Tere õhtust, head raadiokuulajad. Selleks, et oleks lihtsam valida, mida uuel nädalal kinno vaatama minna, läheb nüüd eetrisse kinovärgiga mandariinisaade saadet juhtimas endiselt filmikriitikud Emilie Toomela. Tere Ralf Sauter. Tere, Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Tänane saade on võrdlemisi süngetes toonides, alustame veidi helgemalt, räägime filmist, mille tegelaste juurde saabub õnn magades ehk Mart Kivastiku filmist. Õnn tuleb magades. Seejärel aga külastame Tom änksi eestvedamisel Dante põrgut või vähemalt selle teemat. Dan Browni raamatu põhjal filmiks vändatud infernos nuusutame belgia räpast ööelu The Broken Circle breik. Ta on ehk siis katkenud ahela lõpu lavastaja Felix Van Groningeni uues filmis pelsica ja lõpetame Kinos Artis linastuva Taani krimi seni veel triloogia ka lahendamata juhtum, mille tegelased vaevalt et sõba silmale saavad öösiti. Au ja kiitus Eesti filmitegijate töökusele juba järjest seitsmendad saadet, ehk siis kõik need korrad, mis me oleme raadio kahe eetris olnud, on meil põhjust rääkida Eesti filmist sel aastal kokku tegelikult juba lausa kümnendat korda, selles sellepärast, et 10 täispikk ka mängufilmi on Eesti siis kaastöös või Eestis toodetuna kinoekraanidele jõudnud, see peaks olema ka rekordnumber ja värskeim neist on siis kirjanik Mart Kivastiku õnn tule magades. Kui vaadata puhtalt selle filmi treileri põhjal aga mingis mingis mõttes ilmselt ka filmi enda põhjal, siis võib tegu olla kõige sellise, nagu eesti filmilik oma eesti filmiga sel aastal. Ta on selline võrdlemisi tumedates isegi võib-olla depressiivsetes toonides. Lugu kahest inimesest, kes on jõudnud keskea kriisipainet keskele ei oska päriselt oma eluga enam kuidagi edasi minna ja räägib siis nende kahe inimese mehe ja naise kohtumisest. Peaosades on Katariina Unt ja Ivo Uukkivi. Mulle väga ei meeldinud, ma ei pea seda kuigi heaks filmiks saraga mitte karjuvalt halvaks ja seda kahel põhjusel, esiteks tal ei ole mingeid suuri meeletuid kunstilisi ambitsioone, milleni ta lihtsalt ei küündi, et see on film, mis üldjuhul tunneb oma võimalusi oma võimeid ja oskab neid adekvaatselt ära kasutada. Teiseks, film käsitleb inimlikke universaalseid probleeme, mis peaksid resoneerima siis keskmise vaatajaga ja olema tuttavad kõigile omaenda eludest või tunda maailmast. Ja teeb seda siis läbi nende kahe peategelase, Andrese ja Viivi, kes peaks siis meelde tuletama, et maailmas on jaa nälgides kompavaid inimesi, kes püüavad leida õnne ja armastust ja elavad hirmus, et nad ei pruugigi selle siis lõpuks leida. Aga paraku film teeb ühe sellise suurima suure eksimuse, vähemalt minu arvates sellega, et ta kõigepealt keskendub siis ühele tegelasele tutvustades meile viivit iseenesest intrigeerivate probleemidega karakter, et ma juba algusest peale hakkasin väga põhjalikult, nagu süvenema tema nendesse isiklikes probleemides seade sellesse emotsiooni reaalsesse maailma, et ilmselgelt teda hirmutab mõte sellest, et ta on vanaks jäänud, samas arstid räägivad talle tema tervisest ja ütlevad, et tema probleemid just näiteks õlakantsis, paratamatus. Joars mainib ka halle juukseid ja nii ja siis ühtlasi sel ajal toimuvad tagasivaated üksikutes agent fragmentidena Temamine minevikku mis justkui peegelduvad, et mingeid käitumismustreid teadlikult niimoodi jäävad püsima inimese elus. Ja siis, kui toimub juhuslik kohtumise kohtumine Andresega, siis liigu filmedas Andrese loo juurde ja minu meelest selline pöördumine väga järsk kuskile teise suunda sel hetkel justkui ma tahtsin viivitusega lähemalt tundma õppida, ma ei oska kuidagi väga peletavalt ja ühesõnaga see filmi selline ülesehitus, struktuur, hästi riskantne film, minu meelest ei õigusta seda ära. Ja ühtlasi mingil määral iga problemaatiline 10-st dialoog, et suur osa sellest on selline. Kuidagi jooksis minust ettevõtetest, kui ma olen siin varem Eesti filmide puhul öelnud, kuidas tegelikult väga toredasti osatakse näidata lisaks ütlemisele ja siin justkui jah, kuigi alguses näidatakse viivid tegemas mingeid harjutusi nagu venitama sama kätte, nii, aga siis tuleb ikkagi jutust välja, et oh, mul on probleem õlaga ja kedagi, need vestlused toimuvad siin väga tehniliselt ja stseenid vahelduvad justkui väga juhuslikult, et ei olnud siin mingit teatavat sidusust, mida ma oleks kangesti tahtnud ning vaimukas seda minu meelest olnud kuigi palju, et osad on öelnud, tegelikult oli nagu päris päris naljakas. Aga ma siiski kiil on selle filmi puhul, et see räägib mitmetest tõsistest probleemidest nagu ütleme, vananemine või siis üksindus sellistes väga maises ja ütleme, tavavaatajale selgest arusaadavas lahti mõtestatud keeles. Mullesse vorm. Pigem meeldis muidugi maitse asi, et siin on raske selle üle vaielda, võib-olla, aga mulle meeldis see, ta astus vastu sellistele toitlustamisega konventsioonideleta mingis mõttes jõudis oma lõpuga sinna, kus sellised filmid tavaliselt alles algavad, eks ta rääkis seda