Tere päevast on alanud taas järjekordne rahvateenrite saade tund aega hiljem kui tavaliselt, aga me lubame, et see on viimast korda sellel kevadel vähemasti, eks siis vaatame, mis suvel seoses jalgpalliga juhtuma hakkab. Täna on rahvateenrite stuudios Pille-Riin Tigasson Eesti päevalehest, tere. Tere. Ja tagantjärele palju õnne siis iseseisvuspäeva puhul jäsemed, sõnad. Rain Veideman, professor ja just hiljuti dekoreeritud järjekordse teenetemärgiga sellegi taga. Seega teise kärg ja tere Nonii ja saatejuht Mart Ummelas, keda oli dekoreeritud seekord. Aeg tuleb aeg. Üldiselt on meil päris hea tuju, sellepärast et on ju meil olümpial läinud väga hästi kolm kuldmedalit, et oleme ära teinud. Norrale. Oli vabariigi aastapäev, mis ka kulges lõppkokkuvõttes päris kenasti igas mõttes mõningate väikeste iluvigadega. Ja nagu ütles ka meie peaminister Andrus Ansip, elame õnnelikul ajal. Noh, mida me muud võiksime siin rääkida, võiks saate kinni panna. Kas Ansip ütles Eino Antsilist, nii ei öelnud, aga ta kritiseeris seda, mida Lembitu Kuuse hõiskas, kui kui tema kõne mõte oli ju selles, et tegelikult elame erakordsel ajal, et meil on kõik nii hästi, et noh, siis võiks ju ajakirjanikud oma töö lõpetada ja koju minna, sellepärast et mis me siis ikka siin puriseme. Aga alustaksin kõigepealt Külli-Riin, kas sina tunned, et sa elad õnnelikul ajal? Ma arvan küll, jah. Ma arvan, et see praegune aeg on, on, on üks õnnelikumaid üldse eesti rahva ajaloos. Ma võiks ka nii-öelda, võiks öelda selles mõttes õnnelikul ajal, et ma olen näinud selle ringi taassündi ja, ja, ja ma olen olnud. Mul on olnud õnn osaleda selles ja nüüd võin öelda, et olen näinud selle riigi tõusmist ka nii, et et selles mõttes kindlasti aga, aga, aga. Ma ei tea, see eestlasele vist niisugune kõlli tunne, selline ülevoolav. Õnne tunnelist eestlastele ei ole päris, nad elavad kuidagi sissepoole. Ma olen lugenud ühe oma kolleegi tööd, kes on pühendanud, sest eestlastel nõndanimetatud ühtsusest ei paista välja tegelikult kogu aeg käib. Üks suur nügimine üksteisele ära panemine, aga ta minu meelest üsna hästi veenvalt osutab sellele, et see on niisugune juurde Salama salamisi toimiv ühtsus, mis ei ei paista lihtsalt välja, aga ta on olemas mingisugune sügav hinges hinge sees olev ühtsus võib olla õnnetunne, on samamoodi. Seistes läheb ilmselt välja mingites kriisisituatsioonides. Ja, ja niisugustel hetkedel, nagu oli see olümpial neid või kuidas Jah, no ma ütleksin jälle, mul on natukene erinev seisukoht, aga ma ei tahaks teie Idellisin rikkuma hakata. Aga mis puutub olümpiaedusse, siis mina võiks öelda tunde liigutusele väga tõsine mõlema võidu puhul, aga siin hakkabki see vahe, et eestlasena esialgu olen liigutatud, aga siis ma hakkan mõtlema. No ja mis siis? Mis siis, mis see, mis see tähendab minu jaoks, eks ju, mis see tähendab? Meie reaalsete murede seisukohalt, et noh, üks või kaks või kolm kuldmedalit, et mis siis muutub sellega meie elus tegelikult, et ma saan aru, et see on see, mida nimetab peaminister virisemiseks, aga minu meelest Eesti rahva püsimise ja edasimineku aluseks ongi olnud virisemine rahul olema rahulolematus, rahulolematus iseendaga ja, ja see ongi meie, meie arengu nii-öelda põhiline mootor. Mulle tuleb meelde kadunud Jaan kiivid peapiiskopina ja kes, kui oli vaidlus selle üle, kas eestlastel on seda usu, tunneb piisavalt, siis Jaan kiividki kirjutas lausa ja, ja kuskil oma jutluses või ütles seda, et eestlastel on võib-olla liiga kõrged nõudmised usule, mistõttu nad on hädas sellega ja, ja võib-olla meie oma nõudmised on ka väga kõrged, mida me oma riigilt rahvalt oma tulevikult ootame. Ja muidugi, kontekst on ka ju meie selles mõttes meile üsnagi keeruline, eks ole, kui mõelda seda, et maailma nii-öelda heaoluriikidest esimene või teine asub siinsamas, 80 kilomeetri kaugusel siis mõeldes sellele ajaloole, mis millest tükk välja lõigatud meile, mida me nüüd jooksujalu tasa püüame, tehes seejuures minu meelest viimaste vaidluste taustal täiesti mõttetult uuele nisu kurnamis ringile minna püüdjas, nagu siin ma olen lugenud üht või teist õhutus selles suunas. Et kas ei ole Mart sellest tõepoolest see rahulolematu. No eks see ole ikka meie minevikust tingitud, ma