Plaani põgenik. Plaadi põgenege. Uudised kuulatud ja läheme edasi plaadi põgeniku saatega ning siin stuudios saatekülaline Mihkel Kärmas ning saatejuht Lauri Hussar. Ning kui eelmises tunnis saime ülevaate sinu muusikalise küpsemise ajal loost Mihkel, siis selles tunnis lubasid sa rohkem kaasaegsemat muusikat mängida. Jah, et alguses, et kujunemisaastad, et mul on nii piinlik, et me kuidagi räägime nagu minust mingist vanast mehest, kes nüüd ütleme, et nooruspõlves ma kuulasin teismelist, aga hea küll. Et võib-olla selle tünni avalooks mängiksime tuult, midagi, et ja Mary they play niisugune ühispala, et see nagu esiteks on kaks lugu ühe hoobiga ja teiseks on Youtube minu vana armastus ja müüd ei, play, ma kuulan hea meelega palju nii-öelda ameerika musta muusikat. Et kaks lugu ja artisti ja muusika ütleme stiili ühes loos. No see lugu sobis küll tänasesse laupäeva nagu rusikas silmaauku. Pisut mõtisklev, aga samas selline lahe ütleks lausa kuul. No väga tore, kui meeldis. Diskor on rahul. Me rääkisime saate jooksul natukene kuuluvast ajakirjandusest ja ma toon nüüd ühe väga halva näite uurivat ajakirjandusest. Et ma guugeldasin su nime ja esimesena lõi ette Eesti Päevalehe artikli, kus sa ütled, et sa oled tõsine ja igav inimene, miks? Guugeldamine, muide, on iga uuriva ajakirjaniku põhiline tööriist, et iga iga asi põhimõtteliselt hakkab guugeldamisega. Et igav ja tõsine inimene, aga nii ongi suhtes ka võib-olla ehk siis võrreldes võib-olla mõnede teiste teiste kangelastega keda, keda seal Eesti Päevaleht tol hetkel tahtis intervjueerida, et selline oli öeldud, et neist lahti saada, ehk siis Eesti päevalehest viitasid konkreetselt Eesti Päevalehe Orsay anna kuigi hea meelega intervjuus, et miks ei tegelikult ma annan hea meelega intervjuusid, aga mul on nagu vähe rääkida, et ma annan, rääkimata tööst, kui sellel pinnal on kellelgi mingeid küsimusi, olen ma alati kättesaadav ja kõnelen. Ja võib-olla isegi liiga palju. Kolleegid on sind ka kirjeldanud kui äärmiselt tagasihoidlikku inimest. Aga samas saab show business hoopis omad reeglid, et kuidas on sul õnnestunud neid show business i mängureegleid eirata, mis justkui kohustaksid rääkima eraelust ja pisimatestki nüanssidest kuni tekialuste mängudeni välja. Mina ei positsioneerida ennast nagu šõubisnis osana või vähemasti ennast meelelahutajana. Et ma mõistan küll, et tänapäeval no ikka väga jõhkralt öeldes juba ajakirjandus on kui mitte meelelahutuse osa, siis siiski võistleb selle meelelahutusega. Ja sedapidi on küsimus täiesti õigustatud, aga võib-olla majanduses selles mõttes natuke nagu tagurlik või dinosaurused. Et ma tõesti leian, et ma olen ikkagi nagu tõsine ajakirjanik, et et mul ei ole vaja enda voodilinade värvi tutvustada üldsusele. Et mind, et võetakse tõsiselt kui ma midagi kõnelen, see on minu valik ja ma olen seni nagu rahul selle valikuga. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin seda seda muutma, seal on muid väiksemaid põhjuseid ka, miks ma hoian juttude avalikkuses ütleme töisel pinnal. Aga see on põhiline. Ma tahan olla tõsiseltvõetav, kas vastab tõele, et sulle on kodus esitatud tõsine ultimaatumi juhuks kui teie pilt peaks kroonikas ilmuma? Vastab tõele. Ja siiamaani on kõik hästi läinud. No teadaolevatel andmetel küll jah, läheme muusikaga edasi ja no selleks, et nüüd selliste Ameerika ja Inglise domineerimist võib-olla siin muusikas natuke katkestada ja esitada teist tahku muusikast, mis mulle meeldib, siis ma valisin ühe pala saksakeelselt artistilt. Väga kihvt. Kihvt artist nimega Roger Sid, sära. No tänu eurovisioonile me seda meest tegelikult tõenäoliselt teame, sest. Kui me aga mitte sellest küljest või vähemasti minu jaoks oli see plaat, mille jällegi alguses tõi mulle minu õde väga, väga suur ja positiivne üllatus, ma tõeliselt hea meelega kuulan tänapäeval Ja mis muidugi Roger 7000 veel puudutab, siis mulle tundub, et, et see on vähemalt üks mees, kes viimase paari aasta jooksul on natukenegi püüdnud Eurovisiooni rehabiliteerida. Jah, aga eurovisioon, see on juba sihuke omaette teema, et sellest võiks rääkida tunde ja tunde. Ja see oli siis Rogers siit Saro, Mihkel Kärmase valikus. Selle laulu järgi saaks tantsida ka Foxtrot, Teie ja kes oskab tantsida. Kuidas sinul tantsuga on? Viimasel ajal on ju tantsimine Eestis peotantsu. Selle kohta öeldakse vist küll seltskonnatants, ma eksisin vabastajate, kuidas sinu seltskonnatantsu korraldada? Ma olen elus käinud kolm korda tantsukursustel, aga kahjuks need kõik jäävad, ütleme, keskkooliaega ja varasemasse perioodi, nii et ei saa kiidelda. Aga kui üks Foxtrot on vaja ära tantsida siis naad hakkama. Kodus harjutame paar korda ja siis teeme ära. Ma usun, et äkki see on nii nagu jalgrattasõit, et lihtsamate tantsudega tuleb meelde. Mihkel, sinu ema, poolatar, isa eestlane. Kui palju on sinus Poolat, kui palju Eestit. Kas nende vahel on ka väike konflikt? No kui Eesti mängib jalgpalli Poolaga näiteks või ma ei tea, ma ei mäleta, millal viimati mängiti, aga, aga ju mängiti, aga mulle meenub mäng korvpallist Eesti Poola, siis ma olin Eesti satsi poolt. Ja hiljutine mäng võrkpallis oli ju veelgi muljet. Ja, ja aga noh, üldiselt ma olen ikkagi selle meeskonna poolt, kes, kes, kes mängib paremini ja, ja väärib seda võitu, aga, aga jah, et ilmselt ma olen rohkem ikkagi eestlane kui poolakas puhtalt selle tõttu, et ma olen tegelikult kogu elu siin elanud. Mul on kontakte Poolaga, aga väga minimaalselt, niiet paratamatult elu on, elu on niiviisi läinud, et et kuigi veri on pooleks, siis, siis intellektuaalselt olen ma ikkagi ju ikkagi eestlane. Poola keelt räägid. Ma saan aru, kui mind taga räägitakse, nii et ütleme, sugulastel ei ole võimalik mind mõnitada minu juuresolekul. Milles peamine poolakate ja eestlaste erinevus? Haa, poolakaid on oluliselt rohkem umbes 30 korda rohkem. Et ma arvan, et selles ongi põhiline erinevus, et nad mõtlevad nagu suur rahvusno, nad peavad ennast jah, et see on väga libe, ohtlik teiega, hakkame ütleme mingisuguseid rahvaid niiviisi väga üheselt võrdlema, aga nii nagu paljude asjadega, kui sa vaatad midagi eemalt, tundub ta ühtemoodi, kui sa vaatad midagi lähedalt, siis ta tundub hoopis teistmoodi, et Poola on suurepärane, sügava kuld, tuuriga, kirglik maa, mida kahjuks võib-olla enamik eestlasi teab, ma ei tea mingite rändkaubitsejate, halbade teeolude ja, ja muude võib-olla Poola torumeeste Euroopas käibel olev fraas läbi selliste selliste