Saateis inimhääl ja ajatekstid on minu vestluskaaslaseks raadio teadustaja Heino Irjas kellega me oleme pikki aastaid koos töötanud, lugenud koos uudiseid, teadvustanud kontsert. Ja õieti endist, sellele saatele põhjust asjaolu, et sel suvel sai sul täis 40 aastat raadio, teadustajatööd kohe on 60. juubelisünnipäev ja detsembri keskel on muuseas ka Eesti raadiol 65. sünnipäev. Mis aastal sa raadiosse tööle tulid? 1951. Ametlike kirjade järgi. Kuidas nägi välja raadiosaatekava, mida raadio pakkus 51. aastal oma kuulajale? Raadio alustas oma saateid ülekandega Moskvast. Seda ma mäletan kindlasti, et hommikul kella kuue ajal ta alustas ja meie esimene teadvustus oli, et algab ülekanne Moskvast. Ja neid oli päeva jooksul väga palju, nii et see õpetati kõigepealt selgeks, et mismoodi öelda, et algab ülekanne Moskvast ja lõppes ülekanne Moskvast. Ja mis oli Moskva ülekannete vahel? Hommikuti, eks siin oli uudiseid. Muusika põhimõtteliselt sama, mis on praegugi, ainult et ma tõesti ei mäleta, kui palju neid uudiseid oli, kuidas see muusika osa oli, seda ma mäletan, et kangelaslikult iga Palame teadvustasime. Praegu seda näiteks vikerraadio hommikuprogrammis, seda üldiselt ei tehta. Ma mäletan, ma olen vaadanud vanu saatekavasid, see on niimoodi, et muusika oli valdavalt vennasrahvaste heliloojatelt, vene klassikat oli palju ja sõnalised saated olid rohkem niisuguseid ühiskondlik-poliitilised vestlused. Kas sul tuli neid lugeda? Esimestel aastatel kindlasti mitte, sest siin oli kogenumaid, teadustajaid, kvaliteetsemaid, teadvustajaid, kellele siis usaldati niisuguste pikkade? Praegu võiks öelda poliitiliste traktaatide lugemine. Need olid pikad, 25 30 minutit. Need materjalid tulid ilmselt Moskvaraadiolt. Siin tõlgiti ilusasti kenasti täpselt ja siis läks ta meile eetrisse, saateks oli jah ette nähtud, minu arust oli pool tundi. Meil oli ta natukene lühem eestikeelne tekst on natuke lühem kui venekeelne tekst. Kuigi tõlge oli siis tõesti väga täpne ja võiks öelda reaalune tõlge. Ja. Mul on üks näide. Ma ei tea, kui palju see nüüd kuulajale huvi pakub, aga vanade aegade meenutuseks oleks huvitav. Mismoodi kõlas siis üks niisugune poliitiline artikkel. Meie maal on suure Stalini ja kommunistliku partei juhtimisel üles ehitatud kommunistliku ühiskonna esimene faas, sotsialism praegu lahendab nõukogude rahvas edukalt uut grandioossed, ajaloolist ülesannet ehitab kommunismi sotsialismi kommunismile järk-järgulise üleminekuteel. No siin on väga palju omadussõnu kiitvaid omadussõnu ja see tekst oli neid täis. Ja võib-olla sellest tuli ka tolleaegne. Kõnestiil või rääkimise stiil? Eks kõigil oli kõrvus ka kuulus Moskva raadio teadustaja Juri Levitan keda kõlas ju neil aastail väga palju. Ja kõigi Moskva raadio teadustajate stiil. Eesti Raadio päris täpselt muidugi seda stiili järginud. Võib-olla eestlane on kuidagi tagasihoidlikum? Muidugi ma saan moskva teadvustajates täiesti aru, Nemad töötasid tervele maailmale, nende taga oli ju suur Nõukogude Liit, terve maailm ja nad kõnelesid seal nagu suurel miitingul paarkümmend 1000 inimest ja nad rääkisid üle mikrofoni kuskile kaugele, mis tingis ka selle stiili. Ja eks see nakatas ka kogu Eesti raadiostiili. Ma kuulasin, kui lugesid seda 50.