Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Plaadipõgenik on jälle asunud teele ja jälle üks muusikasõber on võetud kaasa paati seilama. Selleks on sellel nädalavahetusele Priit Hõbemägisaatejuhiks ikka, Maian Kärmas, Terest. Rõõmuga ütleme sule tere tulemast saatesse ja lisaks sellele, et et sa oled suur ajakirjanduse selline austaja ja sellest läbi imbunud, siis lisaks sellele oled sa ka vist tõeline muusikagurmaan. Ma arvan, et ma olen melomaan. Et gurmaan on võib-olla see, kes kes sööb või kuulab seda, mida teised ei kuule, ajab taga mingisugust peenikest peenikest vinieti kuskil keerulises kohas, aga ma ei, ma ei aja asja peeneks, et ma kuulan muusikat lihtsalt selleks, et sellest saada mõnu ja paremal juhul ka naudingut. Mõned inimesed ikka ütlevad, et muusika on nende jaoks kas siis taust või siis, et nad ikkagi süvenevad sellesse ja, ja naudivad seda muusikat, et kuivõrd palju sul see kaalukauss ühele või teisele poole kaldub? Mina näiteks sõnu ei kuule üldse hüdra laulude sõnadele üldse tähelepanu ja ma mõtlesin sellele just viimane kord, kui ma käisin Dylani kontserdil. Ja see plaat, mille pealt ta mängis Modern Times, on mul olemas, see oli hästi põnev plaat. Ja, ja ma ei saanud absoluutselt aru, millest ta laulab ja siis teda mõnda aega kuulanud. Rääkisin iseendaga, mõtlesin selle peale sealt ja, ja loomulikult. Ma sain aru, et minu jaoks on inimese hääl on ikkagi eelkõige instrument sellesse selles muude instrumentide hulgas. Et see inglisekeelsetel lauludel laulude sõnu pole mõtet, et kuulata, ega neid ega need välja kirjutada sai enam-vähem aru juba kooliajal, kui näiteks ühe toonase lemmikansambli Jessi sõnu ümber kirjutades raske mingisugust arusaadavat juttu leida, et ta oli selline kõrgelennuline sihukene, noh heietus ja see Dylani hääl oli oi, laulnud kraaksus seal tegelikult nagu aga rohkem rahaksust ta, ta esitas mingisuguseid lugusid, ehk et ta, et ta näitles mingit, et põnevat lugu esitas erinevaid osi, tõmbus tagasi, üks üks tüüp oli rõõmus, teine kurb ja tegi niisuguse erinevaid häälitsusi. Ja ma sain aru, et loo jutustamiseks ei ole absoluutselt vaja mingisugust verbaalsust. Tõepoolest ei ole vaja, seepärast sa saad aru, kas see on rõõmus lugu, on see kurb lugu ja mida põhimõtteliselt tahetakse öelda, filoloogid on ju lõppude lõpuks seda ammu tõestanud, et on võimalik esitada väljamõeldud keeles lauset, milles teine inimene saab aru ehk et ta mõistab, keegi teeb midagi ja kuidas see asi põhimõtteliselt lõpeb. Nii et sõnad on toredad, ütleme niimoodi, aga muusika on siiski eelkõige eelkõige instrumentaalne, eni määramine oleks instrument. Valime siis esimese loo sinu plaadi põgeniku saate alustuseks mõned sinule. Jah, aga siis võiks, mõtlen, et hea oleks alustada siis siiski sellise eestikeelse looga, mille sõnadest saavad kõik aru ja see võiks siis olla Henry Laks ja tema lugu siis loomulikult on see lugu leebest tuulest. Tule, kui leebe tuul Henri laksi esituses ometigi see oli üks selline laul, kus muusika ja tekst laabuvad omavahel väga hästi langevad. Seda Jutsubki väga harva ja sellepärast see on selline imeline, imeline asi ja eriti kui on omas emakeeles on väga ilusa tekstiga lugusid, siis see on suur asi, aga nagu aednik, mida aeg edasi, seda rohkem me näeme, et et ka eestikeelsetele oludel tekst ei ole oluline, et mäletan kunagi juba juba noorest saadik