fenomeni, et aga nii nagu igas rahvas, et sinna mahub nagu geeniusi, mahub mölakaidet Kui ma hakkan mõtlema poola muusika peale, ega mul midagi eriti meelde ei tule, värskemad kui jope. Või siis Valter Ojakääru raamatust seslav Ni Jeemen, kellel olid sellised väga-väga kõrge kontsaga kingad. Ära küsi minult poola muusika kohta, et see on küll asi, mida ma ei ei kuula ja tean väga vähe, olen sattunud poole indiviid vaatama paar korda ei saa küll öelda, et poolakeelne räpp minu minu kõrvale väga hea tunduks, näiteks et nii ta on, aga jällegi olen kuulnud ka väga ilusaid ilusaid lugusid seal, aga mitte viimasel ajal. Tõsi küll, aga samas ma ei saa pretendeerida mingisugusele nagu tõele, sest ma väga vähe olen kursis. Aga nüüd me kuulame jälle muusikapala, mis sinu kõrva hellitab ja mis loodetavasti ka meie raadiokuulajatele meeldib. No kui sa ütled, et kõrva Hellitab siis ma näen viimasel minutil sellise improvisatsiooni see valiku ja ütlen, et nüüd me kuulame noore Joun, väga meeldiv, noor daam. Väga värvika taustaga. Jah, vastab tõele, aga võib-olla sa räägid ise sellest taustast, sest mina seda nii hästi isegi ei tea, et kardan eksida, kui sellest kõneleda, naudin suuresti muusikat, nagu ka teiste artistide puhul, minu jaoks ei ole niivõrd tähtis isegi ma ei pruugi teada neid nimesid, kes seda esitavad, et aga, aga väga kihvt. Ja nii laulis siis norra Jons laul kandis pealkirjavara INFO you ehk kes olen mina sinu jaoks, kuid selle loo ajal mihkel seal oli väga huvitav tähelepanek märkus selle laulu kohta, et see laul on salvestatud New Yorgis. Nojah, tegelikult ma soetasin selle plaadi samamoodi Ameerikast ja kui mälu ei peta, siis, siis New Yorgist ja sellel reisil oli palju põhjust autoga sõita ja pidevalt kuulasin seda terroriseerisin oma sõidukaaslasi selle selle plaadiga autos ja siis plaadi tagant lugesin, et see on salvestatud New Yorgis kogu see materjal, mis minu jaoks on täielik vastuolu, et kuidas on võimalik nii südamlikku, sooja ja minu arust puhasta minu meelest tohutult hea auraga muusikat teha niivõrd hüsteerilise tempoga linnas. Et aga, aga noh, kui see vastuolu kõrvale jätta, et siis ma arvan, muusika on just parem osa Ameerika ühendriikidest, mis mulle meeldib seal, et et olles seal mõned korrad käinud, siis see on selles mõttes fantastiline maa, et sa võid minna sisse ükskõik millisesse muusika, baari, bluusi, baari, džässi paari ja sul esineb seal suvalisel õhtul artist kui annerm, tooks ta siia Eestisse, oleks Jazzkaare peaesineja, aga seal esineb ta 20-le suvalisele inimesele, kes tänavalt sisse tulid, maksid oma seitse dollarit, näiteks 10 dollarit. Et see tase ja pakkumine on niivõrd võimas seal, et et see on, ma julgen pakkuda minu isikliku, tagasihoidliku arvamuse järgi Ameerika parim osa. Muusika Me võime muidugi arutleda selle üle, et mis on see põhjus, kas põhjus on konkurents, siis põhjus on võib-olla geneetikas milles iganes. Jah, tõesti, see on igavikuline küsimus, millele me kahekesi siin vaevalt et suudame väga pädevalt vastata, aga. No tõesti, äkki on see siis konkurents pluss niivõrd erinevate rahvaste kultuuripärandi testide sulandumine seal et ja parimad geenid tulevad välja seal erinevatelt kontinentidel, kes on