Plaani põgenik. Plaadi. Plaadipõgenik on jõudnud oma teise saatetund ikka, meil on saatekülaliseks Priit Hõbemägisaatejuhiks, Maian Kärmas ja kuulame siis Priidu lemmikmuusikat ja räägime sellest teises saatetunnis. Kuivõrd eelmises me väga palju rääkisime sinu sellisest muusikalisest kujunemisest ja meeldumustest, siis nüüd ka natukene sinu tööst, mida sa oled juba aastaid aastakümneid teinud, ehk sinu ajakirjaniku töö, kolumnisti töö ja, ja ka peatoimetajatöö, mida sa oled teinud nii paljudesse väljaannetesse. Kuidas on selline tunne olla, käia ühest väljaandest teise, et, et kas on mõne väljaande puhul tekkinud ka selline lojaalsuse tunne, et, et noh, et kuidas ma ühe või teise jätan selja taha või, või on see alati väga lihtne ülemine? Kadunud noh, ikka, see on Eestis on ju nii, et ajakirjanik on mingi lõplik hulk ja nad tiirlevad erinevates toimetustes, et igasse, minu arust toimetuses, kus töötajad on ikka mingi hulk inimesi, kellega sa oled kuskil mujal juba varem koos olnud. Ja kindlasti erinevad väljaanded tekitavad sellised erinevad tunded ja seovad erinevalt, aga nagu me kõik teame, et see, kus sa kord ja allikas, kus esimesena jäid, on üks, on kindlasti kõige armsamad selles mõttes. Eesti Ekspress, kus ma olen praegu ja kus ma olin ka aastatel siis 92 kuni 96. Et see on, see on kõikides nendes kohtades, kus, kus ma olen töötanud kõige, vastab kõige enam sellele, mis ma nagu ise arvan ennast isiksusena olevat, et see on nagu ta nagu sarnane minu endaga. Ja kindlasti ma olen püüdnud ka, et enda sarnaseks muuta, aga aga saades vanemaks, saades targemaks olen ma ikka üha rohkem ja rohkem enda rolli lahendamas ja, ja püüan, püüan teha nii, et asjad läheksid haikese tõukamisega veel parem iseenesest just sinna, kuhu nad peaksid minema. Millisena andis Eesti Ekspressi juhtohjad üle, Tiina Kaalep sulle ja, ja kas, kas Ekspress on sinu siis taktikepi all kuidagi teistsuguse suuna võtnud või tunned sa, et sa oled kuidagi ikkagi midagi muutnud temas pärast seda? Noh inimesed on erinevad, Tiina Kaalep ja mina oleme kindlasti väga erinevad inimesed, et kuna Tiina Kaalep siin meiega ei ole, siis ei hakkagi arutama seda, milline tema on, küll aga võime rääkida sellest, et mida mina ajakirjandusest mõtlen, et. Ma arvan, ajakirjanduse kõige laiemalt võttes Eesti ajakirjanduse kõige suurem häda on kiirustamine ja see tähendab seda, et ajalehed on seotud nii-öelda ühest küljest konkurentsi tingimustesse, kus nad peavad hambad risti konkureerima teiste suurte ajalehtedega. Ja teisest küljest on nad siis seotud kiirusega, ehk et päevalehed peavad tingimata järgmiseks kaost tootma kindla lehekülgede arvu taiuudiseid erinevatel aladelt, milles siis mingisugune üks väike osa, mingisugune võib olla kümnendik või umbes nii, peab olema selline nii-öelda sellise nii uudislik, et inimesed suudaksid öelda, ohoo, selles lehes on midagi taolist kirjutatud. Ja loomulikult, kui seda teha päevast päeva ja nädalast nädalasse aastast aastasse. See on ajakirjanikele erakordselt raske tööpäevalehe ajakirjanikud, see on tõeline selline koera elu, ega siin ei ole mitte midagi kadestada, et et kui vaatad, kuidas ajakirjanik kirjutab ühte Alliku lugu ja siis ta hakkab hommikul peale, siis ta saab selle õhtul kella seitsmeks valmis ja siis ta läheb ja homme hommikul ta hakkab jälle peale ja niimoodi kogu aeg, kogu aeg, kogu aeg ega sind kadestavad ekspressile on võimalus süveneda ehk et ilmub kord nädalas, sinna on tänu kõikidele peatoimetajatele, kes seal on olnud kogunenud tõeliselt väärikat ja väga head, uurivad ajakirjanikud teadlikult oma oskusi aasta-aastalt arendanud ja selle tulemuseks on selline väljaanne, mida, mille üle võib uhke olla, ehk et kui seda Eesti riigis ei oleks sellist väljaannet, siis võiks tõesti öelda ajakirjanduse olukord ei ole selline, nagu ta ühes iseseisvas riigis võiks olla, et Ekspress on, et ta jätkuvalt suudab välja uurida olulisi asju ja neid väga heas vormis esitleda, et tänan kuulajad, et kannatasid ja selle, selle, Eesti Ekspressi kiituse ära. No eks me selle ajakirjanduse teemal räägime veel, aga vahele kuuleme jälle muusikat, valisid lava