arvan, et see meie rahva niisugune raske minevik on olnud üheks põhjuseks, aga ma arvan, et see on aidanud neil elus püsida, aga ma toon just sellise täiesti konkreetse näite, seesama eilne Kristiina sõiteks, kui kõrgel olid ootused ja, ja kui siis ikkagi võitu ei tulnud, siis oligi nagu pettumus, kuigi noh, võiks ju öelda, et täiesti normaalne ja väga-väga hea sõit, lõpp kokku, kaheksas koht, kaheksas milline. No ma ei tea, minul, minul küll mingit pettumust ei olnud, et kui ma vaatan seda medalite edetabelit, kus Eesti on siiski 12. kohal ja eespool siin Norrast, Hiinast, Soomest veel eileõhtuse seisuga, siis see on ikka väga muljetavaldav. Aga vot see on nüüd huvitav küsimus, et kelle teene, kolme kelle teene see on, see püsib kolmel ütleme 10-l inimesel, maksimaalselt püsib teatud hulgal sponsoritel. Kas me võime rahvana isiklikult omastada seda võitu, kas me võime seda pidada enda võiduks? Spordis seda ikkagi ju tehakse, nii või teisiti. Jah, ma saan aru, see emotsionaalselt, aga kui ratsionaalselt võtta, siis ei ole ju siin mingit seos. No mis te ratsionaalselt üldse on see lihtsalt üks vaataja Aga see on ka tegelikult suur sümbolite mäng, ma ütlen, et me oleme siin viimasel ajal sunnitud üha rohkem ja rohkem nägema ja tunnistama seda, et sümboolsel tegelik, kui sul on väga oluline roll meie omaenda tegelikkuse nii-öelda väärtus alade ja tegelikkuse tajumisel, noh, ma ei räägi seda siin juba nädalaid käib siis tsivilisatsioonidevaheline sõda või arvete klaarimine või arusaamatus või nii edasi. Aga meie oma elus ja muide, eks veerpalu siis, kuni võidud ju tegelikult kujutavad endast sümboolset kapitali meie riigile, sümboolne kapital meie riigile. Kui ma nüüd meenutan siin ühte siis saan suurimat sotsiaalfilosoofi siis peatööd, kes räägib just nimelt sellest sotsiaalsest väljast, kultuuri väljast, kus toimub erinevate kappide vaheline võistlus. Kui sul ei ole raha taskus, aga sul on kõva nimi ja sa oled kõva sportlane või oled sa mõni tohutu suur nobelist, siis on see sinu sümboolne kapital, mille sa võid mingil hetkel rahaks teha või reaalseks kapitaliks ja ma arvan, et riikide puhul on seesama ja olümpiavõidud kuuluvad sümboolse kapitali olla, mida me nüüd oleme saanud tänu veerpalu oli ja, ja Kristiinale ja ja ikkagi tagasi, meenutades siin paari nädala tagust emotsiooni. See oli ikka noh, ma usun, et tuhandetes kogud kodudes Meirati lihtsalt sellest kergendustundest ja mida Kristiina meile pakkus. Väga ilus seletus, ma ei hakka sulle vastu vaidlema ja sinuga on sama meelt ka president, kes tõi need võidud eraldi välja. Ei tule järeldada seda, et mina olen osaline, president ei kirjuta, mis sa oled igal juhul ametlikult ümber seda, et mul ei ole seos telepaatiliselt, mõjutades seda sa võid öelda, mis tahes kirjandus ikkagi omistab selle kõne sinule, aga kaasaaitamisele mitte, mis tõepoolest ma veel kord ütlen, ma ei taha sellega kuidagimoodi pisendada, ei Kristiina ega Andrusega nende tiimide tulemusi, aga ma mõtlen, et noh mingil hetkel inimesed võiksid ka siiski mõelda, et, et mis siis, eks ole, et mis siis, et nad püüaksid ka ise midagi teha, ära mitte ainult loota selle peale, et keegi kusagil toob meile kuldmedali. Et võib-olla see tõesti aitaks kaasa meie ülejäänud inimestel muutuda paremaks ja tõhusamaks, efektiivsemaks, kui nad sellest niimoodi aru saavad, siis on see minu meelest väga mõistlik järeldus. Aga noh, me juba jõudsime presidendi kõne juurde, sina, Külli-Riin vist ei saanud seda jälgida või said. Ma olin eile tõesti, mul oli tööpäev, kuna lehed ilmusid, ilmusid ka täna. Ja siis on muidugi väga kiiduväärt. Ma olin täna hommikul üllatunud. Lehed ilmusid, ma arvasin, et ilm. Kohe tahaks oma saba tõsta kohe meie kõigi saba. Küll, aga lugesin ma seda kõnet vähemalt viis-kuus korda läbi, kuna ma panin teda lehte ja pidin teda lühendama ja toimetama ja ta välja võtsid. Ma ei mäleta enam, just see oli ebaoluline või vähem olulisem. See on alati väga huvitav, mida välja võetakse. Aga, aga sina, Reinu said seda lausa kohapeal Estonia saalis jälgida. Jah ja ma ütlen, et see kõne oli nii-öelda proportsioonides oli korrektselt kokku pandud midagi ajakirjanduses, komment, taatorid ja siis ka Päevaleht ja Postimees. Tõsi