Nagu indie-muusika Šanglubraga nagu indlaski, pealegi veel varahommikune ka meie saated varahommikuti ei toimu, kes sellepärast peamegi sealsete maade muusika seaduste vastu patustena kuulates klassikalise muusikapalu ebaõigetel kellaaegadel. Öödel jaguneb Indias ja Pakistanis kolme kümnelisteks tsükleteks millega arvestada ja mängida ainult vastavale päeva ajale sobivaid lugusid. Selles väljendub usk inimesi ja kogu looduse lahutamatusse ühtekuuluvuses. Looduse seadused kehtivad ka inimese kohta. Inimene ei saa olemas olla väljaspoolaastaaegade ja päevaaegade vaheldumist. Raagade olemusest oli meil juttu juba mehe india saadetes. Ei, India ega Pakistani muusikamees mängi, Unoodist noodikirja ei tunta, olgu siis tegemist kas rahvamuusika või klassikalise muusikaga. Improvisatsioon aga tugineb kindlatele seaduspärasusele. Radade aluseks on kindlate helide järgnevused, mis erinevad olenevalt sellest, kas on tegemist tõusva vilaskova suunaga. Järelikult muusikamees peab täpselt teadma, millised helid tohivad üksteisele järgneda. Eksimine ei ole lubatud. See teebki raadade süsteemi ära õppimise õige keerukaks. Pealegi asi ärakemises vaid võimesse upitatud loovalt kasutada. Iga loo esitus on seega ainukordne nähtus. Säilitada saab esitus ainult helisalvestused. Noodikirja kasutamisele võtmine ei ole seniajani kõne alla tulnud. Mitte ainult sellepärast, et noodikirjas ei saaks kõlapilti täpselt jäädvustada. Iraani ja teiste islamimaade teadlased on islamimuusikas kasutatavat intervallide vahed väga täpselt välja murdnud. Need üles kirjutada saaks, kui võtta kasutusele mikrointervall. See on veerandtoonide vaheldumist fikseerivad kirjaviisi ja ära märkida kõiki hääle libistamisi niinimetatud Pilsandasid ja muidki kaunistusi. Ornament on üks islamimaailma ilumeele. Tähtsamaid avaldusi, millel ei puudu ka filosoofiline alusornament, sümboliseerib lõpmatust. Noodikirja ei ole seni kasutatud sellepärast et ükski muusikamäär lihtsalt ei hakka noodist mängima. Sein on takistuseks juba maailmavaatelised probleemid. Iga pala kuulub ainult ühele kindlale muusikule. See on tema isiksuse väljendus. Keegi teine ei tohigi tema moodi mängida, see oleks ebaeetiline nähe nii-öelda oma loomuse mahasalgamine. Võib ju juhtuda, et muusikalis improviseerige mõne tuntud lauluviisi teemas. Sellisel juhul mängib ta seda kindlasti omamoodi, nii nagu ei keegi teine. Tuleb välja, et tuntud viisil ega talle. Aga ühte kindlat kuju neil ei ole, ongi, iga esitas, on ainukordne ja kordumatult isikupärane. Selleks aga, et oma isikupära vabalt esile tuua, peab olema selline meister, kellele materjal takistusi ei tee. Õpipoisipõlves, kui tulevane muusik alles takerdub musitseerimise seaduspärasuses tema õpetajatele teistele mängida või laulda ei luba. Kuna noodikirja ei ole, puuduvad võimalused ka iseõppimiseks. Pealegi on idamaine musitseerimine vaatamata sellele rangelt ühehäälne ikkagi õige raske asi. Ilma õpetajate või õigemini juhendajatada siin hakkama ei saa. Ning õpetaja on ka range ja nõudlik. Ega tal pole tervet klassi käes. Ta õpetab korraga ainult ühte õpilast. Nii et meistri valvsa pilgu alt pole kuhugi pääsu. Õpilane elab oma õpetaja juures, abistab teda kodustes töödes. Ja niiviisi kestab see aastaid, enne, kui noor muusik kunstiliselt jalad alla saab. Siis on ta juba ise meister ja materjali vastupanu pole tema jaoks enam olemas. Ranged piirid on olemas, tema teadvuses tai, mõtle neile enam nii nagu ka pianist