pealt jälle suurest rivist üks plaat välja, nii. Aga siis, kuna jutt oli sellest, et kord sai Expressis juba töötatud ja pärast pikka tiiru ele tagasi mindud sinna, siis võiks olla poolsaimani, plaadi pealstil crazy ahtroodiseers, mis on vaieldamatult tema kõige parem plaat. Seesama nimi, lõbustil, kreisi ahter, poolsi syyers, kes inglise keelt hästi mõistavad, saavad aru, mida ma sellega öelda tahan. See näed Sellised ilusad ajastutruud. Mahedad helid, pool sai mõni esituses. Priit, tegelikult see ajakirjandus on, on niisugune teema, millest võiks tunde ja tunde rääkida, sellepärast et ta on ju ka omamoodi võim ja, ja sa oled, et seda nii-öelda ajakirjanduse kulgemist näinud nüüd kümnendite jooksul ikkagi. Me oleme palun sellisest sotsialistlikust ühiskonnast siuksesse täiesti Ehdasse kapitalistlikus ühiskonda, et kuivõrd elutervelt on Eesti ajakirjandusse oma arengu läbi teinud, mis etapid tal on olnud ja tänasesse päeva jõudnud. No kas pole tore, et me oleme nii-öelda naha ja karvadega tervena tulnud siis sellisest õitsva sotsialismi-ist õitsvasse kapitalismi, sest et see on iseenesest, see on täiesti uskumatu kogemus, et midagi taolist, mida ühest ühiskondlikust formatsioonist teise üle minna ellu jääda selles kõiges ja suuta ennast, et teostada, et see on mingisugune erakordne kogemus lõppude lõpuks. Nojah, aga selle ajakirjandusega tegelikult oli suhteliselt lihtne, et juba kuskil 90.-te alguses oli ju nii, et et neid vanud üks üks hulka ajakirjanik, kes tuli täiesti ära kadunud ja need olid need, need olid need vanemad ajakirjanik, kes töötasid sellistes väljaannetes nagu kunagi olid rahva seal ja ja õhtuleht, Vetcherni, Tallinn ja ja need olid, see oli siis sihuke vanem põlvkond, kes kandis selliseid pruune ülikondi ja kompruuni komminari kingi ja see ei ole nüüd kuidagi, ma ei taha üleolekut väljendama, lihtsalt püüan nagu kirjeldada, et tekiks Bildsilmad, siukseid, tühiseid, kogukut, suured mehed suitsetasid, palju armastasid ajakirjandusmaja paarismaast ja ilmast rääkida sinna väike konjak sinna kõrvale võtta ja nemad ladusid nüüd kohe esimese hooga täiesti ära sellest uuest, iseseisva ajakirjandusest. Ma ei teagi seda põhjust, aga igal juhul nii see läks, ei elanud siis leidsid, et nende koht ei ole seal ja kui need ajalehed kadusid neil lihtsalt tagumiku alt ära ja siis tekkis nagu kaks seltskonda, üks olid siis sellised noored isehakanud, kes tormasid ajakirjanduse sellepärast, et see oli seksikas ja äge ja nad suutsid ennast kirjalikult väljendada ja siis nad leidsid oma koha seal ja siis oli siis teine seltskond, oli nii-öelda nooremad ajakirjanik, kes olid olnud nagu mingites ajakirjades või noorte hääles või midagi taolist taolistes kohtades. Ja siis ja siis tekkis selline, see ei olnud nagu mingi seal nagu vastasseis, aga toonases Eesti Ekspressis oli see väga huvitav oli vaadata et ekspressi eripära ei olnud ju midagi muud kui see, et kõik kui kõik olid täiesti nii-öelda rutiinivabad olid vabad väliste sisemisest tsensuurist, inimestel ei olnud rutiine pähe taotud kuskil ja kõigil oli kohutav tahtmine kõik asjad aga ära teha. Ja see oli asi, mis pidas ekspressi täitsa veidral kombel aastaid vee peal. Et miks Ekspress siis saavutasime opositsiooni, sest et oligi nii, Ekspressis tehti kõik nii kui midagi teada, saadi aga ära. Ja kuigi informatsioon, Meil oli kättesaadav kõikidele inimestele ja küll küll ma olen, siis toona imestasin, tõepoolest, ma imestasin, et tõesti sellest asjast teatakse. Et selline asi on juhtumas või sellised sidemed on kimas. Mispärast nad ei tegele selle asjaga, aga oligi niimoodi, et teistes väljaannetes siis oli see need vanad rutiinid, olid, ehk hommikul tulid inimesed koosolekule, istusid sinna Maasaks, sügasid pead, tegid kohvi, tegid suitsu, harjutasid, no võiks ju sellise loonid ka teha, aga mis me nüüd ikka tormame, peame ikka. Sel ajal kõik asjad kiiresti ära ja Ekspress kasvas, kasvas, kasvas ja tänu siis nagu Ekspress edule, siis on ka sisse. Tõesti üks kahest suurest kirjastuskontserni. Ekspress Grupp on lõppude lõpuks tekkinud tänu siis Eesti Ekspressi edule. Ja eks selle sellise kiire tegemise