muidugi seal oldi ka ka lehetoimetustes, ajakirjanikud olid ka mõnevõrra kriitilised, mis silma torkas, oli see, et välispoliitiline osa oli vist peaaegu olematu. Siis traditsioonilised rubriigid nendest eesti hädadest, mis on olnud mureks vabariigi presidendile, et siis need olid kajastamist leidnud. Vot, aga ma pean veel kord ütlema, et ma saan seda praegu täiesti rahulikult kommenteerida, sest ma tõesti vaatamata õhtulehe osutusele, ma ei ole sellega seotud olnud ja ma pole üldse viimasel ajal Olnud seotud vabariigi presidendiga viitamisega retoorilise pinnal. Nii et seetõttu mul oli võimalus ka natuke distantseeritumat silmadega lugeda seda kõnet ja kuulata muidugi kõigepealt nagu ajakirjades teatas ja Külli-Riin sõna vaid kinnitada, et seal tuli optimistlikumad poolt oli rohkem. Jah, see oli, oli selles mõttes rüütli kohta tõesti nagu hoopis teistsuguse tonaalsusega kui tema paljud varasemad kõned on olnud, et seal oli küll ka pessimistlikke noote, aga see põhi põhiosa sellest oli selline pigem lootusrikas ja tulevikku vaatav. Aga noh, mis oli selle kõne nõrk külg, oli see, et ta, et ta üritas tõesti seal rääkida kõigest ja kõigist. Kristiina šmiguni ist, Arvo Pärdist, Johannes Paulus, teisest liiklusõnnetustest, tööõnnetustest, ühiskondlikust leppest ja nii edasi ja nii edasi ja selle tulemusena ja võib-olla sealt siiski ükski sõnum ei jäänud piisavalt kõlama, aga samas ma saan temast aru, et kui ta oleks mõne nendest teemadest välja jätnud, seal apsakatud jälle virisema, et miks ta näiteks meie olümpiavõitjatest ei räägi, miks ta räägi meie muusikut. Ja, ja kindlasti vat asi ongi selles, et noh, varasematest aastatest olles ütleme seal lähemal selle nende kõnede koostamisel ja tegemisele, siis nad on ikkagi koostamise protsessi tulemas. Istutakse president Lennart Meri ajal, Lennart Meri oli kombeks suurem nii-öelda kõnepõhjad ja, ja selle mikroise kokku kirjutanud, mistõttu tema kõnet sageli niimoodi, et seal keskenduti ainult ühele asjale. Ja mäletan, et üks kord, siis kui mina veel poliitikas on aktiivselt 90.-te keskpaigas siis ja olin Riigikogu liige, läksime, istusime saalis ja president Lennart Meri peaaegu kõne trampis Riigikogus kui poliitikuid, nii et pärast seda ei julgenud enam talle kätki minna andma. Ükskord võttis ta kõneks vabariigi aastapäeva, kõne puhul oli kar kargaanumit või keegi kedagi Venemaa politoloog, koogi ühesõnaga, klaaris temaga arveid ja, ja vaidles temaga ja oli selles mõttes teistsugune. Nüüd mulle tundub, et et president Rüütli ajal on olnud just nimelt aruande tüüpi kõnesid tehtud, see, kus on siis silmas peetud kõiki huvirühmasid ja mulle tundus ka, et siin oli rühmade surve vabariigi presidendile võis ikka olla väga suur, kui ma pean silmas, et sõidetakse keskkonna lõikoli võrdlemisi põhjalikult käsitletud, sest see väga konkreetne, väga konkreetne, äkitselt, eks ole. Panid sa tähele, et valitsus tuli kiidetud, mis on, mis on täiesti. Ja tunnustust vääriv valitsusliidu suutlikkus ületada maailmavaatelisi erimeelsusi, määrata strateegilisi tegevussuundi, olen küll, selles hinnangus suhtuksin teatavate küsitavustega, aga mulle meeldis üks lause väga, mis minu meelest vajaks lahtirääkimist, et see on see, et kutsume üles rikkust üha kasvatama, leppimata kokku, kuidas seda kasutada. Minu meelest see võtab väga hästi kokku selle, meie ühiskonna tänase arenguetappi, kus me räägime, et meil läheb väga hästi majandusest. Aga me räägime üha vähem sellest, milleks me seda rikkust kasutame. Rikkuse kasv ei tähenda sugugi mitte ühiskonna arengutega ega rikkuse Õige õiglasemat jaotamist tavaliselt see tähendab täpselt vastupidi, kui on majanduskasvu väga kõrge, tapsis tihtilugu just nimelt see kehvem pool või, või väiksema sissetulekuga pool unustatakse hoopis ära ja keskendutakse ainult neile, kellel läheb hästi. Nii et vot see lause mulle väga meeldis. Muidugi mulle meeldis ka väga see, kus ta räägib sellest, et tuleb üldistes huvides kõrvale jätta erakondlik veelahe, unustada mõtet rivaliteeti, parastamine, riiki ei saa vaadata parteiliste silmaga piltidega Se erakonnastumise teema, millest meiegi oleme siin palju rääkinud. Ja üks, mis veel silma torkas aastapäeva kõnede puhul, nii Ene Ergma kui