Tere, teatrisõbrad stuudios on Ivar Põllu ning käes on teatrijuttude aeg. Ehkki kõike on viimasel ajal justkui liiga palju. Palju on rõõmu, eriti seoses kuldmedalitega. On viha ja arusaamatust näiteks seoses reostusega ja selle tagajärgedega läänerannikul. Hirmu, eriti seoses linnugripiga, mis meie poole liigub. Just äsja tundus, mulle toimus isegi väike maavärin, kui eelmisel suvel toimub tohutult esietendusi eesti teatrites. Kultuurileht Sirp nimetas seda esietenduste sajuks, mõned nimetavad seda teatri aastaks. Nii on kuidagi imelik rääkida teatrist. Mõnes mõttes on see muidugi ökoloogiline, sest veel rohkem teatrit teha, seda Eestisse rohkem ei mahuks. Vähemalt nii palju teatrit i on tehtud selle aasta veebruarikuus. Samasse loogilisem oleks ka päris vait olla, sest teatriaasta puhul on nii palju teatrist, etendustest ja institutsioonidest ja üldse eesti teatrist nii palju räägitud. Ja räägitakse veel, et parem targem ja isegi võib-olla kõige kvaliteetsem olla vait. Veebruar on teatriaastal linnateatrikuu sest 40 aastat tagasi veebruaris loodi tema eelkäija noorsooteater. Nüüd on noorsooteatrimärke nimi üle antud teisele laia tänavaasutusele nukuteatrile ning veebruarikuud peavad oma sünnikuuks ka 12 ühe aastast ühest juriidilisest juurest. Kuid erinevast vaimsest ainest toituvad teatrit NO99 ja vana Baskini teater, kelle esietendused olid sellel nädalavahetusel täpselt aasta tagasi, nii et juttu jätkuks kauemaks, kui asi ette võtta. Siiski jääme täna ühe teema juurde. Kuulub kolme sõnavõttu eri seisukohtadelt ja eri aegadest. Noorsooteatri praeguse linnateatri üks asutajatest ning esimene peanäitejuht Voldemar Panso räägib asjast enesest. Ehk siis teatrist. Lindistus aastast 1963. Ma armastan teatrit. Selle hetke pärast, kui kell saab seitse kui tuled hämarduvad teatrisaalis, kui suletakse saali juuksed, kui viimased tulijad varjudena seinaääri pidi kohtadele libisevad. Kui ootuslikus kõminat hääled puhtaks köhatatakse, nagu peaks saalitäis varsti häält tõstma. Kui vaatesaal täiesti pimeneb. Kui eesriie rambivalguses kummaliselt kumama lööb. Ning kui saali poeg suur ja ootav vaikus. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast pidulikult riidesse pandi, mille pärast varakult pilet muretseti, võib olla sootuks kaugelt kolhoosikülast bussidega kohale sõideti. Ja siis on ta seal see suur hetk, mille pärast 40 proovi tehti mille pärast töökojad teatri keldrist kuni pööningu nii vaeva nägid ja mille pärast näitleja üldse on õppinud, elanud, Ennast treeningus hoidnud. See on see suur algame, kus näitleja ande ja isiksuse nakatav kiirgussaali soppideni tungib, saalitäie mõtted ja tunded liikuma paneb ning nende vastuvõtutahtest oma loomingu energia salavarusid akumuleerib. Ärge uskuge, et sel hetkel astub näitleja tuhandepäise lohe ette. Nõnda võib tunda pooldiletanc, kes ei valitse rolli ega ennast. Nõnda kirjutab vananenud näitlejanna omassentimentaalsetest mälestustes. Ei sel hetkel saavad kokku sõbrad, kes koos hakkavad loomaetendust. Sest uskuge, etendus mängitakse laval. Aga ta sünnib saalis. Ilma tuhandepäise loheta, kaotaks teater mõtte. Eesriidetõus see algamise suur hetk saab publiku ja näitleja proovikiviks. Kuidas ja mille nimel keegi meist ilmub sellele kohtumisele. Siin ilmneb meie maailmavaade, vaimutase esteetiline nivoo ja eetiline platvorm. Saal ja lava. Me tunneme teineteist hästi ilma sõnadeta ja silmavaatamiseta vaikusekõnest. Me tunneme teineteist paremini kui see endid. Saal teab lavas saladusi, mida teatri juhtkond ei tea. Kes on kuulus ja kes on andekas. Kes on vanadeks osadeks veel noor ja kes on noorteks osadeks juba vana. Lava taga on lugupidamisega sosistada. Täna on saalis need, kellele see etendus on loodud. Aga seal on ka pettumuse mõrus vaikuses õlgu käsitatud. Ja saalis istujad. Kas pole nad petetud lood Dust kibeda kurgu palitud selga pannud? Ja kas pole nad lummunult mõtete mägede vangis ikka veel etenduse elu elanud, kui palitu juba seljas, kui tuul puistab ripsmetele lumekübemed ja kui ära sõidab viimane tramm? Kas ei peaks armastama teatrit selle hetke pärast, kui kell