Kanassaanbemm nime üheksandat põlve šamaan loitsima Lennart Mere filmis šamaan. Aasta on 1977. Film valmis poliitilistel põhjustel, paarkümmend aastat hiljem Soomes MTV-s. Tõotuse kaitsta vankumata Eesti vabariigi põhiseadust ja seadusi õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu. Ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks. Kuues oktoober 1992 Lennart Meri astub Eesti vabariigi presidendi ametisse. Mis neid kaht tsitaati seob? See, et sellest kanast, saani šamaani loitsu rituaalis Linnutee, tuulte, rahvaste ja veel varem veelinnurahva seas ning romaanis hõbevalged oli peidus ka Eesti tulevik. Nii olin kanast saani šamaani loitsu peidus ka see, et kunagi on Eestil jälle president. See on olemas lugu president Lennart Meri pärit maalt, mille nimi on Eesti. Üks lugu paljudest võimalikest, mida president Lennart merest jutustada saab. Riina Eentalu jutustatud lugu. Ka kõige väiksemal rahval on väärtus ja õigus eksisteerida, kuulutas meri juba tollal, 1900 kuuekümnendatel. Sellest manifestist sai tema kategooriline imperatiiv elujuhis ja tegevusõpetus pikaks ajaks. Tsitaat kulle raigi raamatust vikerkaare värvid. Enn Säde meenutas Linnutee tuulte ja ka šamaani filmimisaega 2001. aastal Eesti raadiosaates metamorfoos. Filmitegija Lennart Meri. Me keegi tõrvitanud seda sõna, et me lähme nüüd soome-ugri kultuur antropoloogilisi missiooni täitma. Aga me teadsime seda kogu aeg, see nii on pärast oma esimest filmi hõbevalge ei olnud veel sündinud niimoodi, et kogu see nüüd siis kergemeelselt ja kergelt keelselt öeldud ugri Mobrindus ei olnud veel trendikas. Me ei olnud veel ennast tajunud, et meid on nii palju ja me oleme nii põnevad ja. Pärast Lennart Mere filmi Linnutee tuuled 1977 tajus seda ka suur maailm. Film pälvis New Yorgi filmifestivali hõbemedali. Aga juba siis tajuvad selles filmis paratamatust padjalased. Oleme vadialased ja meid ei ole palju. Vadja Tseeli kõlab eesti regivärsside keele sarnaselt ja vadja kannel kaitseb meid halva eest, kuniks ta kõlab. Milles mäletad Kalevala mõõtu Oudekki figurava? Ei seal oli sugulane kartma. Ruhi puusse anti meile kaasalinnumuna. Meie peiedel on keelatud haugi alles. Elame edasi rohus, ahinas ja tammikus sõnaraamatus ja teie geenides. Sõjad on laastanud meie maa. Kas võib olla nukramad tõdemust? Maa ja puud leevad meid plee. Maa ja puud jäävad, meid ei jää. Niisugune kiri ripub lõõtsakülamuuseumis. See oli äratuskell ka eestlaste jaoks, kui me ei tahtnud edasi elada, vaid sõnaraamatutes. Kas hukkuma enne, kui nõukogude dinosaurus kokku vajub? Sõnastas Lennart Meri küsimuse. Kui NLKP kava nägi ette Eesti muutmise kakskeelseks. 1976. aastal ilmus Lennart Mereromaan hõbevalge. Pea püsti. Me oleme vähemalt omaenda minevikku peremehed, on Lennart Meri määratlenud oma vahest kõige ambitsioonikamad teose sõnumi. 1009. 176. aastal ilmunud raamat Hõbevalge oli Merile suur väljakutse. Ta kirjutas vastuseid eestlaste sünnipära lugu puudutavatele küsimustele. Merimaalise meie ette pildi sellest, kuidas muu maailm leidis Eesti ning kuidas antiikaja ja araabia õpetatud meeste kirjeldustes jäädvustus, pilt legendaarsest Ultima Thulest. Ta andis oma kaasaegsetele uue rakursi soome-ugri rahvaste muinasaega piilumiseks ja see tugevdas rahvuse identiteeti. Meri sõnum jõudis eestlasteni olukorras, kus uus venestamislaine oli haripunktis. Kulle raigi raamatust vikerkaare värvid. Hõbevalget küttis kirgi. Asjatundjate arvates moonutas meri ajalugu kuid aeg