sellist nagu eellugu mingile järgnevale loole, mille eest mille mida rohkemat filmid käsitlenud ja seda oli nagu huvitav jälgida, ma heidaks ette pigem mingeid selliseid väiksemaid käsi, töölisi, asju, et see on üks neist filmidest sel aastal, kus minu meelest see väike eelarve ikkagi välja paistis, eriti selgelt näiteks lennukis filmitud stseenides, mis olid minu meelest täielik krahh kinematograafiliselt. Ja noh, siin filmis oli selliseid nagu pisemaid asju, mis silma kleepisid, nagu näiteks Ralph on siin ka näiteks luuraja ja luuletaja puhul välja toonud tooteasetust siis ka siin on alekokki tooted väga silmapaistval kohal. Ja paaril hetkel peaks need stseenid justkui olema selliseid filmi nagu sõlmpunktid, kus Ivo Uukkivi näiteks esimest Carlywoukiwi tegelemine esimest korda pilt ilmub. Ja siis, kui sinna nagu fookusesse keeratakse sale koki logo, mis tal käes on, siis see näeb välja nagu selline odav kaader kuskilt reklaamklipist, mitte nagu ennast tõsiselt võtvast draamafilmist. Aga siiski selle ülesehituse juures. Mulle tundus ta nagu ka selles mõttes natukene problemaatiline, et kogu see filmi treiler tutvustas kõik annab nagu märku, et, et see on justkui viivi perspektiivist film ja siis viivis seal filmi alguses ühe näruse päeva ja pärast sõda on see siis Andrese lugu sealt edasi, mis nagu alguses ta tundub, natukene tundub isegi selline huvitav nagu käik. Et ta ei ole selles mõttes nagu ettearvatav, et võtame nüüd päeva ja päeva, aga samas lõppkokkuvõttes mulle tundub, et viivis ei ole võimalik piisavalt tundma õppida selle Aja jooksul, et hiljem mul hakkas, et kui me alguses langu läksin Viivi eluga väga lihtsalt niimoodi kaasa siis hiljem vaadates, kui põhjalikult Andrese elu lahati või jälgite siis mul hakkas tunduma, et et kogu selline Viivi kontseptsioon, et ta elab sellises ma ütleks steriilse saaga sellises võrdlemisi Eesti oludes minimalistlikkus korteris. Et ta jääb selles mõttes nagu natukene poolikuks tegelaskujuks või et me ei saa tema kohta nii põhjalikult teada, et see on ikkagi väga Andrese poole kaldus, mitte et see tingimata halb oleks, aga lihtsalt, et mulle tundus, et viivi oli nagu natukene välja joonistamata tegelane selle juures. Selles mõttes huvitav, et see lühijutt, millel see Mart Kivastiku enda lühijutt, millal see film tugineb, ju räägib just läbi Viivi silmade, selle loo ja mulle just tundes selle selle Viivi osa mõistmiseks lühijutt nagu lõi väga hea konteksti tundus, et teda, tema tegelaste, mingeid seene, seal eriti neid tagasivaateid, tema minevikku lapsepõlv oli kuidagi kergem enda jaoks mõtestada ja seda tegelast hoomata tänu sellele lühivate lugemisele enne. Aga muuseas, ma olen nõus, et võib-olla seda ekraaniaega oleks võinud natuke paremini jagada nende võrdsemalt jagada nende kahe vahel. Ja nende tagasivaadetega filmis esimene kord, kui oli, siis viibime minu enda lapsepõlve sisse nagu päris korralikult ehmatas mind, sest see tundus kuidagi nii mittesobiv sinna vahele torkas nii kõvasti silma, aga hiljem juba arsti juures seemned, siis mul hakkasid need tagasivaated täitsa meeldima selle filmi puhul, et mulle väga meeldis, kuidas seal oli pildis näidatud seda, et kuidas vahel mingite väga lambist seoste kaudu tulebki umbes väga sobimatus keskkonnas meelde mingi nali ja sa ei saa midagi muud teha kui naerda, et selles mõttes need olid päris kihvtid, sellised väiksed lõiked vahel töötasid. Kuidagi nagu ebaühtlaselt, selles mõttes, et seal oli näiteks üks Viivi meenutus, kus ta oli kuskil raamatupoes või kusagil ja siis mehed mängisid kaarte ja keegi ütles, laut käib ja siis ta nagu ehmatas selle peale. See minu meelest filmist ei tulnud üldse välja, et milles täpselt jutt käib seal nagu seal lühijutus väga hästi just lahti kirjutatud. Kuidas viibib, põeb juba lapsepõlvest peale oma keha pärast. Sammas oli üks väga selline inimlik hetke Andresega, kus, kus vist ema küsis, et, et kelleks ta saada tahab, või midagi. Ja siis ta ütles, et astronaudiks oli kuidagi väga nagu kontekstist välja rebitud sihuke imelik vastu, siis tuli see tema selline mälestuskilluke, kus ta lapsena mõtles, et ta tahab saada kosmonaudiga. Mul on tagasivaates meil siin puudu sellepärast et nad meenutasid Taylor Swifti muusika videosi. Aga jah, see, kes sa mainisid tegelast vastandlikkus ja nende eluolude vastandlikkus, siis näiteks vahetage silmaseened silme alguses viivi. Sõbranna ütleb talle, et kui ta kutsub viivita paari endaga, siis viib, ütleb, kui Key eyes ja ütleb, et noh, sellega ei käi ja siis omakorda Andrese puhul on see kiikseteid kõigele nagu jah. Aga vaata, ma ei räägi mitte sellest vastandlik vastandlikkus Ast, mis on nagu aru saada, mis, mis ongi nagu mingi selline tõmbejõud selles võrrandis, aga just see, et meil ei ole võimalik viivid nii põhjalikult tundma õppida just seesama koht, kus ta ütleb pidevalt ei, siis lõpuks on nagu nõus, et ma olen kuidagi oli keeruline seda motivatsiooni tema otsustada ka näha, et