on üle 10 kui eesriie langeb, kui tuled süttivad ja etendus lõpeb? Ei eesriidelanguse ja etenduse lõpu vahele ei tohi asetada võrdsusmärki. Eesriidelangus pole alguse lõpp ega lõpu algus. Aju lõtku see kukerpallide üle tuli lõpeb eesriidelangusega. Tõelise etenduse ideeline mõju. Ta mõtteline resonants peab alles eesriide langedes algama. Inimesed, kelle pärast saalis südant vallutame või naeru puistame ei saa olla ainult tänatutavad möödunud aegade varjud ega stiiliproovid. Või me pole nende pärast õieti südant vallutanud ega õieti naeru puistanud. Need inimesed peavad astuma meie ellu äratama ja vormima meie mõtteid. Sest nad on osake meie tänasest. Mälestus meie eilsest kiirtevihk meie homsesse päeva. Tongi hot pöörlevas Veski tiivas Hamlet hiirelõksus seeni pingsas ootuses. Arno ja Teele kabeli mehe tuisus. Jaaja purunenud illussioonide varemeil, Lea jumalast vabanemisel, tulevane kosmonaut valguse kiiruses, kus säilib igavene noorus. Kõiges selles peab olema osake meist endist, nii laval kui saalis. Selles on teatri tänase ja homse päeva mõte. Etendus ei tohi olla säraküünal nääripuul, mis särab, kustub ja kaob nagu näitlejagi ei tohi olla säraküünlaks, millest midagi järele ei jää. Näitleja peab põlema järelejäämise pärast mälestuste püsimise ning tundmuste kumamise pärast. Ta peab põlema kella seitsmest uuestisündide pärast. Niisugune on näitleja ja säraküünla põlemine. Mõtlemapanev on suure rootsi näitleja ja seda Ekmanni surmaeelse paradoksi tõde. Maha põleks siin ära. Kui ma ei põleks. Nagu juhtub saali neid, kes tulevad ennast või kostüümi näitama. Nii juhtub, lõika lavale nagu juhtub saali neid, kes tulevad aega viitma ja meelt lahutama. Nii juhtub leid ka lavale. Nende kutse pole kutsumus vaid palgatöö ning tubli pensioni lootus. Puhas amet, populaarsuse peidetud võimalusega. Ma armastan teatrit selle hetke pärast, kui lavale astub näitleja mõtete valitseja elu mõtestaja, inimhingeavaja kui lavale tuleb looja ümber kehastaja. Inimese sisemaailmakujundaja. Ma armastan teatrit nende ümberkehastumise hetkede pärast, kui toimub näitleja ja kuju ühtesulamine. Kui sünnib uus inimene mõttest, kujutlusest, intuitsioonist ja trükisõnast. Armastan teatrit nende suurte hetkede pärast, kus saali ning lava vallutab hinge võitev vaikus. Sõnatu jutustus. Kitsendav paus. Neil hetkel murduksid nagu kaaned ja valgustaks hetkeline valguskiir. Inimhinge aimata vaid tagamaid. Ma armastan teatrit hetkede pärast, kui säh, papp, satiir vallutab, Paim nakatab tuju, tuiskab temperament ja puhkeb improvisatsioon. Kui saal lõhkeb lõbust. Kihistab pistest, prahvatab ootamatusest. Möirgab situatsioonist, teatub paradoksist. Jahmatav üllatusest, sest nakatus näitlejast, aga naeris iseennast. See juhtub siis, kui laval on tujude kuningas pahede piitsutaja, aegunu, ainulaadne hauakaevaja. Armastan teatrit nende võluhetkede pärast mille loob ajastu tukset, tunnetav kunstniku hoolikalt valitud detail, valguse ja varju, kokkumäng helide ja värvide pidutseb vööris. Nukker lüürika. Kisendab ahastus või kristall, sellise mõtisklus. Ma armastan teatrit novaatorliku mõtte pärast sisu ja vormi kaasaegsuse pärast. Ajastu maitse ja kultuuri pärast. Teater. Sa oled maitse ning ilutunde kool. Sest kui keegi on ilu näinud, ütleb Tammsaare Ramildame auruse suu läbi, see tähendab, kui keegi on ilu nähes Ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks. Äitleja pea meeles, kelleks sa oled kutsutud ja seatud. Ma armastan teatrit, ta kõrgemissiooni. Ma ei armasta teatrite üleüldse, vaid teatrit, kus peegeldub meie linn, meie maa, meie kodumaa, kus peegeldub meie aeg tänases ja homses. Ma ei räägi rahvast üleüldse, vaid neist, keda tiivustab ja toidab meie aeg kogunevat kella seitsmeks teatrisaali. Selleks suureks hetkeks, mille pärast teatrit armastan. Sest siin on kõigi alguste algus. Kõigi järgmiste hetkede sünd. Ma ei räägi ka näitlejast üleüldse vaid näitlejast kodanikust näitlejast mõtlejast kelle loomingu sisuks on meie aeg. Ma möönan, võib-olla elus, ühekülgne, jonnakas Kidane, auahne ülitundlik, aga mitte kunagi piiratud ei mõttelt, hingelt