näitas, et sõnumist saadi aru, kirjutab kulle raig. Teose tähtsust mõisteti hästi ka soomes. Simopeka virku lab vedas seda meri kõige geniaalsemaks saavutuseks. See on tõelise selgeltnägija, kaasakiskuv visioon kaugest minevikust. Erakordne faktide ja fantaasiakombinatsioon. Hõbevalge oli kirjanduslik sensatsioon, mis ilmus just õigel hetkel. Hõbevalge oli küll retk muinasaega, kuid ühtlasi ka päevapoliitiline teos. Lennart Mere enda tõdemus Kuid ei ole just turist. Kui olete matkaja. Minge rahumeeli mööda 500 aastasest ordulinnusest ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle 2000 aasta lakkamatult haritud. Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurema ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik. Ajalugu algab sealt, kus lõpeb luule. Vahel nad riivavad teineteist. Minevik huvitab selle võrra, kuivõrd aitab mõista tänast ja aimata homset. Minevik avaneb folklooris keeles. Etnograafias põhjendas Lennart Meri oma Siberi huvi. Sestap kaubaklik suhtumine väikestesse rahvakildudest ja nende kultuuri. See aitas aimata homset ka Eesti homset, mis tollal oli veel kõvasti Nõukogude kaane all kinni. Kuid aur kergitab juba kaant, on loomeliitude pleenum esimesel ja teisel aprillil 1908. Kaheksa. Eesti loominguline intelligents räägib suu puhtaks. Lennart Meri nõuab. Meil tuleb seadusandja tõstatada küsimus sotsiaalse õigluse viivitamatuks taastamiseks ja rahvusliku dist kriminatsiooni lõpetamiseks. Siit meie endi vigasest poliitikast, vigasest poliitilisest praktikast ega mitte Ameerika häälest. Tuleb otsida põhjusi rahvuslike pingete teravnemisele. Ja kui me põhjuse Ma ei oska või ei julge õigesti diagnoosida, toovad Härrad lahendused kaasa uusi pingeid ja ühiskonna edasist stabiliseerumist. Milles ma näen, lahendust. Näen lahendust süstima praktilises rahvuspoliitikas, mis seab eesmärgiks teise maailmasõja ja sellele järgnenud šoki aastate kaotuste likvideerimise ning seaks eesmärgiks aastaks 2010 saavutada eestlaste arvukuseks üks esimene miljon. 2010. Praegu 2006. aastal on meil aega neli aastat ja miljonist on puudu üle 75000 eestlase statistikaameti viimaste andmete põhjal. Aga siis oli veel 80. Te olete lõpp, miski, mis näis, kui murdmatoliit olid kellegi jaoks juba liiga kitsas. Kuueteistkümnes november 1988. Seoses sellega deklaratsioon ENSV suveräänsus, nagu ta on vastu võetud Ja saadik Kaljo Kiisk heiskab deklaratsiooni teksti. Deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ Eesti NSV ülemnõukogu oma seaduste ülemlikust Eesti NSV territooriumil. On 1989. aasta ja Balti kett. Kuid päris oma Eesti riiki veel ei ole. Aeg läheb. Maailm on ooterežiimil ja tollal juba välisminister Lennart Meri on nonstop visiidil raiumas Eestile. Aken maailma on kiire. Sa oleksid võinud mulle vähemalt mainidagi, et oled uus välisminister. See oli onunud kodust teatamata. Riik nõudis tegemist. Kõik tema kaastöölised tegelikult teavad, kui raske temaga oli koos töötada. Enamik inimesi, kes temaga töötasid, koosnevad üheaegse tagasiside. Nad armastasid teda. Lennart Meri ei ole mingi suur inimeste tööle Sundja või rakendaja, seda ta teha ei oska. Lennartil oli see omada, seda peab ütlema. Ta nõudis inimestelt maksimumi. Ta ei arvestanud reaalseid olukordi, ei arvestanud ka oma töötajate väljaõpet, nende haridustaset, ta ei arvestanud meie tehnilisi võimalusi. Nii et alati, kui midagi eriskummalist ja ootamatut juhtub, siis Lennart Meri tunneb ennast nagu kala vees. Ja muidugi ta