Tänase suvekülalised on noored näitlejad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Kõlavad ka nende lemmiklaulud, küsib Pille-Riin Purje. Tere, Tiina ja Üllar refere. Kõigepealt rääkige natuke endast ja kes julgemalt. No ma arvan, et ma olen julgemist. Mina olen sündinud Kohtla-Järvel, elanud niisuguses kaunis kohas, mille nimi on Kohtla-Nõmmel. Seal kuni keskkooli lõpetamiseni. Edasi tulin ma õppima Tallinna lavakunstikateedrisse pärast selle lõpetamist, kuni siiamaani töötan Teatris Ugala näitlejana. Minu elulugu erinev küllari omastanud selle poolest, et et mina olen sündinud Tallinnas ja elanud kuni keskkooli lõpetamiseni, sakuse, käinud seal koolis. Te saate edasi täpselt samamoodi nagu Üllar, käisin lavakunstikateedris Tallinnas ja siis Ugala teatris näitleja. Aga selge see ka ära, mis teid veel seob? Et te juba kahekesi siin olete? Noh, eks armastus alles on üks poeg ja need kaks kaks väga tugevat asja meid seovad ja muidugi kolmandaks võib öelda siis, et huvi ühise elukutse vastu teatri vastu. Ma palun ette lühidalt ja tabavalt. Kirjeldaksite ja iseloomustaksite teineteist siis seekord alustan mina, eks. Üllar on selline mehine mees. Kõiges õige mees peab olema ta natuke keevaline. Natuke romantiline ja hästi mõistev ja sümpaatne. Kus? Tiina on siis niisugune väike ja tragi prillidega ja hetkel blond ja väga mõist. Ja tihtilugu ka natukene naiivne. Mis ei ole üldse halb. Aga mitte rumal. Jah. Te läksite mõlemad siis ja saite kohe peale keskkooli sisse lavakunstikateedrisse. Aga kuidas ja millal te selles suunas mõtlema hakkasite või või seda oma elukutsena ette kujutama? Mina mäletan seda hetke küll, kui ma nagu endale esimest korda niimodi sisemus ütlesin, et võiks näitlejaks saada ja see oli kusagil. Ma käisin kuuendas klassis, sain üle Kohtla järvelistel näiteringide võistlusel. Peanõia eest nagu eripreemia anti siis kooli üle, mulle seal ilus tunne, aplaus, kõik oli ja ma läksin läbi saali. Lähen näitlejaks, nüüd lähen trükiti ära ajalehes liinil pälvinu nimi, aga siis ma nagu pikka aega selle peale üldse mõelnud, kuni siis vahetult enne keskkooli lõpetamist hakkasin ma nagu selle peale mõtlema, et kus, kus kohas võid. Vähemalt mulle tundus sel hetkel elukutse esindajaid siis nagu välja õpetatakse või koolitatakse. Alguses ma arvasin, et see on kunstiinstituut, millegipärast ma ei tea, miks siis üks targem tuttav siit Tallinnast ütles, et ei, et seal hoopis konservatooriumi lavakunstikateeder ja ja siis, kui tuli see kevad lugesin ma lehest, et kõik nüüd saatke oma sooviavaldused sinna Augusti kateedrisse astumiseks ja siis noh muidugi mina arvasin, et nüüd panen 10-sse kirjutasimegi meeletult naljaka iseloomustas endaga. Ta panime juurde kaunis totra pildi, mida ma olen siiamaani häbi vaadata. Saatsin teile. Jah, ja siis algasid nii-öelda need ilmuma purud. Sealt läbi ei saanud. Sest Kalju Komissarov ütles mulle, et härrasmees, et teil on üks täht vähem kui Eesti tähestikus 18 aastat ei osanud, mine r-tähte, absoluutselt. Mina olin ülla teater. Noh, rääkisin nii, see oli kusagil aprillikuus, ma mäletan ja kusagil juuni alguses pidid hakkama eksamid ja mulle öeldi, et muul moel veel soovitaksime, tõid eksamil, eks ole, et üürid või midagi seal nagu klappisid, aga no nii suure veaga ja ei, see on võimatu. Mina muidugi püüdsin ennast õigustab, et kuulge, et seal on ju paarikul on vist niisugune omapärane ja Peterson ja, ja noh, need on ju küll, eks ole, mitte küll vaid noh, on mõned teatrikuulsused, kellel on nagu sama viga ja siis vaidlete mul kohe maha, et kahjuks kahjuks jätame jumalaga. Ja siis ma muidugi viimases hädas küsisin, et no kuulge koma kahe kuu jooksul selle ära õppinud, ma ise ei uskunud seda absoluutselt. Kas, kas te siis lubate mul tulla? Tulge, tulge, palun. Tulge aga minge nüüd. Eks ole, ma läksin kõigepealt kohe logopeedi juurde, rääkisin asja ära, et niisugune lugu. Palun lõpetage mulle see selgeks. Tema ütles, et teate, kallis mees, et kui ta ei ole niimoodi täisealiseks saamiseni suutnud seda tähti ära õppida, siis ei ole mina võimeline kuidagi aitama, võin teile anda koolieelikute harjutused, kui te hakkate nendega otsast pihta siis noh, see on teie enda asi. Ja ma mäletan, üks harjutus, mis mu siis nii-öelda võidule viis, oli see, et ma pidin võtma pastaka ja ütleme, venekeelset tähte. Ja ise siis niimoodi Alt liigutama. Kuni siis keeleotsaga, siis enesest vibreerima. Ja niimoodi mul õnnestus ta siis täpselt selleks kuupäevaks, kui ma pidin astuma, komisjoni jätta, niivõrd selgeks saada, et ma suutsin ilma ühegi kohustuseta neile luuletusi trumme. Proosakatkendeid esitada. Mulle tundub, et see avaldas meile mõju, see minu läbi halli