ega kodanikutundelt. Ma ei kujuta ette suurt näitlejat, kes on üliihne, tundetu kevade ja sügise vastu kes vihkab koeri, lilli, laps ja muusikat kes ei jää peatuma, kui loojub päike, sirab Linnutee kelle süda ei kisendas rõõmust, kui meie raketid Päikesesüsteemi avarusse kihutavad. Ja kes pole seadnud endale küsimust, kes ta on? See selg roolile, kelle teaduslik nimetus on homo sapiens. Lavastaja ja näitleja Mart Koldits räägib elust ja kunstist linnateatris. Mart Koldits, miks sa läksid Pinna teatrisse tööle? Põhjuseid on mitu ja ma vist ei suuda neid praegu öelda mingisugusest tähtsuse järjekorras, punkt üks sattus niimoodi, et ma tegin seal oma esimese diplomitööpunkt kaks mind, sinna kutsuti punkt kolm. Mulle meeldis sealne tropp ja maja, ehk siis noh, Need ruumi võimalused, mismoodi seal teatud peab tegema, mis on see linnateatri tugevus või see eripära, nüüd oled sa seal mitu aastat töötanud ja äkki ja samas oled veel värske pilguga, äkki oskad sa sõnastada, mis on linnateatri tugevus? Võib olla läheneksin natuke ringiga sellele küsimusele, et esimene asi, mis ma seal tundsin, mida ma hakkasin seal nagu aina rohkem tundma, et seal teatris hoolimata sellest, eks ole, on aina suurenenud siis seal on säilinud mingisugune üsna tugev kambavaim ja noh, ma olen sellest hakanud alles nüüd nagu hiljem aru saama, et tõesti, et need inimesed, kes seal selle põhituumiku moodustavad, et nad on juuksed, linnateatri kui see teater sai nimeks Linnateater, selle sünnist alates, et nad on kokku töötanud väga palju ja ja ilmselt ei ole ammu tegemist töökaaslastega, vaid ka, ütleme, mingil määral mõttekaaslastega ja nii edasi, et et ju see kambavaim, mis seal siiamaani säilinud on, et ju see on üks suur tugevus. Et kõik lähevad ühte asja ja ilmselt tajuvad juba ka ilma sõnadeta, noh mis mul võib-olla nii kergesti ei tule esialgu. Et Taivad ilma sõnadeta mingeid asju, mida ei pea omavahel rääkima, et esiteks see noh, teiseks seal teatavat idealismi täiesti terve annus, et noh, need ülejäänud on mingid professionaalsed, ütleme vilumuse, seda aga need on põhiliselt sellised laiemad asjad, mis ilmselt sõda Nende tööd soodustab, arvates seda idealismi mujal teatrites, vähemalt mujal ollakse küünilisemad näiteks või? Nojah, sest vaata, sa, idealism eeldab ka, ütleme nii, et kui üks inimene on ühes suunas idealist ja teine inimene hoopis teises suunas idealist, eks ole. See idealism on selline noh, ju ka ikkagi lai mõistet inimesed levivad, mingeid ühesuguseid ideaale, juba annab ilmselt mingi hoo sisse grupitöös kuskohast need ideaalid tulevad, kas nad on seal ise välja kujunenud või mõned isikud kannavad seda ja on seda süstinud teistesse ka? No ma kahtlustan ikka, et need on ikka teatud konkreetset isikut, kellel on suurem mõju olnud nende kehtimapanekule, jah, ei hakka näiteid tooma. Ei ma arvan, mina aiman sama palju kui teised, et, et siin ei ole mõtet, nagu järsku jätan kedagi olulist nimetamata või mis iganes, noh, eks igalühel omad libedad puhul on palju räägitud ka sellest kooli sidususest, selle lõi eesti praeguseni kestval teatrikooli looja Panso ja siis sealt edaspidi on olnud kas Panso õpilased või siis Panso õpilaste õpilased, Need teatrijuhid, et kuidagi seal teatris on veel väga hästi säilinud kool ja seda isegi Shapiro on siin-seal rõhutanud, et seal teatris on säilinud veel seda korraliku teatrikooli, kuigi mujal maailmas on kadumas. Kuidas sulle sealt seestpoolt tundub, ma olen ise selle peale palju mõelnud, et noh, et mina, noor äsja kooli lõpetanu, et noh, huvitav, et milline teater mulle oleks olnud kõige parem paik nagu alustuseks sattuda. Ja seda seal tajuda küll, et. Võib-olla see on minu tõlgendus olles ise paaristükis ka näitlejana nüüd juures, et. Et natuke võetakse, ütleme, tööprotsessis aega ka pedagoogilise lähenemise heaks noh, ütleme nii et kui sa oled seal noorem, siis sulle lähenetakse võib-olla pedagoogilisemalt alguses nagu järelkoolitusel, jah, sest noh, siis ma ütlen, see keerulise organismi sisseelamine arusaadav, mis suhted seal üldse toimivad või eks võtabki aega, kui Linnateater otsekui hoiab