alati ei saa aru, et teised ei tunne ennast sellel hetkel üldse mitte nagu kalad vees, vaid nagu kuival. Tema juures töötamine, ütleksin, et see oli nagu jah, mingisugune elamise vorm ja tuleb ka seda öelda, et Lennart Meri oma töötajatelt nülgis vahel mitu nahka, aga endalt mitte mingil juhul vähem seda tuleb tema auks öelda. Jutustas praegu Loomingu peatoimetaja tol ajal välisministeeriumi töötaja Mihkel Mutt koos teest Lennart Merega, Andres Söödi filmis, mina, Lennart Meri. Rudolf, mul oli seljas lõhevärvi Sakko pintsak ning jalas kreemikat püksid. Ta lehvitas neile teiselt poolt barjääri, andes märku, millise luugi juurde tulla sest seal ootas neid protokolli ohvitser, noormul latitar, kes nad kõrvalt läbi tõi. Selles mõttes koheldi neid nagu iseseisva riigi delegatsiooni. Tänutäheks pistis Rudolf oma pea. Tal oli pikk, nõtke kael aknast passiametniku kabiini ja küsis. Kas te teate, mis asi on Eesti. Eesti Eesti jäi ametnik mõttesse. See on kusagil seal. Ta viipas kaugusse täpselt, ütles Rudolf soovige endale. Et teil on nii hea ajaloo ja geograafia õpetaja Miks ei võiks me tolle ajalenud diplomaatiale tagasi vaadates mõnusalt muiata nagu Mihkel Mutt oma romaanis, rahvusvaheline mees, pealegi toimisse Lent diplomaatia hästi. Üks täpne lause, mis Ameerika ajakirjandusse paiskus, tegi rohkem kui pikad kõned. Pool kaugel kirjeldab, kuidas USA toonane välisminister tseinsbeiter võitis esimest korda vastu balti riikide välisministrid. USA välisminister näitas, et USA pole balti riikide annekteerimist tunnustanud ja kõik need 50 aastat on ministeeriumi vestibüülis lehvinud ka Eesti, Läti ja Leedu lipp. Ilus, katkestas teda Lennart Meri kuid kahjuks ei ole teie vestibüülis tuult. Aga päris oma Eesti riiki ikka veel pole. Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti vabariigi ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest palun hääletada 50 kolmelt. Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut vastu ja erapooletuid saadikud ei ole otsus vastu võetud. 20. august 1991. See kõlab nüüd nii rahulikult. Ainult eestlased ise teavad, mida süda sel hetkel sees tegi. Ja taas on Eestil kiire. Eesti seestab 50 aastast musta auku oma ajaloost tasa tegema. Ma tahaksin teile öelda, et see otsus ei anna mulle mitte kerge. Nagu igalühel teeks, olid mul omad unistused, mad nurka lükatud tööd. Ma ei pea seda halvaks siidipeaks ja mõnikord on temaga isegi väga meeldiv vestelda, eritleda, kuulata. Kuid meil on uus aeg. Ja kui me tahame. Ma ei näeks, et Eesti on uus, et Eesti on uuesti ennast püsti ajanud. Siis peavad selle Eesti eesotsas seisma ka uued inimesed. Kui sa oled reisinud kaamelitega ja peatanud arktilist raudteed pidi sõitvat rongi kin, ta ütleb niisiis, varem või hiljem saad sa hakkama ka väikese riigi presidendina. Minu arust on seesama liidriks olemise sundus kontel geenides sees. Meenutasin sädet. Pruuli üks Lennart Mere kandidatuuri esitaja eest. Miks see oli see just Lennart Meri, kes oli kõige õigem Eesti vabariigi presidendiks saama. Kui öelda väga lühidalt, siis siis teist rahvusvahelist meest meil ju ei olnud, test, nii väärikat, poliitiliselt kogenud ja haritud intellektuaali Eestil minu hinnangul tol hetkel ei olnud, kes oleks siis sobinud Eesti vabariigi presidendiks ja Me mäletame, ka Isamaa tollane valimisloosung oli üsna radikaalne plats puhtaks. Teda võeti võib-olla rohkem täht-tähelt kui lausung ise tähenda seal ja Lennart andis tegelikult oma esinemistes minu