kontserdil ei mõtle, millise sõrmega ta millisele klahvile peaks valima. Raagad reguleerivad helide järgnevust. Nad on seotud niisiis päeva ja aastaajaga. Lisaks sellele väljendab Igaraga veel mingit kindlat hingeseisundit. Ent helide järgnevust tuleb ju organiseerida rütmiliselt. Selles osas tuleb muusikul arvestada kindlaid rütmiskeeme, niinimetatud talasid. Algrid võib-olla nii lihtne kui ka keeruline mängija või laulja võib seda algskeemi omamoodi varieerida. Roogade ettekandes on oluline osa kattempolistel vaheldumistel tavaliselt algabraaga esitus rahulikult, isegi vabarütmiliselt. Kas see on nagu sisseelamine antud rahaga olemusesse? Selle järgi tuleb sisse taala, rütmi valitseb, kuid tempo on ikka veel mõõdab. Kas lõpuks tunneb esitaja vajadust tempot kiirendada ja kui ta tunneb, et ta on kõikuma südame pealt nii-öelda ära ütelnud, ära laulnud ja mänginud, siis lõpetab talu. Säderaagad kuuleme pillil nimega piin ehk Murli, mida eriti palju kuuleb Pakistani kõrberajoonides. Morlyyd võib seal näha maotaltsutaja käes, ussina kõrvu jõle. Aga Morley vibratsioone näikse teda juurde. See pilt on tehtud kuus kuud kuivatatud väikesest kõrvitsast. Meie pole omamaistest kõrvitsetest just pille teinud, aga Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas on niinimetatud pudelkõrvitsad mänguriistadel laialt tarvitusel. Kuivanud resoneerivad hästi. Murli kõrvitsasse on torgatud kaks toru, üks neist lihtsalt põriseb, teisel on viis kuni seitse sõrmi ava ning sellel mängitakse viisi. Sisse puhutakse aga vastaspoolel asuvasse torusse. Maapealsed teed on ju ka Indias. Pakistanis tundub nende muusika kunstipärasem olevat. Või tekib see mulje sellest, et kuuleme Morley mängu hästi tuntud pillimeeste kõrval joogigrupist pärit Sindi provintsist. Pakistan on ju tegelikult Põhja-India loomulik jätk. On ju see riik Indiast eraldanud mitte rahvuslikele, vaid ainult puht religioossetel kaalutlustel. Islam on kanda kinnitanud juba Põhja-Indias, kuid Pakistan nimetab ennast ametlikult Pakistani islamivabariigiks. Praegusel Pakistani territooriumil olid islamiusulised niivõrd tugevas ülekaalus, et otsustasid Indiast lahku lüüa. Nende pealingi kannab nimetust islam, vaat see on islamilinn. Seda hakati alles hiljuti rajama tühjale kohale ja praegu ei ole selles veel niigi palju elanikke nagu Tallinnas. Ehkki kogu Pakistanis on elanike arv üle 65 miljoni. Kirjaoskajaid on nende hulgas ainult 15 protsendi ümber. See oli igakülgse häälestatuse juures, islamilainer pole midagi imestada. Tuntakse hingesugulust muude islamimaadega kunagisse Ümamas Indiasse suhtutakse vaenulikult. Seal on ju paljud teiseusulisi, eriti hinduism. Ka Pakistani riigikeeleks on üks India levinumaid keeli urdu. Muusikaliselt ilmelt on aga Pakistan suures osas India näoline eriti just põhja ingellik kus instrumentaalmuusika osatähtsus on hoopiski suurem kui Lõuna-Indias. Põhja-Indias on ju mitte ainult arhitektuuris, vaid ka helikunstis India ja islamimuusika elemendid hästi kokku sulanud. Muide ka ordukeel ise on omamoodi segu hindi ja iraani keelest. Need muusikagi, mida praegu kuuleme, peaks kõlama ordu moodi. Rahvaviis, mida on isegi rahwaromantsiks kutsutud Momil rahnu Romansi like meeleolusid on ka Pakistani põele Fays Ahmed Faiici luules. Kuule ma seda keegi hüüab jälle. Ei, seal pole kedagi. Või vähest rändur teel teise uksepoole. Süveneb ja tähed puistatakse tolmuks. Kaugeis korteris hakkavad tuikumatuinud lambid. Kõik teed