kasvõi sedasama kooli või seda vana head korralikku teatrit, hoiab neid väärtusi, mis otsekui mujalt essi teatrist mõnikord räägitakse, et kaovad, kuidas ja kas siis toimub sellisel juhul areng, noh, mina olen nagu vist ma loodan küll, et arenenud seal aga mingi noh, selge on see ja et noh, mingi annus avatust mingisugusele uuele lähenemisele peab olema, noh, ma praegu nagu tõesti ei oskagi öelda, kuidas selle arenguga seal lood on, et kui veel ühes suunas annab edasi minna, siis selles suunas nagu on mindud, et samas see tunne nagu annetega lagi veel ju saavutatud ei ole areng üldse kunstis. Ta ei ole ilmselt mingi selline vektoriaalne konkreetne suund, et noh, et ühesuunaline või võimalus, et tuleb uus vorm peale, et siis on nagu samm mingil skaalal edasi. Et ilmselt neid suundi, kuhu suunas areneda, on ju nagu palju ja ma ise ilmselt asjaga ka nii sees, et mul ei ole lihtsalt kõrvaltvaataja pilku ja kuidas sa tunned, kuidas Izarenid seal teatris valu on piisavalt, ju siis on ka arengut. Mul on, mul on seal selline, ütleme selline aa joo ja see põhiloogika, mille pealt teater toimib, see vist on väga paljude vormide puhul ikkagi üks. Ja kui sa satud omas vormis noh, mingi väga professor reaalse inimesega koos töötama või tema tööd pealt nägema, siis õppida on ikka oled sa palju muutunud, näiteks on sinu Idojaalid palju muutunud selle aja jooksul, kui saad töötanud seal teatris, küsimus on mingisuguses julguses või uljusas, eks ole. Et kui sa kooli lõpetad ja oled seni teinud teatrit omasugustele kursakaaslastele ja õppejõududele, kes sind läbi ja lõhki tunnevad, et siis siis lihtsalt see vastutus, mis kaasneb, ütleme, mingi reaalse publiku ette minnes ja seal tekivad mingid teised teemad. Küsimus ei ole mitte ideaalide mingisuguseid kaotamisega, vaid, vaid tuleb mingisugune ilmselt mingi kalkulatsioon juurde jah, mingi, et sa hakkad mõtlema ka veel mingitele teemadele tüki ette valmistades või tüki valides. Mille peale sa varem võib-olla üldse ei ei mõtelnud või hakkad tegelema mingite tunnetega, kas on siis mingi selline kalkulatsioon, publik niikuinii mitte midagi ei tea, et ma pean sellega arvestama, mitte selline. Vaata, küsimus on ju selles, et alati on sul valikuvõimalust, sul on ju niikuinii paljudel lavastajatel on mitu materjali nagu aktuaalsed peas sel hetkel ja siis on sul ka erinevaid pakkumisi erinevatest teatritest, kus on igalühel oma Moody võib-olla public natuke ja kus on igal igalühel omamoodi trupp, kus on teatud näitlejad hetkel vakantsed. Ja no siis sa hakkad neid valikuid langetama, noh, ma ei mõtle selle all seda, et et mul on soov mingit tükki teha, aga siis ma mõtlen, et järsku see ei lähe piisavalt paljule publikule peale mõtlemist ma ikka loodan enda juures vältida. Noorsooteatri praeguse linnateatri üks asutajaliige Mari-Liis küla on öelnud, et nii nagu draamateater omal ajal kartis noorsooteatrit, praegu on linnateatri võtnud samasuguse esindusteatrirolli nagu tol ajal olin draamateatril, et praegu peaks esindusteater Linnateater kartma. Ma no 99, et mis sa arvad? Ei tea, tead, mul on niisugune tunne, et omast arust ma ütlen sellega komplimendi no teatrile, et, et nendest kunagi esindusteatrit ei saa, sest nad on piisavalt sellised. Mulle tundub, et nende rida ei ole see suund, et, et saada mingiks rahvuslikuks esiteatriks. Ma ei oska muud öelda selle kohta, see, see hirmuasi seal küll huvitav, ma seda teemat nagu kuulen küll esimest korda ma olen ise selle peale mõelnud jah, aga et keegi seal niimoodi välja ütelnud, siis aga, aga noh, egas diagaks Linnateater nüüd, kas ta nüüd on esindusteater selles mõttes, et Jaanus Rohumaa on öelnud ka nüüd sellest dokumentaalfilmi intervjuus ütles, et et kuidagi mingil hetkel, kui Draamateatris väga segased ajad, siis Linnateater üle sellise esindusteatrifunktsiooni. Aga samas ei ole ta nagu sisemiselt ei ole selleks kunagi valmis olnud, sest tegelikult on ikkagi selline nagu mingi ideede, mitte selline. Enne mõtlesin, et ta on väga õige sõnali noh, vaadates ütleme draamafestival seda näete, ma olen ise protsessis, sest ma ei oska öelda, aga nii