kiviminek, nagu Reet Neymar tol korral ütles. Ja siis olime koolis. Sinul Tiida läks libedamalt või minu vanemad olid mind juba väga varakult vedanud, ei ole, pole kinodesse ja teatritesse. Ma arvan, et ma juba üsna varakult sain aru, kes on näitleja või et see oleks ilmatu huvitav asi. Siiski siiski vist rohkem läbi filmide olin ma mõelnud sellise ameti näitlemise peale. Aga, aga ma kooli ajal tegelesin hästi palju muusikaga ja siis mulle tunduski, et noh, kuskil kaheksanda klassi lõpetades, et minust saab muusikuid, ma lähen edasi muusikat õppima, ma ei teadnud küll veel midagi konkreetselt. Aga, aga ma nagu mõtlesin sinnapoole, kuni siis siis lihtsalt enne enne viimast klassi ütles mulle täiesti juhuslik inimene, et sina lähed siis lavakunstikateedrisse edasi tema. Ja siis äkki ma taipasin, et soo, et aga tegelikult võiks sinna minna küll, et kes mul keelab proovida ja nii kui ma nägin lehes kuulutust, nii ma viisin oma andmed sinna ja mind ei häirinud ega ehmatanud seal mitte midagi. Mehikesel käituti vestelda ja minu meelest oli see kõik väga õige ja muidugi kui eksamid ikka lähenemised ja viimased voorud täis kätte jõudsid, siis eks ikka jalgealuse nõrgaks küll. Sai pisaraid valatud ka köhast. Sul on praegu lihtsalt, kui me sellest räägime, siis tuleb see suvi kõik meelde ja ta võiks ilus aeg oli. Olime nii noored, naiivsed. Te olite Komissarovi kursus, kas teil oli ka mingitpidi kas eeskujuks või isegi teistpidi takistuseks see 13. lend ees juba lavakunstikateedrist kui sellisest üldse sain, mina nagu teada tänu sellele, et et minu kooli Anne Reemann oli saanud 13.-sse lendu sisse või noh, Saku väike koht ja siis kõik ikka teavad. Nii et mina olin nagu nende kursuseetendustega kursis ja nagu läbi Annega saime juba üsna varakult nende üliõpilastega tuttavaks või. Sa tundsid, minul mitte, kirjeldame lähemalt ja noh, sellest eksamiajast on mul meeles, et olid vist kaks või kolm niisugust sisseastujaid, kes nad tundsidki vahel tegi. Seal läheb ja niimoodi muna siis. Oh küll, aga ma mäletan mulle kohutavalt sümpaatne oli see kursus just nimelt sellepärast, et pärast mitut vooru, kus, kus ma nagu ise tundsin ennast kehvasti, tulid küll, Rain Simmul küll küll all on olemas Elmo Nüganen nii-öelda vaikselt õlale patsutama, et või noh, julgustavalt patsutama. Lase edasi. Jah, neilt neil seda kolmeteistkümnendat lendume eksamit. Tallinna noh, sellel ajal muidugi juba kuulus näitleja Liina Tennosaar oli minu meelest see, kes, kes, kes ta nagu minuga viitsis suhelda. Mille eest ma talle siiamaani. Mis asi see on, suur asi, ma olen ise ka üritanud, tähendab kui järgnevatel eksamitel niimoodi oma omale sümpaatsed sisseastujate rääkida, loomulikult ma ei tea, millist mõju mina neile avaldan, vaevalt et sellist, eks ole, nagu nemad mulle omal ajal, aga ma ei tea, aga, aga ta on kuidagi hea jah. Mis puudutab sellesse 13.-sse lembuses, mina ei olnud nii kursis kõigi nende tegemistega, küll aga hakkasid need nende saavutused või nende tähelend minuni jõudma õppides. Ja noh, seda kõrgemale siis nagu tuli ka enda eesmärk seada. Takkajärgi vaevalt et me nüüd nii säravad olime kui nemad, aga mulle tundub, et noh, nii mõneski suhtes ei olnud mega kehvemad. Aga see oli sarnane, eks ole, et ka teie hakkasite üsna varakult publiku ees mängima. Mingisugune pedagoogiline lähenemine on siis selline, et kohe vette ujuma või kuidagi niimoodi mulle tundub, et see on õige, ma ei tea. Kuigi Ingo Normeti kursus, eks ole, minu teada märksa hiljem sai lavale. Ja ega nendel noh, ei ole jällegi teistpidi tõestus ka seal haige teenijaid, noh, eks iga õpetaja valib, valib endale. Samas on ka see, et ükski õpetaja ei saa kunagi seda välistada, et kindlasti võib-olla tema kursusel neid üliõpilasi, kellele sobiks paremini pigem selline Kinnine aega ja kindlasti on neid, kes tahaksid väga vara välja minna, nii et õpilane peab ise siis oskama ennast jagada või valida. Kuule, ära räägi, ega siis sel ajal ei oska küll ja ma mäletan, kui minul hakkas müüri roll, anti, kus mul oli kaheksa lauset. Ma põdesin, ei, mina ei osanud ennast mitte kuhugi jagada, sel ajal ma võin, ma ei kujutanud ette, et kursusevennad mängivad, jooksevad, rabelevad, laulavad ja siis mina olen müür. See oli, oli mul oli niisugused enese mahatambi mõtted. Aga sa ei hakanud uksi Prammutama ja lahkuma sellest? No see ongi see, et. Ei, ma ei oska öelda, kes, kellel oleks sellest ikka täitsa villand olnud, juhus oleks ära astunud, see on suveunenägu. Kõige esimene lavastus esimest korda laval esimest korda publiku ees. Ema ja vend tulevad vaatama. No mida veel siis, eks ole? Toe klassivennad nii-öelda, noh, kõik see on ju kaasashen allesoletul keskkoolist ja siis