magavad ootamisest väsinuna. Tundmatud tolm kustutab kõik jäljed. Tuli maha. Pane lukku oma unetud uksed, mu süda eikellegi eest, kes tuleb nüüd siia? Ei kellelegi. Ilmajäetuna oma rikkusest usule peost pärgamendirullist ei kahetsema. Mitte et kas sõrmed oma südamed verre pitsat huulil, pöörama tähelepanu, et olen andnud keele igale lülile oma ahelas. Ka rahvaviiside aluseks võivad olla Raaga süsteemid nagu järgnevas viisis paharii. Praegu mängivad rahvamuusika professionaalselt milline ja muudavad seda mõistagi oma näo järgi. Selle tõttu ei ole lihtne harjumatu kõrvaga vahet teha professionaalse muusika poolt improviseerida varaga ja tema poolt mängitava Pariisi vahel on ikkagi niisugune vahe peab olema ja küllap see tuleb ilmsiks, kui kuulete rahvamuusikat rahva eneseesitluses. Püha vahet rahvamuusika ja kutseliste muusikute provokatsioonide vahel nimetatakse viimaseid ka klassikaliseks muusikaks, nii et klassikalise muusikameestega õhtumaises mõttes pole siin midagi tegemist. Kirjaoskamatud inimesed peavad hoolega kinni kõikidest islamlikest kombetalitusteks. Löön kippingi ja näib, et maanteel kirjutusest Pakistani kohta püsilmuse National Geographic ess võime lugeda. Jõudsime tänavaturule. Õhus oli paksu tolmu ja viimased päikesekiired mängisid fantast Magooriaga, milles segunesid kollased ja sinised Dorbanud Loode-piirilt. Seltside punased viltmütsid pandiaablaste valged peakatted, punkar Reed ja Pakistani sõdurite rohelised barreteid. Siin-seal tekkisid lühikesed rusikavõitlused, mis erutasid pealtvaatajaid ainult hetkeks sest rahu soovitajad tõmbasid kähklejad jõuga üksteise juurest ära. Kas teil Pakistanis on alati selliseid kiskumise? Küsisime oma saatelt. See on püha ramadaanikuuvastaste sellel ajal, meie muhameedlased ei võta päikesetõusust loojanguni, isegi veetilka sugu. Päeva lõpul ütlevad paljudel närvid üles. Mina räti otsas hakkas valju hääldaja korisema. Moesseini helilindistatud võimendatud hääl laius üle kogu turuväljaku. See oli Adam palgus. Ka lugu nimega Kohjarii on pärit Synchide provintsist. Suulise helikunstiga käib kaasas ka suuline jutu roomik, selles ei puuduga humoristlikud momendid nagu loos sellest, kuidas neli meest hakkama naise loomisega. Lugu on pärit pelutsi Stahlis provintsist. Neli meesterahvast pidanud öösel valvekorda. Esimeses vahetuses olnud puusse, võtnud puusse puu tükikese ja meesterdanud ajaviiteks naisterahvakujukese. Varsti tulnud puusepa asemele üks rätsepmeister, olles märganud naisterahvakujukest mölluta sellele ajaviiteks kaunid rõivad selga. Kolmandas vahetuses olnud Kulasse, kes naisterahvakujukese ajaviiteks ilusasti ära ehtinud. Jõudnud vahetus ka saidi Muhamedi järeltulija käte. Sayid palunud ajaviiteks jumalat, et naisterahvas ellu ärkaks ja eks nõnda sündinud. Saanud hommik kätte ja eksmeesterahvad kohe vaidlema, kellele naisterahvas saama peale läinud, siis viimaks keisri geid mõelnud ka. Kui naisterahvas Saiidile Anda hakkab Sayid nõudma, et kõik inimesed, kes tema palvete läbi terveks on saanud, talle kuuluksid, koosneb ja kullassepp näitasid lihtsalt niisama oma kunstirätsepmeister andis naisterahvale rõivad ja nüüd peab naisterahvaste emale saama Sesteks kingi peigmees oma pruudile rõivaid. Lugu nimega rahu on pärit kõrberajoonidest. Kõrbetsioonides on isegi nii rahvarikkama kohta, nagu seda Pakistan rahvast tuleb, see rahvaarvu murettekitav suurenemine toimub teistes rajoonides. Vello ongi pindalalt suurim, aga rahvaarvult väikseim provints Pakistanis. Seal elab kahe ja poole miljoni inimese ringis. Liivamäed, kuivanud Töösandid, soolajärved, madal võsa, päikesest söödud mäetippudel. Selline ongi pilutsistani maastik. Loomapidajate hulgas on veel iga viies inimene rändava eluviisiga. Seal maad. Lagendik kõrbealasid on Jubakistamis palju, sa tea, vahest just selle tõttu ongi Pakistandastele Eriglinesi paati värvikirevate kostüümide vastu. Ja vitanud kostüümides otsite värvikirevust. Mõni eakam kingseppmeister, kellel juuksed on lolliks läinud, unnaga habemehinnaga kenasti punaseks värvinud. Kõvasti kõrbe ja kassikulda pruutpaari ehetest. Peigmehe näo ees on isegi nagu kuuse karrast kardin. Nii nagu mujalgi hommikumaadeni korraldavad abielusid mitte noored ise, vaid nende vanemad. Uuritakse hoolega astronoomilise andmeid. Need peavad soodsad olema ka soodsad varanduslikud seisu teisega asja. Ametlikult pole abielu sõlmimiseks muud vaja, kui et noorpaar nõustab tunnistajaid seejuuresolekul abi ellastama. Kes aga sõnab, eelistab siiski värvikat tseremooniat. Rõõmu tuntakse ilusatest paikadest linnas sama šaht Johan kelle korraldusel ehitati Põhja-Indias Agra linnas üks maailma kaunimaid arhitektuurimälestisi tahhaal laskis seitsmeteistkümnenda sajandi algupoolel liftide lahuri linna soli Marii aiatiikide purskkaevude ja marmorist paviljonid. Aga nüüd on siin alati rahvast ja sugugi mitte ainult turistid Nende hulgast. Peale kõrbemaastiku lahory linna jõudmine kahtlemata toredaks vahelduseks. Lasuur on linn enam kui pooleteise miljoni elanikuga ent eriti rahvarohkeks muutub ta siis, kui lõpeb närvesööv paastu, aedama tamm ja saab kauaoodatud Ei Alfic islami kalendris kõige pidulikum päev. Sellel puhul tulevad suured rahvahulgad ka linna ümbruskonnas tohutu suure Patšahhi mošee juurde. Mošee täitub rahvast tükk aega enne päikesetõusu ja hilisematel tulijatel tuleb oma palvuse lugeda läheduses asuvatel tänavatel. Väljakutel, aedades püüdes aga iga hinna eest mošee-le võimalikult lähedale pääseda. Tekib ligi kolmesajatuhandeline kogudus, mis üheaegselt põlvitab, puudutab otstlikuga maad ja tõuseb püstikommetest ja tavadest. Kinnipidamine avaldub ka teisiti. Kuidas avaldab bataanide rahvusgrupi juures võid jällegi lugeda mässanud Jablehvikest. Mine saatja, ütles mulle bataanide aukoodeks näeb ette kolmekohustust, anda peavarju igale põgenikele alguse või oma surmavaenlane näidata üles külalislahkust võõrastele ja maksta kätte verised vaenud, mis tulenesid sellest kolmandast kohustusest, on võrreldes minu poisi aastatega küll vähenenud. Kuid isegi praegu botaanid ei reisi kunagi üksinda, kartes varitsevad vaenlast. Kui ma lähen oma kodukülla Tess avarii läheduses, panen selga rahvariided, õlitan laenama püssi. Siis aga kutsun kuusseitse sealset sõpra. Nad saadaksid mind. Ja samas on jätkatud. Kui aga meil peaksid ründama ülekaalukad jõud ja meil õnnestub pääseda varjule mis tahes partaani, May, olgu see siis kasvõi mõne meie ründaja perekond siis peremees annab meile varjupaika ja kaitseb meid kordaga pidaseks bataanide salkkond, verist võitlust jahiseltskonnaga, kuhu kuulus ka suur näguly prints tulenevad, kaitsesid metskulti, kes oli tulnud nende vannide juurde pääsemist. Otsime, kas avarii kandis afganistani piiri ääres võib tõesti näha igal mehel säravat püssi mis on õige rikkalikult kaunistatud kõikunud püssimeistrite ülitäpne käsitöö mis on tehtud lausa uskumatult primitiivsete vahenditega. Ele Kashmiri siirdumist veel üks Muinaslugu Pakistanist elasid kord kaks sõpra soolikas Jamula kamakas. Käisid isegi vee järele koos. Ükskord ütles mullakamakas soorikale. Kuule õeke. Naaberkülas suri, mul üks sugulane ära, peaks matustele minema. Egas midagi, tulen sinuga kaasa, panen enne ainult korralikult riides vastassoolikas. Nõnda läksidki soolikas ja mullakamakas naaberkülla matustele. Läksid, mil nad läksid, aga mõne aja pärast jõudsid ojakene äärde. Kuule, soolikas ütles mulle kamakas hüpoegi, sina esimesena üle Hoojakese. Ei hakkas soolikas vastu, sina oled vanem hüppasina esimesena. Mis jäi mullaga Makar teha, hüppaski esimesena, aga teise kaldeni välja hüpanud ja kukkus vette. Vesi uhtus ta kohe laiali. Kui soolikas seda nägi, hakkas ta kõvasti naerma. Naeris naeris. Kas piir on igavene, tüliõun India ja Pakistani vahel praegugi enda kaheks tükeldatud üks osa ühele, teine teisele. Kashmiri iseloomust ainuüksi mitmekesine maastikupilt siin on ka tohutu palju keeli. National Geographic, kus on kirjutatud kelgitis, elab mitmeid rahvaid, kelle keeled pole üldse suguluses. Need, kes kõnelevad Buražovskid pärinevad ilmselt mongolite, kes tulid siia Tiibetist ja Kesk-Aasiast. Läheb kuuluvad arvatavasti hilisemal ajal kohale jõudnud aaria rahvaste hulka läänest, kes asusid orgudesse. Paljud sinisilmsed sünnid püüavad visalt tõendada, et nad pärinevad Makedoonia Aleksandri armee väe jooksikutest. Nii umbes 2300 aastat tagasi. Laiali paisatud küla talunikud räägivad Cavari keelas mis kunagi levis suurel maa-alal Kesk- Afganistanis. Nüüd on aga hääbumas siinse kõrgmäestikuorgudes üheski ketti. Nurgakeses elab veel üks keel tomaali, mida kõneleb ainult viiske. Olen perekonda, kes on kõikas sepad, võimuslikud, oi kuidas viimane lause mustlasi meelde tuletab. Sa keelte Babelit võib võrrelda Kashmiri muusika mitmepalgelisus, aga siin on mõjutusi Kesk-Aasia linnade Tarzkingija, Samarkandi muusikast on kapsarbeeritud muusikalisi elemente Iraanist, Afganistanist, Araabiast. Siingi on oma klassikaline java rahvamuusika. Kajakas Miris ei puudu massini laul. Ent Metseedi tormid ei sarnane ei marrakesi ega Bagdadi ei Kairoiga damaskuse omadele ka mitte bangladeshi tornidele, mis meenutavad slaavi kirikute sibulaid. Pigemini meenutavad Kashmiri Metšeedid Tiibeti mõistide templeid. Ja ega tiibetki kaugel olev ja kunagi toitekas müüris tiibeti kultuurimaju. Nii et siin võibki imetleda, kuidas näeb välja muhamedi õpetust Himaalaja arhitektuuriluus. See on kiireloomuline viis, mis on pärit Lõuna-Kashmiri kõrgmägedest islamiluulele tüüpilist ka saalist tüüpi luuletust. Koos oma viisiga esitab Kulamp Nabi tulvale oma armastatu. See on meie viimane kohtumine. Nii on juba kord meie elu. Mõned igatsevad kohtumisi, teised peavad matustel on meid, kes ühinevad pulmarongkäiguga. Mõni ohkab sügavalt, mure pärast, teine kaunistab ennaga kallima käsi. Seda pala kuulda kevadpidudel kui õitsevad mandlipuud. Pill, millel mängitakse, on raba mis jõudis siiamaile nelja sajandi eest Afganistanist. Santuuri mängu oleme kuulanud meie Iraani saates. Nüüd aga kuulame seda Dmitri laadset Pill Kalamas Kashmiri moodi mängib üks tuntumaid oma ala meistrit Muhamedi Abdullah Tiibet vaka all. Seon Macao islami klassikalise muusikavorm, mis on India ragade sugulane. Rütmiskeem on 16 löödiline, see on juba klassikaline muusik. Instrumentaalmuusikat niinimetatud rahvaooperist. See on külarahva omaloominguline küla ooper manud Jesma kus on