palju, kui mina nägin kõrvalt, eks ole. Nüganen tegi tõeliseks teine osa, kes allik või keegi ütles, et, et väga nagu suver, näen lähenemine noh, selles mõttes, et, et tuuled puhuvad ja mingid trendid on üleval noh, igasuguseid. Aga seal on mingi kindel osa inimesi, kes panevad kindlalt ühes suunas edasi, nagu mingisuguses näiteks minul, ma osalen ka tõe ja õiguse neljandas osas, siis noh, seal on nagu teistmoodi lähenemine. Aga sa uhkeks ei tee, see selline ühe rea ajamine, meesin, hoiame kunsti ja siis ei teki, eks võib tekkida muidugi, aga, aga see ongi vist ka nende inimeste ülesanne seda mitte lasta tekkida, et eks iga looja vist Ta on väga palju oma elu jooksul vist ikkagi kui sa oled teinud rohkem lavastusi, ütleme, neli viis siis kriitikuid ja teised oskavad nagu tõmmata mingisugust ühist rada juba, et noh, et sa oled kogu aeg selles suunas panud, eks ole. Noh, on näha seda, kuidas takkajärgi uute tulijate puhul see rada märgistatakse nagu takkajärgi ka hilisematele töödele, siis igalühel on niikuinii mingisugune rada. Et noh, kõigil on see oht minna ülbeks. Ja kuidas öelda linnateatri sees tunda sellist suhtumist ei ole, et meie oleme eesti teatripäästjad. Ei tea Eesti teatri vast jah, mitte iga järgmise tööga, päästavad nad mingit oma teatrit võib-olla, aga noh, mina ise ju ka samamoodi mõtlen, et mingi kehtestamise momenti nagu ka enda mingite ideede puhul või ma ei tea Tead, see ütleme nii, et loomenõukogus ametlikult küll, et mingit sellist Te ei esine. Noh, kust mina tean, mida inimesed oma sisemusest Noh, ma arvan, selleks ülimalt ju vist ka vale. Ta suisa nagu niimoodi mõeldakse, muidugi mõeldakse ütleme laiemalt kultuur poliitiliselt, et igaüks arvab, et tal on ikkagi mingi panuse siia kultuurilukku panna, et aga mis, mis miks me muidu tõmblane siis noh loomulikult igaüks tahab seda uskuda ja viimasele usutamist on nagu üldse raske seda tööd teha vist, kui sa arvad, et, et noh, see ei ole üldse oluline panus, mis ma nagu panen siia Eesti riiki või eesti rahvuskultuuri või mis iganes. Ütleme siis nii, et linnateatris ei tegeleta mitte ainult teatrihuvi rahuldamisega, vaid pigem siis on ikkagi inimestel on endal ka ambitsioonid ja see võib nagu väljastpoolt mõningaid tunduda sellise kunstniku ülbusena. Ja võib küll vist nii-öelda jah, loomulikult loomulikult noh, repertuaar on juba väga selline, kui vaatama hakata, mis palju seal klassikat on. Raudselt on tunda inimestes mingit missioonitunnet, seda on küll tunda ja tahaks loota. Endalgi seda oleks. Ma ütlen, aga lihtsalt küsimus on ju mingis stiili erinevuses. Sa jääd linnateatrisse kauaks, praegu on mul küll seal paar päris omas pärast raju Taani tulemused ei ole põhjust. Ei ole põhjust vist kuskile või noh, ma ei oska. Aga sa tunned, et saad seal täiesti nagu vabama, sa saad seal teha seda, mida sa ise tahad. No eks ma ütlen, et seda on raske öelda põhimõtet, üldiselt ma ütlen, mul on erinevad materjalid, erinevad asjad, mida ma tahan proovida. Ja ja ma olen tundnud küll nii, et on mingid materjalid, võib-olla, mida oleks sobilikum kuskil mujal seal teha. Ja ilmselt ma teen, tead, ma olen ka tegelikult vist suhteliselt heitlik praegu, et noh, ma ei oska nagu öelda, näiteks, et et mis kahe-kolme aasta pärast minust saab, seda ei oska absoluutselt, et no eriti minul vist mul. Umbes selline vist vist see on noored inimesed, tunnused, tahaks kõike proovida ja ma ei tea, mida. Üldse, mis meist saab, linnugripp on juba Läänemerele? Läänemerel, et, et jah et seda küsimusele nagu ausalt vastata, on jube raske, samas. Mõtlen sellele küsimusele, et kas ma tunnen, et, Et Linnateater eluks ajaks või, või, või 40.