-test aastatest pärit artiklit täpselt samamoodi tõstetud tooniga. Kas on võimalik, et neid tekste, mis siis teadustajale anti ja mida rahvale raadio kaudu pakuti, ei olnud üldse võimalik teistmoodi lugeda kui niimoodi tõstetud stiilis? Ma usun küll, et see oli niimoodi, et toon lähtus tekstist. Ja see on täiesti loomulik, et saada aimu, missugune oli Heino Irjase hääl sel ajal ja missuguses stiilis siis Eesti raadios saateid tehti. Me kuulasime õige lühikest katkendit 56. aasta nädala ringvaates. Tänane Eesti. See on jaanilaupäeva lõpuminut, kus kokkuvõtvaid tekste loevad liigoik ja Heino Irjas. Heas tujus nooruses elurõõmust rükkasid eesti gaasikud, männikud, nurmed ja Vainud. Sel suurepärasel ööl, millal Koit ja Hämarik ainus kord aastas suudlevad. Nii astus Nõukogude Eesti aasta pikemasse päeva vastu suvistele töödele ja rõõmudele. Head suveseltsimehed. Kuulsite Ringvaadet, tänane Eesti reporterid olid Pant, Lauri Ugaste ja sool. Tuleval pühapäeval samal ajal kuulake Ringvaadet päeva sündmustest kuulmiseni. Seda lõiku kuulates seda stiili vaadates. Mul tekib ikka see tahtmine küsida, et. Kas te ise ka kõike seda niiviisi uskusite? Sina ja kõik su kolleegid? Või see oli või see oli mingisugune kaksikmoraal, mis oli peale sunnitud. Et sa elasid ise üht elu või mõtlesid ise ühte mõtteid, siis tulid raadiosse, istusid mikrofoni taha ja, ja silmapilk võtsid teise hoiaku. Teise stiili oli see aja nõue. Lähtus Se inimeste sisemusest. Kas te omavahel kolleegidega rääkisite sellest tookord? Esimestel aastatel ma ei mäleta, et meil oleks olnud erilisi diskussioone nüüd sellel teemal, et mis mu enda sisemus ütleb, aga see nagu paistis, paistis välja. Et inimesel ikka midagi teist on sees, sest vanemad kolleegid, Nemad mäletasid ennesõjaaegseid aegu paremini kui mina. Ma olin siis poisike. Aga igas inimeses on midagi eelnevast ja kujunev inimene, noor inimene saab mõjutusi ka väljapoolt. Kas seda nüüd on õige nimetada kaksikmoraaliks? Ma ei oska seda öelda. Aga loomulik on see, et teksti stiil tingib ka esituse stiili. Läheme nüüd edasi näiteks 60 esimesse aastasse. Mismoodi muutusid siis tekstid, mida siis üldse tuli lugeda? Lugeda tuli ikka samasuguseid uudiseid. Võib-olla uudistestiil oli muutunud, vaat kahju, et ei ole säilinud või meil ei ole praegu käepärast neid uudiste tekste. Neid vestluste tekste. Sealt oleks huvitav vaadata ja selle kohta järeldusi teha. Võib-olla läks meie kõrgendatud toon natuke allapoole, sest ma mäletan seda küll. Kui jõudsime järeldusele, et me peame ikkagi suhtlema mikrofoniga, mitte üle mikrofoni, mitte massidele. Paidet, me räägime, vaat niimoodi, nagu me praegu räägime. Ma kujutan ette ühte inimest, kellele ma seda räägin. Ja vot see tingib juba hääleasendi muutuse. 61 oli ilmselt see aasta kus tuli palju lugeda frušovi kõnesid, ka NLKP kongressi igasuguseid materjale, tekste sageli otse ajalehest, nii nagu need trükitud oli ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kas näiteks kongressi teksti on võimalik edasi anda raadio kaudu, nii nagu sa räägiksid ühele inimesele? Sellisel kujul vastu mitte. Kui ma rääkisin seda, et me hakkasime natukene intonatsiooni tagasi tõmbuma see võis olla hilisem aeg. Need ajad olid ikkagi niisugused ajad, kus see, mida meile sealt lubati, mida meile pakuti, mida meile näidati. See tundus ju parem kui praegu. Mul tuleb meelde, mismoodi, kas see oli nüüd selle kongressi kõnetoolist igatahes suurtelt tribüünidel suurtelt kõne tooridest lubati tasuta linnatransporti, tasuta lõunaid ja kõike, kõike, kõike väga meeldivat. Ja kuidas me saime mitte rõõmustada selle üle, et meie elu läheb paremaks? Iga inimene loodab, et ta elu kogu aeg paremaks läheb ja kui seda lubatakse miks siis ka mitte sellest rõõmu tunda, võib-olla see hoidis ka meid natukene üleval. Sest kas me