see kõik tuli niivõrd kiiresti. Seda muidugi jah, puhtalt juba see, et ta kujutab ühte päeva ravielus, kusjuures ma pean ütlema, et selles mõttes, et annab väga palju informatsiooni edasi seal ühe päeva kaudu, see on nagu väga hästi tehtud, aga see on jällegi see, et see informatsioon on nii, ma ei vaidle, selle vastamist ütlen, et arvestada ta kujutab lihtsalt ühte päevase, saad tema kohta väga palju teada seda arustajates, aga jah, et minu jaoks oli ka ebaühtlane, et lihtsalt Andrese elust kirjutatakse suremat ärkusi samakrile. Aga vaata selle ühe päevaga ongi see, et see annab jube palju. Infot, aga see ongi selles mõttes nii kokku pakendatud, et seal ainult markeeritakse mingid asjad ära, aga mingit sügavamat sisu on nagu väga keeruline teatud käikude puhul näha seal. Ja siin olid tõustuslikult need, mis puudutab näiteks huumorit, eks see, mis mind tegelikult seda huumorikäsitlust silmas pidades häirima jäi, oli näiteks üks põgus koht, kus Andres turni puu otsas siis rõõmsalt jumala õnneliku näoga, väga naiivselt, et ees, mitte kartes, et ta kuku valla. Ja järsku siis kuuleme raginat ja järgmises stseenis näeme tema naist istumas toasoojas tõsise pettunud ilmega ja siis lähiplaanis näemegi naise nägu. Sellele omakorda järgneb siis kaader, kus Andres lesib kipsis jalaga voodi peal. Iseenesest see nali on selline väga klassikaline tegelane, teeb naiivset midagi ohtlikku ja siis saab viga, et see on selline tüüpiline musta huumorikilluke. Aga mis selle nalja nagu vähemalt mina oleks nimed ära rikkus, oligi just see vahepealne kaader, mis on hästi tõsine, kust peegeldub selline pettumus ja kibestumus, kui oleks näidatud just seda tuleb Woods turnimas selleks, et seda kuulnud ja siis järgmises kaadris näinud teda voodi peal lamamas kipsis jalaga. See oleks minu jaoks nagu koomilinenud, aga puhtalt see, et see elas ehitus siin sellesse, nii et ma ei oleks rikkus näiteks A4 finantsilisi kohti minust hästi palju. Sa oled, kas sa nagu oli üldse puhtalt koomikuna mõeldud, et ma arvan, et siin ongi noh, see kõik on hästi selline segune, et see film siis räägib nagu inimestest meie keskel sellistest inimestest nagu meie olema ja see elu ju enamasti ongi kuidagi huumor ja sihuke haledad juhtumised. Põimunud omavahel, et ma arvan, et see oligi nagu see võlu selle juures aga kusjuures huumoriasjas ma pean ütlema, et mina sain jällegi üllatavalt palju naerda ja päris nagu kohati lausa südamest, et me seda ei oleks päris oodanud. Üks üks kild, mis sulle meeldis, oli niisugune ka nagu kergelt tragikoomiline, kus Andres läks, kus Liiviga liivi juurde koju ja siis nad mõnevõrra purjus Andres küsib viivilt, et kas see on su kodu ees, Viivi ütleb, et ei, ma lihtsalt elan siin, see on siuke hea kirjaniku moment, kes, kes näed, et asi on kirjutanud kirjanik. Enne Belge ja põrgu poole. Ütlemist kuulame natukene muusikat. Lugu tuleb samast filmist, õnn tuleb magades, selleks on bänd gängi Autochaaesson. Liigume edasi ilusasse Firenzes, Itaalias, sest just ärkab ühes haiglas peapõrutusega mängsi poolt mängitud sümboloogia professor nimega Robert Langdon, kes peaks olema paljudele tuttav juba Dan Browni menuromaanidest nagu Da Vinci kood või inglid deemonid, mille põhjal on siis valminud ka samanimelisel menufilmid Ron Howardi käel, mis temaga täpselt juhtus, jääb siis Antonil välja selgitada ja temaga liitub Firenze linnas siis meetode nimega siis ema, kes on ühtlasi Lancani suur fänn ning koos tuleb meil siis lahendada rida mõistatusi seoses dantali keerile, mis katku vallandada sooviv kurjam nimega soolistan, siis neile jätnud. Aasta oli 2006, Da Vinci kood, oli maailma üks loetumaid raamatut bestselleri hitt. Ma mäletan, et ma olin ise täiesti vaimustuses sellest raamatust ja siis tuli see ekraniseering filmist, mille pidi lavastama Howard, kes on siis küllalt tunnustatud ja kiidetud lavastaja peas oli valitud Tom Hanks tol hetkel maailma tõenäoliselt suurim näitlejaga kõrvalossa odreidatu, ame liistuntud kõrvalosaline ehk siis kõik killud olid justkui paigas, et alustada ühte tõeliselt võimsat ägedat põnevusseeriat. See film oli kohutav pettumus, ma arvan, terve kümnendi üks suuremaid pettumusi täiesti tuim. Kiretu film, millest mulle tundus, et Tom Hanks kõndis enamikust nendest läbi, nagu ta oleks just hommikul äratatud ja mis ma oskan öelda inferna kohta, mulle tundub, et 10 aastat on möödunud, aga ega olukord väga palju paremaks muutunud ei ole. Üks sõber saatis mu seda filmi vaatama teele sõnadega. Tunnen kaasa. Noh, päris nii hull asi ei olnud, ma arvan, et talle lihtsalt sihuke üsna keskpärane film, natuke pikk, natuke tööta, natukene igav, seal olid mõned reaalselt muljetavaldavad kaadrid, ilmselgelt töötas ta väga hästi Veneetsia ja Firenze turismivideona. Aga noh, arvestades, kui palju seal raha maetud, kui palju on sellest seeriast räägitud, kui tugevad lavastaja ja näitlejad siin mängus on, siis ikkagi suhteliselt pettumust valmistav tulemus. Eks parajalt