muusikahuvilisi, nagu ma kerge sellise irooniaga suhtusin nendesse. Huvitava nimega aga laulusõnade autoritesse, kes olid noh, selline kes estraadilaulude sõnu sõnul tegid ja ja aga mida aeg edasi, seda, seda tõsisemalt ma nüüd võtan. Ma olen nagu ühest ühest Ühe asja endale selgeks saanud, et tõepoolest, olles nüüd laulusõnade juurde tagasi, on laule, mille sõnu tehakse täpselt samasuguse hoolega kui muusikat ja muusikas, kui see on juba tõeline muusika, me teame, et ei tohi olla mitte mingisugust allahindlust, vastasel korral ei lähe nagu täie täiet. Kui laulu sõnasid leitakse kuskil laua nurga peale inglise keeles, siis nad ei oma tõepoolest mingisugust väärtust. Kui laulusõnu tehakse eesti keeles ja neid samamoodi vaadatakse läbi nagu iga nooti, siis nad lähevad täiet. Ja, ja huvitav on tõepoolest see, et ikkagi nendel kuuekümnendatel 70.-te aastate estraadilauludest, mis on tänapäeval sellist teises tõusust. Need sõnad on ikka erakordselt hästi läbi töötada, et kui sa nüüd sõnu kuulad, siis sa saad aru, et seal üks Lahtise kaelusega valges särgis ees näiteks on istunud kuskil avatud aknal paberist Osamast tuhatoosis ja kirjutanud, kirjutanud ja kirjutanud, otsinud neid õigeid sõnu ja lõpuks leidnudki need täpselt õiged sõnad kätte ja sa kuuled seda laulu ja sa saad kõigest aru või samamoodi, see on siis umbes samamoodi nagu prantsuse šansoone lauljad. Võib olla Ameerika sellised autor, lauljat, ma ei teagi, kuidas eesti keeles neid nimetatakse, nimetus ongi eesti keeles, nii et seal sõnad töötavad ja. Muusika kuulamine saab pahatihti alguse ikka sellest, et kas pereliige või siis lähedased sõbrad või kasvõi isegi see, et läbi naabri korteri ukse kuuldakse midagi huvitavat. Ikka lapsepõlvest hakkab see pihta, millised mõjunud valitsesid sinul lapsepõlves. Nad olid head, et isa, kes on juba üle 80, mängib siiamaani viiulit ja omal ajal mängis siis nõmme viiul, nõmme, noorte viiuli, mis asi see võis olla viiuliansambel, midagi, midagi sellist igal juhul mängis seal. Ja noh, niimoodi Valgret ja siis nii-öelda klassikalist selliseid džässmeloodiad tõmbab päris toredasti, et oleme mõnikord ka temaga koos mänginud tunduvalt harvemini, kui võiks kahjuks. Ja kodus ma mulle tundub, et isa viiulit ei mänginud, küll aga mängisite kitarri. Ja siis Ta kitarri mängis ja see oli niisugune vana pruun kitarri ja sellised Punase punase vaskkattega keeled olid seal peal. Ma mäletan küll väga hästi ja siis ta laulis ka selliseid populaarsemaid laulukesi. Üks oli, üks oli midagi Amsterdam või midagi taolist kaamerat üks, üks tuntud laule, aga nimi ei ole mul meeles. Ja nüüd kitarr muusikali kodus täiesti olemas ja siis mäletan, meil oli sihuke huvitav kohvergrammofon, mitte nüüd üleskeerata, võtame, aga see on nüüd kuuekümnete aastate alguses seal ikka elektriga ja selline monogrammofon ja selle pealt ma mäletan nagu kahte asja, tegelikult kolme, kolme üks oli Robert Inno Loretti siis aeg-ajalt mängitati suures toas nõmmel Vabaduse puiestee ääres. Ja asjad, mis minusse jätsid väga tugeva jälje või lood olid siis Olitworsak just põrsake slaavi tantsud. Ja, ja siis mõned mõned klassikalised palad veel. Et pärastpoole ehk tulevad meelde, aga nimetused Raveli pooler oli üks ja, ja siis Rovelli, see oli nõia õpilane oli vist sees karamell, kui ma nüüd ei, ma võin eksida siin praegu vähemalt õngitseb neid kiiresti välja nende asja. Aga need