oleme pädevad otsustama selle üle, kas see, mida plaanid takse, on reaalne või mitte? Me ei suuda seda isegi praegu teha, isegi praegu majandusteadlased vaidlevad, mismoodi edasi minna ja ütlevad, et ainult see tee on õige. Tuleb teine, mees ütleb ei, ainult teistsugune tee on õige. Ja ainult selle vahega, et tookord oli, oli üks tõde, oli tõeline tõde, lõplik ja absoluutne. Siis ei olnud mitme tõe vahel mingit konkurentsi, eks ole. Ja nii ta oli ja meie olimegi selle tõi väljendajad. Niiviisi 61 oli ka see aasta, kui meil hakati väljal lennutama kosmoserakette, kuidas need lood käisid, kuidas need raadios välja nägid? No need kostsid raadios välja niimoodi. Me olime juba ettevalmistatud paljudega kongressi materjalide esitamisega Moskva raadiot kutsung, see hakkas kõlama, see võis kõlada ükskõik millise saate keskel ja need kosmoselaevade tehiskaaslaste välja lennutamised. Toimusidki niimoodi, et Moskva raadio millegipärast katkestas oma saate hakkas andma neid Kellimis pidulikult helisesid üle terve maailma. Ma mäletan, et olid need erisignaalid, eks ole, neid nimetati niiviisi ja, ja see oli, see kuulus meloodiad tam-tam-tam-tam-tam-tam ja seda tuli minu meelest korda 15 järjest. Ja siis öeldi, et kaarik Moskva töötavad kõik NSV Liidu raadiojaamade kesktelevisioon ja siis tuli see teada, eks ole. Ja, ja siis muidugi ei öeldud veel kesktelevisioon, tähendab, siis oli jah, tõesti töötavad kõik Nõukogude Liidu raadiojaamad ja sellega oli ka selge, et Eesti raadiojaamad olid ka seal. Ja siis muidugi läks suureks rebimiseks. Kuna Meie informatsioon, mida me saime, tuli ainult Moskva kaudu, tähendab tassi kaudu ja kuulati ka Moskva raadiouudistesaateid, kus siis uudiseid tõlgiti. Lint käis ja siis olid tõlgid kibekiiresti ametis sellega ja kui nad siis sellega valmis said, torgati sisse ukse vahelt sisse ja see tuli siis umbes sama pidulikult ka ette lugeda. Sest mis seal salata, see oli siiski ajaloos suur asi. Jah, teadustöö on selle poolest huvitav, et niisuguseid ajaloolisi asju saab oma häälega ette lugeda ja alles alles aastakümneid hiljem hakkad aru saama. Mida nendest asjadest kannaks maha ja mida jätaks. Aga läheme ajas edasi 71. Ütleme siis, 70.-te aastate algus oli Eesti raadios selles mõttes murranguline, et hakkas tööle vikerraadio, programm sai valmis, Eesti raadio uus hoone. Oli võimalik osta Tšehhoslovakkiast ja mujalt niisuguseid heliülekandebuss. Škoda Lukse hakkasid toimuma igasugused avalikud kontserdid, ramiit, õhtut toimusid küll varem. Kas miski muutus ka teadustaja töös, kas muutus päevauudistetekstides? Ja vot konkreetselt sellele tõesti on raske vastata, nägemata neid uudiseid. Sest nende aastate jooksul on neid uudiseid nii palju loetud, et kui neist mingigi osa oleks mällu jäänud, siis inimese mälu, ma kardan, oleks vista ammendatud. Aga ma arvan, et nad muutusid konkreetsemaks, lihtsamaks. Nad ei näinud välja selliste olu kirjeldustena, mida siin 50.-te aastate alguses oli ja mis algasid umbes niimoodi. Selgest suvetaevas sillerdava päikesekiired kuldavad vaikses uneluses lebavat merd, nii et see näib imepäraselt keeruka mustriga välja õmmeldud vaibana. Ka niisuguse algusega uudiseid tuli meil lugeda, selle uudise pikkus võis olla paar-kolm minutit. Iva võis seal olla suhteliselt väike. Võib-olla see oli mingisugune ideoloogilise mõjutamise vahend. Minul on seda raske öelda, aga uudis, et minu arust on läinud kogu aeg konkreetsemaks liigliha on neist ära kadunud. Ja see informatsioon, see teave, mis seal sees on, ei peitu