meelest sellele loosungile kõige selgema ja ilusama sisu üldse. Lennart, et maailmas ju lapsena juba käinud mehena teadis suurepäraselt, kuidas korraldatakse valimiskampaaniaid. Mis on need võtted teemad, mis valimiskampaanias kerkivad, hästi suur revolutsioon ja väga kiire reageerimisvõime soomeugrilaste kohta isegi hämmastavalt kiire reaktsioon on, on tal poliitikuna kindlasti. Seal on see tore vastuolu, hästi aeglane rääkimisviis ja pikad pausid ja samal ajal kiire reaktsioon see või mõne segadusse ajada. Absoluutselt, ja kui te jälgite ka lennati aeglast kõnemaneeri, siis paljud inimesed räägivad aeglaselt ja, ja kui sa neid kuulad, siis mõne hetke pärast su tähelepanu hajub ja sa jälgi neid enam. Aga kuidas Lennarti igas pausis on, on tõepoolest selle klassikaline pinge olemas. Kuues oktoober 1990. Lugupeetud Riigikogu. Vabariigi president on valitud. Ma palun vabariigi presidendil asuda põhiseaduses ettenähtud korras vandetõotust andma. Astudes vabariigi presidendi ametisse annan mina Lennart Meri, pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti vabariigi põhiseadust ja seadusi õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu. Ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega eesti rahvast. Ja vabariigi kasuks. Lugupeetud Riigikogu, vabariigi president on ametisse vannutatud. Ma soovin riigikogu nimel vabariigi presidendile õnne ja edu. Eesti sa seisad lootusrikka tuleviku lävel kõneleb vabariigi president Lennart Meri. Kuid nii palju on teha ja mida saab teha president. Presidendiamet on juba niisugune meie parlamentaarses vabariigis et erineb Parlamendi ametist ja ta erineb vabariigi valitsuse ametist. Sest need mõlemad on, võtad ühe teise loogikaga. Nad mõtlevad valimistest valimisteni, mis on kõikjal nii ja peamiselt selle tõttu on ka erinevalt sellest pisut koomilisest ajakirjanikust, kes arvas, et kas Eestil üldse ongi riigipead vaja on kõikjal, nii et riigi järjekestvus ja eriti oskus vaadata Ta kaugele silmapiiri taha üle valimiste mitmete valitsuste endalt küsida, mida vajab see rahvas, mida vajab see liik? See paratamatult jääbki riigipea hoolde, kes on väljaspool erakondi ja kes on väljaspool valitsust. Ja riigiisana on tal õigus ja kohustus riigi maine nimel karm olla. Ma jälgin fööniksi kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid. Nad naeravad koos. Kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse teineteise üle, see on poliitiliselt suunitluse märk. Siia ritta kuulub ka riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutt on mõistagi Keskerakonna esimeest Edgar savisaarest endisest maavanemast Robert Lepikson eest ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi. Paugutamine põhimõtete asemele. Eile, kui andsin Kadrioru kunstimuuseumis ordenit Eesti iseseisvuse kandjatele, see tähendab meie riigitegelastele teadlaste töölistele, Kunsi inimestele istus Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ja peaminister Mart Laar kari vahel. Vabadusvõitleja Eduard Leetna keskkonnas Võrumaast ja kodust oli sunnitud lahus olema 31 aastat. Mulle üllatuseks võttis ta lõbus sõna ja malasindaja liigutavad sõnad lindilt maha kirjutada, sest mulle tundub, et nad kuuluvad kogu eesti rahvale. Härra Leetna ütles järgmist. Ma istusin koos Mart Laari ja Edgar savisaarega ja ma tahaksin, et me rahvas oskaks valida õige tee omavahelised lahkhelid, kustuksid ja et me võiksime teha nii nagu arr kaadia riigis. Nad oskasid elada nii, et neil ei