kõrval tekkisidki õpiti professionaalselt. Toonased välissaatkonnad üsna palju olid valmis lahkelt panustama ajakirjanike koolitusele, saada sealt mingit raha kellelegi koolitamiseks või tuua mingi ekspert siia, me olime üsna maiad tollal selle peale meie sidemed olid head välissaatkondadega, et kraapisime igalt poolt ja hoolitseme selle eest, et meie elu oleks tore. Lõbus. Toredat ja lõbusat elu võiks nii, et ka ka muusikalainel, siis räägime jälle edasi ajakirjandusest, aga enne mõne sinu loo kuulame metsa vahel. Aga siis ma panekski siukese vahelduseks David Bowie, minu meelest ka üks tema parimaid plaate Sigistartlast endast Paidurs from Mars ja ongi nimilugu Sigistarlast. Jätkamegi juttu kohe siia Sigist lahedasti otsa sellest ajakirjandusmaailma võlust. Kas teinekord võib ka tunduda, et ma ei tea, kas sa ise oled kogenud seda, et ajakirjanduses kuna see on selline omamoodi võim ka ikkagi, mis on mustvalgel kirjas, on ikkagi niivõrd võimas, teinekord inimesed võtavad seda puhta kullana ja et kas teinekord võib ka võim nii-öelda pähe lüüa? Kindlasti võib võim pähe lõi, et eks seda on ju seda toimetustes nähtud. Kuidas. Ehk küll ehk kuigi küll üha vähem ja vähem, aga kindlasti selle mitte niivõrd selle iseseisva ajakirjanduse algusaastatel seal üheksanda aasta alguses, aga kuskil seal keskel võib-olla seal 95 96 sel ajal, kui siis oli inimesi, kes tundsid, et nad võivad nad võivad jännata, tahavad maha võtta peaministreid, valitsusi ja siis, kes selle nimel tegelesid. Hommikust õhtuni. No ütleme niimoodi, et suhteliselt õõvastav õõvastav periood, et ma kujutan ette, et kindlasti sai nii mõnigi poliitik sai seal noa selga. Nii Sasto nagu venelased ütlevad või sellepärast et tema tegevus võib-olla oli raskesti arusaadav või, või ei taibanud ajakirjanik, kas seda teist plaani seal. Aga noh, ma arvan, et mida aeg edasi, seda vastutustundlikum on ajakirjandus ja ja ja üldiselt ütleme niimoodi, et ega see paber nüüd tänasel päeval sihuke viimane müügi või esimene müügihitt. Ta ei ole. Et ikkagi ajakirjandus on osa sellest suurest meedia väljast, mida me võime nimetada avalikkuseks. Üldsegi, mitte kõige suurem osa, ma saan aru riigikogu saadikule, jah, tõepoolest, sa tahad talle midagi nii-öelda see tuleb trükkida surnud, puust, tehtud paberile, siis ta saab sellest väga hästi aru, et ega ta veebivihjet ei taha hästi kuulda võtta, see on, aga noh, ütleme, juhtimine peabki olema seal selline konservatiivne süsteem sellisel tasandil. Aga üldiselt jah, ma arvan, mida aeg edasi, seda rohkem me näeme. Et paber, lehed, lehtede nii-öelda mõju kahaneb ja ülejäänud elektroonilise meedia mõju suureneb. Kindlasti jäävad ka selles suurenevas elektroonilises meediamaailmas alles autoriteetset tõsiseltvõetavad väljaanded, hoolimata sellest, mille peale nüüd on trükitud ja kindlasti on need, kes tegelevad ainult meelelahutusega, Need, kelle kohta ei oskagi kohe midagi öelda. No meedia, mis iganes kujul ta, aga siis ilmub inimesteni ikkagi seda toodavad ka inimesed ja, ja kellel on mingisugused inimlikud nõrkused ja ja üks selline tunnetus, mida vähemalt kõrvaltvaatajana lugejana olen adunud, on see, et teinekord on, on ikka selline suhtumine ajakirjanikule, et, et ta näiteks helistab kellelegi, ütleb, et et palun andke mulle intervjuu ja, ja inimene teisel pool toru kasutab oma oma õigust ja ütleb. Ei, tänan tähelepanu eest. Ma ei anna ja, ja siis ja siis ta ei saa seda õigust lõpuni kasutada, sellepärast see võib päädida sellega, et ajakirjanik ütleb, et ahah Ta ei andnud intervjuud, tähendab, tal on midagi varjata, eks ju. Et, et kuni mingi piirini tuleb välja, et inimesed ei ole ikkagi täiesti nende õigused Eestis võib-olla ei ole alati kaitstud ajakirjanike huviorbiiti sattudes. Et inimene peaks olema paremini ajakirjanik, kes kaitseb seda, sa ütlesid. Ma tahan, küsin selleks, et täpsemalt vastata. Et, et kas ajakirjanikul on õigus ükstakõik, keda tõmmata näiteks huviorbiiti ja tõlgendada tema mitte soovi nagu intervjuud olla? Ei, absoluutselt mitte, et ajakirjanikelgi on omad selged reeglid ja ajakirjanikel on oma eetikakoodeks Eesti ajakirjanikele oma eetikakoodeks, mis