enam igasuguste omadussõnade, täiendlausete ja kõigi muu prahi, siis ei ole ta ära kadunud. Sellel ajal seitsmekümnendatel aastatel sai Heino Irja sest Eesti raadi võisi teadustaja, kelle hooleks jäeti alati näiteks Eesti valitsuse uus aasta pöördumine Eesti rahvale selle teksti ettelugemine ja, ja niisugused tähtsad kõned ja pöördumised rahva poole ja eriti olulised neuroloogid näiteks. Ma tean, et me oleme sellest omavahel väga palju rääkinud ja me oleme selle üle vaielnud, kuidas teadustaja peaks oma teksti lugema, kas ta peaks kuidagiviisi andma teksti lugedes asjale omapoolse hinnangu või ta peaks jääma täiesti neutraalseks andma edasi kiretult selle uudised ja kõneteksti või kuidas see peaks olema. Uudises on muidugi kõige tähtsam fakt ise teadustaja peaks olema neutraalne. Aga kas see 100 protsenti alati õnnestub? Meil on ikka midagi isiklikku, meil on ikka mingisugune isiklik suhe sellesse. Ma kardan, et kui me oleme täiesti neutraalsed siis see uudis võib kõlada nagu kuskil halvas lennujaamas, kus teatatakse, et see ja see reis jääb ära äikesepilve tõttu või midagi muud taolist. Teadustaja on ka inimene ja midagi temast. Paratamatult läheb ka teksti esitusse. Aga ma kardan, et ma ei ole pädev otsustama selle üle, mismoodi see on minu tekstides välja kostnud. Kas see on neutraalne või on see subjektiivne. Teadustajatööd on väga sageli võrreldud näitlejatööga. Ma olen kohanud näitlejaid, kes ütlevad. Ma suren igal õhtul Hamletina. Kas te kujutad ette, mida tähendab igal õhtul Norra teadustaja võib lugeda mitu õhtut järjest uudist kus Palestiinas tapetakse Kuveidis tapetakse. Rumeenias on maavärinat, mis on nõudnud tuhandeid inimelusid, kümneid tuhandeid inimelusid. Kas seda on võimalik lugeda täiesti kiretult? See on fakt ja seal peab mingil määral olema inimest selle uudise esitajat seal taga. Kuid ma kordan veelkord, kuidas see praktiliselt on välja kostnud. Seda ei suuda mina otsustada. Seda otsustab kuulaja, kas tee uudist lugedes või kontserti teadvustades, mõtlete nende inimeste peale, kes teid kuulavad? Mingil määral mõtlen, omal ajal oli see muidugi, et õiget suhtlemise tooni kätte saada oli see vajalik, seda vahetevahel meelde tuletada, kellele ma räägin? Aastatega on ta muutunud automaatseks, see kontrollib ilmselt ise sõltumata juba minu teadvusest. Nii et ei näe kedagi konkreetselt istumas kuulamas, seismas. Ei ma pigem kujutan ette seda maavärinat, neid ohvreid. Mingisugune kujutluspilt jookseb mu silmade eest läbi ja võib-olla selle tõttu tekibki mingisugune isiklik suhe sellesse fakti. 1981. aastal on ühes intervjuus sinu käest küsitud, missugust uudist sa tahaksid lugeda. Ja vastus on niisugune. Mida nõuab diktoritöö tähelepanelikkust ajataju. Kui teadvus, tänan tööle, siis on tal kogu aeg üks silm mõtteliselt kella peal. Ta teab, millal tal on järgmine saade. Ja ikka vilksamisi vaatame kella peale, kas see aeg on tulemas? Muidugi. Üldist silmaringi. Oskust orienteeruda. Keelte hääldusreeglites. Operatiivsust teinekord tuleb materjal tõesti nii tulipalavalt, et toimetaja jõuab mõne materjaliga stuudiosse just pool minutit enne saate algust. Ka see uudis tuleb kuulajale teatavaks teha. Ilmad, kuulaja aru saaks, et ta on nii tulipalavalt kirjutusmasinast just tulnud. Milline oleks see uudis, mida te ei ole veel teatanud, aga mida te hirmsasti tahaksite inimestele öelda? See uudis võiks olla see et ta on lõpuks kokku lepitud kõigi relvade hävitamise kohta. Nüüd on sellest 10 aastat möödas. Missugust uudista nüüd tahaksid kõige parema