on sellised asjad, mis on hästi sügavale sisse jäänud ja siis mingisuguseid Saksa mitte saksa, vaid saksi, laulukesed, sellised kudeldamisi teatrillerdamisest, mida siis mingit Saksa DV tuttavad olid saatnud. Et kuidagi ja siis raadio, mis oli selline raske, raske, kohmakas lampidega, rekt raadio, mis oli siis voodi vaat siis kapi peal, sellest ma mäletan nagu kuidagi selliseid mälupildid on, et õhtune aeg hämar on juba selline hubane olemine ja siis sealt kostab midagi. No ütleme, Kalju terasmaa niimoodi vaikselt tolleaegsete raadiot tal oli ju see lampraadiod olid, et väga minu meelest väga kvaliteetse heliedastuse, aga neil olid vaat suuret valjuhääldit sees korralikud. Ja see helikvaliteet oli ikkagi palju-palju parem kui see, mis on pärast seda tulnud igasugusest kaasaskantavat klõbinat ja pisikesed kellraadiot, mis ikka ei suuda korralikku heli edastada, ka niisugune hea sume, selline muusika tuli omaaegsetest raadiotest festivalil. Paneme siia raadiosse, mis loodetavasti kannab seda helidega hästi edasi. Veel mõningad sinu meelispala. Paneme sinna, jah, ma mõtlen, siia, sobiks siis midagi näiteks Elton Johni, minul hankisotoos minu meelest see on tema teine plaat üleüldse. Ja loo nimi on hankikat. Nõnda siis varajase Elton Johniga jätkus plaadi põgenikku saade saatekülaliseks ikka Priit Hõbemägi ja tema meelismuusikat. Mängime täna kahes plaadi põgeniku tunnis ning räägime elust, tööst ja muust. Aga muusika on teil üle põlvede viste peres väga tugevalt sees, sest et lisaks sellele, et nagu sa rääkisid, su isa oli pillimees, siis täpselt samamoodi sina mõistad ka pilli mängida. Jah, ma olen siin ka punnitanud, et ikka päris pikalt pool elus, tõsi küll, sellise asjaarmastajad on sellepärast, et et katse kuidagi muusikat õppima minna ebaõnnestus. Ta oli ju see, et isa õhutas seda ja ja ostis mulle kitarri ja ma arvan, et ma olin siis 13 ja siis noh, nagu need seitsmekeelsed kitarrid olid, siis sai natuke ümber tehtud ja pandud, siis tehti ehitatud ümber kuuekeelseks. Ja oli selline plaan, et kuna siis muusikakeskkoolis õpetati kunagi kitarri siis oli selline soov minna sinna kitarri õppima ja kuidagi ma nüüd ei saa öelda seda, et ma oleksin väga tõsiselt ettevalmistamisega tegelenud. Ma kuidagi mõtlesin seda, et vist umbes niimoodi, et kui ma sinna kord juba läheneb, siis nüüd küll nad siis juba mind ka õpetajad paga. Aga juhtus nii, et just sel aastal, kui meil oli selline plaan, et võiks siis õppima asuda sinna sellest aastast lõpetati kitarri õpetamine ära ja muid instrumenti ma ei osanud mängida, ei tundnud nende vastu huvi ja siis sängi nagu plännima ja siis nii-öelda nihkusid, isa õpetas mulle esimesed sellised mosoor akordid kätte ja ja sellist sellise pagasiga ma siis läksin. Trandike oled teinud kunagi ta, no ja ma olen väga palju bändi teinud, igasuguseid erinevaid bände olen teinud alates alates väga primitiivselt bändidest, mis mängisid tõesti kitarr, bass oli ise tehtud ja kitarr käis läbi vana. Vana raadio, see oli huvitav, oli see, et et alles aastaid hiljem väga palju aastaid hiljem ma sain aru, mispärast osadest vanadest raadiotest tuli väga hea selline Distortion kitarrihääl ja teistest ei tulnud ja vesist. 