ka siis Arnold Rüütli kõne puhul oli see, et nad mõlemad heitsid kriitikanooli ka meedia ajakirjanduse pihta. Ene Ergma heitis heite sensatsioonijanu ja Arnold Rüütel siis luges sõnu peale, et meedia ei peaks püüdma. Kahe kui me räägime, et meil on neli võimu, et kahe esimese võimu Estpoliitikat teha ja kolmanda eest kohut mõista, et see on küll punkt, millele ma isiklikult pole, vaidleksin natuke vastu, sest minu arusaama järgi on nii, et kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast, siis meedia on tegelikult paratamatult nagu selle poliitilise kommunikatsiooni osa. Selleks, et teha otsuseid, tuleb need eelnevalt läbi arutada, mis tähendab seda, et meedia on, on selle otsustusprotsessi osa. Nojah, siin on spekuleeritud selle üle, miks ta seda on esile tõstnud, kas see on seotud näiteks enda niinimetatud lossi skandaalidega, mille osas ma muidugi ootaksin veel natukene aega, ma loodan, et siin tuleb ka mõningast selgust lähinädalatel. Aga teine põhjus võib olla seotud nüüd sedasama moslemipildi tüliga, aga mulle ei, muide, varjatult oli ühe lõiguna, aga mulle tundub, et vaata, siin on nüüd käivitamas siin meie oma Lääne kultuuris mingi väga kummaline protsess, kus enesetsensuuri hakatakse vaikselt aktsepteerima ja minu meelest see ei ole nüüd küll õige ajakirjandusvabadust siiski ei saa tuua ohvriks noh, ütleme heaolu või rahulolu või madala profiili säilitamisega. Aga tegelikult sõnavabadus ei ole olnud ju kunagi absoluutne. Ei, seda kindlasti jah, absoluutne ei ole ta kunagi olnud, aga, aga vot see ongi küsimus sellest, et meie lääne ühiskonnas on olemas oma standardid ja, ja kui me nendest loobuma, siis see tähendab, et me loobume sõnavabadusest. Ja ma panin veel ühte asja tähele kolleegide siis postimehest kõnet kommenteerides. Ma ei tea, kas otse juhtides või kuskilt ma lugesin, et et et sellest kõnest ei saanud välja lugeda sugugi seda, kas siis vabariigi president Rüütel kavatseb jätkata järgmist hooaega võimalust, et kas seal on mingisuguseid vihjeid ka selles suunas ja leiti tulemusel, et seda ei ole, aga kui ma nüüd hakkan mõtlema osa, see viimane kolmandik, mida on ka muide tunnustatud, et ta esitas nägemuse tuleviku Eestist, mis on heaoluühiskond, mis on tõepoolest jälle 80 kilomeetri kaugusel. Et ma kuulsin lihtsalt no pärast neid kommentaare nii-öelda vahetult kõne järgselt kommentaare, kui seal see vabariigi presidendi vastuvõtt oli, siis leiti, et võib-olla selles viimases lõigus oligi niisugune. Testament poliitiline testament tulevikku missugusena Arnold Rüütel tahab näha Eestit. Et siis pärast oma võimu ja et kui tema on ka Eesti televisioonis intervjuu, tõlgendati jälle vastupidi, et, et noh, kui ta Margus Saar küsis talt, et noh, et mis siis järgmisel aastal saab ja siis kui ta ütles, et noh, et tema seda ei otsusta, teda otsustab riigikogu sellega nagu vihjati, et oleks nagu juba võtnud vastu otsuse kandideerida. Ahah, no vot, see on nüüd tõlgendamise küsimus, nii nagu kogu see probleem, mis on nagu minu meelest ajakirjanduse poolt liiga jõuliselt esile tõstetud, sellepärast et tõepoolest on ju täiesti mõttetu loota, et istuv president hakkaks spekuleerima omanikult jäämisega kohale pool aastat varem ja sellega tekitaks riigis paraja segaduse. Ma ütleksin aga, aga tõepoolest väga jõuliselt ja ka ajakirjandus nagu püüab ju näidata, et noh, Arnold Rüütel võib-olla pole enam päris adekvaatne seesama eilehommikune paraadi tervitamine leidis väga noh, ütleme suurt vastukaja, isegi ametlikus ajakirjandus ma vaatasin isegi delfi vahetas oma tavapärase paraadi ülevaate pealkirjavahepeal ära selle vastu, kus ta nagu juhtis sellele presidendi lapsusele tähelepanu ja ka suured ajalehed, ka soliidsed ajalehed on ju tegelikult seda teemat käsitlenud. Nii et siin näeme, et siin tahetakse nagu juhtida nagu tähelepanu mingisugustel presidendi nii-öelda probleemidele Kuigi samas oma oma hilisemas kõnes ta seletab juba lahti, et, et justkui see oleks olnud taotluslik. See väljend Jah, nii-öelda, mis seal selle kõne hommikul üllatas, aga ma hakkasin pärast mõtlema, et tõepoolest miks ka mitte, eks võib-olla. Siis pressišeff Eero Raun ka kommenteeris, et et see oli nagu teadlik valik, see tahab, võib aktsepteerida