meelega lugeda? See, mida ma tol korral ütlesin, kehtib muidugi ka praegu. Sest kõigest hoolimata ikkagi ripub meie kohal veel midagi. Ja see, mida ma siis soovisin on ka praegu kehtiv. Sa kindlasti vaatad seda, noodiaeg muutub meie ümber. Mismoodi see aja muutumine kajastub raadiosaadetis, mismoodi raadio muutub ühes ajaga? Mismoodi muutuvad saated mismoodi? Peale uus põlvkond raadioajakirjanikke, raadiotegijaid, kuidas üha enam raadiosaatekavast hõlmab näiteks rokkmuusikatund? Reklaamiklipid on väga sageli saadete vahel? Muuseas, samamoodi, nii nagu kogu elu muutub, eks niiviisi muutub ka teadustajate põlvkond. Uued noored tulevad peale. Missugusena sulle tundub raadiomees teadustajate noorem põlvkond olema. Noorem põlvkond on tubli. Millal ta oma tippu jõuab, on muidugi raske öelda. Eks nad kuulavad meid, panevad sealt midagi kõrva taha. Kas nad otseselt meid järele teevad? Seda on raske öelda. Mehhaaniline jäljendamine ei ole kunagi hea. Ma tean seda omal nahal. Hakata teisi jäljendama. Oma isikupära kaob ära. Tähendab, ma ei ole mina ise, vaid kellelegi dublant. Mul tuleb meelde esimestel aastatel kui sai linti loetud mingi saade. Ants Kivilooga pärast kodus seda kuulates oli küllaltki raske vahet teha, kumb oli Kiviloo ja kumb olin mina, tähendab, ma jäljendasin. Ja ma olin teine. Hans Kivilo. Niisugust asja noortelt muidugi ei tahaks. Tahaks, et nad võtaksid üle selle mis meil peaks alati kestma. Ma mõtlen siin just puht tehnilises mõttes. Articulatsioon. Lause uudise mõtte otsimine mitte lihtsalt mehaaniliselt maha lugeda maha vuristada. Mis on need põhimõtted, mis teadustaja töös peaksid kestma, ütleme alates kas või Felix moorist? Felix mooril nii palju, kui ta minu kõrvadesse on jäänud. Oli ka ilusasti artikuleeritud kõne, võib-olla natukene kõrgendatud toon. Ma ei julge seda praegu absoluutse kindlusega öelda. Kuid tema tehnika valdamine tähendab hääleaparaadi kõigi selle tehnika valdamine. Kui see läheb allamäge, siis on esinejast raske aru saada. Ja siin ongi, praegu tundub mulle niimoodi et nii paljud ajakirjanikud, kes oskavad sulge kasutada ei ole mikrofoni ees suurepärased esinejad. Ja muidugi keelekasutus see vaene eesti keel, mis on praegu küllaltki palju risustunud rusitsismidega ja huvitav, et need tungivad sisse. Huvitav on see, et need tulevad välja sealt, kus me ei pea kahtlustatud ikkagi julgust. Ja me ei tea, kust nad pärit on. Me kogu aeg siin just viimastel päevadel, ma olen kuulanud, kui viiakse sisse parandusi, keelemehed on seda ammu ütelnud, et see on puhas russitsism, selle asemel võiks ju panna kehtima Eesti kroon mitte viia sisse eesti kroon, mitte viia sisse parandusi seadusse, vaid teha seaduses parandusi, mitte kehtestada hindu kaupadele, vaid kehtestada uued kauba hinnad. Sellest on keelemehed palju rääkinud Mati Hint eelmisel talvel terve seeria saateid tegi Eesti raadios. Kui palju sellest on kasu olnud? Tähendab, see on mingisugune viies kolonn meie sees, mis vaikselt uuristab ja tuleb esile. Seda peab küll ütlema, et Eesti raadio teadustaja on alati püüdnud jälgida keelenõustajate soovitusi ja mulle tundub, et, et raadios esinejatest on teadustajad, need, kes on püüdnud järgida eesti kirjakeele norme. Ja ma arvan, et see on asi, mida teadustajate noorem põlvkond ja tulevased inimesed, kes seda tööd hakkavad tegema peaksid alati püüdma silmas pidada. Nüüd niisugune asi, me kõik märkame seda, et, Et näiteks sporditoimetus loeb ise oma spordisaated, muusikatoimetuse inimesed teadvustavad ise oma