201. ma ei saanud seda häält kätte, loomulikult üks oli lampraadio nagu korralik lamp, võimetus ikkade murdiski siis selle selle sound'i korralikuks mürakas ära, aga teine lihtsalt võimendas seda ja nojah, ühesõnaga siis pappkastides trummide tegemine ja kõik, ühesõnaga see asi on läbitud ja. Tantsuansamblid lõputult vehitud, mingisugust Smauki repertuaar ja apelsinirepertuaari kuskil seal 80.-te aastate alguses ja siis teine siis siis oli päris pikk vahe ja teine periood, just ma mulle tundub, et on mul lõppemas praegu, mis on kestnud siis ma arvan, viimased viis aastat, kus ma olen aktiivselt esinenud, sealhulgas Päevalehes, kus me tegime lihtsalt jõulupeol esinemiseks, asutasime ansambli ja. Meie nii-öelda tipp oli siis, et me esinesime Hollywoodi ööklubis vitamiini soojendusansamblile ja siis mind tõstis kõrvust see, et pärast, et seal taga vitamiin oli tagaruumis ja kui me olime siis lava pealt maha tulnud, siis Rein Laaneorg küsis, kitarrist Rein Laaneorg küsis mu käest, et kuule, et väga hea saund oli, et mida sa kasutad. Et aga noh, ütleme niimoodi, et üks asi mängida lihtsalt niisama kolleegidele oma ürituse peol, aga teine on see, et kui sa lähed ikka mängid töö klubis öösel täiesti võõrastele purjus noortele, kellel ei ole, siin ei ole mitte mingisugust mitte mingit sidet. Ehk et kas nad võtavad omaks, hüppavad see või ei võta ja hüppa, aga meil oli siis seal esinemisel oli üks seal, kus kohalik helitehnik või kes, kes meid läbi kuulates soovitus kohe kõik aeglased lood välja visata. Ja siis mida me ka tegime ja mängisime ka ülejäänud veidike kiiremini, nii et, aga selleks suurepäraselt. Aga nüüd on veel üks huvitav esinemine, peaks veel olema sellel suvel ja siis ma arvan, et sellest kõrgemale, et mul ei ole võimalik enam lennata, et siis tõenäoliselt ma aktiivselt pillimängu jätan jälle aastateks maha, lihtsalt. Omamoodi on seda kurb kuulda, aga, aga samas jälle kõik see läheb edasi ka sinu tütre näol, kes samuti on pillimängu võtnud endale üsna suureks osaks oma elust. Ja et noh, see, kui isa omal ajal mind õhutas siis kitarri kitarri õppima minema, et tõenäoliselt see oli siis midagi, ta on väga muusikalembene inimene, kuigi ta tegelikult insener väga hea insener. Muusikal kirjandusele, humanitaaridele on tema elus alati hästi suur osa olnud. Ja võib-olla mingil määral seda humanitaarset osa, mida tema endas ehk ei saanud nii-öelda professionaalselt välja arendada, et võib-olla mina olen osaliselt seda siis oma tegevuselu elu ja tööga saanud siis kuidagi edasi viia. Aga see, et siis tütar ning oleks kõigepealt läks õppima muusikakeskkooli ettevalmistusse ja siis pärast seda muusikakeskkooli, kus ta siis õppis ja kontrabassi, kusjuures muusikakeskkoolis ta tal oli siiski üldklaver või olid nagu neil kõigil oli ja siis ta vahepeal ära ja ma arvan, et muusikakeskpaljud, inimesed, kes on muusikakeskkoolis käinud. Mul on ka palju omaealisi tuttavaid, kes seal õppisid. On ka kuidagi niimoodi jagunenud istet, osa osadel muusikakeskkool tappis ära sellise muusikaga tegemise soovi, et mingisugune mehaanilisus, mis seal oli. Ma ei ole seal õppinud, ei tea, aga midagi midagi taolist seal mõnikord juhtub. Ja siis, aga õnneks muusikaga tegelemise soov tuli mingul tagasi ja ta sattus küll juhuste kaudu, sattus kontrabassi juurde, aga mul on väga hea meel, et et see on, et pärast nii-öelda humanitaarinstituut siis näitlema, õppimiskus lõppnäitamist ja kus ta tegelikult kontrabassi juurde sattus ja kus, nii nagu nii nagu mulle räägitut juhtus Toivo Unt teda kuulma ja tegi ettepaneku tõsisemalt tegeleda sealt edasi siis juba Georg Otsa muusikakooli passi ja sealt siis mõne aasta pärast konservatooriumisse issi sessi osakonda siis passi erialale, nii et jah, nii et päris äge. No teengi ettepaneku, kuna siin sinu valitud plaatide seas on, on ka ajavarese sellise uue üsna värskelt välja ilmunud plaadi koopia on ka siin laua peal olemas, et laua peal, et mängime siit ka mõne loo, näiteks. Jah, mängima ja see ongi siis ajavares ongi see plaat, kus on siis kus mängivad siis Marju vallaste laulab Teet Raik trump, Daniel Aljo saksofoni, Paul Daniel kitarr ning rajandi kontrabass ja Ahto Abner trummi ja siit ma arvan, siis peaks tulema siis lugu number kaks, milleni mune ökolaule, mis on. Päike soojendab päike vaikselt susseiniga. Taevasse oota vees, tormiga. Surra ta. Julge pöörata teelt sirgel teel FX ja. Nõnda siis ka kodumaist muusikat ja, ja Priit Hõbemäele väga südamelähedast muusikat, sellepärast et selle autoriks on tema enda tütar. Aga kuidas sinu muusika kuulamise sekka jõudis rokkmuusika lõpuks, et, et see on vist valdavalt jäänud sul selliseks põhilemmikuks lemmikvooluks. Jah, aga eks ta on selles mõttes nagu tõmmata, et siis kui ma keskkoolis käisin, et siis sisesündisti rokkmuusika sündis päev-päevalt, et ma ise mõtlen praegu seda, et elada nii-öelda sünkroonselt seda aega, mil oma plaate andsid välja värsket laat, andsid välja? Noh, mitte küll enam mitte biitleid ja võib-olla Rollingud ei olnud selles mõttes olulised, aga pink Floydi jess ja tsentriline Chajand ja rääkimata sellist noh või, või siis David povi Clapton ja nimesid võib hästi palju nimetada, aga kuidas selle kättesaadavusega ei ole minu meelest kättesaadavus oli täitsa okei, et see nagu erakordsus on selles, et see on nagu täna minu meelest tänase rokkmuusika vundament täielik seepärast, et me, me, see oli see alus, 60.-te lõpp ja seitsmekümnendad olid need, kus loodi siis nii-öelda see Kuidas öelda mitte grammatikaga nagu leksikad, need sõnad, millest, millest siis edaspidi hakatakse lauseid kokku panema, et need tehti siis valmis, et need vundamendiplokid toodeti tollal? See on, aga noh, see on, selles mõttes on see alati eriline aeg, et kui sa oled mingisuguse uue, kogu maailmas olulise nähtuse sünni juures ja elad sünkroonselt, oled ise sama vana kui need, kes enam noh, natuke noorem, aga no põhimõtteliselt. Aga kas sa tol hetkel said aru, et vot nüüd ma elangi selle sünni juures ja tajusid seda niimoodi? Absoluutselt, et kui ikka jazzil või pink Floydi luus, plaat ilmus, siis eks see mõne aja pärast oli juba olemas ja juba ta oli siis ta oli käes ja siis siis seda kuulata ja siis kirjutati mingisse kaustikusse, viimane kui kriips, ühesõnaga selle plaadi suure vinüülplaadi ümbrise pealt maha ja siis neid vahetati ja nii edasi ja ja kuna minul ei olnud, mul ei olnud makki, seal ei olnud lintmaki ja minul ei olnud, siis ma pidin selle võrra rohkem kuulama. Et kui ma vaatluse teel sain võib-olla õhtuks mingisuguse uue plaadi, siis ma käia sind ka neli-viis korda läbi ja noh, need plaadid olid mõnevõrra lühemad siis ka ajaliselt, kui praegu on. Et siis ma kuulasin ja kuulasin ja kuulasin, kuulasin, ja niimoodi see niimodi läks ja noh, on asju, mis on hästi, mis on väga hästi, elavad edasi, on asju, mis ei ela edasi, et noh, et lihtsalt toonastest tippudest, kas seal tyyp õpil ja plekksabad pink Floyd jess? Vaata vaid mõningaid nende hulgas oli ka selline ansambel nagu juraja Hiip mis oli toona nendega täiesti võrdsel tasemel. Aga tänaseks on, nad ei ole ellu jäänud. Ehk et kui kuulata seda muusikat, siis on see noh, see on minevik, ta on, ta on surnud sisuliselt. Ja ta on surnud kõlaliselt ja üks asi, mida mulle tundub, et ma olen tähele pannud et sündides hea muusika, selline muusika annaks ükskõik, mis ajal see on tehtud, on nii-öelda kõlaliselt juba paigas, et kui me kuulame näiteks biitlite esimesi lugusid ka mingisugust Lavlammidovi pliis pliis, niisiis hoolimata kõikidest tolleaegsetes lindistamise, salvestamistehnika veidrustest ja puudustest unnad kõlalised täiesti paigas ja kui me kuulame midagi, mis on mõnda kitarristi seal obskuurset kitarristi, sealt viiekümnete lõpust, Linkureid näiteks, mis ometigi on olnud väga oluline rokkmuusika arengus, tema, tema oli, see toona ei olnud selliseid nagu efektiga, vaata mis suudaksid Distorchnid tekitada ja siis tema torkas terava pliiatsiga kitarrivõimendi pappi sisse auke. Et siis kitarri heli hakkaks plärisema. Ja tema toonased lood on heliheli poolest täiesti paigas, et seal ei noh, mitte kuidagi ei tahaks nagu muuta. Aga kui sa võtad sellised muusikud või bändid, kes on nii-öelda ajas ära kukkunud kuuled nende mõtet, see on kohutav, mis nad teavad, et see on seal heli oli halb, et kuidas siis nagu ei mõelnud, kuidas teha. Naljakas on see, et, et noh, see ütleb seda, et et hea muusika, mis tõmbub selliseks kuulikeseks, mis kandub ajas edasi aastakümneid ja aastakümned. Ta on juba sündides niimoodi valmis, et pärast ei ole seal mitte midagi vaja muuta ja selle nagu lõpetatusega täiuslikus ongi see, mis teeb, ta on ju nii-nii kuulatavaks Apetyydseks ka väga pika aja tagant. No võtame siis ühe sellise vundamendikivi näiteks siit ka. Absoluutselt see on siis ansambli s ja see on jazzi plaat, frantšile see on siis esimene lugu. Round. Meil on jätkuvalt külas plaadi põgeniku saates Priit Hõbemägi, kes lisaks oma ohtra ajakirjanikutööd on ka ohtralt muusikat ammutanud terve oma elu jooksul sisse ja jagab sellest killukesi ka meiega. Kas sa kunagi muusikakriitikuks ei oleks tahtnud saada lihtsalt et ainult kirjutadagi muusikast ja ja kuidagi joonduda selle joone peale? Ma arvan, et ma, ma olid midagi taolist, aga mina ennast kriitikuks kunagi, kuna mul ei ole nii-öelda ei baasilistega mitte mingisugust muud, muuseas muusikalist haridust, et mind võib mingite terminitega kergesti nurka suruda, noh, võib olla portamentoga ehk mitte, aga noh, mingisuguseid teise asjaga küll. Ja ma arvan, et muusikakriitik saab olla see, kes on ikka konservatooriumi lõpetanud. Vähemasti aga need 80.-te aastate keskpaik siis kui ma töötasin ajakirjas noorus. Ma kirjutasin peamiselt muusikast seal ja eesti muusikas oli selle siukene hästi põnev aeg, et olid, seal tekkis, sündis Ultima Thule ja seitsmes meel ja Singer Vinger ja nii edasi ja nii edasi. Ma kirjutasin sellest kõigest, et hästi palju ja ma olin muidugi ma olin ka muidugi raskustes selles mõttes, et kuskil seal kirjutas ka Igor Karsnek sirbis, eks ole, see oli kohutav alaväärsus kompleks, mis mind vaevas, sellepärast et seal on niisugune hästi mitme muutujaga võrrand sa kirjutad ja tollal ütleme, 80.