on nii-öelda kompileeritud olulisematest ja parematest Euroopa ja Skandinaavia koodeksite põhjal mis on meediaorganisatsiooni poolt vastu võetud ja heaks kinnitatud. Ja see määrab ära selle hea tava. Eesti ajakirjanduseetikakoodeksiga tutvuda aadressil www-e a l l, e, mis on Eesti Ajalehtede Liidu kodulehekülg, seal on see seal koodeks olemas ja see koodeks muuhulgas ütleb siis ka seda, et, et kelle kelle vastu tunnevad ajakirjanikud rohkem huvi ja miks neil on õigus teatud inimeste nii-öelda elu vastu suuremat huvi tunda, et suuremat huvi tunnevad ajakirjanikud nende vastu, kelle, kes kasutavat suurt poliitilist või majanduslikku võimu, ehk need on olulised ärimehed, need on riigimehed, poliitikud, miks ajakirjandus nende vastu peab tundma rohkem huvi, sest et meil on vaja kindlasti teada, kas võimu teostatakse õiglaselt, kas nende inimeste motiivid on puhtad, kas nad ei mängi omavahel kokku, kas need ei plaani mingisuguseid kavalusi selleks, et ütleme lihtsalt nii, et ebaõiglaselt rikastuda näiteks maksumaksjate kulul? Me peame nendest inimestest palju teadma. Samuti traditsiooniliselt tuntakse ja tohib tunda suuremat huvi esinejate vastu ehk nende inimeste vastu, kes teenivad oma elatist oma isik kut eksponeerides, näitlejad, lauljad, igasugused esinejad, selliseid tegelikult. Võtame siis läheb jälle piirusid maalt ka, et et hea küll, et see lavaline inimene, eks ole, ta esitleb ennast, aga, aga kõik, mis jääb sinna selle lava taha? Ka on, see loogika on selline inimene on pannud ennast nii-öelda müüki, ta teenib elatist iseenda eksponeerimisega ja siin on ju ka väga raske hakata tõmbama nii-öelda neid jooni öelda jah, olen ma olen teile avalikult kättesaadav kella kaheksast kella 10-ni kontserdil, aga ülejäänud ajal minu vastu huvitundki, aga minu meelest see, see küsimuse asetus ehk ei olegi õige, sellepärast et kui konkurents on igasuguste esinejate vahel nii tohutu suur ja esinejaid ei konkureeri mitte üksteisega Eestis, vaid nad konkureerivad absoluutselt kõikide teiste esinejatega terves maailmas siis mida rohkem neil õnnestub enda vastu mingisugust huvi tekitada, seda parem neile põhimõtteliselt on, aga eks nad kahtlemata peavad ise vaatama, millist millist huvinad ka genereerivad, et kui me vaatame neid pressiteated, mida mingisugused mikroprominendid, ana prominendid, genereerivad meediaväljaannetesse, no see on ju kohutav hulk, et noh, seal jälle tuleb mingi teadet, ma seal esinen, esidensiine, esinen seal ja, ja, ja kaks aastat pärast minu esimese singli ilmumist on mul plaanis, et, et elu oleks ikka mitmekesine ilmutatega teine singel, et noh küll need juba, et esinejate puhul ma arvan, et on, see on see suhteliselt, see huvi on nende kasuks. Seal on kõik need, kelle vastu huvi tuntakse. Nad jagunevad ka mingisse mingisugustesse gruppidesse, et Eestis ei ole nii-öelda need gruppe välja töötatakse. Soomes on isegi selline selline gradatsiooni klassifikatsioon välja mõeldud prominent-i kohta, et on esimene grupp, keda nimetatakse, see on ühest Soome ajakirjandusteemalisest väljendist esimene gruppide nimetatakse. Kuidas ühekordseteks prominent, eks ilma korduvkasutuseta äraviskamiseks mõeldud prominendid need on inimesed, kes on saanud, kuuleks selle tõttu, et nad on olnud mingisuguse kuulsa inimese lähiorbiidil ja kuidagi sattunud siis kaamera ette või noh, need on kas mingisuguseid armukesed või, või sõbrakesed või, või kellega kellega keegi kokku põrkas. Et nett, Promente kasutab ajakirjandus ainult ühe korra rohkem nende vastu huvi ei tunta siis nii-öelda keskmine osa on siis sellised prominendid. Kellega lepitakse eelnevalt kokku, millest räägitakse, need on tavaliselt sellised kesktaseme kultuuritegelased, siis on ärimees enamus ärimeestest ja siis poliitikud, et nendega ütlesin viisakalt ja alati enne selgitatakse, räägitakse ja siis räägitaksegi sellest teemast ei pommitata. Ja siis kolmas, kõige kõrgem klass on, on need prominendid, kes räägivad siis, kui nemad ise tahavad ja ainult sellest, millest nemad tahavad nagu presidendid vormel ühe maailmameistriks selliselt et võib ka Eestisse midagi taolist samasuguse. Meenutame