-ks 10. juubeli nii või, või kuni sinnani, kuni me autojuhilaad lõpuks ära teha, ma ei tea. Eks Linnateater ka muutuma ja kui tuleb suur saal, siis sisid totaalselt siis no ma ei tea, kui totaalselt, aga, aga noh, selge, on see jah, et ega siis me enam praegugi on juba see tundub et, et ikkagi on vaja ja suurendada. Ja noh, mingi mingi seal mingile nii on, et kust maalt nagu trupi arv ja etenduste arv kuus ületab, siis nii-öelda muutub nii-öelda suureks teatriks. Trupi poolest on tegelikult Linnateater veel väike teater ja suure teatri, ütleme seal mingisugused sisemehhanismid ja psühholoogiat võib muutuda noh, et kaasa arvatud muidugi suur lava koos ilmselt Baltimaade parima tehnikaga, ma loodan ja ja muude asjadega toob ka kaasa omad, ütleme võib-olla oma SD mingi mõtlevad, et see väike saal ikka või noh, senisest avardavad mingisuguse eetilise võimalusi. Siis tekib truu oma. Ugala on 25 aastat rääkinud oma Baltimaade parimast teinud see oli just hiljuti välja isand proovis siis ta võtab selle jutu üle linnateatri. Remondi aga issand, et võtavad endale õiguse nagu Hollywoodi film, no neil on ka see, et meil on kõigest Linnateatril oleks ometigi lõpeb see asi ka mingisugune kahjus, leebraadinedatava elitaarne teater, nii palju nagu praegu ei olegi mõtet, ei ole probleeme ilmselt 10 aastat. Et siis võiks ju neid prooviperiood pikendada, sest see tähendab paratamatult seda ju, et tuleb vähem esietendus mõnetükiga tunned küll, et see asi nõuaks, võib olla rohkem aega, sest ega, ega see kolm kuud või ütleme isegi keskmine Eesti teatris vist on kaks kuudega see nüüd ja see on nüüd küll natuke liiga kiire. Noh, see, see ikka ei. See on selline. Noh, see on liiga kiire siuke vormistamise. Nojah, raske on seda, et tõeliselt nagu proovida eri asju mingid minna alguses ühes suunas, siis minna teises suunas, et noh, nagu siin kratovski hakkas tegema Hamletit ja tuli välja hoopis midagi muud. Aitäh Mart Koldits, Ale kuuletad teatrjuta. Teatrikriitik telerežissöör Gerda kordemets räägib linnateatrist ETV-s sellest valmivast filmist. Oled viimased kuud tegelenud pidevalt linnateatriga, tehes seda dokfilm, mis on kinnitust leidnud või mis arvamused on seal muutunud seal tehes. Olen kinnitust leidnud mõnedes asjades, näiteks selles, et kui ma alguses kartsin, et tänu sellele suurele populaarsusele võib-olla linnateatrifilmgi kipub väga kätte selliseks roosaks pildiks siis tegelikult, et ei ole nii läinud, et seal on ja teine asi, mida ma kartsin väga, et et võib-olla on kõik öeldud, et see on teater, mille lugu tänu sellele, et ta on loodud alles 65, mitte 100 aastat tagasi, et selle lugu on võib-olla liiga hästi dokumenteeritud, et võib-olla me kõik teame seda juba, mis seal on ja et seal ei ole nagu suurt uut öelda. Aga nüüd olles andnud ühele inimesele lugeda Nende intervjuude lahtikirjutust, kes, kes ise töötab seal teatris siis ta ütles, et temal oli väga huvitav ja ta luges sealt väga palju uut välja. Ja lisaks kõik see, mis me oleme leidnud ja avastanud nagu pildi poolest, et see on väga suur asi, see on olnud suur asi mulle endale ja ma usun, et see on üldse suur asi, et me oleme selle tegemise käigus leidnud üles väga palju sellist arhiivimaterjali, linnateatri või siis kunagise noorsooteatri kohta, mille olemasolust me ei olnud teadlikud, ei olnud teadlikud sel põhjusel, et Eesti televisiooni filmiarhiiv mingitel aastatel vist 70.-te keskel kusagil põles ja tookord läks tuleroaks päris palju arhiivimaterjali endiselt tänu sellele juhtus, et kui ei leitud mingit materjali kohe üles, siis arvata, et see on põlenud ja nüüd juhtus selline lugu tänu sellele, et meie, Jüri Roosmann on vanu kitsas filme võtnud beetalindile ümber on ta leidnud, et üles ja dokumenteerinud suure hulga materjale just 60.-test 70.-test ja sealhulgas ka päris palju noorsooteatrit puudutavaid materjale, millest kõige rariteetsem kahtlemata. Ta on noorsooteatri avakoosolek, kus tehtud kitsasfilm AK jaoks. See oli siis 19. august 1965, kus siis lavakunstikateedri teine lend, Panso kõik muud asutust, pereliikmed on kohal, pluss siis veel külalised nagu Lauter ja ja seal on ka muidugi palju selliseid nägusid, kelle, keda me ei oskagi enam nagu tuvastada. Keda peaks spetsiaalselt näitama võib-olla tookord kohal olnud inimestele. Minule õppetund just selline, et et kõik tuleb siiski tohutu täpselt dokumenteerida, sest et praegu tundub ju, et ma tean kõike, ma mäletan kõike ja ka läheb 40 aastat mööda ja see on juba inimese mälu jaoks nii pikk aeg. Ja muidugi, mis oli ka väga suur rõõm oli üles leida selline filmijupp, mis on tehtud noorsooteatri esimese avalavastuse hoovist, otsustage meie üle, inimesed kuskil kahjuks ilma helita. Me näeme näitlevat Jaan, Sauli ja ja, ja kus Panso peab mingit kõnet, mida me ei tea, on see, et kas sellel filmil kunagi on olnud heli, kas see on veel kaotsis. Või tollal võis ka olla see, et tehtigi tummfilm ja, ja sellele luges lihtsalt Ta aktuaalses kaameras diktor peale. Aga tulles nüüd tagasi sinu küsimuse juurde, siis, siis me, et millele ma olen kinnitust saanud, pole saanud kinnitust sellele, et selles teatris on minu meelest alati olnud ja on jätkuvalt väga kõrge eetika valulävi seal teatris töötab palju selliseid inimesi, kes ei lähe kompromissidele mingites küsimustes, kes, kes ei heida võib-olla nalja kõige üle ja kelle jaoks see piir on päris päris tugev. Kui vaadata nüüd vaataja poole pealt või teatrist väljastpoolt oleva inimese poole pealt, siis see tegelikult, et me ei pane seda tähele, aga see paistab sellest ka välja. Mida siin vahetevahel on linnalt selliseks isegi süüks pandud, et öeldakse, et nad on võib-olla nagu kapseldunud või või kuidagi hoiavad oma, et siis tõsi on, et nad hoiavad oma omavahelised asjad pereasjad väga seal teatri sees ja need suurt välja ei lähe ja selle tõttu kuvand nendest võib-olla ongi nii hea laiema publiku silmis. Ja teine asi on muidugi see, mis on selline objektiivne tõde kuna neil, kuna see teater on 40 aastat ehitanud maja ja see ongi üks suur maja ehitamise lugu, siis et olid, on nii väikesed, siis lõputu pileti defitsiit. See ei ole kuidagi kunstlikult tekitatud või millestki tekkinud, see lihtsalt on nii, seda teatrit on ka kokku arvutada siiski väga vähesed inimesed näinud, kui mõelda kasvõi pikemaealiste lavastuste peale ja selle peale, et näiteks pianola saali mahub kuskil 100 inimest, korrutada see vist nüüd saab 200 etendust täis, siis on see 2000 inimest. See on tohutu väike arv, et selle selle tõttu ka see ka see niisugune pileti defitsiit muidugi seal tehakse, head teatrit tehakse jätkuvalt ja kuigi mulle tundub, et hetkel ei ole, ütleme linnateatri jaoks nüüd niisugune tohutu tipphetk, et, et see võib-olla kõige kõige vaimustavam hetk oli, ma arvan siis, kui olid musketäride suved ja kui sündis ka võib-olla bioloolaja Romeo ja Julia ehk siis linnateatri esimesed aastad siis ma arvan, et see peabki nii olema, et ei ole lihtsalt võimalik, ei tohi olla nii, et et üks tere oleks nagu kogu aeg teeks ainult kõige paremaid lavastusi. Et selles mõttes ma arvan, et niisugune kerge endassetõmbumine, mida on näha ka ju ausalt öeldes natukene repertuaarivalikus, et tehakse niukseid, väiksemaid kammerlikumaid asju kõnelevad natukene rohkem sisemiste vahenditega, mitte nagunii efektselt väljapoole nagu, nagu olid, olid musketärid, võib olla selline aeg tuleb võib-olla tagasi, ma loodan seda sellepärast, et, et kui nüüd sünnib selline asi lõpuks ometi, et suur maja tõesti saab valmis, hakatakse ehitama 2007 ja valmib 2010, siis ma väga loodan, et näiteks võib-olla Elmo Nüganen teeb lavaaugu lõpulavastuseks 20 aastat hiljem ja kusagilt siis tekib selline spiraali efekt veel. Ja loomulikult siis, kui uus maja valmis saab. Ma arvan, et see on ka üks üks selline teatrile seestpoolt impulsse andev asi, mis peaks neid töötavaid inimesi hästi käivitama, tegema midagi tähelepanuväärset. Nojah, see koolisiduses on Vatased kerkib praegu paratamatult jälle teemaks, ehkki ehkki tegemist ei ole ju tegelikult mingi imega, ausalt öeldes Eestis on seesama asi tegelikult ju pea kõikides teatrites, eks ju. Ta on Priit Pedajas, draamateatri juht on Panso õpilane ja seal teatris töötanud Voldemar Panso. Ja nõnda edasi. Aga miks ta seal praegu nüüd esile kerkis, on võib-olla see, et Tra Adolf Shapiro ütles sellise lause, ta näeb Panso käekirja või Pansolikust kõige rohkemast Nüganeni lavastustes, seal on seesama see, milles ka aeg-ajalt linnateatrit süüdistatakse ja kuskil Saksamaal näiteks süüdistati, et see on selline tolmunud teater. Aga see on, see on see Stanislavski teater ja see on see, see hea psühholoogiline teater, mis on ka olemas, on kõik, ei saa teha eksperimenti kogu aeg ja ei saakski teha eksperimenti, kui ei oleks olemas seda klassikalist balletti seal taustal, eks ju. Et selles mõttes, kes on see võib-olla praegu aktuaalseks kerkinud, mis puutub näiteks Nüganeni isikusse ja tema müüti, kui nii võib öelda, siis minu meelest tema tugev külg ongi nimelt see, et ta ise kannab väga kõrgeid eetilisi väärtusi. Ja samal ajal on just see seesama asi, seega milles, mille kohta vahetevahel öeldakse, et et ta on nagu väga autoritaarne mitte tahes siin öelda sõnades boot. Aga nendest intervjuudest, mis me tegime selle filmi jaoks, tuleb välja see, et ikkagi väga paljud näitlejad tegelikult eeldavad lavastajale sellist tugevat juhtimist, seda enam siis teatrijuhilt. Ja seda ütlesid seal ka väga paljud välja, et tegelikult ei ole ju ainult Elmo Nüganeni tugevuses selle teatri tugevus vaid täpselt samamoodi direktori tugevuses ja aastate pikku on kaks inimest juhtinud seda niisuguse tugeva tandamine, okei, võib-olla see on see õpetlik iva siin selle juures, et ei pea võib-olla võtma kõiki ametikohti üks inimene enda kanda, et siis siis hakkab nagu paratamatult kuskilt järele andma, et võib-olla see, see ideaalse tandemi leidmine tagabki selle, et saadakse hästi hakkama ja 11 respekteerides, nagu viiakse sellise ühise eesmärgi nimel nagu asja edasi. Linnateatrist rääkides on alati. Tihtipeale käib läbi sõna armastus muutvad. Kas siis, kas see teater meeldib või siis käiks seal tööl, aga linnateatrit armastatakse? Vihatakse, millest see tuleb? Mulle tundub, et see on selline sõna, mis on väljastpoolt külge pandud, et see võib olla osaliselt iseloomustabki, seda niisugust ühtehoidmist. Et justkui tundub, et, et need inimesed armastavad 11 seal väga tugevasti, mis kindlasti on suures osas tõsi ka. Aga ma olen, mina olen küll kaugel sellest, et arvata, et nendel seal ei oleks mingeid probleeme ja teine pool tuleb sellest samast. Ma arvan sellest, et väga vähesed inimesed on seda näinud. Ja see, et mõned vaatajaid võib-olla ei armasta nii väga, tuleb äkki sellest, et nad ei ole sinna lihtsalt kohti saanud, et kui sa ikka kuid ja aastaid tahad ühte lavastust näha ja sul see ei õnnestu siis, siis see võib tekitada küll sellise trotsi ja ma olen kuulnud, et inimesed ütlevad aeg-ajalt, et ah, Linnateater ei tahagi sinna minna. Ja siis on kindlasti olemas ka need inimesed, kes selle suhtumine linnateatrisse on kuidagi mõnes mõttes tõrjuv või, või eemalehoidev. Ma tean päris mitut inimest, kes ütlevad, et nad seal ei käi ja kui sa küsid, et miks nad ei käi, siis tegelikult ega seda vastust ei olegi neil nii lihtne öelda. Osalt on ju teatris käimine ikkagi väga suuresti harjumuse asi, kui vaadata seda, et siin on olnud selliseid perioode, kus kus oli Rakvere teater väega huvid siis käidi seal käidi isegi Tallinnast, eks ju, on olnud enne seda veel natuke oli see aeg, kui Pärnu teater oli tohutult huvitav, kui Merle karusoo tegi seal oma täielis Eesti vabariigi ja ma arvan, et see käibki lainetena ja pealinnateatrid on siin lihtsalt mingis eelisseisus, kuna siin elab kõige rohkem inimesi Tallinnas, siis ja nendel on, on valida siin kohapeal päris mitme teatri vahel, siis see kõikumine käibki niimoodi, et ja linnateatri tänu oma väiksele on lihtsalt juba võidumees ja noh, muidugi see, mida tundub nagu juba ikka väga triviaalne nagu välja öelda, et et ega tegelikult, et me võime siin vaielda selle üle, et kellele meeldib mingi teatrilaad rohkem või vähem. Me võime vaielda selle üle, kaheksas mõni etendus või lavastus on rohkem õnnestunud ja vähem õnnestunud. Aga selge on see, et ega linnateatri lähiminevikust küll mulle ikka väga suuri ebaõnnestumisi meelde ei tule. Et siin on kindlalt lavastusi, mille kohta kehitab õlgu ja ja, ja ega need tavaliselt ei osutu siis ka väga pikaajalisteks. Aga, aga see on küll, et, et seal on mingisugune selline selline piir, selline tase, kust allapoole nad ei tee ja seda, millega nad selle tagavad. Ma õnneks ei tea, et seda seda võrra nii-öelda lihtsalt vaataja Aitäh Gerda kordemetsale. Te kuulsite teatri Juta. Toimetas Ivar Põllu. Kuulmiseni kahe nädala pärast.