sinna kokku sõitnud? Kui sa ütlesid, et siin pisut üllatav, et selline vaikne, meditatiivne pisut endasse vaatav lugu on salvestatud New Yorgis, siis järgmine muusikapala, mille sa oled välja valinud, võiks oma helipildilt hoopis paremini sinna New Yorki sobida, kus on ju kohutavalt palju häid džässiklubisid. Alustame kasvõi püüdlendist. Nõust. Ja see lugu ongi valitud, mõeldes sellistele kohtadele, tegelikult mulle meeldib väga tempokas muusika ja sealhulgas väga mulle meeldib ka džäss, nii et ma arvan, et see järgmine lugu, kantaluup on väga hea, selline jällegi mitut minu muusikamaitseelementi ühendav pala. Nii võiks välja näha siis üks õhtu ühes New Yorgi või Washingtoni džässiklubis. Jätkame siit stuudiost koos hea kolleegi Mihkel Kärmasega ja, ja kui me Ameerika mandrile jäime, siis, siis tegelikult võiks ju võiks ju minna Ameerika teemadega ka edasi, Ameerika ajakirjandusest võiks natukene rääkida. Ameerika ajakirjandus on omamoodi fenomen maailmas. Seal on televisioon toonil meeletu mõjuvõim ja lehed järjest rohkem kaotavad oma oma lugejaid. Kas see, kui pealiskaudselt Ameerika meedias teemasid käsitletakse, on, on täiesti muljetavaldav ja mis, mis veel rohkem silma hakkab, on see uudis, hüsteeria, kui mingi sündmus ületab uudiskünnise, siis see uudis hüsteeria, mida suudetakse Ameerika televisioonidest tekitada selle ümber on täiesti kirjeldamatu, et see, kuidas meil ikkagi nagu erinevaid teemasid käsitletakse, siis võiks öelda, et nii-öelda uudis hüsteeria tekitamise seisukohalt on Eesti ajakirjandus küll võrreldes Ameerikaga veel täiesti lapsekingades, aga ma loodan, et see uudis hüsteeria meile siia vähemalt sellisel kujul mitte kunagi ei jõua. Ma ei oleks nii kindel, aga ma arvan, et ei ole see Eesti ajakirjandus oma ütleme, negatiivsetest külgedelt midagi nii erinev sellest Ameerika ajakirjandusest ja vastupidi ei oleks ma nii pessimistlik Ameerika ajakirjanduse suhtes. Üldjoontes on sul muidugi õigus ka seal on majanduslikult kõige kasulikum teha asju, mis on suunatud madalaimale ühisnimetajale ehk mida suudab tarbida võimalikult lai mass vaatajaskonda ja käib see nii-öelda vere ja pisarad, et võistlus, kes trumpab, keda üle ja see viibki selleni. Sa pead üha lihtsamini üha šokeeriumaid asjasid esitama. Ja noh, teatud määral see on minu meelest tupik, et ajakirjandus selle tõttu hakkab minetama oma sellist nagu tõsiseltvõetavust, et, et me tõesti ja kui me läheme näiteks Ameerika näite varal ka lähme amokki seal mingit päris Hiltoni tegemistest et siis siis me tõesti positsioneerimine ennast osa meelelahutusest ja, ja minu meelest see pikas perspektiivis ei ole tegelikult töötab ajakirjanduse enda vastu, kui, kui me käsitleme üha suurema auruga üha vähem väärtuslikke teemasid, ütleme siis niiviisi. Aga see amokki jooksmine, see on, ma väidan, et Eestis ka täiesti olemas. Kuivõrd palju võiks selline amokki jooksmine kahjustada ajakirjandusvabadust? No ameerika näite varal me näeme, et natukese nii on, eks ju, et üllataval kombel kui siit eemalt vaadates võib-olla tavalisele inimesele tundub, et Ameerika on väga vaba maa, siis tegelikult on Ameerika üsnagi politseiriik vähemasti minu isikliku tagasihoidliku kogemuse järgi, et ja, ja see sõda