ülejäänud sellel sil tippi, õli õppisid vaadata, kuidas see on kõige andekam, valmis? Midagi sa saad teha, eks ju, niimoodi mõtled, sel ajal ma kartsin Komissarovi küll. Austasin nüüd tähendab, mitte, et ma teda nüüd taustaks, aga noh, ma ei karda teda, ütleme niimoodi, eks ole, aga siis ma küll kartsin teda, tähendab. Rääkisin nii targalt ja mulle tundub, et see oli saatus, mängis mulle küll. Õige õpetaja. Ega õpetaja ei ole ju ainult see Kes õpetab sind sõnadega, võid õpetada tegudega ja mitte ainult seda, kuidas teha, vaid ka seda, kuidas mitte teha. Nii, et ma olen näiteks komissarovil praeguseks hetkeks õppinud ühtki teist. Ma just õpetajate juurde tahtsin jõuda või õpetajate kohta küsida. Et kes on teie jaoks olulised need just praeguseni hetkel mõeldes, kui ta kolm hooaeg olete teatris olnud, eks ole, kai varro, mina ei saa temast mööda kuidagi. Tema puhul, mina sain esimesena aru mingitest asjadest, milles ta püüdis mulle seletada või tema suutis neid mulle esimest korda niimoodi seletada, et ma saingi nendest aru. Minul on Oro väga-väga sümpaatne olnud. Teatrit teha, kuigi ma mäletan, et ma kooli ajal temast eriti aru ei saanud, vastupidiselt sinule ma ei oska öelda, ma olen, ma olin ise rumal, ma noh, ma ei olnud eriti minu arust laia pilguga üliõpilane, ma ei jaganud nii mõndagi ära. Olin kuidagi klappidega, mulle tundus ja mulle tundus, et ma nagu ei sobi, kui õpilane Kaljo oraga, aga kaugel sellest kallil on fantastiline omadus. Kuidas ma ütlen, et on kuidagi niivõrd tähelepanelik inimene. Ja kui sa ise oled seal vastas, niisugune sa ei ole tähelepanelik, siis sa ei saa ja kui nüüd veel rääkida, siis loomulikult eks ole. Aarne Üksküla, kellega kahjuks saime me kokku ainult ühe sellest, aga aga mulle tundub, et enamusest, sellest, mida ma nüüd näitlejana mõtlen, olen ma kusagilt sealt enda jaoks hakanud sõnastama. Mina ütleksin siia samasse kõrvale Merle karusoo kes, kes rääkis meile mingisuguseid niisuguseid asju, millest ma alles nüüd aru saan väga selliseid põhilisi asju, kas tema seletada rääkimata tantsuõpetajatest Lauluõpetajatest akrobaatika õpetajatest? Sinul eller oli tantsimisega, pole probleemi. Aga ikka kõik vait nagu niimoodi. Nii võrratult, nagu ta tantsib, eks ole, mina olen tahtnud ikka ennast. Ikka ei taha ju keskpärane tantsija olla ja. Ei, ei vähemalt ütleme seal akrobaatika, treeneri õpetaja, aga me saime nagu olla mõneti võrdsed, siis. Siis Mait Agu paraku edestas mind suisa nii, et mulle nelja pani. Kõneleme neid suveööle sobivalt romantilist juttu veidi, kuidas sellel suurel kursusel teineteisele silma hakkasite või teineteist üles leidsite? No ega ta mulle alguses ei meeldinud küll ikka üldse ei tegelikult alguses need ja siis tuli vahepeal mingi niisugune liisu niiskus, et sa ei saanud aru, mis kummaline frukt see siin on niisugune ja siis ühesõnaga vahepeal ei pannud üldse tähele ja. Siis ühesõnaga ei saanudki enam muidu kui aja süda jalge ette kanda. Roosilehtedega üle puistatud. Ja ei, minul kooli nagu sisse astudes või kooli minnes mõtlesin rohkem kooli kui poiste peale. Aga nii ta kuidagi läksid. Viimaseks kuulsuseks ei saanud nagu teineteiseta Ta kuidagi olla. Kas ja kuidas lava või teater selleks kaasa aitas või mõjutas või kas te siis juba olite mänginud ka armunud? No meil oli ju või keel, eks meediatööd ja neid asju oli ju ka selleks ajaks tehtud, aga ma arvan, et sa. Ma arvan, et seal laike seal kuidagimoodi selle asja veerema lükkas. Klassika lipsel visiidi. Klassikuid XL Aaslav. Ja te olete edaspidigi mänginud, ju. Olete te vaadanud või rehkendanud, mitmes tükis te olete olnud niimoodi koos või? Ma arvan, et võib-olla üle viie korra küll kokku, kui nüüd rohkem Nolan üles äkki ja Ibseni väike keel siis oli meie maik. Siis oli jumalad, lahkuvad maalt. Peeter Tammearule lavastus Ugalas ühe kirja lugu. Siit ma elasid ja lennake. See on ainus kord, kus meil nagu paari on pandud laval. Ei mäleta seda enam. On asi nii lähedale mõelnud? Ja ma usun, et kusagil on veel midagi, mida me oleme ära unustanud, aga noh. Ega see kerge ei ole. Ei, mina pean ütlema, et mind ei sega see proovi minnes kui ma pean seal ülleriga koos mängima, ei pruugi alati olla vahel isegi sellega saaksime kokku villariga mingisuguses niisuguses situatsioonis, kus me oleme nagu vaenlased, et see ei ole mingisugune. Mõtlesin, et peaks niimoodi olema, et me peame alati armastaja täna kokku saama. Ja kui me saame armastavatena kokku, siis, Aga see asi on küll kummaline või huvitav, et ütleme noh, kui meil on olnud, noh, ikka on olnud vahel sellised lahkhelisid ja jah, jah. Aga nad laval nagu kaasa küll ei tule. Meie riiul ei ole enamasti kunagi nii suured, et nad üldse niimoodi