olnud tülisid ega vaenu üksteise vahel. Ma tänan Eestit kõigi oma kaaslaste nimel kelles mina olen ainukesena ellu jäetud. See on tsitaadi lõpp. Mitte selle väga tallama paar huvitavat iseloomujoont, millest me kõik oleme väga teatlikute, millest on ka eesti rahvas, teab ta, tuleb igale poolele liiga hilja. Muidugi seon ta küljes, see, see juba ammu, tema. Aga ta hilineb ja samal ajal varastab endale väga olulist liikumisruum. See on ju täitsa nagu täitsa nagu ballett. Mingisugused omaette koreograafia. Keeleoskusega ning sellelt positsioonilt suudab ta teha rohkem. Ma olen täitsa kindel, et, et ta ei meeldi kõikidele eestlastele. Aga see on ju Eestis ikka nii, et kes siis eestlastele nii meeldib? Lammutamine ja viisakas ja kõik see kuulub. Aga aga samal ajal meie vabat põhjamaa naised tunnetame kõik seda, et ega tegelikult tema ja suurem osa Eesti mehi naistest küll lugu ei pea. Päästeosa on siiski natuke kõrvaline. Eesti sõber, soomlane Eeva Lille, Andres Söödi filmis mina, Lennart Meri. See on president Lennart Meri. Aga abikaasa ja isa Lennart Meri. Proua Helle Meri rääkis oma abikaasast Soome ajakirjaniku seia valjuse saates seitsmeteistkümnendal detsembril 1999. Ja poeg eksriigikogulane praegu keele ja Kirjanduse peatoimetaja Mart Meri. Kas te alati on osanud veenda inimesi mitte otsese rünnakuga, vaid vaid ikka saavutanud selle, mis ta tahtnud olla? No tegelikult näed, need viimased magnetid on nõudnud ka ikka väga järsku reageeringut ja väga järsku ütlemist, nii et noh, ma ei ole ju väga lähedalt näinud tema välisministriks olekut või või õieti presidendiks olekut niimoodi igapäevaselt tööd tehes. Aga noh, seda ikka siit-sealt kuuldud, et mõnikord töötajad püüdsid põgeneda nii ruttu kabinetis kui vähegi võimalik, aga enamasti ei olnudki väga lihtsalt võimalik sealt kabinetist põgeneda. Nii et kui vaja, siis võib ta olla ka väga järsk, kas ta siis on autoritaarne tulla. Aga see on ikkagi teatud mõttes mets talle endale ka olla autoritaarne ja kui seda vajadust ei ole, siis on autoritaarsed asi väga kaugel. Tegelikult siis on mõnikord just selline kahevahel olek, kõhklemine otsusega viivitamine, aga kui olukord nõuab, siis vastupidi võib olla väga-väga kiire otsustaja, nii et selles mõttes on tal selline hea kohanemisvõime. Isad on, eks ta andis suhteliselt vabad käed. Sest eeldus oli, et seda vabadust loomulikult, kuidas ei kasutata, see oli raudne eeldus, mida õieti üldse eriti palju ka välja ei öeldud, aga lihtsalt need hoiakud nagu näitasid selle kätte ja kuna vaikiv kokkulepe oli, siis eriti ka ei sekkunud või ei suunanud. Eks tal oli nii või teisiti palju tegemist ka väljaspoolt perekonda ja, ja siis, kui nendest peaaegu et vaikimisi reeglitest kinni hoiti, siis kõik läks kuidagi ladusalt ja loomulikult. Aga mul on ikka see tunnetada see mängurõõm, puu, mis ta Sonse elamise lõbu, et see endale ka presidendiametis sees, et ta võib küll perfektselt käituda. See kõik kaasa teha ja olla ka tõsimeeles Eesti president ta samal ajal ikkagi see kunstniku, kirjaniku kõrvaltvaatamine, see väikene heas mõttes itsitamine kõrvalt, et kurat võtaks, ma olen nüüd president ja vaata, mis asja ma teen tegelikult ükskõik mida padutõsiselt tegemas Lennart Merit ette ei kujuta. Ikka jääb see kõrvaltvaataja pilk ja võime endast kõrgemale tõusta, ennast kõrvalt vaadata. Mida ma paljude poliitikute juures muidugi ei ole märganud. Mihkel Mutt Andres Söödi filmis On aasta 1993, seitsmes oktoober. President Lennart