terroriga on ikkagi väga murettekitavaid fenomene minu meelest toonud ilmsiks Ameerikas ja sealses ajakirjanduses, aga kuna on tegemist väga suure maa sisse, mahub väga palju erinevaid asjasid ja täiesti seinast seina, et räägime väga halvasti Ameerika ajakirjandusest, aga seal on ka suurepärast, uurivat ajakirjandust, mis kritiseerib võimukandjaid, toob päevavalgele erinevaid sigadusi ja tagantjärgi Ameerika ajakirjandus on ise ka endale tuhka pähe raputanud, et mindi esialgse selle. Noh, kui me räägime siin viimaste aastate kõige suuremast massist järjest, siis mindi selle esialgse Iraagi kampaaniaga väga nagu pimesi kaasa usute, mida saad kusagilt Kapitooliumi mäelt või, või valgest majast neile jutustati teeilma absoluutselt nagu kainet mõistust rakendama. Ja kusjuures veel tambiti ka skeptikuid tehti kambakas kõigile, kes julgesid arvata, et kuulge, vanad, et äkki või on nii, et ikkagi ei ole neid massihävitus relvasid niiviisi või et vabandust, aga tõendeid ei ole, siis pandi neile ka veel verbaalselt nagu hella kohta, eks ju. Jalaga massimeedias ainult et avastada võib-olla viis aastat hiljem, et ups tegelikult, et maailma võimsaima riigi võimsaim luureteenistus eksis, eks ju, et aga noh, kõik on inimesed, nii et. Aga nendele teemadele tasub mõelda siin ka Eestis. Kas ei valitse kusagil oht ajakirjandusel sattuda mõne poliitilise või. Jah, et Eestis on mitmeid selliseid murettekitavaid märke, mida mina näen, et et ühtepidi on selge, et ühiskonna arenedes muutumegi sellised stabiilsemaks ja struktuurid loksuvad paika ja, ja võib-olla enam ei ole see suhtlus nii avatud ja, ja läbipaistev ja ja teisalt, siin mõjub ka see fenomen, et maailm on ikkagi tänapäeval väga hirmuäratav, segane paik, inimesed tahaksid siukest rahu ja selgust ja tihti on see nagu sihuke kõva kätt on vaja, et tahaksid pätid vangi ja eks ju arstile palka ja pätile malka ja niisuguseid selgeid lihtsad lahendused. Aga see toobki kaasa nagu sellised asjad, et et see lihtne formaat töötaks, siis hakatakse nagu selliseid natuke nagu, kes sellest formaadist välja kukuvad neid siis natuke nagu kiusama või kinni panema, et see on nüüd justkui väga filosoof. Või on jutt, mis ma praegu räägi, milliste lugude puhul on poliitiline või äriringkondade või kuritegeliku maailma surve olnud sulle kõige tugevam? No üldiselt on niiviisi, et see survet on mõtet ju üldjuhul avaldada, enne kui mingi materjal ilmub, ehk kui arvatakse, et mingisuguste lugude järel tuleb ilusasti mingisugune ähvardusi, et siis see ei ole tingimata alati nii, et ähvardanud noh, ikka on, et aga ma ei dramatiseeriks seda nagu üle, et ja tänapäeval on see ikkagi praktiliselt eranditult ainult kohtuga ähvardatakse. Et jumal tänatud, teadaolevalt Eestis ühtegi sellist füüsilist kallaletungi töö pärast ei ole ajakirjanikule olnud, vähemasti viimastel aastatel, aga aga üldjuhul jah, mina tean, kui minu mingisugune materjal kusagil eetrisse või lehte jõuab, et mis on selle võimalikud nõrgad kohad kellele nüüd varba peale astutakse ja kust suunast nagu tuul puhub, et eriti Pealtnägijas ja Ekspressis samamoodi oma oma töödesse püüan väga panna rõhku sellele kvaliteedile, et need asjad oleksid nagu hästi kontrollitud ja ja seetõttu