ei ole. Aga kui on väikeriik, kes võib ka see lavastus aidata, siis lepitada. Ma arvan, et see on ka enamasti nii, et siis kui absi vahel, kui me juhtume absi taga olema riius lavale astume, oleme me juba ära leppinud ja me oleme mõlemad suhteliselt sellised kiire ärritumise ja väga kiire üle minemisega. Sa ütlesid AK sakson see kardin, mis lava kõrval need, kes kaunil suveööl teatri võõrad inimesed, eks ole, nii et nad ei tea. Jätkub suveöö Tiina mölbergi ja Üllar Saaremäega jutt läheb Thornton Wilderi näidendile. Meie linnake, mille Ugalas lavastas Vjatšeslav Kozlov. Tiina mängib seal Emily Webbi. Müller George kipsi aprillikuus Peterburis toimunud teatrifestivalil Baltiiski Dom sai Tiina Mälberg Emili rolli eest parima naisnäitleja preemia sest mina selleks hetkeks kartsin küll, et kui ma olen näitemängu lugeda, anti, et ega minule seda sa nüüd küll mängida ei antud, aga anti ja see on suurepärane. Aga nagu ma saan aru, see näidend ja lavastus on teile siis armsad ja olulised. Ikka ju tahad sellise noh, väärtdramaturgia kokku puutunud loomulikult läks lavastuse tegemine, noh, ma ei saa öelda, et, et ma nüüd seal väga rahulik olin kogu selle tegemise käigus, sest kuidagi kiiresti läks ja kovi meetod ja noh, ta ei ole päris mulle omale ütleme aga tema lavastustes mängida on kuidagi hea. Tähendab, pluss on see, et ta mitte kunagi näitlejad lava hätta ja mina julgeks küll öelda, et see oli nüüd küll minu eelmise hooaja rõõmsamaid töid tegemisi. Ma usun, et sinul, Kadina, ja sul on see olnud ka tunnustuse festivalilt Baltiiski Dom selleks vapustavalt hea näidend. Ta on just niisugune, nagu nagu elu on või ta on nii positiivne ja see Emily mad esindada ühest küljest täiesti enda pealt ja täiesti üldse mitte enda pealt. Või ta ongi nagu, nagu kõik naised vist või lihtsalt üks siis naine või ema või Üllar, sina võid midagi head öelda tiine kohta selles rollis. Ei, väga võrraton temaga mängida seda rolliga, vot seal on küll see asi, kus tuleb see nii-öelda elus lepp kaasa. Materjal oli selline, tänu millele hakkasin ma mõtlema endale nendele eluetappidel mina kuueteistaastasena minema üheksateistaastasena ja mina siis nüüd ütleme kolmekümnesena või no ma olen küll ei ole seda, aga mõtlen, et noh, milline võiks seal olla ja ta tõi minu mälusopist välja kõik sellised rumalused või sellised, noh, kuidas ma siis sel ajal sellest aru ei saanud, et see asi on meil nii ja need inimesed on hoopis sellepärast sellised, et nad mulle head soovivad ja, ja ja vastupidi, ja kui rumal ma olin, kui ma olin näiteks armunud, kellesse, mis lollusi ma tegin sel ajal absurd, naera puruks. Tähendab, kõik seal just tänu sellele materjalile ja tänu sellele, et see on küll see näidend, millega oleks tahtnud töötada Poolast. Jajah, sellega oli jah, niimoodi, et et meil tulid meelde mingisugused vanad asjad ja, ja paljud sellised asjad, mis olid omal ajal jäänud kuhugi õhku või lahendamas said isegi ütleme ütleme viis seitse aastat vanad. Sellised õhku jäänud probleemid said lahendatud selle asja käigus. Just ja mitte ainult minu, vaid ka mulle tundub Peeter Tammearuorust kõige parem etendus üldse. Selle lavastuse puhul on olnud jõhvis, kui me tulime sealt Venemaalt tagasi. Polnudki nii, ta oli ka hea või noh, ta, aga ta oli ikkagi noh, festivali närv ja mis näevad kõik seal saalist. Noh, tähendab see žürii oli ikka niisugune. Tulete nähtamatus panioonis ja Igor Dmitrijev ja ja kui ma neid elusaid legendide nägin seal liikumas, siis topstroloogia, pediaater ja tursk mänginud esinemast Magdonovskiga siis lasega seal läks natukene selline natukene sellises närvis minu arust küll, aga siis tagasi tulles sealt festivalilt ja mängisime Jõhvis. Ja seal olid siis saalis minu just nimelt minu kodukandi inimesed ja ja mulle tundus, kuidas nad saavad kõigest aru, kuidas pall nii-öelda mängib lava ja saali vahel ja kuidas nad reageerisid, see oli. Noh, see on kõige parem etendus minu arust. Jaga trupi mõttes see, et on tehtud selline pikk reis ära, kõik on kuidagi noh, jälle või, või värskelt niimoodi kokku sulanud või? Küll oli minuga Toigudumusele tulime, sai. Kas sina, Tiina, oled ka Elleri peale kade olnud või? Ei, mina olin kadega ülikui. Üllar sai Panso preemia kõlagi. Panso preemia sinu jaoks oli ja on oluline. On ikka olnud loomulikult seda enamat seal olevad õpetajad, tähendab järelikult ma siis sellel hetkel õpetajate silmis või olin seda väärt. Ja noh, õpetajad on ju need inimesed, kes, kes sinuga päevast päeva kokku puutuvad ja ja ma, ma julgen küll öelda, et ta on küll olla isegi väga oluline Et teie lend oli, on ta niisugune hea üksmeelne kursus oli. Ma arvan küll, et oli, tähendab muidugi kooli lõpuks oli mul