Meri. Alustab oma teist presidendiaastat oma kõnes nähvata vastu näppe nendele poliitikutele, kes olid presidendist lootnud erakonna käepikendust. Ka tuletab president meelde, et demokraatlikus riigis on võim jagatud, sest totalitarismi nägu mäletab Eesti rahvas liigagi hästi. Kuid presidendi sõnul on Eestis poliitikuid, kes võimu jagada ei taha ja ka presidendi töömaile kipuvad. Ja neile või sellele poliitikule tuletab president Lennart Meri meelde. Kuidas sellest lausest laul sai? Vahur Kersna teab seda lugu. See oli juhus, nii palju juhus, et maailmas on olemas, aga me teame, et juhuseid maailmas olemas ei ole. Siis mina tegin, olen ühte saadet, mille nimi oli vabakava. See ei olnud eriti õnnestunud saade, aga seal oli mõningaid päris häid leide. Ja siis tellisin ma sõber Alo Mattiisen-ilt laulu. Ma olin vist kuskilt mingist välismaa televiisorist näinud, et oli võetud poliitikute kõnedest laused ja need kokku miksitud ja sündis selline laul. Ma ei mäleta, kas või Saksamaalt kuskilt. Ütlesin, et aga miks me ei võiks teha ka eestimaal? Ma olen sellega väga nõus. Otsi välja need laused ja küll mina nad juba kokku paned. Ja nii läkski. Arhiivist otsisin lauseid, selliseid, mis oleksid natuke nagu tähendusrikkad või natuke jaburad või ja neid tuli kokku võib-olla üks kolm-nelikümmend Eesti poliitikat Eesti erinevatelt poliitikutelt. Ja tegelikult oli see lookeaniaalsus, mis vormis sellest laulu muusikali niikuinii tema oma. Aga see, et ta leidis selleks refrääni anniks või laulukandvaks mõtteks nii hea lause, mis kõlab tänapäevalgi, mis kõlassiivsemis kõlab ka tulevikus, siis see on tema suuruse näita lihtsalt. Noh, lisaks president Merile ansal Mart Laar ja Peeter Olesk ja kogu tulla aegne koorekiht justjust, kas teie pidite siis ka näiteks presidendi käest küsima luba, et kas te tohite teda tarvitada laulu sees? Ei, muidugi me ei teinud seda. Ja ausalt öelda ma ei teagi, kas ta päris kunagi seda laulu ise kuulnud ühel hetkel, kui mul oli võimalus teha temaga selline pikem intervjuu, siis selle lõpus ma võtsin julguse kokku ja siis eravestluses küsis, et kas ta on sellega kursis, et mina seisan ka sellise asja taga, et selline asi on tehtud. Sest vaata sellise meheliku pilguga ütles, et kuule sa saada mulle see lint ja siis ma saatsingi selle lindi ja rohkem, ma ei ole midagi sellest asjast kuulnud. Ahaa, need laululehed mingitki vastukaja ei tulnud osaliste poolt osaliste poolt mitte, aga see laul keelati ja enne eetrisse jõudmist ja saatuslikuks ei saanud sel hetkel mitte see laul, see muusikaga see sõnum, vaid see video, mille siis nagu mina kokku panin naeru päriselt, mis ei meeldinud tolleaegsele Eesti televisiooni juhtkonnale. Ma mäletan ühte argumenti, et seal näidataks nagu liiga suurelt neid inimesi, et Lennart Meri oli võetud selline plaan, et on ainult silmad ja siis on ainult suu ja et see ei ole nagu väärikas, noh võib-olla ei ole Rate, järvemuusikatööstus mängib selliste märg Eesti vabariigi president Lennart Meri pole unustanud filmimehe Lennart Mere ohu tajumist 1900 seitsmekümnendatel maha ja puud jäävad meid ei jää. Ohud on muutunud, nad on neid meie enda sees. Esiteks, peame hoolitsema, et Eesti rahvas püsiks. Peame kaitsma oma keelt ennekõike poolharitlaste tõusikuteis ja peame süvendame, lastes meiel minevikku ja kommete mõistmist. Mitte mineviku nimel. Vaikselt selle nimel, et meie minevik, me kokkupuuted totalitarismi, ka meie tapetud, vangistatud ja küüditatud. Lühidalt, meie