kontserte. Välisuudistepoisid, tulevad ja loevad ised oma uudistesaated. Mul on sellest rõõm, nii palju on tulnud eetri valmis eetriküpseid inimesi. No aga kuidas sulle tundub, kas teadustaja töö kõige selle tagajärjel võib hakata lihtsalt välja surema või ära kaduma? Ja võib-olla selles mõttes küll, nagu ta on olnud need viimased Need viimased kümned aastad. Võib-olla ta muutub, teiseks, võib-olla teadustajast saab uudise ette lugejast selle uudise tegijaks, ma mõtlen selle mingisuguse ürituse või mingisuguse mingisuguse uudise autoriks, ta ise teeb selle uudise, ta teab midagi, ta tuleb oma uudisega mikrofoni ette. Praegu me oleme mikrofoni ees nende uudistega, mida keegi teine on teinud. Ja siin on. Tähendab, kui me seda uudist kas või keeleliselt parandame, teeme ta mõnikord omale suupärasemaks. Me toome sinna sisse mingit oma stiili, eriti kui see on kuskilt tõlke uudis. Paratamatult paljud uudised, mis meil tulevad, tulevad ju suure Venemaalehtedest. Me teeme omale suupäraseks ja sellega ei ole see teadustaja enam lihtsalt ettelugeja, vaid ta on ka mingil määral selle uudise autor. Kui nii suureliselt võib öelda. Võtame nüüd teise tahu, sinu teadustaja tööst. Praegu on Eesti televisioonil kaunis komme näidata Ta lõike vanadest kroonikafilmidest delt on sageli kuulda sinu häält. Tähendab töö dokumentaalfilmide tekstide lugejana ja siis seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel tulid raadios niisugused avalikud üritused, Kvatro raadio, serdid, näärimuusika, kontserdid, siis Särel silla kontserdid, mida tehti koos soome raadioga ja kus sa olid ka saatejuht ja teadustaja. Kas see on pühapäev teadustaja elus või see on noh, niisugune kohustus, kus sa tunned ennast välja kistuna raadio stuudiost, võõras keskkonnas ja sa tunned ennast pisut ebamugavana, kumb pool see on? Kroonikafilmide suhtes. See on lihtsalt vaheldus. See on lihtsalt vaheldus tavalisele tööle, mida sa teed stuudiolaua taga? Omal ajal see kroonikafilmide teksti lugemine, ka peen töö, heli kirjutati ju siis mitte magnetlindile nagu praegu, vaid filmi heliribale. Ja seda filmijuppi sai kasutada ainult kaks korda. Kui ühel pool läks midagi halvasti, siis käänati filmilindil, teine pool heliriba kirjutati teise ääre peale ja kui see läks kah untsu, siis oligi see film kadunud, selle tõttu tehti seal väga palju proove ja isegi praegu neid vanu asju vaadates. On näha millise hoolikusega oli kõik ette valmistatud. Palju tehti proove, kuni asi oli kindel ja asjad läksid väga täpselt paika. Praegu on lihtsam, praegu ei tule midagi välja, ei tule, mingi, ei klapi mingisuguse kaadriga. Mõni nimi kõlab enne, kui ta ekraanil on. No see on filmitegijate tööeetika. Nimi peab sattuma täpselt selle aja peale, kuigi ma arvan, et võib-olla nüüd on sellest ka mõningal määral taganetud. Nüüd on lihtne, keritakse tagasi nii helilint kui k. Projektsiooniaparaadis olev lint pannakse uuesti, tehakse suhteliselt lihtsamalt. Vanasti oli see tõesti küllaltki närviline töö. Väga tuli ennast kokku võtta ja kui arvestada, et esimesed sellised tööd olid mul 1954. aastal ma olin siis alles kolm aastat teinud teadustajatööd siis võib arvata, milline pinge selle juures valitses. Ja muide huvitav on see, et kui ma neid kuulan, siis kolleegide hääled on kuidagi imelikud ja tuleb seesama kõrgendatud toon, aga see ilmselt tuleb sellest, et televisioonis näidatakse filme natukene kiiremini üks kaadri sekundis kiiremini, kui ta kinodes jookseb. Ja see väike kiirusenihe tõstab ka intonatsiooni nii ära, et praegu ajab