lõbus tohuvabohu on see film selline korralikult hullumeelne ja Tatter ja mingil määral ma läksin selle totrusega kaasa, et juba siis alguses, kes Langdon ärkab, haiglas tan paugu kupu saanu, teine siis oigab terve filmi jooksul, tal on mäluga saates meile vastava vaikselt terveneb, siis siin on mingid naljakad hetked, kas tal ei tule väga lihtsad sõnad nagu kohv või anagramm näiteks meelde, aga samas ta, ta on omandanud hariduse sümboloogia teemal ja mis talle siiski nagu millest on siiski kasu, mis tal siiski meeles on. Siin alguses on mingid apokalüptilised nägemused juba Firenze eest, kus ta kujutab ette, et on kuskil mäed, mäeks Fir voodis, mõtlesin. Tõesti pole nagu meeldis, kõige kummalisem veel see, et sinna kurjam nimega sorrist siis saab juba esimesel minutil põhimõtteliselt minu majas tegelikult päris lahe on see, kuidas ta on terve, ülejäänud filminega tegutseb kummitus ja nii edasi ma olen tegelikult see nagu läks korda ja film liigub nagu hästi kiiresti. Loogika ei ole kohe kindlasti selle tugevaim külg. Ja too mäng sama peapõrutusega muidugi. Religiooni totakas, et mis seal mingi lille talgeronile, lilled legeerile. Et ma olen nõus, et see filmi totter ja minu äikese mõjus isegi nagu sellise paroodiaga, et meetreid pärast filmi vaatamist ma kirjutasin endale märkmikusse, et et see film oli eetiliselt igav, aga selle eest täiesti ettearvatav. Ja ma arvan, et et noh, kui, kui tahta näha, kuidas Tom Hanks ja teisiti Johns tormavad ühest galeriist teise jutustades tantest, siis ilmselt see film on hea andmaks ülevaadet tanthealigeeristaga ja mingil määral ka muidugi Bremsestus lummavalt kaunis, aga samas filmi sisu ise. Tõeline pettumus, et mulle ka väga tenn klouni raamatutest just esimene osa meeldis. Nüüd pärast neid filme ma ei teagi enam, kas me tahame neid raamatuid rohkem lugeda, siis sel hetkel, kui see film välja tuli, siis Enn Braun ka kuldvälja, et kirjutab parasjagu järge, et on oodata järge, siis nüüd Fernole ja eksis, ütleme, et mis sellest järgmisest raamatust saab, loodetavasti on sellest rohkem elamusi vaata kui käesolevast filmist interno. Kui rääkida loogikast, siis tasub meeles pidada, et selle filmi kirjutas sama stsenarist kes panin Dianatsioon neljandasse ossa selle kurikuulsa tuumaplahvatusest külmkapiga pääsemise, nii et võib-olla jah, loogika ei peagi olema selle filmi kõige tugevam külg, ma, nii palju, ma jälle seda kolmandat raamatut lugenud, aga nii palju kui ma raamatu võrdlusi läbi käisin, siis mulle tundus raamat palju julgem ja põnevam kui see film hetkekski on millegi osas võib-olla noh, kiita siis see, et, et see film vähemalt ei vaja mingeid tulnukaid või superkangelasi või sellist märulit, et ta jookseb ühest kunstigaleriist teise, nagu siin varem mainiti ja tegelikult on ju kihvt imetleda neid kunstiteoseid vähemalt tekitab mingitki huvi, pöörab mingit tähelepanu inimkonna kunstipärandi suhtes, et seda võiks pigem plusspoolele panna. Jah, siia võiks kõrvale käia ka vähekene põnevam lugu ja väheke rohkem blogisid. Et mingile Harlasem patseerinud näitlejad, Felicity Jones on mind lummanud sellest ajast, kui ma nägin põhidenni ühte, väga alahinnatud raamat 2013.-st aastast ja tal on selline kergelt nõutu ja küsiv ilme, mis tegelikult tuleb sellele rollile tasuks Tom Hanks muidugi sümpaatne, nagu ikka. Ja samuti pahalassis mängib Ben Foster, kes nii, vähemalt minu jaoks üks selliseid andekamaid sele põlvkond näitlejaid kahjuks talle on antud siin dialoog, mis võiks pärineda Helreisleri, seitsmendast või kaheksandast aasta umbes. Ja see, et, et ei ole seotud, on siis valdavalt või täielikult vabandust kirjandusest Firenzes ja Veneetsias, mis noh, kes ütles, et siin ei ole vaja superkangelasi ja nii edasi siis ühtlasi nagu, et ei ole manustatud eriefektidega laheda miljöö loomiseks, vaid Itaalia väga antiikne kaunis keskkond on siin kuidagi vaheldust pakkuv, ütleme nii. Sellise Hollywoodi popcorni-filmi kohta. Ja mulle tundub, et et siinkohal sein, Perno jätab filmikriitikuid natuke nõutuks, et meil on tohutult kaunis lokatsioon olemas. Režissöör, kellel vöö all juba kaks Oscarit püüdis formandi eest, aga kokkuvõttes see tulemus on, on ikka päris nukker ja iga, et pigem lugege raamatuid. Eelmisi filmiga Broken Circle projekte on Oscari nominatsiooni pälvinud flaami režissöör Felix Van Grüngeni uus film pilsica on praegu kinodes ja on siin samuti suurepärase muusikavalikuga film. Ja rõõmustab kindlasti kõiki Solveksi fänne. Filmis kaks venda, Frank ja Joe panevad püsti rokiklubi. Selline paar täpselt selline nagu üks, üks vinge paar peab olema, siin voolab Belgia õlut ojadena ja, ja esinevad kõige ägedamad kohalikud bändid. Ja üldiselt selle filmi puhul ma arvangi, et, et need kõik, kes igatsevad kuulata rohkem belgia muusikaskeene kohta, siis neile kindlasti soovitan seda filmi ja selleks filmiks loodi lausa mitu fiktiivselt bändi, kes selles linateoses ka üles astuvad. Aga kes mulle tundub, et