paremini kirjutama, siis oli see muidugi omal kohal. Ja listi elu lõpuperiood, kasvav üksiolek Roomas religioossete tõekspidamiste süvenemine preestriks enda pühitseda laskmine küll preestrina mitte tegutsemine ja ikka reisid, reisid kuni päriselu viimaste päevadeni. Listil on küll neli korterit neljal erineval maal. Aga küllap on puudu jäänud ühest rahulikust kodust. Ja nõnda surebki ta mitte Budapestis, kuhu ta ju ka maandunud on ja kus tema eestvõttel praegune listi nimeline Muusikaakadeemia Ki rajatud vaid Vairoitis oma väga kauaaegse sõbra noores põlves kaitsealuse Wagneri loomingu esitamise tsentrumis. Sinna ta on ka maetud. Listi elu ja looming põimuvad väga tugevasti. Need küsimused, mida elu tema ees äratas ja mida tema ahnelt ja väga tundliku südamega vastu võttis ja lahendada iseeneses ja teiste jaoks püüdis need küsimused suuresti on õhutanud tema loomingut selle sõlmteoseid mille mõte kulgemise aluseks on kirjanduslikud suurteosed. Nõnda kaks sümfooniat, Dante sümfoonia jumalikust, komöödiast lähtuvana ja Faust sümfoonia Göte Faustist. Listi jaoks on probleemiks olnud suur isiksus, olgu siis ajaloos või kirjanduses, olgu kunstnik või muidu võitleja, nii nagu me neid kohtame tema 13. sümfoonilise Spoeemis. Listi isik on väga paljukülgne, väga vastuoluline, väga põnev. See sillerdab juba väliselt köitvana väga võluvana, mitte ilmaasjata daamide südamed nii tuliselt ei lennanud tema poole. Ta armastas aristokraat, seid, eluvorme mõnusust ja naudinguid ja aadliseltskonda. Aga teda saatis läbi elu väga ergas sotsiaalne tunne. Ta otsis ideaale nii filosoofiast kui kristlusest, eriti munklusest. Ja ta leidis selle askeetlikus peaaegu vaeses eksistentsist. Ühe suurejoonelise kosmopoliidina muusikamaailmas on ta samas väga suur Ungari patrioot. Elu lõpu poole läheneb list Ungarile üha enam. Ja Ungari teema ulatub tema muusikasse nüüd mitte üksikute kõlade rütmide karakterite kaudu vaid elutunde ja rahvusliku mentaliteedi kaudu. Üks selliseid teoseid kuulub tsüklisse, mis annab terve rea karakteri pilte suurtest ungarlastest, kelle hulgas on ka žanrpäedoffi kellele on pühendatud järgnev teos kahele klaverile mille esitavad meilgi tuntud klaveri duetid koosseisus Noora, Novik, Jerafi, Jan Jan meie jaoks, Raimo Kangro interpreedid. Me oleme listi palju kuulnud mängitavat kahetsusväärselt küllaltki piiratud repertuaari. Ja mul on hea meel nagu ette teatada, et meie järgmises saates on võimalik kuulata muusikat klaverile kaasa ja väga suurte pianistide arrouyabrenderi esituses lifti loomingu viimasest meile ehk kõige võõramast perioodist. Tänase saate aga lõpetame samuti ühe hilisema teosega, see on seitsmeteistkümnes rapsoodia. Esimesed rapsoodiad on meil ju hästi teada, küllap meid veidi ehk üllatabki, kuivõrd palju, noh, võib-olla süngema toonilisem, karmim, vähem tantsuline, ühtsem on see teos, mida meile mängib Svjatoslav Richter. Lindistus aga on pärit 1957.-st aastast, kui Richter veel väga sagedane külaline oli Tartu riikliku ülikooli aulas.