nagu president Meri, eks ole, kes ei võta president Merilt intervjuud, kui ta ei tahtnud anda, no mitte keegi, ta rääkis siis, kui tema tahtis sellele, kellele tema tahtis seda, mida ta ise tahtis. Ja selle tempoga, nagu ta, ma tahtsin, tõstame meiega muusika mängimisega vahepeal sellist vahepala, väikse pausi. Tõstamise midagi paneme siia ühe lõbusa loo. Paneme Tõnu Tepandi pilt ja see on siis Karl Ristikivi tekstile kirjutatud lugu restorani sildil. Rest Uraaneezi istub vana terama allergukeks kadunud, see. On noor, kuid suus on vana siia tulla teist idamaade. Haavu noor Kuniga Siia tulla, testida, avad. Lina all paraku on ikka plekid. Aga kas harukordselt hõrk? Ja siis veel olid leiva lihasegi magustoidu, seal oli nõrk. Ja siis seal oli leiva, liha, säki, magustoidu, seal olin r Torralisi kana. Terava allergiat kavatses haavu noor kui ka vana siia tulla eesti tavahaava noor huligaan. Siia tulla, testida vaatse sinu käsi, kanakuu ja kui suhe hääles lausa kriiskav soojus. Aga äkki kasvas meie? Ja ma tundsin, kuidas päike loojus aegki kaasvas, jää. Ja ma tundsin, kuidas päike loojub, kuus linaal varakuoneid, Cableegi. Aga kas harukordselt kõrb? Ja siis veel oli vaal ja söögi ja magustoiduks seal oli. Ja sügisel oli leivaliha see magustoidu seal oli nõrk. Ootan, ootan sind kui võiduki. Nagu me režiimis kõik jõed, joo nagu vaene sõdur külmal rindel. Restorani sildil istub kana keda ma Oler kuukeks kava. On noor, kuid iga suus on vana. Nõnda see kana seal restorani sildil siis oli, meie jätkame juttu Priit Hõbemäega ja, ja selles plaadi põgeniku tunnis oleme tema meelismuusika vahele rääkinud päris palju ajakirjandusest, natukene meediast ka meedia üks selline pead tõstev nähtus on olnud selline blogi pidamine, sina oled ka sellega tegelenud huviti mingitel aegadel, et ja päris paljud poliitikud on vist oma oma tublid assistendid või jumal teab kes pannud ka usinasti selliseid blogisid pidama. Kuivõrd on see selline mull, et tegelikult, mis on üldse sellise blogi mõjujõud või väärtus sinu meelest? Noh, ma ei tea, kas Eestis on, Eestis on ju nii, et poliitikud peavad nüüd blogisid selleks, et avaldada mingisuguseid kas a nii-öelda pressiteateid mida nad ametlikult tahavad öelda või siis levitada, sellist informatsiooni on ja mida nad ise ametlikult välja öelda. Ehk et jagada mingisuguseid vihjeid. Ja seda, kas siis poliitik blogis on nagu poliitik, kui ei ole poliitikas, ongi segane muide see ei olegi selge, kes, kellena ta siis seal räägib, et kui näiteks Jürgen Ligi kirjutab midagi oma blogis, et kas seda ütleb siis riigikogu saadik või Reformierakond üks tippliikmed või ütleb seda lihtsalt? Tõesti ei ole riigikogus muutunud? Aga ikkagi? Kellele ta seda ütleb, et, et see on ikkagi nagu segane ja sellel ei olegi õiget vastust, kui me vaatame nagu maailma, et suurt maailma, siis me näeme, et on hästi võimsaid, mõjukaid blogisid seal Arlanda Huffington blogi ja siis veel, mis avaldavad väga poliitiliselt väga tundlikke asju, mis teenivad ka hästi palju raha, aga nad ammu ei ole blogid enam selle klassikalises mõttes, nad on tegelikult juba nii-öelda internetiväljaanded ehk see inimene, kes nad on kunagi loonud ja kelle nime all seda kõike müüakse. Neil on oma agentide võrk tavaliselt kuni 10 kuni 20 kuni 50 inimest kes siis hangivad informatsiooni neile saadavad ja nad panevad selle oma siis sinna sellesse nii-öelda blogisse üles. Tegelikult ongi juba tegu sellise institutsionaliseerinud meediaga, millel on kindlal struks tuur, millel on väljaandja omanik, mis teenib reklaamist raha, nii et mis blogis. Nojah, meie veeklaasis siiski üritatakse natukene ajakirjanike sellega võib-olla õnge tõmmata, et kuivõrd kerglaselt võib üks ajakirjanik minna, ongi sellega, et saada mõjutatud mõne poliitiku blogist. Tal on ju alati võimalus helistada ja küsida, et mis te sellega öelda tahtsite, kellele te seda ütlesite, et selles mõttes ajakirjanik kui kohus on ju esmane kohus, on kõik järele kontrollida, mida talle räägitakse. Et ütleme nii, loll on see, kes kuskilt internetist loeb, seda kohe uskuma jääb, et kui eriti ajakirjanik ei tohi seda uskuda, ta peab tingimata