küllalt hästi annavad edasi ka seda, mis päriselt Belgiasse ja flaami maades muusikaäris praegu toimub. Ja nagu nagu Groningeni varasemates filmides tegelastel ikka kombeks, siis neil on hästi suurepäraseid ettevõtmised, mis aga sugugi ei suju. Ja me näeme ennast lõpuks veidi haletsema neid tegelasi. Ja need tegelased on hästi sellised vastuolulised, et nii nagu rokiklubiga, seal on hästi palju rahvast täis. Teine hetkel on see, et kõik tualetid on blokeeritud ja asjad on küllalt halvasti. Et siis see film oli üsna selline heitlik aga ma arvan, et kokkuvõttes mulle pigem meeldis ja just see muusikaline osa oli see, mis selle filmi müheks päästis ja miks võib-olla ma isegi oleksin nõus Uusvad uuesti vaatama, mis seal mus on filmi Teaduse näitamisel küllalt tugev indikaator. Mind see muusika natuke heidutus ja seda just põhjusel, et mulle meenus, kuidas Brokenduslikul breiktants, ehk siis sama režissöör eelmises filmis oli muusika Otud nende tegelaste hingeeluga ja selle looga, et, et justkui läbi muusika või laval olles nad tundsid sellist ütleme, puhtalt mälust, ma ei ole seda aastaid näinud justkuinii, nagu mulle meelde jäi, et, et see oli just see, kuidas nad tundsite nendest teine isale lähedasena ennast ja kus nad said unustada oma traagika oma ülejäänud elust siin pelsikas rohkem see muusikalini nagu vahepala kõigele muule, et ta basseini siis laseme natuke muusikat ka. Ma vaidleks vastu, sest see oli küllaltki ju nagu elu kese ja sellest hetkest, kui, kui esines esimene, kõige lahedam bänd selles paaris pärast seda sai see paar nime kesis kahvee pelsica saigi tuntuks, inimesed hakkasid seal käima sellel kõige ägedamad seltskonnad, seal olid kõige vingemad peod. Et just tänu sellele faktile, et seal esines kõige lahedam tüüp, kes tollel hetkel oli minu meelest oli mingite šits või midagi sellist, oli selle esitaja nimi, kes oli see üks nendest fiktiivsetest bändidest, mis filmis üles astus. Et ma arvan, et see, et kuidas kujundada ühte kohta oli siin nii nagu esitatud just selle kaudu, et kohaidentiteet ei sõltu mitte ainult nagu sellest kohast, milline ta välja näeb füüsiliselt, ja mitte ainult ka nendest inimestest, kes seal esialgu käivad, vaid need inimesed, kes hakkavad seal hiljem käima, sõltuvad väga palju, kui selles, et milliste kultuuriprogrammi seal pakutakse. Et minu meelest see ongi täpselt selline nagu asi, mis ka mis me näeme enda ümber, et miks mõned kohad saad populaarsemaks ja teised mitte. Ja selles mõttes mängis aga minu jaoks need stseenid, kus näidati neid bände tundusid kuidagi õpputavad ja demonstratiivsed. Ja algusest peale aktiivselt pelgasin seda filmi ja valdavalt siis sellepärast, et Nad lihtsalt hästi jutustatud loo on. Esiteks, ma ei hoolinud kummastki peategelasest minu arust käsikaamera kasutus, kuigi ta peegeldab vahepeal väga vahetult ja hästi sellist klaustrofoobset pinevat äkilist õhkkonda, mis seal klubis valitseb. Tundus suhteliselt amatöörlik, kokkuvõttes siin stseenid lihtsalt vahelduvad väga kuidagi juhuslikult, aga mingist hetkest hakkas klikkima ja see oli just siis ütleme mõnel pool tundi nii kusse Filma võttist tõsisemalt käsil käsile mingid teemad nagu mehe hirm isaduse ees ja muidugi juba enne seda tegelikult natuke ka räägiti sellest, kuidas ikkagi erinevatest, ütleme, kultuurilistes seltskondades, inimesed ei suuda nagu lõimuda. Kas klubi keskkonnas, et siin justkui on see teema, et keegi lastakse sinnani ja ühtlasi ka värvide kasutus peegeldab seda, mis, mis nende tegelaste hinge alles toimub, et kuskil sa vaatad alguses seda kogust ja õhkkond, et siin on tegelikult hästi palju värve, et see on kõik operaatori kapsaaeda. Hästi tublisti tehtud. Et alguses hästi värve ja mida lugu edasi, mida traagilisemad pannakse, muutub, mida isiklikum maksja muutub ja näitab tegelaste pereelu lõhenemist, sest üks peategelastest, tema, tal on juba üks laps, keda, keda ta väga tihti oma aktiivselt selle tõttu seal klubis. Ja siis ka naine rase ja siis järsku hakkab tulema sisse see mustvalge saaks, justkui ma tundsin, et film leiab mingi kontrolli, leiab mingi fookuse, leiab mingi rütmi. Ja siis laks pigem kergelt meeldima kõiki. Minu arust on selline puhas keskpäraga, mitte jumalateotus, nagu mul esialgu. Ma olen Ralphi kasti nõus ka minu jaoks päris lõpus hakkas kuidagi temaatiliselt natuke rohkem tööl, aga see oli kuidagi liiga vähe liiga hilja, sest film kestab ikkagi üle kahe tunni ja pruukinud söökla projektan jäi ennekõike meelde tänu heale muusikale ka seal mulle tundus, et lavastajad ei olnud eriti tugev just peldžika puhul. Mind häiris see, et mulle tundus, et see on kuidagi kiretult tehtud, et ma kordagi ei tundnud, et lavastajad tõsiselt huvituks oma tegelastest. Mulle tundus, et ta topib isegi, isegi need muusikastseenid olid kuidagi neetult filmitud. Kõik see oli kuidagi niisugune natuke nagu laisa ja hästi-hästi, kuidagi nagu ühes tempos, ilma mingi vahelduse, ilma mingisuguse energiata kulgev. Minu