küll suur väsimus nii iseenda kui ka teiste üle või aga nüüd on küll, kurdavad tore nende inimestega kohtuda ja minu arust on seal väga toredad inimesed kes igaüks on saanud märksa täiskasvanumaks. Jäädes samas lapseks. Ja te olete teinud ka eksiillavastusi nii-öelda või, eks ole see rahuma lavastasse Rooba B ja siis tegid sina ju ka midagi taolist. CERNi madrused. Ja, ja see on selline vististi küll selline vajadus taas kokku saada, ma ei tea, millal sa nüüd jälle tuleb, aga aga tõesti, ma oskan rääkida madruste peatamata mainiti küll ainult kolm etendust, viimane vist oli ka niimoodi, et noh, teeme, aga ta oli mõeldud Baltoscandal Lile ja kus me käisime, kus ta nagu väga ilusti läks ja näiteks lavastused nad on ka rooma bee. Mulle võrratult meeldis mängida seda rolli ja mulle tundub, et ma sain sellest mehest aimu alles viimasel etendusel, keda ma seal pidin mängima. Sest et tegelikult mul on tunne, et sellised, ütleme siis eksiillavastused, nad on selles mõttes huvitavad, et et ei toimu ju teatrites eriti palju niisugust täiesti pea peale pööramist või ikka minnakse mingite teada-tuntud asjade peale välja ja rollijaotus on ikka nii nagu tema. Jah. Aga kui kuskil kas või kohvikulaua taga tekib mingisugune mingisugune idee, et teeme selle, ütleme ükskõik millise materjali ja võtame hoopis täitsa sellise materjali ja paneme vot hoopis sellise, et näitlejad sinna mängima ja võtame need just kõik oma sõbrad kaasa, kes me 11 toetame ja üksteise ideid täiendame. No see on ainult kasuks, kui seal rollijaotust nimetasid, kas teil on selle lühikese ajaga olnud niisugune tunne, et teid on võetud mingi kindla ampluaa järgi või surutud ühe tasastesse rollidesse või noh, siiamaani või noh, nüüd, kui see hooaeg lõpeb, siis mina võin küll öelda, et kui mitte ainult ühe, siis, siis ütleme, paari erandiga on mina mänginud küll siiamaani füüsilist välimust arvestades ainult niisuguseid vajaminevaid 14 kuni 18 tütarlapsi. Kuidas on selline õnnetus küll, et lavastajad, isal lavastus, aga kui hakatakse sind võtma teatud tüübina, siis sina jääd kui ei teki kedagi, kes annaks sulle võimalust või natukene teistmoodi olla, sellepärast olen ma tänulik Andres Lepikule, kes andis mulle selle vormi salakavalus ja armastus. Ja mina sain temalt ootamatult kleidi Melfardi. Aga ma pean ka tunnistama, et mul selline mingil hetkel oli küll tunne, et nüüd nagu fraki enam sellest ära ei saa või noh, natukene sellise Playboy või ütleme noh, ma ei kujutagi ette, kuidas neid nimetatakse. Natukene, seda rida on, on nagu minuga mindud, eks see oli ka minu väikene protest, sellepärast et ma sellel hooajal nii vähe mängisin ja ise ühtteist tegin. Nagu ei taha jah. Et kui oleks välja selline kindel tüüp. Räägime sellest lõppevast hooajast, mis on need sulle kaks lavastust, et kevade poole jutti toonud või mis sa oled teinud? Kuidas see siis ikka. Võib-olla oligi asi selles, et verd rollid tundusid mulle iseendale natukene sarnastena vä? Midagi pöörast ei tekkinud, eks ole, mis äkki raputaks sellest ühest reast lahti ja siis ma otsustasin, et ma teen ise ja nii edasi ja, ja teen nende inimestega, kes on mulle vaatasin, kes on küll vanemad, aga kes mulle tundub, et tal on nii mõneski suhtes sarnaselt minuga, kes on jäetud võib-olla ka natukene mingisugusesse kindlasse. Ja siit jõudsingi ma idee juurde teha Münchausen, kutsuda sellesse, mis see ka ei maksaks, Hannes Kaljujärv Vanemuise, sest neid takistusi oli palju. Mitmel korral olin ma selle fakti ees peaaegu et ma ei saagi teda, sest et noh, Vanemuise üks hõivatumaid näitlejaid kutsuda nüüd pooleteiseks kuuks ära. Utoopia. Aga õnneks andis Jaak Allikule jõudu oma lootustega, noh ikka tee. Küll ta saab. Lõpuks oligi nii, et hommikul sõitis praktiliselt iga päev Tartu ja Viljandi vahet ö pista vist paar-kolm kaar kolm korda, sest tal olid õnnetukesed igal õhtul etendus ja ja selles mõttes müts maha, kuidas ta Hämmastav kas minaga suudaks? Ei tea, proovida küll tahaks. Ja mulle tundub, et see on selle lavastuse võit ja teine samasugune nähtus on loomulikult eri kruusal Rakvere, kes ka saatusele visates mängima minu lavastusse. Kuna seda rolli, mida ta mängib tantsu mansard, ma mõtlen. Noh, loomulikult läksin ka mina sellist trafaretselt lavastaja mõtteviisi pidi, kes siis veel kui mitte Tarmo Kall, eks ole, Sancho, kes siis veel, kui mitte meeteroja. Ja kolmas oli Raivo E Tamm, ja nad ei saanud. Ja siis hakkasin mina vaatama ringi, et kes võiks siis sellest Rakvere teatris, tal Los Angeles. Ja Peeter Jakobi ütles mulle, et kuule, võtame, ei riku külvi. Ja ega mina ju ei teadnud, et nad elus eluski olla. Kusagil kihutaja Jomansa üks õpetab teist ja teine kuulab ja ja nad liiguvad