hakkama seda kontrollima ja tegema mingit ristkontrolli sellele miks sa ise oleksid omal ajal blogi pidama, sellepärast nii moodne ja pop ja ma olen selles mõttes edev, et ma tahan kõik moodsad asjad järele proovida, et pärast saaks raadios rääkida nendest, kui küsitakse näiteks ja siis hakkasin seda tegema ja ja see oli väga huvitav ja, ja tõepoolest siis hakkas võtma mul nii kohutavalt palju aega ära, et see oligi nagu täistöötamisest siin Päevalehes ja siis ma ühel hetkel sain aru, et kui ma kui ma pidamise eesmärk on see, et blogis lugemas palju inimesi siis sa pead panema kogu aeg üles uut materjali ja sa pead suhtlema kõikide nende kommentaatoritega, kes sul seal käivad. Ja see võtab üha rohkem ja rohkem aega ja siis see on nagu selline nagu Valmis veereb mäest alla, et ühel hetkel ma lihtsalt pidin ütlema, et no nüüd aitab, et ma sain aru, et mu päevast suur osa läheb lihtsalt ära millegi peale, mis tegelikult see ei olnud päris see, milleks me seal pidid olema, aga nüüd ma tahan küll tunnistada, et ma ikka tegin seda tööd ka väga suure hoolega, samal ajal, kui ma pidasin plokis. Tere, kuule, jätkame jälle muusikaga. Nii. Ja siis tahaks mängida ühe loo Stingilt, aga mitte taolise siukse tavalise, loovaid hoopiski üks lugu, mis pärineb sellisest filmist, mille nimi on Leaving Las Vegas, mis on üks traagiline lugu prostituudi ja reklaamitööstuses töötanud alkohooliku omavahelisest suhtest ja see mees joob ennast surnuks ja siin on siis paar väga Sandrekkimine, paar suuremat pärast lugu ja siin on üks tingi lugu, ma ju annan Tony lavia, Sting on üldse minu meelest suurepärane džässlaulja ja ta peaks vähem raiskama ennast muu muusika peale. String siis artist, kes tegelikult on üsna mitmenäoline ja võiks ülesstiilide, mis iganes muusikat esitada, laulda, mängida perfektsionist, nagu ta on. Aga jätkame juttu Priit Hõbemäega ja ikka ajakirjanduse teemal. Üks asi, mis, mis Eestis siiski reguleerib tippajakirjandust on natukene ka, on selliseid pressinõukogud, kus targad aastatest aastatesse vahetuvad ja siis kui kellelgil on hing mustaks saanud mingisuguse kirjutise peale või tunneb, et tema õigusi on rikutud, siis siis kirjutab meile avalduse ja, ja siis võtab nõukogu seisukoha. Kuivõrd selliseks heaks reguleerivakse tugevaks reguleerivaks jõuks sa sellist nõukogu pead. Sa ise oled seal eliiaga olnud? Jah, ma olen selle liige olnud ja ma olin ka ajakirjanduseetika koodeksi loomise juures ja ma olen olnud ka avaliku sõna nõukogu liige, et meil on kaks sellist reguleerivat kontrolli, kogu üks on avalikkusele nõukogu pressinõukogu aga see vajalik selles mõttes, et Eestis ei ole ju ajakirjandusseadus teatavasti. Ja kuna seadus ajakirjandust ei reguleeri nii-öelda eraldiseisvana, vaid ajakirjandus reguleerivad igasugused muud seadused, kes võivad mingid ajakirjanduse tahke kuidagi puuduta näiteks riigisaladuse avaldamine ja ja, ja inimese laimamine, tema au ja väärikuse kaitse. Et aga kuna ajakirjanduse seadust ei ole, siis on paratamatu see, et ajakirjandus ise peab üles näitama head tahet, eneseregulatsiooni, kas eneseregulatsioonis on vaja kahte asja, on vaja koodeksit ja enne rääkisime koodeks, Eesti ajakirjanduseetikakoodeks on olemas nendesamade meediaorganisatsiooni poolt vastu võetud peab olema selline organ, mis siis kontrollib kaebusi, tähendab neid kaebusi vastavalt sellele koodeksile, et need, see avalikkusele nõukogu oli ka enne koodeksit, aga kui kokku tulevad inimesed, kes pärinevad erinevatelt elualadelt ja hakkavad oma isikliku elukogemusega Coop prisma läbi lahendama ajakirjandusega kaasused? Noh, seal lähevad ikka päevas võid täitsa rahulikult istuda, kui, kui nii-öelda kirikuringkondade inimene ja siis advokaat omavahel hakkavad ühte ja sama küsimust erinevate nurka nurkadega, tähendab et see on enamuses riikides enamuses demokraatlikes, kõigis demokraatlikes riikides kindlasti mitte demokraatlike kohta, ma ei tea. Aga see on selline ajakirjanduse seda kogu, seda kupatust peetakse ajakirjanduse endale rahadega üleval, ajaleheväljaanded ise maksavad selle kinni nii palju, kui neid kulusid on ja selle kõigega näidatakse. Me vaatame