nalja ja tantsu, pillimängu isegi poliitilist satiiri. Puhkpille surnaisid tuntakse islami, vaata siia kaukaalinski. Muusikaline mitmekesisus on tõesti Kashmiri erakordselt mitmepalgelise maastikupeegeldusega x. Eri kõrgustel valitsevad eri eluviisid. Kõrgmägede karjused elavad enam kui nelja kilomeetri kõrgusel üle merepinna. Tuli on seal luksuskütte hankimiseks tuleb sadu meetreid allapoole ronida, kus kasvavad juba kaasanud kahe ja poole kilomeetri kõrgusel Himaalaja kuuskede seedrit. Käivad metsameed kirvedele. Võiks ütelda, et kui karjusid, käivad mööda vertikaal Alexis metsameeste teerada on juba horisontaal. Kahe kilomeetri kõrgusel on armetuid põllulappe. Vaevalt et seal tänapäevalgi veel raadiote telefoni tuntakse. Vanaviisi käsitsi tehakse keraamikat ja vaipu hästi kuulsaid Kashmiri sallilt. Kašmiirsalong on muidugi India salongi lähedane sugulane. Pala ise on pärit jällegi rahvuslikust ooperist nartsissijõgimaalane siia juurde legend, tavakaalist ja sammast. Räägitakse etavakaali oli ilus lambakarjus. Ükskord pidi hõim tapetud kaaslase eest kätte tasuma ja üheks karistajaks tänases loos ka tema tuli minna. Meil jäid noormehed aga tormi kätte ja astusid ühte hütti tuulevarju. Selles hütis elas tütarlaps nimega Sanna. Torm oli tugev ja samm oleks hetkeks välja luuke kohendanud. Tagasi tulles olid tema rõivad märjad ja läbi nende paistis tema nooriunudki keha. Tütarlapse väljanägemine vapustas ta vokaalit. Armus silmapilkselt. Järgmisel päeval ei läinud noormees teistega kaasa, vaid pöördus tagasi koju. Sellest päevast alates kaotas ta täiesti pea hulkus ringi ja kordades lõpmatuseni sammu nime. Varsti jõudis tavakaalides sõnum. Noh, on mehele läinud, see purustas ta südame lõplikult. Ta tegi sammast ilusaid ja õrnu laule. Tava Kalevi suur luuletaja, tema laulud, mis meieni on jõudnud, kutsuvad praegugi veel esile vaimustust. Tal oli komme ehitada väikeseid mullast majakesi öeldes, et teeb neidsamu jaoks toidujagas ta alati pooleks ühe poole sõin ise teise sammuma, jagas lindudele tavakaali, palus, et pärast tema surma pandaks tema keha kaameli selga maetaks sinna, kuhu kaamel seisma jääb. Inimesed täitsid ta vokaali palve. Tema haud asub 25 versta kaugusel kolhust. Laul Sarangi saatel. See laul on pärit kõrge mägestikus elavate Kutšaaride hulgast. Kunagi olid nad nomaadid nüüd aga hakanud eelistama paiksete ruhnulasi. Töölaul näindavaid. Näind tähendab Rohokikumist, riisi ver, septembrit, terrassiliselt tõusatel põldudel kitkutakse perekonniti. Pulmamuusikat. Pulmatrall käib õhtust hommikuni. Siin kuuleme ka ühislaulu inimestel säkaarit, mida võib rahva poolt laulduna kuulda. Tegin su auks roosi vanikuid. Keegi ütles. Sellele järgneb kiirema rütmiline laul mida nimetatakse roobiks. Pea meeles, mu arm, põlen suu järgi, kus sa oled, mis on sinust kaunimat kasvõilillede orus? Klassikalises muusikas kasutavad kas mesilased ühislaulu see on joon, mida me ei leia Indias ega ka teistes islamimaades. Ja lõpuks ka lõpuosa Pakistani hommiku Raagast koos Fays Ahmet Fays luulega. Oleme kõrvalmõrtsukas, Marm ku marside marsib küllastunud taevaste verest oodates naerdes, lauldes. Riiescocupina jalavõrusid pole mu kõrval, kuid südamed vajuvad sügavale põue oodates meeleheitlikult varruka sisse vajunud sõbralike kätevaadet. Kui veinikulinemine refellitustest ilma jäetud õnnetu laps. Kui ükski sõna ei aita. Kui ükski mõte ei marsi kummarside kui marsid must ja tühi leinaöö olema kõrval mõrtsuk.