jaoks see film lihtsalt ei, ei töötanud üldse. Üks osa sellest kindlasti oli sümpaatset tegelast puudumine. Võite mulle just mõjus, täpselt vastupidi, võib-olla see ongi see, et ma olen ise ka mingil määral olnud seotud muusikaäriga ja see meenutas mulle palju seda, mis ma olen ka enne näinud, et et inimesed ühel hetkel on hästi südamlikud ja toredad ja teisel hetkel, kui näiteks ütleme see projekt, mida nad koos teevad, ei lähe nii, nagu nad on planeerinud, siis võib-olla on nagu selliseid konflikte, et siin oli see üks konfliktne põhitegelane, vanem vend oli täpselt selline, et ühel hetkel tohutult südamlik ja armas inimene ja ma nägin, et tema nagu oli see, kes toetas oma nooremat venda seda Joe'd, kellel oli siis lapsest saadik üks silm. Mis te meenutate seda kuunisest, seda? Aga igatahes vanem vend oli see, kes teda hoidis samas lõpuks hiljem vanem vend oli ka see, kes teda hukatusse viis ja kes oli, leiti sellest tõelise jätisele, peksis ja kiskus tüli. Et mulle sihuke nagu selline heitlikus isegi meeldis ja see rütmitus kuidagi oli just nagu hea ta oli selline mõjus nagu vaba värsilase pilv. Aga jah, et kui, kui see muusika ja selline elu ei kõneta, siis ilmselt see pidin, võib testima mõjud hoopiski vastupidi, just kiretu need mulle täiesti vastupidiselt mõjus hästi tundlikult. Ja ma ei taha vastu vaielda, et siin oli neid sisulisi punkte, aga noh, Belgia juba ja ma nüüd lihtsustan muidugi tugevalt, aga belgia tänu sellele, et ta on saanud niisuguseks noh, paljud näevad seal ainult Brüsselit ja Euroopa Liidu bürokraatiakeskus, siis ta tundub sihukese natukene igava riigina. See film ei suuda seda küll kuidagi murda, sellepärast tundub, et filmi peamiseks probleemiks on see, milline identiteet ühele paarile, kui jutt kujundada, et jah, jälle ei miljon selle maailmaga kursis, siis see muidugi on huvitav, aga noh, selle maailmaga kuidagi sellest mantlist, mitte huvitavale inimesele. Ei tundu, et see film midagi olulist ütleks. Ja kusjuures otsingu sõitsite igavese moment, et siin filmis liiga huvitav see, et miks see vanem vendama noorema venna paari ideega kaasa läks ja hakkas nagu sellest huvituma oli, sellepärast et tal oli ju kodus igav. Et tal oli ju püks väike laps ja tal oli tulemas teine. Ja siis ta ise. Ma tahaksin oma ellu midagi uut, midagi ägedamat ja siis ta leidiski, et, et see paar pelsica on just see koht, kust ta selle saab. Hiljem siis see kukkus välja päris katastroofiliselt. Aga jah, ilmselt tundub, et see on selline väga ehe ja klassikaline flaami film, et et juttu on keskklassi igavlevatest inimestest, kes oma ellu põnevust otsivad, siis ekraanilt jookseb läbi ikka parajas koguses porgandpaljaid, inimesi ega Belgia vaataja enam sellest välja ei tee, sest et see on niivõrd tavaline ja selline keskklassi halastus ja mingil määral igavese pahelisus on, ongi ongi, selline ongi märksõnad, mis, mis seda filmi iseloomustab. Et ma olen üldiselt selle kõigega nõus, mida Andrei Ralf enne välja tõid, küll aga väikse plussina ma tahaks ära märkida, ütlesin filmima, alguses oli minu meelest üks tohutult heas stseen, kuidas Frank läks hommikul pärast peoõhtut koju ja istus keset kööki maha ja nõudesse naiselt ja perelt sellist tähelepanu toetuste komporte. See oli ühes pikas kaadris niimoodi võetud ja mulle tohutult meeldis, kuidas üks seen suutis nii hästi jälgida sellest tavalist elu või sellest peresuhete dünaamikat, et selles mõttes minu meelest oli siin päris häid emotsioone, ilusaid selliseid üleminekuid või vaheldumisi. Aga filmis loomulikult kõlas ka väga palju muusikat ja praegu ühte nendest lugudest kuulamegi ja selleks on šarlotti. Debesting. Eelmises saates sai räägitud filmist tüdruk rongis ja viidatud sellele, et justkui sihuke skandinaavia likult tume, aga samas jääb kuidagi poolele teele ja väga muljet ei avalda siis kiitus kino artisele, kes toob neil nädalatel ekraanidele selle nii-öelda Ruiil diili või siis päris Skandinaavia põneviku Taanist pärit tänaseks trioloogiaks kujunenud põnevik seeria ühest politseiüksusest nimega osakonda kuu. Mis on siis nii-öelda lahendamata juhtumite juurde määratud tiim politseinikke. Need filmid joovad siis järjest ekraanidele, nad on tegelikult vist neist esimene tüdruk puuris või naine puuris on ka mõned aastad tagasi Eesti kinodes olnud teine ja kolmas osa faasanijaht ja pudelipudelipost jõuavad taanidele Eesti ekraanidel esimest korda siis pudelipost on kõige värskem neist ja tegelikult ka jõudis Taanis kinodesse alles sel aastal. Pean nentima, et mina olen selle seeria austaja olnud juba päris esimesest filmist alates. Ma ei ole tegelikult eriline krimkade fänn, ei kirjandusega ka kino puhul, aga see seeria minu meelest leiab väga hea balansi sellise klassikalise detektiiviloo vahel ja väga tugeva sotsiaalkriitika vahel. Iga filme jälgib mingit sügavamat teemat, esimene räägib kättemaksust. Teine klassivahest ja kolmas religioonist. Ja lisaks on, mis muidugi muudab selle ja väga heaks ja siinkohal tasub lisada, et kes pelgab, et kui ta näiteks ei ole esimest näinud, et kas siis võib teisi vaadata enam tegelikult kõik eraldi, et igat ühte võib ka täiesti teistest lahus vaadata. Aga neid filme seavad ennekõike need peamised tegelased. Need kaks keskset karakterit, kes osakonnas kuu töötavad, on väga-väga sümpaatselt üles ehitatud. Kuigi võib-olla sümpaatne ei ole tegelikult see kõige parem sõna, arvestades et peategelane detektiiv nimega Karl Mark, keda mängib Nikolai liigklaas on kõike muud kui sümpaatne inimene, ta on oma eluga väga tugevalt karidele jooksnud tegelane, kellel on väga-väga palju probleeme, eraeluliselt tekkis ja eriti oma kolleegidega teiste inimestega läbi ja talle on siis määratakse paremaks käeks fares Vaarese mängitud Assad. Ja omakorda see on hästi äge, et, et siin on selline nagu küllatama antipaatne tegelane, keda Seob kuulsate filmi detektiividega kultuuri Ale detektiividega nagu Sherlock Holmsi. No mitte tema mingi suurepärane detektiivivõimekus, vaid lihtsalt sihikindlus, et ta on nõus võtma juppideks mingisuguseid juhtumeid, mille kõik teised on hüljanud. Ja teiselt poolt, et see Assadi tegelane kehastab väga tugevalt sellist sisse ära tänu identiteeti tänapäeva Skandinaavias, et siin on kõigis filmides kõigis kolmes filmis üks läbiv teema on see, et need juhtumid, mida nad uurivad, need inimesed, keda nad uurivad, vaatavad väga viltu just sellele Assadile, kes on väga-väga sümpaatne tegelikult sellepärast, et ta on siis välismaist päritolu, samas kui see Karl Mark, see peategelane on väga ebasümpaatne tegelane, tegelikult siis kuna tema on puhas taanlane, siis tema on palju rohkem, okei. Kõige rohkem mulle meeldivad ikka kauboifilmid, aga mulle tundub, et, et krimifilmidega on ka kuidagi selline eriline side tekkinud, et see on selline armastan-vihkan suhe veidike. Et ühelt poolt mulle tohutult meeldib neid vaadata, aga teiselt poolt on on see, et pärast öösel ma ikkagi näen unes neid filme sel korral triloogiat vaadates siis jah, neid, neid filme näeb ka hiljem unes, et mõned on ikka päris õudsed, aga, aga teiselt poolt, et ei saa ütlemata jätta, Taani krimifilmid on üle prahi ja juba see, kuidas need on igatipidi nagu läbimõeldud samas kokku, see tulemus on nii võluvat kiht, see on minu jaoks nii nauditav. Et mulle väga meeldib Skandinaavia filmide selline statistikat, kus on hästi valge valgus ja see valgus on nii valge, et muudab kõik jäiseks ja juba see foon tervele filmile sellise kihti külmatunde ja natuke jube on juba sellepärast. Ega sellised kostüüm, kõik kostüümid, mis neil on hästi lihtsad. Taani filmides eriti näeme sellist väga tööstuslikku arhitektuuri, mõnikord isegi selliseid brutalistlike maju ja see kõik annab juurde sellele, et millised need tegelased on ka, et nagu Andrei siin juba rääkis, et et tegelased on küllaltki introverdid ja me ei saa otseselt nende elulugude kohta väga palju teada, ei kuule nagu Ameerika filmis mingisugust südantlõhestavalt lugunist, aga ometi me oskame nendega samastuda ja neile kaasa elada. Siin triloogia esimene film, naine puuris, et minu jaoks oli see kindlasti kõige nagu õudsem lugu ja noh, see on nüüd selleks nädalaks, kui saade eetris on juba linastunud. Aga kellel võimalust, et siis soovitan sellega kindlasti ära vaata vaadata, et võib-olla visuaalselt seal isegi mõjusam, kui need teised samas teine ja kolmas osa on. Mulle tundus, et oma stsenaariumi poolest olid juba keerukamad ja ja oli rohkem üllatusi ka kohati. Nende filmide puhul on natuke selline tunne, nagu loeks head raamatut, et nad on kuidagi hästi üles ehitatud, et kui sa tõid siin välja just, et meil ei räägita nagu väga palju seda tausta, aga me saame justkui nendest tegelastest üllatavalt palju teada tänu sellele, et siin ei raisata sõnu, kõik stseenid on kuidagi mõõdetud aga dialoogid on mõõdetud, aga samal ajal see, need filmid ei ole kuidagi nagu ülekirjutatud, et minu meelest need lood, kuigi nad on üpris keerukad ja need lahenduste leidmine on päris keerukas. Kordagi ei teki päris sellist tunnet, et see oleks nüüd nagu tugevalt ebausutav. Tal on kindlasti väga nagu küüniline maailmavaade, neil filmidel on väga tumedad osad inimolemusest, mida need filmid ja väga julgelt käsitlevad, tegelikult aga samal ajal on täitsa nagu kuidagi võiks, täitsa kujutad ette, et midagi sellist võiks ka päriselt juhtuda, mis on kahjuks päris õudne pilt. Ja selleks hetkeks, kui saade eetrisse läheb, on veel kinodesse selle triloogia teine osa faasanijaht, mida mina isiklikult pean kõige tugevamaks sellepärast et just sellel filmil on minu arust kõige tugevam sotsiaalne dimensioon ta räägib ennekõike skandinaavia klassivahest ja sellest, kuidas inimesed, kellel on vara, peavad ennast kuidagi väärtuspõhiselt paremateks, kui inimesed, kellel seda ei ole, tunnevad ennast karistada raamatu vana ja siin kuidagi tuleb eriti ägedalt tugev, tugevasti esile ka nende kahe detektiivi omaenda selline emotsionaalne elu ja see, kui palju neid kurnab see, kui rasket tööd nad teevad, kui koletuid juhtumeid nad lahendavad ja millise sellise sotsiaalse ebaõiglusega nad peavad seejuures kogu aeg tõtt vaatama. Ja et kui esimeses osas, kus naine, mille nimi oli siis naine puuris näidati natukenegi seda eellugu, et miks detektiivid üldse sattusid sellesse osakonda kuu. Et sellega oli ka päris huvitav lugu, et mis, mis ütles enne pidi juhtuma, et neid saadeti osakonda, kus on testi lahendamatud juhtumid nii-öelda et siis teises osas Nad ongi juba veidi rohkem räsitud. Aga samas me veel näeme, et nad ei ole emotsionaalselt külmaks muutunud oma uurimisaluste suhtes ja see moment, et võib-olla aitaski kaasa, et me nägime siin neid detektiiv, eriti just seda Karli murdumas vaikselt, sellepärast faasanijaht on väga-väga huvitav film, et näitabki seda perspektiivid, mis tunne on olla üks politseiuurija. Ei see tähelepanek, et selliseid sündmusi päriselt juhtuda Engel hea, sest kui ma vaatasin esimest sõlmis, kus üks naine on väga-väga pikka aega kinni väga kitsas, kõledes ruumis õhukamber. Et siis mulle just meenus mõne aasta taga mõni aasta tagasi loetud memuaar nimega seda olema eff, mille kirjutas naine, kes siis 91. aastal lapsena rööviti ja kes bändi ämbriga ühte kinnisesse ruumi ja siis ta sai oma rööviaga mitu last ja leiti siis 18 aastat hiljem, umbes siis, kui meil on 18 sellele mõeldud tegelikult terve mu elu. Aga mis mind tegelikult, mis sealmail vaata, mis mind nagu paelused filmide puhul või mõjus reaalsus on see, et nad töötavad juhtumite kallal, mida on, millega on juba tegelenud, et, et justkui nad lähevad ajas tagasi ja käivat jälgedes, mida on juba käidud ja üritavad seda paremini teha, et, et justkui tegelikult hakkad nagu mõistma, et kui palju on sellist vigast või puudulikku või puudulikku tööd või lihtsalt valesse suunda jooksmist olnud nende juhtumite uurimisel ja see võimaldab ühtlasi Femmil luua sellist huvitavat struktuurijatest ka näidatakse Raadiku, kus toimub uurimine ja siis minnakse ka ajas tagasi ja hakatakse neid niita näitama ja kuidas need erinevad, need ajajooned nagu siin kokku jooksevad just näiteks esimese senised, see on üks selliseid paeluvaid ja unikaalseid omadusi nende juures. Aga lõpetuseks, siis on kõige värskem neist kolmas osa pudelipost, mis on küll hea, aga minu meelest neist kolmest kõige nõrgem osalt sellepärast, et tal on justkui potentsiaali hästi palju, ta võtab keskmesse religiooni ja selle, kuidas ühest religioossest väiksest kogukonnast küsitakse lapsi ja vanemad ei ole nõus seda politseile rest politseile teavitama ja seal on väga palju selliseid erinevaid kultuurilisi religioosseid põhjuseid, aga ta justkui sellel filmil kahjuks, kui näiteks faasanijaht suudab päris palju öelda klassivahe kohta, siis pudelipost lõpuks ei suuda eriti palju öelda religiooni kohta, aga see lugu ise on suhteliselt põnev. Ilmselgelt siin paistab ka välja, et filmiseeriale on, on eelarvet ilmselgelt lisandunud ja siin on ikka väga efektseid ennekõike kõik, mis puudutab ühte jälgimist rongis on väga-väga vingelt tehtud. Kusjuures ma mõtlesin just selle pudeliposti puhul, et siin oli kihvt, et et siin oli nagu mingil määral selliseid ameerikalik põnevusfilmijooni, aga samas neid ei häirinud, et siin kui oli helikopteriga jälitamine, siis see mulle meeldis, see oli skandinaavialikku sellise ülbusega selline igapäevaelu osa, et seda ei näidatud eraldi, et oi kui uhke ja läikiv, see helikopter on vaid, et see oligi nende töövahend ja see oli kihvt, aga samas muidugi filmile andis palju juurde. Ja siin sellesse pudelipostifilmis siis räägitakse ühest usuhullust, kes on sellise limpsitud soengu jääkülma pilguga ja sõidab ringi viienda seeria bemmiga ja röövib väikeseid lapsi, et need siis kääridega tappa. Et ent ma arvan, et see film ikkagi ka olgu. Ma ei saaks öelda, et see on kõige nõrgem ja siin oli ka ikka päris lahedaid point'e ja võib-olla ka üht sellise võtteplatsi väärtuse produktsiooni. Kartuse mõttes on see natukene nagu põnevam kui teised. Ja mis ma neid kolme filmi vaadates mõtlesin, oli see, et tihti, kui otsiks endale õhtuks mingit toredat meelelahutust või tahaks mingit põnevat filmi vaadata, et siis eriti kui oled väsinud, siis tihti on lihtne valida endale Ameerika film. Aga mulle tundub, et need taani krimkad on just täpselt sellised, mis on ikkagi nii lahedad ja sa ei pea olema hästi motiveeritud neid vaatama ja see jäta sellist kunsti filmitunnet, vaid jätabki lihtsalt toreda ja samas intelligentse meelelahutuse tunde. Selleks korraks on filmijutud räägitud siia lõppu veel väike teadaanne. Täna algas Kinos Sõprus Roald Dahli vapustav vägev filmifestival. Esimene film, seega on juba möödas, aga järgmisel nädalal on võimalik veel tema raamatutel põhinevaid, et filme vaadata. Kinos Sõprus ja saadet jääb lõpetama faasanijahis kõlanud lugu renedi vinni huult ning kohtume jälle järgmisel pühapäeval kell viis.