ajalooline kogemus on tänapäeval demokraatliku maailma ühisväärtuste alus. Edasi. Kõik endast oleneva tegema, et oleksime tugevasti juurdunud Euroopas. Ma ei ole kardaval ega õllepidu. Euroop on ennekõike Ateena, Rooma ja Jeruusalemma kiirgus. Väärtusi tuleb kaitsta maailmas, mis on astunud kolmandasse aastatuhandesse. Ja lõpuks need eesmärgid olgu tasakaalus. Meie hulgas on neid, kes saaksid olla lased, olemata eestlased. Ja kahetsusväärselt ka neid, kes tahaksid olla eestlased, olemata Euroopas. Esimesed, neavad meid silmitusse, tulevikku. Ja teised neavad meid oludesse, millel ei saagi olla tulevikku. Need inimesed, kes on meile pärandanud iseseisva Eesti kandsid Homerose suus nimetus. Vaikiv enamus. Ja nende kohta arvati, et nad jälgivad elavat. Olen püüdnud Eestit teenida teadmises, et kõik silmitud põlvkonnad minevikust meid jälgivad ja annaks jumal meiega koos vahel kas või harva. Ka rõõmu tunnevad. Tedemmanneuropeeeszonyobeundre tänapto. Moonenud mööda Atlandi Flora president Läänad, määri Fomei Fromitaaljem. Tänushanud Land neiukamdid. Interma imetlen paljusid eurooplasi. Üks neist, keda mul on olnud võimalus kohata, on Eesti endine president Lennart Meril. No minule kui itaallasele oli Eesti tundmatu maa, kui ma siia tulin. Vähesed itaallased teavad neist väikestest maadest Läänemere ääres, kes on nüüd saanud tagasi oma vabaduse. Me istusime mereäärses presidendi suveresidentsis väljaspool Tallinnat. Lennart Merist õhkus turvalisust, kui ta rääkis, milline on olnud tema ja eesti rahva saatus. Ta on üks osa kaasaegse Euroopa ajaloost. Eesti on meie ajamuinasjutt edukusest, mis on saanud võimalikuks tänu sellistele inimestele nagu Lennart Meri. Ta näitab, kui oluline on ajaloo tundmine. Me ei tohi kunagi unustada sõdu, rõhumist, tapatalguid. Me ei tohi kunagi unustada kommunismi kuritegusid. Lennart Meri kordas seda pidevalt. Meie jutuajamise käigus. Me saime paksu raamatu tuhandete ja tuhandete eestlaste nimedega, kes kadusid igaveseks suures Siberis. Kuid euroop, see ei tähenda mitte ainult meelespidamist, see tähendab ka edasiminekut. Lennart Meri on visionäär. Ta räägib tuliste sõnadega Euroopa koostööst Euroopa liidus. Meenutas Rootsi ekspeaministri Carl Bildt ja abikaasa itaallanna Anna-Maria pilt kohtumist Lennart Merega Mare rebase saates Eesti raadios. 2003. aasta augustis. Piret Saluri töötas Lennart Merega koos 10 aastat. Presidendi kantseleis oli ta protokolliülem. See oli aasta 1992. Kuupäev oli 22. aprill. Aeg oli umbes 8,9 õhtul esimene selles 23. aprillil 1992 hommikul andis seekord tookordne, siis Eesti suursaadik Soomes Lennart Meri oma balli kired vabariigi presidendile, Mauno Koivisto. Meri tuli saatkonda ja võrdlemisi nii viimasel hetkel tuli. On vaja Piret üht dokumenti ja dokument oli siis järgmine. Ta vajas Eesti viimase saadiku Helsingis Aleksander varma kirja Soome välisministrile seitsmendast augustist 1940, kus Aleksander varma teatab, et ta on sunnitud saatkonna ukse lukku panema saatkonna töö lõpetama, kuna seda riiki, kes on ta lähetanud suursaadikuks Soome ei ole enam olemas. Vot seda kirja oli siis tookord, siis, eks ole suursaadik Meril kohe tarvis ja mul käis läbi pea siis, mis ma nüüd teen. Kell on seitse, kaheksa õhtul, tööpäev on läbi ja siis ma taipasin. Rikkusid mängu ilu ja läksin oma tuppa, võtsin riiulist 1988. aasta aprillikuu loomingut, käisin sellega koopiamasina juures, kõndisin siis suursaadiku töökabinetti tagasi, ütlesin palun, siin on see kiiri. Nii hästi ei lähe alati, et ma ei saa just öelda, et suursaadik, meri oleks olnud väga vaimustatud, sest ta oleks ka tahtnud niisugust dramaatikat ja pingutamist ja öö läbi üleval olemist ja mis edasi sai, selle paberi pani ta samasse ümbrikusse, kus oli tema noh, niinimetatud volikiri ja Meril oli siis selleks ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli kiri. See oligi, meil ei olnud riiki veel niisugust ja selles ümbrikus peab olema eelmise saadiku tagasikutsumiskirjad, seda ei olnud, sest meie riik lõpetati vägivaldselt. Aga meri, kelles on ju alati olnud väga suur niisugune riigimehe ja riiklikkuse ja Eesti riiginägemise nõidus, meri leidis, et lahendus ongi selles, sest tema jaoks oli juba tol ajal ja kindlasti ka enne seda muidugi väga tähtis, sest riigi jätkus, tema ei ole iial talunud, kui öeldakse, et esimene, teine vabariik ja vaat niisugune osaltki kirjaniku ja osalt siis tõeliselt suure riigimehe diplomaadi tarkusega oli ta niisuguse käigu kas välja mõelnud ja selle idee peale tulnud. Ja selle poolest ta ongi tuntud sellesama volikirjaga. Või siis oli see, eks ole, ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli kirju ja sellesama meie viimase sõjalise saadiku Aleksander varma kirjaga Soome välisministrile. Ta andis täiesti uue teadmise. Soome president Mauno Koivisto läheb Eesti ajaloost. See oli täielik üllatus koristel. Tal olid valmis pandud materjalid, neid ei olnud võimalik kasutada. Sest sellest ei tulnud jutt. Vaid juttu tuli Eesti riigist, Eesti riigi tulevikust, Eesti riigi ajaloost. Ma olen rääkinud Meri välispoliitika Nõmikutega ja nad ütlevad nii, et väikese riigi presidendil, riigipeal nii väikese pilt on ikkagi äärmiselt no peaaegu võimatu. Mõjutada või olla osaline äkilisem praegu võimalik, me oleme Euroopa liit, eks ole. Aga meri on osanud, temas on koos, ühelt poolt ikkagi suur riigimees Teetvalt väga andekas inimene ja just nimelt poliitiliselt mõtlemiselt väga andekas. Ja siis veel kirjanik, et see on temale antud ja siis tema näol on see meile antud eestlastel. Eesti on tänu temale ja tema läbi olnud osaline ikkagi väga suurtes. Kas, kas ma arvan, et ma teen nüüd õigesti, kui ma tuletan siin meelde üht tsitaati ja see käib ostjate kohta? 88 92, kuskil esindaks tema kohta öelnud Soome suurim kaasaegne kirjanik Paavo harika. Lennart Meri. Lennart Meri. Lennart Meri on selle maanurga. Siis teist rahvusvahelist meest meil ju ei olnud. Nii et alati kui midagi eriskummalist ja ootamatut juhtub, siis Lennart Meri tunneb ennast nagu kala vees. See summa liidriks olemise sundus on teil geenides sees. Kelles on ju alati olnud? Väga suur niisugune riigime riiklikkuse ja Eesti riiginägemise nunn. Ma jään Eestisse. Ma olen teie hulgas. Te võite mind kõnetada kui president Meri. Te võite mind kõnetada kui Lennart, sõltuvalt sellest, kuidas me teineteist tunneme. Ma jään Eestisse. See oli olemuslugu president Lennart Meri pärit maalt mille nimi on Eesti. Saate autor Riina Eentalu, helirežissöör Külli tüli. Tekste luges Kaljo Rock. Kasvatasin Lennart Merefilme, šamaan ja Linnutee tuuled. Eesti Raadio ja Eesti televisiooni arhiivi, Andresseedi filmi, nina Lennart Merikulle raigi raamatut, vikerkaare värvid. Mihkel Muti romaani Nonii rahvusvaheline mees, see ja valjuse saadet proua Helle merega terjesotsi saadet metamorfoos Mare rebasesaadet episoode elust. Alo Mattiiseni Eestile on kombeks ja Rein Rannapi tala tantsib klaveril kõigile minu siirast tänu.