isegi kui ma alati ei lepi kokku selle inimesega, keda see lugu võib-olla hetkel kritiseerib mingites asjades ei lepi kokku, siis ma vähemasti tean enne loo ilmumist, et vot, et see on niisugune nõrk ja vaieldav kohta ja läbi mõelnud enda jaoks, et millised argumendid mul on. Kuivõrd üldse sind on ähvardatud lugudega tegemisega seoses? Ja kas vastab tõele, et, et ühe konkreetse uudisloo puhul üritati isegi sinu autosse näiteks sisse murda? Kui sa räägid sellest sissemurdmisest, siis vist jutt on Hispaanias toimunud intsidendist aastaid ja aastaid tagasi, tõesti, seal oli juhus, kus me käisime Hispaanias sealseid toona resideerunud kriminaalide jälgima jaamas ja meil õnnestus üsna eksklusiivsed materjalid saada. Mis meil siis viidi autost minema, me olime ise autost, seal võib olla mingi 50 meetrit eemal ja tegelikult silmsides autoga täitsa müstilisel kombel läksid kaduma, seal oli üks variante, versioon, et kas see võib olla tööga seotud, sellepärast et kõik need asjaolud nagu viitasid sellele täitsa üksik koht ja nii edasi, aga tagantjärgi sajaprotsendiliselt ei saa seda väita, füüsiliselt ähvardatud või noh, seda aeg-ajalt inimesed keevad üle temperamentsemad, ühed või teised, nii et seda tuleb ette, aga midagi sellisest, et mida ma üldsusega nagu kohutavalt praegu jagada tahaksin sellel teemal nagu ei ole. Läheme nii nagu selle jutu alguses lubatud Ameerika mandrile tagasi ja kuulame hoopis muusikat. Jah, artist on küll briti päritolu, aga muusika Ameerika päritolu väga viimasel ajal palju kõneainet pakkunud kaasa arvatud kõiksugusele kollasemale meediale artist nimega Einywayne Hous. Meimi vain Housse ja me jätkame siit stuudiost koos hea kolleegi Mihkel Kärmas aega. Ja pisut oleme rääkinud tänase saate jooksul ka sinu hobidest. Sa ütlesid, et hobid on selleks, et ennast välja elada ja püüda saavutada uuesti see staadium, kus võib kainelt vaadata oma töödele tegemistele. Millised on sinu hobid? Kahjuks ei ole mul midagi eksootilist ega ebatavalist raporteerida liblikaid kogu margikollektsiooni ei ole ka juba võib-olla 15 aastat avanud. Kunagi lapsepõlves sai loo marke kogutud. Nii et jah, praegu teen erinevat liiki kehakultuuri, harrastan aga millegi muu muuga kelkida küll ei saa. Praegu. Tänapäeval on väga popp pisut ekstreemsema kehakultuur spordialadega tegeleda. No ma ei tea, oled sa katsetanud? Suusatamine on ekstreemne, siis, siis jah, aga, aga mina ise seda ütleme nii nagu mina seda harrastan, ei pea seda nüüd, kuigi eks ekstreemseks, et et olen ka mina sõitnud alpides väljaspool radu on tulnud ette, aga, aga veel nagu väga kõvaks meheks ennast ei pea. Suusataja siis mäesuusataja staaži on mul küll vast üle 10 aastaga ja mulle see väga meeldib ja ma püüan seda teha paar korda talve jooksul vähemasti väljaspool Eestit, aga ma nüüd isegi ei ütle, et ma nüüd mingi eriline ekstreemspordimees seetõttu olen, et aga eks see on nagu vaataja silmast kinni, et. Kuidas sa oma aega jagad? Töö võtab lõviosa. Siis on pere, sõbrad, hobid. See on töö, pere, hobid, sõbrad selles järjestuses. Et ma olen väga vilets sõber ja ma seletan ka, miks, et minu sõbrad on põhiliselt need inimesed, kes viitsivad ise minuga sõbrad olla, selles mõttes nad peavad ise oleme