mõnikord isegi naerma, kuidas me kilkame seal. Nonii aga need avalikud esinemised, igasuguseid kontserdid ja, ja nende teadvustamine See on jälle midagi uut, sest. Ma olen oma tavalise töölaua tagant väljas, ma seisan püsti ju publiku ees praegu, kui me vestleme maistul, ma võin lasta ennast ühele poole lookama, võin olla kühmus seljaga, kuigi seda ei tohiks olla. Aga olles publiku ees? Ma olen ju püsti ja ma olen sirge ja selle tõttu hakkavad tööle mingid teised resonaatorid. See, mis see puudutab muidugi praegu tähendab hääle kõlavust, aga seal on ka midagi muud. Võib-olla, et on see mingisugune suhtlemine otse otse publikuga mitte mikrofoniga. Ja midagi, see muudab esituslaadis tervist selles suhtumises sellesse, mida ma sealt ütlen. Mis see on, seda ma ei oska öelda. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad siin saalis ning kodudes, siin ja sealpool Soome lahte. Algas 34. sõpruskontsert helisil NSV Liit, Soomet saame kõigepealt tuttavaks meie tänaste külaliste ja esinejatega. Minu kõrval on Soome sarja toimetaja seia valjuskokkani. Helvi Raamat. Velli Joonas. Ellart Orav. Peeter Randma. Ansambel. Kareli ja Seppo parani paaku naise juhtimisel. Kas see on siiski nii, et mikrofon kammitseb inimest, et näiteks avaliku kontserdi puhul pala teadvustades? Sa ei tunne niisugust kammitsetust, täitsa tunned ennast vabamalt, sa tunned ennast suhtlejana. Aga kui sa ütled raadios, et allegro moderaator Mozarti 42.-st sümfooniast No ja laua taga seda öeldes ilma publikuta. Kuigi ma kujutan seda ette publikut, aga ma ei näe teda. Ja kui ma olen publiku ees, ma näen seda tõesti, ma suhtlen temaga vahetult ja siin on ilmselt mingisugune mingisugune maitsevahe, kas on naturaalne või on see mingisugune kunstlik, kujutleme maitseainetega neid võrrelda. Nonii see saade on mõnes mõttes olnud minevikku suunatud, sest tulevikku on ka raadios väga raske ennustada. Niiviisi Me oleme rääkinud pisut enam kui poole tunni jooksul sellest, mismoodi aeg muudab inimhäält, mismoodi tekstid muutuvad ajas, mismoodi elu muutub ja täiesti kindel on see, et umbes 50 aasta pärast tuleb uus põlvkond raadiotegijaid, kes kuulavad arhiivilindilt tänaseid saateid. Ja ta on täpselt samamoodi imestunud kui meie, miks, miks nad on natuke lapsikud, natuke naeruväärsed. On täiesti selge, et Me tundume tulevikus järgmistele põlvkondadele niinis. See on täiesti loomulik. Me vaatame eelmistele põlvkondadele ka praegu tagasi natukene, et noh, et kuidas siis ikka tol ajal niimodi võis. Ja miks nad ometi nii lapsikult mõjuvad, et miks, mis, millest lähtudes 51. aastal näiteks niisuguseid nädala ringvaateid tehti. Ja see on. Ja see on, see on aeg, milles me praegu elame ja me ei saa elada tulevikus ja teha tänast ööd, me ei saa minna tagasi minevikku ja teha niimoodi, nagu seal tehti, kõik areneb, kõik areneb. Kuhu suunas ta läheb? Me umbes teame, aga mis koodi ta hakkab seal välja nägema? See on täiesti tume tulevik. Neid helgeid tulevikupilte on küllaltki palju ette maalitud ja need on osutunud kõike ebatõeseks. Ja seepärast ma julgegi praegu hakata raadio tulevikku näiteks aastal 2000 üldse ette ennustama. Sest me ei tea, kuhu me läheme, me võime ainult plaanida. Mõelda, et võiks niimoodi minna. Aga kuhu me välja jõuame? Ma kardan, et seda praegu ei oska keegi öelda. Kas sa oled õnnelik, et sa oled saanud terve oma elu teha niisugust tööd, mida aeg on nii tugevalt mõjutanud või on sul kahju, et sa oled pidanud tegema tööd, mis on nii mõjutatav? See on küsimus, millele ma ei oska vastata.