A EOS kaabest uuriva. Sõnajalaõit sealt ei leia, aga meresõprus tasub otsida. Vaat selles on muusikat. Nende sõnadega summeti mind aastate eest tööle Prangli saarele. Aluseks turtsu mootorpaat, lastiks koolipingid ja trobikond kooli Judse, kellel süles vastased Ränitsed. Nii rapsiseeme läbi roheliste lainete, sihikul sineta, männitukk õhtusest hämarusest varjatud suurtest kivi, mürakitest kaitstud ranna sobida. Ja kusagil seal oli uutel sadam meres karastunud käte ja välejalgsete susineda. Uus õps tuleb. Ei mäleta, kes rannas pani mulle õlgadele kuivamanudki. Korraga hakkas soe, keegi kamandas Maltsikud, saatke õpetaja oma tuppa, tema asjad viite varavalges järele, hobused laiali, neid pimedas ei leia. Kraami pärast, olge mureta, vihma ei tule. Minu tuba osutus majakeseks mändide all koos köetud saunaga. Kui kodust lahkute, pange puu ukse taha, muidu tuul lööb lahti, õpetasid teejuhid. Oh, kui hea, et on olemas selliseid turvalisi randu. Mõtlesime voodisse heita. Meretuul koos rulluvatel lainetega mehkeldas valvsad ranna mändidega üks asi särali oksi, teine paitas paljaid juuri. Ja sellest kuus mängus sündis mulle unelaul uues kodus. Mul on Ta avad. Ööle. Neid. Me. La. Kuule. Üle. Me. Paar päeva enne koolitöö algust üllatas mind varahommik oma sinise taeva ja valge purjekaga silmapiiril. Vist on see hea, enne. Otsustasin versikute kodusid külastada. Esimesse õue astusin pisut ebalevalt. Kõik nii vaikne. Ist puhkevad mereväsimust alles. Ei ühti. Saunas tõuseb suitsuvinet läve Smitte valges vahus tüdrukutirts. Tule välja, tema kord pesu pesta. Isa koos onuga läinud kalu nõudma. Varsti tulevad tagasi, siis peab kõik valmis olema. Õion rannas kalu suitsetamas. Illuja helgi Sassivad Adrut. Hille keedab suppi. Hinda on kartulipõllul. Maie kustutab toast ite eite-taati lappavad võrku emale linna kraami tooma. Äkki juttuvada katkeb, siis tähelepanu köidab valge purjekas. Sinisilmade särades lõpetab, lapsesuuujumine on selge. Aga purjetada veel hästi, ei oska tarvis õppida. Kägardasin taskusse topitud õpilaste päevarežiimi peast haihtus mõeldud jutt kodusest tööjaotusest. Silmeti rivistasid üheksa jõnglast. Vanim saanud äsja passi ringiratast puhas õu, põllukivist äraga. Lilled ankrukujulisel peenral, valged särgitised nööril. Avali toa uksest kostis Maie laulu ja pere noorima protesti liina laeva liina taha laeva. Sinisinine. Räpilver ainult. Mala mis on valgem Luigest? Särav päike, kell sai läinud. Nagu laulaks Aga keegi kinni püüda ka? Aga? Kuigi mõnedes peredes ei kohanud, ma eite-taati ei kuulnud sõna isa. Ent kõikjal nägin päikselise silmi, kui veepritsmeid säramas adru Puumastel. Ühes poisterikkas peres pajatas pereema Paju lapsi lusti laialt. Meri neid sigitab, Meriga toidab suuremaid väiksemat, väiksema omast, väiksemad aerutamine teeb tugevaks, käed. Uisutamine, jalad innu, jaht kasvatab kavalust. Meremühin mõistust. Võiks hävitada maa ja kõik, mis oli väga Sky küla. Tasa ju Ko rõiva on savala. Rannalapsel on tundmatut keelavad käsk, nadi hoiatavad sildid. Argipäevane elu paneb kõik ise paika. Juba enne lugema õppimist. Teise klassi õpikus oli märgitud, et põõsas vene keeles on kust selge. Aga ema ütleb, et tita tahab pissile. Otsustati ema moodi, et nii on viisakam. Järgmisel päeval õpetaja küsimusele kuidas on vene keeles põõsas vastasid kõik kooris piss. Veel on kuldne sadu. Ja lei Darrada ülem mure. Parim. Sviibil serval soovist. Nii pilveserval soovist. Uusi radu jääb veel leidmisel. Väikene. Saale. Kaur Kenderi ootab leidjad. Parib Loone pilveserval. Ja. Ja. Paarib elane viibiv serval soovist viibiv tervaldoomis. Mull. Servalt soovis. Serval. Mõnikord kogunesid merelembelised sasipead oma loomupärast veepidu pidama, jõudu proovima. Just siin, kivimivrakkide vahel vees ja mändide otsas sulasid kõik nagu üheks tervikuks. Olgugi et iga mees oli teema ise lauludele ja merelahingutele, vastas merekaja muheledes. Kuna need lõõgastuseks mõeldud ettevõtmised olid mere enda poolt sünnitatud. Ujumine oli ohutu, see oli kõigil käpas, aga nänni lätlejaini mõnegi kapteni püksitagumik võiks särgi käis lipuna lehvima, tuli uuesti järele ronida, siis plikasid ponksidega meelitada, et detailid jälle paika panna. Kord küsisid minult, kui jutustasin neile meie laulupidude ajaloost. Millal tuleb suur merepidu. Ja Mil mastidest paisumas tiivad Olümpose saadikud võistlema viivad tõesti omal ajal jälle kord teada on Sto, kes kuulsuse karikavõitjana joob. Taevas on sinivalged, on ja võistluse ärevus kõikidel ringlus. Me sõpruses võtame vastu siin kõiki, kes meresid, säila, luud risti ja põiki tujukat. Kord ilm läbimärg, puitsüdameid maas, vendluse pääl ja lõpuks, kui lävi on jõudude proovi plas kingiks regatil, siis jääda veel soovid. Minu kolleegi võlus meri täielikult. Juba kolm aastakümmet on ta säärel rakkes ise läbi ja lõhki Võrumaa mees leidis sealt isegi sõnajalaõie. Meloodilise ise muheleb, minu poisidki siin liivas ja vees jalgupidi kinni. Pole me lasteaiamuresid tundnud ei tule, neil puudub isadusest. Aina uurivad ja pärivad, mis on ärandamine, madal iive, liikumisvaegus. Ise ma ei laula, aga nemad koos emaga kogu maja rõkkab, jätkub neister rahvamajja ansamblit tegema. Mina pidin sealt küll kahjuks ära tulema. Kuid mu nähtamatus, mälestuste kollektsioonis püsivad aerutamised ja ujumismõnud tormide trots, rannamändide laul, meenutamaks merd, säärt ja tema mürsikuid. Jääklaasist unistab uisupaar, aga kiusab. Kas tulid ära sellepärast, et nii palju kukkusid? Merega särata. Taevasse, joote. Palju tähti alla?