aktiivsed, kuna mul on nii palju tegemist ja nii etteaimamatut graafikute järgi kulgeb siis olema väga ebausaldusväärne sellise sõbrana või, või töövälise suhtlejana, et, et mul on alati tuleb midagi ta viimasel hetkel või et on alati ma pean alati tööle minema. Et selles mõttes me võib-olla ei ole väga lõbus, lõbus, peokaaslane, öeldakse, okei, lähme reede õhtul, nüüd nüüd paneme nii, et maa must möllame. Aga vot mul on vaja laupäeva hommikul minna tööle. Et noh, nii ta on, aga patt oleks kurta, ise oled valinud selle ametiga. Et üks asi, mida sa kindlasti tahaksid, on aeg. Ma isegi olen öelnud, et inimesed küsivad, mis ma, mis ma sulle sünnipäevaks kingin ja siis ma ütlen, et kingi mulle üks vaba päev kuidagi. Talvel on tõesti, et, et ikka oleks üks päev keset hooaega, kui sa ei pea tööd tegema üleüldse mitte midagi. Ma ei tee tööga seoses mitte midagi, see oleks väga vägev. Eks ma jõuga võtan ka neid mõnikord. Aga see on jälle omakorda tähendab, et kusagil tuleb rohkem tööd teha, et siis see aeg leida. Mihkel, sa oled mees 30.-te eluaastate keskel. Kaua veel jätkub sul motivatsiooni nii rabeleda, teha reporteritööd, kirjutada ajalehte, juhtida telesaadet. No vot, see on üks järjekordne igavikuline küsimus, mis sa esitad, et millal see energia otsa saab, selgub sellel hetkel, kui energia otsa saab. Et loomulikult tuleb mõelda, et selles ametis ka pikaajaline olla ja siis kasvõi vägisi võtta võib-olla veidi rohkem puhkust ja me siin kohutavalt räägime, et ma teen palju tööd ja nii edasi, aga ma püüan ka vastavalt siis ka puhata ja ennast välja lülitada, et et seda asja hästi ja ikka veel hulk aastaid teha. Teine aspekt on see, et nagu sa ütlesid, mees 30.-te keskelt ütleme nüüd on võib-olla viimane piir uut ametit õppima hakata, et kui on veel plaan ümber vahetada mitte midagi, sa ju pead tegema, et vorsti leiva peale saada ja kuna siiani on tulnud suhteliselt reaalselt välja endale on see pakkunud rõõmu ja rahuldust, seda tööd teha, siis ma momendil ei näe nagu küll sellist kutset. Et peaks nüüd mingisugused teised liistud ette võtma hoopistükkis. Niiet Ma loodan, et pöönaut mind ei taba. Sa oled mõelnud oma, tooks šõu peale näiteks. Mõelda võib igasuguseid asju ja inimesed on pakkunud kõiksuguseid, asjasid aastate jooksul, aga, aga eks valikud on, on tehtud sellised, nagu publik, publik neid oma teleekraanil või, või, või ütleme siis paberlehes tänapäeval näeb, et kui siin eelmise või noh, lõppenud hooaja alguses pidime tegema viimasel hetkel suuri ümbermängimise pealtnägija juures, siis mingil hetkel oli ta arutlusel kõiksugused võimalused. Et mis laadi saadet teha, kuni selleni välja, et paneme pealtnägija poe üldse kinni. Näiteks aastate jooksul on ilusaid mõtteid mõlgutatud, aga pigem nagu ise näeksin küll ennast veel rohkem ikkagi nagu kaadri taha siirduva persoonina. Kui ma nüüd veel tahaksin nagu isiklikku tähelepanu rohkem saada, et vot nüüd on minu show, et ma nüüd mina räägin, et ei, ei. Pigem ma näen küll seda, et, et kui pealtnägija pillid kotti paneb, et siis, siis ma väga suure huviga vaataks dokumentalistika tegemise suunas. Miks mitte raamatu kirjutamine? No miks mitte, aga nagu iga iga üksiku artikli või teleloo puhul see lugu, see