ise Endale näppude peale ja tegeleme selle nimel, et meie seisukohad oleksid selged ja me ei teeks vigu. Ja kui kellelgi on midagi öelda, siis ta saab tulla öelda ja me garanteerime ta õiglase, nii-öelda mitte kohtumõistmise, aga õiglasem läbivaatamise ja siis kõik siis suured ajalehed on ühinenud koodeksi ka selles mõttes, et nad kohustuvad avaldama neid pressinõukogu otsuseid, mis langetavad siis ütleme, mis, mis siis ütlevad, et see väljaanne on eksinud millegi vastu. Kohtumõistmisest rääkides, kas on ka sul meenub mõningaid selliseid juhtumeid, kus tõesti keegi on läinud kohtusse ja ja on mõne väljaande vastu üles astunud ja, ja on ka tõesti võitnud näiteks, sest et Eestis vist puudub selline piisav nagu pretsedent, et et ajakirjanikud vist väga ei karda seda, et keegi võiks neid kohtusse kaevata, kuigi ma saan aru, et Ekspressis on päris juristid olemas, juristid. Meil on isegi mitu jurist ja tegelikult on ka kõikidel suurtel väljaannetel on juristid ja lepingut õigusbüroode ka sellepärast, et tänapäevateemad, milles kirjutatakse, on ikka juba väga keerulised, kui need puudutavad poliitikat, kui need puudutavad majandust, siis siis nii-öelda nende inimeste juristid, kellest on kirjutatud, kindlasti vaatavad ka need võimalused, kas on võimalik väljaannet kohtusse kaevata? Neid kohtuasju on ikka kogu aeg ja tõepoolest, mida Eestis on ajalehed, on saanud õigust, nad on jäänud ka süüdi, aga Eestis ei ole olnud sellist ühtegi pretsedenti loovat suurt kohtuasja, kus mõned väljaanded oleks välja mõistetud näiteks noh, selline summa, mis ületab nüüd avalikkuse tähelepanu laeva näiteks miljon krooni või midagi taolist, et sellist juhtumit ei ole olnud, aga, aga noh, näiteks kas või Eesti Ekspressis on küll nii olulised artiklid käivat käivad juristide käest läbi kindlasti, mõnikord isegi kahe juristi käest läbi, sellepärast et me peame olema täiesti kindlad, et esiteks kõik on nii õige, kui meie käsutuses olevate materjalide põhjal vähegi olla saab ja teiseks, et me ütleme neid asju nii, et seda ei oleks võimalik teistmoodi tõlgendada, kui me oleme seda mõelnud. Kuivõrd plahvatuslikult mõjuks Eesti meediamaastikule või ajakirjandusele see tõesti tuleks mingisugune selline kaasus, mille siis võidaks, eks ole see nii-öelda kannatanu ja tuleks seal selline paar miljonit valu valuraha maksta, et et mis see, mis see siis teeks Eesti ajakirjandusele? Justiitsminister Rein Lang on ju seda ammugi avalikult välja öelnud, et inimesed peaksid olema julgemad minnes siis meediaväljaannete vastu kohtusse ja kohtusse minekuni ühe konstitutsiooniline õigus jumala pärast, et et inimesed teevad seda, milleks neil on võimalused antud, kui nad ei ole läinud, siis ju siis selleks on mingisugused kindlad põhjused, et pidada pikka kohtuprotsessi. Suure meediaväljaandega see kindlasti ei saa olla odav siis olla odav, selles mõttes, et väga sellised ebavõrdsed jõud on, tõenäolisem on see, et mõni ettevõte suur või jõukas ettevõte läheb mõne meediale väljaande vastu kohtusse, aga siis on jällegi kõik jälle kohtu käes. Aga need asjad nii-öelda kohtunike otsustada ja mis tuleb, siis tuleb, aga aga kui mõni taoline juhtum oleks, kus suur raha välja mõistetakse, küllap siis õhutaks teisi, kindlasti tekiks ka neid, kes lihtsalt raha pärast püüaksid seda teha. No veidikene siis kohtustressist maandab pingeid ja kuulame vahele sinu meelismuusika. Jah, mõtlesin, et ühe hästi ilusa armastusloo võiks mängida ja seda seda laulab siis Billy Joel ja selle loo nimi on siis olu ees human ja mingisugusest nimega, kas me oleme kunagi näinud, et seda vist peetakse ka üheks kõige ilusamaks armastusolevaks üldse, aga ma olen kindel, et neid nimekiri on küll kümneid, kui mitte sadu. Ka natukene sellist Hellemate romantilise omalt poolt Priit absoluutselt ei ole ainult karma ajakirjanik ei, kindlasti mitte. Aga tegelikult kogu selle ajakirjanduse ja muusika ja, ja kogu selle elu vahele mahub sul kindlasti ka hobisid ja muidki tegevusi ju. Suur raamatute lugeja oled ka, ma saan aru. Jah, aga praegu ei ole enam nagu eriti aega ja, ja raamat lugemiseks peab olema kursis, see on nagu ükskõik, see on nagu