-te keskel oli kirjutatud sõna kaal oli tõesti kohutavalt suur. See oli hullult suur, eks ole. Ja, ja see, mida sa kirjutasid, seda, siis vaadati väga suure tähelepanu, esiteks muidugi kõik need pillimehed, kes olid tuttavad, kellesse kirjutasid siis Need, kes lugesid, kes ei tundnud pillimehega, kes tundsid muusikat ja kes pidid, siis saavad oma pildi sellest ja siis siis kõik see, mida sa tahtsid sellega öelda ja ütleme, nii-öelda süstemaatilisi muusikalise hariduse tõttu, siis pidid leiutama ja võitlema, väljendada seda, mida sa tegelikult tahad öelda, ilma siis nii-öelda selle muusikateoreetilise leksikata. See ei olnud lihtne, et oli ikka. Väga palju oli selliseid riivamisi, et mõni inimene tundis ennast tõsiselt puudutatuna ja tuligi, võttis sul nööbist kinni, ütles, et miks sa nii kirjutasid. No eks ikka oli, neid muidugi oli, aga olen püüdnud püüdnud olla ikka nii õiglane, et vaadata ikka kõigepealt oma südamesse, kirjutada südamesse minu meelest õige ja võib-olla kaaluda seda, et kas seda, mis minu meelest on õige. Et kui kõva häälega seda siis välja karjuda, aga jah, noh, toona oli ju lõputult, igas mingisuguses kolkas oli mingi rokkfestival, küll ta oli küll oli Raplas, Rakveres ja põndakul ja kus iganes, eks ole. Ja siis mingi aeg oli, kus siis mind mind siis, kuna noh, noorteajakiri oli ka ainult üks ja mina seal muusikas kirjutasin ja seda teati, et siis kõik need kohalikud korraldajad kutsusid jälle sinna žüriisse. Ja siis oli seal lõputul hulgal kohalikke bände kokku aetud ja siis pidi need kuulame siis neid järjekorda sättima ja, ja noh, eks seal oli, seal oli ka umbes analoogilisi momente, et jälle keegi seal tuntud muusik istus seal seal žüriis oli, et niimoodi, et kuule, et kuula, kuula, kuula seda, kuula seda trummimeest nii hästi paremini, mina mõtlen mis paneb hästi, kuidas ta aru saab, et hästi põnev, mis, mis asi see on? Ja omavahel öeldes, ega ma sellest, ega ma nendest Christian mängijate erilisest erilisest headusest siiamaani aru ei saa, nad ka väga head löökriistamängijast heast ma ei erista, noh, kehva ja head ikka ühesõnaga ja, ja nii, ja noh, seal oli hästi palju igasuguseid naljakaid. Mille järgi sa hindasid siis tavaliselt, mis, mis sai sinu jaoks määravaks, et vot see on hea? No eks ole, see on asi, mida ju kuskile kuskile õpetada, sulle sellist distsipliini siis provintsi rokkfestivali žüriis ist žüriis olemise nii-öelda algkoolitust ei anna keegi kuskil ja see ongi sihuke iseõppimise värk, et noh siis eks ma ikka vaatasin ka nii-öelda, et mida, need teisedki. Eks ma piilusin, mida need teised seal kirjutasid ja ja, ja nende terade pealt ma õppisin ja siis ma ütlen, et ma kuulasin iseennast, tahtsin väga olla iseenda jaoks aus iseenda vastu, aus olla, aus nende vastu, kes esinevad ja aga ma arvan, et see põhiline kriteerium on ikka see, et kas muusika läheb korda kas sealt lava peal olijatest midagi kiirgub saali, kui palju seda kiirgub. Ja noh, võib-olla eks see tehniline küsimus on ka alati oluline, võib-olla see ei pruugi olla kõige tähtsam. Võtame siis jälle mõne sellise loo või sellise esitaja, mis sulle on läinud korda. Ja ma mõtlengi nüüd vaadates neid plaate siin laual, et mis võiks selle eelneva jutuga kõige parem tegelikult ongi siin, kuna mainisime juba Ultima Thulet, et olgu siis üks nende vanemaid lugusid, kassitapp. Jätame siis selle looga meie esimest plaadi põgeniku saatetundi lõpetama ja järgmises tunnis räägime veel juttu Priit Hõbemäega ja kuulame tema meelismuusikat. Tuules tõmblev. Muhu heina.