oma ideaalide poole. Peeter Jakobi tungi Hatta, eks ole, oli kohe selge. Mees, kes mind üldse selles mõttes inspireeris või kui ma teda nägin, ma küsisin Peeter Jalaka käest, et miks ei ole tehtud või miks te ideerimine selline näitleja. Tema muidugi sain aru, et ma tahan teha ja ütles, et relee ei maksnud, oh, miks mitte. Bulgakovi näidendit oli ma lugenud, see oli üks parimaid tungi hote versioone vähemalt minu jaoks. Nii ta tehtud sai. Tegelikult ju kõige esimene lavastus oli seal hoopis lastelavastus. Kas see oli teatripoolne ettepanek või sinul? See oli jällegi juhuslikult, ma mäletan, küsisin Jaak Alliku käest, et miks ei tehta sellist, seda sellest suuremat kahe-kolmevaates lest lastelavastust. Et võiks teha, et mul on mõned ideed. Aga sel ajal oli nagu Ugalas või on Ugalas selline traditsioon, et tehakse neid jõululavastusi, tunniajalisi niisukesi ja tema pakkus mulle selle aja. Ja siis loomulikult võtsin selle vastu, mulle tundub takkajärgi talletamist selline lavastus, mille puhul olen ma kõige rohkem magamata, öid, närvirakke kaotanud või esimene ikkagi ja lastele ja neid ei saanud petaja ise mängin kaasa ja kõik ikka. Kas see oli tegelikult ka mõnes mõttes ju meie jaoks nagu, sest me oleme seal kõike, Kert ja Ingo Maria Kaili oli seal sees ja ja mina jälle tundus, et me teeme liiga vähe, me tahame teha veel midagi niimoodi omavahel. Ma arvan, et tegelikult ongi asi selles, et oleneb kustpoolt seda asja vaadata, kas meil oli liiga vähe tööd, sest ma kujutan ette, kui istuks inimene, kes meile seda töö andis, väidaks täitsa võimatu, et meil pähe tuleb teil olnud küll, eks ole, asi lihtsalt selles, et meie soovid või tahtmised mulle tundub, on nagu rohkem või suuremad, eks ole, mina töötaks küll praegusel hetkel kogu aeg, noh, eks ole, võib-olla vooruse igav. Ma väsisin, kui mul ei ole midagi teha. Ja siis selles samas loos tulipunast lillekest oli ka veel see asi, et et me vist võime siiski öelda, et me tahtsime nagu, et kõik koos või et oleks ikka selline tõeline lastelavastus. Nii tõeliselt kui vähegi võimalik võetavad regulatsiooni ja ilusa printsessi ja kauni printsiga ja. Tähendab mulle meeldis seda väga teha. Mulle meeldis mängida seda võlurit, sest oli lapsed, olid igale tulemas, on erinevad ja tõesti oli kord mõnikord hetki, kus diviidzinski sind kuulata ja mõnikord täiesti haudvaikseks ehmatasid, kui ma seal mõnda trikki või mürina välja võlus. Ja loomulikult on teil teatriteemad ja teatrijutud ju ka kodus kaasas või vabas ajas, eks ole. Nii ta on, jah, selles mõttes on muidugi natukene raske tihtilugu, et kui meil on vist mingi selline mulle tundub niisugune kokkulepe olnud mitte nüüd sõnaliselt, aga eriti. Teise loomingulistest probleemidesse nagu sekku selles mõttes, et, et me võime küll nõu küsida ja nõu anda, aga ta siis oma probleemidega ise hakkama. Me oleme eraldi inimesed, isiksused või näitlust, füüsiksused korraga. Nii lühike, kui sa teatritee on olnud. Kas on niisuguseid momente, kus sul tunne teatrist on täiesti kõrini. Ei, seda küll ei ole küll tulnud momente, tähendab, kus ma olen nagu koduteatri peale mingitel hetkedel kurjaks saanud selliseid kohvri pakkimise mõtteid hakanud heietama. Aga see ei tähenda sugugi seda, et nüüd ei, kõik metsavahiks kaugel sellest ei. Ei naisterahval on palju lihtsam. Tänavasound sellisel puhul võtta aja maha, jääda natukeseks koju. Oli selline hetk nüüd viimasel poolaastal, kui kõik märgid näitasid sinna poolelt Allik. Alliku partei võidab viienda märtsivalimistel ja mis sellest Ugala teatrist saab, kuhu minnakse ja mida tehakse ja kes tuleb uueks juhiks? Sellised pinged tekitasid minus küll vahepeal sellise mulje, et mina endale aasta lõpuks lapse muretsen, rahulikul koju jään. Aga probleemid läksid kuidagi ise. Mitte et nad oleksid ära, aga gene laabusid praeguseks, nii et selleks hooajaks siis kõik mõtleb. Ma veel koju ei või uueks algamas. Sinuga ei kooskõlasta. Nüüd ma kuulen küll seda päris huvitav või mis plaanid kõik on peetud. Saate tabelis kasulikud seal üksteise kohta üht-teist teada. Või mis? Teil on poeg, kui vana ta on ja mis ta nimi on. Tema nimi on Karl Robert Saaremäe ja ta on kolmeaastane. Ta sai ju üsna varakult lavaristsed, ma mäletan, et ta toodi lavale Kaarin Raidi juubelil. Kui vana ta siis oli? Oktoobris oli see, eks ole, juunis sündis 44 kuulajaga ta tähendab, tema puhul on see Tema mängis meie maigus kaasa veel sündimata lapsega. Käskija ja otse lavalt läks ta ju sündima jah, nii et oli Ugala 92. aasta hoo väelagu lõpuball neid näidata kõiki neid noori, kes mesi sigalasse tööle tulema ühes etteaste plokis. Ja. Kiirabi tellida. Ja palli lõpuks. Näed, ma võiks öelda, et ta Liliani poeg on sündinud