juhul, kui meil eesti kalendris ei oleks riikliku tähtpäevana võidupüha. See, see on see probleem. Selles kõnes tegelikult ütleb sõna-sõnalt, et riigi loomine oli võit kogu meie rahva jaoks ja seepärast võime tänast päeva pidada ka omalaadseks võidupäevaks. Aga muidugi see kõne tuli, tuli hiljem. See võis olla ka kõnesse, nüüd monteeriti kohe kiiresti sisse ja see on täiesti loomulik, et kõik lojaalsed nõunikud, lojaalsed pressiteenistused igas riigis püüavad oma riigipeade lapsusi siluda ja, ja see on tunnustusväärne. Aga ma arvan, et ma kohe, mul on väga raske. Siiski seda. Mida ta tahtlikum, mida ta tahtlikuks, ma leian, et see oli ikkagi lapsus ja, ja see tõenäoliselt oli tingitud sellest survest, mistõttu ma tahan praegu tunnustada, sest mõeldes ikkagi nende viimaste nädalate või viimase kahe kuu, Me oleme, missuguse pinge all ja missuguse surve all vabariigi president on olnud, see on uskumatu, kuidas selles eas inimene on suutnud vastu panna, mõelda vaid, eks ole, tundide pikkused seismise, paraadide vastuvõtmised, eile kõnepidamised need kasvõi see kätlemine, 900 inimese kätlemine. Ja siis on ju tunnusta laike Aga siiski, ma arvan, et presidendile ei saa teha vanusest tulenevat mingeid järeleandmisi. Jah, et siis me jõuame samasse olukorda millesse sattus Soome ja 70.-te 80.-te vahetusel, kui tõepoolest noh, olid ikka märksa tõsisemad probleemid. Nii et see, see on küsimus, aga, aga minu meelest ei tohiks ka sellega nagu spekuleeris sellega nagu täiendavat survet avaldada, ütleme presidendi suunas, et ta peaks teatama oma kandideerimisest nüüd või loobumisest varem. Ma ei tea, ei meeldi, ma arvan, et me oleme nii palju euroopalik riik, et me võiksime siiski euroopalikult käituda. Aga selles kontekstis, kui lubad veel, ainult et see 23. veebruaril oli siiski ka väga tähtis siis sündmus, kus mul oli võimalus osaleda jälle, ma võiks öelda, et ma olen siis teatud mõttes ju õnnelik inimene, et tõepoolest ma talvise elada õnnelikul maal. Tellisin tunnustust. Selles mõttes aumärgiga, mis otseselt liitub siiski Eesti vabariigiga kuna 15 aastat tagasi mul oli tõepoolest võimalus osaleda selle riigi taastamisel ja, ja Ma tahan, jagati välja väga kõrgeid autasusid Kadrioru kunstimuuseumis, ruumides ja lehva ainult saali kohal. Ja seal see oli äärmiselt pidulik õhkkond ja seal, kui ma seda, seda ajakirjandust, eriti peegeldamisest seal kõnet ei tulnud välja, aga seal peeti kõnesid ja seal oli lausa kolm või neli kõnet. Ja ma ütleksin, et selle ürituse stsenaarium ma julgeks öelda, mulle üldse kohe ei meeldinud, sellepärast et jällegi Pandi kõnelema, veel hästi kõnelema, erinevad pooled siis kodanike komiteede esindajad, Eesti komitee esimees ja praegune europarlamentäär Tunne Kelam siis endine rahvarinde liider, praegune majandusminister Edgar Savisaar, 69 klubi president Rein Järlikke. Tähendab, kõik on nagu lugupeetavad inimesed ja kõikide kõnesid, ma tean, mis nad räägivad, ma võiksin neid kuul tundide kaupa, aga see oli koht, kus jällegi need vastasseisud nagu köeti üles ja mul jäi väga mõru maitse. Need, vanad aastatetagused vastasseis ikka, et see on tegelikult Iirimaal, on ju, praegu on sisuliselt sama asi, et seal on kaks põhilist parteid, kelle programmid on, on väga sarnased, aga nende põhiline erinevus oli see, et et kunagi väga ammu, siis Iiriiseseisvusvõitluse ajal olid neil erinevad arusaamad siis vabaduseni jõudmise teedest, et ühe nagu pooldasid suuremat koostööd seniste võimudega ja teised nagu suuremat vastasseisu ja Taani on need on, on see nii-öelda see vana ajalooline vimm vimm, aga see erinevus nagu jäänud püsima, kuigi sellel pole enam mingit tähendust, nagu reaalses tulid. No tegelikult Eesti ajaloos me teame, et Tõnissoni ja Pätsi vastasseisja ja veel varasemat rahvusliku ärkamisaja vastasseisud on ju on nagu toitnud kogu aeg seda sisemist niisugust vastasseisu, aga tõepoolest Külli-Riin oli nii noor inimene, noh, temal ei tohiks olla nagu selliseid kompleksi, eks, ja ma loodangi noored põlvkonnad nagu vabanevad pisitasa nendest kompleksidest ja suudavad hakata ajalugu ka objektiivsemalt hindama, sellepärast et ausalt öeldes mind juba täiesti noh, viskab rahase tohutu musta pesu pesemine selle üle, kes oli rohkem