story on põhiline. Kui on hea stoori, mida valada raamatusse, siis mine tea. Aga praegu võib-olla varavel Kuulame sinu järgmist muusikapala. Geimi kallal väga intelligentne noor artist, kes mulle samamoodi tohutult meeldib. Ma ise arvan, et mu muusikamaitse on natuke nagu minu töögi, et ta on selline hästi eripalgeline iiri muusikast, kuni võib-olla seal rocki, dinosauruste, nii, ja teisest otsast siis džässi ja discani, nii et siin on üks džässartist. Ja märkamatult on kaks tundi plaadi põgeniku saateks ettenähtud aega läbi saanud. Võiks lausa öelda, et aeg on meie eest põgenenud aeg lendabki on lõbus ja. Ja tuleb, tuleb minna edasi, edasi muid tegemisi tegema. Mihkel, mida eelseisev suvi veel sinule loodetavasti pakub? Kõvasti puhkust, ma loodan, sooja ilma, isegi tühje ta nüüd nii väga päikeseline on soojaujumise võimalusi hästi palju kaugel eemal töömõtetest. Et siis jälle augustis head uue uue energiaga hakata nagu algava hooaja poole vaatama, et mul on küll praegu, olgugi et ma ei ole veel väga pikast ja keerulisest väsitavast hooajast välja tulnud täielikult, siis mul on juba praegu väga hea tunne selles osas, et mis sügisel saab. Et on tunne, et meil on salves seda püssirohtu küll, et paugutada veel nii, et on Endal endal lõbus ja särtsakas teha ja inimestel lõbus ja särtsakas vaadata ja kuulata. Jääme siis seda lootnud. Aga aitäh sulle siia plaadi põgenikust saatesse tulemast. Mihkel, ma arvan, et me saime kõik kahe tunni väga kvaliteetse muusika võrra rikkamaks. Sekka sinu mõtteid elust inimestest ja omadest. Ja aitäh, et kutsusite palju edu sulle ning kindlasti jälgima siis suure huviga pealtnägija tegemisi ka uuel hooajal ja mis me viimase palana kuulama. No kuna tund aega inglisekeelne muusika on, siis on nüüd kord panna eestikeelset muusikat ja mõtlesin, et kõigil nagu maanteel sõitjatele, kuna inimesed suvel palju liiguvad ja mulle kohutavalt meeldib, siis nende lugu maantee. Sellega on tänane plaadi põgenik läbi ja stuudios olid saatekülaline Mihkel Kärmas ning saatejuht Lauri Hussar ja meie soovime teile siinkohal ilusa suvepäeva jätku. Viimaselt tüdrukute ääres, nii nagu voolava jõe ääres loojangul sätivad juukseid, pärleid, mis pihlaka puus näi tumedad, päike, kulla, kuumas pirukad, Põllades ja tuumast maale lähevad ohutuses. Kas nad on millegi lootuseks? Istuvad vestamises, lahikides, kaunites, valgetes kleitides pilgud on triigitud, rauge meil suunatud teedele laugeile. Lähevad imestus, mehitlemeid, tagatulede valgus näib viivat neid kuskile kaugele. Unistus suletud mao keila. Bussipeatuse veretu keeletu küüned, seelikus meenlamiine ma kas või ühega tahaks, aga näe, tore, saavad ka arrak säärelinnu, säravaid lihtsalt vahendust suunaskiga Heludes ime lõppedes õnsais paikades koju jõudmisel täidetud nõudluse. Tuhandeid miile eemal olnud tüdrukud samuti teeveeres loojangul sätivad juukseid, pärleid, mis pihlaka puus näi. Tuhanded tüdrukud tee servas, külades õide puhkemas unelmat, tänada ellu, tuumas, ilusaid, homme. Bussipeatuses peatub keeletu, küünes elikud, minna minema kas või ühega tahaks ka sõna tarbeks saavaka rääk säravaid linnusära vaid lihtsalt vaheldust suunaskiga häldes. Lõppedes õndsat paika. Ei? Ikka. Pamiiri vaid ka savi.