lavalt. Ei tea, kas see märk on talle kasuks või mitte. On ta teil ka tihti teatris kaasas nagu teatrilapsed ikka, kui ta oli väiksem, siis ta oli kohe väga tihti oligi kogu aeg meiega kaasas, ütleme nüüd selle viimase hooaja on ta rohkem olnud hommikuti lasteaias, õhtul hoidja juures, sest et ta on väga pöörane ja elav laps. Tal on tegelikult huvi Beatria Ast. Esimest korda vaatas ta etendust Nukitsamees kolme kuuselt ja esimese otsa juhatus ära teise pagas. Ja c magama. Aga talle meeldis. Aga ma, ma ei tea, noh, nad on sellised naljakad asjad või, või see on see, kuidas lapse pealt need ära mingeid need asjad, millest sa ise räägid. Et vahel on niimoodi, et kui me tuleme õhtul hilja, ta on olnud kuskil kellegi juures külas Me tuleme proovist ja siis ta küsib. Noh, kuidas traav oli? Noh, sellised vanainimese vahel väga ootamatuid, naljakaid. Mis on selle etenduse nimi, mida te täna mängite? Jah, et näis kas tuleb, näitleja ei pea või miks minul Moormumi. Ühel hetkel küll Paljud. Näitlejatest vanemad öelnud, et ei, mitte mingil juhul näitlejaks, oli raske ja. Minu arust just nimelt näitlejaks. Ei, mitte et me nüüd oma poega selles suunas kasvatakse iga iga hinna eest teatrikooli aga mingeid takistusi. See võiks mulle tundub, või olen ma veel nii noor, mulle tundub, et nendes nendes juttudes on nii palju tegelikult sööja teegi kui raske ja ei, enam küll ei läheks või ma ei saa aru nendest inimestest. Mulle meeldivad need, kes ütlevad, et loomulikult ikka ainult. Endel Pärn vist oli see, kes ütles, et veel üks elu oleks ikka läikivaks, kelleks veel? Õige praegune maailm on ju võimalusi täis maailm, ka eestimaalane võiks hõlmatut raha teenida kusagil. Mitmed sõbrad-tuttavad on küsinud, et kas sind ära ei ole tüüdanud, kaua oled seal? Mingil juhul. Ma isegi olen täiesti veendunud selles, et ükskõik kui raskeks see asi ka ei läheks mingisugust kõrvalt ja hoopis teistsugust tööd ma nüüd küll tegema ei hakkaks. Teatri kõrvalt. Noh, seesama maailm rahamaailm ja see kõik, millest see praegu just rääkisid, kas see on kuidagi, mis sa arvad, toonud lavale Münchauseni rongi hote, just see aeg praegule hajutanud seda valikut. Ma usun küll nende asjade peale nagu mõtlesime, enne kui ma neid tegin, siis ma päris konkreetselt nüüd küll ei mõelnud, et vot see on nüüd sellele tomatid ja see on nüüd sellele lohakas. Aga ma arvan isegi idealist väga alati nagu vaja olnud. Ja nad on selles mõttes kaks äärmuslikku tegelastelt, üks nagu tuleb kõigega toime ja tuleb igalt poolt välja. Teine tuleb ju ka toime, aga öelda maises elus ta välja ei tule, ta peab lahkuma. Aga sinna, kus on tal parem moodulisse juurde. Ja ma arvan, et need mehed võitlevad õigete asjade eest trafarettide vastu kindlaks määratud käitumisnormide või vaoshoitud vastu, tähendab ma mõtlen inimese mõtteviisis kui ka kui ka püüdlustes milleks on vaja endale seada piirid ja siis mitte isegi mitte üritada endast üle astuda. Pole vaja piire. Keegi ei ole ju proovinud kuuliga lennata, ei julge. Aga äkki õnnestub uskuda rumaluse ja igavuse vastu, vaid just nimelt nad kõige suuremad lollused tehtud tõsiste nägudega. No mina ei saa seda saadet lõpetada, kui ma ei ole ühest lavastusest rääkinud. Üllar, kuidas sinodeeristus Karmeliga? Jah, see on nüüd jälle sinna ritta, et mitte ainult teatritest, vaid üldse erinevad inimesed erinevatelt elualadelt. Said kokku, ma ei tea, kelle idee see täpselt oli, kas Andres Lepik, Margus Kasterpalu oma küla seal mängiksin? Ma arvan, et läbikumadest mind vaevalt tundis. Alguses pidime ju seda lugu mängima, Hannes Kaljujärv aga oli Rummu Jüri võtete aeg. Johannesel ei olnud aega. Ja siis leidis Margus Kasterpalu Rain Simmul mulle väga sümpaatse näitleja vaenlasena. Ja me hakkasime teadmata ise, mis sellest, tuleb seda proovima. Aega oli väga vähe, kolm või neli päeva oli jäänud siis välja kuulutatud etendus oli dialoogi seal täiesti idealistide kamp sai kokku, teeme ära, usume endasse. Ja loomulikult selle esimese etenduse ütleme viimase etenduse vahe. Mu enda jaoks on ikka meeletu ja olen jällegi saatusele kohutavalt tänulik. See on nüüd küll see pelgupaik, kuhu ma saan alati minna. Sest Karmen kestab senikaua, kuni üks meist on surnud. On meil kokku lepitud? Ei mõtle ainult Rain Simmul ennast, vaid Jaan Söödi, Jüri Marran, Margus Kasterpalu, Andres lepikut. Me võime olla ka 40 50 aastased ja võib-olla ei ole seda etendust kolme aastat mänginud, aga ühel hetkel on kõigil jälle elulainet korraks pealaeval kokku löönud ja meil on vaja 11. Siis me tuleme mängima, seda teadsin mitu korda seda mäletada ei tea, päris täpselt üritasin kokku lugeda. No ma arvan, kusagil 15 ringis. Kas sina oled kõiki Karmeli näinud, teine