kommunist, kes oli vähem kommunist, kes teadlane, kes oli rohkem eestlane, vähem eestlane ja ja nagu ma olen ka eravestlustes öelnud, et see, kes rohkem karjub, see tegelikult sellega üha rohkem varjab oma mattusid kui, kui seda, et ta tõesti oli see õige eestlane. Nii et mina ei usu nendesse, kes väga kõvasti kuulutavad, et just nemad olid õiged eestlased, kõik teised olid kommunistide. Just siin kohtasin meie ülikooli aastapäeva aktusel professor Jaak Leimani mõlemad ju omal ajal olime selle Savisaare valitsuse ajal nii-öelda riigiametis ja tema oli majandusminister, ütles, noh, nüüd juba mind süüdistatakse, ma olen ka kommunist. Ja inimesed, kes nagu tõesti tollal oli, ju, tõid Eesti sellest Nõukogude õudusest ju välja, tegid oma esimesi samme, et sellest vabaneda. Kui meie oleme ka kommunistid, siis tõepoolest miks ma peaksin seda riiki armastama, kui, kui mind hakatakse selles süüdistama, et ma seda riiki olen tahtnud luua? Aga samas ma leian siiski, et pole ka mõtet minevikku unustada ja nii mõnedki asjad vajavad selgeks rääkimist, et kui me vaatame seda, mismoodi kunagistest, nii mõnedki kunagised kommunistid on saanud nüüd ultraliberaalsest jutlustavateks ärimeesteks või, või poliitikute eks, siis ma arvan, et, Sul on absoluutselt õige on ta nõus, Külli-Riin, mina olen kogu aeg öelnud, et katsume need kolm tasandit eristada, esimene tasand on see ütleme niisugune noh, ütleme, religioosne tasandik. Me seostame kommunismi teatud niisuguse mingisuguse noh, usulised või, või mingi mingi ideoloogilise tuumaga, teine tasand reaalne kommunism, mis muide nüüd tõepoolest Euroopa nõukogus hukka mõisteti ja millele ka Tunne Kelam õigusega viitas, eks ole, ja kolmas tasandid isikute tasand, vot, kuna aga kiputakse alati see süsteem ja inimesed segamini ajada, et kui kui on, oli süsteem, inimesed, kes olid selles süsteemis, ütleme siis selle kommunistliku partei liikmed. Nii järelik kult, te olete kõik siis selle nii-öelda süsteemi Osalised olnud kaasa aidanud ja nii edasi ja nii edasi, sealt kaob nagu ära siis see, see võimalus diferentseerimise võimet. Aga samas see süsteem ei saa toimida, kui inimesed on oma väike igapäevaste otsustega ei aita kaasa selle säilimisele, et, et viimase PÖFF näidati ka Poola režissööri Andrei Paida fantastilist filmi marmormees ja see oli täpselt selles. Mõned inimesed oma väikeste igapäevaste argieluliste, näiliselt süütute otsustega, aitasid sellel kommunistlikul režiimil säilida. Näiteks vallandasid inimese, kes kes käivitas protestiliikumise ja, ja see, kes kirjutas hallasele vallandamiskäskkirja ja ütles, et kui mina poleks seda teinud, siis oleks seda teinud keegi teine. Aga samas, kui üksikisiku tasandil algab mingisugune protest või vastuseis, siis saavad algusega suurem. Jah, ma tean kõike, seda saab vaadata distantsilt, kui sa oled protsessi sees, siis sa näed asju hoopis teisiti ja, ja selles mõttes istoristlik lähenemine eeldabki seda, et tuleks nagu püüda näha neid reaalsusi ja neid liikumisruumi, mis oli ka tol ajal igal inimesel nii-öelda eetilistes valikutes, sul on õigus, tõepoolest, osa inimesi läksid väga kergesti kaasa nii-öelda selle süsteemi sunniga, samal ajal ma arvan, et keegi eestlastest või enamik eestlastest ei armastanud sedakorda. Ma arvan, et võib-olla tõesti ainult see tipp, nomeklatuur seal valges majas olid need, kelle jaoks see oli ainukene mõeldav ühiskonnakord, kõik me teised ju oma vanemate kaudu teadsime, et Eesti, mis on Eesti iseseisvus ja missugune ta võiks olla, kuid teisest küljest vaat nüüd me jõuame selle üksikisikut tasandil, nagu sa räägid nüüd nii-öelda anšev aidast ja sellisteks kõrgele nullistest kunstilistest metafooridest siis tavalise inimesena minu ema elas Eesti vabariigi ajal, elas väga vaeselt, väga tagasihoidlikult, täpselt sama vaeselt, tagasihoidlikult elasime me ka Nõukogude rajal üritades leida oma tagasihoidlikke väheseid võimalusi siiski realiseerida läbi hariduse läbi millegi positiivse, kusagile jõuda, hoolimata sellest ühiskonnast. Tagantjärele distantsilt on muidugi lihtne öelda, et kas see valik oli eetiline või olnud eetiline, sest meil on nüüd võimalik seda millegagi võrrelda. Tollal meil ei olnud seda võrdlusvõimalust väga paljude jaoks, see oli küsimus selles, et kas ennast inimesena teostada või muutuda tõepoolest mingisuguseks luuseriks või, või pannakse sind vangi, saadetakse välja või, või lastakse maha, eks ju. Et see alternatiiv iga inimese eesolija ei saal igalt tavaliselt inimeselt nõuda kangelaslikkust, kes olid kangelased, tunnustame neid, aga ei saa seda nõuda inimestelt. Jah, loomulikult peab igasuguste hinnangute puhul arvestama, arvestama konteksti. Aga siiski, ma arvan, et ei maksa alahinnata ka kõige väiksemate argieluliste otsuste tähendab. Ainsa temalt esitati küsimus tähendab, et kuidas siis ikkagi niimoodi, et et kuidas te suhtute sellesse ja see puudutab muid eestika, täpselt samuti, et et meil on tippnõndanimetatud sellest ajast. Kommunistid on ju praegu väga kõrgete riigi positsioonide ministrid. Ma räägi presidendist, eks ole. Ja siis ta ütles niimoodi, aga mis me teha saame, kui demokraatia niisugune, vaat see on see tohutu huvitav demokraatia paradoks. Et nad. Kraatlikult valitud ja meie valitud ikka endine kommunist, no mis sa tiit, Meie Reinuga oleme töötanud nõukogude ajal ajakirjanduses ja kahtlemata me ei saa kätt südamele pannes öelda, et me alati oleme ausad, aga me vot seal olid jälle oma allteksti võimaluse, eks ju, sellele alati võimalike teiste vahenditega midagi muud öelda ka lisaks sellele, mida sa olid sunnitud ütlema, et seal üldse lasti eetrisse tulla ja kui sa midagi kõrvaldati. Vikerkaare peatoimetaja kui praegu tuleb välja üks, no ma ei tea, mõni võib-olla minu vana autor, eks ole, kes näiteks ütleb, et vot Veidemann, Vikerkaare peatoimetaja jättis välja minu artikli, kus ma kutsusin üles Eesti vabariiki taastama, oli aasta 1987. Et tema on tegelikult vot kollaporatsialist ja takistas tegelikult tegime tuvasta kuriteo, eks ole, takistas minu sõnavabadust. Ja nüüd ongi ja ma olen pihtide vahel ja mis ma pean nüüd tegema häbenema seda kahetsema, seda, et ma teen, ma teadsin, et see tol ajal 87. aastal oli niikuinii võimatu, see ei jõudnud, ma käisin iga päev peaaegu käisin tsensuurist, partei keskkomitees, kogu aeg, ühesõnaga terved suured kihid inimesi, needsamad eestlased olid noh, väga palju erinevate kivide vahel ja nad jahvatati peeneks. Mina ei otsi mingi patukahetsusega patulunastus paradoks, sest iga inimene elab oma konkreetse elu ja ei ole mõtet endale tuhka pähe raputada. See, mis tehtud, on tehtud, tuleb vaadata tulevikku ja nüüd elame õnnelikul ajal ja nüüd elame õnnelikul ajal, mille kohta on minul on täiesti erinev, aga selle nema jõuan kunagi ajakirjanduses. Aga ma tahaks lõpuks veel ühest tähtpäevast rääkida, siis tegelikult see meie jutt siin kommunismist ei ole juhuslik. Seepärast, et täna on üks väga ajalooline, 105 50 aastat möödub sellest, kui NLKP tollane juht siis ei olnud küll veel vist peasekretär. Ta oli esimene sekretär. Nikita Hruštšov esines ühe pohhilise kõnega. 20. parteikongressil, mida küll nõukogude rahvas tollal ei saanud kuulda ja ei saanud seda lugeda enne, kui 20 aastat hiljem. Mina olin kümneaastane. No seda kõnet jutustati edasi parteikoosolekutel üle kogu riigi. Aga, ja seda ajakirjandust ei tohtinud panna. Ja no need järeldused, mis tollal tehti, me teame, eks ju, et noh, ka eestlaste jaoks on teid siiski suhteliselt positiivsed, aga paljud pääsesid Siberist tagasi seitse kohe ja väga paljud rehabiliteeriti ja nii edasi, noh inimlikul pinnal oli see väga positiivne, aga, aga teisest küljest noh, nii-öelda kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine sellest nagu sai alguse vähemasti nüüd tõlgendatakse seda niimoodi rahvusvahelises pressis. Kahju, et siin Eestis ei ole veel keegi seda teemat nagu käsitlenud saaled, Külli-Riin, tutvunud siin saksa ajakirjandusega mida seal arvatakse, sellest? No seal tegelikult kirjutatakse põhiliselt seda, et, et samas pole mõtet ikkagi Hruštšovi idealiseerida, sellepärast et tema oli ka siiski väga tihedalt seotud 30.-te aastate terroriterroriaktid toonidega ja paljud saladused sellest ajast võttis endaga hauda kaasa. Aga jah, tegelikult kõne tähendust ei maksa kindlasti alahinnata, et et ta oli ka väga, väga murranguline kõne ja leidis väga suurt vastukaja ja, ja mõjuga teistes toonastes idabloki maades. Ma lugesin sellist naljakat, sest et pärast seda kõnet ütles Saksa DV, tollane kompartei juht Stalini kohta, et kindlasti ei saa Stahli pidada marksismi klassikute hulka kuuluvaks. Ja ärme unustame, et sellele ometi järgnes ju ometi Ungari mässu mahasurumine. Aga klibistrii, ma sain kolleeg Illarilt materjali BBC veneteenistuselt, kust seostatakse Hruštšovi kõnet ka need järgnenud idabloki nii-öelda ülestõusuni, Ungari, Rumeenia kui muud olidki sellest initsieeritud. Aga nagu Rorschach vallandas selle oma aga selle umbusu kommunistliku süsteemi õiguspärasus ja näiteks Ameerika kommunistid olid sügavalt hämmingus ja, ja, ja sellest algas kogu kommunistliku liikumise lõhenemine. See andis omaette tõukemaatse tungile Hiina kommunistliku süsteemi. Ma jäin nii-öelda stalinismi reani meerimiseks ja, ja omast, millest ei ole, tõi kaasa nii-öelda Lääne-Euroopa kommunistide liikumise. Noh, ütleme selle eurokommunismi suunas nii et et tegelikult siis nemad tõlgendavad seda nii, et kommunistliku maailma või kommunistlik süsteemi lagunemine või hävimine algas sellest Hruštšovi kõnest. See on muidugi väga kõrgelennuline väide, aga midagi selles on. No mingi enesepuhastus sealt tõesti alguse, aga samas juba kui russo suri aasta 71, siis partei ajaleht Pravda kirjutas selle kohta ainult ühe väikese lühiuudise. Nii oli selles totalitaarsete süsteemides mis põhinevad ainult selle hirmul, totaalse hirmul, mis on, läbib kõik jaa, absoluutselt kõiki tasandeid nii horisontaalselt vertikaalselt tasandeid iga inimene muudetakse selles mõttes täiesti ainult selleks niisuguseks töövahendiks ja kui me siin juba enne saadet ütlesime, et see oli tema ajalooline kõne, mis tegelikult ka Eestis peegeldu Eesti enda seisukohad peegeldus, palju olen ma küsisin nii-öelda möödaminnes, huvitav, kes selle kokku kirjutasid? Krussioovile, sest tegemist ei ole lihtsameelse. Talupoja pärit üks raamat on just äsja eesti keeles ilmunud, mis on väga huvitav raamat Fušovist. Ja noh, mulle pakub see väga huvi ja ma pean ütlema, et et minu põlvkonnale, keda põlvkonna seisukohalt on siiski Hruštšov, ütleme, Vene valitsejatest, kui rääkida nüüd vanades kategooriates siiski tähendanud üsna palju, sest see tähendab Fušovi sulaaega, mis mõnevõrra inertsiga sai kesta seitsmenda aasta alguseni Eestis kui ja, ja selle korralik ka meie oma saime ennast natukene koguda jälle. No Eesti rahvusskulptuuri jaoks oli see teatavas ja ma olen uurinud seda mõttes nagu selline hingetõmbeaeg, et oli võimalik ju hakata ka maailma kultuuri rohkem neile nii-öelda tutvustama ja nii edasi, see kunstnik gold vabanes nendest stalinistlike klišeedest. Ja see oli muide väga huvitav, ma olen seda asja uurinud just nimelt eesti kirjanduskriitika, sõjaliselt kirjanduskriitikat huvi uurides üldse kirjanduselu, kuidas sedasama kõnet, mida keegi ei teadnud, vaid parteikomiteedes nii-öelda salaja edasi anti, umbes mingisugune tohutu asi on juhtunud siis näiteks eesti kirjanik tol tol ajal tol ajal Eesti Nõukogude Kirjanike sõnavõttudes hakati kohe viitama sellele, et vaat ja kasutati ära, nagu eestlased ikka kasutavad ära 80 aastat kasvad täpselt samuti ära Gorbatšovi, et näe, tema ütles nüüd paneme meie siin samuti edasi. Ja ja selles vanas BBC materjalis on üks väga huvitav meenutus veel. Nimelt Iisraeli tollane peaminister Taavi Ben kuuri on oli nii prohvetlik, et ta ütles pärast tutvumist selle režovi kõnega, et 30 aasta pärast nõukoguga liitu enam ei ole ka ehk siis mõne aastaga, sisuliselt ta tõesti ennustas ette selle totalitaarse süsteemi kokkuvarisemist. Iseasi, kas ta oskas midagi ennustada Iisraeli tuleviku kohta. Nagu me näeme. Need probleemid seal Jordani jõe kallastel ei, ei ole lahenemas küll lähemate aastakümnete jooksul. Meie saateaeg on tänaseks läbi, sest kohe algab olümpiapäevik, aga märtsikuust oleme jälle tavapärases režiimis. Igal laupäeval kella 11-st ja Aarne Rannamäe peaks olema siis meie järgmise saatejuht. Ma tänan, Külli-Riin, Tigasson, Päevaleht ja Rain Veideman, Postimeessaatejuht oli Mart Ummelas ja. Püsige kanalil ja minge siis ilusti päeval meie olümpiavõitjaid kõik tervitama Vabaduse väljakule, aga samal ajal läheme tagasi oma argiste probleemide juurde ja hakkame tegelema oma õnne nautimiseks. Kuulmis.