muusika või ükskõik milline hobi, et selleks, et kogu aeg lugeda, selleks sa pead teadma, kes on head kirjanikud ja noh, ma pean, vist on inglise keeles siis kui ma saan lugeda, kes on head kirjanikud, mida nad on kirjutanud, kes on uued, väga head kirjanikud niimoodi, et lähed lihtsalt koodi, vaatad, et oi, näed mingisugune Joan smistlan kirjutanud toreda raamatu ja vahva kaasanganiese raamatut, osta jääd lihtsalt 250 krooni vaesemaks, aga seda peab täpselt teadma. Kui kogu aeg kursis hoia, siis on raske leiduvat kirjandust, head kirjandust. Nii et sinuga võiks tegelikult siiski teha omamoodi plaadi põgeniku saate raamatu põgeniku saatele ka. Kui me tahaksime, aga pärast tööd sul üldse muud elu jääb ka aega elada või, või ongi ainult töö? Tööde ma arvan, et ma tõmbasin seal kriipsu sinna vahele küll suhteliselt juba noh, kuidas öelda, mingisugune aastaid ikka ehk kümmekond tagasi või natuke vähem, et see esimene Ekspressiperiood oli tõepoolest selline, siis oli nagu öö ja päev oli segamini ja kogu see elamise kirg, läksin ajaleht ära. Aga keegi ei jaksa niimoodi elada. Ja lõppude lõpuks meie töökoht ei pea olema meie elu. Meie elu on see, mida me ise mille eest me ise hoolitseme, mida me teeme selliseks, kus ei ole meil ülemusi, omanike ega mingisuguseid laudu ja toole kontoriruume, nii et ma arvan, et igaüks, et see on need, kes ennast liiga palju tööstusõpetajad peaksid mõtlema sellele, et kui nad pärast oma elu peale hakkavad tagasi mõtlema, siis kas töö on ainuke, mis neil ei jäänud, on? Kes on need inimesed, kes sinu arust praegu kõige suuremat rõõmu ja õnne sinus tekitavad? Minu elust tekitavat kõige suuremat rõõmu ja õnne tekitab minu armas Ingrid. Ja tekitab minu armas tütar minga ja nemad on väga lähedased ja suured inimesed mulle väga tähtis ja mul on see suur õnn, et isa ja ema on mõlemad vanad, aga hea tervise juures ja suhtlen nendega ja ja noh, ma ütlen, et eks ma ise olen olla, olen elus olnud, aga palju selline kuidas öelda ringi lehvia tüüp, kes selle asemel, et seista ja vaadata otsa inimesele, kes su kõrval on, vahib ülejärgmise ja ülejärgmise pea, et mis seal kuskil sünnipäev püüab elada ülehomses, aga aga ütleme niimoodi, et saades vanemaks, targemaks mõisad üha rohkem hinnata ja hoida seda hetke, mis sul parajasti käes on. Et need siuksed elu lihtsad hetked, et et ei ole enam tormad ja vaid on ikka tassike kohvi hommikul ja rahulikult, et elutempo on hoopis teistsugune. Kohvi tuleb alles tööl, aga ajakirjaniku töö muidugi dikteerib seda, et aeg-ajalt tuleb väga kiiresti tuleb reageerida, aga põhimõtteliselt ma kasvatan endas kannatlikkust ja. Kui võrkpalli sa tööd endaga koju kaasa tood, et sa tõesti peadki kodus kaasaga arutama seda, et, et endast nagu välja elada seda, mis, mis teinekord tööl nagu sinuga kaasa tuleb. Selles mõttes on ajakirjanik heas olukorras, et ta ei ole nagu mingi pillimees, kes õhtul on, õhtul esineb ja siis läheb koju, siis tal see asi krutib sees või helistab pool ööd kuulama midagi või istuma või jooma või sõpradega rääkima, et ma saan aru, et seal hoopis teistmoodi värk. Et ei, Ma olen ikka väga vähe nagu tööd, maid, asja, endaga koju kaasa, muidugi need, kuna ajakirjandus käsitleb tihti huvitavaid asju alalõpmata, siis need huvitavaid teemasid saab, saab rääkida, aga aga elu on elamiseks ja töö on töötamiseks, ütleme nii. Me hakkame siis seda plaadi põgeniku saadet lõpetama, kus Priit Hõbemäega siia lõppu kuulame veel ühe loo, sinu valitud loo. Nii mõningatki plaadid sõitsid laua pealt siiski sellesse Kirna, mida me kahjuks ei suutnud täna läbi revideerida, aga ole hea ja siis tutvusta seda viimast Tubuga. Jah, see on üks, see on Santana plaadi nimi on abraksas. Esimene üks lugu, selleks antaks paremaid plaate. Minu meelest pärit ka 70.-test aastatest on üks lugu, mille nimi on Blackmansikuma. Ja see lugu on olnud mulle oluline ja tähtis alati, aga ta on ka tähtis lugu, sellepärast et seda lugu lava peal mängides olen ma tundnud seda kuldset hetke, kus muusikas kõik läheb paika ja see teeb su absoluutselt õnnelikuks. Väga hea tõttu sõnad, aitäh sulle, Priit, meiega jagamast oma mõtteid ja muusikat.