aga eiei? Ma arvan, et ma olen viit kuni seitset näinud isegi. Mul on tunne, et nii palju kui mina olen, näen mu alatisi seal, mina olen näinud seitse korda, seda ma tean. Ma olen mõelnud ka mõnel korral olla lihtsalt juures või olemas, aga pole saanud minna vaatama või noh, niisuguseid asju, aga aga sa tahad olla selle juures, tahan küll. Selle Garmini puhul on ka veel see asi, seal on mingisugune sõpruskond. Selline seltskond ei kamm või seda mängitud masspaikades. No seda on mängitud alates sellest et me kogunesime Leo Normeti korterisse, kus oli tiibklaver ja parkett ja loendamatu hulk raamatuid. Ma jaapanlastest sõbrad. Õli lõpetades siis sellega mänginud see. Hoiupanga ruumides ja. Ja keldrites ja treeningutel ja baarides ja. Kas sinu jaoks sellel puhul on tähtis ka see, et Tiina seda vaatab või? Ei vaja ei ole, meil on tähtis, et oleks need inimesed, kes on selle etendusega seotud, oleksid seal, on küll. Niisugune lugu, selle puhul enesele valetada on võimatu ka pärast etendust, kui sa tunned, et see ei olnud see siis ei usu ma ka mitte kedagi ja, ja kui ma tunnen, et on, siis ei usu ma ka mitte kedrata, kui keegi tuleb mulle ütlema, et ei olnud keeruline lugu. Kardad ja ootad? Kohtumist. Kas teineteisele lavale Lilliga saadate? Mina just eile sai, eile oli hiirtest ja inimestest eelviimane etendus, siis tuli mulle lavale lilled. Kirjas oli kaelt austajannalt. Alguses ma uskusin, et on võõrad. Aga oh imet, pärast hakkasin mõtlema, kes see sellist vemp pole ikka veel siis, kui ma Tiinat nägin pärast etendust, siis ainuüksi temale särav silm rõõmus naeratus ütles ära, et ahaa. Ma olen küll Jah, ei, ikka saadame. Lilli, oli ikka ilus seal. Kelby lõual. Publikaatsemast peetakse, lub kõige nemad ei tea, kes saadab. On sul plaane lavastajana, tulevikuplaane? Boullieri teemadel või ütleme, kui nimi on poolearuline, suur tähendus on see, kuidas mulje Legendaarne näitetrupp mängib tema Kadalasest aadlimeest. Kas see asi saab toimuma ja kellega saab toimuma, millal ei oska ma praegusel hetkel öelda. Võib-olla jääbki see ainult selliseks suveöiseks unistuseks. Eks ole, teater tuleb koju kaasa ja, ja on kogu aeg teiega. Kuidas te selle maha raputati või kuidas te puhkate lõõgastate? Mina siiski ei saagi seda teatrit maha raputada või ma usun, et see läheb aastatki mööda, ma arvan. Aga praegusel hetkel küll mõtlen kogu aeg tema peale plaanide peale, mis on tulevikus selle peale, mis on tehtud, et oleks võinud paremini teha ja. Jah, ma arvan ka, et et ma puhkan, ütleme teatritööst kõige paremini teisi näitemänge lugedes või teatrietendusi vaadata. Minule näiteks meeldib väga palju teatriski teatrit vaadata, sest et mingisugune kodune majapidamistöö minu jaoks hulga rohkem töö kui see, et ma pean minema teatrisse ja proovi või etendusele. Aga oled sa muidu hea perenaine, selle pere naisendusega, Annemm niimoodi et kui me hommikul ärkame, siis. Ja teen midagi, ütleme, võileibu, õunu või maisi, helbeid või patraga aja, kui me lõuna ajal koju tuleme, siis teeb enamasti korraliku söögi. Üllar alguses oli küll niimoodi, et enamasti tegin mina süüa. Aga sellest ajast peale, kui meil see väike pojake on, siis siis kui me tormates teatrist koju tulime. Jaa, jaa, hakkasin mina selle lapsega tegelema ja talle süüa andma, ja kui Üllar Lanno kõht nii tühi, siis ta mitte ei istu kuskil tooli peale ja oota, kuni mina lähen süüa tegema, vaid läheb, teeb seda ise ja teeb seda tunduvalt paremini, kui mina. Olen. Sattunud kokku selliste härradega, kes teevad niimoodi süüa, et millest võib ainult unistada, nii et ma olen selline täiesti tavaline inimene, kes on pandud lihtsalt niisugusesse olukorda, kus ta peab midagi tegema. Praekartulite rõõm tahab kusagil esimese kolme kuuga. Kaugel sellest, et korreksin mingeid retsepte või, või teaks, kuidas 70 viit moodi seeni teha ei. Üllar on suurepärane köögis katsetaja ja kongineerija teatriski. Kuidas te veedate suvepuhkuse, kui mingi aeg siiski on? Teatrist eemal olemise aeg. Reisinud küll ees võitjerenda. On teil mingi meelispaik Eestis või ma olen palju suvesid, on üldse Lõuna-Eestis ja nüüd kui me käisime teatrite spartakiaadil kurgjärvel, siis nii kui me hakkasime Haanja kanti jõudma, nii tundsin ennast hästi, ma nägin mägesid ja orge ja järve silmakesi metsade vahel ja meil see kant, suheti. No sa oled seal viibinud, vast mina sattusin sinna võib-olla üldse kolmandat korda. Väga ilus koht, Nipernaadi koht ja siis on hea koht. Nipernaadi käib ka sinna Münchauseni tungivate hingesugulaste hulka. See oli suvenäitlejate Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäega kõlasid nende lemmiklaulud. Küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli.